Henri, Aji ja paadipoiss; Jõel

Metsik loodus *2

Udune pilt ninaahvist kogu tema hiilguses; hiigelsisalik

Madulinnud; rõõmus Mann

Hornbill; üles aetud madu

Ninaahv; Hõbedane leheahv

Mina ja Mann meie dzunglikohvikus; emane ninaahv

Ninaahvi poeg; isase ninaahvi õllekõht

18.oktoober Kinabatangani jõgi, Sukau

Hommikul ärkasime Paganakan Diis suure mürtsu peale. Tuli välja, et Mann oli läbi une hirmsa kiirusega voodist alla kihutanud. Aga midagi hullu ei juhtunud ja meie saime kiiresti üles ärgatud. Hommikusöök, arvete klaarimine ja juba saabuski Mr Aji, kes meile järgmisel kahel päeval giidiks on. Aji tutvustas meile programmi, mille kohaselt kl 10 sõitsime Paganakan diist ära ja enne 13 oleme kohal oma ööbimiskohas, otse Kinabatangani jõe kaldal asuvas Aji nõbu peetavas B&B-s. Kl 13 lõuna ja kl 15 asume oma 3,5 h pikkusele jõeretkele. Kl 19 õhtusöök ja soovijatele lisatasu eest öine paadiretk. Hommikul kl 6 jalgsi džunglimatk ja kl 8 hommikusöök. Kl 10 check out ja siis viib Aji meid paari tunni tee kaugusel olevasse Sandakani, meie valitud punkti. Meie olime kõigega rahul ja sõit läkski lahti.

Mr Aji leidsime me tänu Paganakan Dii omanikule mr Antonile, kes soodsa hinnaga väikest tegijat soojalt soovitas. Broneerisime oma kaks päeva ja 1 öö kestva reisi ära, aga igaks juhuks uurisin internerist ka muid võimalusi. Meie maksame oma paketi eest (kõik toidud, majutus WC ja dušiga toas, jõeretk ja hommikumatk, transfeerid kohale ja ära) ca 1000 eek nägu, Mann 300. Samas soovisid paljud suuremad pakkujad, kelle internetist leidsin, sama asja eest ca 3000 eek. Või siis leidsin ma valed tegijad. No mina ei tea. Jõgi on sama ja võimalus loomi näha ka ühesuurune. Majutus võib olla parem küll, aga kas just nii palju. Igatahes, Mr Aji suur Toyota oli varustatud erinevate reisiajakirjadega ning fotodega Kinabatangani loomadest, igale reisijale oli padi, auto mõnusalt jahe. Tubades ventilaator, käterätid ja seebid. Paadis olid pehmed istmed, vihmavarjud, vihmakeebid. Rääkimata sellest, et kogu reis oli ainult meile, absoluutne privaattuur.

