Peale 8 riigist otsimist, on mul nüüd lõpuks uued bikiinid, juhuu; vee-Mann

Kalade võitluse-eelne vihaseksajamine; 15 taid ja 1 farang

"kohutavalt põnev"! *2

Ikka kohutavalt põnev!

Kaifime 35-kraadist elu basseini läheduses

Bussisõit Bangkokist Hua Hini kestis umbes 3 tundi, mille me kõik kolmekesi rõõmsalt maha magasime. Tulime bussist välja ja võitlesime veidi taksojuhtidega. Siin nimelt ei ole meetriga taksosid, ainult kokkuleppehindadega tuk-tukid ja mingid isehakanud taksod. Muidugi ei taha nad meetrit peale panna, kuna linn on väike ja siis nad ei teeniks suurt midagi. Bangkokis ei maksnud me vist ka kõige pikema sõidu eest iial nii palju, kui siin paari km eest võetakse. Küsisime siis oma võõrustajalt Göranilt normaalse hinna ja leppisime taksojuhiga 100 bahti peal ekokku (ca 30 eek, aga sõit oli ka ainult max 2 km). Saabusime ilusasse majja, mis on osake suurest majadekompleksist ja meid võtsid vastu kaks soomlast – peremees Göran, tema sõber Pekka ja nende Tai naised Phat ja Toy. Väga naljakad nimed, nagu patt ja mänguasi. Majas elab veel Phati vanem poeg Kankao ja Görani-Phati väike poeg Johan. Göran on tegelikult Soome rootslane. Tal on Soomes 18-aastane poeg, kes hetkel on sõjaväes. Göran töötas aastaid koolis IT-õppejõuna ning käis aegajalt Tais puhkamas, kus ta kohtus Phatiga. Koos veedeti aega ja pärast vahetati kontakte. Aga need läksid kaduma. Aasta pärast, kui Göran tuli Taisse ja Phati üles otsis, tuli välja, et neil on ka väike paarikuune Johan. Milline üllatus! Mõnda aega käis Göran siin igal koolitööst vabal hetkel, kuni lõpuks otsustas siia päriselt kolida. Põnev lugu!

Esimesel päeval muud me ei teinudki, kui käisime ümbrusega tutvumas, jõime soomlastega õlut ja rääkisime maast-ilmast. Ah jaa, esimest elamist käisime ka vaatamas, nimelt sõitsid Pekka ja Toy järgmisel päeval tagasi Phuketi, kus nad elavad ning maja,mida nad rentisid kõrvaltänavas, jäi tühjaks. Meile meeldis väga, aga esialgu pidasime seda veidi liiga kalliks.

Teisel päeval magasime kaua, vedelesime majadekompleksi juurde kuuluva basseini ääres ja käisime kohustuslikku Tom Yum´I söömas. Õhtul pidime koos Phat´i tuttavaga minema kortereid vaatama, aga tema teatas pool tundi peale kokkulepitud aega, et ta ikka sel päeval ei saa. Käisime siis hoopis kahe rolleriga ööturul. Ei mulle ega Henrile kogu see mootorrattavärk ei meeldi, aga siin tundub, et see on pea ainus võimalus ringi liikuda. Vahemaad ei ole kuigi suured ja Eestis käiksime neid hea meelega jala (kui parajasti midagi taevast alla ei kalla või minus 30 kraadi ei ole), aga siin saad kuumuse käes infarkti enne linna jõudmist. Mina sain endale 30 eek eest ilusad kuldsed kingakesed, mida juba ammu otsinud olin. Nii et õnnestunud käik.

Kolmapäeva hommikul tuli see proua siiski kohale. Näidata oli tal ainult üks koht, kus pool mööblit oli veel ostmata ja ühe ruumi põrand kinni ehitamata. Omanik lubas, et kui oleme huvilised, saab kõik ühe päevaga tehtud. Esiteks ma usun, et see asi ei saaks päriselt tehtud ka mitme kuu jooksul, teiseks kui see põrand saab paari tunniga tehtud, siis ma usun on meil suur oht sealt tulevikus esimesele korrusele kukkuda ja kolmandaks tahtis see proua selle korteri eest sama suurt üüri kui eelmisel päeval nähtud maja.

