Ei-ei, mitte teie kallid lugejad. Ikka meie! Vähemalt nii reageerivad enamus inimesi, kellele oma reisiplaane tutvustame. Alguses ma ikka noogutasin ja ütlesin, et "vist jah!" või midagi seesugust. Aga ühel hetkel hakkas mulle huvi pakkuma, mida inimesed meie reisi puhul siis nii hullumeelseks peavad.

Tuleb vist tunnistada, et kõige rohkem meie segasteks pidajaid arvavad, et me peaksime juba praegu mõtlema, mis siis saab, kui me tagasi tuleme. ERITI veel praeguses majandusolukorras. Mina jälle ütlen, et meil ei ole õrna aimugi, mis siis saab. Eks siis näis. See, kui me praegu ka iga päev tundide viisi mõtleksime, kuidas me järgmisest suvest alates oma elu siin Maarjamaal korraldama hakkame, ei viiks meid selles osas sammugi edasi. Praegu ei saa me tagasituleku tarbeks suurt midagi ära teha. Ja teiseks, oma haridust, ettevõtlikkust ja kogemusi me reisil kaotada ei kavatse, nii et ei ole me tööturu suhtes järgmisel suvel arvatavasti kuidagi teistsuguses olukorras , kui praegusel hetkel.

Seltskond number kaks peavad meid segasteks ennekõike sellepärast, et meiega reisib kaasas üks väike reisisell nimega Eva Maria ja vanusega 3. Mõne arust on see enesepiinamine, mõne arust on see lapsepiinamine, mõne meelest jääb Manni haridusteesse aastase lasteaiast eemaloleku tõttu suur must auk ja mõne meelest on see lapsele ohtlik ettevõtmine. Meie oleme enda jaoks selle asja lahti mõelnud nii, et kui hinges on reisikihk, siis on enesepiinamine seda kodus taluda ja et lapsele on parim olla koos ema ja isaga, kas kodumaal või teiselpool maakera. Mis puutub haridusteesse tekkivasse auku, siis mina ise pole päevagi lasteaias käinud. Ei olnud seetõttu mu haridustees ühtki auku, kõik 16 aastat läksid libedalt. Pealegi usume, et Mann saab selle aastaga unikaalse hariduse, mis arendab oluliselt rohkem, kui aasta ükskõik kui heas lasteaias. Ja ohtlikkuse kohta... elu ongi üks ohtlik ettevõtlmine, kahjuks on meil iga päev võimalus lugeda arvukatest kohalikest meediaväljaannetest, kui ohtlik on ka siin, Eestis, olla - sõita Tallinnast Tartusse või vastupidi, kõndida linnatänaval, magada oma kodus jne. Muidugi võib kõike juhtuda, aga igal pool võib juhtuda.

Seltskond 3 leiab, et segasteks teeb meid pea ees tundmatusse hüppamine - kus me magama hakkame, millega edasi liigume, kuidas võõras keeles hakkama saame. Siin pole muud öelda, kui et vaja on suur annus ettevõtlikkust ja mõõdukat planeerimist juurde. Inimesed on head igal maal!

Aga tore on see, et ükskõik, mis on olnud inimeste esimene reaktsioon, ei ole keegi jätnud lõppu lisamata, et "..., aga ikkagi superlahe!". "Ise ei tahaks, aga lahe, et teie lähete!" "Ise ei julgeks, aga lahe, et teie lähete!" "Olen isegi sellele mõelnud, lahe, et teie päriselt lähetegi!" jne jne. Ja selle toetuse ja seiklusliku suhtumise eest tänud teile kõigile!

