Reede varahommikul, juba enne kella 6, ärkasime oma Mangaratiba kodus. Juba alates eelmisest õhtust oli kõvasti vihma sadanud. Aga meie pidime kl 8 väljuvale praamile jõudma. Märjaks me sadasime, aga praamile jõudsime ka. Samas... mis viga märjaks sadada, kui õues on soe.

Praam sõitis 1h ja 20 min, aga kõigutas nii, et vahepeal oli küll tunne, et kohe oleme külili. Samas laineid nagu polnudki. Loodan väga, et ma ei pea selle praamiga kunagi tormi ajal sõitma. Kui me olime umbes tunnikese sõitnud, hakkas meie ümber mitmel inimesel päris paha. Noh, nii paha, et seda oli väga hästi kuulda. Meie jõudsime igatahes kõik ühes tükis kohale. Imeilusale saarele, Ilha Grandele. Sel saarel on ajaloos toimunud nii mõndagi - piraatide pelgupaik, leeprahaigete koloonia ja Brasiilia kõige ohtlikumate vangide kinnipidamiskoht. Praegu on kogu saar loodusreservaat, ainukesed autod on siin politseil ja ainuke linn Vila do Abraao on nagu nukulinnake. Saarel elab umbes 3500 inimest ja kabariidid on tal kõige pikematest kohtadest umbes 15km * 10km. Ainukesed viisid teistesse küladesse jõuda on kasutada paati või kasutada oma jalgu ja mõnda paljudest saarel asuvatest matkaradadest. Ilha Grande loodus, iidne vihmamets Mata Atlantica, mis saart katab ja siinsed matkarajad meid siia vaatamata iiveldamapanevale laevasõidule tõidki.


Leidsime endale hotelli otse mere ääres, 30 m kaugusel peaväljakust, laevakaist ja kirikust - Pousada Agua Viva. Veidi väsinud, kuid suurte tubadega, maitsva ja rikkaliku hommikusöögi, ideaalse asukoha ja wifiga pousada. Oi kui hea on vahelduseks ainult oma perega olla. Nagu puhkus puhkusest. :)
Vihma tibutas ka Ilha Grandel terve päeva. Ei tea, kas langenud õhurõhust või mitmenädalasest reisimisest, oli meie pere täies koosseisus läbi mis läbi. Põhimõtteliselt magasime terve esimese päeva maha. Õhtul käisime söömas (ja avastamas, milliseid killer-hindasid turistidele siin maal pakutakse). Ja jälle magama. Nagu beebid!

Hinnad on siin tõeliselt metsikud võrreldes muu Brasiiliaga, kuhu sattunud oleme. Nt kalapraad kahele maksab ca 450 eek. Aga see ei ole mingi haute cuisine, vaid lihtne praad grillitud kalast. Kusjuures lahe on vaadata, kuidas see kallis praad alguse saab. Paar tundi enne õhtusööki, on restoranipoisid oma restorani ees spinningutega väljas ja püüavad kalleid praade välja. :)
Täna, laupäeva, hommikul võtsime ette esimese matkaraja. Ettevaatlikult, esialgu kõige lühema. Teele jäid imeilusad rannad, üle 100 a vanune ja 125 m pikkune endiselt töötav akvedukt (ehitati kividest ja vaalarasvast muide), kosk, looduslik bassein (teate ju küll, nagu filmis - kosk ja siis keset vihmametsa selline suurte kivimürakate vaheline läbipaistva veega bassein), imelised värvilised liblikad (õhed olid niiii suured, oma 10 cm või nii ja nii nii sinised, aga ei suvatsenud kordagi lehele istuda ja meile poseerida) ja võimalus vaadata kaljunukilt kogu vihmametsale ülevalt alla.
Siin saarel oleme tõeliselt kohalikke caipirinhasid nautinud. Need paganamad on nii maitsvad, et mina, kes ma üldse kanget alkoholi ei pruugi, joon neid suure rõõmuga. Täna kavatsesime õhtut oma hotelli rõdul nautida ja otsisime poodidest väikest tipsutamist, snäkitamist. Vein on siin kallis, kõige hirmsamad peedid alates 130 eek-st, õlu maksis 12 eek purk ja 0,5 l 40%-list cachacat 15 eek. Sellest cachacast jätkub meile mitmeks päevaks ja jääb ülegi - mõned laimid lisaks, kohvikulaualt suhkrupakikesed, baarist topsitäis jääd ja privaatpidu missugune. Praegugi rüüpan veidi kirjutamise vahele. :).
Kuna täna oli laupäev, siis proovisime ka traditsioonilise laupäevasöögi Feijoada ära. No ütleme nii, et proovimiseks see jääbki, ei olnud midagi erilist. Aga see-eest brasiillaste igapäevaseid musti ube ja riisi olen mina väga armastama hakanud (Henri ja Mann mitte), vahel on kohe igatsus nende järgi.
Ilha Grande saarel on imeilus tunnuslause:
To this island one leaves nothing but footprints.
From this island, one takes nothing but memories.
(Sellele saarele ei jäeta midagi peale jalajälgede. Sellelt saarelt ei viida kaasa midagi peale mälestuste)
Lubame, et käitume täpselt nii nagu kästud!

