Eile läks meie lõbus peoseltskond lõpuks laiali ja meie naaseme oma viimaseid kahte Tai nädalat Hua Hinis veetma. Tuleb tunnistada, et mu kõhulihased on neist nädalatest väga väsinud. Mitte sellepärast, et me oleks kõvasti trenni teinud, vaid sellepärast, et nalja sai kohe mitme aasta eest. Meie metsikust vabariigiaastapäeva peost, ahvide rünnakust, kohtumistest üüratusuurte tiigritega ja muust toimunust kirjutan järgmisel korral. Selle postituse pühendan oma 30-aasta väga erilisele juubelipeole.

Restoranis Breeze; vaade Bangkokile restoranist
Kogu juubeliseltskond Breezis; Henri magusad õnnitlused
Laud otse linna kohal; õhtusöök tuledesäras
Aukartustäratav austri ja kaaviarimenüü; väikse orhideebuketiga 64 korruse SkyBari ees
Kõik see kraam viis keele alla; Improviseeritud baar - plastmasstoolide, plastiktopside, sangsomide ja hea seltskonnaga
Eile läks meie lõbus peoseltskond lõpuks laiali ja meie naaseme oma viimaseid kahte Tai nädalat Hua Hinis veetma. Tuleb tunnistada, et mu kõhulihased on neist nädalatest väga väsinud. Mitte sellepärast, et me oleks kõvasti trenni teinud, vaid sellepärast, et nalja sai kohe mitme aasta eest. Meie metsikust vabariigiaastapäeva peost, ahvide rünnakust, kohtumistest üüratusuurte tiigritega ja muust toimunust kirjutan järgmisel korral. Selle postituse pühendan oma 30-aasta väga erilisele juubelipeole.


Ma usun, et juba peo toimumise koht, Bangkok, on piisavalt eksootiline valik ühe talvisel veebruarikuul sündinud eestlase jaoks. Aga sellest kõik alles algas. Laupäeva õhtul, kui meie Mannile ja tema sõbrale Petrale oli hotelli seltsiks tulnud lapsehoidja, istusime taksodesse ja sõitsime Bangkoki kõrguselt teise pilvelõhkuja, Lebua Toweri juurde. Lift viis meid 52. korrusel õues asuvasse fine dining restorani Breeze. Niikui me liftist välja astusime, kummardasid meie ees teenindajad ja uurisid, kas mina olengi Mrs Raudnask. Iga trepiastme juures seisis härra väikse taskulambiga, suunas valguse põrandale ja ütles: "watch your step, please!". Päris naljakas. Teenindaja soovis mulle palju õnne ja palus valida istumiskoha ümmarguse laua taga, mis asus otse rõdu ääres, vaatega üle terve linna ja Chao Praya jõe. Hingemattev ilu, ihukarvad tõusid püsti. Kogu restoran oli õhkõrnalt lõhnastatud erinevate tsitruste eeterlike õlidega, oleks tahtnudki seda ahmima jääda. Teenindus oli nii peen, et isegi daamide kottide jaoks toodi iga istme kõrvale pisike nahaga kaetud toolike. Võtsime pudeli suurepärast Tšiili Undurraga Chardonnay´d. Peakokk tervitas meid marineeritud köögiviljade, seesamiseemnetega röstitud nakrate ja viie erineva kastmega - tšilli-ingveri, Malaisia karrikastme, tšilli-äädika, Hiina äädika ja Sezhuan kastmega. Lauale ilmus spetsiaalne austri ja kaaviari menüü, mille kõige väärikam tegelane oli unikaalne Almas kaaviar, mille 30 grammi maksis 17 000 eek. Almas kaaviar on üldse maailma kalleim, värvilt valge ja pärit väga vanade, isegi üle 100 aasta, vanade kalade kõhust :). No selle jätsime väärikamaid juubeleid ootama :). Eranditul kõik tellitud road - minu vürtikas Bresse kana, röstitud part, spinatitofu, aurutatud seakõht ja Jaapani sealiha olid supermaitsvad. Ainult mõmisesime. Ka desserdid viisid keele alla. Kuna mul oli kõht praest väga täis, siis jätsin mina koogi tellimata. Ja hästi tegin, kuna lauale ilmus üllatus - värskete marjadega šokolaadi toorjuustukook põlevate küünaldega, taldrikule šokolaadiga kirjutatud "Happy birthday, Darling!". Aitähh sulle kallis Henri! :) Maitses imehästi vaatamata täis kõhule! Lõpetuseks kingiti kõigile meile väike karbike kahe restoranis valminud trühvliga. Mina neid maitsta ei saanudki, kuna tõin nad koju külmkappi, et teisel hommikul Henriga maiustada. Kui ma aga karbi avasin, oli see tühi. Tundub, et tüdrukud tegid endale ka väikse peo hommikul salamisi :). Kui asjad aetud, sõitsime veel korraks Lebua Toweri päris tippu, 64ndal korrusel asuvasse SkyBari. See oli aga rahvast nii pungil ja tuul oli seal ikka metsikult tugev, nii et tegime paar pilti ja otsustasime õhtuga edasi minna.


