Teekond...

Kutse: "Samba, sake ja tšillikaun"

2011-12-15T17:58:00.001+02:00

Meie maailmareis on nüüd väärikalt kaante vahel, koos ohtrate piltide ja maitsvate reisilt kogutud retseptidega. Ootan Sind raamatu esitlusele:

Meie reisist ETV-s...

2010-04-28T23:26:00.002+03:00

... ega muud polegi, kui et kes veel küllalt ei saanud meie reisist seda blogi lugedes, need on oodatud homme õhtul, st neljapäeval 29. aprillil, telerite ette Ringvaate saate ajal, kus me oma reisist paari sõnaga räägime!

Ja ta oligi ümmargune

2010-04-15T18:16:00.015+03:00

Mäletate, kui ma täpselt aasta eest siinsamas kirjutasin, et lähme kontrollime üle, kas see maailm ikka on ümmargune, nagu räägitakse. Nüüd igatahes tundub, et on.

Tagasi tulla oli kohutavalt rõõmustav ja mitmes mõttes väga kummaline. Peale oma esimest Eesti-ööd ärkasime üles, istusime samal diivanil, jõime kohvi samast kruusist, telekast tuli endiselt Kirgede Torm, Vaprad ja Ilusad ja Südameasi, nagu me polekski vahepeal aasta aega ära olnud. Peale Jaapani niisket külma ilma tundus meile siin jube soe, isegi kõiget 5 soojakraadi juures. Siinne kuiv õhk tekitas hommikuti tunde, nagu oleksime selga tõmmanud mitu numbrit väiksema naha, kõik kuivas :). Oi kuidas me oskame praegu hinnata väikeseid asju siin elus. Te ei kujuta ette, kui tore on panna asjad kappi, ilusti kokku ja virna. Või võtta hommikul hambahari vannitoast vastavast topsist, mitte oma seljakoti esimesest sahtlist kilekotist. Või olla lihtsalt vait ilma mõtlemata, ega sa juhuslikult ebaviisakalt vähe ei suhtle. Või see, et eestlastega asju ajades saavad nad sinust suurepäraselt aru, pakuvad välja loogilisi lahendusi ja ei vasta "No have!".

Tartu lähedal Ihastes sõites juhtisin Manni tähelepanu metsale. Tema küsis, et kas see on kohe päris mets. Minult jaatava vastuse saanud, küsis ta, et kas seal metsas on siis ahvid ka? :)

Iseenesestmõistetavalt külastasime esimestel päevadel kohe ka oma kallist suvekodu Peedul. Tegin ukse pärani lahti ja nautisin täiega, et ma ei pea muretsema tuppa lipsavate madude pärast. Eestis elada ON tore nii paljude asjade pärast! Eesti on meid vastu võtnud kõige suurepärasemal võimalikul viisil - päikesepaistega. Peedu tiik kubiseb kaladest, konnad on oma pulmalauluga nii ametis, et ei pane meid tähelegi, linnud laulavad, mesilased sumisevad, kollased ja kirjud liblikad lendavad ringi, krookused, lumikellukesed, priimulad, märtsikellukesed, tsillad ja sinililled õitsevad ning rabarber on pea mulla seest välja pistnud. Mida sa hing veel tahta oskad!?

Kõige rohkem küsitakse meilt, milline maa meile kõige enam meeldis. Ühest vastust sellele küsimusele tegelikult olemas ei olegi, see oleneb sellest, mida teha soovitakse.

Puhkuseks valiksime ikkagi Tai- sealset kombinatsiooni suurepärasest ilmast, odavatest hindadest, maitsvatest toitudest, rikkalikust kultuurist, heast infrastruktuurist ja sõbralikest inimestest on raske üle trumbata.

Kultuurireisiks valiksime Jaapani või Vietnami, aga siis tuleks kindlasti korralikult aastaaega valida.

Loodust imetlema läheksime Brasiiliasse või Uus-Meremaale. Seiklusreisiks valiksime Brasiilia ja kui mingil põhjusel ühes nendest maadest elama peaksime, siis oleks see Uus-Meremaa.

Mitmed lugejad, kel endil sarnane reis mõttes mõlgub, on uurinud, kui palju selliseks aastakeseks rahalisi vahendeid vaja läheb. Et te ei arvaks, et see summa ilmvõimatult suur on või et me rikkalt Ameerika onult päranduse saime, kergitan veidi ka loori sellelt teemalt. Lisaks Ümbermaailma lennukipiletitele (ca 105 000 eek/3 in), kindlustusele (10 000 eek/3 in), viisadele/vaktsiinidele (ca 15 000 eek/3 in), kulus raha vastavalt sellele, kui palju meil igaks päevaks raha ette oli nähtud. Olenevalt riigist jäi see summa meie pere peale vahemikku 500 kuni 1000eek, olles kõige väiksem Vietnamis, Malaisias ja Tais (kusjuures Tais koos majarendiga) ning kõige kõrgem Austraalias ja Jaapanis. Nii et aasta peale kulus kokku (koos piletite, kindlustuse, viisade ja vaktsiinidega) alla 350 000 eek, mis teeb kuu kuludeks umbes 28 000 eek. Usun, et on palju peresid, kes kulutavad sellise summa ära ka oma igapäevasel lasteaed-kool-töö-kodu marsruudil. Sellise eelarvega hakkamasaamine ei olnud väga lihtne ja nõudis pidevat igapäevast kulude jälgimist. Ilma sellise raamatupidamiseta oleks me end suure tõenäosusega poole aasta pealt poolel teel ümber maailma totaalselt rahatuna leidnud. Aga ei saa kurta, saime ka elu nautida, väljas käia ja nipetnäpet suveniiriks või selga osta. Sellise eelarvega hakkama saada aitasid meil põhiliselt kaks asja - esiteks muidugi võrratu võrratu Couchsurfing, mille raames saime pea kõikjal tasuta ööbida vahvates kohalikes peredes ja see, et planeerisime suurema osa oma reisist veeta odavates Aasiamaades.

Oleme mõelnud ka, et mida me teeksime teisiti, kui saaksime uuesti minna (mis muide, ei tundu isegi eriti hullu ideena vaatamata sellele, et alles äsja tagasi jõudsime, tingimusel, et keegi tassiks mu kotti ja annaks kolm korda rohkem raha kaasa :). No Austraaliasse enam ei läheks, aga sellest oleme juba varem rääkinud. Kui palju palju rohkem raha oleks, siis teeks igasugu pulle asju rohkem - lendaks mööda riike lennukiga rohkem ringi, palkaks giide, sõidaks õhupalliga päiksetõusu ajal üle maa, sukelduks jne. AGa samas ei saa öelda, et me kõigest selles metsikult puudust oleksime tundnud. AGa muud ei oskagi nagu esile tuua.

Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kõik pidi mahtuma sellesse väiksesse seljakotti. Oi kui palju kordi ma unistasin meie hiigelsuurest kohvrist, kus asjad lömmi ja katki ei lähe :). Mis meid endidki üllatas, oli see,

kui vahva oli aastajagu päevi 24/7 kolmekesi ninapidi koos veeta. Eks ikka väike kartus alguses oli, et äkki keegi meist ei saa piisavalt privaatsust ja nii võib tekkida pingeid. Aga mida polnud, olid pinged. Kohutavalt vahva aeg õppida tundma ennast ja endale kõike kallimaid inimesi! Samuti üllatas meid meeldivalt see, et kogu selle aasta peale, mil külmetasime, kuumenesime üle, sõime ütlemata räpastes söögikohtades ja ennekuulmatuid asju, olime me kõik tervemad kui kunagi varem kodus. Alles paar nädalat enne kojunaasmist põdesid Henri ja Mann läbi ühe kiire palavikuga viiruse, aga see oli ka kõik. Nii et tervise pärast muretsedes ei tasu sellist seiklust ette võtmata jätta - stressivaba elu, hea seltskond, päike, värske õhk ja liikumine on hea profülaktika! :)

Kindlasti tahame uuesti minna Brasiiliasse, et külastada Amazoni. Ilmtingimata ka Argentiinat, lähme soojema ilmaa ja võtame kohe pikalt aega, et sel suurel maal ringi rännata. Lõuna-Ameerikas põikame järgmisel korral tingimata ka Peruusse. Ja muidugi Jaapan jäi meil täitsa pooleli, sinna peab ka kindlasti tagasi minema. Aga hetkel on mul Euroopa isu hoopis. Kui järgmine selline võimalus tuleks, võtaksime hoopis auto seljakoti asemel, pool aastat või rohkem ning rändaksime mööda Euroopat ringi - kuukene siin ja kuukene seal. Nii uskumatu kui see ka võibolla ei tundu neile, kes kujutavad ette, et oleme reisimisest täiesti tüdinud, siis mulle täitsa meeldib see Euroopa mõte!

Sai vist natuke hüplik kokkuvõte, aga eks sellisel reisil ongi nii palju erinevaid tahke, et siledat juttu on neist kokku raske kirjutada!

Kaunist kevadet meie kaunil maal teile kõigile ja aitähh kõigile virtuaalsetele kaasareisijatele!

Viimane peatus, Peking

2010-04-10T02:56:00.000+03:00

Keelatud linnas

Vaade Pekingi magamistoa aknast; Keelatud linnast

Peale järjekordset 4 tunnist lendu leidsimegi end oma hiigelpika reisi viimasest põgusast peatuspaigast, Pekingist. Olime kokku leppinud ööbimise Pauli juures, kes pakkus meile võimalust sõita lennujaamast koju tema auto ja autojuhiga, millest me muidugimõista keelduda ei suutnud. Nii oligi, et lennujaamas ootas meid sildikesega sohver ja juba poole tunni pärast seisimegi Pekingi kesklinnas pea 70-kordse maja ees, mis on ühtlasi nii 5-tärnihotell, kui luksuskorterite asukoht. Ülilaheda olemisega Paul juba ootaski meid ja kohe esimesest hetkest oli meil suurepärane klapp. Ausaltöeldes tuleb tunnistada, et nii vahva inimesega ei saagi vist mitte head klappi olla. Meile eraldati terve 46-47-ndal korruselasuva korteri esimene korrus, hingematva vaatega üle kogu Pekingi. Mannile oli lastud eraldi voodi üles sättida ja see oli kaetud kingitustega. Köök oli täis ostetud head-paremat süüa-juua ja kõik see ootas meid. Hetkeks tundus, et olen vist lennukis magama jäänud ja näen und. Aga siis mõtlesime, et ju Jumal saatis meile Pauli preemiaks selle eest, et olime maailmale ringi peale teinud. :) Jõime šampanjat, mida poodides ei müüdagi, vaid ainult spetsiaalsetel oksjonitel. Jutt jooksis kohutavalt hästi ja erakordselt põneva eluga Pauli olekski võinud kuulama jääda. Nii juhtuski, et esimesel „ööl” saime magama alles kuskil 6 ja 7 vahel hommikul. Paul on segu vana Euroopa võimsamatest peredest ja erakordsest äriandest. Enamus tänaseid ärihiiglaseid ja staare on tema head sõbrad. Tema suguvõsas on nii monarhe, krahve kui lorde. Aga mulle tundub, et üksikasjadesse ei oleks minust ilus laskuda. Ja kogu oma rikkuse juures on Paul üks ütlemata heasüdamlik, tähelepanelik ja armas inimene. Ta ei jõudnud ära kiita, kui vägev, et me oma pere väärtustame ja et sellise julge sammu tegime, et jätta kõik kus see ja teine ning aasta perega reisida. Tema unistus on teha sedasama jahiga, aga äriasjad ei taha seda kuidagi teoks teha lasta.

Teiseks päevaks laenas Paul meile taas oma autot ja sohvrit, et saaksime minna vaatama Pekingi kesklinnas asuvat keelatud linna. Ma olin lugenud, et see on võimas, aga midagi sellist poleks osanud uneski aimata. Millised kolossaalsed mõõtmed ja milline imeilus arhitektuur ning planeerimine tolle aja kohta. Hiinlased on üks võimas rahvas ja seda tõestavad nad ka tänapäeval enam ja enam. Tänu taevas säravale päiksele oli keelatud linnas ringi jalutada eriliselt ilus.

Järgmisel päeval oli meil kindel plaan minna Hiina müüri peale jalutama. Paul soovitas meile kohta, kus müür on selline, nagu ta kunagi oli olnud ja kus turiste ei käi. Ja andis meile kasutada ka oma sohvri. Milline luksus. Aga enne pidime minema koos Pauliga Maison Bouludi lõunatama, kuna ta oli lubanud meile tõelist kulinaarset elamust. Mina pole iial varem käinud 3 Michelini tärniga restoranis, nii et te võite ette kujutada, kui elevuses ma olin. Pealegi võimalus kuulata mitu tundi puhast kulda, mis meie uue sõbra jutt kahtlemata on, oli sama ahvatlev. Tavaliselt panevad inimesed laua sellesse restorani kinni kuid varem. Aga Paulile, kui ühele parimale kliendile, avatakse alati vajadusel privaatruumid. Ja nii ka sel korral, meie kasutada oli hiigelsuur privaatne söögisaal. Sissejuhatuseks istusime maha baaris, jõime mimosat (mis on šampanja värske apelsinimahlaga, aga mille tegemiseks selles restoranis kasutatakse maailma parimaid šampanjasid). Ja siis sööma! Mannile tehti absoluutselt menüüväliselt täpselt see, mida ta tellis – röstitud kana ning kartulipuder. Esimest korda kogu reisi jooksul leidis Mann, et kartulipuder on tõepoolest sama hea kui Eestis. Ja siis saabus kahe korruseline mereannitaldrik – austrid, krevetid ning krabid. Ja nüüd ma sain alles aru, kui maitsev võib tõepoolest olla üks krabi. Seni ei olnud ma sellest just suures vaimustuses olnud. Edasi tellis Paul kõige maitsvama vähi ja jälle pidin tunnistama, et alles nüüd saan ma aru, miks vähki nii kõrgelt hinnatakse. Henri boef a la tartare ja minu lõhe rillette olid samuti uskumatud, ainult mõmisesime. Kõrvale serveeritud aurutatud sparglid, brokolid ning suhkurherned olid samuti absoluutselt perfektsed. Kõlab juba imelikult, aga ausõna, iga suutäis oli midagi erilist. Minu elu parim söömaaeg kahtlemata. Kui asusime desserte tellima, pakkus Paul, et laseme neil kõigist dessertidest veidi lauale tuua. Oh neid šokolaadi mousse, sidrunikooke, makroone, värskeid madeleine, sorbette ning jäätiseid. Kõrvale parimad tawny portveinid. Imeline! Meie päralt olid pidevalt korraga mitu teenindajat ja nad tegid kõik, et Mannil piisavalt tore oleks. Küll viisid ta mängima ühte teise ruumi, kuhu lõunaajaks oli mänguasjad välja toodud, küll restorani ringi vaatama, küll kööki koka käest midagi küsima, küll veinikeldrist kallihinnalisi pudeleid üles vedama (ja nad tõepoolest andsid pudeli Mannile tassida), küll võlusid kapist välja kuldse maskiballi maski või uhked jaanalinnusuled, küll klotsid ja joonistusasjad. Mul ei ole lihtsalt sõnu! Kuskil poole lõuna ajal saime aru, et kell on veidi liiga palju müürile minekuks. Ja samal ajal tekkis Paulil idee. Nimelt oli tal kohutavalt kahju, et me juba lahkuma peame ja ta pakkus meile välja järgmise asja: nimelt, kui meie otsustame pikendada oma Pekingikülastust mõne päeva võrra, siis võtab tema mõned päevad puhkust ja me sõidame koos tema kulul Bhutani kuningriiki hirmpeenesse Amankora resorti. Lisaks saame senikaua, kuni tema tegeleb viisade hankimisega (sellesse riiki juba nii lihtsalt ei pääse), käia ära nii Müüril, kui suvepalees, kui nautida oma suurepärast kodu. Kõik tundus imeline ja me mõtlesime, et mõned päevad ei tee tõesti paha. Lõunasöök läks sujuvalt üle õhtusöögiks ja me lasime Maison Boulud´i juhatajal endale korraldada eine Hiina restoranis. Tuleb tunnistada, et kõht ei olnudki eriti tühi, aga Pekingi part tahtis ju proovimist. Läksimegi kohta, mis on eriti kuulus oma Pekingi pardi poolest. Menüü oli kilomeetri pikkune ja Paul muudkui tellis. Tegelikult oli nii, et pooled söögid olid meie jaoks ikka liiga kummalised. Näiteks magusas kastmes lootosejuur ei läinud kuidagi alla. Või mingi hirmuskallis vesine seen, mis ajas meil lausa kõhu valutama. Proovisime ka merikurki, mis oli praepeki maitsega, peki kontsistentsiga ja nägi hirmuäratav välja. Sõime elu kõige kallima kala ära, kes toodi alguses meile plekkämbriga üle vaatamiseks. See maksis vist oma 3000 eek. Ja oli väga maitsev, ainult et ma ei osanud hinna-kvaliteedi suhet nii kõrgelt hinnata. Rohelised köögiviljad olid maitsvad :) . Ja linnupesasupi roosimaitseliste tapiocapalliekstega proovisime ka ära – oli täitsa hea magus supp. Supermaitsvad vürtsised krevetid olid, seda tuleb tunnistada. Ja muidugi Pekingi part... suurepärane. Seda süüakse nii, et võetakse imeõhuke kuiv pannkook, määritakse paksu magusa ploomikastmega, pannakse sinna peale röstitud pardiviilud, peened kurgi ja sibularibad, soovi korral ingverit ja küüslauku, keeratakse rulli ning süüakse.

Koju jõudes sai meie entusiasm kiiresti otsa, kuna Finnair teatas, et enne 2 nädalat ei ole lennule kohti. Mõte sellest, et me kõigepealt nädalakese ootame, siis 4 päeva Bhutani naudime ja siis omakorda pea nädala ootame, ei tundunud õige. Ja nii saigi otsustatud siiski lennata Eestisse. Paul lubas meid tagasi oodata selle reisiga! Ja me oleme ju ennegi näinud, et kui midagi väga tahta, siis saab see teoks!

Kulinaarses paradiisis

2010-04-05T13:43:00.000+03:00

Rahvusvaheline käesurumine; Manni sõber; kaunis tuun

Sõber Yuki; meie uus jaapanlannast-lauljast sõber; Jaapani angerjas ehk unagi

Piknik kirsiõite all

Tokyo tänavad; marmormustriga wagyu loomaliha; sakura ehk kirsiõied

yakitori restoranis; Ueno pargi kirsiõitehullus; pidu Tokyos

Rameni restoranis ees...; ... ja sees

Kirjutatud umbes nädala eest:

Nüüd jõudis nohu mulle järele, võttis vana sõbra herpese ka kaasa. Nii et olemine pole just kuigihea. Kui ma oma peas pidevalt plahvatuse-eelset olukorda ei tunneks, siis arvaksin, et olen ära surnud ja läinud kulinaarsesse paradiisi. Ma nimelt kujutan ette, et paradiisis ei ole kunagi kellelgi nohu. Igatahes on Jaapanis iga söömaag täielik elamus, nii eriline, et pärast tunned, nagu oleksid lõbustuspargis käinud. Ilma meie jaapanlasest võõrustaja Tadashita, ei oskaksi vist restoranides midagi teha. Iga kord tuuakse lauale hulk asju, millest aru ei saa ja siis tuleb hakata Taasht küsitlema, et mida millegagi tehakse ja kuidas. Ja meie oleme ju kõigest Tokyos, tegelikult on Jaapan nagu Prantsusmaa, et igal piirkonnal on täiesti erilised road ja valmistusviisid. Meie sel korral Tokyost välja ei lähegi. Ausaltöeldes on vahetult enne Eestisse tulekut otsa saanud seljakotiga seiklemise isu (ime, ime). Ja raha ka ei raatsi hetkel tuhandete viisi rongipiletitele panna. Sellise otsuse tegime arvestusega, et tahame millalgi siia kindlasti tagasi tulla - ratastega kohvri, suure rahakoti ja pikema ajaga. Ah jaa, sooja ilma ajal ka! Jaapani restoranide juures on veel üks imeline asi - ükskõik, kas roog maksab 20 või 200 krooni, on restoran alati puhas, stiilne ja ilus. Ja restorane on metsikutes kogustes, kuigi jaapanlased pidid enamasti ikka kodus süüa tegema.

Eelmise jutu peale esitati mulle mõned küsimused Jaapani kohta. Püüan neile siis vastata niipalju, kui ma Tadashilt kuulsin. Koolisüsteemi kohta kuulsin kõigepealt Trevorilt, et lapsed käivad ka laupäeval pool päeva koolis ja pühapäev on trennide jaoks. Samas Tadashi ütles, et laupäev ja pühapäev on ikk vabad, et klassides on 30 last, et koolipäev on 8.30-15 ja et koolis pannakse hindeid,nagu meilgi. Võibolla rääkis Trevor mingist Seijo erakoolist. Igatahes tundus, et see koolivärk on meie omaga sarnane. Nii, siis selle kohta, et kas vastab tõele, et Jaapanis võib ainult augustikuus ujuda. See pidi tõesti nii olema. Asusime siis selle keelu tagamaid uurima. Esialgu ütles Tadashi, et lihtsalt rannahooaeg on augustis.Rannahooaeg tähendab seda, et restoranid on avatud ja vetelpääste kohal. Lisaks pidi muul ajal meres olema meduusad, kes ujujaid kõrvetavad. Tadashi aga ei pidanud kõrvetamisest hoolima ja käib ujumas ka muul ajal. Selle kõigega seoses tuli hoopis meelde teinde huvitav asi, mis on ka ujumisga seotud. Nimelt ei või Jaapanis tätoveeringuga inimesed minna ujuma basseinidesse ega avalikesse saunadesse vms. Asi selles, et tätoveering tähendab siin, et oled mingi maffiajõugu liige. Nii et siin elades on küsimusel, kas teha või mitte tätoveering, hoopis kaugeleulatuvam tähendus. Aga marjakorjamisest... Tadashi ütles, et väljaspool Tokyot on ikka võimalik ka metsas tasuta marju korjata, aga Tokyos peab maksma mingi tasu ja siis võid kasvuhoones süüa nii palju, kui sisse mahub :).

Kuna esmaspäeval oli tõeliselt külm ilm ja minu nohu andis endast juba märku, siis jäi selle päeva kõrghetkeks järjekordne toiduelamus. Nimelt käisime Yakitori restoranis söömas. Tegu siis sellise kohaga, kus süüakse grillitud sea- ja kanavardaid ning juuakse kõvasti saket-õlut. Meie läksime sellisesse, kus maksad ca 150 eek ja võid tunni aja jooksul süüa-juua, palju jaksad. Päris naljakas oli söömist tempoga võtta. Ja veel naljakam joomist. Mina lootsin lähenevale nohule leevendust kuumast sakest, mehed kulistasid liha kõrvale Jaapani õlut. Mann lahendas apelsinimahlasid. Hirmsal kiirusel ilmusid lauda grillitud sealiha, kanaliha, kanafilee kalamarja-majoneesi seguga (väga maitsev, muide), kirsstomatid, vutimunad, porrutükid, seened, mingid naljakad limased krõmpsuvad kartulid (ei olnud üldse head), kanasüdamed, lihapallid jms. Lisaks kapsalehed ja paks misokaste seesamiseemnetega. Iga veidi aja järel karjusid ettekandjad: "kõik on hästi!" ja siis kõik koos koors "jaaaa". See andis tempot veel juurde. Grillimehed tegutsesid sellise pühendumisega, et ei näinud mitte midagi, mis ümber toimus. Tunni aja pärast olime jagu saanud 110 väiksest vardakesest ja mehed kahe peale vist 10 liitrist õllest. Nii et jaapanlastest on eestlastele parajaid joomasõpru küll :).

Teisipäeva hommikul oli meie esimene eesmärk taas kulinarne. Nimelt tuli ära katsetada, kas maailma parim loomaliha on Brasiilias või Jaapanis. Jaapanis on spetsiaalne wagyu loomaliha, millel on iseäralik marmormuster, kuna kiudde vahel on meie loomalihast oluliselt rohkem rasva. Ja see omakorda teeb liha suussulavaks. Sõitsime terve igaviku rongiga, et jõuda ühte populaarsese Yakiniku restorani lõunale. Lõuna koosnes kahest toorest wagyu loomaliha viilust, et süüa seda sashimina (toorelt, sojakastme-wasabi segusse pistetult), ja kolme eri sorti wagyu lõigetest grillimiseks. Lisaks kõik muu - salatid, riis, misosupp jne. Kas te kujutate ette, et te pistate umbes 7 mm paksuse toore loomalihaviilu suhu ja see on nii pehme, et sulab suus. Mina enne ei kujutanud, aga nüüd tead, et selline liha on maailmas täiesti olemas. Teised tükid tahtsid laua keskel oleval grillil kummaltki poolt oma poolt minutit ja olidki supermaitsvad ja mahlased. Nii et minu meelest ongi wagyu maailma parim, aga Henri jäi oma Brasiilia picanhale siiski truuks, kuigi talle samuti wagyu metsikult maitses. Ma nägin Tais olles kunagi filmi sellest, kuidas wagyu loomi kasvatatakse. Peremees läks igal hommikul iga veise juurde, vaatas talle silma ja rääkis juttu. Veised jõid ainult allikavett ja sõid parimat toitu. Veiste karv nägi välja nagu samet, kuna neid kammiti iga päev. No uskumatu! Neil on siin isegi wagyu loomade iludusvõistlused - lehmad õpetatakse ilusti kohapeal seisma ja poseerima, neile tehakse soeng ja vaadatakse rühti :). Ausalt, ma ei näinud seda unes!

Aga edasi läksime Ueno parki ja loomaaeda. Teadsime, et sealses loomaaias elab suur panda nimega Ling Ling. Aga pargiuksel tuli välja, et panda oli eelmisel aastal juba südamerikke pärast ära surnud. Aga loomaaias käisime siiski ära. Loomaaed vahva nagu loomaaed ikka. Aga Ueno park oli vaatamisväärsus omaette, kuna seal olid kirsipuud täies õies ja tundus, et terve Tokyo oli seda imetlema ning kirsiõitepiknikku hanamit pidama tulnud. Kõikjal kirsiõit all olid laiali laotatud kiled, söögid ja joogid. Ülemeeliku inimesed istusid ümber toitude-jookide. Mõned juba magasid peatäit välja. Mõned kakerdasid. Aga meeleolu oli väga ülev.

Õhtul Tadashi juurde koju jõudnud, tuli välja, et kavas on pidu tähistamaks prantslasest couchsurfija O... lahkumist. Esialgne plaan oli minna välja sööma, aga kuna minu nohu aina kasvas ja meie olime juba saabunud niikuinii veiniga, läks seltskond poodi toidukraami järgi ja pidu toimus kodus. Seltskonnas oli kolm jaapanlannat, üks prantsuse mees, kaks jaapani meest ja meie kolm eestlast. Tüdrukud valmistasid söögid ja lõbu oli laialt. Enda kiituseks võin öelda, et mul õnnestus võita eranditult kõiki jaapanlannasid käesurumisvõistluses, vaatamata nende suurele kondile :) . Saime teada, et japsid armastavad fotosid vaadates teineteise nägudele fotodel näpuga näidata ja südamest teise üle naeru lagistada – sellist lübustust pole me ühegi teise rahvuse juures varem kohanud. Õhtu lõpuks tuli välja, et üks tüdrukutest on laulja ja ta esitas tühja pudelit mikrofoniga kasutades imeilusa Jaapani laulukese. Uskumatu, kui palju toredaid inimesi mahub ära ühte imepisikesse toakesesse... ja veel tantsu vihtuma :) .

Järgmisel päeval läksime tutvuma Tokyo elektroonikaäridega ja sööma järjekordset nuudlirooga – pakse nisunuudleid udonit. Oli täitsa hea, aga ramenile ikka vastu ei saanud. Lõpetuseks jalutasime ühte ilusasse teemajja, kus proovisime ära tõelise rohelise jaapani tee macha. Macha on erkrohelist värvi ja ta aetakse väikse spetsiaalse vispliga enne serveerimist veidi vahule. Maitse on veidi heina meenutav, aga päris huvitav. Tadashi ütles, et matcha ei ole tänapäeval üldse mitte levinud jook, et tema vanemad ei joo seda kunagi ja ka tema jaoks oli seekordne matchajoomine elus esmakordne. Matchat pannakse ka kõiksugu magustoitudesse, näiteks proovisime rohelisi matchaküpsiseid, mis olid omakorda kaetud matchaga roheliseks maitsestatud valge šokolaadiga. Mannile meeldis väga.

Õhtul valmistas Tadashi minu palvel veel kolmandat nuudlirooga – tatranuudleid ehk soba-nuudleid sealihaga. Jälle ütlemata maitsev roog. Nagu Jaapanis vist küll pea kõik road on. Üks asi siiski oli, mis meile kuidagi peale ei läinud. See on üks hästi pikk kartuliline, mis on hästi krõmps ja ligane. Aga see-eest väga tervislik.

Ärasõiduhommikul ärkasime varem, et minna Tsukiji kalaturule. Kuna mõne aja eest suleti sealne kuulus tuunikalaoksjon pealtvaatajatele ja kuna me ei olnud päris kindlad, kas see nüüd jälle avatud on, siis ei hakanud me hommikul kl 5 end välja ajama. Meil oli plaanis süüa kõige värskemat sushit otse kalaturul asuvas sushikohas. Turg ise oli eriline selle poolest, et väljendas suurepäraselt jaapanlaste puhtuse- ja korraarmastust ning pühendumist. Turg oli nii puhas, et vaatamata kõigile kaladele, kes lettidel lebasid, ei tundnud me mingit kalalõhna. Uskumatu! Ja kalatükid, eriti muidugi tuunikala erinevad kallihinnalised tükid, olid vitsiinidele välja pandud sellise perfektsusega, nagu eksponeeritaks eriliselt väärtuslikke teemanteid. Sushi oli superhea ja kõhu saime kõvasti täis. Kõige suurema sushielamuse saime eriti rasvase tuunikalatükiga sushist, mis sulas suus. Kõige hullem oli üks äärmiselt nätske kalmaariga versioon, mis mul nii kaua suus ringi käis, kuni ma salvräti leidsin ja pooleldi näritud sushi sellesse salaja poetasin.

Ja oligi aeg Jaapaniga selleks korraks hüvasti jätta. Oh kui palju jäi kripeldama. Jaapanlased on supertoredad ja meenutavad paljuski eestlaseid. Aga Jaapanisse tuleb tulla selge pea ja pungil rahakotiga. Mitte, et kõik (peale hotellide ja rongipiletite just üüratult kallis oleks), aga arusaadav, et peale aastakest ja kojujõudmise eel ei ole isu viimast penni lauale panna. Nii saigi tehtud otsus, vaadata sel korral üle Tokyo ja tulla järgmisel korral ülejäänud Jaapaniga tutvust tegema. Ausalt, svamm on veidi liiga täis sel korral, enam ei jõua väga isuga kogeda!

Vahelduseks Hiinast - 10 päeva levst väljas

2010-04-02T16:01:00.000+03:00

Kirjutatud Hiina, terve igaviku aega tagasi:

Guangzhou tänavail *3

Kivilinnad; jalgrattahunnikud; ... ja punane värv, et pahad vaimud eemal hoida

Spetsiaalne Shezuani teevalamise kunst; Yuanbin oma pere ja külalistega Eestist

Ei, me ei ole maa pealt pühitud. Olime kõigest Hiinas. Kuigi, nagu ma Naistelehes ka mainisin, tunne oli küll, nagu teisel planeedil. Ja teisel planeeril on keelatud igasugune eneseväljendus läbi interneti – Facebookist, You Tubest või blogidest võid sealmaal ainult unistada! Nii et sellest oli siis tingitud minu pikk vaikimine.

Igatahes sõitsime ühel kuumal päikselisel laupäeval Bangkokki, sõime lennujaamas viimased Tom Yumid ja kimasime Hiinasse, Guangzhousse. Võin kohe alguses ära mainida, et 10 päevane vahepeatus Guangzhous ei olnud meil päris maadeavastamise retk, vaid pigem messireis ja muudel segasematel eesmärkidel. Aga see selleks. Kuna meie head sõbrad, kes olid aastakese Hiinas elanud, olid meid valgustanud, et Hiinas pole meil ilma tõlgita suurt midagi peale hakata, leppisime paari toreda Couchsurfingu inimesega kokku, et nad meid meie siinolekul hiina keelega väikse tasu eest aitaksid. Küll siinkandis on palju toredaid inimesi – kirjutaisme päris mitmele, kuna kahtlustasime, et enamus peab ära ütlema. Pea kõik olid valmis meid aitama või vähemalt soovitasid kedagi, kes meid aidata saaks. Nii leppisime esimesed 4 päeva kokku Celinega ja edasi kasutasime veidi Mona abi. Lisaks leppisime kokku õhtusöögid õpetajaametit pidava Yuanbiniga ja hetkel tööd otsiva Steveniga. Kõik neli päris hiinlased. Pean jälle Couchsurfingut taevani kiitma – kuidas muidu õnnestub sul esimese nädala jooksul uues linnas saada nii mitu kohalikku sõpra, kellele küsimuse tekkimisel kohe helistada saab. Igatahes üliagar Celine oli meile kõik ära korraldanud ja pannud kinni imeodava hotelli messikeskuse lähedal. Lisaks saatis ta meile vastu taksojuhi meie nimesildiga, nii et meil ei olnud vaja kohe hakata oma lennukisistumisest kangeid kehasid üleliia žestikuleerimisega väänama. Tuli lihtsalt taksojuhil järel lontida ja tema märguande peale maha ronida.