Kui mu isa alati-hirmus-uudishimulikule naabrimehele meie plaanidest rääkis, siis tema erandlikult ei öelnud ühte ega teist, pani ainult oma nimetissõrme oma paremale meelekohale ja keerutas seda aktiivselt edasi-tagasi. Märkides sõnatult teadagi mida: "segased!" :)
Aastast reisi korraga ära planeerida on arusaadavalt võimatu. Ja lisaks ka täiesti ebamõistlik. Niikuinii läheb kõik teisiti ja siis on kogu päevadepikkune töö liiva jooksnud. Seega ei ürita ka meie seda teha. Esialgu oleme suutnud rohkem mõelda Brasiiliale, kuna seal plaanime veeta oma esimese pea pooleteise kuu pikkuse perioodi. Kui väga meeldib, siis kauem, kui ei, siis vähem.


Me pole ealeski Brasiilias käinud. Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis meenub, et oma reisisihtide nimekirja lisasime Brasiilia juba ammu. Põhjused selleks olid mäletatavasti soe kliima, samba, võimas loodus, jalgpall ja minu sugulased, kellest terve hulk elab Brasiilias. Sugulastega kahjuks sel korral vist me siiski ei kohtu. Nad on kõik täiesti portugalikeelsed (me küll õpime, aga kardetavalt nii vabalt maiks suhtlema ei hakka, et sugulastega pikki vestlusi maha pidada), elavad Sao Paolos ja omavahel on neil mingid arusaamatused, mistõttu juhtuks suure tõenäosusega nii, et sõidaksime terve päeva bussiga Sao Paolosse ja kohtuksime üksiku portugalikeelse prouaga (kes on küll imetore, olen temaga ükskord telefonitsi vestelnud... kui tema portugalikeelset täiesti arusaadamatut rõõmsat jutuvada ja minu kohmetut ok... nice... hmmm... :) nii saab nimetada) paarikümneks minutiks ning sõidaksime terve järgmise päeva bussiga tagasi, sest Sao Paolo ei ole just kuuldavasti suur vaatamisväärsus (võibolla ma eksin, aga nii kirjeldas Sao Paolot sellesama toreda daami tütar, kes seal üles kasvanud ja nüüd Helsingis elab). Aga nii vürtsi mõttes võin lisada, et minu sugulaste nimed on nagu "Lihtsalt Mariast" välja hüpanud - Ricardo, Eduardo jms. Perekonnanimi täitsa eestimaine.



Brasiilia on tohutu suur maa, pindalalt Venemaa, Hiina, Kanada ja USA järel maailmas 5-ndal kohal (pindala 8,456,510 km2, võrdluseks Euroopa Liidu pindala on pea poole väiksem 4,324,782 km2), nii ei ole kuigi mõistlik püüda katta tervet Brasiiliat kuu ajaga. Niisiis, tuli teha valikuid. Põhisadamaks valisime kohe alguses Rio de Janeiro, Imelise linna, nagu teda kutsutakse (Cidade Maravilhosa). Oma tegeliku nime sai Rio, kui portugallased maabusid selles kohas jaanuaris 1501 ja arvasid ekslikult, et hiiglaslik laht on jõgi, sellest siis ka nimi "jaanuari jõgi". Linna, mis oli pikka aega Brasiilia pealinn, kuni enda ajalukku kirjutamise ihas võimukandjad eesotsas president Oliveira-ga otsustasid ehitada ristsõnalaadne nurgeline pealinn nimega Brasilia (1960). Võimas Iguazu juga, maailma kõige laiem, mis asub Brasiilia ja Argentiina piiril, hakkas kohe alguses tahtma kohta meie marsruudil. Mina tahaksin hirmsasti näha Salvador de Bahiat, kus võibolla enim kogu Brasiilias on säilinud aafrika kultuur, mis saabunud aafriklastest orjadega ja on aastasadade jooksul segunenud kohalikuga. Ja metsik loodus... kas sõita Amazoni või külastada vähemtuntud Pantanali, kus väidetavalt on kordi paremad võimalused näha loomi, linde ja liblikaid.