Tegime täieliku kannapöörde ja lasime taksol end viia Patpongi, kuulsasse Bangkoki punaste laternate piirkonda. Meie külalised polnud seal veel käinud ja seega oli vaja kogu see tsirkus üle vaadata. Taksost väljunud, astusime esimesse 7/11 poodi ja ostsime vajaliku kraami oma kaasaskantava baari tarbeks - kohaliku riisiviski Sangsomi, suure Coca Cola ja kotitäie jääd. Tänaval sai mulle lauldud "Ta elagu" ja plastmasstopsid kokku löödud. Kondasime ringi nii Go-Go baaride vahel kui geide tänaval, kus meile kohutavalt naljakaid teenuseid pakuti. Näiteks oleksime saanud vaadata šõud, kus Tai noorukid suures basseinis pisikeste alukate väel ringi ujuvad. Baariuste vahelt sisse kiigates sai nähtud uskumatuid stseene, mis trükimusta muidugi ei kannata. Nalja sai nabani. Üks kummaline šõu on siin Tais veel, mida meie Henriga eelmisel korral Taid külastades juba näinud olime. Nimelt ping pong šõu. Täpsustused ei taha kuidagi üle minu huulte tulla ja minu ontlikkusse blogisse trükitud saada. Aga kel endal fantaasiat jagub, võin öelda, et see sisaldab endast lava, suhteliselt alasti tai naisi ja pingpongi palle. See on korraga naljakas ja rõve, ei midagi muud. Lasime ühel tüübil end ära veenda, et võime oma jookidega sisse minna ning peame ostma vaid 30 eek joogi juurde. Rohkem midagi. Mis siis ikka, istusime maha ja saime taas palju nalja. Kuni järsku saabus emand arvega, millel 700 bahti asemel ilutses number 10 000 bahti - tema jutu järgi oli esimene jook 100 eek, šõu vaatamine teist sama palju, oma joogiga sisenemine veel sama palju ja midagi veel. Mulle tuli meelde, et ka eelmisel korral oli arvega mingi jama ja me päris sõpradena ei lahkunud. Samuti oli äsja enne meid mingi seltskond sama moodi poole šõu pealt väljunud. Mutt oli maruvihane, silmad tahtsid peast välja hüpata, kui ta karjus täiesti kõrist: "Out!", ise näpuga ukse poole vibutades. No me olime ausaltöeldes näinud ka juba piisavalt, maksime oma kokkulepitud 30 eek maksvad kokteilid kinni ja lasime jalga. Mees, kes meid sinna juhatas, oli muidugi tänavalt kadunud. Kah omamoodi äriplaan, ma usun, et mõni hakkab karjuvat mutti nähes kindlasti kartma ja maksabki esitatud arve ära.


Ringi trampimine väsitas päris ära, nii istusime oma topsidega maha suure tänava ääres, paari suveniirimüüja plastmasstoolidele. Vaatasin seda lõbusat seltskonda ja mõtlesin, et milline vägev kontrast - kõigepealt absoluutne fine dining, parim restoran, kus ma iial söönud olen ja siis "piknik" punaste laternate tänaval pisikestel värvilistel plastmasstoolidel. Kohutavalt lahe! Ma sain tõeliselt erilise sünnipäevapeo!