Meid võttis vastu kena Hiina neiu, kes juhatas meid läbi mitme koridori ja lifti kuskile suure maja kaheksandale korrusele, kus me pidime teostama check in-i. Vaade oli hirmuäratav, aga ma ei tahtnud oma positiivse suhtumisega veel hüvasti jätta. Celine oli seda kohta niimoodi reklaaminud, et ma ei suutnud kuidagi uskuda oma silmi. Astusin nurgas vudiva prussaka lömaks ja palusin, et meile meie tube näidataks. Raudvõre ja vana ukseromu taga oligi meie „korter” – jääkülm, läppunud haisuga, nii niiske, nagu keegi oleks seal terve päeva dušši võtnud. Peeglite peal olevale niiskuskihile sai joonistada, krohvi kukkus, trepikäsipide roostetas, seinad olid mustad, linade vahel olid kellegi juuksekarvad, köök hallitas... kas ma pean veel jätkama. Meie oleme päris karastunud, aga meie sõbrad Villu ja Merka olid küll ära ehmunud. Või noh, meie olime ikka ka. Mann, kes on alati rõõmus lilleke, ütles mulle: „emme, ma pean siin ühe või kaks ööd vastu, aga rohkem küll mitte!”. Nii ma siis istusingi öösel kl 3 arvuti taha ja otsisin meile uue hotelli. Enam me riskida ei julgenud, nii et otsustasime ühe äsjaavatu kasuks – siis ei ole veel jõutud teda roostetama ja rokaseks vast ajada.

Järgmisel hommikul saabus Celine meie hotelli ja peale tutvumist ning kinkide vahetamist teatasime talle, et kahjuks on meil selles hotellis liialt külm ja me broneerisime ühe teise. Ta oli sellest tõeliselt üllatunud ja pakkus üht teist samasugust meile sealsamas lähemal, kus pidi ka küte olema. Me ei hakanud talle seletama, et meile ei sobi ka võõrad juuksed ning hallitav köök ja jäime endale kindlaks. Maksime oma esimese öö ja sõitsime koos Celinega meie uude hotelli. Oi milline kontrast, milline õnn. Juba saime Celine olulisusest aru, kuna esiteks poleks me suutnud taksojuhile selgitada, kuhu me minna soovime ja teiseks ei teadnud isegi taksojuhid, kus see aadress asub (kuigi hotell on suhteliselt kesklinnas). Panime asjad maha ja sõitsime vanalinna sööma. Istusime maha väiksesse kohvikusse, mis kohalike seal väga polulaarne pidi olema. Muidugi oli kõik ainult hiina keeles ja ühtki inglise keele oskajat seal ka polnud. Tegime huvitava avastuse – me võime siin hiinlastega vabalt eesti keeles rääkida, nad saavad täpselt sama palju aru, kui siis, kui neile inglisekeelseid küsimusi esitame. Meie suureks üllatuseks oli siinne toit kordades ja kordades maitsvam, kui toit Hong Kongis. Selles veendusime me ka järgnevatel päevadel iga kord, kui Celine või mõne teise kohalikuga kohalikke kantoni hõrgutisi käisime söömas. Nüüd ma arvan, et hiinlased teevad tõesti maailma parimaid nuudliroogasid ja suurepäraseid köögivilju, bbq liha ning ülimaitsvat kalasuppi.

Järgmistel päevadel kammisime siinseid hulgikaubaturgusid ja käisime messil. Kaasas metsikult pühendunud ja professionaalne Celine, kelleta oleksime ammu halliks läinud. Käisime õhtusöögil 27-aastase Steveniga, kes näeb välja nagu ta oleks 18 ja kes hetkel otsib tööd. Käisime õhtusöögil õpetaja Yuanbini, tema samuti õpetajast abikaasa ja nende poja Alexiga. Yuanbin ja tema naine tahaksid hirmsasti teist last, aga see on siin peaaegu et välistatud. Teise lapse saamisel peaksid nad maksma suure trahvi ning nad ei saaks enam kunagi töötada õpetajana ega ka ühegi teise riigiametnikuna. Käisime linna peal rõõmsameelse Monaga, kes on abielus kanadalasega ning kes järgmisel aastal Kanadasse kolib. Celine, kellega kõige rohkem koos olime, kolib juba sel aastal Itaaliasse oma peigmehe juurde, kuna teda häirib siinne vabaduste piiramine. Celine vennapere ootab hetkel luba Austraaliasse emigreeruda, et seal teine laps saada. Yuanbiniga õhtusöögil olles tuli teemaks valimised ja kommunistlik partei. Esialgu väitsid nad meile, et kommunistlik partei on väga tore ja teeb kõike õigesti. Aga kui pereisa ütles, et valimised on siin pigem šõu ning hakkas midagi rääkima võrdlustest Venemaa ning tšetšeenidega, läks tema abikaasa näost valgeks ja pani tal hiina keeles suu ruttu kinni. Vahetasime ruttu teemat ja Henri asus Yuanbiniga eesootavaid Inglise Kõrgliiga jalkamänge arutama. Aga tegelikult ei tundu inimesed õnnetud või masendunud. Kindlasti on nad rõõmsameelsemad kui rikkas Hong Kongis.

Mind üllatas see, et sisse hingates võis pidevalt tunda, milline saast õhus hõljub. Õhul oli imelik lõhn ja kontsistents. Päike paistis, aga ainult läbi halli saastapilve. Majad olid hallid ja inimeste riided olid hallid. Küll mulle tundus Eesti toreda kohana. Üks naljakas asi oli veel see, et inimesed on metsikult aeglased. Näiteks liikuva trepi pealt maha astudes jäävad nad peaaegu seisma, nii et järgmisel astmel tulijal ei jää muud üle, kui neile kanda astuda. Omamoodi ooper oli pesu pesumajja viimine, sest tädi uuris aegluubis iga pesueseme otsast lõpuni läbi, otsis iga eseme hinda oma hinnakirjast mitu minutit, toksis arvutisse isegi tootjafirma nime ning iga viie asja järel printis välja ja esitas arve – rohkem ei olnud blanketil ruumi. Selle ajaga jõudsin ma letil oleva garderoobi üle vaadata ja mõned vanas asjad ära visata ning väiksemad asjad tagasi kotti susada, et need ise kodus ära pesta. Ise pesemine võtab raudselt vähem aega, kui sellel tüdrukul nende kirja panemine. Veel üks nali hiinlaste aeglusest. Teate neid liikuvaid linte, mille peal lennujaamas kõndida saab, et kiiremini edasi minna. Hiinlased seisavad nende peal. Ja nii tihedalt, et keegi mööda ei mahu. Mann ütles selle peale, et seal polevat midagi imestada, kuna hiinlased ongi väga aeglased inimesed.

Kui enamus planeeritud ettevõtmisi olid ühele poole saanud ja ees ootasid päevad täis lusti ja lillepidu, tabas meid kõiki riburadapidi mingi kummaline viirus. Kõigepealt tegi selle ooperi kiirelt läbi Villu, siis valutasin mina paar päeva oma konte ja kannatasin sügelevat kurku. Oli see siis minu kolm korda päevas ette võetud asjakohased joogaharjutused, rünnak küüslaugu-ingveri-meega või lihtsalt põhjus, et keegi peab ka põetama jääma, pääsesin mina suhteliselt kergelt. Peale mind jäi Merka korralikult palavikku ning siis Henri ja Mann korraga. Vahetult enne Jaapanisse lendu läksid üle kõik palavikud ja Mann kõhulahtisus, nii et saime väsinud, ent õnnelikena taas teele asuda. Tegelt on ikka hirmus lahe, et juba mõne nädala pärast Eestisse jõuame!

S6rmed kanged, ninad punased ja k6hud head-paremat t2is

2010-03-29T18:12:00.000+03:00

Kimonos ettekandjad Kaiseki restoranis; milline lõige, kas pole isuäratav?; osake kaiseki lõunast

Henri Sony Buildingus; Mann on absoluutselt muusika lummuses

Ramen restoan; ramen ise; külmuv seltskond - meie ja Tahashi ja Yuki

Head uudised, Hiina lugu on leitud. Ta oli k6ik selle aja ja paanika yhes v2ga salajases kohas - minu arvuti desktopil. Ma olen vist kyll ylepuhanud. Aga hetkel on ta endiselt minu arvuti desktopil, kui mina toksin siin teile Jaapanilugusid meie uue v66rustaja Tadashi imepisikeses toas.

Igatahes laup2eval olime me veel oma esimeses peatuspaigas imeilusas Seijo linnajaos. Kui ma peaksin elama mingil p6hjusel Tokyos, siis valiksin kindlasti Seijo. Seal ei pea kirsi6ite nautimiseks parkigi minema, piisab lihtsalt kardina paotamisest. K6ik t2navad on eriv2rviliste kirsipuudega 22ristatud. Pyhap2eviti jalutab terve hulk kohalikke ringi traditsioonilises kimonos ja puukingades, teel teed jooma v6i kuulsat kaisekit s66ma. Meil kimonoid ei olnud, aga kaiseki oli plaanis kyll. Kaiseki on Jaapani haute cuisine, viimsete peendudteni l2bi m6eldud ja tasakaalustatud mitmek2iguline s66maaeg. Kaiseki on alati vastavuses aastaaegade vaheldumisega, nii tooraine valikult, maitselt, kui v2ljan2gemiselt. Roogade v2ljan2gemine ja 6igesti valitud n6ud on kaiseki puhul vaat et sama olulised, kui maitvad road. Muidugi, kaiseki maksab palju. Aga meil on siin ju kohalikud abilised, kes kohe alguses ytlesid, et Jaapanis tuleb hakata l6unal k2ima. Nimelt pakutakse siis samasid roogasid, mis 6htul, aga kordi v2iksema hinnaga. Kaiseki puhul v6ib vahe olla 5-10 kordne lausa. Nii me siin siis oma maitseelamusi kogumegi - l6unad restoranis (mis muide on ikka oluliselt soodsam, kui kartsime) ja 6htuks varume midagi siinsetest suurep2raselt varustatud toidupoodidest, sushit, praepelmeene e gyozat v6i midagi muud isu2ratavat. Ja joome kylma peletamiseks punast veini. See on ka siin yle pika aja normaalse hinnaga. Aga meie kaiseki koosnes vist oma seitsmest k2igust pisikestest imeilusatest roogadest, k6ik hooajaliselt kaunistatud kirsiokste ja -6itega. Seal oli k6ike - tofut, sushit, tempurat, sashimit, marineeritud kala, misosuppi, riisi, mereande, magusat. K6ike siin yksikasjalikumalt ma seletama ei hakka, see j22b tulevikuks ja ajakirja jaoks. J2ime igatahes metsikult rahule ja isegi Mann sai yhtteist syya. Kuigi elamus oli v2gev, siis ei saa 6elda, et meile kaiseki rohkem maitseks kui varasemad sukiyakid v6i tonkatsud.

Edasi kylastasime Sony Buildingut, kus k6ik uuemad ja veel v2lja laskmata Sony leiutised n2ppimiseks v2ljas olid. 3D telekas tundus kyll p2ris asjalik juba, aga muidu ei olnud v2ga p6nev. siis otsisime internetikohviku, sest selle internetiasjaga pole siin maal just parimad lood. Net on kiire kyll, aga meie oma kodumaise arvutiga sellesse netti naljalt sisse ei saa. Netikohvikud on siin omaette vaatamisv22rsus. Neid kasutavad nimelt viimasest rongist mahaj22nud inimesed 66bimiseks - rendivad 6 tunniks putka, kus on arvuti, mugav tool, hunnik koomiksiraamatuid, telekas, lisaks saab kohapeal osta kiirnuudleid ja v6tta dussi. K6ik oli tehtud selleks, et inimene sinna 66bima tuleks.

Pyhap2eval asusime j2lle, kotid seljas, teele, et asuda elama ylikoolis rahandust 6ppiva Tadashi ja tema venna imepisikesse korterisse. Kraadiklaas 2hvardas v2ga sinna sinisesse poole kalduda ja meie olime kylmast k6verad. Panime kotid maha ja l2ksime s66ma ramen nuudli suppi. Ramen nuudlid on peened nisujahunuudlid ja ramensuppe on v2ga erinevaid. Meie s6ime tonkotsu ramenit, mis on tehtud seakontidest tundide jooksul kokku keedetud valgesse puljongisse. Oi jeerum, kui maitsev see oli. Ma ei osanud yhelt nuudlisupilt mingit maitset oodata, aga see supp viis meil k6igil keele alla. Lauale toodi suur kausit2is valget puljongit, nuudlid, peal seaprael6igud, keedumuna, roheline sibul ja veidi merevetikaid. Ise maitsestad oma supi veel vyrtsika marineeritud k66giviljaseguga ning kyyslaugupyreega ja hampsad k6rvale marineeritud ingverit. Jumalik, eriti sellise kylmaga!

Nii et j2rjekordne linnuke sai meie Jaapani kulinaarplaani kirja. P2rast vaatasime koos Baruto viimast matsi ja jalutasime selles kuulsas elektrilinnajaos, kus v2rvilised reklaamplakatid vilguvad. Ega ta Hong Kongist v2gevam polnud, nii et suurt elamust ei saanud. Ah jaa, Tadashi korraldas meile ka kohalike jookide degustatsiooni. Nemad ei nimeta joo eriti lahjat saket, vaid shocut ja awamorit, mis on m6lemad riisialkoholid, aga erinevate valmistamisviisidega, maitsetega ja kangustega. Huvitav, peaks ytlema.

Õhtul enne magamaminekut ütles Tadashi, et ärge muretsege, kui maa väriseb, seda pidi siin tihti juhtuma! :) Loodame, et mitte väga kõvasi!

Külm ja kirsiõied

2010-03-27T14:26:00.007+02:00

PS! Hiinalood tulevad väikse hilinemisega, need on hetkel Hiinas kohustuslikus kontrollis! :) Nali, nali. Tegelikult õnnestus mul need koos sõprade arvutiga vist Eestisse saata, nii et kui ma need ükskord tagasi peaksin saama, siis saate neid kuulda-näha. Kui ma neid üles ei leia, siis kirjutan uuesti ja siis saate neid samuti kuulda-näha. Aga sel korral Jaapanist!

Neljapäeva hommikul saabusime hirmuskülma Jaapanisse. Meid tervitas vihm ja 5 kraadi sooja. Peale pea kahte magamata ööd, mis tekkisid, kuna meil oli äärmiselt kummaline trajektoor (esmalt 4 tundi alla Kuala Lumpurisse, siis 8 tundi lennujaamas ja 6 tundi üles Tokyosse), tundus pigem, et oleme otse Eesti talve sattunud ning hambad lõgisesid kuuldavalt. Briti päritolu Trevor, kelle juurde elama asusime, oli saatnud meile juhendi, kuidas tema prestiižses Seijo piirkonnas asuvasse koju jõuda. Sissejuhatuseks istusime lennujaamas vale rongi peale ja sõitsime oma sihtmärgist veel pisut kaugemale. Õnneks vahetasid japsid meie pileti ilma raha nõudmata ümber ja saime linna sõita. Mann oli nii endale mitteomaselt läbi, et magas iga hetk, kus seisma jäime. Ju äsja läbipõetud palavik ja mitmepäevane kõhulahtisus olid oma töö teinud, kaks pea magamata ööd oli pisikesele rännumehele juba ilmselgelt liig mis liig. Suures Shinjuku peatuses, kus ümber pidime istuma, läks asi aina segasemaks. Õnneks olid jaapanlased väga abivalmid ja ühel hetkel jõudsimegi imekombel Trevori pisikesse kuid hubasesse korterisse, mis tegelikult Tokyo mõistes on kohutavalt ruumikas, kujutan ette, et kolme toa peale oma 35 m2 või nii. Huvitav oli see, et Trevor ise oli pidanud kodust ära minema, aga ta jättis meile ukse lahti, kirjutas ilusa tervituskirja ning pani valmis teetassid. Kuum tee kulus meie külmetavatele ihudele marjaks ära ja peale seda magasime päeva lihtsalt maha. 28-aastane Trevor on kõige britim britt, keda ma eales näinud olen. Selline tõeline vana kooli britt. Kõige paremas mõttes. Tema kodu on täis erinevaid Inglise tee sorte, kuningapaari pilte, Inglise teeserviisikesi ja kõike muud inglaslikku. Ta kasvas ühes Londoni kõrgema klassi äärelinnas nii peenes peres ja nii heade kommete keskel, et see kõik kõlab nagu filmis. Näiteks ei lubatud tal iial telekat vaadata rohkem, kui õhtuste uudiste ajal. Internetist rääkimata. Õue mängima minnes pandi selga korralikud riided, näiteks tema ema pidi siiani iga kord kontsakingad jalga panema lihtsalt selleks, et oma aeda minna. Ka Trevori sõbrad kasvasid sarnastes peredes ja nende sõpradega käis ta koos koolis kuni ülikoolini välja. Nii et kui ta ülikooli ajal esmaskordselt kinno läks ja nägi filmis „6.-s meel” tulistamist, oli ta tõsiselt šokeeritud. Trevor räägib kohutavalt ilusat ja korrektset Briti inglise keelt ja parandab meie enda palvel selles osas ka meid. Lisaks räägib ta suurepäraselt jaapani ja korea keelt ning prantsuse keelt, mis oli tema kodune keel oma poolkanada päritolu emaga. Ühesõnaga toimuvad tema maailmas endiselt vanemate poolt korraldatud abielud ja Trevori meelest on see päris hea idee. Niimoodi ei aja esialgu üle pea kokku löövad tunded su pead nii segi, et kaaslast kaine pilguga enam vaadata ei suuda. Kah huvitav lähenemine ja oma tõetera on selles sees. Kuigi, ma ise siiski selles abielus osaleda ei sooviks. Trevor armastab tõepoolest oma kodumaad kohutavalt ja tegelikult ei meeldi talle üldse kuskil mujal olla, kui Inglismaal. Näiteks,ütles ta, ei läheks ta iial Siiamisse (niimoodi nimetas ta endiselt Taid selle vana nimega). Kui me parajasti ei esita oma miljonit küsimust Trevori põneva lapsepõlve kohta, siis jagab ta meiega teadmisi jaapanlastest. Kõige šokeerivam oli tema lugu sellest, et jaapanlastele omane lahendus suurtele muredele on enesetapp. Neid pidi toimuma kohutavalt palju, lausa 100 edukat (kui enesetappu üldse nii nimetada saab) enesetappu Jaapani peale päevas (kusjuures ainult iga 23-s katse osutub edukaks, nii et praktiliselt igas tunnis katsub endalt elu võtta ligi 100 inimest). Näiteks pidi täiesti tavaline olema, et Tokyo kesklinna rongiliiklus seisab, kuna keegi on otsustanud oma elu lõpetada raudteerööbastel. Nüüd ümbritsevad suurte jaamade juures raudteed peeglid, lootuses, et enda nägemine teeb hüppamise raskemaks. Lisaks põleb rahustav sinine valgus ning mängib klassikaline muusika. Enesetappude arv pildi langema ainult kirsiõite ja uue aasta paiku ning peale neid taas lakke tõusma.

Mul on tehtud selline nimekiri, kus on kirjas kõik eri sorti restoranid, kus Jaapanis süüa soovime. Esimesel õhtul tegime siis otsa lahti, kui Trevor viis meid lähedalasuvasse Tonkatsu restorani. Tonkatsu on traditsiooniline sügavpraetud sealihakotlet. Kogu ooper käib nii, et igaühele tuuakse väikse kausike seesamiseemnete ja uhmrinuiaga. Kui seemned on ilusti ära purustatud, segatakse see spetsiaalse tonkatsu kastmega. Viiludeks lõigatud värske kotlet kastetakse hampsuhaaval kastmesse. Lisaks serveeritakse kotleti kõrvale riivitud kapsast, millele kallatakse suurepärast hapukat salatikastet. Kõrvale muidugi misosuppi ja riisi. Ja ohtralt Jaapani rohelist teed, mida siin igas restoranis tasuta, nii palju kui kellelgi isu on, pakutakse. Jäime oma esmastutvusega Jaapani köögiga igati rahule.

Teisel päeval ühines meiega Trevori sõbranna, kes on pärit Mauritiuselt, aga nemad tunnevad teineteist hoopis Vancouverist, kus elab Trevori vanaema ja kus Christine parajasti elab. Ja sammud seadsime me Shinjuku linnaosas asuvasse järgmisesse minu listis olevasse restorani. Seekord võtsime ette Sukiyaki & Shabu shabu. See käib nii, et laual olevale induktsioonplaadile pannakse sügav pann sojakastme, suhkru, vee ja sake seguga, mis aetakse keema. Lauale tuuakse imeõhukesed viilud kvaliteetset loomaliha ja sealiha ning terve suur hulk erinevaid seeni ning köögivilju. Igaühel on kausike riisiga ja veel üks tühi kausike, kuhu lööd lauale toodud toote muna. Muna lööd oma söögipulkadega vahule ning soovi korral maitsestad püreestatud küüslaugu ning traditsioonilise Jaapani 7-vürtsiseguga. Söömine käib nii, et paned lihaviilu hetkeks keevasse vedelikku küpsema, sahistad seda pulkadega (ehk teed shabu shabu), tõstad liha muna sisse, mis jahutab ning lisab maitset ning sööd. Sama teed ka köögiviljadega. Ütlen ausalt, et ei Tais ega Hiinas poleks ma soovinud sellist tooremunarooga süüa. Aga Jaapan on uskumatult puhas. Silmariivavalt puhas, ma ütleksin. Nii et toores muna ei häirinud mind karvavõrdki. Loodan, et ma oma sõnu sööma ei pea. Lõunase Sukiyaki järel õppisin mina Christine juhendamisel, kuidas potil käia. Poleks arvanud, et ma seda 30-aastaselt õppima pean, aga tulles Jaapanisse mitte jaapani keelt osates, on seda väga vaja. Jaapani potid on nimelt äärmiselt universaalsed. Esiteks on neil soojendatud prilllaud, edasi tulevad kõik muud funktsioonid – tagumise otsa pesu, esimese otsa pesu, tagumiku parfümeerimine, föön kuivatamiseks ja tagatipuks veel muusika. Ma pole küll iial tundnud puudust muusikast, kui ma WC-s käin, aga see tsirkus tuli siin ära proovida. Kui päris aus olla, siis päris vägev värk. Parfümeerimine ja muusika tunduvad küll pisikese liialdusena juba.Suure lõunasöögi raputasime alla japutuskäigiga Shinjuku suures pargis, kus osad kirsiõied juba puhkenud olid. Juba käisid tüüpilised kirsiõiepiknikud ehk hanami´d. Vaatamata külmale oli väga ilus ja me kujutasime ette ka potentsiaali, mis hakkab toimuma siinsetes parkides järgmisel nädalal, kui kõik kirsid puhkevad.

Seda võin ma väita kindlalt juba peale esimest Tokyo-päeva, et see on ühele minusugusele kulinaarile tõeline paradiis. Toidupoed kubisevad värskemast värskest kalast, lihast ja muust põnevast ning hinnad on sarnased Eestimaistega. Ei jõua ära oodata juba, millal me kõiki mu listis olevaid ülejäänud restorane külastame

Bye-bye Tai, hello Hiina

2010-03-14T18:17:00.000+02:00

Oli tore, päikseline ja tšill, järgmine kord jälle!

Fotod: Merca

Meie Tai-saaga viimane lugu- Wani pulm

2010-03-11T07:30:00.000+02:00

Pruutpaari ja meie kingitud lilledega; pulma-Mann; peategelased saabuvad

Väljakut ümbritsevad puud olid imeilusti kaunistatud; ja väljakule sisenemiseks oli ehitatud lilledest pulmavärav

Esialgu Mann seisis... ja siis asus tantsima

Nonii, hakkavadki juba meie pikad Tai-kuud ühele poole saama. Mõned nädalad kuluks veel ära :). Häid asju ei saa ju kunagi küllalt. Kuigi, tuleb tunnistada, et mõte kojujõudmise lähenemisest on ka õige magus! Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid hoopis sellest, et eelmisel laupäeval toimus meie restoraniomanikust sõbra Wani pulm ja ka meie pere oli sinna kutsutud (käisime ka Wani restoranis jõulupeol, sellest saad lähemalt lugeda siit).

Kõik sai alguse sellest, et me saime ilusa beebiroosa kutse, puha Tai keeles. Toojaks oli Wani tütar ja me veidi teadsime ka eesootavatest pidustustest, nii et kui pulma kuupäev, kellaaeg ja toimumiskoht (linna keskväljak!!!) välja olid uuritud, ei olnud sellest midagi, et ainus arusaadav sõna kutsel oli Wani tulevase abikaasa, tema norrakast elukaaslase, Terje nimi. Uurisime ääriveeri, et mida ühte tai pulma kaasa oleks sobilik võtta, ja saime häbeliku vastuse, et kutse ümbrikusse pistetakse pisut raha. Meile see sobis hästi, kuid esialgu jäi arusaamatuks, kas lisaks sellele veel mingeid kinke tehakse, või mitte.

Laupäeval ajasime siis enda kõikse viisakamad riided selga, olles ise pisut mures, ega Henri tume teksa ja kraega särk liiga casual pole. Tellisime lilleseadja jäest uhke valgete liiliate ja punaste roosidega pulmakimbu ja olime veidi enne peo alguskellaaega kl 18 kohal. Seisime autoga väljaku ees ja ei uskunud oma silmi. Kõik oli valmis pandud, lilledest pulmavärav ja Wani ning Terje nimedega kaunistatud lava, lauad-toolid, aga ei ühtki hingelist. Istusime veidi, istusime veel, tõime 7/11-st juua, istusime veel ja kui esimesed inimesed liikuma hakkasid, ronisime välja. Seisime ja ootasime, kuni saabusidki peategelased ise. Wan tegi oma suurt naeratust ja müksas mind, öeldes "oo, you look sexy!", ma ütlesin talle siis sama :). Avastasime ka, et kõik olid tulnud ainult ümbrikuga, meie lilled olid ainsad. Kinkisime need Wanile ja küsisime, kas ikka tohib Tai pulmas lilli kinkida. Wan ütles, et tohib ikka ja selles sai tema pruudikimp. Kogu photoshoot tehtigi nende lilledega, kuna Terje riided olid samuti puna-valged ja kõik sobis suurepäraselt.

Istusime siis teiste eeskujul ümber pisikeste ümmarguste laudade, millest igaühe ümber 8 tooli. Meie lauanaabriteks tulid juba jõulupeost tuttav Taani härra oma taist pruudiga ja veel 3 äärmiselt lõbusat taid. Ette hakati tassima sööke. Kui mina arvasin, et superkoka Wani pulmas võib end maitsvatest tai roogadest lõhki süüa, siis kahjuks eksisin ma rängalt. Kõik toidud olid pärit puha Hiina köögist. Välja arvatud esimene, ehk siis ilma soolata friikartulid. Peale seda tulid suupisted - 3-5 kuud maa sees koos soolaga seisnud munad, mida nimetatakse "sajandi munadeks", mingid naljaka maitsega kalanahad, krabipulgad ja midagi veel. Siis ilmus keedetud kana. Siis hästi pekine hiina kastmes pehmeks hautatud seakoot herneste ja seentega, siis aurutatud kala. Ja siis toored mangod ja roosõunad. Mina võin ausalt tunnistada, et minu lemmiktoit selles pulmas olid soolata friikartulid, mida ma maitse saamiseks kastsin tšilliga maitsestatud kalakastmesse. Juua oli kõvasti - Sang Somi ja Changi õlut, soovijatele veini ka. Minu meelest polnud veel tundigi lauda istumisest möödas, kui esimene absoluutselt teadvuseta mees üle õla visati ja minema toimetati. Aga noh, eks need taid ole väiksed kah, palju seda Sang Somi sellesse pisikesse keresse ikka sisse mahub.

Kuidagi kurb oli see, et kl 20, ehk siis 2 tundi peale peo algust, ei olnud pruutpaar ikka saanud maha istuda. Endiselt ootasid nad pulmaväravas külalisi. Ja neid ikka veel tuli. Minu meelest ikka metsikult ebaviisakas, et nii hiljaks pulma jäädakse. Mul oli ausaltöeldes hirm, et äkki peig ei pea pulmaööni vastugi, ega ta just esimeses nooruses pole ja arvestades, et pere keskis peeti pidu juba hommikust, siis oli 2 tundi siinses kuumuses talle ikka tõeliseks katsumuseks. Terve pulma aja käis laval metsik šõu, küll esinesid väiksed tantsutüdrukud, küll laulsid tai neiud kohalikke hitte. Aga enamasti ronisid külalised ise lavale ja laulsid ise - hästi kõvasti ja hästi valesti. Ühel hetkel ronis lavale lausa proua Wan ise. Kuna Mann oli juba enne hellitanud mõtet lavale tantsima minna, siis sõber Wani lavalolek andis talle piisavalt julgust juurde ja lavale ta läkski. Esimesed paar tantsu seisis paigal, siis hakkas tantsima ka :).

Nii et üks kummaline pulm. Ära läksid kõik nii, et tõusid peale kõhu täis pugimist lihtsalt lauast üles ja asusid teele. Ja hiina toite pidi pakutama, kuna neid on lihtne valmistada, kui tai toidud nõuavad ju kõik värskeid ürte ja individuaalse portsu valmistamist. See pidi väga levinud olema, et kui suur seltskond on, siis võetakse hiina köök appi. Uurisime ka linna peaväljakul peo pidamise kohta, tuli välja, et kõik kodanikud võivad oma üritusi seal praktiliselt tasuta pidada, kui linnalt luba küsitud. Täitsa huvitav oleks oma järgmiseks juubeliks Tartu Raekojaplats kinni panna :).

Nii et vägevat möllu polnud, oli lihtsalt huvitav. Aga ega eestlastele ongi vist keeruline vägevat pulma näidata, meie pulmad olevat ühed maailma põnevamad!

Aga nüüd veel paar päeva ja olemegi teel Hiina! Uuemad uudised arvatavasti juba sealt!

Ahvid, tiigrid, s6brad ja Eesti Vabariik

2010-03-04T12:13:00.046+02:00

Kiisud, Henri ja Mann

Tai budismi ilu

Kolm s6pra; v2rviline Tai

Henri v2ikse kiisuga; isad ja tytred; Henri uued vabariigi synnip2eva k6rvad

Tiigrim2ngud

Ujuva turu v2rvid; iga kalamehe unistus Kwai j6e silla juures

Ujuval turul

N2lg kuubis; Vabariigiaastap2eva 2mblikmees

Maitsev k2ekett; Soeng; Henri jagab uue s6braga 6lut

Iga j2semega 1 banaan; suurpere

Minu lemmik6ied Tais; asendusema

Villa bassein; Tai 6iteilu

Rannal; villa elutuba; hiigelvaraanid rannal

Mann ja Petra templiv2ravas; meie Hua Hini villa

Hotellivaade 66sel; ...ja p2ikseloojangul

Huuh, millest nyyd alustadagi. Terve eelmine n2dal oli tihedalt t2is seikluseid, millest kirjutada tahaks. Seekordne postitus on muide eriti peen - imeilusad fotod on tehtud meie suurep2rase fotograafi Merka poolt, suured t2nud talle!

Yhel p2eval otsustasime n2iteks kuumust trotsides teha v2ike trett l2hedalasuvatele m2gedele Khao Tao ja Khao Takiab. Esimene neist on tihedalt t2is budistlikke pyhakohtasid, aga sellest k6igest olen ma juba varem siin r22kinud. Erakordseks tegi meie k2igu see, et n2gime m2el ja all merekaldal jautamas hiigelsuuri varaane (v6i jumal teab, kes need tegelintskid tegelikult olid). Edasi oli plaan kylastada ka Khao Takiabi, ehk ahvim2ge, nagu teda siin kutsutakse. Idee oli hea - ostame tee pealt grillikana, puuvilju ja juua ning teeme pikniku. Kohe kui auto kinni pidasime, hakkasid silma kymned ahvip2rdikud ymberringi. Hakkasime l2hedaloleva piknikulaua poole k6ndima, kui yks julge p2rdik metsikul kiirusel toidukotist m66da jooksis ja l2bi kilekoti ka veidi puuvilju kaasa haaras. Panime oma moona katkise kotiga lauale ja istusime maha. Aga niikui keegi kotisuud kergitas, hakkasid varitsevad ahvid meile seljatagant ligi hiilima. Peale m6ningast v6imaluste kaalumist, otsustasime kogu toidukraami autosse luku taha panna ja kodus syya. Ise asusime muidugi ahve pildistama. Meie s6ber Villu ostis 2mbrit2ie banaane, et ahve veidi toita. Kui ta banaanimyyjale rahaga l2henes, said targad ahvid kohe aru, mis kohe toimuma hakkab ja algas ahvide r2nne. Ma ytleksin, et lausa massid liikusid Villu poole, kes polnud j6udnud oma ostu l6pulegi veel viia. Osad ahvid varitsesid katusel Villu pea kohal. Kui banaanijagamine algas, kargas yks neist otse Villu kuklasse, haaras k2mblaga nii palju v2ikseid kollaseid banaane, kui suutis ja pani ajama. Tuleb tunnistada, et meie eemalseisjad, said palju nalja! J2rgmisena sai nalja Maarjaga, kes asus yhe v2ikse p2rdikuga suhtlema. Kui p2rdik tema uut s2ravat k2ev6ru n2gi, arvas ta, et tal oleks seda rohkem vaja, kui Maarjal. Algul katsus korra hambaga, siis sikutas ja juba ta oligi puu otsas koos k2ev6ruga. Olgu t2psustamiseks lisatud, et k2ev6ru saime siiski p2rast p2rdiku huvi kadumist k2tte ja pestud. Selleks hetkeks oli Mann vaeseke juba p2ris hirmul ja avaldas arvamust, et "2rme oma aeda kyll selliseid ahve v6tame!" ja me asusime minekule.

