Roadtrip rolleril

Õhtupäiksesed vaated Hua Hini tagustele mägedele, järgmine road trip viib meid sinna

Mann väsis tagasiteel ära; Buddha varbakesed; püha kuju puude varjus

Kujud Khao Thaol, kilpkonnamäel

Uskumatult elava pilguga mungakujud Khao Thao koopas; vaade istuva Buddha juurest

Khao Thao - istuv Buddha, kaunistatud pühakujud ja mets

Kilpkonnamäel, Khao Thao

Kilpkonnamäel

Khao Thao, mägi täis templeid; Khao Takiab rand ja mägi

Khao Takiab kalasadam; sadamas töötav naine

Vaade rannikule Khao Takiab otsast; Mann palub endale head laupäeva

Kaktused kasvavad katusel; Mann kaifib frangipani lõhna

Khao Takiab, seisev Buddha; metsikud banaanid; mäe otsas asuv väike tempel

Khao takiabil meid tervitanud paks ahv; Khao Takiab rand ja meie

Kolmapäeva hommikul ärkasime vara. Vähemalt enda kohta vara. Määrisime endid paksult päiksekreemiga kokku, panime kiivrid pähe ja ronisime mootorratta selga. Sõitsime mööda mereäärt lõunapoole, kus asuvad väiksed külad ning vaiksed rannad - Khao Takiab (söögipulga mägi) ja Khao Thao (kilpkonna mägi).

Esimesena sõitsimegi kõigest 4 km kaugusel asuva Khao Takiab mäe juurde. Seda maaninal asuvat mäekest koos suure kuldse seisva Buddhakujuga on näha isegi Hua Hinist, kui kuskile kõrgemale ronida. Esimesena tervitas meid rannateel liiva sees istuv paks ahv. Väga rahulolev ja armas. Rannariba oli kitsas, aga liiv ilus valge. Kuigi, mulle meeldib vist Hua Hini rand rohkem. Rannas polnud ühtegi peesitajat. Aga rahvast oli palju, kõik kobaras koos. Üritasime ka üle puntras seisvate inimeste õlgade kiigata (mis Tais ei ole just kuigi keeruiline, kuna nad on nii lühikesed) ja ehmatasime päris ära. Ringi keskel oli valgesse kilesse pakitud... laip. Mul hakkas ikka väga kõhe. Uurisime eemalseisva farangi (nii nimetatakse siin valgeid) käest, mis juhtus. Tuli välja, et eelmise päeva tuulise ilmaga, olid 4 Taiwani meest läinud ujuma liiga kaugele, mägi asub mere sees ja mäe jalam on täis suuri teravaid kive. Sinna nad ujusid ja tagasi ei saanud. Kolm õnnestus päästa, aga ühte otsiti kuni järgmise hommikuni. Ja leiti vahetult enne meie kohale jõudmist. Kurb! Mina vana mõttemeister mõtlesin muidugi sellele kohutavale juhtumile üleliia. Seda ei oleks vaja, ega see inimest tagasi ei too. Aga lõpuks mõtlesin, et pagan seda meeste kambavaimu. Kui teised ees midagi ette võtavad, siis ei kõlba ju öelda, et mina ei tule või et mina ei tunne end selles asjas nii tugevalt. Hirm ja kartused neelatakse alla ja minnakse kambaga ühes. Ma ei tea, kas nende Taiwani meeste puhul oli asi selles, võibolla oli hukkunu ise eestvedaja, aga põhimõte jääb samaks.

Meie igatahes otsustasime hoopis mäe otsa ronida. Esimesed trepid olid köki möki ja viisid kuldse seisva Buddha juurde. Siis läks asi karmiks, trepp oli nii järsk ja astmed nii pisikesed ning kõrged, et ülesjõudes olid kintsulihased täiesti krampis. Preemiaks olid ilusad vaated merele ja Hua Hinile. Mäe otsas oli üks väike tempel, milles kaks sädelevat munga kuju ja terve armee eri kuju ja suurusega elevante. Laua all, millel munkade ja elevantide kujud seisid, elas üks koer. Ma mõtlesin, et see peaks küll olema üks hea auraga koht sellele koerale elamiseks. :) Väikse templi külje peal oli 7 Buddha kuju ning igaühe ees kauss raha kogumiseks. Mann tahtis, et meie ka kõik raha paneks ja nii me tegimegi. Erinevate kujude tähendustest polnud meil aimugi, niisiis valisime kuju, kellele raha anda, tuju järgi. Mann pani mündi kolksuga metallkaussi, langetas pea, pani käed otsa ees kokku ning palus endamisi. Ta on tõesti palju vaatlemisega tegelenud. Kui alla ronisime, nägime, et üks Buddha munk müüb vanu amulette ja kujusid. Muuhulgas ka väikseid koopiaid neist seitsmest kujust, kellele üleval raha panime. Tuli välja, et iga kuju tähendas ühte nädalapäeva. Nii palus Mann laupäeva eest, mina neljapäeva ja Henri reede eest :).

Edasi sõitsime ümber mäe. Mäe sisemaapoolsel küljel, asus väike kalasadam - jõgi koos sadade värviliste kalapaatidega. Jõe ääres katusealune, kus naised värvilistest võrkudest kalu välja korjasid. Haises vängelt, mõtlesin, et peale seda ei taha tükk aega kala süüa. Kujutage ette, kui te toore kala päevaks 35 kraadisesse niiskesse kuumusesse jätate. Või ärge kujutage, see ei ole meeldiv fantaasia... Üle tee asusid väiksed kalarestoranid, aga ma ei kujuta ette, et nendes einestamine suur elamus on, just selle metsiku leha tõttu.

Jõudnud teisele poole mäge, nägime, et tegelik rand, mille pärast Khao Takiabile tullakse, on hoopis seal. Rannariba on laiem, ääristatud lamamistoole ja süüa/juua pakkuvate rannakohvikutega, aga liiv on tumedam, kui nurga taga. täitsa kobe. Sellega oli Khao Takiab vallutatud.

Et oma järgmisesse sihtpunkti, Khao Thaole jõuda, pidime mitu km mööda maanteed sõitma. Õnneks oli see täiesti tsiviliseeritud tee - motikatele oli isegi eraldi kitsam rada eraldatud. Vannilinad motika korvist kippusid minema lendama ja mina naersin terve tee nii, et motikas värises. Nimelt kippus Henri kiiver, mis talle päris paras ei ole, suure tuulega minema lendama. Niisiis sõitsin mina ühe käega Henri kiivrit kinni hoides, aegajalt silmadele surudes ja siis jälle kuklasse tõmmates. Meie ekipaaž sarnanes kahtlaselt tsirkusenumbrile, ma kardan!

Kohale me igatahes jõudsime. Rand oli lai, valge liivaga ja jumala inimtühi. Kuna meil oli plaan päev avastamisega täitsa, siis meie ka rannale peesitama ei jäänud, Ronisime hoopis kilpkonnamäe otsa, mis on tihedalt täis pikitud erinevaid templeid ja pühakujusid. Minu plätud (jah, needsamad, mis ma 3 nädala eest 30 eek eest ostsin - odavusel on varjatud omadused, nimelt halb kvaliteet) läksid katki ja ma pidin mäge ja metsa paljajalu vallutama. Ise mõtlesin, et ma olen selle reisi jooksul palju arenenud - käin troopilisel maal metsas paljajalu ringi! Mäe põhikuju oli kõrgel asuv suur kuldne Buddha, umbes sama suur, kui Hong Kongis nähtud pronkskuju. Aga sinna jõudmiseks läbisime hulga väikseid templeid, läksime mööda värvilistest pühakujudest ja pisikestest majakestest, kus mungad üksinduses elavad. Ühel hetkel läks rada ikka väga kiviseks ja konarlikuks ning mina otsustasin, et suurt Buddhat ma lähedalt vaatama ei lähe. Hakkasime siis Manniga alla ronima, aga teel seisev munk nägi meie allaandmist pealt. Näitas, et mingu me üles. Mina näitasin, et paljad jalad (temal endal olid ka muidugi paljad jalad). Kui ma arvasin, et nüüd olen end välja vabandanud, otsustas munk, et ta me nii lihtsalt ei pääse. Kuna ta hakkas ise kaasa tulema ja muudkui vehkis käega, et meie järgneksime, ei jäänudki meil muud üle. Mille üle me muidugi pärast väga rõõmsad olime, Buddha oli uhke ja vaated ilusad.

Kõht oli selle mägedevallutamise peale hirmus tühjaks läinud. Otsisime tee äärest kohta, kus süüa saaks. Aga kõik valmistasid ainult riisi ja köögivilju vms. Meil oli supiisu. Lõpuks leidsime koha, kus kokaneiu lubas meile Tom Yam Goongi teha. Ootasime ja ootasime ning lauale saabus mingi läbipaistev vedelik, värskest tšillist pungil (kuigi me olime ilma vürtsita palunud, kuna Mann oli ka kambas). Õnneks toodi muu toiduga kaasa jube maitsev koriandriga kanapuljong, mille Mann kiirelt endale võttis. Tegime siis käte ja jalgadega seleks, et Tom Yam sisaldab ka tšilli pastat. Neiu saatis siis oma noormehe motikaga pasta järgi. Supp tehti ümber, pasta pandi sisse ja lisati veel kamaluga tšillit. Mina ausalt seda süüa ei saanud. Henri jõudis ka ainult poole peale, kuna siis meenus meile, et olime kaamera esimesse söögikohta, kust suppi otsimas käisime, jätnud. Maksime kiirelt ära ja lendasime kohale. Oligi alles. See on muide juba teine kord, kus oleme kaamera maha unustanud ja hiljem kätte saanud. Taid on head inimesed, selles pole kahtlustki!

Tagasiteel sõitsime veidi veel sisemaal, mägede ja laante vahel. Mann oli terve tee sügavalt mõttes ja küsis siis: "kuulge, kui maakera on ümmargune, kuidas siis vesi ära ei voola?", mille peale me seletasime talle maa külgetõmbejõu võlusid, mis talle sügavalt huvi pakkus (ta on meid viimasel ajal päevast päeva pommitanud küsimustega a la "mis on inimese sees", "miks on inimesel südant vaja", miks üldse inimesed ja majad olemas on", "kuidas konnad ennast sügavad" jne). Õhtupäike tegi valguse imeliselt soojaks, linnud sädistasid ja laulsid eemal kõrge heina sees, tuul puhus ja lapsepõlv tuli meelde. Mann magas motika peal, Henri tegi pilti ja mina kaifisin... nii naljakas kui see ka pole, see tunne seal kõrvaltee ääres oli kogu päeva elamustest minu jaoks kõige tugevam!
05:56 | Category: | 5 comments

Veidike õiteilu
Mann koduteel


Mul on selline teooria, et kui uude kohta jõuad, tuleb kohe silmatorkavatest asjadest pildid ära teha. Sest silm harjub nii kiiresti, et juba järgmisel päeval tunduvad needsamad asjad juba tavalise ümbrusena. Oma Hua Hini koju kolides ma selle reegli järgi ei käitunud, alati magasin selle hetke maha, kui päike enam liiga ere ei olnud, aga looja ka veel polnud läinud. Aga huvitaval kombel minu teooria siinse õitemere osas ei kehti - iga päev oma tänaval jalutades imetlesin neid uuesti ja uuesti. Õhtul, kui päikse looja läheb, pole õied enam eriti näha, aga siis ilmuvad tänavale aroomid. Te ei kujuta ette, kui tugeva ja meeldiva lõhnaga mõned neist on. Ühel öösel, kui Mann juba magas, võtsime Henriga kokteilid kaasa ja läksime tänavale - tähistaevast vaatama ja naabri lillede lõhna nautima. Ka meie aed on edenenud, kõigest kolme nädalaga oleme kõik oma bugenvillead õitsema saanud! Ühesõnaga - veidike värvi teile sinna lumisesse Eestisse!
07:33 | Category: | 10 comments

