Manni valmis pandud "kohvik"; liblikas nr 1, kelle Henri minu jaoks pildile püüdis

Liblikas nr 2 ja 3; Liblikas nr 4

Henri oskab kolibrisid fotokaga pisut paremini taltsutada, kui mina; Mann "magab" minu süles, teki sees
Veel üks kolibri Henri fotosilma ees; liblikas nr 5
Ja muud me siin vahepeal teinud ei olegi - vahime värvilisi linde ja liblikaid, mängime kohvikut, käime päris kohvikus, jalutame päiksepaistes ja peesitame võrkkiiges!

(Suurim jugadest - Kuradi kurk e Devil´s throat)
Hommikul ärkasime lindude sädistamise peale ja avastasime õue minnes, et hulk kolibrisid oli meie ukse taha sööma-jooma tulnud. Need väiksed tegelased liigutavad end aga nii kiirelt, et pildile on võimatu neid saada. Sõime hilise Argentiinapärase hommikusöögi - värsked croissant´id ja kõvasti kohvi ning läksime jugasid vaatama.
Päeva kohta Iguazu jugade juures palju muud öelda ei ole, kui et "VÕIMAS"!. Võimsamaid ja ilusamaid vaatepilte minu elus, täiesti enneolematu, hingemattev ja võrratu.
(Õied dzunglis; vaade jugadele)
(Mann harjutab baleriinikarjääriks; vaade jugadele; Henri jugade juures)
(Kuradi kurk vaadatud; Kuradi kurk ise;)
(Veel üks Kuradi kurk; üks troopiline linnuke)
(Halbadest kolibri võtetest parim; Üks paljudest värvilistest liblikatest Iguazu jugade juures)
Istun siin meie armsa hosteli terrassil ja kirjutan teile (vt pilti).

Puerto Iguazu on armas väike linnake, just nagu mulle meeldib, kõigest 30000 inimest. Igale poole on jalutuskäigu tee. Majad ja aiad on hoopis rohkem hooldatud kui Brasiilias, aedade ümber on hekid, mitte 3 m kõrgused müürid. Enne meie tulekut oli 2 nädalat iga päev sadanud, aga täna on mõnus mahe suveilm (ptüi-ptüi-ptüi selle peale). Hostel on uskumatu selle hinna kohta, mis me maksame. Saime kahe magamistoaga toa, kuigi maksame kahese eest. Seega ruumi on meil palju, hommikusöök on hinnas, wifi, köök, grillimiskoht, hulk värvilisi võrkkiikesid, vaikus, linnulaul, veevulin ja hiiglaslik terrass. Maksab see lõbu meile 250 eek öö (kõigi peale kokku). Kes siiakanti satub, siis - Hostel Puerto Canoas.

Sõitma hakkasime siis eile õhtul kl 20.00 Campo Grandest. Meie ööbuss ei olnud üldse nii peen kui lootsime. Arvestasime tekkide, patjade, snäkkide ja ajakirjadega. Aga ei midagi, õnneks olid meil olemas täispuhutavad padjad ja 3 peale üks tekk, mille sai endale ainuke pikkade varrukateta reisija Henri. Meie Manniga magasime juba kl 22 nagu notid. Henri vaeseke ei saanud pea üldse magada, küll ajasid bussijuhid teda teise kohta, küll kolistasid ja levitasid parmulõhna vahepeal lisandunud reisijad. Jumal tänatud, et ma magasin, ma oleksin täiesti endast välja läinud. Üldiselt on meil pea igale bussisõidule hästi meie lähedale istuma sattunud mõni ebameeldiv tegelane - norskavad ja rögisevad tegelased. See on selle ühistranspordi suur miinus ikka, ei saa endale reisikaaslaseid valida. Kl 6 aeti meid Cascavelis bussist välja ja kl 7 uude bussi, et veel 4 h sõita. Magasime Manniga ka selle sõidu maha. Siis veel linnaliinibussiga läbi Foz de Iguazzu (Brasiilia poolel) ja siis veel teisega Puerto Iguazusse. Brasiilia piiri ületades sai nalja - meie istusime rahumeeli edasi, kui buss Brasiilia piiril peatuse tegi. Ja järsku kukkusid kõik meie peal kisama, et me peaksime välja minema. Ja siis omakorda bussijuhile kisama, et tehku peatud. Bussijuht tegi siis piirist kaugel kaugel kuskil tühermaal peatuse ja kaasreisijad arvasid, et me peaksime nüüd väljuma ja kõige kottidega tagasi piirile matkama. Me olime pisut nõutud, aga välja ei läinud. Lõpuks selgus, et bussis on siiski ka paar inglisekeelt oskavat inimest. Ja siis tuli välja, et inimesed bussis olid arvanud, et me siseneme mitmendat korda Argentiinasse ja et sellisel juhul oleksime nende riigile mingit maksu pidanud maksma. Ja sellest siis kogu see kisa ja tüli. Meie olime täiesti esimest korda ja Brasiiliasse ka ei plaaninud tagasi minna, nii et istusime täiesti õigustatult seal bussi peal edasi. Nii et esimene mulje argentiinlastest ei olnud kuigi sõbralik.