Lasime end siis kesklinnas maha panna ja uurisime taksojuhilt, kui suure raha eest ta meid 2 tundi mööda linna veaks. Tuli välja, et 600 bahti (200 eek), mis meile muidugi ei sobinud. Tai mõttes on see ikka üüratu summa. Kõndisime siis edasi ja otsisime odavat autorenti. Leidsime ainult kallid. Huvi pärast uurisime ka rollerite renti ja tuli välja, et need maksavad kõigest 150 bahti päev (ca 50 eek). Mõne hetke pärast leidsimegi oma perekonna rõõmsalt kolmekesi roller seljas mööda linna vuramas, nagu kohalik Tai perekond. Ise mõtlesime, et küll on ikka kummaline, et me kumbki seda sõiduriista ei salli, aga nüüd peame sellega sõitma. Käisime siis kohe mitmes korterelamus kortereid vaatamas-uurimas. Kuurent oli veidi väiksem, kui majal, aga selle eest ei ole ei aeda ega ruumi. Tulime tagasi koju, ise täitsa läbi. Veidi kosutust ja tänavanurgalt ostetud Tai sööki ning Mann, mina ja Phat läksime ilusalongi. Phat ütles, et maniküür-pediküür kokku maksavad 100 bahti (ca 35 eek) ja mina mõtlesin, et sellise raha eest võiks ju küll lasta end korda teha. Läksime kohale, Phat rääkis tädiga veidi tai keeles ja ütles siis mulle, et ei saagi 100 bahtiga… Mina mõtlesin, et no loomulikult ei saa, et seda ma arvasin, et sellise hinnaga neid kahte asja ei tehta. Aga siis lisas Phat, et saab hoopis 80 bahtiga (ca 27 eek). Ütlesin tädile, et värvigu Manni küüned ka ära, aga tema tegi Mannile pea kogu maniküüri ja värvis küüned ära ka. Lõpuks võeti kahepeale 100 bahti. Hea kaup, ma usun. Kuigi, selle raha eest samasugust maniküüri-pediküüri nagu Euroopas, siiski ei saa. Ei kätele, ega jalgadele ei pandud kreemigi ja meie ilusalongidest tuttav töövahendite desinfitseerimisnõu oli ka muidugi puudu, steriilsusest ei saanud juttugi olla. Aga huvitav ikkagi. Lisaboonusena oli maniküürijal Manniga sama vana tütar, kellega Mann terve selle tunni mängida sai. Henrile saabus samal ajal koju massöör – 1 h traditsioonilist Tai massaaži, 70 eek. Ka hea kaup ma arvan ja kodust välja ei pea minema. Siin ei peagi eriti kuhugi minema, kuna hommikul kl 8 sõidab mööda jäätiseauto, kl 11 saabub masin papaya salati ja grillitud kanadega, millalgi päeva jooksul tuleb puhta vee auto ja vahel veel nipet näpet.

Täna hommikul peale 9 istusime rollerile ja sõitsime perepoeg Kankao järel kalade kaklust vaatama. Kalade kaklus ise ei ole ebaseaduslik, aga rahaliste panuste panemine on. Ühe poolvalmis maja tagahoovis olid valmis 15 vanemat meest oma väikeste kaladega, kes panid vägagi oma raha mängu. Üks neist oli isegi kohalik politseinik. Aga muidu oli see üks igavamaid spordialasid, mida kunagi näinud olen – väiksed kalad nokivad üksteist, võitlus käib kaua, võibolla isegi üle tunni aja. Mina aru ei saagi, kas tegelikult ka on neid kalu võimalik treenida või on see puhas õnnevärk. Kohutavalt naljakas oli neid aktsioonis vanasid vaadata, midagi suurt ei toimu, aga nemad nii põnevil, huilgavad ja hõiguvad. Mannil oli hirmus palav, niisiis läksime meie temaga jooki otsima, kuni Henri veel võitlust vaatas. Ja saime vastuse ühele nähtusele, mis meile kummaline oli tundunud. Nimelt ei saanud me aru, miks siinsed inimesed käivad ringi, vedelikku täis kilekott käes, kõrs sees. Ostsime Mannile juua, pudel fantat 3,5 eek, aga ainult siis, kui jätad pudeli müüale ja lased oma joogi kilekotti valada J.