Internetiseerituuuuud

Inglike öises linnas; tegelane meie aiapostilt

Reisi pooleaastast tähtpäeva tähistamas

Mann oma karvase sõbraga; Mann reisitähtpäeva tähistamas

Hua Hini rand; taid armastavad oma kuningat, nagu näete

Liiv püksist välja; jäätisemüüja rannal

selliseid suveniirimüüjaid kohalikest hõimudest on terve Tai täis; väike restoran kodu lähedal, praad 6 eek :)

Hua Hini rannas *2

Hua Hini rannas *2

Naabri lilled ja meie aia pealt järjekordne tegelane

Juhtus ime ja meie internetiseerumise saaga leidis õnneliku lõpu, oleme maailmaga püsiühenduses. Meil käis üks päev mingi internetifirma omanik, tõdes, et meie majas tõesti signaali ei ole ja lubas järgmisel päeval ruuteri tuua. Järgmisel päeval ta ei tulnud ja lubas ülejärgmisel saabuda. Ülejärgmisel päeval läks ta aga ära oma pere külastama. Lülitas telefoni välja ja oma unustas ka oma töökaaslastele öelda, kas ta kavatseb seal olla kaks päeva või kolm nädalat. Ühel hetkel tüdinesime tema pommitamisest ära ja hakkasime otsima alternatiivseid lahendusi. Kolmas koht, kuhu läksime, oligi valmis meid aitama. Täna käis kõigepealt kohal esimene meeskond juhet panemas, siis teine meeskond internetti panemas ja oligi valmis. Voila!

Aga muust. Nii kummaline kui see ka pole, kui sul on ilusa sinise veega bassein maja kõrval, mille ümber mugavad lamamistoolid, siis ei kisugi eriti mereranda. Eriti veel arvestades, et ilm on megakuum, merevesi on lihtsalt kuum ja basseinis on parajalt jahe, et seal tundide viisi liguneda saaks. Natuke isegi piinlik tunnistada seda tõsiasja. Aga me võtsime end siiski kokku ja käisime esimest poolt Hua Hini mererannast vaatamas-proovimas. Parkisime oma rolleri otse rannakaljul kalapaatide kõrval asuva väikse Hiina temple ette ja laskusime mööda ilusat kohvikutest ääristatud promenaadi alla liivale. Rand on sinise vee ja heleda liivaga, ääristatud väikestest rannarestoranidest ja –baaridest, mis pakuvad rendiks värvilisi lamamistoole ja müügiks nii Tai kui maailma roogasid-jooke. Meie oleme kahjuks kohalike hindadega väga ära harjunud ja seega käsi eriti rannakaupa ostma ei tõusnud. Kuna kell oli päris palju, siis kauplesime endale ühe suure õlle ostmise eest rannatoolid ja Mann võis end hakata liiva sisse kaevama. Vesi oli soe, õlu oli külm ja rannast jäi hea mulje. Järgmine kord lähme edasi järgmiseid randasid vallutama.

Ükspäev vaatasin Tripadvisorist soovitusi, mida Hua Hini ümbruses teha võiks. Üks neist oli kuninga suveresidentsi külastamine, mille me ka kolmapäeval ette võtsime. Mann pani ennast ka printsessi moodi riidesse, et konteksti sobida ja ajasime motikale hääled sisse. Proovisime igast pargi küljest, aga kõik, mis me nägime, olid sõdurid suurte automaatidega. Nad peitusid igal pool – põõsaste sees ja pinkide taga. Aga sisse me ei saanudki. Õhtul veidi sügavamale internetiavarustesse süvenedes lugesin, et mõne aja eest suletigi residents külastajatele, sisse lastakse ainult kuninga lähem perekond. Mann ei olnudki väga kurb, kuna me läksime tema rõõmustamiseks läbi ühest sisustuspoest, kus väiksel karvasel koeral on parajasti väga pallisarnased kutsikad. Mann sai nendega veidi mürada ja oligi juba rahul!

Vahepeal külastasime ka kohalikku immigratsiooniametit. Arutasime veidi, kuidas meie viisast viimast v6tta ja seda k6ige soodsamal viisil. Jõudsime arusaamale, et tuleb detsembris, enne viisa esimese poole lõppu korraks mõnda naaberriiki külastada. Esialgu tundub, et käime Kambodžas ära. Siis saame tagasitulles automaatselt lisaks 60 päeva Tai viisat. Jaanuaris Vietnami jõudes peame taotlema endale uue Tai viisa, mida hetkel tasuta antakse. Ja siis peakski lõpuni välja venitama.

Meie naabrid on taid. Peremees on juba üsna eakas mees, kes igal õhtul mööda ümbruskaudsete tänavate ääri kõndides trenni teeb. Mina teretan teda iga päev rõõmsa "Sawadtee kaa"-ga. Ja ühel päeval tuli ta minu juurde ja kinkis kaks ilusat kollast lõhnavat õit oma puu otsast. Milline armas žest. Panin need õied väiksesse kausikesse ja nad lõhnastasid tervet meie kööki mitu päeva.

Ühel õhtupoolikul linna sõites nägime, et Manni lasteaias käivad ringi mehed ja pritsivad midagi aianurkadesse ja maapragudesse. Läksime uurisime, mille vastu nad võitlevad ja tuli välja, et sihtmärkideks olid väiksed sipelgad, kellest üheski troopilises maas puudust ei ole. Uurisin siis minagi, et kui palju üks selline mürgitamine meile maksaks. Pealik ütles, et aasta aega kord kuus maksab ca 1300 eek. Aga ühe korra võivad nad meie aia tasuta üle käia. Ja tulidki sedamaid meie siplegatega võitlema. No küll mõjus hästi, enne olime nendega ikka päris hädas – terrassile mahakukkunud riisitera tekitas kiiresti võimsa rahvaste rände. Ja nüüd pole neid juba nädal aega praktiliselt kohanud! Nii et vahel on tasuta lõunad siiski olemas.

Teisel õhtupoolilul jalutasime lähedalasuvasse pagariärisse, kus me veel käinud ei olnud. Kuna kell oli juba palju, õues oli kottpime, siis olid pagariäri riiulid muidugi suhteliselt tühjad. Midagi muud me sealt ei leidnud, kui et Mann ostis endale 5 eek eest ühe topsijäätise. Müüja andis jäätise ja kinkis Mannile veel paki kohapeal küpsetatud grissineid, mille hind oli poole suurem, kui jäätis ise. J

Tai ühiskond keerleb teiste vastu hea olemise ümber. Abi ja teeneid pakutakse ning kasutatakse igapäevaelus lugematu arv kordi. Tai inimesed pidid näiteks kohutavalt üllatunud olema, et miks maaima suurlinnades kodutud inimesed tänavatel magavad – et kus siis nende inimeste sugulased on. Siin võetakse ilma küsimusteta kõik sugulased ning tuttavad, isegi hädasolevad võõrad, oma koju määramata ajaks. Lugesin just raamatut taide ja lääneinimeste erinevuste kohta. Tuleb välja, et neil puudub igasugune vajadus privaatsuse järgi. Kui võtad endale tai naise, saad kogu pere ja suguvõsa. Kõik elavad koos, kõik on koos ning kõik räägivad kõigist asjadest koos. Taga rääkimine on siin viisakam, kui otse näost näkku probleemide arutamine. Ja ära imesta, kui su uus sugulane, näiteks naise onu tütar küsib keset õhtusöögilauda – millest see tuleb, et sul on nii karvased jalad; kas su paksus on tingitud mõnest haigusest; kui palju raha sul täpselt pangaarvel on… Kõigist neist asjadest rääkimine ei ole siin mitte mingi hinna eest ebaviisakas! Me oleme sattunud tõesti teise maailma!

Kolmapäeva õhtul jõudsime siis lõpuks oma poole aasta tähistamise restoraniskäiguni. Külastasime ilusat restorani nimega MiniFarm, sõime eelroaks vürtsikat salatit marineeritud ja grillitud sealihaga, pearoaks võttis Henri küüslaugu ja värske rohelise pipraga searibid ja mina praekala galangali ning Tai ürtidega. Kõik oli äärmiselt maitsev, aga ühtegi uut lemmikut meil ei tekkinud. Sealihasalat oli super, aga jäi siiski pisut meie sarnasele lemmikule loomalihaga veidi alla. Tai ürtideks oli kalale lisatud taide püha basiilikut, mis maitseb tugevalt aniisi järgi ja seega mu lemmikute hulka ei kuulu. Peale restoraniskäiku sõitsime kesklinna, väikestele tänavatele,m is on pikitud baaride ja restoranidega. Meil oli ühe mu ajakirjaloo jaoks vaja pildile saada mõned ladyboyd (mehed, kes tahavad naised olla). See osutus kohutavalt raskeks ülesandeks, kuna neid oli päris naistest kohutavalt raske eristada. Tundsime nad ära ainult siis, kui nad rääkima hakkasid, kuna hääles olid mehelikud noodid veel kosta. Mann oma valgeks pleekinud juuste, kuldkingade ja baleriinikleidiga oli tõeline tõmbenumber. Baaritüdrukud, kes tänavate ääres kliente ootasid, läksid päris pöördesse, kiljusid ja lehvitasid. Nagu staariga kõndisime ringi :).
13:34 | Category: | 5 comments

Sellest, mis selja taga
Terviseks! Pool aastat selja taga, pool ees!

Meie reisijuttude usin lugeja Red Whortleberry tuletas meile meelde, et võiksime reisi algusest poole aasta möödumist ühe korraliku kokkuvõttega tähistada. Suured tänud selle hea soovituse eest, kuidas me küll ise selle peale ei tulnud. Ajud olid vist liiga hõivatud… puhkamisega.

Tuleb tunnistada, et mäletame uskumatult hästi alates reisi algusest kõiki, kelle juures elasime – järjekorda, nimesid, nägusid, tegusid, kodusid… Meenutame vahel ka Mannile, et kas mäletad veel suurt valget koera Pacy´t Tšiilist või väikest sõpra Katherinat Brasiiliast. Ja üllataval kombel ta mäletabki – tavaliselt mõtleb veidi ja ütleb siis: "aa, jaajaa, seal oli ju nii et…" ja jutustab siis mingi seiga, mille meeles pidamine meile täitsa kummaline tundub. Laste värk! Mäletame hästi toite, mida sõime ja isegi tundeid, mida tundsime.