Ka kohtumine Argentiina köögiga ei olnud minu jaoks armastus esimesest silmapilgust. Meile toodi hulk külmi salateid ja lihalõikeid, mis mulle eriti ei meeldinud. Lihaga täidetud empanadad - need mulle meeldisid. Palju grillliha, mis mulle ei meeldinud. Pasta tomatikastmega, sinna juurde parmesani, millel puudus vähimgi parmesanimaitse ja oliiviõli, mis maitses nii hullusti, et rikkus kõik ära. Desserdid olid enamvähem, aga kohv oli nii lurr, et kohvimaigust käis üle kloorivee maik, mida kohvikeetmiseks oli kasutatud. :) Aga ma loodan, et see oli siiski kõigest algus ja et edaspidi läheb aina paremaks. Vein on küll paganama odav. See on lahe! Ostsime just prooviks Mendoza veini, mis maksis 15 eek pudel ja nägi täitsa normaalne välja. Eks siis hiljem kuulete, kas peavalu sai kogu raha eest, mis pudeli eest maksmata jäi või võib tõesti normaalset veini sellise hinnaga saada.

Aga unustatud asjadest. Esimene lugu oli see, et kui olime Niterois Viniciuse tädi juures Feijoadal, siis oli seal ka Viniciuse täditütar, kellel on adopteeritud kaksikud. Ja Mann kutsuti kaksikute 2-aasta sünnipäevale. Me ei saanud küll minna, sest sõitsime varem ära, aga tore ikkagi. Aga nende kaksikute adopteerimisega seoses on üks õpetlik lugu. Nimelt, kaksikute ema oli varem abielus ja tal on 2 teismelist last. Kuna otsustati, et rohkem lapsi saada ei soovi, korraldati asi nii ära, et naine enam lapsi ei saagi. Mina ei tea, kuidas, aga see ei olegi oluline. Aga mõne aja pärast juhtus nii, et naine ja mees läksid lahku. Ja naine leidis endale uue mehe, kel lapsi ei olnud, aga soov lapsi saada oli suur. Ja ei jäänudki siis muud üle, kui adopteerida.

Aga teine lugu... nimelt oleme teinud kogu Brasiilias oldud aja jooksul tähelepanekuid selle kohta, kuidas mingil põhjusel pakutakse brasiillastele kehva kvaliteediga asju sama raha eest, mis meil Euroopas hea kvaliteediga asju. Näiteks tomatid... ilm on hea, päike paistab, aga tomatitel maitset pole. Või autod... meie viimane pere sõitis Fiatiga, mis oli paar aastat vana ja ostetud uuena 150 000 eek eest. Aga ehitatud oli see nii odavalt, kui võimalik - uste kohal ei olnud käepidemeid, laes ei olnud valgustit, päiksesirmidel ei olnud peegleid. Salongis paistis igal pool plekk, auto nagu plastikust. Omanik ise ütles, et lukus ukse saab põhimõtteliselt nii lahti, et lükkad põlvega kõvasti ukse keskosa ja samal ajal tõmbad näppudega tihendist. Ma saaksin sellest kõigest aru, kui seda autot müüdaks uuena 50 000 eek eest, aga nii see kahjuks ei ole. Või kõige primitiivsemad asjad, nagu wc paber, salvrätid või hügieenisidemed. Salvkad ja vetsupaber maksavad sama palju, nagu meil, aga on 5 korda õhemad ja kõvemad. Hügieenisidemed on toodetud sama tootja poolt, mis meil, aga välja näevad nagu Eestis 15 aastat tagasi - hind endiselt sama. Ja neid näiteid võikski jääda tooma. Kuidagi kurb on vaadata, tekib tunne, nagu arvataks, et brasiillastele pole paremat vajagi. :(