Vahetult enne meie reisi algust hakkas kõvasti sadama ja Aji ütles, et tugeva sajuga on võimalus loomi näha väga väike. Õnneks vahetult enne kl 14.30 jäi sadu järgi ning meie saime sõitu alata. Ja juba paari minuti pärast nägime suurt monitor-sisalikku, ikka sellist 1,5 meetrist. Ja kohe peale seda järjekordset hornbilli, seekord Pied hornbilli (eelmisel korral, Kuala Lumpuris, oli tegu ninasarvik hornbilliga). Pika sabaga makaake oli igal pool, need on needsamad, kes tookord Kuala Lumpuri pargiski. Varsti hakkasid põõsad sahisema ja seal nad olidki – koleda, minu meelest isegi veidi perversse välimusega proboscis ahvid. Neil on hiiglaslik kartulnina, jube jämedad kintsud, paks õllekõht ja meestel tumeroosa peenis pikalt ees rippumas. Nägime neid vist oma kolmes erinevas kohas jõe äärsetes puudes möllamas. Korra õnnestus silmata ka seasabaga makaake ja hõbedaseid leheahve. Ühe oksakese peal istus järjekordne viper (sama, mida eile orangutanide varjupaigas nägime), Wagler´s pit viper. Algselt ütles Aji, et nad päeval magavad nii kõvasti, et võid neile isegi kõvasti vastu minna ja nad ei tee väljagi. Aga kui me seal oma paadiga edasi tagasi sahistasime ja Henri ning Aji pidevalt välguga pilte klõpsisid teha, siis ärkas härra ühel hetkel üles ja läks närvi. Mina ütlesin, et lähme nüüd kohe ära, sest madu oli otse minu ja Manni kõrval. Ja siis ütles juba Aji ka, et hakkame nüüd kohe minema, madu on juba agressiivne. Kui me siis minema saime, ohkas ta kergendatult. Ja mina ka! J Siis õnnestus meil näha järjekordset sorti, musta hornbilli. Ja veel paari lindu, oriental darter´it, storm´s storki ja chestnut breasted malkohat (mis ei ütle muidugi meile kellelegi eriti midagi). Teinegi kord suurt monitor-sisalikku. Ja mitu korda imeilusat lindu – stork billed kingfisherit.

Olime oma saagiga väga rahul. Elevante ei näinud, aga seda saime juba enne teada, nad olevat paari kuu eest mõneks ajaks siit minema läinud paarisaja km kaugusele.

19. oktoober Sandakan, NAK hotell

Kuigi me püüdsime kogu hingest eile vara magama minna teades, et täna on äratus kl 6 ja ees ootamas džungliretk, ei õnnestunud see meil sugugi. Just eile õhtul oli meil Henriga vaja tundide viisi maast ja ilmast lobiseda. Üles me igatahes ärkasime. Tassike kohvi ja tükk tumedat šokolaadi ning oligi minek. Aji andis meile kõigile kaanisokid jalga, aga kuna me päris sügavasse mudasse ei läinud, saime kanda oma tosse, mitte kummikuid. Ilm oli parajalt mõnus, aga niiskuse tõttu voolasid nired ojadena. Alguses võtsin vabatahtlikult Manni Ergo Babyga selga. Aga jama seisnes selles, et meie tee viis meid mööda äärmiselt järsku ja mudast väga libedat mäekülge otse üles ja seda äärmiselt tihedas tihnikus. Lisaks fakt, et kell oli 6, et minu hommikusöök seisnes tassis kohvis, et mul oli kohutavalt palav ja et ma olen üleüldse pisut väsinud. Kõike eelnevat arvestades tundsin ma mäe otsa jõudes, et viskan sussid püsti. Õnneks tahtis Mann, et ma siiski edasi elaks ja otsustas omal jalal edasi matkata. Hommikune retk just väga korda ei läinud, nägime orangutanide pesa ja väljaheiteid, aga neid endid mitte. Nägime kaugelt paari lindu ja lähedalt mõnda suurt putukat, aga ei midagi huvitavat. Hoopis pärast, autoga tagasi sõites, õnnestus puuotsas näha paari pruuni leheahvi, kes olid külasse banaanivargile läinud, sel ajal, kui meie neid metsast otsisime.

Kiire dušš, hommikusöök ja hakkasimegi Sandakani poole sõitma. Meie kõik magasime niipalju kui õnnestus. Ühel hetkel, kuskil poolel teel, keeras üks suur veoauto meile ette, Aji vingerdas ja manööverdas, pidurdas veidi ja sõitis otse metsa. Jäime pidama autonina vastu kraavi serva. Imekombel ei saanud keegi isegi haiget mitte. Välja arvatud auto. Nina oli lömmis ja meie suureks piinaks ei töötanud konditsioneer enam. Ajist oli kahju, ta oli oma Toyotat nii hästi hoidnud ja kaunistanud J. Aga tal pidi olema kindlustus. Ja õnn, et Aji oli endale Toyota ostnud, mitte kohaliku margi, Protoni. See oleks vist kortsus küll olnud!