Õhtul jalutama minnes ei viitsinud muidugi fotoaparaati kaasa võtta. Ja, nagu Murphy seadused ikka ja alati paika peavad, toimub just siis midagi põnevat, kui fotokas kodus on. Nimelt, olid kaks hiiglaslikku krabi end peatänava äärde ära kaotanud ja nendest oleks saanud vahvad pildid! Jätsime siis selle lihtsalt meelde!
Oma viimasel Rio hommikul võtsime asja tõeliselt rahulikult. Buss läks kl 15.30 ja meie ei suvatsenudki oma 15-20 kg kottidega 30-kraadisesse Riosse jalutama minna. Ajasime rahulikult oma asju, mis vajasid normaalse netiühenduse olemasolu. Jätsime Andrega hüvasti ja sõitsime bussijaama.
Meie ajame endiselt taga omale telefonikaarti (sellist Simpeli kohalikku aseainet). Ja nagu ma eelmises kirjas kirjutasin, välismaalastele pole siin riigis selline luksus lubatud. Selles asjas lubas meid aidata pühak nimega Johnny. Kirjutas, et temal juba meile kaart ostetud, tuleb kl 15-ks meiega bussijaama kokku saama. Ja seal ta oligi, kaardi eest muidugi raha vastu ei võtnud. Lubasime talle siis järgmisel nädalal, kui Rios tagasi oleme ja tema ja Marcelaga suurele tantsu- ja söögipeole läheme, joogi välja teha, sellega oli ta nõus.



Bussisõit võttis kaks tundi. Ainuke probleem oli, et bussijuhil ei olnud õrna aimugi, kus asub Alto do Sahy, kus meie maha pidime minema. Meil ka muidugi mitte. Muudkui kordasime talle: "alto do sajee, alto do sajee". Niisiis juhtuski, et ühel hetkel, kui õues oli juba pime, olime meie ainukesed reisijad, bussijuht tiirutas meiega täismõõdus reisibussiga mööda väikest Mangaratiba linnakest ja meie verivärskelt saadud telefonikaart ei tahtnud meid kuidagi ühendada meie järgmise hosti, suure Alexandriga. Ühel hetkel nägime, et maantee ääres lehvitab meile üks kiilakas mees. Kisasime bussijuhile "stop, stop". Aga tema kihutas edasi. Tuli välja, et tema kihutas edasi lihtsalt sellepärast, et oma hiigelbuss kuskil ümber pöörata ja meid otse ukse ette viia.


See kiilakas mees oligi Alexandre. Haaras kohe Manni krauhti sülle ja Mann ei teinud teist nägugi. Suureks Alexandriks nimetasin ma teda seetõttu, et seda 40-ndates meest kiidavad siin kõik Couchsurfinguga seotud inimesed – kui tore, tark, andekas, hea ja lahke ta ikka on. Oligi väga vahva. Äärmiselt energiline inimene. Töötab juba 25 aastat elektrijaamas insenerina ja elab ilusas värvilises majas uhkes üksinduses Mangaratiba linnakese ääres (linnakeses on kui ma ei eksi, umbes 35000 elanikku). Maja asub mäe nõlval ja akendest avaneb imeline merevaade. Saime oma toa koos oma vannitoa ja WC-ga. Kohe varsti juhtus ka üks naljakas lugu. Henri oli vannitoas ja mina tahtsin ka sinna sisse minna. Koputasin. Henri ütles, et ära tule, siin on üks suur konn, äkki hüppab sulle pähe ja sa ehmud ära. Läksin siis ütlesin Alexandrele, et vannitoas on konn. Tema, et visaku me ta välja. Aga kui ta seda konna nägi… siis ta kohe mitte ei tahtnud teda kätte võtta ja välja visata. See oli selline teistsugune konn, iminappadega seinte küljes kinni, näpuotsad sellised ümmargused, ise rohelist värvi. Teate ju küll. Igatahes läks ta vannitoa aknast ilusti välja, kui Alexandre teda piisavalt harjavarrega tagant kihutas.



