Peale Tartu-Tallinn bussi, mitut lennujaamatundi, mitut lennutundi, ühte lennujaamabussitundi, kohustuslikke (rasvaseid) fish & chipse ja veel kahte bussi-metroo-bussitundi olemegi kohal. Meile tuleb bussijaama vastu imearmas Gillian, kelle juures peatume oma Londonisoleku ajal.
Bussis aitavad meil kõik välja mõelda, kuidas aru saada, kus me maha peame minema. Igaüks kes välja läheb, loeb veelkord sõnad peale, et me ikka täpselt teaks, mille järgi õige peatus ära tunda. Inimesed uurivad, miks meil nii suured kotid on ja mida aastasele reisile küll kaasa võetakse. Aga juba näemegi peatuses Gilliani, kes on rohelistes riietes, nagu lubas, ja lehvitab metsikult, nagu lubas.
Tuleb välja, et meie esimene host-perekond on parim, millest unistadagi oskasime. Gillian on terve päeva eesti keelt harjutanud ja Mannile imearmsa kingituse ise meisterdanud. Oleme oodatud õhtusele Eurovisiooni-vaatamise peole (meie oma kodus). Peole tulevad prantslane, alzeerlane, 3 eestlast (meie), iirlane, šotlane (Gillian ise) ja 3 inglast. Perenaine on kõigi riikide lipud meisterdanud. Mann saab teda abistada värskelt ahjust välja tulnud koogikeste kaunistamisel. Meie pererahvas on taimetoitlased ja orgaanilise toidu suured austajad. Seega pakub Gillian meile õhtusöögiks Maguskartuli-kikerherne karrit, mis viib keele alla.

Ega me tegelikult ikka päriselt aru ei saa, mis me ette võtnud oleme. Et nüüd olemegi sellel pikal reisil ja teeme suurele munale tiiru peale. Ainult üks asi on tavalisest lühikesest reisist erinev - me suudame rahumeeli kulgeda. Pikad bussisõidud ja lennujaamas ootamine ei tee meid kärsituks nagu tavaliselt, vaatame lihtsalt ringi ja naudime ümbrust. Meeldiv tunne, tuleb tunnistada!

Comments (6)

On 18. mai 2009 07:39 , Pille ütles ...

Nii lahe :) Tundub tõesti, et Gillian tegi kõik, et teil mõnus oleks seal Londonis :)
PS Ma vastasin üleeile ka Londoni turgude kohta nami foorumis, aga jäin vist ikka natuke hilja peale..

 
On 18. mai 2009 13:11 , Heliacal ütles ...

Väga vinge - esimene post siis teekonnalt! Ma ise ei söandaks-julgeks iial Diivanisurfamist proovida. Minu lugupidamine, et te olete terve reisi sellele ehitanud! :) Avastasin juhuslikult ka Pohlade seiklused.. no kõik karvad tõusid püsti - kuidas tahaks ise ka minna! :p

Kairi

 
On 19. mai 2009 13:24 , Anne ütles ...

algab küll nii, et pisarad tulevad silma, liigutav, kui keegi nii ootab ja ette valmistab. Mõnus oli lugeda, paluks siis edaspidigi meile laste magamise ajaks järjejuttu. Edu teile ja tundub nagu oleksite ikka veel meiega ja tahame nii edasi ka tunda. Kalli-kalli,

Ravilased

 
On 20. mai 2009 00:34 , Juc ütles ...

Pille, tõesti, Gillianist paremat hosti poleks osanud esimeseks kogemuseks oodatagi. Aga nüüd on meil Katya, kes on täpselt sama tore :) Kahjuks jäin jah Londoni turgudest ilma, aga küll ma jõuan, meil on varsti mõningatel põhjustel sinna kanti tihedamini põhjust külla minna.
Heliacal, eks meilgi olid enne surfamist omad hirmud. Aga inimesed on nii toredad ja see on uskumatu, kui palju rohkem sellest reisist niimoodi saab. Ei kujuta ette, et oleksime päevast päeva hotellis. Nüüd oleme nagu midagi muud, kui tavaturistid :)
Anne, nii tore, et tore lugeda on. Üritan jätkata, nii palju kui õnnestub. Hetkel jagame pererahvaga ühte modemit, nii et iga hetk ei saa netti minna. Tervita kõiki!

 
On 20. mai 2009 09:24 , evake ütles ...

Lahe, et teil on esmamuljed fantastilised, see annab jõudu ja energiat mõelda, et veel 352 päeva vaja eemal kodust olla:D Vaevalt te muidugi praegu sellele mõtlete, käite rannas ujumas ja võtate päikest. Kirjuta kuidas lend möödus, oli vist ikka väga pikk, kuidas Mann vastu pidas? Igastahes oleme veits ikka kadedad ka, et ise siin hallis ja vihmases tsoonis elame.

 
On 20. mai 2009 12:59 , Triin ütles ...

Kahju, et teie blogi postituste juures pole postitamise kuupäeva. Hiljem te kindlasti soovite, et need oleksid - võiks selle proovida juurde lisada.
Muidu ägedat reisi teile, ole oma blogimises siis ikka mõnusalt järjepidevad ;)