Edasi saime kokku ühe kinnisvaramehega, kel vedas meid meile valitud kodukandidaatide vahel ringi. Väga ilusad olid, aga kallimad, kui see esimene maja. Üks maja oli isegi veidi odavam, ilusamini sisustatud, uhkem aed, aga mingil nähtamatul põhjusel ikka eriti ei meeldinud. Tulime siis koju ja asusime oma esimesena nähtud maja hinda kauplema. Henril on see asi veel pooleli, nii et kodu meil esialgu ei ole veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kodurentimine ei ole siin siiski nii odav, kui me planeerinud ja arvanud olime. Millest on muidugi kahju, kuna eelarve sellise reisi puhul on alati äärmiselt pingul.

Grillitud tšillid turult


2 aastat hiljem - täpselt selles lauas istusime Henriga ka 2 a eest Suan Lumi ööturul; Mann kalaspas oma jalgade eest hoolitsemas

Lapsed turult; lõhnavad jasmiinivanikud a 3 eek

Seapeade väljanäitus; uudishimulikud Tai lapsed

kana kõige täiega; kellelegi praetud prussakaid?

Ostan õhtuse pasta sisse spargleid, suur punt 3 krooni; lasteaed turu all

tulivürtsised Tai tšillid; värsked pontšikud

Manni mängukaaslased kodulähedal asuva poe juurest *2

Tai vanahärra; turg lähedalasuva templi aias

Tänavanurgal maitsvat grillkana ja vürtsist tšillikastet müüv rõõmus tädi; teisel tänavanurgal valmivad taignas banaanid, tarod ja maguskartulid

Mahajäänud pildid Malaisiast

Sandakani lähedal puuviljaturul - tumelillad mangosteenid, pruunid maoviljad, karvased rambutanid; arbuusimüüja turul

Mann isikliku lõbustuspargi kukil; tervitusjoogid Nak hotelli katusebaaris

Kohe asume džunglimatkale, jalas kaanisokid; meie majake Kinabatangani jõe ääres

Kohal. Mõnus tuttav tunne oli Taisse jõuda, äratundmisrõõm ja ootusärevus koos. Käisime Tais täpselt kahe aasta eest. Nii et sel korral me Bangkokis vaatamisväärsustega ei tegelenud, vaid nautisime lihtsalt mõnusat Tai elu. Kui keegi on Bangkoki vaatamisväärsustest ja meie käigust neid vaatama huvitatud, saab seda teha siin.

Meie elame siin Bangkokis Stefani juures, kes on sünni poolest ameeriklane, aga juba 15 aastat Aasias elanud. Stefan õppis ülikoolis kunstiajalugu, töötas mõnda aega Benetonis reklaami alal ning avas siis Suures Õunas oma kunstigalerii. Galerii oli väga populaarne ja kiidetud, aga kolm aastat kunstigaleriid lõppes sellega, et raha sai otsa ja midagi juurde see ei teeninud. Siis võttsiki Stefan kätte ja tuli Aasiasse. Peale mõningaid seikluseid asus ta elama Taiwani, kus töötas 5-tärni restoranis turunduse alal. Peale SARS-i rünnakut läks aga Taiwani turismil äärmiselt kehvalt ja see töö sai otsa. Nüüd on Stefan juba mõned aastad Tais, õpetab koolis inglise keelt ja kunsti ning valmistab-müüb ehteid nime all COCOLUXE. Vahepeal juhendab Stefan ka kokakursuseid, valmistab müügiks kotte või pilte. Ta rendib hiiglaslikku kolmekordset ridaelamut kesklinna lähedal ja on kohutavalt vahva kaaslane. Supersuhtleja, täis põnevaid lugusid, abivalmis, lõbus. Nii et meil on siin väga vahva. Juba kodu pärast. Aga Tai ise... oi, me armastame Taid. See on maailma parim koht toitu armastavale inimesele. Selles olen ma kindel.