Õhtust sõime Mangaratiba kesklinnas kalarestoranis. Oli väga hea, aga väikelinna jaoks meie meelest pisut kallis. Mann sai endale ilusa koti, litritega ja puha. See oli preemia selle eest, et ma kogemata eelmisel päeval Riost 5 eek eest ostetud krooni bussis ära lõhkusin ja Mann ei olnud minu peale üldse pahane. Peale kotiostu ütles Alexandre Mannile, et tal on kodus terve karvaste mänguasjade kollektsioon. Mann tegi viisakusest suured silmad ja rõõmsalt üllatudes suu lahti. Aga kui ma küsisin temalt, kas ta neid näha tahaks, sai viisakus otsa ja Mann vastas ausalt: "Ei!" No ei huvita seda last mänguasjad!

Alexandre on juba oma Couchsurfingu kodulehel maininud, et ta eeldab, et külalised temaga koos ärkavad ja temaga hommikust söövad. Ise ta magavat ainult 5-6 h ja ärkavat juba kl 6 hommikul. Ei olnud väga meeldiv väljavaade. Henri küsis siis otse välja, et mis kellaks me äratuse peame panema. Meile halastati kella 8-ni.



Hommikul ootas Alexandre meid juba magusa maisipudru ja kaneeliga praetud banaanidega. Äärmiselt maitsvad mõlemad. Minu osaks jäi kohvi tegemine. Kõht täis, võtsime rannaasjad kaasa, Alexandre oma kajaki turjale ja asusime randa minema. Tee viis läbi põllu ja üle raudtee, aga lõpuks olime rannas (raudtee töötab siin ööpäev läbi ja viib siin toodetavat rauamaaki sadamasse, et see edasi Hiinasse toimetada, on alles kolin sellel mitmesaja vaguniga elukal). Rand oli suhteliselt inimtühi. Alexandre käib igal vabal hommikul seal paar tundi kive tõstmas. Nimelt oli kunagi selle ranna ümbruses ühe suurtaluniku maad. Tõeliselt suured maad. Ja tal oli tõeliselt palju orjasid. Kui orjapidamine keelati, vedas tema neid ikkagi edasi, otse oma maale. Kuna valdused olid nii suured, siis keegi seda ei märganud. Ja orjade vastuvõtuks oli ehitatud rannale suur suur kivimaja. Nüüdseks on see kivimaja lagunenud ja kivid vees. Ja Alexandre käib nendest kivides muuli ehitamas. Täitsa kummaline lugu!

Liiva oli selles rannas kahesugust – tavaline valge ja must liiv miljonite imepeente kuldtäppidega. Ilus ja kleepuv, olin ülepeakaela musta-kullapurune. Rannas oli mitmeid surnud mureene ja mingeid muid kalasid. Aga põhjus oli mingites töödes, mida veidi eemal meres tehakse, mitte vee ebapuhtuses. Ma ka täpselt aru ei saanud. Eemal grillisid kalamehed endale hommikusest saagist moquecat (kalahautist käägiviljade ja kookospiimaga). Käisime nendega veidi jututamas ja pildistamas. Kohutavas palavuses mäest üles koju vantsides, hüppasime kohe kõik kolmekesi siinsesse basseini. Issake kui hea oli jahe, mage ja läbipaistev vesi. Vahelduseks!





Lõunale sõitsime eemale ühte veidi suuremasse linna, kus Alexandre andis mulle korraliku ülevaate kohalikust toidust. Õhtul käis Alexandre mingil pidulikul üritusel ja kui ta tagasi tuli, ootasime meie teda õhtusöögiga – kana valge veini kastmes, röstitud kartulid küüslauguga, tomati-sibula salat, jahe valge Riesling tema enda tagavaradest ja Marcela vanaema Mirette retsepti järgi küpsetatud banaanikook. Tundus, et läks peale küll, võttis juurdegi.