Aga üllatused polnud sellega veel lõppenud. Hommikul laulsid mu üles Henri ja Mann, käes imeilus hiiglaslik lillekimp mu lemmikutest - valgetest liiliatest ja roosidest. Mann oli joonistanud kaardi sisse meie pere, kõigil suud kõrvuni, kätest kinni ja igal ühel süda rinna peal. Taevas paistis rõõmsameelne päike. Kaardi sisse oli Mann käskinud kirjutada nii: "Kallis Jutake! Me väga väga armastame sind. Jutakene, Mann ja Henri sind väga armastavad. Oled meile väga kallis!". Mis sa veel hing tahta oskad. Lisaks oli hotell omaltpoolt mulle saatnud kaardi ja maitsva šokolaadikoogi!


Suured tänud kõigile, kes mu juubelit meeles pidasid, kõigile õnnitlejatele ja kõigile osalejatele!

Comments (19)

On 3. märts 2010 12:30 , Red Whortleberry ütles ...

Palju-palju õnne noorele inimesele, niisama seikluslikku uut eluaastat!

 
On 3. märts 2010 12:59 , Plikaraisk ütles ...

Oi, Palju, palju, palju õnne sünnipäevaks minu poolt ka! Sul oli tõesti nii super sünnipäev! Sellist tahaks endale ka, kohe väga, et soojas ägedas riigis ja sõbrad ja hea söök, palju nalja ja elamusi.
Patpongist käisime ise ka 2 aastat tagasi läbi. Naljaks koht on tõesti..
... ja väga tore oli lugeda, et ka sinu lemmiklilled on valged liiliad :)

 
On 3. märts 2010 14:22 , Anonüümne ütles ...

Südamlikud õnnesoovid uueks eluaastaks! Sellisest juubelist unistame me kõik, vähemalt mina küll. Täiesti eriline päev ja mälestused kogu eluks! H Saaremaalt

 
On 3. märts 2010 14:28 , wips ütles ...

Kallis Juc, minu kalendris seda päeva ei olnud, millest nad siin räägivad, minu arvestuste kohaselt peaks Sinu 30 sünnipäev saabuma aastal 2104? varajased õnnesoovid sellegipoolest!

 
On 3. märts 2010 15:51 , Juc ütles ...

Suured tänud teile kõigile! Wips, sa tahad mind vist kõigist suurtest sünnipäevadest ilma jätta - ei usu kuidagi, et ma 124 aastaseks elan. :) Aga mine sa tea!

 
On 3. märts 2010 18:20 , Eva ja CO ütles ...

Hei Juc! Nii tore pidu! Kirjeldus oli nii elav, et ma sain sellest ise ka osa. Kahju, et päriselt kohal ei saanud olla.

Kõvasti kallistusi ja kuhjaga tervitusi,
Eva-U

P.S wipsi kommentaar on ülilahe ja ajab segadusse need, kes asjaga kursis pole. Äge! :)

 
On 3. märts 2010 18:28 , Juc ütles ...

Tsau Evake, tõesti vahva oli, sinuga koos oleks kindlasti veelgi vahvam olnud. Kogu jämmile järgnes veel naiste Sangsomijaht öises bangkokis, kuhu sa oleksid hästi sobinud :). Wipsi kommentaar oli vahva jah, väga terane :). Kallistusi-tervitusi teilegi!

 
On 3. märts 2010 23:45 , Anonüümne ütles ...

Äge pidu sul tõesti ja palju õnne ka minu poolt! ei tea kohe mitmendat korda. Jäin lugemisega nii hiljapeale, sest värskendasin terve päeva kööki ja hoidsin sinu lugu preemiaks tubli töö eest. Suur preemia oli. Toredat jätku! Kahupea

 
On 4. märts 2010 11:56 , Juc ütles ...

Suured t2nud 6nnesoovide eest, ega topelt ei k2rise :). Nii vahva, et sain sulle preemia korraldada :). P2ris huvitav, mis sa selle k66giga siis tegid. Tervitustega Taist!

 
On 4. märts 2010 17:27 , Birgit ütles ...

Tõesti värvikalt kirjutatud lugu, viis mu suunurgad lugedes ja meenutades jälle kõrvuni. Supertore õhtu oli! Aitäh sünnipäeva kutse eest, kallistused!