Alguses olime teiste juures elades äärmiselt tagasihoidlikud. Kummaline tundus ikka alguses teiste koju sisse sadada. Me vist isegi ei küsinud algul tekke juurde, kui külm oli – tõeliselt ennastohverdav viisakus. Muretsesime üleliia, kas me ikka oleme piisavalt viisakad või ega me oma pererahvast kuidagi ei solva. Raske oli neist mõtetest lahti saada. Aga peale väikest treeningut harjusime sellise mustlaseeluga ära. Uude koju minnes uuris Mann alati esiteks, kas seal lapsi on, kui vastus eitav oli, siis küsis ta, kas koeri-kasse on, mis ajas ka asja ära. Vahel ei olnud ühtegi neist, siis püüdsime Manni mõne muu uue kodu üksikasjaga rõõmustada, kasvõi näiteks sellega, et lapsi-loomi pole, aga me oleme seal ainult 2 ööd. Teiste kodudes elamisega harjumine võttis vast umbes kuu või nii. Edasi me enam nii palju ei muretsenud. Saime aru, et kui inimesed on oma uksed võõrastele avanud, siis on nad ka arvestanud sellega, et inimesed, rahvused ja kultuurid on erinevad. Ühel hetkel, umbes kolmandal kuul, avastasime järsku, et äkki võtame võõraste juures elamist juba liiga kergelt… äkki kergemalt, kui võõrustajad ise. Sellele mõttele ajendas meid paar korda ettetulnud lugu, mis on järgmine: saabusime uude koju, meile näidati meie tuba, kiitsime ja tänasime, panime oma kaasatoodud kraami külmkappi ja hakkasime tassikese tee kõrval tutvuma. Peale koosviibimist tahtsin mina muidugi meie järelt ise ära koristada – haarasin nõud, marssisin kööki, küürisin, kuivatasin ja hätta jäädes küsisin abi. Järsku avastasin, et perenaine seisab minu kõrval, vaatab suurte silmadega, muigab ja ütleb, et "sa oled vist küll väga harjunud juba võõrastes köökides toimetamisega!". Ega keegi pahaks ei pannud, Couchsurfingu inimesed on tõeliselt avatud, aga pani mõtlema. Meie marsime ju mitu korda nädalas uude võõrasse koju sisse, aga mõned meie võõrustajad võtsid külalisi vastu võibolla kaks korda aastas. Sellest alates püüdsime ennast rohkem kõrvalt jälgida ning mitte enam nii vabalt teiste kodus elamisse suhtuda.

Kõige eredamalt on meeles Brasiilia. Me oleme seda omavahel nii palju arutanud, et millest see tuleb – kas sellest, et Brasiilia oli esimene sihtkoht ja seega suutsime nn valge lehena kõike paremini vastu võtta või oligi seal midagi enamat. Arvatavasti mõlemat. Brasiilia inimesed on nii sõbralikud, elavad, temperamentsed, et nendega koos aja veetmine on elamus omaette. Brasiillased kutsusid meid kõige rohkem oma koosviibimistele kaasa – mäletate üritusi Niteroi kalaturul, feijoadat onu Jose juures või bobo söömist Francesca pool, Lauren ja Daniel tulid meiega isegi kaasa Pantanalis ringi rändama. Brasiilia köök oli täis tõeliselt häid üllatusi, road, millele võrdväärseid vastaseid meil kuskil enne Taid saada ei õnnestunud. Pantanal, võrratu Pantanal, oma puutumatusega, ärkamine ahvide möirete peale, toore lihaga piraajade püüdmine, olles ise ümbritsetud krokodillidest, imelised sinised Azul Ararad…

Kõige suurem pettumus oli meie jaoks Austraalia (mida tähelepanelikud lugejad kindlasti juba teavad). Ootused olid suured, kavatsesime veeta seal palju aega ning üksjagu ringi rännata. Aga peale ohtrate kängurude, aborigeenide ja mõne koaala ei olnud Austraalia meie jaoks piisavalt eriline. Inimesed, kelle juures elasime, olid toredad, aga üldiselt jäi mulje, et keskmine austraallane ei ole nii tore, kui keskmine uusmeremaalane. Näiteks, kui me liikluses midagi tobedat korraldasime (mida vastupidise suunaga liikluses ikka ju ette tuleb), lehvitas Uus-Meremaa autojuht meile rõõmsa näoga, Austraalias vehiti sama asja eest meie nina ees keskmise näpuga! Aasias väikse raha eest tõeliselt suuri elamusi nautides mõtleme vahel kibedalt kõigile neile kallistele kroonidele (ja sadadele ja tuhandetele kroonidele), mis Austraalias sai mõttetult kulutatud. Aga tuleb tunnistada, et oleme siiski äärmiselt rõõmsad, et oma reisi käigus seal ära käisime. Oleksime olnud kordi ja kordi rohkem pettunud, kui oleksime tulevikus kaks aastat korralist puhkust säästnud ning raha kogunud, ostnud hirmkalli lennupileti ning siis leidnud end keset Austraaliat – ilusat maad, mis on liiga kallis, et elu nautida!
Hetkel tundub meie esimese aasta riikide pingerida järgmine:
1. Tai
2. Brasiilia (Brasiilia jääb Taile grammikese alla peamiselt sellepärast, et sama raha eest ei saa Brasiilias nii luksilt elada, kui Tais, ning seetõttu, et brasiillased on peamiselt eurooplaste järeltulijad, seega meie kultuurile sarnasemad, kuid taide kultuur on maailm omaette)
3. Uus-Meremaa
4. Samoa (90% tänu võrratult ilusale ookeanile)
5. Argentiina (meile jäi tunne, et Argentiinas on veel lõputult palju meile pakkuda, aga me peame võtma aega ning minema tagasi suvel)
6. Malaisia (võibolla oleks Malaisia eespool, kui me poleks sinna jõudes nii väsinud olnud. Ja tagasi läheksime ennekõike Borneole)
7. Tšiili (raske oli Tšiilist sotti saada. Tuleks vist uuesti suvel minna. Aga kui valima peaks, läheks enne Argentiinasse)
8. Hong Kong (Hong Kong oli tohutult põnev, aga kahe nädalaga saime kõik soovitu ära vaadatud, enam tagasi ei läheks)
9. Austraalia

Muidugi oli eredamaid hetki ka mujal. Argentiina Iguazzu kosed ning kodune grillipidu Paola juures. Tšiilis õppis Mann uisutama. Uus-Meremaa maoorikülad ja võrratu võrratu maastik. Samoa universumi siniseim ookean, liinibussid ja elamine seinteta majas. Austraalia kängurud ja koaalad. Hong Kongis söödud maod ja kilpkonnad. Malaisias, Borneol, nähtud ahvid ja maod. Aga kõige värvikamaks tegid meie reisi esimese poolaasta just toredad inimesed, kelle juures elasime. Ma ei kujuta ette, kui niruks oleks meie reis jäänud (võrreldes praegusega), kui oleksime ainult hotellides elanud. Kuigi, tuleb tunnistada, küll oli vahel hea hotellis olla, ainult eesti keelt rääkida või hoopis vait olla! Nii et seda ei muudaks me mingil tingimusel – kui tahad tõeliselt maailma näha ja võõraste maadega tutvuda, ela kohalike juures. Kui tahad puhata ja mängida, võta hotell! Meil on kohutavalt hea meel, et planeerisime väikse aja maha võtmise peale pooleaastast traali-vaalit. Me tõesti vajasime seda. Malaisias vajasime iga aktiivse päeva kohta juba kaks passiivset, nii väsinud olime. Mann hakkas keskmisest rohkem jonnima ning ajas meid sellega vaikselt hulluks. Borneol, enne Taisse sõitu, võtsime ilusa hotelli ja ühel päeval ei tulnud sealt vist isegi üldse välja. Inimvõimetel on piirid. Tegime isegi oma plaane veidi ümber – lühendasime aega Malaisias ning lükkasime Filipiinide külastuse kevadesse (selles otsuses oli oma osa mängida ka loodusjõududel).

Keegi kunagi küsis, kas oleme liiga palju asju kaasa võtnud või äkki hoopis midagi tähtsat koju jätnud. Tuleb tunnistada, et meie pakkimisnimekiri ei oleks enam saanud täpsem olla. Mul ei tule ühtki asja meelde, mida meil meie kottidest vaja ei oleks läinud (va mõned kangemad ravimid, mida ma tõesti loodan, ei lähegi tarvis, aga mille kaasavõtmise üle mul siiski hea meel on). Me pole ka kordagi mõelnud, et näe, selle asja oleks pidanud kodust kaasa võtma. Suure summa eest ostetud Malaronesid ei ole me siiani tarvitanud, aga pool aastat ja mõned troopilised maad on veel ees, nii et maha ma neid veel ei kannaks. Kui neid vaja ei lähe, siis loodan tagasitulles need kellelegi poole hinnaga maha müüa. Ja igavene paks Austraalia Lonely Planet ei olnud tassimisvaeva väärt, selle asemel oleksime pidanud Malaisia oma ostma.

Mida me siis teine kord teisiti teeksime? Ideaalne oleks reisida nii, et esialgu elada paari-kolme pere juures ning eluolust sotti saada. Siis tuleks rentida endale meeldivas linnas ja toredas linnajaos korter, ikka nii 2-4 nädalaks, ja kohalikku elu nautida, lisaks tuleks leida aega, et riigisiseselt ringi rännata ning põnevaid elamusi kogeda. Sellel ideaalil on mitu "aga", esiteks ei saa niimoodi aasta jooksul just kuigi palju erinevaid riike külastada ning teiseks vajab selline reis põhjatu koguse finantse.

Uksuge või mitte, aga me tõesti tahaksime midagi sellist kunagi veel ette võtta. Tahaks võtta oma auto ja rännata aasta Euroopa peredes ning köökides. Lisaks jäi veel kripeldama Lõuna-Ameerika – Amazon, suvine Argentiina, Peruu, Mehhiko … sinna läheme ka kunagi!

Põnevaid avastusi:
1. Maailma parim veiseliha on kindlasti Brasiilias – picanha lõige (eks näis, kas me peale Jaapani veiseliha maitsemist mõtleme ümber)
2. Kui sa tahad Rio de Janeiros ühistransporti kasutada, siis arvesta, et bussidel ei ole numbreid, peatustel ei ole nimesid ning peatustes ei ole sõiduplaane (paar sõna portugali keelt teeb imesid)
3. Enam parema hinna-kvaliteedi suhtega veine ei ole võimalik leida, kui Argentiinast, Mendozast
4.Ära sa jumalapärast Argentiinasse mine, kui jälgid pingsalt, et peale 18 õhtul ühtegi kalorit sinu kõhtu ei jõuaks – valmistu õhtustama kesköö paiku ning seda aega-ajalt otse kuumast veiserasvast tulnud pirukatega
5. Ära iial tee seda viga, et viskad Tšiilis bussiga sõites pileti enne sõidu lõppu minema – ühe 100 km otsa jooksul võidakse sinu piletit kontrollida isegi kolmel korral
6. Toorest kalast tehakse mõningaid maailma parimaid roogasid – ceviche, poke, oka…
7. Vaikse ookeani saartel, Uus-Meremaal ja Austraalias võid lauspilvisusega täielikult ära põleda – kuuldavasti pidi selle põhjuseks olema hiiglaslik osooniauk nende kohal
8. Kui Samoal on punktist A punkti B 50 km, siis varu selle läbimiseks liinibussiga umbes 3 tundi – kiiruspiirang maanteel on 53 km/h ja vahepeal tehakse poodides peatuseid, et inimestel kõht tühjaks ei läheks
9. Kui sulle ei meeldi, et võõrad naised, mehed, lapsed ja kotid (või kõik korraga) su süles istuvad, ära Samoal ühistransporti kasuta
10. Kui te arvate, et New York või Pariis on kallid, siis minge Austraaliasse, saate üllatuse osaliseks
11. Hong Kongi korterid on ikka tõeliselt väiksed, inimesi on lihtsalt nii väiksel pindalal nii palju, et nad elavad nagu silgud plekkkarbis
12. Hiina köök oli meie jaoks tõeline pettumus – kuigi saime proovida tõeliselt põnevaid toite, tüütasid Hiina maitsed meid ära juba peale esimest nädalat
13. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõigist neist maadest on kõige kaunimad naised kindlasti Hiinas
14. Malaisias värvitakse seinad ja uksed valgeks, aga neid ei pesta iial. Isegi muidu väga viisakas ja puhtas kohvikus või hotellis on uksed nii seest kui väljast lihtsalt räpased.
15. Kanna Malaisias rännates WC-paberit alati kaasas, kuna malaid kasutavad sellel otstarbel oma vasakut kätt. Kohalike päästmiseks šokist, kasuta söömisel alati ainult paremat kätt.
16. Ära istu Malaisias bussis kohale, mis ei ole sulle piletil ette nähtud – kohalikud ajavad kohutava täpsusega järge ning soovivad istuda just endale ettenähtud kohal
17. Kui sa tahad Tais kellegagi kokku leppida, siis pead ise täpse aja ning koha määrama, taid ei soovi sinu tundeid riivata, ning jätavad alati kõik otsad lahti öeldes "up to you!" (taid võivad sind küll seepeale pidada inimeseks, kes teistega ei arvesta)
09:10 | Category: , , , , , , , , , , | 17 comments

Koduümbrusega tutvumas II osa (15. nov)

Henri kohatud paabulind; Mann ja Juc Hua Hini äärel

Baleriin Mann pargi paviljonis

külaelu; teel vaateplatvormile

Paviljon-tempel eemalt vaadatuna; haigutav ahv templi trepil

Stuupad põõsastes teel templi juurde

Templivaade; Mann ja Juc kõrgel templiäärel

Issi oma Manniga templis; templi vaade

Veel üks uutes riietes Mann; ülevalt mäe otsast meie majadepiirkond, üks neist sinistest katustest on meie oma



EELMISE POSTITUSE JÄTKUKS...