Lennujaamas ei jõudnud me juba ära kannata ja läksime hapu-vürtsikat Tom Yumi sööma. Hiiglaslik ports koos riisiga maksis ainult 20 eek, lõpuks ometi! Alguses ei olnud sellesse piisavalt tšillit lisatud ja me andsime Mannile ka maitsta. Tuli välja, et ka tema liitus meie Tom Yumi sõprade klubiga, kuhu algselt kuulus ainult Henri, mõne kuu eest lisandusin mina ja nüüd veel Mann ka. Seda hakkan ma vist varsti tihti valmistama.

Võtsime takso ja mõne aja pärast olimegi oma järjekordses kodus. Stefan võttis meid vastu, tutvustas oma valdusi ja valmistas õhtusöögiks köögiviljasuppi ning kõrvitsa-šokolaadi pirukat. Kõik maitses hästi. Esimesel õhtul tutvusime koduümbruse toidumüüjatega ja mina pidin suurest elevusest lõhki minema. Esiteks, kõik on võrratult maitsev. Teiseks, taid võtavad seda söögiasja tõsiselt, ei mingeid purgiketšupeid, kõik kastmed keeratakse kohapeal, sellessamas putkas kokku - laimist mahla, veidi suhkrut, kalakastet, värskelthakitud tšillit, kilekotikesse ning grillkanaga kaasa. Teiselt tänavanurgalt ostsin äsja valminud taignas banaane, tarosid ja maguskartuleid. Banaanid olid võrratud, nagu kommid. 6 tükki maksab umbes 3,5 eek, varras kana koos kastmega, 7 eek. Täielik paradiis! Sealsamas kõrval on väike restoran, kust saame soovi korral kaasa osta tom yami või muid hõrgutisi. Niikaua kuni me toite ootame, mängib Mann maja ees kohalike lastega ja on selle üle kohutavalt rõõmus.

Teisel pealelõunal läksime koos Stefaniga lähedal templi aias toimvale turule. Stefan töötab koolis, mis asub otse templi vastas. Nii et käisime ka sealt läbi ja võtsime Mannile lõbustuseks mõningaid mänge ja lasteraamatuid kaasa. Turg ajas mu veelgi rohkem elevile. Seal oli kõike ja kõik oli nii odav. Oi ma hakkan siin varsti keetma! :) Ostsime mandariine, laime, sparglit, münti, koriandrit, viinamarju, krevette, maitsesime praetud riisikooke, kanavardaid, magusaid krõbedaid pannkoogikesi munavalgekreemiga... Täielik elamus!

Kolmandal päeval sõitsime kesklinna suurde kaubanduskeskusesse, kuna tahtsime kangapoodi minna. Kolasime seal päev otsa ringi, kohvitasime, vaatasime kaupa, kohvitasime veel, vaatasime veel. Väga mõnus. Ostma sattusime ka veidi - Mannil oli plastiliine vaja, saimegi, kohalik toodang, 4 eek. Ja joonistuspaber oli otsas - tehtud 4 eek eest, super atack liim - 3 eek. Jube tore niimoodi šopata. Parajasti oli peene pesu sooduskampaania, ostsime siis mullegi paar komplekti - 60 eek tk :). Ausõna ma ei valeta. Eelmisest korrast oli meelde jäänud, et Suan Lumi ööturg oli jube lahe. Läksime siis selgi korral, sooviga veidi kaupa vaadata, jalamassaaži saada ja õhtustada. Kauaoodatud massaaži saime kätte, no küll oli ikka kaif. Et Mannil igav ei oleks, pani tema jalad niikauaks samas ruumi asuvasse kalaspasse. See on selline akvaarium väikeste kaladega, kes jalgadelt surnud naha ära söövad. Manni arust oli see nii ebameeldivalt kõdi, et ta üle 4 minuti seal vastu ei pidanud. Õnneks olid töötajad mõistlikud ja raha selle 4 min eest ei võtnud. Sööma läksime täpselt samasse kohta, kus 2 aasta ees olime oma esimestel Tai õhtutel õhtustanud. Tellisime parajasti süüa, kui järsku kõrval laudadel ja suure puu otsas, mis keset restorani kasvab, kõik kihama hakkas. Mingi arusaamatu asi oli kõik hiiglaslikud oma 4 cm pikkused prussakad välja ajanud ja nad hakkasid paaniliselt mööda laudu ja puud ringi siblima. Võigas! Õnneks meie lauani nad ei tulnud. Osade laudade tagant kargasid inimesed küll üles ja jooksid laiali jättes õhtusöögi sinnapaika. Meie mõtlesime, et ah, Tai värk, ja tellisime edasi. Varsti rahunesid prussakad maha ja läksid oma pessa tagasi. Korra üks käis veel naaberlaua indoneeslase selja peal ringi vaatamas, aga muidu oli olukord rahulik. Turul sai veel veidi šopatud. Olen nimelt endale juba ammu ilusat pikka kleidi otsinud. Eestis maksid nad alati 1000 eek, mida mina maksta ei tahtnud. Ja õiget lõiget ka ei leidnud. Nüüd lõpuks leidsin. Ostsime koha 2 tükki, kuna 1 maksis ainult 100 eek :).