Eelmisel esmasp2eval magama minnes arutasime Henriga, et peaks yhe peo enne villast lahkumist korraldama. P2evaks sai valitud kolmap2ev, Eesti synnip2ev, ning kylla kutsutud ka meie ylej22nud eestlastest s6brad siin Hua Hinis. V6in k2si sydamel tunnistada, et ma pole eales oma kodumaa synnip2eva nii v2gevalt t2histanud. Ja yleyldse ei m2letagi, millal viimati kl 6-ni hommikul tantsitud sai. Playlistis oli terve hulk eesti muusikat ja k6ike muud ka muidugi. Esimest korda elus tantsisime varbad s6na otseses m6ttes villi. P6hjuseks yks mererohust vaip, mis meie elutoas korraldatud tantsuplatsi p2randat kattis. Hommikuks olid varbad katki mis katki. 66sel kl 1 sai kogu rahvaga ujumas k2idud, kaasa arvatud pisemad kodanikud. Kl 5-se supluse ajaks olid alles vaid viimased viis kangemat meist.

Reede hommikul kl 5.30 tuli meile minibuss j2rele, et viia meid pika ringiga 6htuks Bangkoki. Esimene peatus oli Damnoen Saduak'il ehk ujuval turul siit umbes 2 h s6idu kaugusel. Rentisime pika paadi ja kulgesime l2bi kanaliter2gastiku, mis kubises värvilist toidukraami müüvatest pisikestest paadikestest, enamasti juhitud oskuslike veidi krimpsus väikeste tai memmede poolt. Tegemist on äärmiselt huvitava vaatepildi ja elamusega, aga mulle tundus, et alates meie kahe aasta tagusest turukülastusest, oli sinna tekkinud veelgi rohkem suveniirimüüjaid ning päris kaubitsejaid vähemaks jäänud.

Edasi põrutasime Tiigri Templisse, kus ka meie Henriga kunagi varem käinud ei olnud. Tegemist on suure Buddha munkade templiga, kus muuhulgas kasvatatakse ka tiigreid. Kõik sai alguse kunagi ammu paari hättajäänud tiigri aitamisest, aga tänaseks on seal kümneid ja kümneid tiigreid, kelle järeltulijaid varsti niimoodi koolitama hakatakse, et nad võivad taas loodusesse naasta ning hääbuvat tiigripopulatsiooni tugevdada. Templi giid luges meile ette, kui palju mingit sorti tiigreid veel looduses on - millist 15, millist 70 ... - hakkas jube kurb. Mitu tõugu on viimaste aastakümnete jooksul juba kadunud. Aga alustame algusest. Piletit ostma jõudunud, tuli väja, et peaaegu keegi meist ei kvalifitseeru templisse sisse saama. Õlad ja põlved pidid kaetud olema, seda munkade pärast, ning ühtegi eredavärvilist riiet ei võinud ka seljas olla, seda siis tiigrite pärast. Lisaks oli keelatud kanda salle vms mis kehast eemal hõljuks. Mis siis ikka, ronisime kõik oma pagasi kallale ja riietasime end ontlikult munkade ja tiigrite jaoks. Eriti keeruline oli lastega - nende garderoobid ei hiilga meil just mahedatooniliste hipudega. Aga sisse me saime. Templi territoorium on hiigelsuur ja seal kõnnib ringi erinevaid linde-loomi, meie nägime erinevaid sarvekandjaid ning kauneid paabulinde. Parajasti toodi kõik tiigrid, alates pisikestest mänguhimulistest poegadest kuni hirmuäratavalt suurte täiskasvanud tiigriteni, külastajatele näha. Lihtsalt niimoodi, ilma igasuguste piireteta, olime ümbritsetud kümnetest kiskjatest. Iga tiigri juures oli ka mitu templi töötajat, kuigi ega nad midagi teha küll poleks saanud, kui mõni kiisu oleks meid tahtnud lõunaks süüa. Tiigritega oli keelatud rääkida, isegi pisikestega. Üleüldse pidime meie jääma tiigri seljataha, kui nende kasvatajad seisid ohtlikumates kohtades, ehk siis hakkaste lähedal. Kõik saime ka tiigritega pilti teha - andsid oma fotoka kohalikule töötajale ja kükitasid pikutava looma kõrvale, tegid pai ja naeratasid. Kui Mann oma fotosessioonile asus, siis vehkis parajasti suur tiiger oma suure sabaga. Muudkui kopsas kõvasti vastu Manni nii et ma olin päris hirmunud, et äkki lööb nii kõvasti, et Mann karjatab või kukub tiigrile selga ja siis... uhh, hea et kõik eluga tagasi saime. Kuigi tuleb tunnistada, et seal olles oli päris turvaline tunne. Ma ei teagi kuidas see saavutatud oli. Hiljem sai veel tiigriga koos ringi kõndida. Nii et päris võimas elamus!

Peale sellist pikka päeva jõudsime õhtul kl 20 oma Bangkoki hotelli, Somerset Lake Point. Meie 3 magamistoaga korter asus 22 korrusel ja rõdult avanes vaade üle terve Bangkoki kesklinna. Meie laupäevaõhtusest juubelipeost ma juba eelmisel korral kirjutasin ja see oli kindlasti seekordse Bangkoki reisi tippsündmus, sellest pole kahtlustki. Mulle tundub, et pool kogu Bangkokis veedetud ajast istusime me taksodega ummikus... no on alles hull linn. Esmaspäeval, kui kõik peale meie ja meiega koos Hiina sõitvate Villu ning Merka olid kodu poole sõitnud, asusime hankima Hiina viisat. Õhtuks oli tellitud auto meid Hua Hini viima ja selleks ajaks pidid viisad käes olema. Hiina saatkonna ees selgus, et see on suletud tänu suurele taide pühale, mis eelmisel päeval aset leidis. Nii et kogu plaan lendas vastu taevast. Pikendasime siis oma hotellibookingut ühe päeva võrra ja väitlesime vist küll terve tunni transfeerifirmaga, kuni kõik sai taas joonde. Teisipäeva hommikul proovisime uuesti. Me optimistid muidugi ei arvestanud, et taksoga paari km läbimine nii palju aega võtab ja jõudsime pisut liiga hilja kohale. Meie ees järjekorras oli üle 200 inimese ning tunni aja pärast ähvardati luugid sulgeda. Asja tegid hullemaks iga 2 inimese järel vahele trügivad agendid, kes saabusid 20 passi näpu vahel. Mõte veel ühest päevast Bangkokis tõstis mul ihukarvad püsti ja ma otsisin juba silmadega inimest, kellelt võiks tema järjekorranumbri ära osta. Kuni saabus hallide pikkade juustega messias. Üks Argentiina härra nimelt oli vaadanud, et me nii õnnetult väikese lapsega istume ja ta andis ühe oma kahest kohe ette löövast järjekorranumbrist meile. Täielik elupäästja. Nii et kl 15 olid meil suure Hiina riigi viisad käes ja kl 17 istusime meile järgi tulnud taksosse. Poolel teel Hua Hini tuli meil mõte, et peaks järele uurima, kas Villu ja Merka renditud villa võtmed saab ikka nii hilja veel kätte. Ja oh seda üllatust, vahepeal oli villaomanik rentimise osas ümber mõelnud, aga unustanud seda infot meiega jagada. Õnneks oli meil veel alles meie maja, nii et kodutuks me ka ei jäänud.

Järgmisel hommikul asusime tõsiselt vaeva nägema, et endale viimaseks 10 päevaks siia Hua Hini elamine leida, kuna lubasime enda maja kl 17 vabastada. Lihtne see just polnud, aga kl 20 õhtul kolisimegi sisse oma mõnusasse basseiniga villasse! Elagu luksus :)

PS! On lootust, et veel enne, kui Hiina poole teele asume, kuulete reportaaži ühest Tai pulmast - nimelt k2isime me Henri ja Manniga oma restoranitädi Wani pulmapeol!

30 tuli Bangkokis, väga eriliselt

2010-03-01T07:14:00.027+02:00

Eile läks meie lõbus peoseltskond lõpuks laiali ja meie naaseme oma viimaseid kahte Tai nädalat Hua Hinis veetma. Tuleb tunnistada, et mu kõhulihased on neist nädalatest väga väsinud. Mitte sellepärast, et me oleks kõvasti trenni teinud, vaid sellepärast, et nalja sai kohe mitme aasta eest. Meie metsikust vabariigiaastapäeva peost, ahvide rünnakust, kohtumistest üüratusuurte tiigritega ja muust toimunust kirjutan järgmisel korral. Selle postituse pühendan oma 30-aasta väga erilisele juubelipeole.

Restoranis Breeze; vaade Bangkokile restoranist

Kogu juubeliseltskond Breezis; Henri magusad õnnitlused

Laud otse linna kohal; õhtusöök tuledesäras

Aukartustäratav austri ja kaaviarimenüü; väikse orhideebuketiga 64 korruse SkyBari ees

Kõik see kraam viis keele alla; Improviseeritud baar - plastmasstoolide, plastiktopside, sangsomide ja hea seltskonnaga

Ma usun, et juba peo toimumise koht, Bangkok, on piisavalt eksootiline valik ühe talvisel veebruarikuul sündinud eestlase jaoks. Aga sellest kõik alles algas. Laupäeva õhtul, kui meie Mannile ja tema sõbrale Petrale oli hotelli seltsiks tulnud lapsehoidja, istusime taksodesse ja sõitsime Bangkoki kõrguselt teise pilvelõhkuja, Lebua Toweri juurde. Lift viis meid 52. korrusel õues asuvasse fine dining restorani Breeze. Niikui me liftist välja astusime, kummardasid meie ees teenindajad ja uurisid, kas mina olengi Mrs Raudnask. Iga trepiastme juures seisis härra väikse taskulambiga, suunas valguse põrandale ja ütles: "watch your step, please!". Päris naljakas. Teenindaja soovis mulle palju õnne ja palus valida istumiskoha ümmarguse laua taga, mis asus otse rõdu ääres, vaatega üle terve linna ja Chao Praya jõe. Hingemattev ilu, ihukarvad tõusid püsti. Kogu restoran oli õhkõrnalt lõhnastatud erinevate tsitruste eeterlike õlidega, oleks tahtnudki seda ahmima jääda. Teenindus oli nii peen, et isegi daamide kottide jaoks toodi iga istme kõrvale pisike nahaga kaetud toolike. Võtsime pudeli suurepärast Tšiili Undurraga Chardonnay´d. Peakokk tervitas meid marineeritud köögiviljade, seesamiseemnetega röstitud nakrate ja viie erineva kastmega - tšilli-ingveri, Malaisia karrikastme, tšilli-äädika, Hiina äädika ja Sezhuan kastmega. Lauale ilmus spetsiaalne austri ja kaaviari menüü, mille kõige väärikam tegelane oli unikaalne Almas kaaviar, mille 30 grammi maksis 17 000 eek. Almas kaaviar on üldse maailma kalleim, värvilt valge ja pärit väga vanade, isegi üle 100 aasta, vanade kalade kõhust :). No selle jätsime väärikamaid juubeleid ootama :). Eranditul kõik tellitud road - minu vürtikas Bresse kana, röstitud part, spinatitofu, aurutatud seakõht ja Jaapani sealiha olid supermaitsvad. Ainult mõmisesime. Ka desserdid viisid keele alla. Kuna mul oli kõht praest väga täis, siis jätsin mina koogi tellimata. Ja hästi tegin, kuna lauale ilmus üllatus - värskete marjadega šokolaadi toorjuustukook põlevate küünaldega, taldrikule šokolaadiga kirjutatud "Happy birthday, Darling!". Aitähh sulle kallis Henri! :) Maitses imehästi vaatamata täis kõhule! Lõpetuseks kingiti kõigile meile väike karbike kahe restoranis valminud trühvliga. Mina neid maitsta ei saanudki, kuna tõin nad koju külmkappi, et teisel hommikul Henriga maiustada. Kui ma aga karbi avasin, oli see tühi. Tundub, et tüdrukud tegid endale ka väikse peo hommikul salamisi :). Kui asjad aetud, sõitsime veel korraks Lebua Toweri päris tippu, 64ndal korrusel asuvasse SkyBari. See oli aga rahvast nii pungil ja tuul oli seal ikka metsikult tugev, nii et tegime paar pilti ja otsustasime õhtuga edasi minna.

Tegime täieliku kannapöörde ja lasime taksol end viia Patpongi, kuulsasse Bangkoki punaste laternate piirkonda. Meie külalised polnud seal veel käinud ja seega oli vaja kogu see tsirkus üle vaadata. Taksost väljunud, astusime esimesse 7/11 poodi ja ostsime vajaliku kraami oma kaasaskantava baari tarbeks - kohaliku riisiviski Sangsomi, suure Coca Cola ja kotitäie jääd. Tänaval sai mulle lauldud "Ta elagu" ja plastmasstopsid kokku löödud. Kondasime ringi nii Go-Go baaride vahel kui geide tänaval, kus meile kohutavalt naljakaid teenuseid pakuti. Näiteks oleksime saanud vaadata šõud, kus Tai noorukid suures basseinis pisikeste alukate väel ringi ujuvad. Baariuste vahelt sisse kiigates sai nähtud uskumatuid stseene, mis trükimusta muidugi ei kannata. Nalja sai nabani. Üks kummaline šõu on siin Tais veel, mida meie Henriga eelmisel korral Taid külastades juba näinud olime. Nimelt ping pong šõu. Täpsustused ei taha kuidagi üle minu huulte tulla ja minu ontlikkusse blogisse trükitud saada. Aga kel endal fantaasiat jagub, võin öelda, et see sisaldab endast lava, suhteliselt alasti tai naisi ja pingpongi palle. See on korraga naljakas ja rõve, ei midagi muud. Lasime ühel tüübil end ära veenda, et võime oma jookidega sisse minna ning peame ostma vaid 30 eek joogi juurde. Rohkem midagi. Mis siis ikka, istusime maha ja saime taas palju nalja. Kuni järsku saabus emand arvega, millel 700 bahti asemel ilutses number 10 000 bahti - tema jutu järgi oli esimene jook 100 eek, šõu vaatamine teist sama palju, oma joogiga sisenemine veel sama palju ja midagi veel. Mulle tuli meelde, et ka eelmisel korral oli arvega mingi jama ja me päris sõpradena ei lahkunud. Samuti oli äsja enne meid mingi seltskond sama moodi poole šõu pealt väljunud. Mutt oli maruvihane, silmad tahtsid peast välja hüpata, kui ta karjus täiesti kõrist: "Out!", ise näpuga ukse poole vibutades. No me olime ausaltöeldes näinud ka juba piisavalt, maksime oma kokkulepitud 30 eek maksvad kokteilid kinni ja lasime jalga. Mees, kes meid sinna juhatas, oli muidugi tänavalt kadunud. Kah omamoodi äriplaan, ma usun, et mõni hakkab karjuvat mutti nähes kindlasti kartma ja maksabki esitatud arve ära.

Ringi trampimine väsitas päris ära, nii istusime oma topsidega maha suure tänava ääres, paari suveniirimüüja plastmasstoolidele. Vaatasin seda lõbusat seltskonda ja mõtlesin, et milline vägev kontrast - kõigepealt absoluutne fine dining, parim restoran, kus ma iial söönud olen ja siis "piknik" punaste laternate tänaval pisikestel värvilistel plastmasstoolidel. Kohutavalt lahe! Ma sain tõeliselt erilise sünnipäevapeo!

Aga üllatused polnud sellega veel lõppenud. Hommikul laulsid mu üles Henri ja Mann, käes imeilus hiiglaslik lillekimp mu lemmikutest - valgetest liiliatest ja roosidest. Mann oli joonistanud kaardi sisse meie pere, kõigil suud kõrvuni, kätest kinni ja igal ühel süda rinna peal. Taevas paistis rõõmsameelne päike. Kaardi sisse oli Mann käskinud kirjutada nii: "Kallis Jutake! Me väga väga armastame sind. Jutakene, Mann ja Henri sind väga armastavad. Oled meile väga kallis!". Mis sa veel hing tahta oskad. Lisaks oli hotell omaltpoolt mulle saatnud kaardi ja maitsva šokolaadikoogi!

Suured tänud kõigile, kes mu juubelit meeles pidasid, kõigile õnnitlejatele ja kõigile osalejatele!

Mis me siin siis teeme

2010-02-22T09:20:00.018+02:00

Head Vabariigi aastapäeva sõbrad! Meil on täna suuremat sorti eestlaste pidu siin meie juures planeeritud, nii et võtame koos teiega Eesti terviseks!

Nagu näha on siin meie virtuaalsel reisil juba pikemat aega täielik vaikus. Arvatavasti tekib küsimus, millega me siis tegeleme. Kas pole millestki kirjutada või pole aega. Õnneks on viimane variant õige. Aega pole, kuna nii hea on heade sõpradega klaasikese külma veinikoksi kõrval õhtul terrassil istuda, juttu ajada, tähti piiluda ja tsikaadide siristamist kuulata. Kuna ma selliste tähtsate tegevustega tõsiselt ametis olen, siis lisan taas pundi pilte, et meie tegemistest veidi aimu saada.
Terviseks!

Mann söödab ahve; villas; Mann ja sõbrad elevandil

Tai idarannik; naised elevandi seljas; villas

Meie privaatlaevuke; Mann keset merd ujumas; sõbrad elevandi süles

Väsinud meremees; Tai rannik; ahvitreener Henri

Laevaproua; kalastusvalmis; ahv kurgijahil; ahvibeebi

Jupikesed villast ja mereretke vaade

Elutuba*2; värvilised varbad merel

Stseenid meie villa sisekujundusest

Stseenid meie villa sisekujundusest

Elukad, kellega me koos elame ja üks magamistubadest

Kauaoodatud nädalad!

2010-02-12T13:17:00.005+02:00

Umbes tunni aja pärast algavad kaks nädalat, mida oleme oodanud juba alates ajast, mil oma maailmareisi alles planeerisime, seega üle aasta. Osake meie maailmareisiunistustest oli alati olnud meie kallite sõprade külaskäik kuhugi, kus me parajasti maailmas asume. Ja nüüd ongi see käes, kohe kohe astuvad uksest sisse minu kallis õeke Eva oma imearmsate laste Roberti ja Agnesega. Kahjuks ei õnnestunud neil sel korral Kallet kaasa rabada, kes peab külmal Inglismaal kontoris istuma, kui meie siin päikse käes peesitame. Aga me saadame talle mõttejõul osakese sellest päikesest! Ja teisipäeval saabuvad meie kallid sõbrad Maarja, Lauri, Petra, Viljar ja Merka. Ja siis järgneb kaks nädalat ralli ja tralli. Nii et peale seda on oodata veel viimaseid põnevaid Tai-postitusi enne, kui märtsi keskel Hiina ja Jaapani poole edasi liigume!

Mina vesistan nüüd veel tunnikese külaliste auks kokkupandud puuviljavalikut silmadega süües, enne kui neile troopika maitseid tutvustama saame asuda!

Päikest ka teile kõigile!

Koduteest, ilustamata

2010-02-07T13:28:00.011+02:00

Ükspäev ma hakkasin mõtlema, et enamasti käime mööda maailma ringi ja jäädvustame pildile peamiselt kauneid vaateid ja kohti. Aga tegelikult peitub suur osa koha võlust meie igapäevaarusaama järgi hoopis tavalistes või isegi koledates asjades. Nii ma siis haarasingi fotoka kaenlasse, kui ühel eriti kuumal ennelõunal roosat pidžaamat, sibulasoengut ja lillelisi päikseprille kandva Manniga kodulähedale sisseoste tegema läksime. Lapsed pidžaamas tänaval (või isegi täiskasvanud samas kostüümis) pole siin mingi erandlik nähtus, seda juhtub iga päev ja tundub, et ka preili Mannile on see komme silma hakanud. Nüüd jagangi teiega siin kõike, nii ilusat kui mitte, mis kaamerasilma ette jäi. Loodan, et saate grammikese Tai-feelingut kõigele varemkirjutatule/pildistatule lisaks!

Nii kuninga lipp, kui Tai lipp on paljude aedadel alati lehvimas (mõned juba ribadeks räbaldunud); Naabri granaatõunad ähvardavad pähe kukkuda

Nendes rookatusega onnides süttivad öösiti neoontuled ja käima läheb midagi ööklunitaolist; Vaimude maja kogu oma ilus; Väga pilvine taevas

Sellised elektrikaablid jooksevad äärelinnatänavate kohal, kesklinnas on neid puntras vähemalt 3 korda rohkem, vahel nii madalal, et Henril on oht peadpidi neisse takerduda; Meie poe ees asuva nuudlirestorani nõudepesutsoon; ... ja koka abilaud :)

Mis te arvate, miks koer just seal seisab... ega ta loll ei ole, siinsed koerad (ja neid on palju) on hästi aru saanud, et kuuma ilmaga tasub paigal olla, varjus olla ja lõõtsustada; on ju võimas puu, Mann tahaks seda hirmsasti Peedule kaasa võtta; selle väsinud olemisega maja tahaks jälle mina kaasa võtta, sobivasse kohta maha panna ja sinna väikse vanakraamipoe teha

Ei tähenda, kas oled rikas või vaene, iga tai kodu on täis lilli ja lillepotte; Restoran tänavanurgal, mitte kuigi hea; Pesumaja kuivati - päike on nii käre, et käterätid võib tihedalt kokku suruda, ikka kuivavad ära

Meie majast umbes 100 m kaugusel asub õu, kus igal õhtul tegutseb Tai poksi (ehk Muay Thai) kool, päeval on tossud-kindad varna visatud; Iga maja juurde kuulub kindlasti ka suur pott vee ja veetaimedega

Tuul on palmilehtede otsad ribadeks rebinud; Meie majadekompleksi juurde kuuluvad vaimude majad, meil on palju maju, seega ka suured majad vaimudele, Tai kodanikel on siiski ka enda aias väiksemad eksemplarid; Siin, otse tänava ääres, asubi õhtuti Tai poksi kool, tagurpidi punutud korvid on tegelikult kukepoksi kukkede kinnihoidmiseks

Pidžaama-Mann põõsas ja kodutänaval; Lopsakas troopika meie tänaval; üks suhteliselt lai kõrvaltänav, mõni on nii kitsas, et motikagagi on keeruline manööverdada

Veel veidi õiteilu; Tüüpiline Tai majanumbri kujuke - traditsioonilistes Tai riietes nukk, kes kummardab (teeb Wai) ja ütleb tere tulemast; ainuke Tuk-Tuk, mida tol hommikul nägime, seega pole pilt just kuigi hea :)

Halong Bay, imeline konveierilint (ja muid Vietnami tähelepanekuid)

2010-02-01T14:40:00.012+02:00

Halong ja tema laevad

Mann ja Henri päiksetekil; Kaunis Halong; Meie laevuke ; Kaunis Halong

Meie magamistuba laevas; õhtuvalguses Halong; laevaninas Manniga; päikseloojangus Halong

Meie Mann laevarestoranis; Hoan Kiem järve keskel asub kilpkonnale tehtud maja; Vietnami mehed armastavad üle kõige musta ja halli värvi

Kilpkonnahullus; üks vahva ilmega apelsinimüüja; esiplaanil ledik, sealt edasi vasakule hulk varblaseid ja hele luigeliha, pitsides riisiviin ja pudelis maitsev Vietnami õlu

Sapast tagasi ja oma mõnusas hotellis välja puhanud, asusime taas Hanoiga tutvuma. Polnud teist ju eriti kuiva ilmaga näinudki. Kõndisime suud ammuli mööda autosignaalikõlalisi pisikesi tänavaid püüdes ellu jääda. Uksumatu, kuidas sellistes tingimustes hakkavadki kõik auto- ja rollerijuhid teistega arvestama – kõik toimib ilma igasuguste foorideta või isegi "anna teed" märkideta! Korraga on ristmikul igas suunas minevaid sõidukeid, kõik läbisegi ja kõik väljuvad ilma peatumata elusa ja tervena. Sirgel teel liiguvad võibolla ainult pooled sõidukid oma sõidusuunas. Kõigil tänavatel on laiad kõnniteed (no see peab küll olema prantslaste pärandus, mujal Aasias pole me midagi sellist näinud), aga neil ei kõnni keegi. See ei ole lihtsalt võimalik. Jalakäija koht on sõiduteel, koos rikšade, autode, busside, rollerite, rataste, pühvlite ja kõige muuga, mis seal liigub. Kõnniteel pargitakse tuhandeid rollereid ja püstitatakse restorane. Restorani püstitamine on lihtne. Vahel seisneb see selles, et saabub naine, kaelkookudega korvid kaasas. Kuidagi ripub tema küljes ka kuhi väikseid plastmassist pingikesi, mis hakkavad kohe nii toolide kui laudade rolli mängima. Istub tädi suvalises kohas maha ja avab restorani, vahel müüb ainult teed, vahel teeb puuviljakokteile. Või siis veidi peenem värk – saabub roller, peal 3 väikest grilli, kotitäis mereande, kotitäis plastmassist nõusid ja jälle kuhi pingikesi. Restoran valmis! Ühesõnaga, kui meie arvasime, et Tais käib elu tänavatel, siis peale Vietnami mõtlesime ümber. Hanois käib elu tõepoolest tänavatel. Lapsed kasvavad tänavanurkadel ja inimesed elavad tänavale avanevates kolme seinaga tubades.

Tavaliselt meile meeldib alati väga süüa seal, kus kohalikud söövad. Aga Hanois, esimest korda kogu reisi jooksul, ei tekitanud tänavatoit meis mingit isu. Koos Linhiga esimesel päeval veidi proovisime ja tema soovitatud puuviljakokteilikohas käisime hiljemgi. Aga enamasti hakkas meile kohutavalt vastu tänavatoidukohtade räpakus. Lauad olid räpased, kogu praht ja toidujäätmed visati sinnasamma laua alla, nõud olid pestud ainult seestpoolt. Nägime, kuidas restoranid kogusid nõudepesuvett katuselt alla sadavast vihmaveest ja nõusid pesti ainult ühes vees, ilma loputamata. Kõike seda pealt näinud, ei tekkinud isu proovida tervet rida mereande, mis päevad läbi lahtisel letil soojas õhus seisid kuuma grilli oodates. Nii et sel korral püüdsime leida kohti, mis on kohalike seas populaarsed, aga samas mitte päris tänaval.

Kui erinevate sõiduriistade vahel labürindi mängimine meid ära oli väsitanud, saime kokkuleppele ühe rikšamehega, kes meid mööda linna ringi vedas, nagu Hanoile kohane. Mina ei kujuta ette, kui tugevad need kiitsakad vietid seal rikšade otsas olema peavad, sest talle ei pakkunud vähimatki pingutust (vähemalt ei olnud seda näha) Henri, minu ja Manni vedamine. Mannile pakkus selline asjade käik muidugi eriti lõbu. Teel õhtusöögile möödusime oma hotelli lähedal, Vanas kvartalis, asuvast Taastatud Mõõga (Hoan Kiem) järvest. Selle järvega on seotud üks Vietnami legend. Nimelt, võitis valitseja Le Loi sõjas hiinlaste Mingi dünastiat ja tagastas maagilise võidumõõga peale seda järves elavale Suurele kuldsele kilpkonnale. Sedasama legendi mängiti läbi ka veenukuteatris. Nonii, ja kui me sellest järvest möödusime, vaatasime, et ühes järve otsas, on kobaras sajad ja sajad kohalikud, ilmselgelt põnevil ja erutatud, kuulda olid kilked ja huilged. Läksime meiegi vaatama ja ennäe imet – hiigelsuur kilpkonn (umbes 1 m läbimõõduga kilbiga) ise oli otsustanud end ilmutada. Vietid läksid täiesti pööraseks, ronisid puude otsa, mis järve kohale olid vajunud, trügisid ja tõuklesid. Uurisime hiljem ka nähtu tagamaid. Tuli välja, et varem oli kilpkonn enda pea veest välja pistnud väga harva, vahel ei olnud teda näha üle 5 aasta. Aga iga kord, kui ta end ilmutas, juhtus Vietnamis midagi olulist. Kas kõigi aegade suurim veeuputus või siis hoopis USA presidendi esimene külaskäis (Bill Clinton tegi selle triki ära). Ja just siis, kui meie arvasime, et olime ajaloolise hetke pealtnägijad, lisati, et viimasel ajal on kilpkonn sunnitud pidevalt veepinnale tulema, kuna vesi on nii reostatud. Nii palju siis ime tunnistajaks olemisest! Aga seda oli siiski näha, et kohalike jaoks oli selle suure kilpkonna nägemine tähtis sündmus!

Õhtusöögil käisime ühes põnevas restoranis nimega Quan An Ngon. Selle koha omanik on pärit Vietnamist, aga peale mõnda aastat läänes elamist, otsustas ta naaseda kodumaale. Ta ostis kesklinna ilusa ajaloolise maja ja aia, millest tegi restorani. Kokkade leidmiseks käis ta läbi terve Hanoi, püüdes leida parimaid tänavatoidumüüjaid igas vallas – parim kevadrullimeister, parim nuudlisupimeister, parim liha grillija jne. Ja siis pakkus ta neile võimaluse oma toiduäriga restorani aeda kolida. Nii et selles kohas on võimalik proovida parimat Hanoi tänavatoitu väga meeldivas atmosfääris. Ja sa ei maksa selle eest kuigipalju rohkem! Kõige tähelepanuväärsemad road meie proovitutest (mida oli 8 + kohalik riisiviin) olid aurutatud luik ning küpsetatud ledik (vutisarnane linnuke, kellel pole tegelikult vuttidega mingit pistmist) ja varblased. Huvitav, aga mulle väga ei meeldinud. Luigel oli mingi tugev kõrvalmaik, minu meelest umbes selline… nagu mitte kõige parema kvaliteedi lihal. Henri meelest oli täitsa söödav. Ledik oli veidi nagu kana, kuigi veidi kuivem ja liha ka muidugi oluliselt vähem. Aga need väiksed varblased… neid söövad vietid koos luudega, kuna sellest pisikesest küpsetatud kehast liha kätte saada oleks võimatu missioon. Luud olid isegi Henri jaoks kõvad! J Riisiviin oli täitsa hea, nagu Türgi raki, aga ilma aniisi maitseta! Vietid on üldse suured kõigesööjad. Viimasel Hanoiõhtul plaanisime minna kesklinnast välja, tänavale, kus kõik restoranid pakuvad maoliha. Sealsamas saab näha, kuidas madusid kasvatatakse, endale ühe välja valida, kõigepealt juua tema verd, siis süüa tema süda ja siis maiustada lihaga. Peale võib trimbata maoviina (riisiviin kobraga). Ma ei ütle, et see minu jaoks põrmugi isuäratav on. Ei ole üldse. Lihtsalt huvitav. Aga maotänav jäi sel korral tegemata, seiklustejanu polnud tol päeval lihtsalt. Siis on veel koeratänav, kus asub üle 60 koeraliha pakkuva restorani. Sinna, ma võin kohe öelda, polnud meil kunagi plaanis minnagi. Üks viet vastas küsimusele, kuidas nad valivad, kas koer on lemmikloom või toit, nii: kui koer on meeldiv, võtame ta lemmikloomaks, kui koer on tige, sööme ära. Väga praktiline lähenemine!

Järgmisel hommikul istusime koos mõnede teiste turistidega bussi ja asusime teele Halongi lahe poole. Ma ei liialda, kui ütlen, et kogu 3,5 tunnise tee ääristasid maanteed põllud. Enamasti riisipõllud, aga ka köögivilja ja lillepeenrad. Kuskil ei olnud näha suuri masinaid, küll aga kükitasid vagude vahel sajad vietid, punutud koonusmütsid peas. Vahel oli näha ka mõnda pühvlit, kes mingit atribuuti vedades enda taga kõndival peremehel põlvekõrguse vee all olevat riisipõldu aitas kobestada. Köögiviljapeenrad olid nii ilusti sirged ja puhtad, ühtegi umbrohtunud põldu me ei näinudki. Huvitav oli see, et kõikjal oli põldude keskel lähedaste hauad tehtud. Kummaline komme. Seda me ei saanudki aru, kas põhjuseks on kalmistute puudumine või lootus, et head vaimud valvavad viljasaagi üle.

Sadamas ronisime väiksele paadile, mis asus meid koos kottidega laevale transportima. Sõitsime mööda kümnetest laevadest, mis kõik üsna väsinud ja räsitud paistsid. Püüdsin juba olukorraga leppida, kui järsku ilmus nähtavale imeilus laev, täiesti värske välimusega ja üllatus-üllatus, sinna meid viidigi. Laeva esimesel korrusel olid kajutid - suure lahtikäiva akna, korraliku wc ja duširuumiga, laia voodi, minibaari, konditsioneeri ja muude mugavustega. Teisel korrusel oli restoran, kus meile valgetelt linadelt hommiku-, lõuna- ja õhtusööki serveeriti. Kolmandal baar punutud tugitoolidega ning neljandal päiksetekk päevitustoolidega. Ilm oli pilves ja seega ei olnud neljandal korrusel meil midagi teha. Kokku oli laevas umbes 15 turisti koos meiega. Toitu oli palju, aga toit oli suhteliselt maitsetu – mida me tegelikult ühelt selliselt laevalt ka karta oskasime. Reisikirjeldus oli vägev, jäi mulje, et teel tutvustatakse meile kuulsamaid saari, millest möödume, et peatume suurtes ujuvkülades ja randades. Tegelikkus oli aga see, et ainuke meelelahutus oli Halongi imelise lahe vaatamine. Tõepoolest, metsikult ilus, aga kruiisilt tahaks ju midagi rohkem, eriti kui seda lubatud on. Peale õhtusööki keerati muusika kinni ja isegi baarman läks minema. Nii ei jäänudki muud üle, kui magama minna. Mingit suurt küla me ei näinud, käisime ühe ujuvmaja juures, mis turistidele nänni müüs. Ühtki saart, millest möödusime, meile ei tutvustatud. Isegi karaokemasin läks viimasel hetkel katki! Külastasime esimesel päeval vaid ühte suurt koobast – Sung Sot ehk Üllatuste koobast. Me ei ole väga suured koopahuvilised, aga see hiiglaslik eksemplar oli päris vägev. Veidi rikkus elamust ainult asjaolu, et koos meiega püüdsid kitsast koopasuust sisse pääseda veel oma 100 turisti. Ei tekkinud just vägeva looduse tunnet!