Homme lähme siis Iguazu jugasid külastama, loodame, et ilmataat meid soosib!
Head jaani teile kallid kodused! Pole ammu arvuti taha saanud. Aga vahepeal on toimunud nii mõndagi põnevat.

Reede päeval ei olnud midagi eriti teha. Olime üldiselt otsustanud, et alustame reedel retke Pantanali, aga kuna pererahvas tahtis ka kaasa tulla, algas sõit laupäeva varahommikul. Nii seiklesimegi reede päeval bussiga Campo Grande külje all olevasse metsa, kus on metsloomade rehabilitatsiooni keskus. Inimesed toovad sinna kokku enda poolt leitud väiksed või viga saanud loomad, seal nad siis kosuvad ning vastavalt olukorrale lähevad kas tagasi metsa või edasi loomaaedadesse. Kuna me asjast midagi ei teadnud, sisenesime tagantuksest ehk siis suurest väravast, kust sisenevad töötajad ja loomad. Portugalikeelne härra helistas sealt veidi inglisekeelsemale härrale, kes vandus mulle kolm korda, et sel päeval küll keskust külastada võimalik ei ole. Kuna mul peale pikka seiklust liinibussiga 30-kraadises kuumas mitte ei tahtnud sõnad "Selge, tänan, head aega" üle huulte tulla, ütles ta lõpuks, et tuleb ise kohale. Ootasime ja ootasime ning kui ta kohale jõudis, oli ta meie suureks rõõmuks meelt muutnud. Mees oli tõeline kauboi ja oma ametinimeks ütles ta "ranger". Keskuses elasid ahvid, kitseke, metssead, taapirid, kapübaarad, erinevad ilusad linnud ja hulga puumasid. Ühele puumale hakkas Mann eriti meeldima. Või siis pidas ta Manni maitsvaks desserdiks, igatahes jälgis loom iga Manni liigutust ja hakkas urisema ning hüppama, kui Mann tema nägemisulatusest välja läks.


(mäed on siin kaetud miljonite õitega - roosa Ipé; Paraguay jõgi)

Reede õhtuks olime Danieli ja Laureni sõbra Francesca juurde õhtusöögile kutsutud. Francesca tegi kanaliha Bobod (strogonofi sarnast kastet) ja meie läksime Laureni valmistatud maracuja-mousse´ga. Seal oli tuliseks jutuaineks meie soov indiaanihõimu külastada. Tuli välja, et selleks peaks meil olema kas politsei kaasas või hõimuvanema isiklik luba taskus. Kumbagi neist meil ei olnud, nii et indiaanihõim jäi külastamata. Mõneti võibolla ka parem, jumal teab, mida me valesti oleks teinud ja seeläbi võibolla hõimuvanglasse sattunud. J. Aga teised lohutasid meid, et ärge muretsege, Corumba linn, kuhu järgmisel hommikul sõitsime, olevat indiaanlasi täis.