Ja täna võtsime tuk-tuki, mis Mannile muidugi kohutavalt meeldis, ja sõitsime lähedalasuvasse basseini ujuma. See on selline kohalik bassein, kus ükski turist vist küll iial käinud ei ole. Aga Stefan ütles meile, kuidas sinna saab ja meie läksime. Pilet maksis 20 eek, bassein oli korralik, aga kõik ümbritsev päris väsinud. Meid see ei morjendanud, peaasi, et jahutust saaks. Stefani kodus ei ole hetkel nimelt veel konditsioneere :). Õnneks on korralikud ventilaatorid vähemalt.

Ja homme Hua Hini, lähme vaatame, kas tahame sinna mõneks ajaks puhkama jääda või mitte!


Henri, Aji ja paadipoiss; Jõel

Metsik loodus *2

Udune pilt ninaahvist kogu tema hiilguses; hiigelsisalik

Madulinnud; rõõmus Mann

Hornbill; üles aetud madu

Ninaahv; Hõbedane leheahv

Mina ja Mann meie dzunglikohvikus; emane ninaahv

Ninaahvi poeg; isase ninaahvi õllekõht

18.oktoober Kinabatangani jõgi, Sukau

Hommikul ärkasime Paganakan Diis suure mürtsu peale. Tuli välja, et Mann oli läbi une hirmsa kiirusega voodist alla kihutanud. Aga midagi hullu ei juhtunud ja meie saime kiiresti üles ärgatud. Hommikusöök, arvete klaarimine ja juba saabuski Mr Aji, kes meile järgmisel kahel päeval giidiks on. Aji tutvustas meile programmi, mille kohaselt kl 10 sõitsime Paganakan diist ära ja enne 13 oleme kohal oma ööbimiskohas, otse Kinabatangani jõe kaldal asuvas Aji nõbu peetavas B&B-s. Kl 13 lõuna ja kl 15 asume oma 3,5 h pikkusele jõeretkele. Kl 19 õhtusöök ja soovijatele lisatasu eest öine paadiretk. Hommikul kl 6 jalgsi džunglimatk ja kl 8 hommikusöök. Kl 10 check out ja siis viib Aji meid paari tunni tee kaugusel olevasse Sandakani, meie valitud punkti. Meie olime kõigega rahul ja sõit läkski lahti.