Aga seda giid rääkis, et 90% kõigist Vietnami külastavatest inimestest tahavad käia ära Halong Bays ja et iga päev veavad turiste sinna loodusimet vaatama 600 laeva (alles mõne aasta eest oli neid kõigest 15 olnud). Mõni ime, et kvaliteet kannatama hakkab. Ja hea, et piisavalt vara seal ära käisime, enne kui kogu see tihe liiklus loodusilu täielikult varjutama hakkab. Kogu sellele virisemisele lisaks veel veidi Halongi lahest. Nimi Halong tähendab vietnami keeles Laskuvat draakonit. Nimelt uskusid kohalikud, et nende püha loom taevane draakon oli saatnud kõik need 1969 saart (seda arvu pidi olema hea meeles pidada Vietnami isa Ho Chi Minhi surmaaasta järgi, mis on samuti 1969) sellesse lahte, et kaitsta riiki Hiina sissetungijate eest. Mannile see lugu meeldis ja tema jäigi uskuma, et draakon need saared tekitas.

Meie Vietnami loo lõpetuseks tuleb mainida, et temas on midagi. Imelik, et vaatamata vihmale, külmale, mustusele, Henri kadunud plätudele, meid peaaegu lennukist maha jätnud taksojuhile, minu peale karjunud kummikumüüjale, konveierisarnasele kruiisile ja mitte nii suurele toiduelamusele, kui olime oodanud, tahame me kindlasti Vietnami tagasi minna. Kõik hea ja huvitav kaalus lihtsalt nii palju!

Sapa piimasupis ehk udusse uppunud ehk arvutifriigi treeninglaager

2010-01-31T08:54:00.003+02:00

Sapa, Vietnam

Lõputud riisiterrassid ja väiksed külad nende keskel *3

Lapsed omapäi ringi uitamas; lõputud riisiterrassid; mäed, külad, riisipõllud ja paks uduvaip

Koolitund hõimurahvaste koolis; Mann, Henri, Ho Chi Minh ja pioneer koolimaja ees; Mann ja sõber LaLa; kohalik junsu

Punane Zao Sapa tänaval; hõimurahva koduaed; mina ja Mann külas külas; kohalik väikemees kohaliku maiusega - suhkruroog närimiseks

Vietid usuvad, et maoveinil (riisiviinal kobralisandiga) on tervistavad omadused; H´mongi elutuba; poiss koolitunnis

Bambusmetsad Sapa ümbruses; Punane Zao müügihoos; rippsillad mägede vahel; udusse uppunud Sapa

H´mongitüdruk; hetkel on riisiterrassid porised; Sapa päiksepaistes, ümberringi metsikult kõrged mäed

Meie külmetame jopedes, kohalikud lapsed on palja tagumiku ja tatitõvega; tavaline külatänavapilt; sellised pimedas toakeses valmib imeilus käsitöö; kuna keset tuba põleb lõke, siis on uste ülemised piidad ära kärsanud

Mann uue hõimunaiste tehtud peapaelaga; ema võttis kaika käest; päris innovatiivne jalgratas, kas pole

h´mongilapsed rahvariietes mänguhoos *2; h´mongi pere kodumaja ees

Teel CatCat külla; H´monginaised seljas kaup ja laps; h´mongid koduteel

Erinevat sorti riis ja erinevat sorti nuudlid Sapa turul; umbes kolmandik minu uutest sõpradest Sapa turult

Meie udusse uppuv hotell Sapas; hõimurahvaste seljakotid turul; pühapäevahommikune Sapa turg, mis kaob udusse; Mann, LaLa ja Henri CatCat küla suure kose juures

Õhtul kl 19 paiku jätsime oma armsa hotellirahvaga paariks päevaks hüvasti ja sõitsime meile korraldatud taksoga Hanoi rongijaama, et peene nimega rongiga King Express hommikuks Lao Cai jaama jõuda. Piilusime aknast ka tavalistesse vagunitesse ja pidime tunnistama, et meie seltskond sinna poleks ära mahtunud. Kitsasse kajutisse veel kitsamatele koikudele pidi mahtuma kolmele korrusele kokku 6 inimest. Vietide väikestele kehadele võibolla täitsa paras suurus. Aga turistid sõitsid enamasti siiski veidi peenemates vagunites. Meie kupee oli uskumatult ilus ja puhas. Isegi (kunst)lilled olid laua peal. Tai sarnasest öörongist oluliselt ilusam, aga oluliselt kitsam. Jagasime oma neljast kupeed ühe Tai paarikesega. Neil vaesekestel oli nii külm, et nad magasid jopede, kinnaste, paksude sokkide ja mütsiga, mis jättis välja paistma ainult silmad. Meie Mann magas muidugi alukate väel teki peal. Henri jaoks oli voodi liiga lühike (imet küll), minu ja Manni jaoks oli voodi liiga kitsas (Mann ei lasknud end sellest segada, mina tundsin end kui kilu plekkkarbis). Iga natukese aja järel tundus, et rong sõitis millelegi otsa ja naaberkupees hommikuni kestnud pidu ei aidanud ka just kaasa. Nii oligi, et hommikul enne 7 Lao Cai jaama sõites ei olnud ei mina ega Henri õieti maganudki. Lao Cai jaamas ootas meid ees mikrobuss, mis viis meid Sapasse, CatCat View nimelisse hotelli. Teekond oli ainult 30 km pikk, aga kestis tund aega. Aknast välja ei saanud vaadata, kuna tee oli nii sinkavonka, et kohe läks süda pahaks. Kuigi, tuleb tunnistada, et varahommikul ei olnudki aknast midagi vaadata, kuna paks piimvalge udu kattis kogu ümbrust. Samuti tuleb tunnistada, et ma ei oleks kuidagi tahtnud esimesel pingil istuda. Elu kõige paksemas udus elu kõrgeimate mägede külgi pidi ilma turvapiireteta ja mõningates kohtades minema voolanud teel läheb fantaasia kiirelt hirmuäratavaid radasid pidi seiklema.

Kohe, kui bussist välja astusime, ümbritsesid meid rõõmsad rahvariietes hõimuprouad. Tegid paar sõna sõbramehe juttu ja siis hakkasid oma käsitööd meile kaela määrima. Pääsesime nende küüsist hotelli ja saime üllatuse osaliseks. Nimelt asus meie tuba seitsmendal korrusel ja elekter oli ära läinud. No mis siis ikka, kotid selga ja trepijooksu tegema. Nagu hiljem välja tuli, puudub Sapa linnas enamus ajast elekter, nii et kaasavõetud taskulamp kulus toaletis käimisel marjaks ära. Hotell oli kunagi väga ilus olnud, ma usun. Tänaseks hetkeks oli ta väsinud, aga polnud viga. Kohe pakuti meile ka hommikusööki, 8-ndal korrusel asuvas väikses restoranis, mis oli mõnusalt kaminaga soojaks köetud ning suminat täis. Selge ilmaga avanevad hotellirõdult imelised vaates sügaval orus asuvale CatCat külale, aga meid ümbritses ühtlane udupiimasupp. Banaani- ja mangopannkoogid, värske apelsinimahl ning Vietnami kohv nauditud, vajusime sügavasse unne. Mingil hetkel hakkas mu südametunnistus piinama, kuna meil polnud õrna aimugi, mis kell meie giid meile järgi pidi tulema. Otsustasin end üles ajada ja asja uurima minna. Kinnitust saanud, et aega veel on ning visanud kiire pilgu oma valgetele plätudele, mis lühikesel teekonnal bussist hotelli poripruuniks olid muutunud ning mitu korda rohkem suuskadena käitunud olid, otsustasin jätta teised magama ning pühapäevahommikusele turule minna. Ettevaatlikult mööda porimärga mäge üles roninud, hakkasin kummikuid otsima. Riisi-, nuudli- ja köögiviljakuhilatest pilte klõpsides tundsin end kui kärbsepaber, kuna aina enam hakkas mu kannul käima erinevatest hõimudest pärit rõõmsameelseid prouasid, punutud korvid või imikud seljas. Leidsin kummikud, vaidlesin veidi müüjaga, kes ilmselgelt lootis mulle ühe paari kolme paari hinnaga müüa. Sain tema käest sõimata Vietnami keeles, palusin vabandust ja asusin minekule, müüja jooksis mulle järele ning mina ostsin kummikud endapakutud hinnaga ära. Hõimutädid uurisid, mis hinnaga mulle kummikud müüdi ja arvasid, et olin teinud väga head kaupa, nemad pidid samade kummikute eest maksma kõigest 10 eek vähem. Seda kummikuostu tänasin ma järgneva kahe päeva jooksul veel oma 100 korda. Tänu kummikuostule sain aru, et minu suureks üllatuseks rääkisid pea kõik mind ümbritsevad naised inglise keelt. Siis läks palju põnevamaks, jalutasin hotelli poole, saatjaks terve seltskond värvikaid prouasid ja uurisin nene elu-olu iseärasusi. Sain teada, et nad kõnnivad igal hommikul oma 15 km mööda mägiteid, et tulla Sapasse käsitööd müüma. Et enamasti on neil ainult 2-3 last, mis oli mulle suur üllatus. Et tihtipeale on mehed need, kes lastega seni kodus istuvad, kuni naised Sapas kraami müüvad (kuigi hiljem sain ma aru, et need mehed istuvad seal kodus siiski üksinda, kuna lapsed seiklevad päevad läbi omaette mööda mägi, teid ja orge). Kõik hõikusid võidu oma nimesid, laste vanuseid ja muid huvitavaid fakte. Kuidagi pääsesin ka lõpuks ära nende kauba ostmisest, lubades hiljem koos Henri ja Manniga midagi väikest välja valida.

Ja pealelõunal saimegi kokku oma isikliku giidiga. LaLa on kõigest 15-aastane h´mongi hõimust pärit neiu, kes peale seda, kui tema giidist õde mehele läks, koolist ära tuli ja õe äri üle võttis. Giiditööd oli ta teinud ligi kaks aastat ja selle ajaga oli ta suutnud inglise keele niimoodi ära õppida, et kõik jutud said ilusti aetud. Esimesel päeval viiski teekond meid Sapa linna all orus asuvasse CatCat külasse, kus elavad h´mongid. Hotellist välja astudes tundsin ma ära mõned äärmiselt kannatlikud näod mind hommikul turul saatnud prouadest, kes endiselt mind ukse ees ootasid. Nemad haakisid end meile sappa ja teekond võis alata. Udu oli küll suhteliselt paks, kuid see andis niigi ebamaistele vaadetele omakorda dramaatilisust juurde. Olime jube rõõmsad, et seekord ei olnud tegu küladega, mis on tehtud ainult turistidele näitamiseks. Sealsed hõimud tõepoolest elavadki nii nagu muiste. Enamus neist kannavad endiselt rahvariideid, isegi päris pisikesed lapsed. Küla on ümbritsetud riisiterrassidest, mida haritakse käsitsi või pühvlitega. Ise valmistatakse kangastelgedel kangast, mida värvitakse iga pere tagaaias kasvava indigoga tumesiniseks. Peo jaoks tehakse seesama kangas läikivaks muljudes seda kahe lameda kivi vahel. Selle järgi pidi vaadatama, kui virk naine on, kui kõvasti tema peoriided läigivad. Kõikjal jooksevad ringi sead, kanad, koerad ja räpased lapsed. Astusime sisse paari elamisse, mis olid äärmiselt primitiivsed – muldpõrandaga, mööblita, lõke keset tuba, heintega kaetud voodiase veidi tõstetud lavatsil, pime ja madalate lagedega. Astusime sisse ühele pulmapeole, mille võis ära tunda lärmavatest ja tuigerdavatest inimestest ning tugevast alkoholiaroomist peomaja lähemas raadiuses. Ütlesime pruudile palju õnne, aga peigmeest me ei näinudki. Pulmade puhul valmistati hiiglaslikul vokkpannil, millega tavaliselt sigadele süüa keedetakse, sealihast suppi, suur kausitäis verd ootas lisamist pliidiäärel. Astusime sisse külakooli tundi, kus lapsed numbreid ritta seadsid ja õpetaja parajasti neile lõunaks kiirmakarone tõi. Külakoolid, seltsimajad ja haiglad on ehitatud vietnamlaste poolt ja külaelanikele tasuta. LaLa meid selles osas valgustada ei tahtnud, aga ühe teise giidi kaudu kuulsime, et hõimurahvad pidid äärmiselt pahased olema, et vietid neile neilt võetavate maade asemel raha pakuvad - riisipõld aitaks veel terveid generatsioone, aga raha saab varsti otsa. Ümbritsev loodus on lihtsalt hingematvalt kaunis ja ümbritsev rahu kõikehaarav. Kohalikud naised on mägironimisest tingituna kohutavalt tugevad, samal ajal kui meie, kes me istume vaheldumisi roller seljas ja diivanil arvuti taga, mäge ületades juba hingeldama hakkasime, nemad endiselt naeratasid, rääkisid ja tegelesid oma kauba aktiivse müügiga. LaLa ütles, et tema on väiksest peale pidanud oma õdesid-vendasid mööda mägesid seljas kandma ning tiris aeg-ajalt järsema mäe vallutamiseks Manni endale selga. Tuletan meelde, et ta on 15-aastane ning sealjuures ei unustanud ta ka oma giidikohustusi ja rääkis naerusuiselt edasi. Õdede-vendadega oli LaLal huvitav lugu. Nimelt ütles ta esimesel päeval meile veidi häbelikult, et tal on suur pere – 4 õde ja 2 venda. Teise päeva õhtul ütles ta, et oli eelmisel päeval meile valetanud – tegelikult on tal 11 õde ja 2 venda. Ta oli kartnud, et me peame seda väga kummaliseks, kui ühes peres nii palju lapsi on. Isa oli poisse tahtnud ja esimene oli ilmavalgust näinud siis, kui juba 8 tüdrukut olemas olid. Et peres veel teinegi poeg kasvaks, tuli emal vahepeal siia ilma tuua veel 4 tüdrukut. Kui teine poisski olemas oli, siis neile aitas!

Õhtust sõime oma hotelli restoranis, mille kolm noort kokapoissi (keda nähes, tuleb tunnistada, mul alguses kergeid eelarvamusi oli, just nende toiduvalmistamisoskusi silmas pidades), olid lihtsalt võrratud meistrid. Tuleb tunnistada, et parimad, kelle toite meil Vietnamis õnnestus proovida. Meie suurteks lemmikuteks olid kana laimilehtedega, grillitud sealiha (ei saanudki aru, millega täpselt maitsestatud) ja värsked rohelised oad tomato ja sibulaga. Lasime hotellipoisil oma toas kamina praksuma panna, jõime kuuma laimimahla mee ja ingveriga ning ootasime järgmise päeva rännakut.

Hommikul ärkasime üles selle peale, et LaLa ilmus meie ukse taha uurides, kuhu me jäime. Tuli välja, et retseptsioonis oli unustatud meid äratada. Mul oli LaLa ees väga piinlik. Aga mis teha, sõime kiire hommikusöögi ja asusime teele. Sel korral viidi meid autoga eemale, kahte külla, kus elasid nii Mustad H´mongid, Punased Zaod kui Dzayd. Punased Zaod on huvitava välimusega. Kuna Zao naine abiellub, siis aetakse ta igalt poolt kiilaks, jättes pikad juuksed alles vaid pealaele väikse lapina. Need juuksed peidetakse suure punase riide sisse ja nii näevad poolkiilad punase kangahunniku all olevad tädid esmaspilgul väga kummalised välja. Sel päeval asusime udupiirist allpool ja nägime kogu seda mägede, riisiterrasside ja neisse uppuvate väikeste külade ilu täies hiilguses. Ma ei hakkagi siinkohal üritama seda sõnadesse panna, loodan, et saate veidikenegi aimu nendelt piltidelt, mille siia lisanud oleme. Lisan vaid niipalju, et teise päeva lõpuks olid meie jalalihased ikka omajagu valusad, nii et treeninglaager sai ka edukalt läbitud. Oma ilusad lillad kummikud pesin ära ja saatsin LaLa õdedele-vendadele, kellel iganes neid vaja võiks minna, nii et igati säästlik käitumine minu poolt :). Mõned asjad ostsime kohalikelt käsitöölistelt siiski ka. Õnneks oli meil kaasas LaLa, kes pidevalt märku andis, kas tegu on tõesti kohaliku käsitöö või Hiina toodanguga. Ostsime Mannile ilusa tikitud peapaela ja kaks väikest tikitud padjakest, mile ta Barbiede käekottideks ülendas. Mina sain paganama praktilise asja, mida juba ammu otsinud olin. Nimelt oli mu lemmikteksadel põlve kohal auk ja juba pikka aega mõtlesin, et hea meelega laseks sellele mingi vahva värvilise asjakese õmmelda. Ühes väikses külas oleval proual oli variante kohe mitmeid, ajasin püksid sealsamas maha, istusin mõned minutid trussikute väel tema taga peidus ja püksid olidki valmis - 6 eek lapp, 6 eek õmblus :)

Tagasiteel Hanoisse magasime rongis juba hästi. Sel korral läks meil kupeekaaslastega eriti toredalt, meil oli tohutult lõbus. Meie kaaslasteks olid kaks noormeest, kellest üks elab Tais koos oma šotlasest ema ja indoneeslasest isaga ning teine fidžilastest vanemate poeg Austraaliast. Nendega koos reisis veel USA-s elav Iisraeli juut neiu Adi, kes terve õhtu meie juures istus. Mann oli seltskonna nael ja pani kõik värviraamatuid värvima ning plastilinist loomi meisterdama. Etterutates võin öelda, et nende kahe noormehega sattusime ühe lennuga Taisse sõitma hiljem. Pardalemineku sabas õnnestus Mannil taas nad kõik tööle panna – sel korral paberlennukeid votlima. Nendega ühines ka härra Argentiinast, kes juhuslikult järjekorras meie lähedal seisis. Ülejäänud sabatajatel polnud ka selle vastu midagi, kui nad aegajalt paberlennukitega pihta said! :)

Elu Hanoi t2navatel

2010-01-23T14:26:00.013+02:00

Koto - kokkadeks endised tänavalapsed; kuulus kurkumi ja tilliroog Cha Ca La Vong´is; täitsa tavaline linnastseen, võite ette kujutada, et Manniga mööda seda teed "jalutada" oli päris hirmuäratav

Temple of literature *3

Tarkade kujud bonsai puu all mõtisklemas; Temple of literature * 2

Temple of literature *2; järjekordne Hanoi tänavapilt; kuulus Cha Ca La Vong restoran - see õige

Temple of literature vihmarüüs *3

Teisel Hanoi hommikul, kui me oma hommikuseid omlette, kohvi, v2rskeltpressitud mahlasid ja puuvilju nautisime, varjutas meie meeleolu veidi asjaolu, et vihm ei olnud endiselt alla andnud. Kuna jalutamiseks ei olnud just suurep2rane ilm, tellis hotell meile Tai saatkonda minekuks takso. Saatkond oli absoluutselt inimtyhi, ei mingeid j2rjekordasid. Meie paberid vaadati isegi l2bi juba ja teatati, et esmasp2eval tuleb neile j2rgi minna.

Kuna me niikuinii olime juba jõudnud märjaks saada, siis otsustasime, et ostame keebid ja külastame saatkonna lähedal asuvat Vietnami väga olulist vaatamisväärsust - kirjandustemplit (Temple of Literature). Selle alguseks loetakse aastat 1070, kui seal asutati Konfutsiuse tempel. Mõned aastad hiljem avati selles Vietnami esimene ülikool. Vihm oli ebamugav, aga andis sellele ajaloolisele kohale mingi müstilise hõngu, loodame, et piltidelt on seda veidigi võimalik ka teil tunda.

Põlvini märjad ja ninad külmad, meenus meile, et otse Temple of Literature külje all tegutseb asutus nimega Koto. Tegu on heategevusliku organisatsiooniga, kes päästavad Vietnami tänavalapsi, annavad neile peavarju ning õpetavad nad kokkadeks-kondiitriteks. Meie käisime sel korral siis Koto kohvikus, et juua oma esimesed maitsvad Vietnami kohvid ja süüa siinseid kuulsaid kevadrulle. Erinevalt tavalistest Vietnami kohvikutest (millest paljud on just sellised tänavaäärsed pukikohad, nagu eelmise postituse juurest näha on) on Koto kohvik äärmiselt mõnus ja hubane kohake. Vietnami kohv on äärmisel maitsev ja väga kummaline. Nimelt, ei kannata ma silmaotsaski magusat kohvi. Aga traditsiooniline Vietnami kohv on hästi kange kohv suure koguse kondenspiimaga. Ja te ei kujuta ette, kui maitsev see on. Värsked kevadrullid olid samuti suurepärased. Arve oli Kagu-Aasia mõistes väga suur, aga mõnes mõttes on nendes kohvikutes-restoranides käimine ka heategevus, nii et väljaminekut väärt. Ja tegelikult on ka teenindus, väljanägemine ja toit iga dongi väärt.

Hanoi kolmandal päeval otsisime üles tänava nimega Cha Ca, et süüa kiidetud kurkumikala tilliga. Sel tänavalt asub koht nimega Cha Ca La Vong, mille järgi tegelikult tänav nime saanudki on. Tegu on restoraniga, mis juba 5 generatsiooni järjest on pakkunud väidetavalt parimat kurkumikala Hanois. Restoranimenüüs muud polegi, kui seesama roog. See on muide siin väga tavaline, et üks söögikoht keskendub ainult ühele roale. Veelgi enam, siin on ka väga tavaline, et terve tänava söögikohad keskenduvad ühele roale. Nii on näiteks siit mõne kilomeetri kaugusel tänav, kus asub üle 60 koeraliha restorani. Noore kuu ajal on tänav inimtühi, kuna see pidi väga halb enne olema, kui noore kuu ajal koeraliha sööd. vana kuu ajal aga pidi rahvast murdu olema. Aga seistes Cha Ca tänaval saime ühest vietide veidrusest esmaskordselt aru - nimelt, kui mingi söögikoht mingil tänaval on leidnud äramärkimist kuulsates reisijuhtides nagu Lonely Planet või Le Routard, siis tekib sellele tänavale samanimelisi kohakesi nagu seeni pärast vihma (igaüks reklaamides end sellega, et neid soovatavad kuulsad reisijuhid). Nii et kui otsid konkreetset restorani, tuleb meelde jätta täpne aadress. Kurkumikala oli täitsa huvitav - kuumal pannil saabusid kalatükid, mida praeti ohtra värske tilliga. Igaühe kaussi pandi riisinuudleid, kalakastet, sibulat, münti ja koriandrit ning segati siis pannilt tuleva kala-tilli seguga. Kastmeks mingi kummaline vahutav krevetikaste, mis meenutas mulle mingit hapuks läinud asja ja millega ma peale esimest katset oma kausitäit enam ei rikkunud. Oli täitsa põnev! Kui ma siin elaks, siis vahel võibolla isegi täitsa läheks tüdrukutega lõunale sinna, meestel jääb kõht tühjaks.

Õhtul istusime aga rongile, et hommikuks jõuda Sapasse - Hiina piiri ääres asuvatesse mägedesse, kus elab suur hulk väikseid hõimurahvaid.

Puhkusel vihmakallavas Hanois

2010-01-23T04:26:00.017+02:00

Tavaline Hanoi tänavapilt; õllekas Hanoi moodi; Hanoi tunnelmajad

Kohvik Hanoi moodi; sellised liikuvaid "müügiputkasid" on kõik kohad täis; senini täiesti laialtlevinud transpordivahend, need vennad on nii tugevad, et pedaalivad tervet meie pere oma kiitsakal sõiduriistal mööda linna nagu nalja

Vietnamis on mu arust väga kobedad vihmakeebid; uksumatu, aga isegi suurlinn Hanois kannavad nii vanad kui noored tõepoolest neid koonilisi mütse ja veavad asju suurtes punutud korvides... ja sõidavad jalgrattal

Öine vihmasajus Hanoi - tagastatud mõõga järv; Vietnami traditsiooniline muusika vesinukkude teatris; vesinukud aktsioonis

Valmib bun, otse tänaval; Manni vihmakeep on muidugi roosa; restoran Hanoi moodi (kas pole mugav istumine :)); aegajalt on Hanois tunne, nagu oleksid ajas tagasi läinud
Olemegi kohal. Sõit läks kiiresti. Tellisime kl 3 öösel endale takso Hua Hini järgi (Aasias on kõik võimalik, selline lahendus oli 180 km pikkuse lennujaamaotsa läbimiseks odavam, kui minna ühistranspordiga eelmisel päeval kohale ja ööbida kuskil majutusasutuses). Takso tuli õigel ajal, aga hakkas kohe varsti mulle peavalu tekitama. Nimelt ei olnud meil aega just priisata, aga meie autojuht pidas vajalikuks kolm korda bentsujaamas kütust tankimas käia. Ühe korra pidi mul üldse süda seisma jääma, kui keset kiirteed auto järsku välja suri ja kuidagi uuesti käivituda ei tahtnud. Õnneks tundis juht oma suksut siiski piisavalt hästi ja vedas meid järjekordse bentsujaamani siiski ära. Magamisest oli asi kaugel (välja arvatud Manni puhul, kes magas nagu kott), kuna iga 100 m järel viskas auto meid millegipärast õhku. See äratas meid huvitaval kombel üles! :) Aga kohale me jõudsime ja peale 500 meetrist väravani jooksmist jõudsimegi viimase hoiatuse ajal kohale. Kuna me olime muutnud telefoni teel lennuaega, siis olime jätnud kogemata ostmata kohad lennukis (ärge seda kunagi unustage, kui te AirAsiaga lendate, võin ma teile nüüd soovitada) ja seega asusid meile määratud kohad nüüd viimases reas, kus seljatoed alla ei käi, kus õhkutõusmisel levib käre vinguaroom ning pikema lennu puhul ma kujutan ette, et ka väljakäigu oma. Olles pikast teekonnast näljased, valisime AirAsia ilusast aasiapärasest menüüst endale soojad toidud välja. Aga kui toidu- ja joogikäru (viimasena, kuna me istume ju viimases reas) meieni jõudis, tuli välja, et sedasorti lennukis muud ei pakuta, kui külma võileba. Võin kinnitada, et maitses lennukivõileiva moodi! :)

Kohalejõudes tuli välja, et olin valesti aru saanud piiril viisatempli saamise hinnast. Kui mina arvasin, et see maksab kolme peale 25 USD, siis tegelikult maksis niipalju 1 inimese tempel. Meil oli ka veidi Tai bahte, millest oleks ilusti pidanud jätkuma ülejäänud kahe templi ostmiseks. Aga piirivalvuril olid omad süsteemid valuutahindade ümberarvutamiseks. Vaidlesin temaga veidi, aga sellepeale läks nõukogude miilitsa nägu nõukogude miilitsa riides proua närvi ja lõpetas üldse minuga suhtlemise. Peale mõningat temapoolset ignoreerimist ja mõningat minupoolset kontaktiotsingut ta siiski leebus ja saatis mind koos teise miilitsaprouaga rahaautomaadi juurde. Automaadi ees seistes tuli mul meelde, et ma ei teagi, mis selle dongi kurss on. Vaatasin, et on vaja 90 000 dongi ja võtsin 200 000 dongi välja. Ametnik oli õnneks päris ere kriit, vaatas mu rahahunnikut ja küsis, kas ma ikka võtsin 900 000 dongi. Lugesin arve pealt nullid kokku ja tõesti-tõesti, mul oli siiski veel 700 000 dongi vaja. Õnneks ei olnud me kogu selle aja veel automaadi juurest lahkunud ja ma sain veel raha juurde võtta. Dongid omanikku vahetanud, saimegi viisad passi sisse. Ilus algus!

Selle aja liugles meie pagas kenasti lindil juba. Haarasime selle kaasa ja astusime suurte bukettidega pisarsilmil oma sõpru ootavate vietide hulka, et leida meie nimesildiga seisev autojuht. Ja seal ta oligi. Tihedat vihmasadu ja halli ilma vaadates tänasime õnne, et hotell meile auto vastu saatis.

Hotelliga olid meil üldse toredad lood. Kuna me veedame siin Hanois suhteliselt vähe aega, siis otsustasime sel korral Couchsurfingust loobuda. Otsisin hotelli ja leidsin Jasmine Hoteli otse Vanas Kvartalis, mille arvustused olid superhead. Fotod tubadest olid samuti väga ilusad ja hinnad olid veelgi ilusamad (meie poolt vaadatuna). Kirjutasin siis omanikele, kelle nimed on muide eriti kaunid- Kevad ja Jõgi (vietnami keeles muidugi). Ja siis nad asusid korraldama - hotellitoa hinnast võeti veel 100 eek/öö maha, valmis meisterdati privaattuur Sapasse, kus meid saadab terve aja isiklik giid, korraldati meile Halong Bay kruiisi broneeringud, korraldati Vietnami viisakiri, mida on tarvis piirilt viisa saamiseks (kusjuures poole odavamalt, kui seda internetist teha saab) ja korraldati tasuta transfeer lennujaamast hotelli.

Tee peal tundus, et olemegi Nõukoguse Liidus, möödusid hallid põllud väga tuttavate kolhoosikeskuseid meenutavate majakobaratega. Aga Hanoisse jõudnud, hakkasid järjest enam silma imeilusad Aasia/Lõuna-Euroopa-pärased linnamajad, mõned rohkem mõisa moodi. Hiigelsuured rõdud ja terrassid, ilusate lillepostamentidega, väikestest ruudukestest koosnevad suured aknad. Ainuke naljakas asi oli see, et enamus maju olid hästi kitsad, ainult ühe toa laiused, aga see-eest kõrged ja pikad. Lugesin hiljem, et terve Hanoi on selliseid tunnelmajadeks kutsutavaid hooneid täis, kuna vanasti pidid siinsed elanikud maksma majamaksu selle pealt, mitu meetrit tänavapikkust nende fassaad enda alla võtab. Ja mida rohkem vana kvartali poole me liikusime, seda enam mulle tundus, et kui Lõuna-Ameerika Pariis on Buenos Aires, siis Aasia Pariis on just Hanoi. Ja Pariis mulle meeldib!

Hotelli jõudnud, jooksis retseptsionist meile vastu vihmavarjuga ja vormis uksehoidja tormas meie kotte tassima. Hotell ja tuba olid just nii ilusad, nagu fotodel nähtud. Värskeltremonditud toas on nii konditsioneer (mida meie küll hetkel kütteelemendina kasutame), telekas parimad taevakanalid (ma saan üle pika aja Travel and Livingut vaadata:) ), voodi on mugav, olemas on paks tekk ja isegi tekikott, minibaaris maksab õlu alla 10 eek, WIFI on tasuta ja väga korralik, vannitoas on lisaks tavalisele šampoonile-seebile, isegi hambaharjad, kammid, vatitikud, vannimütsid jne. Kindlasti unustasin nii mõndagi ära, aga see ei olegi oluline. Oluline on see, et see on parima hinna/kvaliteediga hotell, milles iial käinud oleme - öö maksab meile koos äärmiselt rikkaliku sooja hommikusöögiga 300 eek. Niikui me retseptsioonis mainisime, et lähme Tai saatkonda viisat tegema, pakuti, et nad võivad ka selle meile korda ajada. Vabandati ka, et see maksab meile 60 eek viisa, aga kui ise kohale lähme, saame tasuta. Läksime siis ise kohale. Hetkel, kui ma seda lugu kirjutan, on kolmanda Hanoi-p2eva 6htu ja k6ik see on meile lihtsalt usalduse peale tehtud - 2 66d hotellis, k6ik broneeringud, Vietnami viisa jne, meile ei ole seni veel yhtegi arvet esitatud. Ausalt6eldes ei ole me sellist teenindust eales varem n2inud, isegi 5-t2rni hotellides mitte. Praegu n2iteks, pool tundi enne Sapasse s6itu, jutustasime hotelli omaniku pr Kevadega ja tema avastas, et Mannil ei ole seljas piisavalt palju riideid, et Sapasse minna. Meie arvasime, et me l2hme kiirelt kuhugi ostma, aga tema korraldas kiire kojus6idu siinse autojuhiga, et saata Mannile yks enda v2ike jope.

Ei ole vist vaja 6eldagi, et esimese p2eva magasime suures osas maha, kuna eelnev 66 oli t2iesti vahele j22nud. Kella 19 ajasime end siiski v2lja, sest pidime kohtuma p2lise Hanoi preili Linhiga, kellega 6htus66gi couchsurfingu kaudu kokku olime leppinud. Linh saabus koos oma m6ne n2dala eest siia kolinud USA-st p2rit boyfriendiga. Koos l2ksime k6rvalt2navasse, et syya sellist traditsioonilist Vietnami rooga nagu bun. Bun on tegelikult riisinuudli sort, mida selle supi sisse pannakse. Meie s6ime sellist buni, milles oli puljongi sees lisaks nuudlitele seakondid, hakklihapallid ja krabilihapallid, originaalis ka vereklimbid, aga meie palusime need välja jätta. Igayks maitsestab ise oma buni vastavalt soovile lisades laimimahla, tsillit v6i kyyslauku 22dikas, peoga rohelisi yrte ja/v6i tsillipastat. Tulemuseks on suurep2raselt maitsev supileem. Kuna vihma kallas ojadena ja tavalised t2nava22rsed plastmassist pukid olid m2rjad, juhatas kokat2di meid l2bi kitsa ja pika k2igu kellegi elutuppa, kus me siis oma buni nosisime, samal ajal kui perekond k2rval telekat vaatas. V2ga naljakas kogemus. Magustoidu jaoks jalutasime veel veidi l2bi vihmasajuse Vana Kvartali, kuni yhel nurgal Linh seisma j2i. Esmapilgul tundus mulle, et tegu peab olema eksitusega, kuna desserdikohvikut ei olnud kuskil n2ha. Olime sumiseval t2navanurgal, kus asus kellegi suure avatud uksega pisipisikene elamine. Aga siiski, olime 6iges kohas. Kiirelt kuivatati meie tarvis pisikesed plastpukid, samasugused s2titi ka laudadeks ning v2lja ilmusid klaasid t2is erinevaid puuvilju ning maitsvat kookoskreemi. K2rvale kausit2is purustatud j22d. Jube hea oli. Kui siia kunagi sooja ilmaga tuleme, siis k2ime seal iga p2ev :)

Õhtu oli veel üsna noor ja seetõttu otsustasime koduteel ühest Hanoi kuulsamast turimisatraktsioonist osa võtta. Külastasime Manni suureks rõõmuks Vietnami traditsioonilist veenuku teatrit, mis sai alguse juba 11.-ndal sajandil. Asi käib nii, et lavapõrand on vesi, lava taga vee kohal ripuvad eesriided, et ei oleks näha nende taga nabani vees hulpivaid nukuliigutajaid. Lava kõrval mängivad, laulavad ja räägivad näitlejad. Maha mängitakse tähtsamad asjad Vietnami traditsioonilisest elust - konnapüüdmine, kalapüüdmine, maoga võitlemine, poja tagasitulek koolist, paadisõidu võistlused, viljakoristuspidustused, pühade loomade tants (siinsed pühad loomad on muide draakonid, lõvid, fööniksid ja kuldne kilpkonn) ja kuninga võidukas tagasitulek sõjaretkelt, kui ta tagastab järves elavale kuldsele kilpkonnale võidu toonud mõõga. 45 min oli päris paras aeg selle lookese vaatamiseks, nii et jäime täitsa rahule.