Vihma kallab juba mitu tundi ja meie asume varahommikul teele Ilha Grandele, kus meil ei olegi ühtegi hosti. Kavatseme natuke privaatsust nautida, täitsa oma perega ja täitsa hotellis.


PS! Tegelikult oleme selle loo ilmutamise ajal juba Ilha Grandel oma selle reisi esimeses hotellis!

Täna oli väga rahulik päev. Meie praegused kodused on sellised inimesed, kes tahavad meiega küll suhelda ja kellega on tõeliselt tore olla, aga kes ei arva (ja ei taha) hommikust õhtuni meiega kultuuri vahetada. Vahelduseks täitsa mõnus! Nii et hommikul munesime mõnuga kaua kodus. Mann sai üle mitme päeva korraliku koguse tähelepanu. Selle üle on meil kõigil ütlemata suur rõõm. Täna hommikul ütles ta esimest korda, et igatseb Sirtsu, Tõnni ja vanaema järgi. Aga kui ta siis mõtlema hakkas, et Eestis peaks lasteaias käima, siis arvas, et emme-issiga reisida on ikka palju toredam.

Meie perenaisel Viviannel oli meile väga vahva plaan välja mõeldud - sõidame Lavradio tänavale, mis on täis väikseid vanakraamipoode (meie ühine stiihia), siis mingisse kummalisse parki nimega Campo de Santana, kus elab hulk imelikke linde ja loomi, läbi väikeste tänavate ja poekeste labürindi mingitesse kultuurikeskustesse, kurva looga Candelaria kiriku juurde (selle kiriku ümber kogunesid öösiti kodutud lapsed ja magasid kiriku treppidel, 1993-ndal aastal palkas keegi kohalik elanik ühe politseiniku ja see lasi ühel ööl seal magavad kodutud lapsed lihtsalt maha) jne. Arvasin juba algul, et kõike seda me läbida ei kavatse. Sissejuhatuseks unustas bussijuht meile öelda, kus maha minna (siin linnas tõepoolest ei ole ei bussipeatustel nimesid ega peatuvate busside numbreid). Rio oli meeletult palav täna. Ühel hetkel me lihtsalt ostsime pudeli külma vett ja valasime vee endale keset tänavat pähe.

Park oli tõesti kummaline oma loomade, lindude, kodutute kasside ja inimestega. Peaaegu igal pargipingil magas mõni kodutu, kaisus niru kass, mõlemate kehad näljast õhukesed kui paber. Veidi kõhe oli ka. Ja kui siis üks brasiillastest abielupaar ütles meile, et hoidke siin pargis Marial kõvasti kõvasti käest kinni, muidu võidakse ta ära varastada, lahkusime sellest kummalisest kohast kiiremas korras.

Üldiselt me päris aru ei saanudki, miks seda Rio kesklinna kammima peaks, aga kuna nii mitmed inimesed soovitasid, siis käisime ära. Siiani ei saa aru!

Sõtsime bussiga koju ja Mann mängis veidi mänguväljakul ühel suurel inimrohkem platsil. Õues hakkas hämarduma, vaatasi ringin- isegi veidikene heledaid inimesi polnud peale meie ühtegi. Pidime veel poodi ka jõudma, sest mina lubasin õhtusöögi teha. Suure suure vaevaga saime poest kraami kokku ja kimasime koju. Minul oli jälle veidi kõhe, teistel mitte. Aga mina olengi meie pere suurim pabistaja.
Kodus oli Brasiilia restorani Botequim peakokk Andre meile koogi küpsetanud. Valmisid erinevad cachaca kokteilid. Mina valmistasin krevettidega linguinet ja minu suureks rõõmuks võttis isegi peakokk ise juurde.

Aga pealkiri... aegajalt ikka tuleb meelde asju, mis on kirjutatud lugudest välja jäänud.