Ülejäänud sõit läks viperusteta, end palavalt. Käisime läbi puuviljaturult, kust ostsime kotitäie rambutane ja mangosteene. Lisaks maitsesime puuvilja, mida Aji nimetas snake-fruit, kuna selle vilja koor on täpselt nagu mao nahk.

Hotelliga olid lood sellised, et Mr Anton, kes on Paganakan Dii omanik, soovitas meile, et võiksime Sandakanis tema sealses hotellis NAK ööbida. Aga mina lugesin netiavarustest, et Sandakani esimene hotel NAK, on ajahambast täitsa ära puretud. Soovitati hoopis odavat May Fair hotelli. Broneerisime siis toad hoopis selles. Aga kui Aji kirjeldas, kui kohutav see May Fair on ja lubas enne NAKis peatuse teha, et saaksime võrrelda, otsustasime proovida. NAK-is käisid parajasti renoveerimistööd, aga osa oli juba valmis. Nt uhke hiinapärane lobby ja osad toad. Lasime endale ühte renoveeritutest näidata ja armusime kohe ära. Korra sõitsime veel May Fairi ette, aga ausaltöeldes ei hakanud sisse vaatamagi, väljast oli juba väga jube. Nii et elame täielikus luksuses nüüd paar päeva ja seda jube hea hinnaga, 200 eek öö. Toateenindus toob tuppa roogasid, hommikusöök on hinnas, värsked saabujad saavad katusebaarid tasuta tervitusjoogid – purustatud jää ja purustatud virsiku segu… mmm! Katusebaar on võrratu – luksus, mida ammu pole tunda saanud. Sõin isuga seene-koorekastmes pastat, tundsin lõhnast, kui kokk köögis küüslauku praadis, kui ta kastmele veini lisas… võrratu. Mann fännas ka täielikult! Pikutasime oma suurtel baarivoodil padjahunnikus, vaatasime öötuledes merd ja kuulasime vaikset lounge-muusikat. Täielik kaif! Tuba on suur, 4 suure aknaga, kust avaneb vaade merele, telekas, konditsioneer, vann, lihtsalt võrratu!

Siia otsustasime jätta ka oma teise kaasavõetud eksemplari Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Loodame, et sel korral torm hotelli minema ei pühi, nagu see Samoal juhtus, kuhu eelmise raamatu jätsime.


Comments (7)

On 21. oktoober 2009 15:28 , Anonüümne ütles ...

Alustasin piltide vaatamisega ja oli nii palju mõtteid, mida kommentaari panna. Pärast jutu lugemist ei oska muud öelda, et VÄGA MÕNUS. Peaasi, et jälle üks ohtlik retk seljataga.Kõige ilusam dzungli pilt on ikka rõõmus Mann.Teie Henriga olete üsna õhukeseks sulanud.Dzungel on tõesti väga ilus! Mõtlen ennast teie seltsi.Olge ettevaatlikud ja edu! Kahupea

 
On 21. oktoober 2009 15:34 , Smilla ütles ...

Väga uhked pildid ja haarav jutt taaskord! Sellise sooja soovituse peale hotell võtta võib nii ja naapidi kogemusi saada, teie oma oli küll sellest ülivõrrete kategooriast. Kirjelduse järgi tundus täielik superluks! :) Ja loomade osas oli ka saak dzhunglis täitsa korralik ;p
Kairi

 
On 22. oktoober 2009 18:28 , Eva & CO ütles ...