Paar päeva puhkusereisini :)

2010-01-18T09:09:00.009+02:00

Hakkasin hommikul mõtlema, et me elame siin aeg-ajalt täiesti tavalist elu. Noh, välja arvatud töö tegemise osakaal meie päevastes tegemistes. Sünnipäevad, kinoskäigud (vaatasime kuulsa Avatari ära laupäeval, võimas, aga 3D-s oleks kordi võimsam olnud!), poeskäigud, söögitegemised, Henri käib golfi mängimas, mina vahel trennis... ja kolmapäeval lähme puhkusereisile Vietnami. Täpselt nagu Eestis! Ah jaa, ilm on siiski veidi teistsugune.

Jube imelik on mõelda, et peame asjad kokku pakkima ja seljakoti jälle selga tõmbama. Aga põnev on. Tais oldud aeg on meile väga värskendavalt mõjunud, reisiväsimusest pole enam jälgegi. Vietnamireis on meil planeeritud hoopis teistmoodi, kui eelnevate riikide vallutused. Nimelt otsustasime veeta Vietnamis planeeritust vähem aega, aga kulutada neid päevi sellevõrra intensiivsemalt. Hmm... mulle tegelikult ei meeldi sõnad "reis" ja "intensiivne" ühes lauses, aga sel korral ma usun, et meil saab tore olema. Sissejuhatuseks veedame paar päeva Hanois, kus esimeseks päevaks on meil kokku lepitud ühe kohaliku preiliga õhtusöök, ta lubas meile Vietnami köögi võlusid tutvustada. Peale Hanoid hüppame rongile, veedame seal terve öö, et hommikuks jõuda Sapasse ning külastada Vietnami väikseid hõimurahvaid. Sealt tagasi jõudnud, veedame paar päeva Halongi lahel kruiisitades. Ja siis tagasi Taisse, veel mõneks nädalaks oma Hua Hini koju, kus meid meie Eesti sõbrad külastavad. Märtsis Hiina ja Jaapan.

Sapa (foto internetist)Halong Bay (foto internetist)

Vahepeal õnnestus meil ühes väga lahedas kohas käia. Kunagi novembri alguses, kui tuulisel ja pimedal rannal Loi Krathongi tähistasime, vaatasime üles Hiltoni torni merepoolsel küljel asuvale restoranile ja lubasime endale, et seal käime ära. Juhtus aga nii, et eelmisel neljapäeval peeti just sellessamas restoranis meie sõber Pauli juubelit. Meie päralt oli suur ümmargune laud otse 17-nda korruse terrassi merepoolses nurgas, sume õhtu, ümberringi linnatuled ja valgustatud randa sõudvad lained, tore seltskond, šampanja ja Hiina köögi parimad palad. Mannile sai selleks ajaks tema enda lasteaia kasvataja lapsehoidjaks palgatud, mille üle ta kohutavalt rõõmus oli. Pidu läks edasi klubitades ja tantsu vihtudes, nagu muiste. Esimest korda 8 kuu jooksul saime niimoodi pidutseda. Kuigi, tuleb tunnistada, et ega me sellest suurt puudust ka pole tundnud. Aga tegelikult oli ikkagi ütlemata lõbus!

Pidu Hiltoni restoranis, vaated restoranist merele ja linnale, klubitamas

Aeg õppida

2010-01-14T05:22:00.013+02:00

Kui meie Henriga oleme siin vahepeal oma Vietnami-reisi eel elu võrdlemisi tasapisi võtnud, siis meie kõige noorem reisusell Mann on vägagi ametis olnud. Tundub nimelt, et temal on hetkel käsil aeg õppimiseks. Uudishimu ajab üle ääre ja uusi oskusi tuleb varrukast. Ja ma ei jõua ära kiita seda reisi, mis andis meile võimaluse oma lapse arengut nii lähedalt ja pidevalt jälgida.

Sellest olen ma juba kirjutanud, kuidas Maria õhtuti tahab kuulata, mis inimese sees on. Nüüd me oleme jõudnud faasi, kus mina pean olema laps ja tema minu emana selgitab mulle ise, mis meie sees on. Eile ei suutnud ma naeru pidada, kui Mann tõsimeeli selgitas mulle, et kui inimene liiga palju alkoholi joob, siis ei jõua maks enam mürke välja tõmmata ja korralikult töötada.

Järmisena hakkas Maria end pidevalt kööki appi pakkuma. Kui muud teha ei saanud, vedas tema kraanikausi ette suure tooli ja pesi nõusid. Õhtuti tiris ta vahel tühjaks terve riidekapi ja pani kõik asjad ükshaaval ilusti kokku ning tagasi. Ükspäev pesi ta vannitoa põrandat nii, et nii terve põrand kui ta ise oli ülepeakaela seebivahuga kaetud. Aga tuleb tunnistada, et meie vannituba pole iial nii puhas siin olnud, kui peale seda seebimöllu.

Aga siis läks asi tõsisemaks. Ühel päeval ostsime Mariale veeall ujumise prillid ja käe ümber käivad täispuhutavad ujumise abivahendid (nimetagem neid siis nüüdsest kellukesteks). Peale kojujõudmist läksime ujuma, Mann pani prillid pähe, läks basseini, ütles: "vaata, emme", kükitas pea vee alla, tõukas ja ujuski! Paari päevaga sai vee all ujumine nii selgeks, et väikeste puhkepausidega ujusid nad Henriga järjest kaks 20m basseiniotsa. Mannile meeldis vee all nii palju, et ta vee peal ujumist ei tahtnud kuidagi harjutada. Aga kuna ta hoidis vee all ujudes ninast näppudega kinni ja tegi seda väga pühendunult, siis märkasime ühel hetkel, et ta on oma väiksed küüned kahele poole nina lausa sisse surunud ja nina on suurest ujumisest katki. Mille peale ma keelasin mõneks ajaks ninast kinni hoidmise ära (me peame ju ikka selle eest ka lapsevanematena hea seisma, et lapse välimus ära ei saaks rikutud). Pakkusime, et võta oma kellukesed ja harjuta nendega vee peal ujumist. Aga tema ei tahtnud, kellukesed tundusis vist liigse tagasiminekuna. Kutsus hoopis Henri vette ja hakkas ka vee peal ujuma. Kuni esimese päeva lõpuks ujus juba oma 5 meetrit ilma igasuguse abita, nagu naksti. Ise nii metsikult õnnelik, et lausa huilgas!

Eile käisime Krisliniga koos ööturul, kuna mul oli tänaseks sünnipäevapeoks kleiti vaja. Iga naine (ja mees vist ka :)) teab, et pidukleidi otsimine ei ole just vähe aeganõudev tegevus. Kammisime kümneid poode läbi ja Mann oli rõõmus nagu alati. Krislin lubas talle medali anda, kui kõige vapramale väiksele turulkäijale. Aga asi on selles, et Mann leiab alati midagi põnevat, mida õppida. Sissejuhatuseks, enne turule minekut, kui temal oli juba kõht täis, aga meie veel õhtust sõime, sättis Mann endale tooli otse koka kõrvale ja jälgis pingsalt vähemalt 5 erineva papaiasalati valmistamise kunsti. Ise muudkui arutles endamisi, näiteks:" ma ei saa ikka aru, miks ta need krabijalad sinna salatisse sisse pani!". Kui mina turul parajasti juba ei-tea-mitmendat kleiti selga ajasin, oli Mann end sättinud istuma küünetehniku laua taha ja õppis ametit. Taid on nii armsad, et nad lubavad Mannil alati oma nina igale poole toppida. Lõpetuseks läksid Mann ja Henri massaazi, kus Mannile jälle tasuta jalamassaaži tehti. Mann oli oma jutu järgi kõik täpselt meelde jätnud, et hiljem mullegi oskaks teha.

Kui me koju jõudsime, kadus Mann teise tuppa ja ilmus tagasi kreemipudeli ja väikse käterätiga. Ise ütles ta mulle, et istugu ma maha, tema hakkab mulle nüüd Hiina massaaži tegema. Ja tegigi! Kui ta selle tööga ühele poole sai, valis ta kapist tulipunase küünelaki ja asus äsjaomandatud maniküürioskuseid testima. Ma pean ütlema, et ma kartsin palju hullemat tulemust. Ei pidanudki kuigipalju lakki naha pealt hiljem eemaldama ja laud sai ka ainult ühe punase pleki juurde!

Lapsed on lahedad. Ja mina jään põnevusega Manni edasi jälgima!

Elust loomaaias

2010-01-09T18:07:00.012+02:00

Pala-Uu kose juures; Cha Ami taga riisipõllul

Varbad külma vette; väike põssa tee ääres; pikkade kõrvadega veised otse meie poole teel

Võimsad juured Pala-Uu kose juures metsas; Henri leidis ahvipere; Mann ja Artur leidsid sõbra

Kuna taid ei mõtle ette, kas neil järgmisel hetkel veel kütust on, müüb iga väike jäätiseputka maja ees viinapudelis punast rollerikütust; väike piknik enne mägironimist; esialgu on tee kose juurde veel lausa luksuslik

Tai on üks suur loomaaed. Seda kõige paremas mõttes. Endalegi märkamatult oleme täiesti harjunud, et meid ümbritseb vilgas elu.

Tänaseks hetkeks on viimne kui üks meie seltskonnast madu näinud. Meie olime esimesed oma koduse vingerdajaga ja ka teised selle suure püütoniroikaga jõuluõhtusel maanteel. Uue aasta esimesel päeval läksid Juhan, Paul ja Kätlin sööma, kui sõitsid külavaheteel autoga ühest suuremast isendist üle. Tolle musklimehega ei juhtunud midagi, ehmatas vast ainult ja kadus kiirelt põõsastesse. Nii et jäi veel ainult Krislin. Aga eile hommikul, kui Krislin Juhanile golfiväljakule autoga järgi läks (golfiväljak, Tai vanim, asub nimelt absoluutses linnasüdames) nägi ta parklas ühte kohalikku härrat, kes meeleheitlikult tokiga vehkis. Kui Krislin lähemale jõudis, sai ta aru, mis toimub - parklat oli ületama asunud pikk roheline madu, valvur märkas teda ja asus golfihuvilisi ebameeldivast üllatusest päästma. Härra püüdis madu toki peale saada, madu püüdis härrat oma hammast vahele saada. Pika pingutuse tulemusena saatis edu õnneks tai härrat (selleks hetkeks oli ta juba ümbritsetud teistest kohalikest, kes vaatemängule häälekalt ja plaksutades kaasa elasid), kes haaras mao sabast ja kukkus pikka volaskit kiirelt keerutama, et too hammustada ei saaks. Niimoodi maoga iluvõimlemiskava läbi viies ta ka Krislini silmist kadus. Autost vaadatuna vist päris huvitav vaatepilt.

Täiesti tavaline on, et pea igas toas elab mõni väike geko. Nad ei sega kedagi ja ausalt öeldes on päris head abilised, kuna söövad väga osavalt kärbseid. Ainuke nuhtlus nende puhul on see, et kui neil kõht kärbestest täis saab, jätavad nad endast ühtteist toanurka maha... Õhtuti ilmuvad välja konnad, pimedas saab nendega koos basseini ujumagi minna. See ei ole aga kuigi hea mõte, kuna üks kohalik tai tädi ütles, et mõned neist võivad mürki silma pritsida. Ükspäev õues aega surnuks lüües avastasime aga järsku, et meie sõprade basseini juures asuvasse WC-sse oli end sisse seadnud üks mõneti suurem sisalik, terava saba ja kõverate näppudega, umbes nagu selle postituse fotol. Õhtul linnatänavatel suurtest kanalisatsiooniaukudest üle kõndides võib märgata umbes 4 cm pikkuseid rasvaseid prussakaid ja ükskord nägime, kuidas ühe soome turisti labajalast jooksis üle paks rott, samal ajal kui naine lapsele ujumisrõngast ostis.

Paari päeva eest otsustasime Krislini, Juhani ja Arturiga veidi ümbruses ringi sõita. Esimeseks sihtpunktiks võtsime umbes 60 km kaugusel asuva Pala-Uu kose. Selle kose juurde müüakse siin kallihinnalisi ekskursioone, nii et ootused olid kõrged. Tee oli ilus, ümberringi teravad mäed ja suured põllud. Aegajalt oli maantee ääres silt, mis hoiatas, et elevandid võivad sealkandis teele joosta. Ühest küljest muidugi väga tore, et me mõnele otsa ei sõitnud, aga teisest küljest oleks ikka väga eksootiline olnud, kui elevandikari oleks meie ees maanteed ületanud.

Sissepääs kose juurde oli Tai mõistes üüratult kallis - ca 60 eek/nägu. Kosk koosneb umbes 10 eri tasandi joast, millest esimese ja teise juurde viib väikse metsavahetee ja kitsad sillad. Aga edasi peab ronima mööda suuri libedaid ja viltuseid kive. Tõsine katsumus, ei mingit teerada. Ronisime lastel kõvasti käest kinni hoides vast umbes kolmanda tasemeni, kohta, kus me sattusime keset liblikaparvesid. Mingil põhjusel lendasid just seal meie ümber sajad suured läikivsinised-mustad ja väiksed helerohelised iludused. Henri vahtis seni, kuni meie liblikaparves seisime veidi eemal puu otsas istuvat ahviperet. Kosed olid köksid, ei mingit vabalangemist, vaid väike vulin. Edasi läks eriti ekstreemseks ja me tulime tagasi. Kui aus olla, siis täielik pettumus. Me ei arvanudki, et tegu on järjekordse Iguazzuga, aga sellist jama me ka ei osanud oodata.

Järgmisel päeval oma ringsõidult tagasi jõudes, otsustasime siiski leida võimaluse, kuidas meie kodu juurest meie sõprade kodu juurde otsem saaks. Eelmisel korral, jõulu esimesel pühal, ei läinud meil see teekond just kuigi libedalt. Aga sel korral olime autoga ja pöörasime ära teisest kohast. Järsku oli meie ees, otse tee peal, üks paks voltis nahaga metssiga. Niikaua kui me teda autoaknast fotokaameraga taga ajasime, ilmus nurga tagant välja terve veisekari, kes kõik rõõmsalt meie poole marssisid. Järgmisel hetkel olimegi neist ümbritsetud, paar tükki müksasid isegi oma suure ihuga meie auto plekki. Kui viimane meist möödas oli, saime edasi liikuda, vahtides meie teed ääristavaid metsikuid pika kaelaga valgeid linnukesi, koduseid kühmus nokaga hanesid ja täpilisi haisvaid tetresid, lisaks muidugi kõikjal kohal olevad kondised karvadeta hulkuvad koerad.

Loomaaed, ma ütlen!

2010 tuli, laternate ja lauluga

2010-01-02T08:26:00.009+02:00

Artur ja Mann soovivad teineteisele Head Uut ilutulestiku taustal; Kogu kamp (välja arvatud väike Karl, kes juba magas)

Sõbrad pimedas öös; järgmine soov läheb kohe teele

Ometi koos pildil; valguskiir pimedal rannal

Üks soov lennus; Kaks lihasõpra šašlõki kallal

Latern põleb; Henri kaifib üle 8 kuu tõelist šašlõkki; Suured sõbrad

Superhead 2010 aastat!!!

Pikka aega pidasime plaani, et mida selle aastavahetusega õige ette võtta. Üks variant oli külastada kuulsat kuurortit Phuketi ja sealseid eestlaseid. Teine oli käia välja kõvasti pappi ja võtta aasta vastu mõne peene hotelli aastavahetuspeol. Kolmas variant oli minna Bangkokki pidudtsema. Aga üllatuslikult ilmus välja ka neljas variant - aastavahetuspidu Hua Hini lähedasel Khao Takiab rannal koos oma uute eestlastest sõpradega. Valisime viimase ja jäime valikuga ääretult rahule.

Mõned päevad enne tähtsat päeva valisime välja ranna. Sellise, kust oleks näha linna ilutulestikku, aga kus ei oleks üleliia palju rahvast. Mõnedel meie seltskonnast oli senini meeles mõne aasta tagune aastavahetus Koh Samui rannal, mis oli rahvast pungil täis ning kus lapsed igas suunas käest rakette lasid. Seda me korrata ei tahtnud. Ostsime hunniku punutud madratseid ja patju lösutamiseks. Valgustuseks petrooliga põlevad laternad ja tegime toidud. Täiesti planeerimatult tekkis üsna kodumaine menüü - äädikamarinaadis sealihašašlõkk, sidrunimarinaadis kana, tšilli-küüslaugu marinaadis krevetid, küüslauguleivad, juustu-küüslaugu salat, värske hapukurk, ahjukartulid, hapukapsas ja kohupiimakook maasikatega. Joogiks veinist bool, rummi ja kohalikku Sang Somi. Õhtu oli väga ilus, meri oli vaikne ja mustast taevast paistis hiigelsuur ümmargune kuu, Khao Takiab mäeküljelt valvas meid soojalt valgustatud kuldne Buddha. Eriti ilusaks tegi õhtu aga taide komme aastavahetusel (enamasti küll nende endi aastavahetusel kevadel) õhku lasta suured valgest siidipaberist laternad, mille sees olev tuli nad kõrgele taevasse viib. Saatsime ka ise oma 6 laternat teele, igaüks uue aasta soovidega. Mann ja tema uus sõber Artur, pidasid hommikutundideni vastu nagu vanad peoloomad. Mõned päevad enne aastavahetust, kui nad olid juba mitmeid kordi koos mänginud, juhtud nendega seoses üks naljakas lugu. Artur ilmus oma ema juurde ja ütles: "Nüüd on otsustatud! Mina võtan Maria naiseks!". Tundub, et vanatüdrukuks meie võsuke ei jää! :)

Pidu oli vägev, nalja ja tralli kuhjaga, aga seda ma teile üksikasjalikumalt seletama siin ei hakka. Selge on aga see, et kuskil mitu tundi peale keskööd veeresime koju, kus pidu varaste hommikutundideni edasi käis! Paganama tore, et jumal eestlased lõi! Küll nad on toredad kaaslased! :)

Halleluja!

2009-12-27T16:30:00.006+02:00

Jõulud jätkuvad. Meie sõber proua Wan, kelle restoranis me üle päeva õhtust sööme, rääkis meile juba kaks nädalat, et 27.-ndal on tema juures jõulupidu. Ja, üllatu, üllatus, kristliku kiriku oma. Kutsus meid ka. Arvasime, et ju on terve restoran farange (valgeid) täis, kui ikka kristlased koos. Taid ju budistid.

Haarasime Wanile külakostiks poest ilusa suure plekist küpsisekarbi kaasa ja läksime kohale. Wan tänas paki eest, andis selle mingile korraldajale ja käskis numbri peale panna. Tuli välja, et see läks loosipakkide hulka. Ise mõtlesime, et jumal tänatud, et midagi kaasas oli. Meie suureks üllatuseks olid kõik külalised puha taid. Hetkest, mil Wani aiarestorani astusime, olime me automaatselt "vend Henri" ja "õde Juta". Mannile pisteti kohe printsessikroon pähe. Lauale ilmusid jääanum ja suur pudel Pepsit. Lauad olid jõuluroogadest lookas. Kõik rõõmsa ja silmapaistvalt rahuliku näoga kristlikud taid ilmusid korda mööda meie laua juurde, tutvustasid ja soovisid häid pühi. Mitu tükki käisid ekstra Manni lõbustamas. Kohe alguses istusid meie lauda auväärt preester oma abikaasaga, kes olid saabunud Bangkokist. Nad jäid meie lauda kohe terveks peoks. Kuna Tais on kristlasi alla 1% elanikkkonnast, siis uurisime, kuidas nemad ristiusuni jõudnud olid. Tuli välja, et nad on oma perekondade ainukesed kristlased. Preester nimelt ei olnud juba aastaid korralikult maganud, oli otsinud abi siit ja sealt, aga tulemusteta. Aga Jeesuse poole pöördumine oli lõppenud imega - sellest ajast peale preester Cho magab nagu beebi. Ja nii ta kristlaseks hakkaski. Võidu oma naisega soovitas preester meile oma lemmikroogasid tai köögist. Ja koju läksime preestri kontaktid taskus, et temaga ühendust võtta, kui millalgi Bangkoki satume.

Meie olime selle peo ainus üdini farangi-pere. Oli veel paar valget meest, aga nende prouad olid taid. Huvitaval kombel toimus kogu üritus inglise keeles, et meie ka ikka aru saaksime kogu möllust. Kõigile jagati lehed jõululaualudega ja lauldi just inglisekeelsetena. Pidu algas külaliste tervitamisega, sissejuhatuseks hõikas õhtut juhtiv rõõmus preili, et "tervitame nüüd meile külla tulnud väga cooli Henri peret!" ja kõik huilgasid. Täiesti sürreaalne üritus, mingil hetkel ei saanud me enam aru, kelle jaoks see pidu korraldatud on - kas kristlike taide või meie cooli pere jaoks. Aga püüdsime meeles pidada, et taidele tõesti meeldib jagada ja lahke olla. Mann ületas ka end ja üllatas meid meeldivalt. Nimelt pisteti talle ühel hetkel kogu rahva ees mikker nina alla ja küsiti nime. Mann ütles oma nime ja mitte ainult - ta laulis kogu rahvale terve Põdra maja laulu ilma igasuguse häälevärinata. Tuleb tunnistada, et ei mina ega Henri poleks seda kumbki 4-aastaselt teinud. Aga selle-eest Manni kaks tädi Evat poleks vist silmagi pilgutanud, nii et meie Eva Maria on vist ikka tädidesse ka veidi! :)

Kõik oli väga tempokas. Ei olnudki nii, et üks inimene laulis kuni keegi enam seda välja ei kannatanud. Hoopis nii, et kõik koos pool ühest jõululaulust, siis kiire seltskondlik mäng, et välja jagada mõned kingid, siis jälle pool kiiret jõululaulu, järgmine mäng... Keegi ei püüdnudki teha nägu, nagu ei oleks kogu ürituse eesmärk hästi palju kinke jagada/saada. Väga meeleolukas etendus. Enamus kinke oli ostetud kiriku poolt, nii et sellest polnud hullu, et me ainult ühe küpsisekarbiga tulime. Mann tuli koju igatahes seitsme kingiga - 3 ilusat pehmet froteerätti, 1 pehme Hello Kitty, printsessikroon ja suur pehme kaisukaru. Kui hakkasime lahkuma ja kõiki kättpidi tänamas käisime, siis nägid korraldajad, et neil on veel mõned kingid üle ja andsid Mannile veel ilusa roosa pidžaama kaasa. Nalja kui palju! Õnneks oleme me taide maailmavaatest palju lugenud ja kuulnud, nii suutsime seda pidu nautida ja ei tundud end üleliia muidusööjana. Muutub juba klišeeks, aga taid on tõesti head inimesed!

Värvikas jõuluaeg

2009-12-25T13:05:00.013+02:00

Hua Hini jõulupuu

Jõulu esimese püha off-road seiklus - tühi väli, okastraadid ja kõrvetav kuumus

Uus king jõuluvanalt; Henri teenib kinki Manni uue mikrofoniga rokkides

Mina kinki teenimas; Mann loeb oma nime kokku

Lumivalgeke loeb päkapikkudele luuletust

Päevad enne jõule olid täis jõulust askeldamist - päkapikutamist, jõululaua kallal nokitsemist ja jõulusõnumite saatmisi perele, sõpradele ning kõigile kallitele inimestele üle maailma, kes aastal 2009 meie perele oma kodu ukse avasid. Võrratu on neist jälle kuulda, kes on kolinud, kes peatse beebi ootele jäänud, kellel tervis vahepeal ära käinud ning nüüd taas tagasi... Ilusad jõulud!

Jõululaupäeval sõitsime veel viimase tiiru turule ja poodi, katsime kodus laua kolmele. Mann kaunistas maja värviliste kardadega. Otsustasime, et Euroopa jõulutoit on siiski liig mis liig siinsesse kuuma kliimasse. Valmistasime hoopis ühe Jamie Oliveri retsepti järgi krevetipastat tomatiga. Jõime jahedat külma valget veini ja maiustasime kookospiima panna cotta ning puuviljasalatiga ja omavalmistatud šokolaadimaiustusega, millele panime nimeks "lumine talvetee".

Kui õhtusöök oli söödud, võtsime suure pudeli õlut, millele olime ilusa roseti ümber sidunud ja hiiglasliku ananassi ning asusime minekule, et naabertänavas elavale Göranile ja Phatile head jõulu soovida. Kui nende värava taha jõudsime, leidsime eest tühja maja. Nad olid vahepealt nii kiirelt ära kolinud, et polnud aega meile ütlemagi tulla. Kinkisime siis ananassi hoopis teistele naabritele ja tõime õllepudeli koju tagasi. Olime veidi mures, et ega midagi hullu ei juhtunud, et niisuguse kiirusega oli vaja minema tormata. Helistasime ja tuli välja, et nad olid naabritega nii tülli läinud, et leidsid siin edasielamise võimatu olevat. Mina isiklikult oskan ainult paar asja välja mõelda, mis võib naabrid nii tülli ajada, aga need trükimusta ei kannata :).

Koju tulnud, leidsime oma minikuuse alt hunniku kinkidega. Mann laulis, luges luuletusi ja tantsis, vahepeal läks suurest õnnest segaseks. Meie laulsime ka muidugi oma osa kättesaamiseks.

Umbes nädala eest kohtusime kaubanduskeskuses juhuslikult kahe noore eesti perega, kes samuti siia pooleks aastaks elama on tulnud. Mann ja ühe pere poeg, 5-aastane Artur, on nii suured sõbrad kohe esimesest hetkest, et võivad tundide viisi meid segamata mängida. Jube vahva. Meil jällegi on oma uute sõpradega suurepärane klapp, nii et oleme juba mitu korda koos lõbusalt aega veetnud. Ka jõuluõhtuks oli meil kokku lepitud, et peale jõuluvana kingikoti läbi kammimist sõidame nende poole jõulu tähistama. Istusimegi siis kottpimedas, kl 20 paiku, kolmekesi rollerile ja asusime üle mäe teele. Nad elavad pisut linnast väljas sisemaa poole. Maanteel sõitsid meie ees veel 2 rollerit. Järsku esimene neist jõnksatas nii, nagu oleks suurest august läbi sõitnud ning tõmbas tee äärde. Henri arvaski, et keset teed on auk ja sõitis sellest mööda. "Auku" vaadanud, saime aru, millega hoopis tegu oli. Nimelt oli see roller üle sõitnud hiiglaslikust jämedast maost, kes oli umbes nii pikk, nagu pool suurt asfaldteed lai on. Kuna ta nii suur oli, siis arvasime, et ju vist jälle üks püüton. Ülejäänud tee põrnitsesin ma vahetpidamata maanteed ja olin väga rahul, et ma prillid ette olin pannud. Saime vähemalt ühe loo, millega meie ühist jõuluõhtut vürtsitada.

Kohale jõudnud, ootas meid ees pikk valge linaga kaetud laud, millel seapraad, hapukapsas ja kartul. Meie sõbrad olid poest leidnud isegi heeringapurgi, mis oli Eestis toodetud. Suur puu oli kaetud värviliste tulukestega ja basseinis ujusid süüdatud küünlad. Väga ilus õhtu oli. Ja pikk ka, magama saime vast umbes kella 4 paiku :).

Hommikul, peale toredat seltskondlikku ajaveetmist, otsustasime, et tagasi koju me sellise ringiga küll ei sõida. Olime kindel, et peab ju olema otsetee kahe suure maantee vahel. Kohe meie sõprade maja lähedalt keeras meile sobivas suunas üks kitsas kruusatee, millele pöörasimegi. Teel oli terve veisekari, eesotsas pagana uudishimuliku pulliga, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Õnneks oli Henri nõus ootama, kuni kari teelt ära läheb. Mööda väikseid ja väga liivaseid teid oma vana ning väikse rolleriga tõsist off-roadi tehes jõudsime suure liivakarjääri juurde. Sealt edasi võiks öelda, et teid eriti ei olnud. Oli mingi rada, mis vahepeal muutus nii kehvaks, et meie Manniga rollerilt maha ronisime ja jala parema kohani kõndisime. Ümberringi ainult mäed, metsad ja tühjus. Läbi veel ühe, aga mitte nii hirmuäratava veisekarja, jõudsime traataiani. Me olime mööda seda hullumajateed juba nii palju sõitnud, et mõte tagasiminekust ajas mu ahastusse. Ja Henri pole üldse sedamoodi mees, kes tagasi tahaks minna. Nii me siis otsustasimegi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Monteerisime kaks alumist okastraati aiapostide küljest lahti, ronisime ise alt läbi ja tirisime kummuliasendis rolleri ka läbi. Maantee juba paistis ja meie arvasime, et oleme päästetud. Peagi olimegi otse õige maantee ääres. Ainuke probleem oli see, et meie ja maantee vahel oli veelgi korralikum okastraataed, suured lukus väravad ja kurjakuulutavad sildid, mis, ma arvan, ütlesid mis kõik juhtub, kui keegi satub aia sellele poolele, kus meie koos oma rolleriga olime. Mul oli juba enne hirm, et keegi võib püssiga tulla meid tervitama, kuna me nende uut traataeda rikkusime, aga nüüd muutus see väljavaade aina tõelisemaks. Üle maantee, mingi putka varjus istusid kaks tai meest, kes muudkui vehkisid kätega, et me tagasi läheks ning andsid mõista, et sealt kohe kindlasti välja ei saa. Mõte sellest, et me peame tagasi minema ja selle eelmise okastraataia uuesti lahti monteerima, oli lausa talumatu. Nii et seisime seal värava taga edasi ja vehkisime taidele, et nad meile appi tuleks. Lõpuks andsid nad alla ja osutusid täielikeks elupäästjateks. Maast otsiti kivid, aiapostidest toksiti okastraadi kinnitused välja ning Henriga koos tõsteti roller traatide vahelt läbi. Mann sai väikse kriimustuse okastraadi okkaga, nii et täis värk. Oli alles hull asi, mida jõulu esimesel pühal oma päevaga ette võtta! Ja seda tuleb samuti tunnistada, et taid on metsikult head inimesed. Nad tulevad alati appi!

Jõuludeks ja uueks aastaks

2009-12-22T19:10:00.007+02:00

Kallid kaasreisijad, soovime oma tagasihoidliku reisiseltskonna poolt teile kõigile ilusaid jõule ja maailma parimat uut aastat!

Eile õhtul murdsin just pead, et mis pildi ma teile siia jõulutervituste juurde panna võiksin. Aga hommikul lahendas postiljon mu raske olukorra ära - nimelt saabus ta koos minu kallis sõbra Mari saadetud südamekujulise karbikesega, mis oli täis kodutehtud ja kaunistatud imemaitsvaid piparkooke. Need mu pildile jõudsidki! Aitähh, Mari! Koos kinkidega, mille jõulumees kogemata Eva Londoni-kuuse alla oli puistanud ja mille postiljon mõne aja eest tõi, koos ilusate jõulukaartidega minu ja Henri vanematelt, koos nii paljude sõprade saadetud jõulusoovidega, koos meie väikese tuledesäras kuuse ja paljude küünaldega, mille endale koju oleme kogunud ning koos Eestimaalt saabuvate pakase- ja lumeuudistega, ei tundugi see jõul enam nii kaugel olevat! Aitähh teile kõigile!

Juta, Eva Maria ja Henri

Madu-uss meie majas

2009-12-19T05:28:00.007+02:00

Alles see oli, kui kahe aasta eest siitsamast Taist (küll põhjapoolt, Chiang Daost) teile kirjutasin oma šokiseisundist, mille vahetu kohtumine maoga mulle tekitanud oli. Nüüd on siis taas sama lugu.