Eelmisel korral vist kirjutasin, et meie lähedal on mägi, mille külje peal on printsessi suvepaviljon. Ühel päeval, vaatamata lauspäiksele ja ligi 40 kraadile, panime kiivrid pähe ning läksime ringi sõitma. Henril oli paar päeva varem hommikul kl 6 uni ära läinud ja ta oli tookord üksi mäe otsa sõitnud. Mungad kogusid hommikusi riisiande ja Henrile jalutas vastu imeilus värviline paabulind. Nüüd tahtis ta ka meid sinnasamma viia. Roller oli tubli, vaatamata raskustele venitas ta meid kõiki siiski mäe otsa. Tänud siinkohal ka Tai köögile, mis on meid pisut lahjendanud ja roller elu kergendanud. Mäe otsas on ehitatud parkmets ja mitu vaateplatvormi, millelt saad imetleda vaateid linnale, merele ja ümbritsevatele piirkondadele. Võimas! Kui alla tulime, hakkasime uurima, kas seda nn printsessi pavilioni lähemalt ka näha saab. Ja leidsimegi teeotsa. Tee viis meid suure istuva Buddhani, mille kõrvalt algas pikk kitsas ja väga väsinud moega trepp üles paviljoni juurde. Uurisime kohalikelt, kas üles võib minna ning, saanud loa, asusime kuuma trotsides teele. Tundus, et seda treppi ei olnud keegi aastaid kasutanud, astmed olid heina kasvanud, mõnes kohas oli elektrikaabel maas, mõnes kohas aste keskelt sisse kukkunud ja suue augu tekitanud. OIime ettevaatlikud. Ühel hetkel olime järsku ahvide piiramisrõngas. Ju nad ei ole just eriti harjunud, et nende mängumaale, heina sees peituvate erivärviliste, kuldsete ja läikivate stuupade vahele mingid inimesed segama tulevad. Ega nad meile midagi ei teinud, lihtsalt vahtisid üksisilmi otsa hüppevalmis postitsioonis. Jalalihased krampis, jõudsime üles. Printsessi suvilast oli asi kaugel. Tegemist on väikse ilusa avatud templiga, mis kahjuks mingil põhjusel pooleli on jäänud. Igast küljest avanevad imeilusad vaated, iga ruumi laes on hiiglaslikud laemaalid, mis on kaetud vaid esimese suuri pindu katva värviga, Taile omase nikerdamiseni ei ole jõutud, lagesid ääristavad mustrid on mõnes kohas tehtud vaid pliiatsiga, värvimine on pooleli jäetud, keset väikest templit on jalalaba kujuline bassein, milles vett sees ei olnud, basseini viivad igast küljest trepid. Kõige tagumises, mäepoolses küljes, on raudaia taga kolm kuldset Buddhat, kellele juba ammu pole lilli ega riisi viidud. Buddhade kõrval on väsinud olemisega vanaad redelid, pikalikukkunud värvipotid ja hunnikusse pillutud pintslid. Tulime koju tagasi ja ma püüdsin selle koha kohta internetist midagi leida, aga tulutult. Uurisin taidelt, aga nemad ei tea midagi. Ütlevad ainult, et mingi temple, kuhu keegi ei viitsi minna, kuna nii kõrge trepp on. Kelle auks, miks pooleli… kõik see jäi vastuseta. Aga meil on aega sellega veel tegeleda. Taidele on omane mitte tead, miks midagi tehakse, nad teavad ainult, ET nii tehakse. Näiteks Phat paneb supi sisse mingit valget hapet, kuna ta ei osanud mulle öelda, mis see on, siis ma pistsin näpu sisse ja maitsesin… ja arvasin, et nüüd sööbib mu keele sisse suur auk. Küll ma üritasin vee ja soodaga seda olukorda parandada, aga asjatult, lõpuks aitas vanarahva ravim nimega aeg. Aga kui küsisin Phatilt, miks ta seda ollust supi sisse paneb, siis ütles ta et ei tea,nii lihtsalt tehakse. Sama vastuse saime, kui küsisime, miks Loi Krathongi paevukese sisse raha ja juukseid pannakse. Ja midagi sarnast ka, kui uurisime, miks temple pooleli on ja kelle auks see tehtud on. Taidel on niigi hea, milleks küsimusi esitada. Nad ei ole üldiselt väga uudishimulikud. Kui pakud lane roogasid proovida, ütlevad nad, et ei soovi, neil on oma Tai toit olemas. Või kui uurid, kas nad tahaksid reisida Euroopasse, paljud vastavad, et neile meeldib Tais, nemad ei soovi mujale minna. Taid elavad hetkes, jäägitult. Kui neil on raha, siis kasutavad nad seda nii, nagu homset poleks. Mis siis, et järgmised 3 nädalat sööb pere riisi. Sellele ei ole vaja mõelda, homne on kaugel ja eile juba möödas. Tihtipeale näemegi, kuidas silmnähtavalt vaene pere ostab turult lastele täiesti kasutut ninni-nänni, aga ju neil on sel päeval oma väikse söögikäruga ära hästi läinud ning sel päeval on neil raha. Görani sõnul on lane mehed alguses sellega äärmiselt hädas, et nende tai naised kulutavad kukus ajaks ette nähtud raha esimesel õhtul ööturul ära. Mõne aja pärast saavad nad aru, et siinsetele naistele tuleb eraldada raha päevakaupa. See kõik on üldistus, loomulikult on Taisid, kes säästavad, kes reisivad, kes katsetavad erinevate köökidega, aga valdav enamus on rahul sellega, mis neil hetkel olemas on. Selline suhtumine teeb neist õnnelikud inimesed, kui me küsime taksojuhilt, kas ta on eluga rahul, siis see küsimus on tema jaoks nii kummaline, nagu me oleksime küsinud, mitu korda sa oled Mt Everesti vallutanud – loomulikult on ta rahul. See teebki Taist naeratuste maa! See, ja lisaks veel see, et Tais on ennekuulmatu, et keegi avalikult oma negatiivseid emotsioone välja laseks paista, seda nimetetakse “näo kaotamiseks”. Kui ma vahel Mannile keset tänavat midagi veidi pahaselt ütlen, siis pööravad kõik ümberringi näod imestunult minu poole. Püüan end parandada!

Mann käib kolma korda nädalas lasteaias ja kaifib igat korda täiega. Lasteaia omanik on uskumatu naine. Tema, ta abikaasa ja nende kaks tütart (3 ja 5) kolisid siia alles 6 kuu eest. Lapsed hakkasid kohalikus rahvusvahelises koolis käima. Aga vanemad ei olnus selle kooliga rahul. Otsustati siis omaenda kool luua. 1. novembril avaski uksed algkool meie maja vastas. Omanikuproua Emma on ise varem pereõena töötanud. Siin olles tundis ta, et temast võiks veel kellelegi kasu olla. NIi sõidabki ta iga 2-3 nädala järel terveks nädalavahetuseks koos saatjaga Birma piiri äärde, kus ta hoolitseb kahe Birmast põgenenud Kareni suguharu külarahva tervise eest. Sõit viib sinna esmalt 1,5 h autoga ning siis 4 tundi muud moodi, nt jalgsi läbi jõgede, suur kott ravimitega pea kohal. Vot niipalju on mõnel inimesel sellele maailmale anda!

Esmaspäeval saab meil täpselt pool aastat reisitud. Kavatseme seda ühte lähedalasuvasse restorani tähistama minna. See on ilus koht, eks näis, kas see tähendab, et kvaliteet pole kiita, või näitab, et errand kinnitab reeglit. Järgmisel nädalal (või ülejärgmisel, kuna taide lubadustel on veniv iseloom) lähme arvatavasti tai köögi kursustele. Ootan põnevusega. Mul on juba nii palju küsimusi, loodan, et kokakooli juhendaja teab ka MIKS asjad nii on, nagu nad on!

Hua Hinis on imeilus vana raudteejaam, mille kõrval kuninglik ootesaal. Varsti varsti, kui saab lõpule meie internetiseerumise saaga ning me veidi planeerida saame, kavatseme sellelt ajalooliselt perroonilt rongile astuda, et külastada mõnda lõunapoole jäävat väikest linnakest koos sealsete ilusate liivaste randadega. Eks siis kuulete ka sellest pikemalt! Phat arvas, et kui tema sõbranna Phuketist, kellel on turismifirma, külla tuleb, siis võiksime kõik koos paariks päevaks minna Kwai jõele. Mille vastu meil muidugi mitte midagi ei ole! Veel tahame külastada Hua Hini taha mägedesse jäävat veiniistandust, uhket koske… Nii et uudistamist jätkub kuhjaga. Jaanuari veedame aga Vietnamis!

12:19 | Category: | 10 comments

Koduümbrusega tutvumas I osa (12.nov)

Mann Johani laenatud rattaga koduaias; issi tütrega

Kodulähedasel õhtuturul, Mann on ekstaasis;

Tegelane meie aia peal; uskuge või mitte - koorega grillitud munad


Tegeleme siin kuumas Hua Hinis endiselt puhkamisega. Meil on varsti varsti plaan Taimaal ka veidi ringi rändama hatata, aga hetkel pakuvad meile metsikut rõõmu päevad täis puhkust ja planeerimatust. Kui tihti ikka juhtub, et tänapäeva inimene saab endale lubada luksust mitte äratuskella peale ärgata… ja seda mitu nädalat järjest. Või seda, et õhtul hirmus kaua telekat vahtida, ilma et südametunnistus järgmise päeva lühikeseks jäämise pärast piinama hakkaks. Mitte kuigi tihti, ma usun! Meie siin võimaldame endale hetkel seda luksust. Täielik kaif on ka see, et ilm on nii soe, et Mann võib otse voodist aeda minna, pool tundi voolikuga lilli, aeda ja ennast kasta ning me ei pea muretsema, et ta külma saaks või et kas riided ära kuivavad. Kui ei viitsi, ei pea üldse kodust lahkuma. Vahetult enne keskpäeva kuuleme aia taga tuututamist – saabub tädi grilitud kanade ja vürtsika papayasalatiga. Peale seda saabuvad riburada pidi joogivesi (20 liitrit 6 eek), jäätised… kõik ümbruse väiksed söögikohad teevad tasuta kojuvedu. Aga üldiselt ajab uudishimu meid siiski kodust välja ka!