(Krokodillid, kõhud vist täis)

(Henri julgepüks õrritab krokodilli; meie hotell Corumbas)

(Jõuame Boliiviasse; tänavapilt Boliiviast)

Laupäeva hommikul kl 5.30 asusime kahe autoga Corumba poole teele. Teises autos olid Laureni töökaaslased, 3 vana daami ja üks noor naine, kõik pedagoogid. Tee oli pikk, koos peatustega oma 5-6 tundi, aga oi kui ilus. Terve tee vahtisime aina hingematvamalt kaunimaid vaateid mõlemal pool tee ääres. Värvid nagu metsikus läänes, vahele üleni roosades õites suuri mägesid ja sinise veega jõgesid. Pantanali jõudes hakkasime tee ääres ka loomi nägema. Ühe jõe ääres tegime peatuse ja kohtusime arvukate krokodillidega, Henri tiris ühte sabastki. Krokodillid olid väga rahumeelsed, inimliha ei paistnud neid huvitavat. Hiljem peatusime veel, et vaadata suuri Pantanalile omaseid linde – Tuiuiusid. Aegajalt lendasid üle meie auto imeilusad suure nokaga tuukanid. Corumbasse jõudnud, sõime kohutava, aga odava lõuna. Kogu õpetajate seltskond tahtsis kiiresti kiiresti Boliivia poolele minna, et odavaid riideid osta. Nii võtsid nad esimese ettejuhtuva hotelli kesklinnas. Daniel, Henri, Mann ja mina olime Pantanali tulnud teistsuguste plaanidega ja otsisime endale ilusa hotelli otse Paraguay jõe kaldal, hea hinna, basseini ja ilusa aiaga. Kuna kuuma oli üle 30 kraadi ja päike siras selgest taevast, siis tegime ühe kiire supluse enne kui läksime teisi Boliiviasse otsima. Veidi kõhe oli piiri ületada, sest unustasime kõik oma dokumendid hotelli. Aga kedagi meie dokumendid ei huvitanud, ei sinna minnes ega tagasi tulles. Boliivia mingit erilist muljet ei jätnud, aukus kruusateed, räpased tänavad ja majad, indiaaninägu väiksed jässakad inimesed. Meid oli hoiatatud enne hämardumist kindlasti tagasi tulema ja nii me ka tegime.


Õhtul oli Corumbas Juunipidustuste Sao Joao pidu. Käisime ka ära – maitsesime piraajasuppi ja kohalikku cachacast tehtud vürtsikat kuuma jooki (neil on ju talv, vaja end soojendada). Henri ostis lihavardaid Vabamüürlaste letist – kõige kõvem mees neist oli juba 17-nda astme Vabamüürlane. Kuulasime kohalikku muusikat, vaatasime, kuidas nad pühaku kuju edasi tagasi tassisid ja nautisime sooja õhtut.

(Kalamees Paraguay jõel; Paraguay jõgi laevalt)

(Ristimine jões; kalamees koeraga)

(Vaade jõelt Corumba linnale; Boliivia pillimehed Jose ja Felix)

(Corumba hotellis; Sao Joao pidustustel)

Hommikul sõitsime laevaga 2 tundi Paraguay jõel. Kahjuks tegi laev nii kõva häält, et palju loomi me ei näinud – kõigest üksikuid krokodille ja ilusaid linde. Lõunaks tahtsime ära proovida krokodillisabaprae, aga restoranid olid enamasti kinni. Nii lõunatasime järjekordses churrascarias, kus 2 lahedat vana Boliiviast, Felix ja Jose, kes on koondunud ühise nime Los Ecos de Bolivia alla, tegid mõnusat elavat muusikat. Kuna Daniel avaldas arvamust, et mehed mängivad restoranis pelgalt lõunasöögi eest ja kuna nad meile tohutult meeldisid, ostsime oma esimese suveniiri – Boliivia meeste CD. Nad olid ütlemata rõõmsad!

Daniel, hea inimene, oli meile edasise elamise korraldanud tõelises Pantanali Faziendas. 160 km Corumbast Campo Grande poole, otse Rio Miranda kaldal, olevas Parque Hotel Passo da Lontras. Saime endale väikse niiske toakese, tõeliselt primitiivse, otse jõe ääres. Nii et kui aknast välja vaatad, vahivad kaldavees peesitavad krokodillid sulle otsa. Kõik söögid on hinna sees, hind on kallimapoolse Eesti hotelli oma. Juurde peab soovi korral ostma ekskursioone, mis on päris krõbeda hinnaga. Alles siis tundsime, et nüüd lõpuks oleme tõelises Pantanalis. Ürglooduse keskel, nagu plaanisime. Põhimõtteliselt võid istuda päev otsa kodu juures pingil ja linde-loomi jälgida. Aga meil oli plaanis teha jalgsimatk džunglis, püüda kala ja minna hobustega metsa.