Ühel õhtul mängis Mann üksi terrassil, leidis oma kraami seest mõned külmkapimagnetid ja tahtis minna kööki neid külmkapile panema. Mingil põhjusel otsustasin ma temaga kaasa minna. Poole koridori peal jäi Mann seisma ja näitas näpuga maha, küsides "emme, mis see siin on?". Ja seal ta oligi, ilusti S-tähe kujuliselt põrandal. Ta oli täitsa paigal, nii et ma meenutasin hetkeks, kas meil saab kodus olla mõni selline fake-madu, mida pilapoest osta saab. Selleks ajaks, kui ma olin aru saanud, et sellist asja meil kodus kohe mitte ei ole, oli ta liigutama hakanud ja ma ütlesin, täpselt sama, mida kahe aasta eest: "Henri, tule appi, siin on madu!". Tulime ise eemale, Henri läks madu vaatama ja mina lisasin, et võtku fotokas ka kaasa. :). Samal ajal saabus Proua Wan omanimelisest restoranist meie õhtusöögiga. Kuna ta on tai, siis küsisime, mis madu see on. Aga tema ütles, et ei tea ja vahet pole, sellele maole tuleb ruttu ots peale teha enne, kui ta kuhugi voodi või kapi alla peitu läheb. Algul mõtles ta, et peaksime teatama linnavalitsusse, aga siis sai ta aru, et seal ei ole sel kellaajal enam kedagi. Siis leidis ta põõsast pika pika toki, andis selle Henrile, et tema raske töö ette võtaks. Õnneks oli madu suhteliselt aeglane ja asi sai aetud. Naabrid käisid ka vaatamas, ka nemad ei teadnud, kellega tegu, aga ütlesid, et neil olevata millalgi sama jama olnud.
Tõeliselt vastik tunne oli, ma pean ütlema. Olin enda jaoks selle maoteema päris hästi läbi mõelnud juba peale seda eelmist korda. Nii et maod, keda nägime Malaisia metsades, ei tekitanud minus enam mingit paanikat. Aga sel korral oli tegu juba järgmise tasemega - mõte sellest, et Mann ei saa rahulikult majas ringi joosta ja et öösel võib mõni end meile kaissu vingerdada, tõstis ihukarvad püsti. Pean nüüd jälle seda asja veidike seedima ja enda jaoks selgeks mõtlema. Hetkel lahendan ma olukorda nii, et uksed peavad pidevalt kinni olema ja õhtul käin taskulambiga kappide ning voodite alused läbi.

Järgmisel päeval käisin vastasmaja lasteaias uurimas, kas nemad võiksid pildi järgi ära tunda, kellega tegu oli. Taidest kasvatajad ei teadnud midagi, aga omaniku vend, kes elab Bangkokis, ütles, et ta küll kindel ei ole, aga pidi noore püütoni moodi välja nägema. Mis selgitaks ka seda, miks madu nii aeglane oli. Ja mis oleks ühtlasi ka üks hea variant, kuna püüton pole mürgine. On terve armee rotimadusid, kes ka ei ole mürgised, aga kui nemad ringi luusivad, siis on oht, et ringi luusib ka rotimadusid süüa armastav kobra. Huuh, kogu see maojutt...

Aga kui asjale filosoofiliselt läheneda, siis võibolla ma ise kutsusin selle mao siia. :). Asi oli selles, et päeval peesitasime me basseini ääres ja lugesime oma metsikult head raamatut neurolingvistilisest programmeerimisest. Üheks harjutuseks oli vaja meenutada kogemust, mis tekitas ebameeldivaid emotsioone. Ja mul ei tulnud ühtegi meelde. Noh ja siis madu tuli ja aitas mu hädast välja. Nüüd mul on oma harjutuste jaoks ebameeldiv emotsioon alati varnast võtta! :)

Aga äkki keegi teist on madude alal targem ja oskab selle arusaadavatel põhjustel mitte kõige parema foto järgi ta ära määrata! Andke teada!

Retk Lõuna-Taisse

2009-12-18T05:09:00.001+02:00

Saiku juga

Päikseloojang tagasiteel; põllutöölised loojangu all

Manniga Saiku joa all kalu toitmas; Henri ja Manni mürgel; Ananassiputkad maantee ääres

Saiku juga; meie joa juures kivimürakatel; Saiku juga

Teel Saiku joa juurde; Saiku juga; samas rannas - rõngad rendiks

Taipärane aas; ananassiistandus; üks paljudest liblikatest Saiku joa juures

Thung Wun Laeng rannakohvik; üks väsinud kookospähkel rannal; maja metsas

Kohvikuivatamine sõidutee ääres; Thung Wun Laen rand; Henri ja Mann Thung Wun Laen randa uudistamas

Vaade Myanmari ja Tai vahel olevale lahele kõrgelt kõrgelt mäe otsast koduteel; mere ääres Chumphoni lähedal; kohvik Thung Wua Laen rannas

Vaade Taist Myanmari; Andaman Clubi restoranis pole küll Myanmari toite, aga see-eest võrratu vaade; vaade Andaman Clubi rõdult

Nagu lubatud, kirjutan lähemalt meie kahepäevasest teekonnast Lõuna-Taisse, et saada oma passidesse uus viisatempel.

Uurisime enne minekut Google´st informatsiooni. Leidisme, et üks ots Hua Hinist Ranongi provintsi on umbes 400 km pikk ja kestab 6 tundi. Viimane 100 km ületas terve poolsaare alates idarannikult kuni läänerannikuni välja mis tähendas, et tee oli aeglane ja sinkavonkaline :). Otsustasime kell 8 sõitma hakata, et igal juhul esimesel päeval oma viisaasjad korda ajada. Aga kui ma kl 6 ärkasin ja ütlesin teistele, et magagu nemad edasi, et aega veel on, ütles Henri, et tema on juba kl 3-st alates üleval ja Mann hakkas reisirõõmu kuuldes voodi peal hüppama ise kõvahäälselt arutledes, mida matkale selga panna. Kuna kõik olid niikuinii üleval, saime juba kl 7 minema. Mann otsustas, et matkal tuleb kanda põlvpükse, t-särki, nokamütsi ja tosse. Väga mugav, ma ei pidanudki vaidlema hakkama, et printsessikleit matka jaoks väga sobilik pole. Mann on kogenud matkasell.

Rentisime oma seikluse tarvis kaheks päevaks auto, Honda Jazzi. Leidsime selle oma tuttava kinnisvaratüdruku Na kaudu, kelle sõbranna Pun rendib oma autot välja. Tundub, et Tais tegeleb igaüks iga äriga, mis kätte satub. Puni auto oli igatahes täitsa uus ja väga mugav. Kohe algul sai selgeks, et autoga Tais ringisõitmine pole pooltki nii lihtne kui motikaga. Asi on lihtsalt selles, et igalt poolt ilmub teele takistusi, millest autoga mööda manööverdamine pole sugusi sama lihtne kui sama asi rolleriga - koerad, inimesed, vastassuunas sõitvad motikad, nii suurte koormatega aeglased sõidukid, et juhti pole alt nähagi... Aga Henri oli väga osav ja toimetas meid ilma viperusteta edasi ja tagasi. Mannil oli kohutavalt hea meel, et me üle pika aja auto rentisime. Uus-Meremaal ja Austraalias ta ainult unistas, et meil autot ei oleks. Aga nüüd tahaks ta vahel sõidu ajal joonistada või mängida, mida rolleri peal pole kuigi lihtne teha.

Teel Ranongis asuvasse piiripunkti tegime ainult ühe peatuse, et osta kaasa veidi süüa-juua, Mannile Barbieraamat ja taustaks inglisekeelsed jõululaulud (me nimelt peame siin veidi vaeva nägema, et jõulumeeleolu tekiks). Mann magas suurema osa teest ja umbes 5,5 h pärast olimegi kohal.

Ranongis on kaks erinevat varianti viisatempli saamiseks. Esimene on minna üldkasutatavasse piiripunkti, kuhu saabuvad Phuketist ja mujalt iga päev tuhanded viisajooksjad, kes seal kõik sabatavad. Siis vaielda pika ninaga paadi juhiga hinna üle, et ta su üle lahe Myanmari piirilinna Kaw Thaungi viiks. Seal on vaja osta tuttuue sileda 10 dollarilise eest Myanmari viisa ja teispidi oma pika ninaga paadiga tagasi tulla. Kuna kõik, kellelt uurisime, ütlesid, et Kaw Thaungi linnas pole vaadata midagi peale koleduse, otsustasime, et kui me niikuinii Myanmari tegelikult ei näe, teeme selle asjatoimetuse enda jaoks lihtsamaks. Lihtsam variant algab veidi eemal avalikust piiripunktist, Andaman Club kasiinohotelli privaatpiiripunktist. Seal pole mitte ühtegi inimest järjekorras, teenindajad räägivad vajalikul hulgal inglise keelt ja siledate dollarite asemel on vaja maksta ca 250 eek täiskasvanu/130 eek laps, selle sees siis kõik alates auto parkimisest, mugavast õhukonditsioneeritud kaatrist edasi-tagasi, minibussist hotelli kuni viisaasjade ajamiseni. Esimene variant oleks kokku vast umbes 250 eek odavam tulnud pere peale. Otsustasime endale seda luksust lubada. Mingil hetkel mõtlesime ka Andamad Clubi ööbima jääda, aga öö hind peaaegu 1000 eek oli Tai kohta ikka ennekuulmatult kõrge. Andaman Club on (väidetavalt 5 tärni) hotell Myanmarile kuuluval Pulo saarel, kus peale selle hotelli midagi muud polegi. Hotellil on hiiglaslik kasiino (kuhu saab sisse, kui sul on ette näidata vähemalt 3300 eek sularaha), hiiglaslik mündimasinatega kasiino, tax free pood, basseinid, spad, restoranid, kohvikud, golfiväljak jne. Meie sõime seal ainult lõunat, kus meie suureks kurvastuseks ei pakutud mitte ainsatki Myanmari rooga, kõik puha Tai värk. Kõik teenindajad olid taid ja maksmine toimus tai rahas. Asi on selles, et Tais on hasartmängud keelatud ja see Tai kasiino on lihtsalt Myanmari maa peal, teenindades enamjaolt taidest mängureid.

Meie näitasime avaras Tai-poolses immigratsioonikontoris oma passid ette, saime kaatripiletid, sõitsime kiire kaatriga mugavates nahkdiivanites Andaman Clubi, istusime ette sõitnud mikrobussi, mis viis meid hotelli, sõime lõunat, imetlesime vaateid, istusime mikrobussi, saime oma passid tagasi, sõitsime kaatriga tagasi Taisse, saime viisapikendustempli ja sõitsimegi edasi. Kõik väga kiire ja mugav, samas muidugi väga kaugel Myanmaris käimisest. Aga mis siis, see ei olnudki sel korral reisi eesmärk.

Ööbida otsustasime hoopis Chumphonis, kuhu jõudmiseks pidime sõitma 112 km tagasi idarannikuni. Selle linna nimega sai nalja ka, kõndisime õhtul pimedatel linnatänavatel ja järsku Henri küsis, et oot, mis linnas me nüüd olimegi. Mul ei tulnud ka hetkel kohe meelde. Aga siis meenud Henrile, et ta oli selle nime meelde jätnud Šampooni järgi ja küsimus saigi vastuse :). Tegelikult pidi selle linna nimi tähendama hoopis "palju õnnistust", mitte šampooni. Tee peal nägime teeviita, mis näitas, et lähedal on mingi vaatekoht. Keerasime siis peateelt ära ja mõtlesime, et sealsamas nurga taga näeb kuskilt üle metsade ja laante. Aga võta näpust, tee läks aina kitsamaks, kurvid aina teravamaks ja tõus aina järsemaks. Mingil hetkel tundus täiesti võimatu, et see tee viib terava mäe otsa, mille kõrval me oma autoga ukerdasime, aga tõesti tõesti, sinna ta viis. Siis hakkasime juba vaikselt aru saama, miks kõik sõidavad ringi maasturitega, mitte Honda Jazzidega, mis meid truult ülespoole vedas. Pingutused kandsid vilja ja mäetipust avanesid tõeliselt hingematvad vaated Myanmarile ja lahele nende kahe riigi vahel. Allatulek ei olnudki nii hirmus ja sai läbi palju kiiremini kui ülesminek.

Chumphoni jõudsime juba kottpimedas. Mina ei ole terve Hua Hinis elamise aja prille kandnud. Siin on nii valge, et ma näen ka ilma nendeta suurepäraselt. Aga see, et ma meie matkale prille kaasa ei võtnud, oli ilmne viga. Ausalt öeldes ei olnud minust kaardilugejana suuremat kasu. Eriti siis, kui hämaraks läks. Nii et Henri pidi olema autojuht ja kaardilugeja korraga. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama ja Chumphoni linna me jõudsime. Peatusime ühe suure ilusa tuledesäras hotelli ees, mille parkla oli ilusaid autosid täis. Mõtlesime, et küsime igaks juhuks hinda, kuigi ega me eriti ei uksunud, et me midagi meeldivat kuuleme. Henri käis ära, tuli tagasi ja teatas, et öö kaheses toas koos sooja hommikusöögiga maksab ca 160 eek. Hindade osas oskab Tai alati üllatada. Hotell oli väga puhas, toad suured, ilusti sisustatud, minibaari, konditsioneeri ja telekaga. Hommikusöögiks sai valida aasiapärase riisi-lihasupi ja praemuna-singi vahel, lisaks röstsaiad moosidega, kohv, tee, kakao jms. Minu meelest väga hea diil.

Kuhu mujale Aasias õhtut veetma ikka minna, kui ööturule. Nii me ka tegime. Kõndisime veidi ringi ja kohe oli selge, et oleme tõelises Tai linnas, ei mingit turistitamist. Ööturg seisnes pikas tänavas, mis oli ääristatud erinevaid Tai toite müüvate müügilettidega, igaühe selja taga mõned imepisikesed lauad ja toolid neile, kes kohapeal einestada soovivad. Tundus, et Chumphon on ülikoolilinn, sest seal oli metsik hulk rõõmsameelseid noori, kelledest paljudes laptop kaenlas. Valisime õhtustamiseks kohalikest tulvil söögikoha ja istusime maha. Kuna keegi meid teenindama ei tulnud, läks Henri ise pottide vahel möllavate omanike juurde. Nemad ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga õnneks aitasid meil sööke tellida juhuslikud möödujad. Jooke tuli ise külmikust võtta, hiljem arvet kokku pannes vaatas omanikuhärra taara üle. Väga huvitav kogemus. Söök oli maitsev ja odav, midagi halba pole öelda. Vahepeal tuli meiega rääkima üks ülevoolavalt rõõmsas tujus tai noormees, kes rääkis, et ta õpetab noortele taidele inglise keelt ja nad koguvad maailma riikide münte lastega. Palus, et äkki meil on mõni Eesti oma talle müüa. Ma otsisin oma käekoti läbi ja ei leidnud ühtegi senti. Aga leidsin ühe Argentiina mündi, mis nende kogust samuti puudus ja mille üle tal väga hea meel oli. Loomulikult andsime selle neile niisama, ega võtnud vastu tema pakutavat vahetusraha :).

Hommikul peale sööki asusime teele mere poole. Meie Bangkoki võõrustaja Stefan oli meile juba reklaaminud, millised imelised rannad Hua Hini ja Chumphoni vahele jäävad. Seiklesime tükk aega imeilusate palmisalude, õitsvate Tai aedade, värviliste sadamate ja pisikeste külade vahel, kuni jõudsime Thung Wua Laen rannale. Vesi sinine nagu Samoal, liiv laulev ja valge, ümberringi tuule käes kõikuvad palmid ja värvilised rannabaarid. Sellist kohta me otsisimegi. Ostsime lõunaks mõned suitsumaigused kanavardad ja vürtsika papayasalati ning pidasime maha väikse rannapikniku. Leiba lasime luusse helesinises vannisoojas merevees hõljudes. Taevalik!

Peale mõnda aega mööda väikseid külavaheteid jätkamist otsustasime siiski suurele maanteele välja sõita. Tundus, et muidu ei jõua me ka järgmiseks päevaks kohale. Mõne aja pärast leidsime viida, mis näitas sisemaapoole Saiku veejoa poole. Keerasime autonina siis Saiku suunas ja asusime teele. Esialgu oli kõik ilus, asfaldtee, kahel pool kookospalmid ja nende vahel väiksed taide hütikesed ning mõned heina mäluvad pikkade kõrvadega veised. Aga siis lõppes asfalt ära ja edasi läks punane liivatee. Ja siis läks see tee kitsaks. Ja siis oli väga selgelt tunda, et tihtipeale ei voola see Saiku veejuga mitte ainult oma sängis, vaid ka mööda sedasama punast liivateed, tekitades vagusid, milles meie väikeauto sisse-välja hüppas. Ja siis saime järjekordselt aru, miks kõik maasturitega ringi sõidavad. Aga peale ananassipõldude, õli- ja kookospalmide vahel nikerdamist jõudsime me väiksesse parklasse, kus meilt 6 eek parkimisraha küsiti, kotike kalasööki kaasa müüdi ning kaks kohalikku koera giidideks anti. Manni meelest olid need kaks teed näitavad koera kogu meie kahepäevase retke kõige vahvam osa, sest "tavaliselt ei näita ju koerad, kuhu minna tuleb!", seletas ta ise hiljem.

Metsavahetee kose juurde oli ilus, õhtusoe päike paistis tiheda džungli vahelt, suured värvilised liblikad lendasid õitelt õitele. Koerad tõepoolest juhtisid meid imelise joani, mis kiviselt kaljult alla kukkus, et sealt edasi kivide vahelt väiksemate jugadeni edasi voolata. Istusime Manniga suure kivimüraka peal ja viskasime kaladele sööki, mille peale nad vaesekesed suisa kaklema läksid ja seega meile ühe lisavaatemängu korraldasid. Tagasi minnes ja rõõmust joostes, maandus Mann kruusateel nii, et küünarnukk, puus ja põlv katki läksid. See oli jälle meie kahepäevase reisi kõige ebameeldivam kogemus, nagu Mann õhtul meile seletas.

Juba hakkas hämarduma, kui maantee läbis ananassiistanduste piirkonda veidi Hua Hinist lõunapool. Seal on maantee ääristatud küpseid mahlakaid ananasse müüvate hütikestega. Kohapeal kooritakse vili ära, lõigatakse viiludeks ja pakitakse kaasa. Ostsime kohe kaks tükki ja rõõmustasime Manni autopiknikuga, millest ta juba pool tundi unistanud oli.

Viimased peatused tegime selleks, et pildistada, kuidas oranžikasroosa päike kaugete mägede taha loojub ja et osta õhtusöögiks kaasa musta pipra marinaadis grillkana, mis pidi olema nii kuulus, et inimesed isegi Bangkokist kohale sõidavad (seega siis üle 200 km kana pärast). Oli tõeliselt maitsev küll, aga ma ei sõidaks eales selle pärast mitusada kilomeetrit maha.

Väga lahe reis oli, aga hirmus hea oli koju jõuda! Tänu oma pikale maailmareisile suudame teadvustada õnne, mis peitub võimaluses oma riideid kapist (mitte seljakotist) võtta, külmkapist juua tuua, jalad soovi korral lauale sirutada või oma vannitoas duši all käia. Väiksed rõõmud igas päevas!

PS! Wipsile ja kõigile teistele, kes mõlgutavad mõtet motikaga Tai vallutamisest, tuleb tunnistada, et Tai teed on uksumatult korralikud. Maantee Hua Hinist lõunasse on kaetud sileda asfaldiga, on 4 realine, suunad eraldatud väikse haljasalaga. Isegi need kaks teekest, millel saime maasturi vajadusest aimu, oleks motikaga läbimiseks sobilikud olnud. Nii et hakake aga reisi korraldama! :)

Myanmarist tagasi...

2009-12-16T14:51:00.009+02:00

Teel Myanmarist tagasi Hua Hini

Taide käsitöö puuviljade kaunistamise alal; kohalikud restoranid on enamasti sedasorti; väike trenn printsessikleidis ja kontsadel

Mann maalib põhjapõrta; Taide käsitöö värviliste maiustuste alal; Mann lõbutseb kodulähedal olevas väikses lõbustustepargis

Mann lasteaia jõulupeol; väiksed meitsterdajad lasteaiast; Mann ja tundub et India juurtega lasteaiakaaslane

... aga sellest järgmisel korral. Saabusime äsja ja kogu selle kahepäevase elamusterohke rännaku kirjapanek võtab veidi aega. Seekord kirjutan hoopis sellest, mis vahepeal toimunud on ja ootan teid mõne päeva pärast taas lugema, rännaku muljeid siis.

Eelmisel nädalal oli Manni lasteaias jõulupidu. Mann viimasel ajal eriti lasteaias käia ei taha. Mingil põhjusel tahab ta ainult meiega koos olla ja kuna me talle seda võimaldada saame, siis ei hakka me teda sundima ka. Aga kuna jõulupeole sai koos meiega minna, siis sinna me kõik ka läksime. Kuna seltskond on rahvusvaheline, siis pidi igaüks midagi kodumaist lauale kaasa võtma. Küll ma nägin vaeva väljamõtlemisega, et mida kodumaist jõululauale ilma ahjuta teha. Lõpuks aitas mind hea inimene Eda, kes Nami-Nami foorumis mu sellesisulisele appihüüdele vastas ja Kirjut koera soovitas. Seda ma ka tegin ja kõigile maitses väga. Jõulupidu oli väike ja rahulik. Jõululaulude saatel valmistasid kõik pisikesed enda jalalaba kujulise näoga ja käelaba kujuliste sarvedega punase ninaga põhjapõdra Rudolfi. Peale seda krõbistasid nad eri maade snäkkidega, mängisid veidi niisama ja oligi läbi. Selline kodune värk. Meie mestisime niikaua lapsevanematega. Meie suureks üllatuseks olid enamus vanemaid meiesarnasel pikal puhkusel, mitte kogu elamisega siia kolinud. Aga kõiki neid ühendas mingi seletamatu joon, ei oskagi seda täpselt kirjeldada, aga nad olid kuidagi metsikult elavad, liikuvad, avatud. Huvitav oli neid jälgida. Seal oli üks 40-aastane rootslasest härra oma kolme ilusa blondi tütrega, kes töötas mitu aastat Ericsoni kontorites Indias, kuni võttis 1,5 aastat töölt vabaks ja tuli siia Hua Hini surfama. Sellega ta nüüd kuni kevadeni päevad läbi tegeleb, kuni nad kevadel Rootsi loodeossa kolivad - seal ei olevatki ta veel elanud. Seal oli üks suur blond paar oma kahe tütrega, kes olid tulnud siia 4-5 aastaks, aga praegu, peale 1,5 aastat, leidsid, et siinsete inimestega on võimatu asju ajada ja nüüd lähevad nad peale uut aastat maailma rändama. Meesterahvas juhtis siin mingit kinnisvaraarendust ja arstiõest naine esindas USA farmaatsiafirmat. Seal oli üks hull hollandlanna, kes oma aktiivsusega suutis minuga vesteldes 5 minutiga mind energiast tühjaks imeda. Ta tuli siia elama oma siin töötava abikaasa juurde, nad said tütre ja nüüd tegeleb proua non-stop heategevusega. Meie vestlus algas sellest, et ta üritas mulle maha müüa pileteid sellel reedel toimuvale heategevuslikule õhtusöögile, et raha koguda 40 Birmast põgenenud lapsele Tai piiri lähedal. Kui ma lubasin sellele veel mõelda, ütles ta mulle, et tal on veel selline idee, et võiks valida Hua Hini parima Cappucino ja et ta minevat selles asjus järgmisel päeval Hua Hini inglisekeelse ajalehe toimetajaga kohtuma. "Mis sa arvad selles ideest?", küsis ta ja kui ma vastasin, et päris tore, lisas ta kiiresti: "väga hea, äkki sa võtaksid selle projekti ajamise siis enda peale, mul on nii palju muid asju teha!". Olin pehmelt öeldes üllatunud ja suutsin kuidagi välja vingerdada. Tal olevat veel plaan parandada Hua Hini keskkonda, turundust turimikohana jne jne. Ta ei tahtnud aga kuidagi aru saada, et minul, kui siia puhkama tulnud inimesel, ei ole mingit erilist isu oma jõudeaega tema projektidele kulutada. Lõbusa etenduse sain aga igatahes. Ja siis oli seal üks tore vene paar. Mann on esimesest lasteaia päevast alates kõige suurem sõber olnud vene poisi Dennisega. Ja meie sobisime Dennise IT-arendajatest vanematega ka suurepäraselt. Nemad tõid muide peole karbitäie väga maitsvat kartulisalatit - hea, et ma ise selle peale ei tulnud. Neil on väike IT-firma, mis toidab neid nii palju, et nad saavad talved Tais elada ja suveti Euroopas tuuritada. Nii et väga värvikas üritus.

Nädalavahetusel toimus kesklinnas Tai käsitöö festival. Käsitööd oli seal vähe, rohkem oli Singha õlut ja süüa. Laval olid traditisoonilised tantsud ja muusika ning ümberringi oli põlema pandud veelgi rohkem tulukesi, kui kuninga sünnipäevaks. Jõuludeks ei ole selles linnas vist ühtki valgustamata kohta.

Vahepeal oleme taas aegajalt üllatunud kui vähe loogikat taide jutus on ja samamoodi üllatunud, kui mõni neist vahel midagi loogilist ütleb. Üks nali eelmisel nädalal oli selline, et Mann unustas oma valged printsessikindad toidupoodi. See on selline peen pood, kus müüakse kogu maailma toiduaineid ja kus müüjad saavad inglise keelest aru. Järgmisel päeval läksime poest läbi ja uurisime, kas nad on kindad leidnud. Iga müüja kuulas mu ära, mõtles veidi, küsis paar küsimust ja kutsus siis teise, kes tahtis jälle minud käest teada, mis juhtus, mõtles veidi, küsis paar küsimust ja kutsus siis järmise, kellega kordus sama... Ja nii viis korda. Aga üks neiu oli eriti andekas. Tema küsis minult, mis kell me seal poes eelmisel päeval olime. Ja kui mina ütlesin, et kell neli, siis tema küsis, et kas hommikul või õhtul kell neli. Hmm, jah, ma murdsin öösel kell neli poodi sisse, unustasin lapse kindad sinna maha ja tulin nüüd neid otsima. :) Ja see oli lihtsalt üks paljudest näidetest!

Aga eile hommikul kl 6 asusime rendiautoga teele, et Tais asuvast Ranongist sõita laevaga Myanmari. Eesmärgiks saada oma passi tempel, et jooksma hakkaks meie viisa teine 60 päevane kehtivusperiood. Mõtlesime ka Kambodža peale ja kaalusime ka kuhugi lendamist. Aga otsustasime, et kõige kiirem ja odavam on rentida kaheks päevaks auto, toimetada esimesel päeval viisaasjad ära ja uudistada teisel päeval Taid. Teekonnast, mis kujunes ligi 1000 km pikkuseks, kirjutan aga järgmisel korral!

Tuulest viidud

2009-12-08T17:56:00.018+02:00

Kujukesed ja laternad Kuninga auks

Vee- ja tulevärk ning tulukesed Kuninga auks

Manni peika ühest meie lemmik restoranist; Kuninga sünnipäeva lõunasöök - suur pott Tom Yum Goongi; Mann pidutseb

Hobune nimega Superman; snäkimüüjad rannas *2

Mõned näited Hua Hini kunstnike loomingust; laternad Kuninga auks; järgmine jupike Hua Hini randa

Üks väike elevant elevandikülast; sissepääs ühe kuntsniku ateljeesse; taid armastavad lille- ja veepotte; kaunistused Kuninga auks

Ühe paksu ja suure naerva suuga Buddha templi ümbrus oli täis üleelusuuruses loomade kujusid; sellistest ilusatest mobiilsetest putkadest müüfi siin muiste tänavatoitu; näide Hua Hini kunstnike loomingust

Eelmisel nädalal võtsime ette oma teise rollerimatka, seekord, nagu lubatud, sisemaa poole. Valisime selleks eriti ekstreemse päeva kogemata, kuna tuul tahtis meid koos motikaga kangesti kuhugi mujale viia. Esimese peatuse tegime Hua Hinist 4 km kaugusel asuvas elevantide külas. Käisime lihtsalt maad uurimas, et mis teha saab ja kui palju maksab, selleks ajaks, kui külalised tulevad. Tunniajane elevantidel loodusmatk maksab 300 eek/in, nii et pole hullu. Elevandid olid vahvad, üks tegi ajaviiteks meile trikke- mängis ksülofoni ja keerutas londi otsas rõngast.

Järgmisena peatusime Hua Hini kunstnike ühenduse ateljees, mis on tegelikult hulk väikseid hubaseid avatud ateljeesid metsa all jõe ääres, tõeliselt looduskaunis kohas. Ateljeede keskel on kohvik ja antiigipood. Üks akvarellikunstnik korraldab paar korda nädalas nii täiskasvanutele kui lastele ka maalikoolitusi. Võiks täitsa millalgi osa võtta. Isu tuli peale kohe!

Rallisime edasi ja ühe suure templi aias toimus suur turg. Kuna mul oli plaanis õhtul Tom Kha Gaid teha (kookospiima ja galangaliga kanasupp), siis sobis sellele turule sattumine hästi. Mann ja Henri istusid stuupade varjus puu all ning ootasid mind. Tegin oma ostud ära ja hakkasin otsivalt ringi vaatama. Ümbruses seisnud taid aitasid mind kohe hädast välja ja näitasid näpuga suunda, kus Henri ja Mann istusid. Huvitav, kuidas nad küll teadsid, keda ma otsin!!! :) Ja Wips, sulle teadmiseks, et võid küll ühe korraliku motika võtta ja Taisse tagateedele rallima tulla, vähemalt need, millel me sõitsime olid suurepärased. Aga jällegi, see võib tuleneda sellest, et tegu on kuninga suvepalee asukohaga ja teed sellepärast korras. Järgmise nädala alguses oleme sunnitud ette võtma pika automatka Myanmari piirile lõunasse, siis saan järgmise maanteede update´i teha.

Laupäeval oli kuninga sünnipäev. Mõtlesime, et äkki toimub juba päeval linnas midagi ja läksime valges kohale. Leidsime peaväljakult ühe tai, ürituse organisaatori, kes seletas, et õhtul on vägev pidu. Pidi algama kl 18 ja nägema pidi uhket vee ning valguse šõud. Henri küsis siis, et mis kell mingi meelelahutus algab sellel peol ja härra tunnistas, et tema ei tea ja mitte keegi ei tea. :) Väga tailik suhtumine! Läksime siis randa aega parajaks tegema. Meie suureks üllatuseks oli rand rahvast täis. Aga see rahvas ei olnud mitte turistid, vaid puha taid. Kõik istusid kallites rannabaarides ja sõid suurt lõunat. Hua Hin on tõepoolest vist Bangkoki rahva meeliskuurort, kuhu nädalavahetusel tulla.

Kella 18.30 ajal jõudsime peopaika ja nagu Henri arvanudki oli, ei toimunud seal veel mitte midagi. Avastasime, et olime täiesti kogemata pannud selga õiged riided - meie Henriga olime kollases ja Mann roosas- nii nagu ka kõik teised. Roosa ja kollane on kuninga austamise värvid, nii et sulasime hästi kohalikku massi. Varsti algasid kõned ja kui need ükskord lõppesid, käis kõva pauk ja ümberringi läksid vist küll miljon tulukest põlema - metsikult ilus. Kõik hakkasid laulma Tai hümni (või on see mingi kuninga laul) ja meeleolu oli väga ülev. Siis pandi peale mõnus tümakas ja meie Manniga saime veidi tantsu keerutada. Ja siis suundusime me edasi oma kodusele after-partyle kuninga sünnipäeva tähistama.

Räägin teile ühe nalja ka. Taide jaoks nimelt ei ole peaaegu ükski jututeema piinlik või sobimatu. Sinu vanud, pangakontol olev rahasumma, sinu kehalised iseärasused... see on kõik lihtsalt üks kõneaine paljudest, samasugune, nagu näiteks ilm või toit. Läksime me siis ühel päeval lähedalasuvasse kohvikusse, kus üks kord varemgi olime käinud. Omanikuhärra, kes üllataval kombel inglise keelt räägib, tundis mu ära ja ütles, et "sa oled nii sale!". Mina tänasin teda komlimendi eest, aga tema jätkas: "eelmisel korral sa olid paks, aga nüüd oled väga sale!". Ma sain korraliku kõhutäie naerda!

Long Live The King (II osa)

2009-12-04T09:07:00.003+02:00

Rannarestoranis

Kokakoolis - Henri maitseb kallihinnalist grillitud veeputukat (waterbug), mina hakin munataimi, Mann on abis

Hua Hini ranna äär ilusaid restorane täis, käisime ühes, kus isegi kuningapere ise on käinud

Öösel ühes Hua Hini rannarestoranis, taustal valgustatud kruiisilaevad

Homme, 5. dets, on meie kuninga, Bhumibol Adulyadej ehk Rama IX, sünnipäev. Kuna taid ise nii armastavad oma kallist kuningat, kõike, mis ta ütleb või teeb, kogu tema pere, põhimõtteliselt peavad teda jumalaks ja panevad tema pildi alati kodusele altarile, siis armastame meie ka teda. See on lihtsalt nii imetlusväärne, kuidas selle asemel, et telekast saadete vahel reklaame näidata, näidatakse siin tihtipeale kuninga häid tegusid või siis, kui ta haiglast välja sai, siis seda. Näiteks meie sõbral Suphatil on kodus väike altar nagu igal teisel tail. Tema altaril on ühe varasema kuninga pilt, kes armastas hirmsasti alkoholi ja suitsu ning tal oli kohutavalt palju naisi-lapsi. Suphat sätib ka siis oma kunagisele kuningale igal nädalal midagi alkohoolset ja avatud paki suitsu altarile, veidi riisi ka muidugi :). Homne sünnipäevakuningas aga saab sel aastal juba 82 aastaseks olles oma kuningriiki juhtinud juba 60 aastat, nii et päris vägev värk.

Postituse pealkiri on II osa, kuna täpselt kahe aasta eest 5. detsembril, olime samuti Tais ja siis sai kirjutatud postitud Long Live the King vol I. Tundub, et me käime siin kuninga sünnipäevi pidamas :).