Ja tegelikult tuleb tunnistada, et ka koduümbruses on palju avastamist.

Oleme käinud kõigil Hua Hini suurematel (öö)turgudel. Kesklinnas on üks suur hommikune toiduturg, kus ma vahel käisin. Aga umbes nädala eest avastasime, et siinsamas meie kodu lähedal, toimub õhtuti samasugune turg, küll väiksem, aga kõik on olemas. Me pole aru saanud, mis päeviti see toimub (peaaegu iga päev, aga mitte päris) jam is kell ta algab. Vahel on juba kl 15 kaupmehed kohal, vahel hakkavad alles kl 17 oma putkasid avama. Sealt saab puu- ja köögivilju, valmistoitu, majapidamistarbeid, lilli… Ostame alati kotitäie laime, kuna siin kuumaga joome ära metsiku koguse vedelikku. Kuna poemahlad on (Tai mõttes) kallid ja kohutavalt magusad, siis joome omatehtud limonaadi – teen liitrisesse kannu segu veest, ühest laimist pigistatud mahlast ja neljast teelusikatäiesti pruunist suhkrust. Ostame ka suure kobara väikseid metsikuid banaane ja maksame 12 banaani eest alla 2 eek. Ostame ka ananasse – elame otse Tai ananassikasvanduste piirkonna ääres, seega saabuvad meie turule tõeliselt mahlakad viljad otse istandustest. Algamas on mangohooaeg, müüa ütleb meile, millised on täna söömiseks, millised homseks, edasi tuleb juba uuesti turule tulla J. Peaaegu alati ostame värskelt grillitud kanatiibasid või kanapepusid, vahel ka õlis praetud kana. Need maitsevad hästi nii Mannile kui Henrile, minagi söön neid aegajalt. Mulle meeldivad äsja õlist välja võetud taignas banaanid ja punased ning kollased kartulipontšikud. Kuigi turult saab ka valmistoitu, ostame meie seda tihtipeale koduteele jäävast väikest Tai toidukohast, kus tegutsevad ema, isa, vanaema ja tütar. Suuremat sorti ema seisab alati kui nende toidukohast möödume, oma väikses nurgakeses, kus ta kibekiirelt valmistab linna parimat ja odavaimat Tom Yam suppi. Olen üritanud vaadata, mida ta teisiti teeb, kui teised, aga lusikatäied erinevaid asju rändavad sellise kiirusega meie supipotti, et saladusele jälile saamine on võimatu. Siin Tais ei ole toidu hinna ja kvaliteedi vahel mingit kindlat seost. Enamasti tähendab kallimapoolne restoran, et see on turistidele ja seega ei pruugi toidud just kuigi maitsvad olla. Odav hind ja meie mõistes kole ümbrus tähendavad aga, et seal söövad kohalikud, keda oodatakse tagasi päev päeva järel ning seega võid oodata tõelist pidusööki. Kui oleme jupp aega rolleriga ringi rallinud, tekib isu millegi mahlaka ja värske järele. Selleks puhuks on teede ääres väiksed puuviljakärud, kus jää sees ootamas jahedad puuviljad – ostame kotitäie viilutatud ananasse, teise kotikese viilutatud arbuusi, sisse pistetakse kõigile puust pikad tikud ja snäkk ongi valmis. Tegelikult saad niimoodi teeäärsetest kärudest osta erinevaid snäkke (või terveid söömaaegu) terve päeva igal pool – grillitud lihad, vorstid, vürtsikas papaya salat, grillitud monad koores, Tai magustoidud… Lõputu valik.

Kesklinnas otse raudteejaama lähedal on ööturg nr 1. See on pikk pikk turg kahel pool ühte jalakäiate tänavat. Inimestest, hindadest ja kaubast on kohe näha, et see turg on tehtud turistide tarvis. Vahepeal ääristab ühte tänavapoolt pikk rida restorane, mis on ilusti sisustatud, mille sisseviskajad hõiguvad meid soomekeelsete fraasidega ja mille ukse eest on valgustatud postamendi otsas läikivate piltidega inglisekeelne menüü. Hinnad on Eesti mõistes ikka väga head, aga meie teame väga hästi, et 100 meetrit eemal maksad kordi vähem ja sööd paremat sööki. Mangokilo maksab siin 25 krooni, kui meie koduturul ainult 6 krooni. Järgitehtud päikseprillid 60 krooni, sama, mis suures kaubanduskesuses, aga kohalike ööturul kõigest 15 krooni. Selge, käidud, siia me vist enam niipea ei tule.

Ööturg nr 2 asub äärelinnas, on suur ja ilma kohalike juhendamiseta keerulisem kohale jõuda. Meid viis sinna esimest korda Phat. Turg on hiigelsuur ja seal on metsikult taisid. Metsikult! Mann vaeseke koguaeg kurdab seal, et ta saab inimestega pihta. Sealt saab kõike vajalikku, alates akutrellidest kuni küünelakkideni. Aga kõik on kuidagi täika kraam, nii et suurt erilist me sealt ei leia. Isegi kohalikud kaltsukad on seal esindatud, kuigi riided maksavad peaaegu sama palju, kui uued mõnes teises poes. Ja muidugi on siin lett leti järel võrratuid toite. Nende toidulettide juures ongi siblimine kõige suurem, kuna Taid ostavad parajasti oma perele õhtusööki.

Ööturg nr 3 on meie kodule täitsa lähedal . Keskmise suurusega turg, süüa on seal vähem, aga kauba seast võib leida tõeliseid pärleid. Käsitööna valmistatud nukuriideid ja pärisriideid, ilusaid ehteid, kodukraami jne. Ühe nurga peal valmistab noor Tai paar huvitavaid pannkooke – laps võib valida, millise looma kujuga pannkooki ta tahab, kõigepealt pannakse pannile peene joana looma piirjooned, silmad, nina jms, kui see osa on veidi tumedamaks praadinud, valatakse looma kuju sama tainast täis, kui pannkook mõlemalt poolt praetud, pistetakse selle sisse peenike puust varras ning ongi valmis, saad süüa nagu pulgakommi. Sellise kunsti hind on 3 eek pannkoogi eest. Otse ööturu külje all, suure pangahoome ees, on väike grillrestoran, mis on alati ümbritsetud võrratust grillimisaroomist ja täis kohalikke inimesti. Seal sõima rooga, mis sai auväärse koha Tom Yami kõrval Henri lemmik Tai roogade topis – vürtsine loomaliha salat. Oi see oli tulivürtsine, ühel hetkel tundus mulle, et mu suu põlebki päriselt ära. Aga no nii maitsev, et pooleli ka ei suutnud jätta. Henri on kindel, et loomaliha, mis oli mahlakas ja pehme, oli lõigatud samast tükist, mis brasiillaste picanha. Sinna lähme me veel tagasi.

Kui aga keset päeva on midagi tarvis ja poed on kinni, tasub külastada suurt kaubanduskeskust Market Village. Sest ka sealt on võimalik saada väga hea hinnaga kaupa. Kuna Manni ujumistrikoo ütles ühel päeval lootusetult üles – venis lihtsalt järsku kohutavalt pikaks ja augud tulid iseenesest sisse (täielik müstika!), siis oli meil vaja uut. Otsisime kõigilt turgudelt (sellepärast meil need turud nii põhjalikult läbi võetud ongi), aga ei midagi. Peentes lastekaupade poodides ei meeldinud meile hinnad (oleme siinse hinnatasemega väga harjunud ja ei taha kuidagi oma kodumaiseid hindasid enam maksta). Aga siis leidsime suure poe, kus on siin Kagu-Aasia vabrikutes toodetud firmariided, originaalid, aga kohalike hindadega. Ju need eksemplarid on mingil põhjusel ekspordist maha arvatud, aga meie neid põhjuseid riiete peal ei tuvastanud. Üks hilp alla 20 eek. Ostsime siis Mannile kahed bikiinid, 2 särki, 1 kleidi, 1 seeliku ja ühed dressikad. Müüja vist arvutas midagi valesti ja võttis meilt selle kuhja eest ainult 115 eek. Meil on kohutavalt hea meel, kuna Manni garderoobi polegi meil senini õnnesunud eriti välja vahetada. Paljud kodust kaasa võetud särgid olid saanud endale plekid, mis enam ära ei läinud ja ega värvidgi enam endised ei olnud. Mann oli ka nii rõõmus, et mängis peale kojujõudmist moedemonstratsiooni – demonstreeris kõiki riideid kohe kaks korda. Mõningaid pilte sellest šõust saate teiegi siin näha. Nagu näete, on tema blondid juuksed veel blondimaks läinud ja hele nahk kõvasti päikest näinud.

JÄTKUB PAARI PÄEVA PÄRAST...

15:14 | Category: | 4 comments

Oma pesa Hua Hinis (4. nov)

Üritame elu eest hirmsa tuulega oma Krathongi küünlaid süüdata - tulutult; pidustuste lava rannal

Traditsioonilistes riietes-ehetes Tai tüdrukud pidustuste paraadilt; väike tüdruk Tai traditsioonilise muusika ansamblist

Mann lasteaias; Krathongid müügil

Meie tänav; Meie maja

Oma aia palmid *2

Nikerdised fassaadis *2

Manni lasteaed meie aiast vaadatuna; Meie väliterrass

Söögitoa kummut ja 5 eek kimp orhideesid; Mann peseb oma Johanilt laenuks saadud ratast

Mina hommikul köögis askeldamas; meie aia uhkus - suur bugenvillea

Perekond rolleril; meie söögituba

PS! Ilmateade all paremas nurgas läks vahepeal segi, meil on endiselt iga päev 35 kraadi ja päike, mitte pilved, vihm ja 10 kraadi, nagu tema mitu päeva näitas J Sellepärast muutsin ilmateate tagasi Bangkoki peale, see näitab esialgu õigesti!

Läbirääkimiste tulemusena kolisime laupäeval oma uude majja sisse. Asume nüüd Görani kõrvaltänaval, kus meil on kahe suure magamistoa, köögi, 2 vannitoa, elu- ja söögitoa, terrassi ning aiaga maja. Esialgu pole meil ei internetti ega kaabel tv-d, mille kavatseme lähipäevadel saada. Kaabel on kohutavalt oluline, kuna muidu peame igal nädalal mitu tundi kohalikes pubides istuma ja Inglise kõrgliiga jalkamänge vaatama, nagu me seda laupäeva õhtul tegime. Kodus oleks ikka hulga mõnusam ja õlu ka veidi odavam, kuigi mitte märkimisväärselt. Meie maja vastas avati paari päeva eest Inglise algkool-lasteaed, kus Mann nüüd paar korda nädalas kaks tundi oma pärastlõunast Inglise keele klubis käib ja teiste lastega (ja uute mänguasjadega) mängida saab. Peale paari esimest korda on ta suisa vaimustuses. Tahaks iga päev minna, aga see maksaks terve varanduse. Eks tal on hea kindel tunne ka, kuna kodu on otse üle tee. Püüame siis ikka uurida, et mida nad seal teevad. Esimesel päeval küsisin, et kas sa olid lastega või kasvatajatega. Mann ütleb, et kasvatajatega. Mina küsisin, et kas selle heledamaga, kellega ma alati räägin või nende tumedamatega (taidega). Mann ütles, et tema mängib ikka puhaste kasvatajatega. Teile päeval uurisime, et kas nad inglise keeles omavahel räägivad ka. Mann ütles, et natukene küll, aga enamasit mitte. Meie küsisime, et no mida kasvataja näiteks sinu käest küsinud on. Mann ütleb, et "where are you from?". Meie küsime, et kas vastasid ka. Mann vastu: "Ei, ma olin siis veits shy nagu!" (shy – ingl k häbelik). Teilel päeval tekkis talle seal ka üks sõber, poiss nimega Dennis. Hästi tore ja sõbralik.