Mr Aji leidsime me tänu Paganakan Dii omanikule mr Antonile, kes soodsa hinnaga väikest tegijat soojalt soovitas. Broneerisime oma kaks päeva ja 1 öö kestva reisi ära, aga igaks juhuks uurisin internerist ka muid võimalusi. Meie maksame oma paketi eest (kõik toidud, majutus WC ja dušiga toas, jõeretk ja hommikumatk, transfeerid kohale ja ära) ca 1000 eek nägu, Mann 300. Samas soovisid paljud suuremad pakkujad, kelle internetist leidsin, sama asja eest ca 3000 eek. Või siis leidsin ma valed tegijad. No mina ei tea. Jõgi on sama ja võimalus loomi näha ka ühesuurune. Majutus võib olla parem küll, aga kas just nii palju. Igatahes, Mr Aji suur Toyota oli varustatud erinevate reisiajakirjadega ning fotodega Kinabatangani loomadest, igale reisijale oli padi, auto mõnusalt jahe. Tubades ventilaator, käterätid ja seebid. Paadis olid pehmed istmed, vihmavarjud, vihmakeebid. Rääkimata sellest, et kogu reis oli ainult meile, absoluutne privaattuur.

Vahetult enne meie reisi algust hakkas kõvasti sadama ja Aji ütles, et tugeva sajuga on võimalus loomi näha väga väike. Õnneks vahetult enne kl 14.30 jäi sadu järgi ning meie saime sõitu alata. Ja juba paari minuti pärast nägime suurt monitor-sisalikku, ikka sellist 1,5 meetrist. Ja kohe peale seda järjekordset hornbilli, seekord Pied hornbilli (eelmisel korral, Kuala Lumpuris, oli tegu ninasarvik hornbilliga). Pika sabaga makaake oli igal pool, need on needsamad, kes tookord Kuala Lumpuri pargiski. Varsti hakkasid põõsad sahisema ja seal nad olidki – koleda, minu meelest isegi veidi perversse välimusega proboscis ahvid. Neil on hiiglaslik kartulnina, jube jämedad kintsud, paks õllekõht ja meestel tumeroosa peenis pikalt ees rippumas. Nägime neid vist oma kolmes erinevas kohas jõe äärsetes puudes möllamas. Korra õnnestus silmata ka seasabaga makaake ja hõbedaseid leheahve. Ühe oksakese peal istus järjekordne viper (sama, mida eile orangutanide varjupaigas nägime), Wagler´s pit viper. Algselt ütles Aji, et nad päeval magavad nii kõvasti, et võid neile isegi kõvasti vastu minna ja nad ei tee väljagi. Aga kui me seal oma paadiga edasi tagasi sahistasime ja Henri ning Aji pidevalt välguga pilte klõpsisid teha, siis ärkas härra ühel hetkel üles ja läks närvi. Mina ütlesin, et lähme nüüd kohe ära, sest madu oli otse minu ja Manni kõrval. Ja siis ütles juba Aji ka, et hakkame nüüd kohe minema, madu on juba agressiivne. Kui me siis minema saime, ohkas ta kergendatult. Ja mina ka! J Siis õnnestus meil näha järjekordset sorti, musta hornbilli. Ja veel paari lindu, oriental darter´it, storm´s storki ja chestnut breasted malkohat (mis ei ütle muidugi meile kellelegi eriti midagi). Teinegi kord suurt monitor-sisalikku. Ja mitu korda imeilusat lindu – stork billed kingfisherit.

Olime oma saagiga väga rahul. Elevante ei näinud, aga seda saime juba enne teada, nad olevat paari kuu eest mõneks ajaks siit minema läinud paarisaja km kaugusele.