Paar huvitavat asja on vahepeal meelde tulnud. Esiteks olen ma juba sada korda rääkinud, kuidas minu meelest harjub inimene kõigega nii kiiresti, et kummalised asjad ümberringi hakkavad tunduma täiesti tavalistena. No ja nii ongi. Üks päev sõitsime linna, keset suurt teed seisid kaks veist. Sõitsime mööda ja ei teinud väljagi. Tulime paari tunni pärast tagasi, veised olid ikka samas kohas tee peal. Ikka ei pannud keegi seda imeks, kaasa arvatud meie, kõik sõitsid ilusti neist mööda. Pärast hakkasime sellele mõtlema, et tegelikult ju kohutavalt naljakas lugu, aga Tais tuleb seda tihti ette. Või siis kui tänava ääres, oma väikse majakese ees, õue sätitud vanal toolil istub paks Tai tädi, kellel pluusi seljas pole ja rinnad ripuvad nabani. Kuigi seda küll väga tihti ei juhtu (1900-te alguses ei leidnud Tai naised üldse, et rindasid oleks vaja katta ja ju mõned vanemad taid mõtlevad endiselt nii), ei pea me seda siin tais olles kuigi veidraks. Eestis arvaks, et ju see tädi on peast veidi sassis, vaeseke. Või kui taid käivad linnas ringi näod üleni valged. Nagu mardisandid. Asi selles, et siin on palav ja taid uhavad endale iga päev suurtes kogustes talki nahale, nad ei vaevu üleliigset maha raputama, vaid käivadki "maskidega" ringi. Ei midagi imelikku! Või kui vastu sõidab väike roller, mille külge on seotud tornina oma 20 tooli, nii et kogu kupatus on oma 5 m kõrge ja 4 me pikk, täitsa tavaline! Või kui lähed ilusasse kinnisvarabüroosse, kus kaks naissoost teenindajat klientidega suhtlemise vahepeal üksteise peast halle karvu välja kisuvad. Ka juba varem nähtud! Ma vist võikski seda rida jätkata, aga vahel tahaks, et suudaks iga päev värske pilguga imestama hakata :).

Arutasime ühel õhtul naabrimees Göraniga seda, et taidel puudub vajadus privaatsuse järgi. Göran ütles, et taid kardavad tonte, et nad ei julgegi üksi olla. Ja rääkis meile ühe lõbusa loo, mille üle me samuti keegi väga ei imestanud, kuna me oleme ju Tais. Nimelt juhtus meil siin mõne aja eest selline asi, et ühe taist naabrinaise abikaasa lasti Bangkoki lennujaama lähedal maha (mis ei ole muidugi selle loo lõbus osa). Ma suurt muud sellest loost ei teagi. Aga ühel päeval ei pidanud lesk enam närvipingele vastu ja jäi ööseks haiglasse, et rahusteid vms saada. Göran tuli õhtul hilja koju, astus oma elutuppa sisse ja nägi, et üks väga vana proua magab põrandal madratsi peal. Uuris siis Göran Suphatilt, mis toimub ja tuli välja, et see on selle lese ema, kes ei julgenud üksi oma kodus magada, kui tütar haiglas on. Göran ütles "ahah", astus tädist üle ja läks ka ära magama! Vaimudega seoses on veel üks huvitav lugu. Üle-eelmises postituses kuskil lillepiltide vahel oli vist näha väikene kaunistustega majakene õitsvate põõsaste vahel. Selline vaimude majake on iga Tai aia nurgas. Lugu selle taga on järgmine. Taid usuvad, et kui maja ehitamiseks puu maha võetakse, siis puu sees elanud vaimud tulevad sinu majja sind kollitama. Et seda ei juhtuks, tuleb vaimudele uhke maja ehitada. Kui sa vaimude maja piisavalt ilusa ja luksuslikuna ei hoia ning neile piisavalt süüa-juua ei vii, tulevad vaimud jälle sind kollitama. Kui sa omaenda maja ilusamaks või suuremaks teed, siis tuleb ka vaimude maja vägevamaks muuta. Vaimud ei tohi mingil juhul arvata, et nende maja on sinu omast kehvem.

Meie käisime vahepeal eelmisel reedel Tai kokakoolitusel. Jäime väga rahule, meil oli suurepärane kogemustega taist õpetaja ja tõeliselt hubane koolituskoht. Lähemalt saab sellest koolitusest millalgi Oma Maitsest lugeda!

Nüüd on ka teada, et meie maja on võimalik rentida jaanuari ja veebruari viimastel nädalatel (veebruaris mitte varem, kui alates 15.-ndast). Kahenädalase rendi eest tahame saada 4000 eek pluss elekter (sisaldab kiiret internetti, kaabel tv, voodilinu, vannilinu, nõusid jms). Nii et kui keegi tahab mugavalt ja soodsalt Tais sooja päikse käes käia, siis see on hea võimalus!

Ja palju õnne Kuninga sünnipäeva puhul!

Roadtrip rolleril

2009-11-26T05:56:00.024+02:00

Õhtupäiksesed vaated Hua Hini tagustele mägedele, järgmine road trip viib meid sinna

Mann väsis tagasiteel ära; Buddha varbakesed; püha kuju puude varjus

Kujud Khao Thaol, kilpkonnamäel

Uskumatult elava pilguga mungakujud Khao Thao koopas; vaade istuva Buddha juurest

Khao Thao - istuv Buddha, kaunistatud pühakujud ja mets

Kilpkonnamäel, Khao Thao

Kilpkonnamäel

Khao Thao, mägi täis templeid; Khao Takiab rand ja mägi

Khao Takiab kalasadam; sadamas töötav naine

Vaade rannikule Khao Takiab otsast; Mann palub endale head laupäeva

Kaktused kasvavad katusel; Mann kaifib frangipani lõhna

Khao Takiab, seisev Buddha; metsikud banaanid; mäe otsas asuv väike tempel

Khao takiabil meid tervitanud paks ahv; Khao Takiab rand ja meie

Kolmapäeva hommikul ärkasime vara. Vähemalt enda kohta vara. Määrisime endid paksult päiksekreemiga kokku, panime kiivrid pähe ja ronisime mootorratta selga. Sõitsime mööda mereäärt lõunapoole, kus asuvad väiksed külad ning vaiksed rannad - Khao Takiab (söögipulga mägi) ja Khao Thao (kilpkonna mägi).

Esimesena sõitsimegi kõigest 4 km kaugusel asuva Khao Takiab mäe juurde. Seda maaninal asuvat mäekest koos suure kuldse seisva Buddhakujuga on näha isegi Hua Hinist, kui kuskile kõrgemale ronida. Esimesena tervitas meid rannateel liiva sees istuv paks ahv. Väga rahulolev ja armas. Rannariba oli kitsas, aga liiv ilus valge. Kuigi, mulle meeldib vist Hua Hini rand rohkem. Rannas polnud ühtegi peesitajat. Aga rahvast oli palju, kõik kobaras koos. Üritasime ka üle puntras seisvate inimeste õlgade kiigata (mis Tais ei ole just kuigi keeruiline, kuna nad on nii lühikesed) ja ehmatasime päris ära. Ringi keskel oli valgesse kilesse pakitud... laip. Mul hakkas ikka väga kõhe. Uurisime eemalseisva farangi (nii nimetatakse siin valgeid) käest, mis juhtus. Tuli välja, et eelmise päeva tuulise ilmaga, olid 4 Taiwani meest läinud ujuma liiga kaugele, mägi asub mere sees ja mäe jalam on täis suuri teravaid kive. Sinna nad ujusid ja tagasi ei saanud. Kolm õnnestus päästa, aga ühte otsiti kuni järgmise hommikuni. Ja leiti vahetult enne meie kohale jõudmist. Kurb! Mina vana mõttemeister mõtlesin muidugi sellele kohutavale juhtumile üleliia. Seda ei oleks vaja, ega see inimest tagasi ei too. Aga lõpuks mõtlesin, et pagan seda meeste kambavaimu. Kui teised ees midagi ette võtavad, siis ei kõlba ju öelda, et mina ei tule või et mina ei tunne end selles asjas nii tugevalt. Hirm ja kartused neelatakse alla ja minnakse kambaga ühes. Ma ei tea, kas nende Taiwani meeste puhul oli asi selles, võibolla oli hukkunu ise eestvedaja, aga põhimõte jääb samaks.

Meie igatahes otsustasime hoopis mäe otsa ronida. Esimesed trepid olid köki möki ja viisid kuldse seisva Buddha juurde. Siis läks asi karmiks, trepp oli nii järsk ja astmed nii pisikesed ning kõrged, et ülesjõudes olid kintsulihased täiesti krampis. Preemiaks olid ilusad vaated merele ja Hua Hinile. Mäe otsas oli üks väike tempel, milles kaks sädelevat munga kuju ja terve armee eri kuju ja suurusega elevante. Laua all, millel munkade ja elevantide kujud seisid, elas üks koer. Ma mõtlesin, et see peaks küll olema üks hea auraga koht sellele koerale elamiseks. :) Väikse templi külje peal oli 7 Buddha kuju ning igaühe ees kauss raha kogumiseks. Mann tahtis, et meie ka kõik raha paneks ja nii me tegimegi. Erinevate kujude tähendustest polnud meil aimugi, niisiis valisime kuju, kellele raha anda, tuju järgi. Mann pani mündi kolksuga metallkaussi, langetas pea, pani käed otsa ees kokku ning palus endamisi. Ta on tõesti palju vaatlemisega tegelenud. Kui alla ronisime, nägime, et üks Buddha munk müüb vanu amulette ja kujusid. Muuhulgas ka väikseid koopiaid neist seitsmest kujust, kellele üleval raha panime. Tuli välja, et iga kuju tähendas ühte nädalapäeva. Nii palus Mann laupäeva eest, mina neljapäeva ja Henri reede eest :).

Edasi sõitsime ümber mäe. Mäe sisemaapoolsel küljel, asus väike kalasadam - jõgi koos sadade värviliste kalapaatidega. Jõe ääres katusealune, kus naised värvilistest võrkudest kalu välja korjasid. Haises vängelt, mõtlesin, et peale seda ei taha tükk aega kala süüa. Kujutage ette, kui te toore kala päevaks 35 kraadisesse niiskesse kuumusesse jätate. Või ärge kujutage, see ei ole meeldiv fantaasia... Üle tee asusid väiksed kalarestoranid, aga ma ei kujuta ette, et nendes einestamine suur elamus on, just selle metsiku leha tõttu.

Jõudnud teisele poole mäge, nägime, et tegelik rand, mille pärast Khao Takiabile tullakse, on hoopis seal. Rannariba on laiem, ääristatud lamamistoole ja süüa/juua pakkuvate rannakohvikutega, aga liiv on tumedam, kui nurga taga. täitsa kobe. Sellega oli Khao Takiab vallutatud.

Et oma järgmisesse sihtpunkti, Khao Thaole jõuda, pidime mitu km mööda maanteed sõitma. Õnneks oli see täiesti tsiviliseeritud tee - motikatele oli isegi eraldi kitsam rada eraldatud. Vannilinad motika korvist kippusid minema lendama ja mina naersin terve tee nii, et motikas värises. Nimelt kippus Henri kiiver, mis talle päris paras ei ole, suure tuulega minema lendama. Niisiis sõitsin mina ühe käega Henri kiivrit kinni hoides, aegajalt silmadele surudes ja siis jälle kuklasse tõmmates. Meie ekipaaž sarnanes kahtlaselt tsirkusenumbrile, ma kardan!

Kohale me igatahes jõudsime. Rand oli lai, valge liivaga ja jumala inimtühi. Kuna meil oli plaan päev avastamisega täitsa, siis meie ka rannale peesitama ei jäänud, Ronisime hoopis kilpkonnamäe otsa, mis on tihedalt täis pikitud erinevaid templeid ja pühakujusid. Minu plätud (jah, needsamad, mis ma 3 nädala eest 30 eek eest ostsin - odavusel on varjatud omadused, nimelt halb kvaliteet) läksid katki ja ma pidin mäge ja metsa paljajalu vallutama. Ise mõtlesin, et ma olen selle reisi jooksul palju arenenud - käin troopilisel maal metsas paljajalu ringi! Mäe põhikuju oli kõrgel asuv suur kuldne Buddha, umbes sama suur, kui Hong Kongis nähtud pronkskuju. Aga sinna jõudmiseks läbisime hulga väikseid templeid, läksime mööda värvilistest pühakujudest ja pisikestest majakestest, kus mungad üksinduses elavad. Ühel hetkel läks rada ikka väga kiviseks ja konarlikuks ning mina otsustasin, et suurt Buddhat ma lähedalt vaatama ei lähe. Hakkasime siis Manniga alla ronima, aga teel seisev munk nägi meie allaandmist pealt. Näitas, et mingu me üles. Mina näitasin, et paljad jalad (temal endal olid ka muidugi paljad jalad). Kui ma arvasin, et nüüd olen end välja vabandanud, otsustas munk, et ta me nii lihtsalt ei pääse. Kuna ta hakkas ise kaasa tulema ja muudkui vehkis käega, et meie järgneksime, ei jäänudki meil muud üle. Mille üle me muidugi pärast väga rõõmsad olime, Buddha oli uhke ja vaated ilusad.

Kõht oli selle mägedevallutamise peale hirmus tühjaks läinud. Otsisime tee äärest kohta, kus süüa saaks. Aga kõik valmistasid ainult riisi ja köögivilju vms. Meil oli supiisu. Lõpuks leidsime koha, kus kokaneiu lubas meile Tom Yam Goongi teha. Ootasime ja ootasime ning lauale saabus mingi läbipaistev vedelik, värskest tšillist pungil (kuigi me olime ilma vürtsita palunud, kuna Mann oli ka kambas). Õnneks toodi muu toiduga kaasa jube maitsev koriandriga kanapuljong, mille Mann kiirelt endale võttis. Tegime siis käte ja jalgadega seleks, et Tom Yam sisaldab ka tšilli pastat. Neiu saatis siis oma noormehe motikaga pasta järgi. Supp tehti ümber, pasta pandi sisse ja lisati veel kamaluga tšillit. Mina ausalt seda süüa ei saanud. Henri jõudis ka ainult poole peale, kuna siis meenus meile, et olime kaamera esimesse söögikohta, kust suppi otsimas käisime, jätnud. Maksime kiirelt ära ja lendasime kohale. Oligi alles. See on muide juba teine kord, kus oleme kaamera maha unustanud ja hiljem kätte saanud. Taid on head inimesed, selles pole kahtlustki!

Tagasiteel sõitsime veidi veel sisemaal, mägede ja laante vahel. Mann oli terve tee sügavalt mõttes ja küsis siis: "kuulge, kui maakera on ümmargune, kuidas siis vesi ära ei voola?", mille peale me seletasime talle maa külgetõmbejõu võlusid, mis talle sügavalt huvi pakkus (ta on meid viimasel ajal päevast päeva pommitanud küsimustega a la "mis on inimese sees", "miks on inimesel südant vaja", miks üldse inimesed ja majad olemas on", "kuidas konnad ennast sügavad" jne). Õhtupäike tegi valguse imeliselt soojaks, linnud sädistasid ja laulsid eemal kõrge heina sees, tuul puhus ja lapsepõlv tuli meelde. Mann magas motika peal, Henri tegi pilti ja mina kaifisin... nii naljakas kui see ka pole, see tunne seal kõrvaltee ääres oli kogu päeva elamustest minu jaoks kõige tugevam!

Veidike õiteilu

2009-11-22T07:33:00.008+02:00

Mann koduteel

Mul on selline teooria, et kui uude kohta jõuad, tuleb kohe silmatorkavatest asjadest pildid ära teha. Sest silm harjub nii kiiresti, et juba järgmisel päeval tunduvad needsamad asjad juba tavalise ümbrusena. Oma Hua Hini koju kolides ma selle reegli järgi ei käitunud, alati magasin selle hetke maha, kui päike enam liiga ere ei olnud, aga looja ka veel polnud läinud. Aga huvitaval kombel minu teooria siinse õitemere osas ei kehti - iga päev oma tänaval jalutades imetlesin neid uuesti ja uuesti. Õhtul, kui päikse looja läheb, pole õied enam eriti näha, aga siis ilmuvad tänavale aroomid. Te ei kujuta ette, kui tugeva ja meeldiva lõhnaga mõned neist on. Ühel öösel, kui Mann juba magas, võtsime Henriga kokteilid kaasa ja läksime tänavale - tähistaevast vaatama ja naabri lillede lõhna nautima. Ka meie aed on edenenud, kõigest kolme nädalaga oleme kõik oma bugenvillead õitsema saanud! Ühesõnaga - veidike värvi teile sinna lumisesse Eestisse!

Internetiseerituuuuud

2009-11-20T13:34:00.008+02:00

Inglike öises linnas; tegelane meie aiapostilt

Reisi pooleaastast tähtpäeva tähistamas

Mann oma karvase sõbraga; Mann reisitähtpäeva tähistamas

Hua Hini rand; taid armastavad oma kuningat, nagu näete

Liiv püksist välja; jäätisemüüja rannal

selliseid suveniirimüüjaid kohalikest hõimudest on terve Tai täis; väike restoran kodu lähedal, praad 6 eek :)

Hua Hini rannas *2

Hua Hini rannas *2

Naabri lilled ja meie aia pealt järjekordne tegelane

Juhtus ime ja meie internetiseerumise saaga leidis õnneliku lõpu, oleme maailmaga püsiühenduses. Meil käis üks päev mingi internetifirma omanik, tõdes, et meie majas tõesti signaali ei ole ja lubas järgmisel päeval ruuteri tuua. Järgmisel päeval ta ei tulnud ja lubas ülejärgmisel saabuda. Ülejärgmisel päeval läks ta aga ära oma pere külastama. Lülitas telefoni välja ja oma unustas ka oma töökaaslastele öelda, kas ta kavatseb seal olla kaks päeva või kolm nädalat. Ühel hetkel tüdinesime tema pommitamisest ära ja hakkasime otsima alternatiivseid lahendusi. Kolmas koht, kuhu läksime, oligi valmis meid aitama. Täna käis kõigepealt kohal esimene meeskond juhet panemas, siis teine meeskond internetti panemas ja oligi valmis. Voila!

Aga muust. Nii kummaline kui see ka pole, kui sul on ilusa sinise veega bassein maja kõrval, mille ümber mugavad lamamistoolid, siis ei kisugi eriti mereranda. Eriti veel arvestades, et ilm on megakuum, merevesi on lihtsalt kuum ja basseinis on parajalt jahe, et seal tundide viisi liguneda saaks. Natuke isegi piinlik tunnistada seda tõsiasja. Aga me võtsime end siiski kokku ja käisime esimest poolt Hua Hini mererannast vaatamas-proovimas. Parkisime oma rolleri otse rannakaljul kalapaatide kõrval asuva väikse Hiina temple ette ja laskusime mööda ilusat kohvikutest ääristatud promenaadi alla liivale. Rand on sinise vee ja heleda liivaga, ääristatud väikestest rannarestoranidest ja –baaridest, mis pakuvad rendiks värvilisi lamamistoole ja müügiks nii Tai kui maailma roogasid-jooke. Meie oleme kahjuks kohalike hindadega väga ära harjunud ja seega käsi eriti rannakaupa ostma ei tõusnud. Kuna kell oli päris palju, siis kauplesime endale ühe suure õlle ostmise eest rannatoolid ja Mann võis end hakata liiva sisse kaevama. Vesi oli soe, õlu oli külm ja rannast jäi hea mulje. Järgmine kord lähme edasi järgmiseid randasid vallutama.

Ükspäev vaatasin Tripadvisorist soovitusi, mida Hua Hini ümbruses teha võiks. Üks neist oli kuninga suveresidentsi külastamine, mille me ka kolmapäeval ette võtsime. Mann pani ennast ka printsessi moodi riidesse, et konteksti sobida ja ajasime motikale hääled sisse. Proovisime igast pargi küljest, aga kõik, mis me nägime, olid sõdurid suurte automaatidega. Nad peitusid igal pool – põõsaste sees ja pinkide taga. Aga sisse me ei saanudki. Õhtul veidi sügavamale internetiavarustesse süvenedes lugesin, et mõne aja eest suletigi residents külastajatele, sisse lastakse ainult kuninga lähem perekond. Mann ei olnudki väga kurb, kuna me läksime tema rõõmustamiseks läbi ühest sisustuspoest, kus väiksel karvasel koeral on parajasti väga pallisarnased kutsikad. Mann sai nendega veidi mürada ja oligi juba rahul!

Vahepeal külastasime ka kohalikku immigratsiooniametit. Arutasime veidi, kuidas meie viisast viimast v6tta ja seda k6ige soodsamal viisil. Jõudsime arusaamale, et tuleb detsembris, enne viisa esimese poole lõppu korraks mõnda naaberriiki külastada. Esialgu tundub, et käime Kambodžas ära. Siis saame tagasitulles automaatselt lisaks 60 päeva Tai viisat. Jaanuaris Vietnami jõudes peame taotlema endale uue Tai viisa, mida hetkel tasuta antakse. Ja siis peakski lõpuni välja venitama.

Meie naabrid on taid. Peremees on juba üsna eakas mees, kes igal õhtul mööda ümbruskaudsete tänavate ääri kõndides trenni teeb. Mina teretan teda iga päev rõõmsa "Sawadtee kaa"-ga. Ja ühel päeval tuli ta minu juurde ja kinkis kaks ilusat kollast lõhnavat õit oma puu otsast. Milline armas žest. Panin need õied väiksesse kausikesse ja nad lõhnastasid tervet meie kööki mitu päeva.

Ühel õhtupoolikul linna sõites nägime, et Manni lasteaias käivad ringi mehed ja pritsivad midagi aianurkadesse ja maapragudesse. Läksime uurisime, mille vastu nad võitlevad ja tuli välja, et sihtmärkideks olid väiksed sipelgad, kellest üheski troopilises maas puudust ei ole. Uurisin siis minagi, et kui palju üks selline mürgitamine meile maksaks. Pealik ütles, et aasta aega kord kuus maksab ca 1300 eek. Aga ühe korra võivad nad meie aia tasuta üle käia. Ja tulidki sedamaid meie siplegatega võitlema. No küll mõjus hästi, enne olime nendega ikka päris hädas – terrassile mahakukkunud riisitera tekitas kiiresti võimsa rahvaste rände. Ja nüüd pole neid juba nädal aega praktiliselt kohanud! Nii et vahel on tasuta lõunad siiski olemas.

Teisel õhtupoolilul jalutasime lähedalasuvasse pagariärisse, kus me veel käinud ei olnud. Kuna kell oli juba palju, õues oli kottpime, siis olid pagariäri riiulid muidugi suhteliselt tühjad. Midagi muud me sealt ei leidnud, kui et Mann ostis endale 5 eek eest ühe topsijäätise. Müüja andis jäätise ja kinkis Mannile veel paki kohapeal küpsetatud grissineid, mille hind oli poole suurem, kui jäätis ise. J

Tai ühiskond keerleb teiste vastu hea olemise ümber. Abi ja teeneid pakutakse ning kasutatakse igapäevaelus lugematu arv kordi. Tai inimesed pidid näiteks kohutavalt üllatunud olema, et miks maaima suurlinnades kodutud inimesed tänavatel magavad – et kus siis nende inimeste sugulased on. Siin võetakse ilma küsimusteta kõik sugulased ning tuttavad, isegi hädasolevad võõrad, oma koju määramata ajaks. Lugesin just raamatut taide ja lääneinimeste erinevuste kohta. Tuleb välja, et neil puudub igasugune vajadus privaatsuse järgi. Kui võtad endale tai naise, saad kogu pere ja suguvõsa. Kõik elavad koos, kõik on koos ning kõik räägivad kõigist asjadest koos. Taga rääkimine on siin viisakam, kui otse näost näkku probleemide arutamine. Ja ära imesta, kui su uus sugulane, näiteks naise onu tütar küsib keset õhtusöögilauda – millest see tuleb, et sul on nii karvased jalad; kas su paksus on tingitud mõnest haigusest; kui palju raha sul täpselt pangaarvel on… Kõigist neist asjadest rääkimine ei ole siin mitte mingi hinna eest ebaviisakas! Me oleme sattunud tõesti teise maailma!

Kolmapäeva õhtul jõudsime siis lõpuks oma poole aasta tähistamise restoraniskäiguni. Külastasime ilusat restorani nimega MiniFarm, sõime eelroaks vürtsikat salatit marineeritud ja grillitud sealihaga, pearoaks võttis Henri küüslaugu ja värske rohelise pipraga searibid ja mina praekala galangali ning Tai ürtidega. Kõik oli äärmiselt maitsev, aga ühtegi uut lemmikut meil ei tekkinud. Sealihasalat oli super, aga jäi siiski pisut meie sarnasele lemmikule loomalihaga veidi alla. Tai ürtideks oli kalale lisatud taide püha basiilikut, mis maitseb tugevalt aniisi järgi ja seega mu lemmikute hulka ei kuulu. Peale restoraniskäiku sõitsime kesklinna, väikestele tänavatele,m is on pikitud baaride ja restoranidega. Meil oli ühe mu ajakirjaloo jaoks vaja pildile saada mõned ladyboyd (mehed, kes tahavad naised olla). See osutus kohutavalt raskeks ülesandeks, kuna neid oli päris naistest kohutavalt raske eristada. Tundsime nad ära ainult siis, kui nad rääkima hakkasid, kuna hääles olid mehelikud noodid veel kosta. Mann oma valgeks pleekinud juuste, kuldkingade ja baleriinikleidiga oli tõeline tõmbenumber. Baaritüdrukud, kes tänavate ääres kliente ootasid, läksid päris pöördesse, kiljusid ja lehvitasid. Nagu staariga kõndisime ringi :).

Sellest, mis selja taga

2009-11-17T09:10:00.000+02:00

Terviseks! Pool aastat selja taga, pool ees!

Meie reisijuttude usin lugeja Red Whortleberry tuletas meile meelde, et võiksime reisi algusest poole aasta möödumist ühe korraliku kokkuvõttega tähistada. Suured tänud selle hea soovituse eest, kuidas me küll ise selle peale ei tulnud. Ajud olid vist liiga hõivatud… puhkamisega.

Tuleb tunnistada, et mäletame uskumatult hästi alates reisi algusest kõiki, kelle juures elasime – järjekorda, nimesid, nägusid, tegusid, kodusid… Meenutame vahel ka Mannile, et kas mäletad veel suurt valget koera Pacy´t Tšiilist või väikest sõpra Katherinat Brasiiliast. Ja üllataval kombel ta mäletabki – tavaliselt mõtleb veidi ja ütleb siis: "aa, jaajaa, seal oli ju nii et…" ja jutustab siis mingi seiga, mille meeles pidamine meile täitsa kummaline tundub. Laste värk! Mäletame hästi toite, mida sõime ja isegi tundeid, mida tundsime.

Alguses olime teiste juures elades äärmiselt tagasihoidlikud. Kummaline tundus ikka alguses teiste koju sisse sadada. Me vist isegi ei küsinud algul tekke juurde, kui külm oli – tõeliselt ennastohverdav viisakus. Muretsesime üleliia, kas me ikka oleme piisavalt viisakad või ega me oma pererahvast kuidagi ei solva. Raske oli neist mõtetest lahti saada. Aga peale väikest treeningut harjusime sellise mustlaseeluga ära. Uude koju minnes uuris Mann alati esiteks, kas seal lapsi on, kui vastus eitav oli, siis küsis ta, kas koeri-kasse on, mis ajas ka asja ära. Vahel ei olnud ühtegi neist, siis püüdsime Manni mõne muu uue kodu üksikasjaga rõõmustada, kasvõi näiteks sellega, et lapsi-loomi pole, aga me oleme seal ainult 2 ööd. Teiste kodudes elamisega harjumine võttis vast umbes kuu või nii. Edasi me enam nii palju ei muretsenud. Saime aru, et kui inimesed on oma uksed võõrastele avanud, siis on nad ka arvestanud sellega, et inimesed, rahvused ja kultuurid on erinevad. Ühel hetkel, umbes kolmandal kuul, avastasime järsku, et äkki võtame võõraste juures elamist juba liiga kergelt… äkki kergemalt, kui võõrustajad ise. Sellele mõttele ajendas meid paar korda ettetulnud lugu, mis on järgmine: saabusime uude koju, meile näidati meie tuba, kiitsime ja tänasime, panime oma kaasatoodud kraami külmkappi ja hakkasime tassikese tee kõrval tutvuma. Peale koosviibimist tahtsin mina muidugi meie järelt ise ära koristada – haarasin nõud, marssisin kööki, küürisin, kuivatasin ja hätta jäädes küsisin abi. Järsku avastasin, et perenaine seisab minu kõrval, vaatab suurte silmadega, muigab ja ütleb, et "sa oled vist küll väga harjunud juba võõrastes köökides toimetamisega!". Ega keegi pahaks ei pannud, Couchsurfingu inimesed on tõeliselt avatud, aga pani mõtlema. Meie marsime ju mitu korda nädalas uude võõrasse koju sisse, aga mõned meie võõrustajad võtsid külalisi vastu võibolla kaks korda aastas. Sellest alates püüdsime ennast rohkem kõrvalt jälgida ning mitte enam nii vabalt teiste kodus elamisse suhtuda.

Kõige eredamalt on meeles Brasiilia. Me oleme seda omavahel nii palju arutanud, et millest see tuleb – kas sellest, et Brasiilia oli esimene sihtkoht ja seega suutsime nn valge lehena kõike paremini vastu võtta või oligi seal midagi enamat. Arvatavasti mõlemat. Brasiilia inimesed on nii sõbralikud, elavad, temperamentsed, et nendega koos aja veetmine on elamus omaette. Brasiillased kutsusid meid kõige rohkem oma koosviibimistele kaasa – mäletate üritusi Niteroi kalaturul, feijoadat onu Jose juures või bobo söömist Francesca pool, Lauren ja Daniel tulid meiega isegi kaasa Pantanalis ringi rändama. Brasiilia köök oli täis tõeliselt häid üllatusi, road, millele võrdväärseid vastaseid meil kuskil enne Taid saada ei õnnestunud. Pantanal, võrratu Pantanal, oma puutumatusega, ärkamine ahvide möirete peale, toore lihaga piraajade püüdmine, olles ise ümbritsetud krokodillidest, imelised sinised Azul Ararad…

Kõige suurem pettumus oli meie jaoks Austraalia (mida tähelepanelikud lugejad kindlasti juba teavad). Ootused olid suured, kavatsesime veeta seal palju aega ning üksjagu ringi rännata. Aga peale ohtrate kängurude, aborigeenide ja mõne koaala ei olnud Austraalia meie jaoks piisavalt eriline. Inimesed, kelle juures elasime, olid toredad, aga üldiselt jäi mulje, et keskmine austraallane ei ole nii tore, kui keskmine uusmeremaalane. Näiteks, kui me liikluses midagi tobedat korraldasime (mida vastupidise suunaga liikluses ikka ju ette tuleb), lehvitas Uus-Meremaa autojuht meile rõõmsa näoga, Austraalias vehiti sama asja eest meie nina ees keskmise näpuga! Aasias väikse raha eest tõeliselt suuri elamusi nautides mõtleme vahel kibedalt kõigile neile kallistele kroonidele (ja sadadele ja tuhandetele kroonidele), mis Austraalias sai mõttetult kulutatud. Aga tuleb tunnistada, et oleme siiski äärmiselt rõõmsad, et oma reisi käigus seal ära käisime. Oleksime olnud kordi ja kordi rohkem pettunud, kui oleksime tulevikus kaks aastat korralist puhkust säästnud ning raha kogunud, ostnud hirmkalli lennupileti ning siis leidnud end keset Austraaliat – ilusat maad, mis on liiga kallis, et elu nautida!
Hetkel tundub meie esimese aasta riikide pingerida järgmine:
1. Tai
2. Brasiilia (Brasiilia jääb Taile grammikese alla peamiselt sellepärast, et sama raha eest ei saa Brasiilias nii luksilt elada, kui Tais, ning seetõttu, et brasiillased on peamiselt eurooplaste järeltulijad, seega meie kultuurile sarnasemad, kuid taide kultuur on maailm omaette)
3. Uus-Meremaa
4. Samoa (90% tänu võrratult ilusale ookeanile)
5. Argentiina (meile jäi tunne, et Argentiinas on veel lõputult palju meile pakkuda, aga me peame võtma aega ning minema tagasi suvel)
6. Malaisia (võibolla oleks Malaisia eespool, kui me poleks sinna jõudes nii väsinud olnud. Ja tagasi läheksime ennekõike Borneole)
7. Tšiili (raske oli Tšiilist sotti saada. Tuleks vist uuesti suvel minna. Aga kui valima peaks, läheks enne Argentiinasse)
8. Hong Kong (Hong Kong oli tohutult põnev, aga kahe nädalaga saime kõik soovitu ära vaadatud, enam tagasi ei läheks)
9. Austraalia

Muidugi oli eredamaid hetki ka mujal. Argentiina Iguazzu kosed ning kodune grillipidu Paola juures. Tšiilis õppis Mann uisutama. Uus-Meremaa maoorikülad ja võrratu võrratu maastik. Samoa universumi siniseim ookean, liinibussid ja elamine seinteta majas. Austraalia kängurud ja koaalad. Hong Kongis söödud maod ja kilpkonnad. Malaisias, Borneol, nähtud ahvid ja maod. Aga kõige värvikamaks tegid meie reisi esimese poolaasta just toredad inimesed, kelle juures elasime. Ma ei kujuta ette, kui niruks oleks meie reis jäänud (võrreldes praegusega), kui oleksime ainult hotellides elanud. Kuigi, tuleb tunnistada, küll oli vahel hea hotellis olla, ainult eesti keelt rääkida või hoopis vait olla! Nii et seda ei muudaks me mingil tingimusel – kui tahad tõeliselt maailma näha ja võõraste maadega tutvuda, ela kohalike juures. Kui tahad puhata ja mängida, võta hotell! Meil on kohutavalt hea meel, et planeerisime väikse aja maha võtmise peale pooleaastast traali-vaalit. Me tõesti vajasime seda. Malaisias vajasime iga aktiivse päeva kohta juba kaks passiivset, nii väsinud olime. Mann hakkas keskmisest rohkem jonnima ning ajas meid sellega vaikselt hulluks. Borneol, enne Taisse sõitu, võtsime ilusa hotelli ja ühel päeval ei tulnud sealt vist isegi üldse välja. Inimvõimetel on piirid. Tegime isegi oma plaane veidi ümber – lühendasime aega Malaisias ning lükkasime Filipiinide külastuse kevadesse (selles otsuses oli oma osa mängida ka loodusjõududel).