Näiteks see, et Manni uus nimi on Linda. Linda tähendab portugali keeles "ilus". Ja inimesed kõnnivad meile tänaval vastu ja muudkui hõikavad, "oh, linda". Väiksed lapsed hakkavad üksteisele rääkima "oi, oi, vaata kui ilus ta on!"Sellest poleks me ise muidugi aru saanud, aga Marcela tõlkis meile. Meil muidugi hea meel, et meie kullatera kiita saab! :)

Huvitav lugu on veel selle Timiga, kes meie esimeses Brasiilia kodus koos keraamikakunstnik Katyaga elas. Tim on maailmarändur, kes juba 5 aastat sõidab ringi (esimesed 4,5 Aafrikas ja nüüd 0,5 Lõuna-Ameerikas) oma mootorrattal ja aegajalt teeb mõne dokumentaalfilmi mõnele rahvale omasest mängust. Tema seikluste ja filmidega saab tutvuda siin. Pärit on ta Londonist ja varem tegeles ta arvutimängude loomisega. Firma läks omadega rappa ja nii otsustaski Tim alustada elu ratastel. Hetkel elab ta Katya juures ja ootab juba pikemat aega oma ratast remondist tagasi.

Täieasti sürrealistlikud on kohalikud seadused. Esimese kummalise seaduse otsa takerdusime, kui tahtsime nii nagu kõikjal maailmas teha saab, tänavanurgalt mobiiltelefonikaarti osta. Siin on selleks tarvis brasiillaste isikukoodi. Aga kõige jaburam on põhjendus, miks seda isikukoodi tarvis on - see on vahend, mille valitsus mõtles välja, et vangid ei saaks vanglas olles telefoni kaudu kuritegelikke jõukusid juhtida. Nüüd on võimalik jälitada, kes neile telefoni korraldas. Aga seetõttu ei saa ükski võõramaalane endale telefonikaarti seotada. Teisest seadusest kuulsime just täna, kui Vivienne rääkis, kuidas ta siia majja elama sattus. Muu hulgas tuli välja, et selleks, et Rios korterit rentida, peab sul olema minimaalselt 6 kuud olnud töötõend siin töötamise kohta. Esimesed 6 kuud võid tänaval elada. Näiteid oleks kindasti sadu ja sadu. Ega ilmaasjata me terve nädalavahetuse Johnny suust valitsusvastast propagandat ei kuulnud. Aga Vivianne ütles, et vaestele ja keskklassile on president Lula ka palju head teinud - nt alandas maksusid põhilistel ehitusmaterjalidel, et ka vaesemas saaksid endale kinnisvara lubada, alandas makse riisilt ja ubadelt, kuna need on vaese rahva igapäevtoit. "Aga oma rahakotti ma siiski Lulale ei usaldaks!" lisas Vivianne lõpuks.

Ja laupäeval Itacoaciara rannal päästsin mina arvatavasti ühe väikese poisi elu (selle, kes üleeelmise postituse juures ühel pildil unise näoga isub). Nimelt tema möllas lainetes, mina pildistasin teda. Järsku vaatan, poisi pea vajub aina rohkem küljele. Läksin lähedale ja nägin, et poiss oli keset laineid istudes magama jäänud. Äratasin ta siis üles! Ja vaat siis saigi see unise näo pilt tehtud - tänuks elupäästmise eest :)
Eilne õhtu Petropolises lõppes pizza, veini ja likööride maitsmisega. Taustaks mängisid täiesti vaimustavad samba ja forrohelid, meie Marcelaga vihtusime Marcela õpetuse järgi forrot tantsida.



Täna kõndisime läbi terve Petropolise. Mann oli nii tubli kõndija, et midagi hullu. Tegime ühe peatuse kohvikus, kus müüdi võrratuid kooke - polnudki veel kohalikke kondiitriimesid ära proovinud. Maitsesid hästi, nagu meil Eestis! Petropolis on mingil kummalisel põhjusel koht, kust saab odavalt riideid osta. Minul on bikiine vaja, sest minu bikiinilõige ei sobi kohalike hambaniitidega kuidagi kokku. Tuleb midagi sobilikumat leida. Aga kahjuks olid kõik Petropolise kaubandustänava 1200 poodi täna kl 14-ni kinni ja meie ei viitsinud edasi oodata. Jalutasime veel veidi ja oligi aeg sõita tagasi Riosse, et veeta 3 päeva Vivianne ja Andre juures.