Kuna oleme siin mitu kuud, siis saime hea hinna nii motikarendist kui ka basseinipidajalt (maksame motika eest 23 eek päev ja ujume terve perega 13 eek eest päevas). Motikas on üks ütlemata ökonoomne elukas, tuleb tunnistada – sõidame juba nädal aega kütuse eest, mis läks maksma 30 eek J. Mannile saime kiivri ka, nüüd on süda veidi rohkem rahul, kui linna sõidame. Aga üldiselt oleme meie ikka äärmiselt haruldane nähtus oma kiivritega, mõnel üksikul motikajuhil on kiiver peas, aga kaasreisijate kiivrid on ennekuulmatud. Kahjuks ei ole fotokas pidevalt kaasas ja laskevalmis, muidu saaks jube hea seeria fotosid rolleritest uskumatu laadungiga. Õnneks elasime enne oma kodu saamist veidi kohalike juures ja saime teada, et ei ole kuigi tark tegu lasta kõigil kodu konditsioneeridel päevad läbi käia – nii võid kuus elektri eest pool maja rendisummat maksta. Harjume soojaga, käiame oma ventilaatorit ja kasutame vaid ühe magamistoa konditsioneeri ja ainult öösel. Eks näis siis, kas kuu lõpus see ära ka tasub. Vesi selle eest on odav, nii et saame rahumeeli oma bugenvilleaid iga päev veega varustada.

Maja asukoht meeldib meile ka. Meie piirkond on hästi vaikne ja väravates on turvad, kes jälgivad sissesõitjaid ning aegajalt patrullivad majade vahel. Seal, kus meie majade piirkond lõpeb, algab mägi, mille meiepoolsel küljel on Tai printsessi suvepaviljon. Nii et vaade on meil ka täitsa olemas. Enamus siinseid arendusi on kuskil võpsikus. Et kui oma majade vahelt välja lähed, siis pead tükk aega põõsaste ja põldude vahel ukerdama enne, kui linna jõuad. Meie värava juurest algab kohe tõeline Tai – toidu- ja hilbupoed, söögikohad, taide elamised, ööturg. Ühesõnaga elu keeb. Ja kesklinna sõidame motikaga paar minutit. Mere äärde veel paar juurde.

Kui keegi on endale talviseks puhkuseks piletid Taisse ostnud ja otsib elamist, siis meie oleme hea meelega nõus oma mõnusa maja jaanuaris-veebruaris hea hinnaga välja rentima – lähme ise jaanuaris Vietnami ja veebruaris liigume Tais ringi. Hua Hin on Bangkokist ainult 2-3 h kaugusel, siin on ilus mererand, meie majast ca 100 m kaugusel on suur bassein, ümberringi on palju põnevat ning pealekauba on Hua HIn Tai kõige puhtam linn. Kui kellelgi huvi on, kirjutage meile raudnaskid(ätt)gmail.com.

Esimesed päevad ongi rohkem sisseelamise tähe all läinud – oleme käinud supermarketis põhilist toidukraami ostmas, turul värske järel ja ostnud teeäärsest poest pudipadi – savist uhmri puunuiaga, sõelasid, nuge, kausse jms, mis koduses majapidamises puudu on. Oma pesa on täielik kaif. Kui on isu hommikul kaua magada, ei pea üldse mõtlema, kas see ikka sobilik on. Õhtul kaua väljas olles ei pea juurdlema, kas peaks kellelegi helistama, et jääme hilja peale. Hommikusöök ei lõppegi kl 10 nagu hotellides. Ja lõpuks ometi saan ma oma koju vaasi lilli osta, ilma et rahast kahju hakkaks – suur punt lillasid orhideesid maksab 5 eek, väike seatud punt lootoseõiega 3 eek. Ainus küsimus on, kuidas need asjad motika peal kõik koju vedada.

Esmaspäeval peeti Tais sellist püha nagu Loi Krathong. Selleks puhuks valmistatakse vee peal püsivad laevukesed, mis kaunistatakse punutud banaanilehtede, lilleõite, viirukite ja küünaldega. Phati sõnul lisatakse sinna münte, oma küüsi ja juukseid, aga ta ei teadnud, miks nii tehakse. Arvas, et nii on lihtsalt lõbus (sanuk!). Mina kuskilt sellele küünte-juuste jutule kinnitust ei leidnud. Kõige õigem oleks oma laevuke (krathong) viia jõe äärde, panna küünal põlema ja siis soov soovida. Eriti hea on, kui küünal kaua põleb ja krathong kaugele ujub. Meil siin Hua Hinis on ainult meri, niisiis tähistatakse siin Loi Krathongi mere ääres. Meri aga teatavasti uhub asju kaldale, mitte vastupidi. Nii et päris õige see asi siin siiski ei olnud. Aga ostsime meiegi Mannile krathongi. Küünalt põlema ei saanud panna, kuna täna oli hirmus kõva tuul ja see puhus leegi kohe ära. Mündi unustasime ka ära! J Jooksin siis võimalikult kaugele jalgupidi merre ja panin meie laevukese ujuma. Mõnest väiksest lainest sai isegi jagu, aga siis läks karile. Nagu ka kõigi teiste omad! Muidu oli tore pidu, palju rahvast, toite, muusikat, ilusaid traditsioonilistes riietes Tai tüdrukuid. Uurisin, kas sellel pühal võiks mingit pistmist olla ka hingedega (kuna meie hinged päev on samal ajal), aga kuskilt sellele kinnitust ei leidnud. Pigem nimetavad nad seda valguse pidustuseks ja tõmbavad paralleele India deepawaliga.

Teisipäeval toimus uskumatu asi. Meil oli ainult 25 kraadi sooja ja vihma sadas. Kohe terve päeva. Kui Mann oli lasteaias, siis proovisime linna sõita, aga meil hakkas hirmus külm ja märg seal motika seljas. Nii et keerasime otsa ringi. Göran ütles, et esimest korda 5 kuu jooksul näeb ta siin sellist ilma. Õhtul valmistasin kartuliputru, kuna Mann oli sellest juba alates Hong Kongist rääkinud (oleme talle ikka kohvikus ka ostnud vahel, aga see ei ole ikka see olnud). Tuleb tunnistada, et väga raske on koduse maitsega toite siin valmistada. Kõik maitseb lihtsalt hoopis teistmoodi – kartul on magusam, tomatil on uus maitse, kana küpseb teisiti… Nii et kui oled Tais, söö Tai toitu!
15:31 | Category: | 8 comments

Rolleriga kodu otsimas


Peale 8 riigist otsimist, on mul nüüd lõpuks uued bikiinid, juhuu; vee-Mann

Kalade võitluse-eelne vihaseksajamine; 15 taid ja 1 farang

"kohutavalt põnev"! *2

Ikka kohutavalt põnev!

Kaifime 35-kraadist elu basseini läheduses

Bussisõit Bangkokist Hua Hini kestis umbes 3 tundi, mille me kõik kolmekesi rõõmsalt maha magasime. Tulime bussist välja ja võitlesime veidi taksojuhtidega. Siin nimelt ei ole meetriga taksosid, ainult kokkuleppehindadega tuk-tukid ja mingid isehakanud taksod. Muidugi ei taha nad meetrit peale panna, kuna linn on väike ja siis nad ei teeniks suurt midagi. Bangkokis ei maksnud me vist ka kõige pikema sõidu eest iial nii palju, kui siin paari km eest võetakse. Küsisime siis oma võõrustajalt Göranilt normaalse hinna ja leppisime taksojuhiga 100 bahti peal ekokku (ca 30 eek, aga sõit oli ka ainult max 2 km). Saabusime ilusasse majja, mis on osake suurest majadekompleksist ja meid võtsid vastu kaks soomlast – peremees Göran, tema sõber Pekka ja nende Tai naised Phat ja Toy. Väga naljakad nimed, nagu patt ja mänguasi. Majas elab veel Phati vanem poeg Kankao ja Görani-Phati väike poeg Johan. Göran on tegelikult Soome rootslane. Tal on Soomes 18-aastane poeg, kes hetkel on sõjaväes. Göran töötas aastaid koolis IT-õppejõuna ning käis aegajalt Tais puhkamas, kus ta kohtus Phatiga. Koos veedeti aega ja pärast vahetati kontakte. Aga need läksid kaduma. Aasta pärast, kui Göran tuli Taisse ja Phati üles otsis, tuli välja, et neil on ka väike paarikuune Johan. Milline üllatus! Mõnda aega käis Göran siin igal koolitööst vabal hetkel, kuni lõpuks otsustas siia päriselt kolida. Põnev lugu!

Esimesel päeval muud me ei teinudki, kui käisime ümbrusega tutvumas, jõime soomlastega õlut ja rääkisime maast-ilmast. Ah jaa, esimest elamist käisime ka vaatamas, nimelt sõitsid Pekka ja Toy järgmisel päeval tagasi Phuketi, kus nad elavad ning maja,mida nad rentisid kõrvaltänavas, jäi tühjaks. Meile meeldis väga, aga esialgu pidasime seda veidi liiga kalliks.

Teisel päeval magasime kaua, vedelesime majadekompleksi juurde kuuluva basseini ääres ja käisime kohustuslikku Tom Yum´I söömas. Õhtul pidime koos Phat´i tuttavaga minema kortereid vaatama, aga tema teatas pool tundi peale kokkulepitud aega, et ta ikka sel päeval ei saa. Käisime siis hoopis kahe rolleriga ööturul. Ei mulle ega Henrile kogu see mootorrattavärk ei meeldi, aga siin tundub, et see on pea ainus võimalus ringi liikuda. Vahemaad ei ole kuigi suured ja Eestis käiksime neid hea meelega jala (kui parajasti midagi taevast alla ei kalla või minus 30 kraadi ei ole), aga siin saad kuumuse käes infarkti enne linna jõudmist. Mina sain endale 30 eek eest ilusad kuldsed kingakesed, mida juba ammu otsinud olin. Nii et õnnestunud käik.

Kolmapäeva hommikul tuli see proua siiski kohale. Näidata oli tal ainult üks koht, kus pool mööblit oli veel ostmata ja ühe ruumi põrand kinni ehitamata. Omanik lubas, et kui oleme huvilised, saab kõik ühe päevaga tehtud. Esiteks ma usun, et see asi ei saaks päriselt tehtud ka mitme kuu jooksul, teiseks kui see põrand saab paari tunniga tehtud, siis ma usun on meil suur oht sealt tulevikus esimesele korrusele kukkuda ja kolmandaks tahtis see proua selle korteri eest sama suurt üüri kui eelmisel päeval nähtud maja.