Hei sõbrad! Nii ägedad pildid! Mulle meeldis eriti ninaahv - jube vahva väljanägemisega kummaline kuju. Uskumatu ikka, kui palju erinevaid elukaid olemas on.
Ma pean ütlema, et mul on ka hea meel, nagu Kahupealgi, et te sealt dzunglist tagasi olete. Kuigi sinu kirjelduse järgi oli teil seal igati tsiviliseeritud elu-olu, siis ikkagi kõlab "dzungel" kuidagi liiga maailmalõpuna ja veidi hirmutavana nii, et ma alati ohkan kergendusega, kui te olete järjekordsest padrikust välja pääsenud :)
Nüüd olete vist juba teel Taisse pesa punuma! Mõnus, et saate vahelduseks suurele ringi rallimisele veidi paiksemaks jääda.

Nagu alati - kuhjaga kallistusi ja tuhat tervitust,
Eva-U

 
On 23. oktoober 2009 06:15 , Juc ütles ...

Kahupea, ilus on tõesti seal. Henri on meil eriti õhuke, kahjuks minule see riisivohmimine nii hästi ei mõju :), kuigi veidi ikka.
Smilla, käisime ikka enne vaatamas seda hotelli, kui ära otsustasime. Hotelliga võib vist alati alt minna, ka netiarvustuste peale, sest see teine oli nii taevani kiidetud, aga välja nägi puhta jube. :) Mina jäin ka meie dzunglisaagiga täitsa rahule.
Eva U, ninaahv on naljakas, aga kole ikka ka. Päriselus veel eriti, need suured kintsud ja õllekõht on nagu karvane inimene :). Eks mul endal ka ikka väike kergendus on, kui jälle padrikust välja tuleme, aga minemata ka ei jätaks :) Nüüd olemegi Tais, ühe vahva ehtekunstniku juures ilusas kodus. Täna lähme turule, hiiglama põnev.

 
On 24. oktoober 2009 15:58 , evake ütles ...

tere kallid, pole ammu kirjutanud aga loen ikka pea iga päev, Meil endiselt, õhtul läheb nüüd kell 6 kottpimedaks, masendav, teil seal hea soe...mmm hästi lahedads pildid, loomad on nii kõhedust tekitavad, loodan, et olete ikka ohutus kauguses kui neid pildistate:) mann on endiselt ilus:) kas see nn ilus lill on see sööja lill ve?:) meil algas lastel koolivaheaeg, aksu sai tunnistuse, kokkuvõttes oli kaks nelja. Täna läheme maigile küll ja sealt edasi vist smailersi kntserdile, neil tasuta pääsmed öökluppi tallinn, polegi seal kunagi käinud, lapsed viin vanaema poole, vanaema läks täna matustele- ene mees madis suri ära, ene käis poes talle rohtu toomas ja kui tagasi tule siis oli ta diivanil siniseks muutunud, lämbus vist, igastahes väga kurb. Rääkisin just emmega, palus tervitada, tal läheb töiselt, nagu ikka, tuleb järgmine reede 6ndal kolmeks päevaks. Ok olge siis tublid,aa alondra on meil juba täitsa tegija, väga iseteadlik ja asjalik ja suur on ka juba, täitsa inimene. Panen varsti orcuti pilte, sealt saate siis vaadata. Andke mannile minu poolt musi ja kali, öelge, et ma hullult igatsen.

 
On 25. oktoober 2009 07:45 , Anonüümne ütles ...

Ma pole selliseid looma- ja linnunimesid varem kuulnudki! Hämmastavalt mitmekesine on ikka maailm. Ja veel olen mõelnud, et kui on džungel, siis saavad seal olla ainult mingid hütikesed, aga tegelikult on ilusat elu igal pool. Nautige! H Saaremaalt

 
On 25. oktoober 2009 11:34 , Juc ütles ...

Evake, meil on siin hea soe tõesti. Vahel isegi liiga soe :). Aga teie ilma küll i igatse. Tervita kõiki omasid ja Marjut ka, kui ta saabub.
H., uued huvitavad loomad ka meile. Ja olime isegi meeldivalt üllatunud, et elu sügaval padrikus võib täitsa tsiviliseeritud olla :)