 
On 4. märts 2010 23:50 , Piret ütles ...

Palju õnne ja seikluste jätku!

 
On 5. märts 2010 16:22 , Juc ütles ...

Birx, mul jälle nii hea meel, et sa tulla said. Kalli vastu!
Suured tänud Piret!

 
On 7. märts 2010 21:43 , Anonüümne ütles ...

küll oli ikka vahva õhtu! on pikalt mida meenutada ja siis see vaaaaaade....(ma ei mõtle reketiklubi:D)
m

 
On 8. märts 2010 08:06 , Juc ütles ...

No oli t6epoolest,M. Sain ikka v2ga erilise juubeli! Hea et 5 aasta p2rast korrata saab Almas kaaviariga, eksole ;)

 
On 9. märts 2010 18:28 , Anonüümne ütles ...

Minu poolt ka palju õnne. Mina õhtustasin mehega Siroccos, see oli 3a tagasi, aga ikka ahhetan veel tagant järele. Tervitused, Katrin

 
On 9. märts 2010 20:08 , Juc ütles ...

Katrin, Sirocco võis tõesti samuti metsik elamus olla. Muide, palju enne te laua kinni panite Siroccosse :). Henri vaatas sealt kodulehelt, et kui soovid oma bronnist loobuda, pead vähemalt 1 kuu ette teatama, muidu maksad 100 dollarit trahvi :). Või õnnestus hästi, et keegi ütles oma bronnist lahti?

 
On 11. märts 2010 17:17 , Anonüümne ütles ...

Kuna me elasime samas Lebua hotellis, siis bronnisin laua samal ajal kui hotellitoa, ilmselt mingi 3-4 kuud ette. Hotell saigi valitud restorani järgi ;-)Sõbranna käis oma mehega aasta hiljem Bangkokis, soovitasin neil kindlasti Siroccos õhtustada, ta mees aga ei olnud esialgu ideest vaimustuses. Ükspäev oli aga tulnud töölt väga elevil, et kolleeg soovitas Bangkokis MEGA kohta, Sirocco. Sõbranna itsitas, mine võta neid mehi siis, kui naine midagi räägib, siis ei võeta kuulma, aga kui kolleeg, siis peab väärt värk olema. Igatahes nad õhtustasid seal ja olid ääretult rahul. Kusjuures, kui ma õigesti mäletan, siis arve oli midagi sellist, mis Vertigo algusaegadel, aga emotsioon hindamatu. Tervitused päikeselisest Tallinnast, Katrin

 
On 11. märts 2010 18:19 , Juc ütles ...

Katrin, kas Lebua hotell oli sama võimas elamus, kui sealsed restoranid? Arutasime seda teiste külalistega omavahel. See Sirocco juhtum oli küll päris hea nali, nagu anekdoot. Ka meie vaatasime, et praadide hinnad olid sarnased Eesti restoraniparemikuga, kui mitte odavamad. Ja portsud olid jumala ok suurusega, mis meid ka üllatas. Ja see, et Tallinn päikseline on, on varsti kodumaale jõudvale inimesele, kõige toredam uudis! :)

 
On 11. märts 2010 19:09 , Anonüümne ütles ...

Mina isiklikult ei olnud enne sellise tasemega hotellis elanud. Ei midagi über luxi, aga mõnus oli seal olla küll. Eriti pärast 2-nädalast suht tagasihoidlikku majutust Koh Samuil.Julgen soovitada ja läheks ise järgmisel reisil ka sinna tagasi. Toad on vist kõik sviidid, nagu ma aru sain, köök on ka sees. Sihtgrupp tundus olevat pikemalt peatuvad äriinimesed, eraldi oli nn office floor, sekretärid ja kõik teenused, mis sul ärireisil vaja läheb. Käisime ka tähtsa näoga ülekannet tegemas ;-) Samas see ei häirinud, hästi soe atmosfäär. Hea bassein ja spordisaal, super hommikusöök. Asukoht oli hea. Midagi negatiivset ei oskagi öelda. Nagu ma ütlesin valisime me tuhandete võimaluste seast Lebua just Sirocco pärast ja ei pidanud kummaski pettuma. Teile head teekonna jätku. Hiina tahaks isegi kinglasti minna. Jään reisikirju ootama, Katrin