Lasime end siis kesklinnas maha panna ja uurisime taksojuhilt, kui suure raha eest ta meid 2 tundi mööda linna veaks. Tuli välja, et 600 bahti (200 eek), mis meile muidugi ei sobinud. Tai mõttes on see ikka üüratu summa. Kõndisime siis edasi ja otsisime odavat autorenti. Leidsime ainult kallid. Huvi pärast uurisime ka rollerite renti ja tuli välja, et need maksavad kõigest 150 bahti päev (ca 50 eek). Mõne hetke pärast leidsimegi oma perekonna rõõmsalt kolmekesi roller seljas mööda linna vuramas, nagu kohalik Tai perekond. Ise mõtlesime, et küll on ikka kummaline, et me kumbki seda sõiduriista ei salli, aga nüüd peame sellega sõitma. Käisime siis kohe mitmes korterelamus kortereid vaatamas-uurimas. Kuurent oli veidi väiksem, kui majal, aga selle eest ei ole ei aeda ega ruumi. Tulime tagasi koju, ise täitsa läbi. Veidi kosutust ja tänavanurgalt ostetud Tai sööki ning Mann, mina ja Phat läksime ilusalongi. Phat ütles, et maniküür-pediküür kokku maksavad 100 bahti (ca 35 eek) ja mina mõtlesin, et sellise raha eest võiks ju küll lasta end korda teha. Läksime kohale, Phat rääkis tädiga veidi tai keeles ja ütles siis mulle, et ei saagi 100 bahtiga… Mina mõtlesin, et no loomulikult ei saa, et seda ma arvasin, et sellise hinnaga neid kahte asja ei tehta. Aga siis lisas Phat, et saab hoopis 80 bahtiga (ca 27 eek). Ütlesin tädile, et värvigu Manni küüned ka ära, aga tema tegi Mannile pea kogu maniküüri ja värvis küüned ära ka. Lõpuks võeti kahepeale 100 bahti. Hea kaup, ma usun. Kuigi, selle raha eest samasugust maniküüri-pediküüri nagu Euroopas, siiski ei saa. Ei kätele, ega jalgadele ei pandud kreemigi ja meie ilusalongidest tuttav töövahendite desinfitseerimisnõu oli ka muidugi puudu, steriilsusest ei saanud juttugi olla. Aga huvitav ikkagi. Lisaboonusena oli maniküürijal Manniga sama vana tütar, kellega Mann terve selle tunni mängida sai. Henrile saabus samal ajal koju massöör – 1 h traditsioonilist Tai massaaži, 70 eek. Ka hea kaup ma arvan ja kodust välja ei pea minema. Siin ei peagi eriti kuhugi minema, kuna hommikul kl 8 sõidab mööda jäätiseauto, kl 11 saabub masin papaya salati ja grillitud kanadega, millalgi päeva jooksul tuleb puhta vee auto ja vahel veel nipet näpet.

Täna hommikul peale 9 istusime rollerile ja sõitsime perepoeg Kankao järel kalade kaklust vaatama. Kalade kaklus ise ei ole ebaseaduslik, aga rahaliste panuste panemine on. Ühe poolvalmis maja tagahoovis olid valmis 15 vanemat meest oma väikeste kaladega, kes panid vägagi oma raha mängu. Üks neist oli isegi kohalik politseinik. Aga muidu oli see üks igavamaid spordialasid, mida kunagi näinud olen – väiksed kalad nokivad üksteist, võitlus käib kaua, võibolla isegi üle tunni aja. Mina aru ei saagi, kas tegelikult ka on neid kalu võimalik treenida või on see puhas õnnevärk. Kohutavalt naljakas oli neid aktsioonis vanasid vaadata, midagi suurt ei toimu, aga nemad nii põnevil, huilgavad ja hõiguvad. Mannil oli hirmus palav, niisiis läksime meie temaga jooki otsima, kuni Henri veel võitlust vaatas. Ja saime vastuse ühele nähtusele, mis meile kummaline oli tundunud. Nimelt ei saanud me aru, miks siinsed inimesed käivad ringi, vedelikku täis kilekott käes, kõrs sees. Ostsime Mannile juua, pudel fantat 3,5 eek, aga ainult siis, kui jätad pudeli müüale ja lased oma joogi kilekotti valada J.

Edasi saime kokku ühe kinnisvaramehega, kel vedas meid meile valitud kodukandidaatide vahel ringi. Väga ilusad olid, aga kallimad, kui see esimene maja. Üks maja oli isegi veidi odavam, ilusamini sisustatud, uhkem aed, aga mingil nähtamatul põhjusel ikka eriti ei meeldinud. Tulime siis koju ja asusime oma esimesena nähtud maja hinda kauplema. Henril on see asi veel pooleli, nii et kodu meil esialgu ei ole veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kodurentimine ei ole siin siiski nii odav, kui me planeerinud ja arvanud olime. Millest on muidugi kahju, kuna eelarve sellise reisi puhul on alati äärmiselt pingul.

18:15 | Category: | 11 comments

Perekond Tom Yam Tais
Grillitud tšillid turult


2 aastat hiljem - täpselt selles lauas istusime Henriga ka 2 a eest Suan Lumi ööturul; Mann kalaspas oma jalgade eest hoolitsemas

Lapsed turult; lõhnavad jasmiinivanikud a 3 eek

Seapeade väljanäitus; uudishimulikud Tai lapsed

kana kõige täiega; kellelegi praetud prussakaid?

Ostan õhtuse pasta sisse spargleid, suur punt 3 krooni; lasteaed turu all

tulivürtsised Tai tšillid; värsked pontšikud

Manni mängukaaslased kodulähedal asuva poe juurest *2

Tai vanahärra; turg lähedalasuva templi aias

Tänavanurgal maitsvat grillkana ja vürtsist tšillikastet müüv rõõmus tädi; teisel tänavanurgal valmivad taignas banaanid, tarod ja maguskartulid

Mahajäänud pildid Malaisiast

Sandakani lähedal puuviljaturul - tumelillad mangosteenid, pruunid maoviljad, karvased rambutanid; arbuusimüüja turul

Mann isikliku lõbustuspargi kukil; tervitusjoogid Nak hotelli katusebaaris

Kohe asume džunglimatkale, jalas kaanisokid; meie majake Kinabatangani jõe ääres

Kohal. Mõnus tuttav tunne oli Taisse jõuda, äratundmisrõõm ja ootusärevus koos. Käisime Tais täpselt kahe aasta eest. Nii et sel korral me Bangkokis vaatamisväärsustega ei tegelenud, vaid nautisime lihtsalt mõnusat Tai elu. Kui keegi on Bangkoki vaatamisväärsustest ja meie käigust neid vaatama huvitatud, saab seda teha siin.

Meie elame siin Bangkokis Stefani juures, kes on sünni poolest ameeriklane, aga juba 15 aastat Aasias elanud. Stefan õppis ülikoolis kunstiajalugu, töötas mõnda aega Benetonis reklaami alal ning avas siis Suures Õunas oma kunstigalerii. Galerii oli väga populaarne ja kiidetud, aga kolm aastat kunstigaleriid lõppes sellega, et raha sai otsa ja midagi juurde see ei teeninud. Siis võttsiki Stefan kätte ja tuli Aasiasse. Peale mõningaid seikluseid asus ta elama Taiwani, kus töötas 5-tärni restoranis turunduse alal. Peale SARS-i rünnakut läks aga Taiwani turismil äärmiselt kehvalt ja see töö sai otsa. Nüüd on Stefan juba mõned aastad Tais, õpetab koolis inglise keelt ja kunsti ning valmistab-müüb ehteid nime all COCOLUXE. Vahepeal juhendab Stefan ka kokakursuseid, valmistab müügiks kotte või pilte. Ta rendib hiiglaslikku kolmekordset ridaelamut kesklinna lähedal ja on kohutavalt vahva kaaslane. Supersuhtleja, täis põnevaid lugusid, abivalmis, lõbus. Nii et meil on siin väga vahva. Juba kodu pärast. Aga Tai ise... oi, me armastame Taid. See on maailma parim koht toitu armastavale inimesele. Selles olen ma kindel.

Lennujaamas ei jõudnud me juba ära kannata ja läksime hapu-vürtsikat Tom Yumi sööma. Hiiglaslik ports koos riisiga maksis ainult 20 eek, lõpuks ometi! Alguses ei olnud sellesse piisavalt tšillit lisatud ja me andsime Mannile ka maitsta. Tuli välja, et ka tema liitus meie Tom Yumi sõprade klubiga, kuhu algselt kuulus ainult Henri, mõne kuu eest lisandusin mina ja nüüd veel Mann ka. Seda hakkan ma vist varsti tihti valmistama.

Võtsime takso ja mõne aja pärast olimegi oma järjekordses kodus. Stefan võttis meid vastu, tutvustas oma valdusi ja valmistas õhtusöögiks köögiviljasuppi ning kõrvitsa-šokolaadi pirukat. Kõik maitses hästi. Esimesel õhtul tutvusime koduümbruse toidumüüjatega ja mina pidin suurest elevusest lõhki minema. Esiteks, kõik on võrratult maitsev. Teiseks, taid võtavad seda söögiasja tõsiselt, ei mingeid purgiketšupeid, kõik kastmed keeratakse kohapeal, sellessamas putkas kokku - laimist mahla, veidi suhkrut, kalakastet, värskelthakitud tšillit, kilekotikesse ning grillkanaga kaasa. Teiselt tänavanurgalt ostsin äsja valminud taignas banaane, tarosid ja maguskartuleid. Banaanid olid võrratud, nagu kommid. 6 tükki maksab umbes 3,5 eek, varras kana koos kastmega, 7 eek. Täielik paradiis! Sealsamas kõrval on väike restoran, kust saame soovi korral kaasa osta tom yami või muid hõrgutisi. Niikaua kuni me toite ootame, mängib Mann maja ees kohalike lastega ja on selle üle kohutavalt rõõmus.

Teisel pealelõunal läksime koos Stefaniga lähedal templi aias toimvale turule. Stefan töötab koolis, mis asub otse templi vastas. Nii et käisime ka sealt läbi ja võtsime Mannile lõbustuseks mõningaid mänge ja lasteraamatuid kaasa. Turg ajas mu veelgi rohkem elevile. Seal oli kõike ja kõik oli nii odav. Oi ma hakkan siin varsti keetma! :) Ostsime mandariine, laime, sparglit, münti, koriandrit, viinamarju, krevette, maitsesime praetud riisikooke, kanavardaid, magusaid krõbedaid pannkoogikesi munavalgekreemiga... Täielik elamus!

Kolmandal päeval sõitsime kesklinna suurde kaubanduskeskusesse, kuna tahtsime kangapoodi minna. Kolasime seal päev otsa ringi, kohvitasime, vaatasime kaupa, kohvitasime veel, vaatasime veel. Väga mõnus. Ostma sattusime ka veidi - Mannil oli plastiliine vaja, saimegi, kohalik toodang, 4 eek. Ja joonistuspaber oli otsas - tehtud 4 eek eest, super atack liim - 3 eek. Jube tore niimoodi šopata. Parajasti oli peene pesu sooduskampaania, ostsime siis mullegi paar komplekti - 60 eek tk :). Ausõna ma ei valeta. Eelmisest korrast oli meelde jäänud, et Suan Lumi ööturg oli jube lahe. Läksime siis selgi korral, sooviga veidi kaupa vaadata, jalamassaaži saada ja õhtustada. Kauaoodatud massaaži saime kätte, no küll oli ikka kaif. Et Mannil igav ei oleks, pani tema jalad niikauaks samas ruumi asuvasse kalaspasse. See on selline akvaarium väikeste kaladega, kes jalgadelt surnud naha ära söövad. Manni arust oli see nii ebameeldivalt kõdi, et ta üle 4 minuti seal vastu ei pidanud. Õnneks olid töötajad mõistlikud ja raha selle 4 min eest ei võtnud. Sööma läksime täpselt samasse kohta, kus 2 aasta ees olime oma esimestel Tai õhtutel õhtustanud. Tellisime parajasti süüa, kui järsku kõrval laudadel ja suure puu otsas, mis keset restorani kasvab, kõik kihama hakkas. Mingi arusaamatu asi oli kõik hiiglaslikud oma 4 cm pikkused prussakad välja ajanud ja nad hakkasid paaniliselt mööda laudu ja puud ringi siblima. Võigas! Õnneks meie lauani nad ei tulnud. Osade laudade tagant kargasid inimesed küll üles ja jooksid laiali jättes õhtusöögi sinnapaika. Meie mõtlesime, et ah, Tai värk, ja tellisime edasi. Varsti rahunesid prussakad maha ja läksid oma pessa tagasi. Korra üks käis veel naaberlaua indoneeslase selja peal ringi vaatamas, aga muidu oli olukord rahulik. Turul sai veel veidi šopatud. Olen nimelt endale juba ammu ilusat pikka kleidi otsinud. Eestis maksid nad alati 1000 eek, mida mina maksta ei tahtnud. Ja õiget lõiget ka ei leidnud. Nüüd lõpuks leidsin. Ostsime koha 2 tükki, kuna 1 maksis ainult 100 eek :).