Keegi kunagi küsis, kas oleme liiga palju asju kaasa võtnud või äkki hoopis midagi tähtsat koju jätnud. Tuleb tunnistada, et meie pakkimisnimekiri ei oleks enam saanud täpsem olla. Mul ei tule ühtki asja meelde, mida meil meie kottidest vaja ei oleks läinud (va mõned kangemad ravimid, mida ma tõesti loodan, ei lähegi tarvis, aga mille kaasavõtmise üle mul siiski hea meel on). Me pole ka kordagi mõelnud, et näe, selle asja oleks pidanud kodust kaasa võtma. Suure summa eest ostetud Malaronesid ei ole me siiani tarvitanud, aga pool aastat ja mõned troopilised maad on veel ees, nii et maha ma neid veel ei kannaks. Kui neid vaja ei lähe, siis loodan tagasitulles need kellelegi poole hinnaga maha müüa. Ja igavene paks Austraalia Lonely Planet ei olnud tassimisvaeva väärt, selle asemel oleksime pidanud Malaisia oma ostma.

Mida me siis teine kord teisiti teeksime? Ideaalne oleks reisida nii, et esialgu elada paari-kolme pere juures ning eluolust sotti saada. Siis tuleks rentida endale meeldivas linnas ja toredas linnajaos korter, ikka nii 2-4 nädalaks, ja kohalikku elu nautida, lisaks tuleks leida aega, et riigisiseselt ringi rännata ning põnevaid elamusi kogeda. Sellel ideaalil on mitu "aga", esiteks ei saa niimoodi aasta jooksul just kuigi palju erinevaid riike külastada ning teiseks vajab selline reis põhjatu koguse finantse.

Uksuge või mitte, aga me tõesti tahaksime midagi sellist kunagi veel ette võtta. Tahaks võtta oma auto ja rännata aasta Euroopa peredes ning köökides. Lisaks jäi veel kripeldama Lõuna-Ameerika – Amazon, suvine Argentiina, Peruu, Mehhiko … sinna läheme ka kunagi!

Põnevaid avastusi:
1. Maailma parim veiseliha on kindlasti Brasiilias – picanha lõige (eks näis, kas me peale Jaapani veiseliha maitsemist mõtleme ümber)
2. Kui sa tahad Rio de Janeiros ühistransporti kasutada, siis arvesta, et bussidel ei ole numbreid, peatustel ei ole nimesid ning peatustes ei ole sõiduplaane (paar sõna portugali keelt teeb imesid)
3. Enam parema hinna-kvaliteedi suhtega veine ei ole võimalik leida, kui Argentiinast, Mendozast
4.Ära sa jumalapärast Argentiinasse mine, kui jälgid pingsalt, et peale 18 õhtul ühtegi kalorit sinu kõhtu ei jõuaks – valmistu õhtustama kesköö paiku ning seda aega-ajalt otse kuumast veiserasvast tulnud pirukatega
5. Ära iial tee seda viga, et viskad Tšiilis bussiga sõites pileti enne sõidu lõppu minema – ühe 100 km otsa jooksul võidakse sinu piletit kontrollida isegi kolmel korral
6. Toorest kalast tehakse mõningaid maailma parimaid roogasid – ceviche, poke, oka…
7. Vaikse ookeani saartel, Uus-Meremaal ja Austraalias võid lauspilvisusega täielikult ära põleda – kuuldavasti pidi selle põhjuseks olema hiiglaslik osooniauk nende kohal
8. Kui Samoal on punktist A punkti B 50 km, siis varu selle läbimiseks liinibussiga umbes 3 tundi – kiiruspiirang maanteel on 53 km/h ja vahepeal tehakse poodides peatuseid, et inimestel kõht tühjaks ei läheks
9. Kui sulle ei meeldi, et võõrad naised, mehed, lapsed ja kotid (või kõik korraga) su süles istuvad, ära Samoal ühistransporti kasuta
10. Kui te arvate, et New York või Pariis on kallid, siis minge Austraaliasse, saate üllatuse osaliseks
11. Hong Kongi korterid on ikka tõeliselt väiksed, inimesi on lihtsalt nii väiksel pindalal nii palju, et nad elavad nagu silgud plekkkarbis
12. Hiina köök oli meie jaoks tõeline pettumus – kuigi saime proovida tõeliselt põnevaid toite, tüütasid Hiina maitsed meid ära juba peale esimest nädalat
13. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõigist neist maadest on kõige kaunimad naised kindlasti Hiinas
14. Malaisias värvitakse seinad ja uksed valgeks, aga neid ei pesta iial. Isegi muidu väga viisakas ja puhtas kohvikus või hotellis on uksed nii seest kui väljast lihtsalt räpased.
15. Kanna Malaisias rännates WC-paberit alati kaasas, kuna malaid kasutavad sellel otstarbel oma vasakut kätt. Kohalike päästmiseks šokist, kasuta söömisel alati ainult paremat kätt.
16. Ära istu Malaisias bussis kohale, mis ei ole sulle piletil ette nähtud – kohalikud ajavad kohutava täpsusega järge ning soovivad istuda just endale ettenähtud kohal
17. Kui sa tahad Tais kellegagi kokku leppida, siis pead ise täpse aja ning koha määrama, taid ei soovi sinu tundeid riivata, ning jätavad alati kõik otsad lahti öeldes "up to you!" (taid võivad sind küll seepeale pidada inimeseks, kes teistega ei arvesta)

Koduümbrusega tutvumas II osa (15. nov)

2009-11-15T12:19:00.012+02:00

Henri kohatud paabulind; Mann ja Juc Hua Hini äärel

Baleriin Mann pargi paviljonis

külaelu; teel vaateplatvormile

Paviljon-tempel eemalt vaadatuna; haigutav ahv templi trepil

Stuupad põõsastes teel templi juurde

Templivaade; Mann ja Juc kõrgel templiäärel

Issi oma Manniga templis; templi vaade

Veel üks uutes riietes Mann; ülevalt mäe otsast meie majadepiirkond, üks neist sinistest katustest on meie oma

EELMISE POSTITUSE JÄTKUKS...

Eelmisel korral vist kirjutasin, et meie lähedal on mägi, mille külje peal on printsessi suvepaviljon. Ühel päeval, vaatamata lauspäiksele ja ligi 40 kraadile, panime kiivrid pähe ning läksime ringi sõitma. Henril oli paar päeva varem hommikul kl 6 uni ära läinud ja ta oli tookord üksi mäe otsa sõitnud. Mungad kogusid hommikusi riisiande ja Henrile jalutas vastu imeilus värviline paabulind. Nüüd tahtis ta ka meid sinnasamma viia. Roller oli tubli, vaatamata raskustele venitas ta meid kõiki siiski mäe otsa. Tänud siinkohal ka Tai köögile, mis on meid pisut lahjendanud ja roller elu kergendanud. Mäe otsas on ehitatud parkmets ja mitu vaateplatvormi, millelt saad imetleda vaateid linnale, merele ja ümbritsevatele piirkondadele. Võimas! Kui alla tulime, hakkasime uurima, kas seda nn printsessi pavilioni lähemalt ka näha saab. Ja leidsimegi teeotsa. Tee viis meid suure istuva Buddhani, mille kõrvalt algas pikk kitsas ja väga väsinud moega trepp üles paviljoni juurde. Uurisime kohalikelt, kas üles võib minna ning, saanud loa, asusime kuuma trotsides teele. Tundus, et seda treppi ei olnud keegi aastaid kasutanud, astmed olid heina kasvanud, mõnes kohas oli elektrikaabel maas, mõnes kohas aste keskelt sisse kukkunud ja suue augu tekitanud. OIime ettevaatlikud. Ühel hetkel olime järsku ahvide piiramisrõngas. Ju nad ei ole just eriti harjunud, et nende mängumaale, heina sees peituvate erivärviliste, kuldsete ja läikivate stuupade vahele mingid inimesed segama tulevad. Ega nad meile midagi ei teinud, lihtsalt vahtisid üksisilmi otsa hüppevalmis postitsioonis. Jalalihased krampis, jõudsime üles. Printsessi suvilast oli asi kaugel. Tegemist on väikse ilusa avatud templiga, mis kahjuks mingil põhjusel pooleli on jäänud. Igast küljest avanevad imeilusad vaated, iga ruumi laes on hiiglaslikud laemaalid, mis on kaetud vaid esimese suuri pindu katva värviga, Taile omase nikerdamiseni ei ole jõutud, lagesid ääristavad mustrid on mõnes kohas tehtud vaid pliiatsiga, värvimine on pooleli jäetud, keset väikest templit on jalalaba kujuline bassein, milles vett sees ei olnud, basseini viivad igast küljest trepid. Kõige tagumises, mäepoolses küljes, on raudaia taga kolm kuldset Buddhat, kellele juba ammu pole lilli ega riisi viidud. Buddhade kõrval on väsinud olemisega vanaad redelid, pikalikukkunud värvipotid ja hunnikusse pillutud pintslid. Tulime koju tagasi ja ma püüdsin selle koha kohta internetist midagi leida, aga tulutult. Uurisin taidelt, aga nemad ei tea midagi. Ütlevad ainult, et mingi temple, kuhu keegi ei viitsi minna, kuna nii kõrge trepp on. Kelle auks, miks pooleli… kõik see jäi vastuseta. Aga meil on aega sellega veel tegeleda. Taidele on omane mitte tead, miks midagi tehakse, nad teavad ainult, ET nii tehakse. Näiteks Phat paneb supi sisse mingit valget hapet, kuna ta ei osanud mulle öelda, mis see on, siis ma pistsin näpu sisse ja maitsesin… ja arvasin, et nüüd sööbib mu keele sisse suur auk. Küll ma üritasin vee ja soodaga seda olukorda parandada, aga asjatult, lõpuks aitas vanarahva ravim nimega aeg. Aga kui küsisin Phatilt, miks ta seda ollust supi sisse paneb, siis ütles ta et ei tea,nii lihtsalt tehakse. Sama vastuse saime, kui küsisime, miks Loi Krathongi paevukese sisse raha ja juukseid pannakse. Ja midagi sarnast ka, kui uurisime, miks temple pooleli on ja kelle auks see tehtud on. Taidel on niigi hea, milleks küsimusi esitada. Nad ei ole üldiselt väga uudishimulikud. Kui pakud lane roogasid proovida, ütlevad nad, et ei soovi, neil on oma Tai toit olemas. Või kui uurid, kas nad tahaksid reisida Euroopasse, paljud vastavad, et neile meeldib Tais, nemad ei soovi mujale minna. Taid elavad hetkes, jäägitult. Kui neil on raha, siis kasutavad nad seda nii, nagu homset poleks. Mis siis, et järgmised 3 nädalat sööb pere riisi. Sellele ei ole vaja mõelda, homne on kaugel ja eile juba möödas. Tihtipeale näemegi, kuidas silmnähtavalt vaene pere ostab turult lastele täiesti kasutut ninni-nänni, aga ju neil on sel päeval oma väikse söögikäruga ära hästi läinud ning sel päeval on neil raha. Görani sõnul on lane mehed alguses sellega äärmiselt hädas, et nende tai naised kulutavad kukus ajaks ette nähtud raha esimesel õhtul ööturul ära. Mõne aja pärast saavad nad aru, et siinsetele naistele tuleb eraldada raha päevakaupa. See kõik on üldistus, loomulikult on Taisid, kes säästavad, kes reisivad, kes katsetavad erinevate köökidega, aga valdav enamus on rahul sellega, mis neil hetkel olemas on. Selline suhtumine teeb neist õnnelikud inimesed, kui me küsime taksojuhilt, kas ta on eluga rahul, siis see küsimus on tema jaoks nii kummaline, nagu me oleksime küsinud, mitu korda sa oled Mt Everesti vallutanud – loomulikult on ta rahul. See teebki Taist naeratuste maa! See, ja lisaks veel see, et Tais on ennekuulmatu, et keegi avalikult oma negatiivseid emotsioone välja laseks paista, seda nimetetakse “näo kaotamiseks”. Kui ma vahel Mannile keset tänavat midagi veidi pahaselt ütlen, siis pööravad kõik ümberringi näod imestunult minu poole. Püüan end parandada!

Mann käib kolma korda nädalas lasteaias ja kaifib igat korda täiega. Lasteaia omanik on uskumatu naine. Tema, ta abikaasa ja nende kaks tütart (3 ja 5) kolisid siia alles 6 kuu eest. Lapsed hakkasid kohalikus rahvusvahelises koolis käima. Aga vanemad ei olnus selle kooliga rahul. Otsustati siis omaenda kool luua. 1. novembril avaski uksed algkool meie maja vastas. Omanikuproua Emma on ise varem pereõena töötanud. Siin olles tundis ta, et temast võiks veel kellelegi kasu olla. NIi sõidabki ta iga 2-3 nädala järel terveks nädalavahetuseks koos saatjaga Birma piiri äärde, kus ta hoolitseb kahe Birmast põgenenud Kareni suguharu külarahva tervise eest. Sõit viib sinna esmalt 1,5 h autoga ning siis 4 tundi muud moodi, nt jalgsi läbi jõgede, suur kott ravimitega pea kohal. Vot niipalju on mõnel inimesel sellele maailmale anda!

Esmaspäeval saab meil täpselt pool aastat reisitud. Kavatseme seda ühte lähedalasuvasse restorani tähistama minna. See on ilus koht, eks näis, kas see tähendab, et kvaliteet pole kiita, või näitab, et errand kinnitab reeglit. Järgmisel nädalal (või ülejärgmisel, kuna taide lubadustel on veniv iseloom) lähme arvatavasti tai köögi kursustele. Ootan põnevusega. Mul on juba nii palju küsimusi, loodan, et kokakooli juhendaja teab ka MIKS asjad nii on, nagu nad on!

Hua Hinis on imeilus vana raudteejaam, mille kõrval kuninglik ootesaal. Varsti varsti, kui saab lõpule meie internetiseerumise saaga ning me veidi planeerida saame, kavatseme sellelt ajalooliselt perroonilt rongile astuda, et külastada mõnda lõunapoole jäävat väikest linnakest koos sealsete ilusate liivaste randadega. Eks siis kuulete ka sellest pikemalt! Phat arvas, et kui tema sõbranna Phuketist, kellel on turismifirma, külla tuleb, siis võiksime kõik koos paariks päevaks minna Kwai jõele. Mille vastu meil muidugi mitte midagi ei ole! Veel tahame külastada Hua Hini taha mägedesse jäävat veiniistandust, uhket koske… Nii et uudistamist jätkub kuhjaga. Jaanuari veedame aga Vietnamis!

Koduümbrusega tutvumas I osa (12.nov)

2009-11-12T15:14:00.007+02:00

Mann Johani laenatud rattaga koduaias; issi tütrega

Kodulähedasel õhtuturul, Mann on ekstaasis;

Tegelane meie aia peal; uskuge või mitte - koorega grillitud munad

Tegeleme siin kuumas Hua Hinis endiselt puhkamisega. Meil on varsti varsti plaan Taimaal ka veidi ringi rändama hatata, aga hetkel pakuvad meile metsikut rõõmu päevad täis puhkust ja planeerimatust. Kui tihti ikka juhtub, et tänapäeva inimene saab endale lubada luksust mitte äratuskella peale ärgata… ja seda mitu nädalat järjest. Või seda, et õhtul hirmus kaua telekat vahtida, ilma et südametunnistus järgmise päeva lühikeseks jäämise pärast piinama hakkaks. Mitte kuigi tihti, ma usun! Meie siin võimaldame endale hetkel seda luksust. Täielik kaif on ka see, et ilm on nii soe, et Mann võib otse voodist aeda minna, pool tundi voolikuga lilli, aeda ja ennast kasta ning me ei pea muretsema, et ta külma saaks või et kas riided ära kuivavad. Kui ei viitsi, ei pea üldse kodust lahkuma. Vahetult enne keskpäeva kuuleme aia taga tuututamist – saabub tädi grilitud kanade ja vürtsika papayasalatiga. Peale seda saabuvad riburada pidi joogivesi (20 liitrit 6 eek), jäätised… kõik ümbruse väiksed söögikohad teevad tasuta kojuvedu. Aga üldiselt ajab uudishimu meid siiski kodust välja ka!

Ja tegelikult tuleb tunnistada, et ka koduümbruses on palju avastamist.

Oleme käinud kõigil Hua Hini suurematel (öö)turgudel. Kesklinnas on üks suur hommikune toiduturg, kus ma vahel käisin. Aga umbes nädala eest avastasime, et siinsamas meie kodu lähedal, toimub õhtuti samasugune turg, küll väiksem, aga kõik on olemas. Me pole aru saanud, mis päeviti see toimub (peaaegu iga päev, aga mitte päris) jam is kell ta algab. Vahel on juba kl 15 kaupmehed kohal, vahel hakkavad alles kl 17 oma putkasid avama. Sealt saab puu- ja köögivilju, valmistoitu, majapidamistarbeid, lilli… Ostame alati kotitäie laime, kuna siin kuumaga joome ära metsiku koguse vedelikku. Kuna poemahlad on (Tai mõttes) kallid ja kohutavalt magusad, siis joome omatehtud limonaadi – teen liitrisesse kannu segu veest, ühest laimist pigistatud mahlast ja neljast teelusikatäiesti pruunist suhkrust. Ostame ka suure kobara väikseid metsikuid banaane ja maksame 12 banaani eest alla 2 eek. Ostame ka ananasse – elame otse Tai ananassikasvanduste piirkonna ääres, seega saabuvad meie turule tõeliselt mahlakad viljad otse istandustest. Algamas on mangohooaeg, müüa ütleb meile, millised on täna söömiseks, millised homseks, edasi tuleb juba uuesti turule tulla J. Peaaegu alati ostame värskelt grillitud kanatiibasid või kanapepusid, vahel ka õlis praetud kana. Need maitsevad hästi nii Mannile kui Henrile, minagi söön neid aegajalt. Mulle meeldivad äsja õlist välja võetud taignas banaanid ja punased ning kollased kartulipontšikud. Kuigi turult saab ka valmistoitu, ostame meie seda tihtipeale koduteele jäävast väikest Tai toidukohast, kus tegutsevad ema, isa, vanaema ja tütar. Suuremat sorti ema seisab alati kui nende toidukohast möödume, oma väikses nurgakeses, kus ta kibekiirelt valmistab linna parimat ja odavaimat Tom Yam suppi. Olen üritanud vaadata, mida ta teisiti teeb, kui teised, aga lusikatäied erinevaid asju rändavad sellise kiirusega meie supipotti, et saladusele jälile saamine on võimatu. Siin Tais ei ole toidu hinna ja kvaliteedi vahel mingit kindlat seost. Enamasti tähendab kallimapoolne restoran, et see on turistidele ja seega ei pruugi toidud just kuigi maitsvad olla. Odav hind ja meie mõistes kole ümbrus tähendavad aga, et seal söövad kohalikud, keda oodatakse tagasi päev päeva järel ning seega võid oodata tõelist pidusööki. Kui oleme jupp aega rolleriga ringi rallinud, tekib isu millegi mahlaka ja värske järele. Selleks puhuks on teede ääres väiksed puuviljakärud, kus jää sees ootamas jahedad puuviljad – ostame kotitäie viilutatud ananasse, teise kotikese viilutatud arbuusi, sisse pistetakse kõigile puust pikad tikud ja snäkk ongi valmis. Tegelikult saad niimoodi teeäärsetest kärudest osta erinevaid snäkke (või terveid söömaaegu) terve päeva igal pool – grillitud lihad, vorstid, vürtsikas papaya salat, grillitud monad koores, Tai magustoidud… Lõputu valik.

Kesklinnas otse raudteejaama lähedal on ööturg nr 1. See on pikk pikk turg kahel pool ühte jalakäiate tänavat. Inimestest, hindadest ja kaubast on kohe näha, et see turg on tehtud turistide tarvis. Vahepeal ääristab ühte tänavapoolt pikk rida restorane, mis on ilusti sisustatud, mille sisseviskajad hõiguvad meid soomekeelsete fraasidega ja mille ukse eest on valgustatud postamendi otsas läikivate piltidega inglisekeelne menüü. Hinnad on Eesti mõistes ikka väga head, aga meie teame väga hästi, et 100 meetrit eemal maksad kordi vähem ja sööd paremat sööki. Mangokilo maksab siin 25 krooni, kui meie koduturul ainult 6 krooni. Järgitehtud päikseprillid 60 krooni, sama, mis suures kaubanduskesuses, aga kohalike ööturul kõigest 15 krooni. Selge, käidud, siia me vist enam niipea ei tule.

Ööturg nr 2 asub äärelinnas, on suur ja ilma kohalike juhendamiseta keerulisem kohale jõuda. Meid viis sinna esimest korda Phat. Turg on hiigelsuur ja seal on metsikult taisid. Metsikult! Mann vaeseke koguaeg kurdab seal, et ta saab inimestega pihta. Sealt saab kõike vajalikku, alates akutrellidest kuni küünelakkideni. Aga kõik on kuidagi täika kraam, nii et suurt erilist me sealt ei leia. Isegi kohalikud kaltsukad on seal esindatud, kuigi riided maksavad peaaegu sama palju, kui uued mõnes teises poes. Ja muidugi on siin lett leti järel võrratuid toite. Nende toidulettide juures ongi siblimine kõige suurem, kuna Taid ostavad parajasti oma perele õhtusööki.

Ööturg nr 3 on meie kodule täitsa lähedal . Keskmise suurusega turg, süüa on seal vähem, aga kauba seast võib leida tõeliseid pärleid. Käsitööna valmistatud nukuriideid ja pärisriideid, ilusaid ehteid, kodukraami jne. Ühe nurga peal valmistab noor Tai paar huvitavaid pannkooke – laps võib valida, millise looma kujuga pannkooki ta tahab, kõigepealt pannakse pannile peene joana looma piirjooned, silmad, nina jms, kui see osa on veidi tumedamaks praadinud, valatakse looma kuju sama tainast täis, kui pannkook mõlemalt poolt praetud, pistetakse selle sisse peenike puust varras ning ongi valmis, saad süüa nagu pulgakommi. Sellise kunsti hind on 3 eek pannkoogi eest. Otse ööturu külje all, suure pangahoome ees, on väike grillrestoran, mis on alati ümbritsetud võrratust grillimisaroomist ja täis kohalikke inimesti. Seal sõima rooga, mis sai auväärse koha Tom Yami kõrval Henri lemmik Tai roogade topis – vürtsine loomaliha salat. Oi see oli tulivürtsine, ühel hetkel tundus mulle, et mu suu põlebki päriselt ära. Aga no nii maitsev, et pooleli ka ei suutnud jätta. Henri on kindel, et loomaliha, mis oli mahlakas ja pehme, oli lõigatud samast tükist, mis brasiillaste picanha. Sinna lähme me veel tagasi.

Kui aga keset päeva on midagi tarvis ja poed on kinni, tasub külastada suurt kaubanduskeskust Market Village. Sest ka sealt on võimalik saada väga hea hinnaga kaupa. Kuna Manni ujumistrikoo ütles ühel päeval lootusetult üles – venis lihtsalt järsku kohutavalt pikaks ja augud tulid iseenesest sisse (täielik müstika!), siis oli meil vaja uut. Otsisime kõigilt turgudelt (sellepärast meil need turud nii põhjalikult läbi võetud ongi), aga ei midagi. Peentes lastekaupade poodides ei meeldinud meile hinnad (oleme siinse hinnatasemega väga harjunud ja ei taha kuidagi oma kodumaiseid hindasid enam maksta). Aga siis leidsime suure poe, kus on siin Kagu-Aasia vabrikutes toodetud firmariided, originaalid, aga kohalike hindadega. Ju need eksemplarid on mingil põhjusel ekspordist maha arvatud, aga meie neid põhjuseid riiete peal ei tuvastanud. Üks hilp alla 20 eek. Ostsime siis Mannile kahed bikiinid, 2 särki, 1 kleidi, 1 seeliku ja ühed dressikad. Müüja vist arvutas midagi valesti ja võttis meilt selle kuhja eest ainult 115 eek. Meil on kohutavalt hea meel, kuna Manni garderoobi polegi meil senini õnnesunud eriti välja vahetada. Paljud kodust kaasa võetud särgid olid saanud endale plekid, mis enam ära ei läinud ja ega värvidgi enam endised ei olnud. Mann oli ka nii rõõmus, et mängis peale kojujõudmist moedemonstratsiooni – demonstreeris kõiki riideid kohe kaks korda. Mõningaid pilte sellest šõust saate teiegi siin näha. Nagu näete, on tema blondid juuksed veel blondimaks läinud ja hele nahk kõvasti päikest näinud.

JÄTKUB PAARI PÄEVA PÄRAST...

Oma pesa Hua Hinis (4. nov)

2009-11-04T15:31:00.012+02:00

Üritame elu eest hirmsa tuulega oma Krathongi küünlaid süüdata - tulutult; pidustuste lava rannal

Traditsioonilistes riietes-ehetes Tai tüdrukud pidustuste paraadilt; väike tüdruk Tai traditsioonilise muusika ansamblist

Mann lasteaias; Krathongid müügil

Meie tänav; Meie maja

Oma aia palmid *2

Nikerdised fassaadis *2

Manni lasteaed meie aiast vaadatuna; Meie väliterrass

Söögitoa kummut ja 5 eek kimp orhideesid; Mann peseb oma Johanilt laenuks saadud ratast

Mina hommikul köögis askeldamas; meie aia uhkus - suur bugenvillea

Perekond rolleril; meie söögituba

PS! Ilmateade all paremas nurgas läks vahepeal segi, meil on endiselt iga päev 35 kraadi ja päike, mitte pilved, vihm ja 10 kraadi, nagu tema mitu päeva näitas J Sellepärast muutsin ilmateate tagasi Bangkoki peale, see näitab esialgu õigesti!

Läbirääkimiste tulemusena kolisime laupäeval oma uude majja sisse. Asume nüüd Görani kõrvaltänaval, kus meil on kahe suure magamistoa, köögi, 2 vannitoa, elu- ja söögitoa, terrassi ning aiaga maja. Esialgu pole meil ei internetti ega kaabel tv-d, mille kavatseme lähipäevadel saada. Kaabel on kohutavalt oluline, kuna muidu peame igal nädalal mitu tundi kohalikes pubides istuma ja Inglise kõrgliiga jalkamänge vaatama, nagu me seda laupäeva õhtul tegime. Kodus oleks ikka hulga mõnusam ja õlu ka veidi odavam, kuigi mitte märkimisväärselt. Meie maja vastas avati paari päeva eest Inglise algkool-lasteaed, kus Mann nüüd paar korda nädalas kaks tundi oma pärastlõunast Inglise keele klubis käib ja teiste lastega (ja uute mänguasjadega) mängida saab. Peale paari esimest korda on ta suisa vaimustuses. Tahaks iga päev minna, aga see maksaks terve varanduse. Eks tal on hea kindel tunne ka, kuna kodu on otse üle tee. Püüame siis ikka uurida, et mida nad seal teevad. Esimesel päeval küsisin, et kas sa olid lastega või kasvatajatega. Mann ütleb, et kasvatajatega. Mina küsisin, et kas selle heledamaga, kellega ma alati räägin või nende tumedamatega (taidega). Mann ütles, et tema mängib ikka puhaste kasvatajatega. Teile päeval uurisime, et kas nad inglise keeles omavahel räägivad ka. Mann ütles, et natukene küll, aga enamasit mitte. Meie küsisime, et no mida kasvataja näiteks sinu käest küsinud on. Mann ütleb, et "where are you from?". Meie küsime, et kas vastasid ka. Mann vastu: "Ei, ma olin siis veits shy nagu!" (shy – ingl k häbelik). Teilel päeval tekkis talle seal ka üks sõber, poiss nimega Dennis. Hästi tore ja sõbralik.

Kuna oleme siin mitu kuud, siis saime hea hinna nii motikarendist kui ka basseinipidajalt (maksame motika eest 23 eek päev ja ujume terve perega 13 eek eest päevas). Motikas on üks ütlemata ökonoomne elukas, tuleb tunnistada – sõidame juba nädal aega kütuse eest, mis läks maksma 30 eek J. Mannile saime kiivri ka, nüüd on süda veidi rohkem rahul, kui linna sõidame. Aga üldiselt oleme meie ikka äärmiselt haruldane nähtus oma kiivritega, mõnel üksikul motikajuhil on kiiver peas, aga kaasreisijate kiivrid on ennekuulmatud. Kahjuks ei ole fotokas pidevalt kaasas ja laskevalmis, muidu saaks jube hea seeria fotosid rolleritest uskumatu laadungiga. Õnneks elasime enne oma kodu saamist veidi kohalike juures ja saime teada, et ei ole kuigi tark tegu lasta kõigil kodu konditsioneeridel päevad läbi käia – nii võid kuus elektri eest pool maja rendisummat maksta. Harjume soojaga, käiame oma ventilaatorit ja kasutame vaid ühe magamistoa konditsioneeri ja ainult öösel. Eks näis siis, kas kuu lõpus see ära ka tasub. Vesi selle eest on odav, nii et saame rahumeeli oma bugenvilleaid iga päev veega varustada.

Maja asukoht meeldib meile ka. Meie piirkond on hästi vaikne ja väravates on turvad, kes jälgivad sissesõitjaid ning aegajalt patrullivad majade vahel. Seal, kus meie majade piirkond lõpeb, algab mägi, mille meiepoolsel küljel on Tai printsessi suvepaviljon. Nii et vaade on meil ka täitsa olemas. Enamus siinseid arendusi on kuskil võpsikus. Et kui oma majade vahelt välja lähed, siis pead tükk aega põõsaste ja põldude vahel ukerdama enne, kui linna jõuad. Meie värava juurest algab kohe tõeline Tai – toidu- ja hilbupoed, söögikohad, taide elamised, ööturg. Ühesõnaga elu keeb. Ja kesklinna sõidame motikaga paar minutit. Mere äärde veel paar juurde.

Kui keegi on endale talviseks puhkuseks piletid Taisse ostnud ja otsib elamist, siis meie oleme hea meelega nõus oma mõnusa maja jaanuaris-veebruaris hea hinnaga välja rentima – lähme ise jaanuaris Vietnami ja veebruaris liigume Tais ringi. Hua Hin on Bangkokist ainult 2-3 h kaugusel, siin on ilus mererand, meie majast ca 100 m kaugusel on suur bassein, ümberringi on palju põnevat ning pealekauba on Hua HIn Tai kõige puhtam linn. Kui kellelgi huvi on, kirjutage meile raudnaskid(ätt)gmail.com.

Esimesed päevad ongi rohkem sisseelamise tähe all läinud – oleme käinud supermarketis põhilist toidukraami ostmas, turul värske järel ja ostnud teeäärsest poest pudipadi – savist uhmri puunuiaga, sõelasid, nuge, kausse jms, mis koduses majapidamises puudu on. Oma pesa on täielik kaif. Kui on isu hommikul kaua magada, ei pea üldse mõtlema, kas see ikka sobilik on. Õhtul kaua väljas olles ei pea juurdlema, kas peaks kellelegi helistama, et jääme hilja peale. Hommikusöök ei lõppegi kl 10 nagu hotellides. Ja lõpuks ometi saan ma oma koju vaasi lilli osta, ilma et rahast kahju hakkaks – suur punt lillasid orhideesid maksab 5 eek, väike seatud punt lootoseõiega 3 eek. Ainus küsimus on, kuidas need asjad motika peal kõik koju vedada.

Esmaspäeval peeti Tais sellist püha nagu Loi Krathong. Selleks puhuks valmistatakse vee peal püsivad laevukesed, mis kaunistatakse punutud banaanilehtede, lilleõite, viirukite ja küünaldega. Phati sõnul lisatakse sinna münte, oma küüsi ja juukseid, aga ta ei teadnud, miks nii tehakse. Arvas, et nii on lihtsalt lõbus (sanuk!). Mina kuskilt sellele küünte-juuste jutule kinnitust ei leidnud. Kõige õigem oleks oma laevuke (krathong) viia jõe äärde, panna küünal põlema ja siis soov soovida. Eriti hea on, kui küünal kaua põleb ja krathong kaugele ujub. Meil siin Hua Hinis on ainult meri, niisiis tähistatakse siin Loi Krathongi mere ääres. Meri aga teatavasti uhub asju kaldale, mitte vastupidi. Nii et päris õige see asi siin siiski ei olnud. Aga ostsime meiegi Mannile krathongi. Küünalt põlema ei saanud panna, kuna täna oli hirmus kõva tuul ja see puhus leegi kohe ära. Mündi unustasime ka ära! J Jooksin siis võimalikult kaugele jalgupidi merre ja panin meie laevukese ujuma. Mõnest väiksest lainest sai isegi jagu, aga siis läks karile. Nagu ka kõigi teiste omad! Muidu oli tore pidu, palju rahvast, toite, muusikat, ilusaid traditsioonilistes riietes Tai tüdrukuid. Uurisin, kas sellel pühal võiks mingit pistmist olla ka hingedega (kuna meie hinged päev on samal ajal), aga kuskilt sellele kinnitust ei leidnud. Pigem nimetavad nad seda valguse pidustuseks ja tõmbavad paralleele India deepawaliga.

Teisipäeval toimus uskumatu asi. Meil oli ainult 25 kraadi sooja ja vihma sadas. Kohe terve päeva. Kui Mann oli lasteaias, siis proovisime linna sõita, aga meil hakkas hirmus külm ja märg seal motika seljas. Nii et keerasime otsa ringi. Göran ütles, et esimest korda 5 kuu jooksul näeb ta siin sellist ilma. Õhtul valmistasin kartuliputru, kuna Mann oli sellest juba alates Hong Kongist rääkinud (oleme talle ikka kohvikus ka ostnud vahel, aga see ei ole ikka see olnud). Tuleb tunnistada, et väga raske on koduse maitsega toite siin valmistada. Kõik maitseb lihtsalt hoopis teistmoodi – kartul on magusam, tomatil on uus maitse, kana küpseb teisiti… Nii et kui oled Tais, söö Tai toitu!