Vivianne oli öelnud, et me võtaksime bussijaamast takso ja sõidaksime 15 riaaliga kohale. Aga Johnnny nii ei arvanud. Ta otsis meie uue kodu Google kaardilt üles ja leidis, et asume liialt favelade (agulite) lähedal. "Pimedas ärge kõndima minge, sõitke bussiga!", ütles ta ja lisas: "üldiselt ei röövi faveldadod (agulielanikud - tegelikult on see väljend solvav ja seda kasutada ei tasuks) kunagi kedagi oma kodupiirkonnas. Nii et seda ohtu pole. Lihtsalt, kui nad omavahelisi asju parajasti klaarivad, siis võite tulevahetusse sattuda!". Huuh! "Aga muidu on see täitsa ok koht elamiseks!", lisas ta kõige lõpuks ja õpetas meid taksot valima - takso võtta väljuvate busside terminalist (saabuvate terminalis tegutseb taksomaffia ja seal tõmmatakse meid suure tõenäosusega haneks), võtta takso, millest parajasti keegi välja tuleb, võtta takso, millel tekst on saba, mitte ukse peal, kui taksojuht ei tea aadressi, andke talle portugali keeles see vihje ... ja siis veel see... jne jne. "Ikka on alati võimalus, et teid petetakse, aga neid juhiseid järgides on see võimalus siiski väiksem!". Johnny ja Marcela viisid meid bussijaama, aitasid osta piletid, musid kahele põsele, kõva kallistus ja minek.

Järgisime siis bussijaamas kõiki taksovõtmise juhiseid. Esimene tahtis meid siiski petta, öeldes, et temal taksomeetrit pole ja sõit maksab 40 riaali. Ütlesime aitähh ei soovi ja võtsime järgmise. Seekord läks õnneks ja olime varsti uue kodus 12 riaali eest (60 eek).

Vivianne on sekretär (hariduselt tegelikult farmatseut) ja vabakutseline sisustus-blogija/-ajakirjanik. Ta on kasvanud rikkas farmer-apteegiketiomaniku peres ja seetõttu teismelisena palju reisinud. Nüüd käib ta ise tööl ja enam endale reisimist nii palju lubada ei saa. Siiski käivad nad abikaasa Andrega (kes on Brasiilia restorani peakokk) igal aastal pikemal reisil - sel aastal ootab neid Itaalia. Alguses oli Vivianne kuidagi väsinud ja tõre. Tundus, et sellest asjast head nahka ei tule. Aga siis ta sulas ja õhtu osutus väga vahvaks. Sõime tema valmsitatud pommu-tomati-juustuvormi riisiga ja jõime punast Argentiina veini!

Enne magamaminemist ütles ta meile: "Ärge ehmuge, kui eemalt kostub tulistamist! Me kuuleme seda siin üle päeva!". Eks me püüame! Ärge teie ka seal ehmuge, me öösel välja ei lähe, faveladest hoiame eemale ja kolmapäeva õhtul sõidame üldse Riost ära - väiksesse merelinnakesse Mangaratibasse ja sealt kaunile paradiisisaarele Ilha Grandele.
vabandused lugejate ees, mul oli settingutes mingi jama, nii et ilma registreerimata ei saanud kommenteerida. Muutsin ära, kommentaarid teretulnud :




Kui Rios on 31 kraadi, siis palav pole kohe üldse mitte. Katya ütleb, et siin pole isegi 40 kraadiga tapvalt palav, mitte nii nagu ta eelmisel suvel juulikuises Roomas õhku ahmides tundis. Nii et 30-kraadises kuumuses on rannas väga mõnus kirjutada või lugeda, üldse ei ole tunnet, et peaks pidevalt vees hulpima.

Neljapäeval oli hiiglama pikk päev. Kõigi jalad olid õhtuks villis. Nii et plaaster osutus kasulikuks. Kasulikuks osutus ka taskulamp, aga mitte kogu Niteroid tabanud üleüldise elektrikatkestuse tõttu - meie olime sel ajal hoopis bussis. Vaid hoopis pimedas aias koerajunnide vahel manööverdades. Vaat siis milleks võib taskulampi reisil vaja minna. Ja veel, ka emme tehtud siidist päevitustekk on igati asi omal kohal. Tuleb välja, et siin on kõigil sarnased õhukesed päevitustekid, nii et me oleme täiesti IN.

