... siis on ikka imelik tunne küll. Tundub, et nii ka minu kahel reisikaaslasel. Mann näiteks ütles üks päev: "ainult 3 päeva veel... mina hakkan vanavanaema järgi igatsema!" ja oli õnnetu näoga. Mina ütlesin, et ära muretse, küll me helistame talle. Manni nägu läks rõõmsaks ja ta lisas "jah, ja ma tahan et ta mulle siis veidi pannkoogi lõhna ka saadaks!" :)

Eriti kummaline on end ette kujutada homme varahommikusele Tallinna bussile. Istud seal ja mõtled, et aasta aega ei näe nüüd kedagi mahajäänud kodustest, ei näe Eestimaad ja kogu materjaalne elu on pigistatud 2 seljakotti.

Või siis tunne, kui ärkad oma soojas pesas hommikul ja mõtled unise peaga, et "issand kui jube, järgneva aasta peab igal hommikul ärkama võõras pesas".

Asjade kokkupakkimises ei ole minu jaoks juba ammu midagi erakordset - olen kolinud ja kolinud ja kolinud ja viimase 1,5 aasta jooksul igal nädalal oma kraamiga Tallinna-Tartu vahel tiirutanud.

Hirmu tekitab aga see, et me PEAME suutma kõikide asjade peale mõelda kohe, täna. Meil ei ole võimalust tegeleda asjadega siis, kui tagasi tuleme, nagu tavaliselt, kui lähed nädalaks-paariks reisile. Aasta aega enamus asju siiski ei oota. Siinkohal tuleb öeda: "Jumal tänatud, et meil on ID-kaart ja digiallkiri!". See teeb siiski nii mõnegi asja lihtsamaks ja võimaldab ühtteist ka teeolles ära ajada. Nii et elagu Eesti ja ID-kaart :)

Viimased 24 tundi on ausalt öelded valdav tunne olnud totaalne viitsimatus - et appikene, ma ei viitsi elada ula peal, võõraste inimeste juures, võõral maal. Ja veel nii kaua aega järjest. Umbes et "mille sisse me ennast küll mässinud oleme!" :). Hirm teadmatuse ees vist. Loodan, et see läheb siiski üle ja me suudame oma reisi nautida.

Nii et segased tunded! Palju segaseid tundeid!

Igatahes nüüd järsku ongi see mitu aastat mõeldud ja meisterdatud reis käes! Loodame siis, et leiate aega meie reisiga kursis olla ja kirjutate vahel meile siit kodumaalt ka mõne kommentaari!

Mõnusat tugitoolireisimist! Nagu Henri ütleb: "me lähme kontrollime ära, kas ta ikka on ümmargune!"

Comments (8)

On 15. mai 2009 13:49 , My ütles ...

Tere ja palju õnnestumisi teie Suurel Reisil!
Ärge muretsege - kui meeldib, siis meeldib ja kui ei meeldi, siis saate ju alati kuskile paigale jääda või tagasi tulla :) Pika reisi mõnu on tegelikult suur vabadusetunne - teha seda, mida parajasti hing ihkab :) Olin ise mõned aastad tagasi seljakotiga rändamas ca 4 kuud....seega on mured ja rõõmud nii mõistetavad ja hoian huviga sellel blogil silma peal. Kirjutage siis tihti!

Mai (teile täitsa tundmatu tüüp)

 
On 15. mai 2009 14:31 , KrisTi ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
 
On 15. mai 2009 14:33 , KrisTi ütles ...

Tere,

Mina olen juhusliklugeja:) Lihtsalt ükspäev kuidagi sattusin Teie blogile ja nüüd elan vaikselt kaasa ja loen Teie tegemisi:) Kunagi teen ma ka sama trikki ära, seni aga motiveerin oma ideed Teie blogi lugemisega:) Loodan, et Te ei pahanda..

Mõnusta reisi!
Kõik unistused ongi täitmiseks!
Kristi

 
On 15. mai 2009 14:55 , Heliacal ütles ...