Hommikul vara toast välja astudes oli tunne, et oleme kõige hirmsamasse õudusfilmi sattunud – läbilõikavad möirged ja oiged olid nii valjud nagu tuleksid võimsast valjuhääldajast. Varsti saime teada, et tegu on möiraahvidega (ingl k black howl), kes peavad gruppidevahelist lauluvõistlust, mida on kuulda 5-6 km kaugusele. Tõeliselt võimas, Mannile hakkasid nad kohe meeldima.


(Kapübaara; meie giid näitab puuvilja, mille mahl tekitab nahale mitmepäevase tatoo)

(Termiidipesa; papagoid hotelli ees)

(Väike madu puutüvel; Mann on matkal "täiesti sült"; imeilusad Azul Ararad)

(Isane möiraahv; Iguaan)

(Kardinalid; Metsiku Lääne Mann)

(Ilus roheline sisalik; meie esimene väljapüütud piraaja)

(Vaade meie toa ukse juurest, kaks krokodilli piiluvad ka; Mann ja Henri valmistuvad pikaks hobumatkaks; Tuiuiud püüavad kala)

2,5 tunnine jalgsimatk algas meie esimesel hommikul kl 7.30, enne seda tuli süüa hommikust, panna selga pikad varrukad, pikad püksid, jalga kinnised kossid, pähe mingi hõlst, määrida end paksult kokku sääsekreemiga, võtta kaasa vesi ja olimegi valmis. Matkasime 6-si – Henri, Mann, giid, sakslastest naabripaar ja mina. Metsas käisime ringi aga mitmetuhandekesi – meie 6 ja ülejäänud moskiitod, väga näljased muide. Kuigi kõndisime ringi seljad tihedalt sääskedega kaetud, nagu siili seljas okkad, ütles giid, et suvel pidi siin raske olema, sest moskiitosid on siis palju!!! No ma ei tea, misasi see palju siis veel on. Mina tegin 30-kraadises kuumas tõelise trenni, Mann ei jõudnud mitte nii vara kõndida ja rippus küll seljas küll kõhul, kotis. Ja kui ta lõpuks oleks tahtnud kõndida, oli tema jalga läinud mingi pind, mis tal ei lasknud kõndida. Nii et tassisin praktiliselt 2,5 h 16kg-i dzunglimatkal hirmsas kuumuses. Hetkeks nõustus Mann ka issi kukil olema. Ühel hetkel ütles läbiligunenud Mann: "Millal me koju jõuame, ma olen juba täiesti sült!" J



Nägime kapübaarat, krokodille, ahve, ilusaid linde, mingit metskitse, suurt iguaani, värvilisi sisalikke, konnasid… üldiselt nägi kõiki loomi esimesena giid. Aga ussist, kes puutüvel istus, läksid teised kõik mööda. Mina aga, tuntud ussinina, nägin teda kohe. Pikk ja peenike uss ei olnud küll mürgine, aga saba otsas oli tal väike täägike, enesekaitseks. Olime juba peaaegu matka lõpetanud, kui nägime kahte hiiglaslikku Azul Ararat, Henri lemmikuid, üle lendamas. Läksime neile järgi ja leidsime üles. Imelised, hiiglaslikud, sinisinised.