Selle elektrikatkestusega seoses juhtus üks huvitav lugu. Sõitsime parajasti Niteroi laevaterminalist koju, kui Henri kõrvale potsatas istuma üks paanilist portugali keelt kõnelev naine. Läksime siis inglise keelele üle. Tema rääkis, kui hirmus asi selline suur elektrikatkestus on. Kuulnud meie reisist, soovis edu, avaldas lootust, et Jumal meid hoiab ja manitses ettevaatlik olema. Tulime bussist maha ning siis andis ülikoolis koomiksikeele alal doktorikraadi omandav Maya meile oma telefoninumbri ja kutsus õhtusöögile - talle meeldivat väga süüa teha, aga ta elab üksi ning sööjaid pole. :)

Vahepeal on olnud metsikult vingeid ja veel vingemaid kulinaarseid elamusi, aga nendest saab lugeda Oma Maitsest lähemalt, juulikuises arvatavasti. Katya ülimaitsva musta pipraga tuunikala retsepti leiab minu Imelisest Maailmast.


Neljapäeval käisime siis esmakordselt Rios. Sõitsime praamiga üle lahe ja kõndisime ülimodernse Rio Sao Sebastiao katedraali juurde, et sealt istuda vanaaegsele trammile ning külastada ühte Rio vanimat linnaosa - Santa Teresat. Katedraali juures sattusime keset meie meelest tõsist meeleavaldust, teemaks midagi seoses kütuse ja Brasiilia suurima kütusefirma Petrobrasiga. Järgmisel päeval tuli välja, et meie meelest laiaulatuslik meeleavaldus ei ületanud isegi Rio suurima ajalehe O Globo uudiskünnist. Muide, Rios oleme me päris nagu Eestimaal. Kohalikud nimetavad Riot Hiiu. Nii et oleme kui Hiiumaal. Sõna alguses olev R hääldatakse H.

Tramm oli täitsa vahva, küljed täies pikkuses lahti, mitu meest kummalgi küljel rippumas. Mõned lusti pärast, mõned kohtade puudumise tõttu. Santa Teresa asub kõrgel mäe otsas, nii et tramm nägi kurja vaeva mäest üles vedamisega. Tunnistust sellest andis pidev krigin, kolin ja vilin. Osad mehed jooksid trammi kõrval ja proovisid vagunit edasi lükata. Santa Teresa suurim vaatamisväärsus on selle arhitektuur - suuremad ja väiksemad villad , mõned isegi lossimõõtu. Ehitatud arvatavasti umbes 1800 II pool - 1900 I pool. Imeilus!
Õhtul käisime Niterois kilorestoranis - ükskõik, mis sööd, see kaalutakse ära ja maksad toidu kaalu järgi. Ja seal juhtus uskumatu asi, Henri pöördus sealihausust ümber loomalihausku. Põhjustajaks oli veiselihalõige nimega picanha, mis õrnalt grillitud. Mmmmm..... pehme ja mahlane. Mann pistis kahe suu poolega krevette taignas, hernestega riisi ja grillitud lõhet. Aga me olime ära unustanud, et Mann elab veel Eesti ajas ja vajub (üllatus, üllatus - Manni tundvatele inimestele) juba kl 20 magama. Nii juhtuski, et ühel hetkel olime me restoranis, Mann magas minu süles. Tassisime (rohkem küll Henri) siis ta süles koju. Hea trenn peale tõsist Brasiilia õhtusööki :).

Mann paneb aina paremaid pirne. Ühel päeval küsisime temalt enne väljaminekut, kas oled juba WC-s käinud. Mann ütles, et on, mina ütlesin, et mina küll ei mäleta. Mann ütles: "aga emme, sa ei peagi kõiki asju alati teadma!". Teine kord sõitsime bussiga - Mann küsib: "emme, kas sul olid siis ka prillid, kui sa abiellusid?". Mina ütlesin, et mul olid läätsed, et miks sa küsid. Mann ütles, et ta oli lihtsalt mures, et kui mul prillid olid, siis ma võisin kole olla! :) Lapsesuu!