Ja täna võtsime tuk-tuki, mis Mannile muidugi kohutavalt meeldis, ja sõitsime lähedalasuvasse basseini ujuma. See on selline kohalik bassein, kus ükski turist vist küll iial käinud ei ole. Aga Stefan ütles meile, kuidas sinna saab ja meie läksime. Pilet maksis 20 eek, bassein oli korralik, aga kõik ümbritsev päris väsinud. Meid see ei morjendanud, peaasi, et jahutust saaks. Stefani kodus ei ole hetkel nimelt veel konditsioneere :). Õnneks on korralikud ventilaatorid vähemalt.

Ja homme Hua Hini, lähme vaatame, kas tahame sinna mõneks ajaks puhkama jääda või mitte!

11:36 | Category: | 5 comments

Kinabatangani metsik loodus

Henri, Aji ja paadipoiss; Jõel

Metsik loodus *2

Udune pilt ninaahvist kogu tema hiilguses; hiigelsisalik

Madulinnud; rõõmus Mann

Hornbill; üles aetud madu

Ninaahv; Hõbedane leheahv

Mina ja Mann meie dzunglikohvikus; emane ninaahv

Ninaahvi poeg; isase ninaahvi õllekõht

18.oktoober Kinabatangani jõgi, Sukau

Hommikul ärkasime Paganakan Diis suure mürtsu peale. Tuli välja, et Mann oli läbi une hirmsa kiirusega voodist alla kihutanud. Aga midagi hullu ei juhtunud ja meie saime kiiresti üles ärgatud. Hommikusöök, arvete klaarimine ja juba saabuski Mr Aji, kes meile järgmisel kahel päeval giidiks on. Aji tutvustas meile programmi, mille kohaselt kl 10 sõitsime Paganakan diist ära ja enne 13 oleme kohal oma ööbimiskohas, otse Kinabatangani jõe kaldal asuvas Aji nõbu peetavas B&B-s. Kl 13 lõuna ja kl 15 asume oma 3,5 h pikkusele jõeretkele. Kl 19 õhtusöök ja soovijatele lisatasu eest öine paadiretk. Hommikul kl 6 jalgsi džunglimatk ja kl 8 hommikusöök. Kl 10 check out ja siis viib Aji meid paari tunni tee kaugusel olevasse Sandakani, meie valitud punkti. Meie olime kõigega rahul ja sõit läkski lahti.

Mr Aji leidsime me tänu Paganakan Dii omanikule mr Antonile, kes soodsa hinnaga väikest tegijat soojalt soovitas. Broneerisime oma kaks päeva ja 1 öö kestva reisi ära, aga igaks juhuks uurisin internerist ka muid võimalusi. Meie maksame oma paketi eest (kõik toidud, majutus WC ja dušiga toas, jõeretk ja hommikumatk, transfeerid kohale ja ära) ca 1000 eek nägu, Mann 300. Samas soovisid paljud suuremad pakkujad, kelle internetist leidsin, sama asja eest ca 3000 eek. Või siis leidsin ma valed tegijad. No mina ei tea. Jõgi on sama ja võimalus loomi näha ka ühesuurune. Majutus võib olla parem küll, aga kas just nii palju. Igatahes, Mr Aji suur Toyota oli varustatud erinevate reisiajakirjadega ning fotodega Kinabatangani loomadest, igale reisijale oli padi, auto mõnusalt jahe. Tubades ventilaator, käterätid ja seebid. Paadis olid pehmed istmed, vihmavarjud, vihmakeebid. Rääkimata sellest, et kogu reis oli ainult meile, absoluutne privaattuur.

Vahetult enne meie reisi algust hakkas kõvasti sadama ja Aji ütles, et tugeva sajuga on võimalus loomi näha väga väike. Õnneks vahetult enne kl 14.30 jäi sadu järgi ning meie saime sõitu alata. Ja juba paari minuti pärast nägime suurt monitor-sisalikku, ikka sellist 1,5 meetrist. Ja kohe peale seda järjekordset hornbilli, seekord Pied hornbilli (eelmisel korral, Kuala Lumpuris, oli tegu ninasarvik hornbilliga). Pika sabaga makaake oli igal pool, need on needsamad, kes tookord Kuala Lumpuri pargiski. Varsti hakkasid põõsad sahisema ja seal nad olidki – koleda, minu meelest isegi veidi perversse välimusega proboscis ahvid. Neil on hiiglaslik kartulnina, jube jämedad kintsud, paks õllekõht ja meestel tumeroosa peenis pikalt ees rippumas. Nägime neid vist oma kolmes erinevas kohas jõe äärsetes puudes möllamas. Korra õnnestus silmata ka seasabaga makaake ja hõbedaseid leheahve. Ühe oksakese peal istus järjekordne viper (sama, mida eile orangutanide varjupaigas nägime), Wagler´s pit viper. Algselt ütles Aji, et nad päeval magavad nii kõvasti, et võid neile isegi kõvasti vastu minna ja nad ei tee väljagi. Aga kui me seal oma paadiga edasi tagasi sahistasime ja Henri ning Aji pidevalt välguga pilte klõpsisid teha, siis ärkas härra ühel hetkel üles ja läks närvi. Mina ütlesin, et lähme nüüd kohe ära, sest madu oli otse minu ja Manni kõrval. Ja siis ütles juba Aji ka, et hakkame nüüd kohe minema, madu on juba agressiivne. Kui me siis minema saime, ohkas ta kergendatult. Ja mina ka! J Siis õnnestus meil näha järjekordset sorti, musta hornbilli. Ja veel paari lindu, oriental darter´it, storm´s storki ja chestnut breasted malkohat (mis ei ütle muidugi meile kellelegi eriti midagi). Teinegi kord suurt monitor-sisalikku. Ja mitu korda imeilusat lindu – stork billed kingfisherit.

Olime oma saagiga väga rahul. Elevante ei näinud, aga seda saime juba enne teada, nad olevat paari kuu eest mõneks ajaks siit minema läinud paarisaja km kaugusele.

19. oktoober Sandakan, NAK hotell

Kuigi me püüdsime kogu hingest eile vara magama minna teades, et täna on äratus kl 6 ja ees ootamas džungliretk, ei õnnestunud see meil sugugi. Just eile õhtul oli meil Henriga vaja tundide viisi maast ja ilmast lobiseda. Üles me igatahes ärkasime. Tassike kohvi ja tükk tumedat šokolaadi ning oligi minek. Aji andis meile kõigile kaanisokid jalga, aga kuna me päris sügavasse mudasse ei läinud, saime kanda oma tosse, mitte kummikuid. Ilm oli parajalt mõnus, aga niiskuse tõttu voolasid nired ojadena. Alguses võtsin vabatahtlikult Manni Ergo Babyga selga. Aga jama seisnes selles, et meie tee viis meid mööda äärmiselt järsku ja mudast väga libedat mäekülge otse üles ja seda äärmiselt tihedas tihnikus. Lisaks fakt, et kell oli 6, et minu hommikusöök seisnes tassis kohvis, et mul oli kohutavalt palav ja et ma olen üleüldse pisut väsinud. Kõike eelnevat arvestades tundsin ma mäe otsa jõudes, et viskan sussid püsti. Õnneks tahtis Mann, et ma siiski edasi elaks ja otsustas omal jalal edasi matkata. Hommikune retk just väga korda ei läinud, nägime orangutanide pesa ja väljaheiteid, aga neid endid mitte. Nägime kaugelt paari lindu ja lähedalt mõnda suurt putukat, aga ei midagi huvitavat. Hoopis pärast, autoga tagasi sõites, õnnestus puuotsas näha paari pruuni leheahvi, kes olid külasse banaanivargile läinud, sel ajal, kui meie neid metsast otsisime.

Kiire dušš, hommikusöök ja hakkasimegi Sandakani poole sõitma. Meie kõik magasime niipalju kui õnnestus. Ühel hetkel, kuskil poolel teel, keeras üks suur veoauto meile ette, Aji vingerdas ja manööverdas, pidurdas veidi ja sõitis otse metsa. Jäime pidama autonina vastu kraavi serva. Imekombel ei saanud keegi isegi haiget mitte. Välja arvatud auto. Nina oli lömmis ja meie suureks piinaks ei töötanud konditsioneer enam. Ajist oli kahju, ta oli oma Toyotat nii hästi hoidnud ja kaunistanud J. Aga tal pidi olema kindlustus. Ja õnn, et Aji oli endale Toyota ostnud, mitte kohaliku margi, Protoni. See oleks vist kortsus küll olnud!

Ülejäänud sõit läks viperusteta, end palavalt. Käisime läbi puuviljaturult, kust ostsime kotitäie rambutane ja mangosteene. Lisaks maitsesime puuvilja, mida Aji nimetas snake-fruit, kuna selle vilja koor on täpselt nagu mao nahk.

Hotelliga olid lood sellised, et Mr Anton, kes on Paganakan Dii omanik, soovitas meile, et võiksime Sandakanis tema sealses hotellis NAK ööbida. Aga mina lugesin netiavarustest, et Sandakani esimene hotel NAK, on ajahambast täitsa ära puretud. Soovitati hoopis odavat May Fair hotelli. Broneerisime siis toad hoopis selles. Aga kui Aji kirjeldas, kui kohutav see May Fair on ja lubas enne NAKis peatuse teha, et saaksime võrrelda, otsustasime proovida. NAK-is käisid parajasti renoveerimistööd, aga osa oli juba valmis. Nt uhke hiinapärane lobby ja osad toad. Lasime endale ühte renoveeritutest näidata ja armusime kohe ära. Korra sõitsime veel May Fairi ette, aga ausaltöeldes ei hakanud sisse vaatamagi, väljast oli juba väga jube. Nii et elame täielikus luksuses nüüd paar päeva ja seda jube hea hinnaga, 200 eek öö. Toateenindus toob tuppa roogasid, hommikusöök on hinnas, värsked saabujad saavad katusebaarid tasuta tervitusjoogid – purustatud jää ja purustatud virsiku segu… mmm! Katusebaar on võrratu – luksus, mida ammu pole tunda saanud. Sõin isuga seene-koorekastmes pastat, tundsin lõhnast, kui kokk köögis küüslauku praadis, kui ta kastmele veini lisas… võrratu. Mann fännas ka täielikult! Pikutasime oma suurtel baarivoodil padjahunnikus, vaatasime öötuledes merd ja kuulasime vaikset lounge-muusikat. Täielik kaif! Tuba on suur, 4 suure aknaga, kust avaneb vaade merele, telekas, konditsioneer, vann, lihtsalt võrratu!

Siia otsustasime jätta ka oma teise kaasavõetud eksemplari Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Loodame, et sel korral torm hotelli minema ei pühi, nagu see Samoal juhtus, kuhu eelmise raamatu jätsime.


13:12 | Category: | 7 comments