19. oktoober Sandakan, NAK hotell

Kuigi me püüdsime kogu hingest eile vara magama minna teades, et täna on äratus kl 6 ja ees ootamas džungliretk, ei õnnestunud see meil sugugi. Just eile õhtul oli meil Henriga vaja tundide viisi maast ja ilmast lobiseda. Üles me igatahes ärkasime. Tassike kohvi ja tükk tumedat šokolaadi ning oligi minek. Aji andis meile kõigile kaanisokid jalga, aga kuna me päris sügavasse mudasse ei läinud, saime kanda oma tosse, mitte kummikuid. Ilm oli parajalt mõnus, aga niiskuse tõttu voolasid nired ojadena. Alguses võtsin vabatahtlikult Manni Ergo Babyga selga. Aga jama seisnes selles, et meie tee viis meid mööda äärmiselt järsku ja mudast väga libedat mäekülge otse üles ja seda äärmiselt tihedas tihnikus. Lisaks fakt, et kell oli 6, et minu hommikusöök seisnes tassis kohvis, et mul oli kohutavalt palav ja et ma olen üleüldse pisut väsinud. Kõike eelnevat arvestades tundsin ma mäe otsa jõudes, et viskan sussid püsti. Õnneks tahtis Mann, et ma siiski edasi elaks ja otsustas omal jalal edasi matkata. Hommikune retk just väga korda ei läinud, nägime orangutanide pesa ja väljaheiteid, aga neid endid mitte. Nägime kaugelt paari lindu ja lähedalt mõnda suurt putukat, aga ei midagi huvitavat. Hoopis pärast, autoga tagasi sõites, õnnestus puuotsas näha paari pruuni leheahvi, kes olid külasse banaanivargile läinud, sel ajal, kui meie neid metsast otsisime.

Kiire dušš, hommikusöök ja hakkasimegi Sandakani poole sõitma. Meie kõik magasime niipalju kui õnnestus. Ühel hetkel, kuskil poolel teel, keeras üks suur veoauto meile ette, Aji vingerdas ja manööverdas, pidurdas veidi ja sõitis otse metsa. Jäime pidama autonina vastu kraavi serva. Imekombel ei saanud keegi isegi haiget mitte. Välja arvatud auto. Nina oli lömmis ja meie suureks piinaks ei töötanud konditsioneer enam. Ajist oli kahju, ta oli oma Toyotat nii hästi hoidnud ja kaunistanud J. Aga tal pidi olema kindlustus. Ja õnn, et Aji oli endale Toyota ostnud, mitte kohaliku margi, Protoni. See oleks vist kortsus küll olnud!

Ülejäänud sõit läks viperusteta, end palavalt. Käisime läbi puuviljaturult, kust ostsime kotitäie rambutane ja mangosteene. Lisaks maitsesime puuvilja, mida Aji nimetas snake-fruit, kuna selle vilja koor on täpselt nagu mao nahk.

Hotelliga olid lood sellised, et Mr Anton, kes on Paganakan Dii omanik, soovitas meile, et võiksime Sandakanis tema sealses hotellis NAK ööbida. Aga mina lugesin netiavarustest, et Sandakani esimene hotel NAK, on ajahambast täitsa ära puretud. Soovitati hoopis odavat May Fair hotelli. Broneerisime siis toad hoopis selles. Aga kui Aji kirjeldas, kui kohutav see May Fair on ja lubas enne NAKis peatuse teha, et saaksime võrrelda, otsustasime proovida. NAK-is käisid parajasti renoveerimistööd, aga osa oli juba valmis. Nt uhke hiinapärane lobby ja osad toad. Lasime endale ühte renoveeritutest näidata ja armusime kohe ära. Korra sõitsime veel May Fairi ette, aga ausaltöeldes ei hakanud sisse vaatamagi, väljast oli juba väga jube. Nii et elame täielikus luksuses nüüd paar päeva ja seda jube hea hinnaga, 200 eek öö. Toateenindus toob tuppa roogasid, hommikusöök on hinnas, värsked saabujad saavad katusebaarid tasuta tervitusjoogid – purustatud jää ja purustatud virsiku segu… mmm! Katusebaar on võrratu – luksus, mida ammu pole tunda saanud. Sõin isuga seene-koorekastmes pastat, tundsin lõhnast, kui kokk köögis küüslauku praadis, kui ta kastmele veini lisas… võrratu. Mann fännas ka täielikult! Pikutasime oma suurtel baarivoodil padjahunnikus, vaatasime öötuledes merd ja kuulasime vaikset lounge-muusikat. Täielik kaif! Tuba on suur, 4 suure aknaga, kust avaneb vaade merele, telekas, konditsioneer, vann, lihtsalt võrratu!

Siia otsustasime jätta ka oma teise kaasavõetud eksemplari Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Loodame, et sel korral torm hotelli minema ei pühi, nagu see Samoal juhtus, kuhu eelmise raamatu jätsime.