Reedel käisime Itacoaciara rannas peesitamas ja õhtul käisime oma elu esimesel rodiziol - tevre õhtu jooksevad meie ümber mehed erinevate grilllihadega ja lõiguvad taldrikule, mida soovid - grillkana, miljon erinevat grillitud loomalihatükki, sealiha, ribid, grillitud juust, kala jne jne. Oli see vast söömaaeg!

Laupäeval pidime juba hommikul Katyaga hüvasti jätma ja edasi Petropolisse sõitma. Aga meie Petropolise host Johnny helistas, et ei saa meid vastu võtta enne 16. Läksime siis jälle koos pererahvaga Itacoaciara randa. Seal oli surfivõistlus ja rahvast murdu - tõeline Rio rannapäev.
Kl 18, kui oli juba pime, kohtusime külmas Petropolises Johnnyga. Petropolis asub Riost ainult 60 km kaugusel, aga asub kõrgel mägedes. Seega on siin kõvasti külmem. Nagu Eesti suvi. Aga kui oled päeval rannas turja punaseks kütnud, siis on ikka külm küll. Johnny võttis meid vastu väikse kingiga Mannile. Kodus kohtusime tema naise Marcela, Marcela ema ja vanaemaga, nende 4 koera, 3 kassi ja 2 kilpkonnaga. Neil inimestel on kullast süda - kõik loomad on päästetud. Elavad vanaaegses 400 m2 majas Petropolise kesklinnas. Kõik on lihtsalt võrratud. Kõlab juba täitsa imelikult, aga õnneks see nii ongi. Johnny on päris brasiillane, aga nimi on tal selline võõramaine ühe naljaka seiga tõttu. Nimelt, kui tema ema oli teda oodates rase, läks tema isa poodi asju ostma. Valis välja mitu suurt asja - teleka ja lapsevoodi jms - ja tahtis maksta järelmaksuga. Temalt küsiti nime. Aga oh häda, tema nimi oli väga levinud nimi - Jose Ferreira. Poemüüa ütles, et me ei saa teile krediiti anda, kuna sellise nimega inimesed on meile juba võlgu ja meie ei tea, äkki olete teie üks neist. Ja siis läks Johnny isa vihaga koju ja otsustas lapsele erilise nime panna. Pani käima teleka, sealt tuli Tarzani film, ühe näitleja nimi oli Johnny ja nii nimi pandigi. Muide, selles valges majas me hetkel elamegi! :)
Täna oli ilm lihtsalt imeilus. Ja Petropolis on veel ilusam. Ausõna, ilusaim linn, mida ma kunagi näinud olen. Tavalised elumajad on nagu uhked lossid. Ümbritsetud lopsakatest õitsevatest aedadest. Petropolis ongi kuulus ka oma paljude õite poolest. Lisaks muidugi sellepärast, et siin elas kunagi kuningapere. Ja kõik nende paleed on ideaalselt säilinud. Nii käisime vaatamas printsess Isabeli paleed, kuningalossi (kus sees on kuninglik muuseum - kõik toad on täpselt sellised, nagu kuningapere seal elamise ajal, võite arvata, kas Mann kaifis sellist muuseumi), kristallpaleed, Sao Pedro de Alcantra katedraali. Katedraali lugu on ka põnev. See on ehitatud otse üle tee printsess Isabeli majast. Nimelt ei saanud printsess kaua aega lapsi. Ta lasi ehitada uhke katedraali ja palus, et Jumal talle lapsed annaks. Isabel sai 2 last ja katedraal on siiani täies hiilguses alles. Rääkisime seda lugu ka Mannile. Mann küsis: "emme, kes see Jumal on?". Üritasime siis seletada nii kuis oskasime. Varsti olid Mannil pisarad silmas. Tema oli kurb, et ta ei saa Jumalat näha.
Lõunaks külastasime jälle suurepärast rodiziot. Petropolisest väljas, Itaipavas. Oh seda lihakogust! Teel restorani sõitsime mööda ühest tähelepanuväärsest hoonest. Nimelt, 1944 aastal ehitati siia hiiglaslik kasiino ja sellele pandi nimeks Quitandinha (tõlkes tähendab see kummalisel kombel väikest puu- ja köögiviljapoodi). Kasiino jõudis töötada 2 kuud, kui hakkas kehtima ülemaaline seadus, millega keelati kasiinod. Kasiinod on siiani keelatud ja hiiglaslikus hoones tegutseb hotell.