Tere Juta,

ma isegi unes ei oskaks ette kujutada, mida Sa tunda võisid. Kui võimsalt tunda võisid. Viimane kord, Kanjonisse minnes, oli viimasel õhtul täpselt sama tunne: et ma üldse kohe ei viitsi kodust ära minna ja pealegi lapse ning vanematega :) Istusime seal laua taga hilisööni ja selline näriv tunne oli hinges. Aga kõik oli valmis tehtud ja otsustatud ammugi ära. Tol hetkel, kui hakkasid meisterdama reisi, ei saanud ega tahtnud Sa teisiti otsustada, kas siis emotsioonidest tulenevalt või teadasaamise tahtmisest. Mis tähtsust sel enam on! Nüüd anna end lihtsalt vabaks...
Tervitusi teile kaugele ja kauaks! Kindlasti oled Sa tagasi tulles väsinud, aga sügavalt, sügavalt rahul ja mõneks ajaks rahulik ;)

Tervitab
Kairi

PS Muljeta siis lapsekandmist ikka ka ;) Meil see kandmise asi väga hästi välja ei tuleks - põnn on kaugelt üle 17kg. Kirjas küll kotil, et kuni 25kg, aga jah.. Ma vaevalt jaksan teda tõsta :s

 
On 15. mai 2009 15:16 , Juc ütles ...

Suured tänud kõigile kaasaelamast.
Mai, see vabadusetunne on tõesti üks asi, mis on meid pannud seda reisi ette võtma. Hetkel on ainult kõik sellest vabadusest nii kaugel - kõik tuleb ära korraldada, kõik läbi mõelda jne. Aga homme juba see muutub :) Tore, et sa seda lootust kinnitad!
Kristi, vastupidi, meil on tohutult hea meel, et meie reisiga kursis tahetakse olla. Loodan, et suudame piisavalt inspireerida, et ka sinu reis kunagi teoks saab.
Kairi, väga hästi kirjeldad seda tunnet. Just sedasama ma tunnen. Võibolla ainult veel tugevamalt, sest tegu ju nii pika äraolekuga. Tänaseks on veel lisandunud vastik keerutav tunne kõhus :). Ma ise mõtlen ka, et kui me ikka mitu aastat seda reisi mõelnud oleme, siis on see üks õige asi. See et nüüd viimasel hetkel vastakad tunded on, on loomulik, ma arvan. Ja see lootus on mul ka väikestviisi, et äkki saab tükiks ajaks reisikihk rahuldatud. Saaks siin midagi huvitavat vahepeal ette võtta.
Lapsekandmist oleme proovinud juba. See on ikka nii metsikult palju kergem, kui süles tassida. Ja nt džunglis on raske enda jalge ja pea ette vahtida, kui Mann seljas, siis on vast ikka rahulikum. Loodetavasti!

 
On 16. mai 2009 08:52 , triinul0 ütles ...

Ilusat reisi! Jääme ootama blogi postitusi. :)

Triinu

 
On 17. mai 2009 10:10 , Heliacal ütles ...

:p
Käin kogu aeg piilumas, kas on midagi laeknud ;) Samas, kui kuskil "käimas" oled, on aega tegelikult päris raske leida, et midagi valmis trükkida, pilte teksti vahele panna. Igal pool pole nett ka nii enesestmõistetav kui meie "e-riigis". Vaatasin, et oled end päris paljudele ära lubanud - Oma Maitse rubriik, Naisteleht.. :) Väga tubli oled! :) Ja homme siis Brasiilia! :)

 
On 17. mai 2009 11:01 , Juc ütles ...

Aitäh, Triinu!
Heliacal, vaatasime seda Tais olles, et net on isegi paksus džunglis vahel olemas. Blogi on sel korral nö vaeslapse rollis tõesti, et kui kõik muu kirjutatud, siis panen siia ka midagi kirja :) ja :(.