Mõne päeva eest olid samas hotellis peatunud inimesed näinud paadiga jõel olles jaaguari kaldal kala söömas. Väga haruldane juhus ja suur vedamine, et nad ise paadis istusid. Meid õpetati siin, et kui jaaguari näed, tõsta käed üles, seisa paigal ja looda, et loom kartma hakkab ning minema jookseb. Kui ise jooksed, siis jaaguar ründab. Sel aastal on teada 2 juhust, kui jaaguar on inimest rünnanud. Meie nägime oma retkel jaaguari jälgi, kõrvuti ema ja poja omasid, mis on väga ohtlik – pojaga koos olev emajaaguar on väga varmas ründama. Krokodillid on palju rahulikumad – ainult poegimise ajal (niisiis praegu) on nad agressiivsed. Ja kui nad arvavad, et sinu vette pistetud käsi on kala. Üks siinne giid läks mõne aja eest kalavõrku veest välja tõstma ja krokodill hammustas teda kintsust, hoidis hambaid kõvasti krampis ja tõmbas end jala ümber kerra. Giididel on õnneks siin alati suured noad kaasas, nii sai ta end siiski lahti päästa.



Õhtul enne pimedat käisime piraajasid püüdmas. Toores liha konksu otsa ja kohe näkkab. Hirmsa kiirusega läks pimedaks, nii et saime kokale praadimiseks vaid paar tükki viia. Maitses täitsa hästi, ainult liha on sellel lihasööjal pagana vähe küljes. Ülejäänud toore liha, mis meile söödaks oli antud, pildus Henri meie kõrval veest välja piilunud krokodillidele.



Viimasel Pantanali hommikul läksime hobustega sõitma. See oli Manni unistus juba siis, kui alles Eestis asju pakkisime. Kuna retk algas jälle kl 7.30 ja kestis jälle 2,5 h ning maksis üksjagu raha, siis uurisime enne põhjalikult Mannilt, kas ta ikka on selliseks katsumuseks valmis. Tema vandus, et on valmis, tahab väga minna ja virisema üldse ei hakka. "Kui natukene, siis ainult nalja pärast!", lisas ta. Kuna möiraahvid hommikul vara juba kisa tegid, siis ei olnud Manni ülesajamine mingi probleem. Kohe ruttu oli vaja vaatama minna. Hobusega sõitmiseks oli meil suurepärane süsteem välja mõeldud – Mann istub Henri ees sadulas, Ergo koti vööosa (mis tavaliselt on kandja vöö ümber) on Manni vöökoha ümber ja pikaks venitatud õlarihmad Henril seljas. Nii oli neil mõlemal mugav ja ohutu ka. Sõit oli tohutu pikk. Poolel teel tüdines Mann muidugi väga ära. Ja siis oli Henri täielik kangelane, rääkis temaga naljajutte üks lugu teise järel kogu tagasitee, oma tunni kindlasti. Ja nii Mann enam ei kurtnudki. Aga ausõna sõit oli liiga pikk, mu tagumik valutab nii, et pehmel toolilgi ei saa istuda. Hirmus lugu! Loomi nägime täna praktiliselt ainult teel hobuste juurde, sõitsime autoga lähedalt mööda Tuiuiudest (need on Lõuna-Ameerika suuruselt teised linnud), nägime tuukaneid lendamas, palju hirvesid joomas ja mingit väikest tegelast tee peal. Krokodille muidugi ka, aga neid on siin nii palju, et üldse pole enam huvitav. Aga üldiselt on sel aastal kohutav kuivus, loomadel pole enam kuskil joomaski käia. Sõitsime läbi kahest suurest järvest, kus 2 kuu eest elas sadu krokodille ja tuhandeid piraajasid. Nüüd nokkisid linnud neil "põldudel" ussikesi.



Esialgu oli idee otse edasi Bonitosse sõita, et läbipaistvas vees suurte kaladega koos supelda. Aga kõik oli väga segane, midagi kindlat kokku lepitud ei olnud ja nii otsustasimegi tagasi Laureni ja Danieli juurde tulla. Meil oli täna õhtul siin Campo Grandes väga lõbus, sõime Laureni valmistatud Feijoadat ja meie toodud Jaanipäeva-torti. Nemad olidki juba meie järele igatsenud ja meie jälle mõtlesime Pantanalis, kui tore oleks seal koos nendega olla. Nüüd saame jälle hommikuti köögi aknast baptistide laulu kuulata, õhtul magamistoa aknast voodoo-möirgeid kuulata (või õigemini candomble, mis teeb sama välja) ja siis selle kõige üle mormoonidega koos itsitada !