Hetkel tundubki siis nii, et Salvador jääb suure tõenäosusega välja ja Amazoni asemel valime Pantanali, lähema ja suurema faunanautimise võimalusega. Iguazzu on kindel, sest sealt (küll Argentiina poolt) lendame Buenos Airesesse. Püüame kogu hingest säilitada kainet mõistust ning vältida olukorda, kus kõige nägemise ihas unustad elu ja reisi nautimise ning kihutad pidevalt puruväsinuna punktist A punkti B. Eks näis, kas see meil ka õnnestub. Salvador on kergelt hinges ja ma mõtlen, et kui me sinna sattuma peame, küll me siis satume. Kaardilt vaadates on Salvadori Riost kiviga visata, aga tegelik seis, 25 tundi bussis, ei ole just kuigi meelitav. Kahjuks ei hiilga Lõuna-Ameerika vaatamata muu maailma sellealastele edusammudele odavlennuvõimalustega. Loodame reisiasjades abi saada ka toredalt Claudialt, kes meid Rios võõrustab ning kes lisaks omab koos itaallasest abikaasaga reisifirmat.


Pigem püüaks Brasiiliast ja tema rahvast aru saada Rios ja selle ümbruses mõnusalt aega veetes. Tahaksime külastada suurt saart nimega Ilha Grande, vaadata kaugele kaugele Corcovado mäe otsast, tantsida hoogsat sambat, juua mõni caipirinha (kokteil kange suhkrurooalkoholi cachacaga), näha suurlinnas asuvat vihmametsa, külastada kohalikku jalkamatši Rio suurimal, Maracana staadionil, süüa laupäeval riisi ja musti ube (feijoada),
ägada peale korralikku rodiziot (restoran, kus vahetpidamata tuuakse lauda kõikvõimalikku grillliha ja nii palju kui süüa jõuad), juua ära liitrite viisi värsket puuviljamahla, peesitada pruuniks kohalikel randadel, lobiseda tundide viisi oma brasiillastest võõrustajatega jne jne. Üheks nädalaks sõidame ka Rio lähedal asuvasse väiksesse linnakesse nimega Saquarema (väidetavalt Brasiilia surfipealinn, nii et mine tea, äkki proovime isegi ära), et aeg maha võtta. Nagu näha on plaane niigi palju.



Kuidagi tuleb jõuda Campo Grandesse (bussisõit on taas hirmuäratavalt pikk, nii et loodame leida soodsama lennuvõimaluse), et soetada sealt "tuusik" Pantanali külastamiseks. Pantanal on maailma suurim märgala, pindalaga kuni 210,000 km2 (võrdluseks, et Suurbritannia suurus on ka ligi 210,000 km2). Nüüd kujutage ette Suurbritanniat, mida läbivad ainult 2 kruusateed. Mõne aja eest hakkasid brasiillased ehitama korralikku teed läbi Pantanali, aga loobusid sellest poolepeal. Sest nad said aru, et ei ole mõtet ehitada teed, mis on enamus aastast niikuinii üle ujutatud ja seega saab ka kiiresti lõhutud. Reportaaži päriselt Pantanalis käinud kaasmaalaselt võite lugeda Niguleenu blogist. Pantanalis on hea õnne korral võimalik näha hiidanakondat (vabandage meelevaldse tõlke pärast), jaaguari, puumat, suurt sipelgaõgijat,
erinevaid ahve, kaimaneid (midagi krokodillilaadset) jne jne. Enamus "tuusikuid" sisaldab endas igapäevaseid giidiga metsaskäike, kord jala, kord hobusel, öist metsaskäiku (mille, ma arvan, mina Manniga vahele jätame) ja paadiga jõel kalapüüki. Ööbimisvõimalused ulatuvad telgist ja võrkkiigest mugavustega Fazendani (väikse hotellini). Millest, ma väga loodan, meie viimase valime.


Campo Grandest saab bussiga nagu lupsti Iguazusse, kõigest 8 tundi (siinsetes oludes tunduks see terve igavikuna). Soovitustejärgselt peaks veetma ühe päeva joa Brasiiliapoolses osas ja teise Argentiinapoolses (kus tegelikult asub rohkem, umbes 2/3 jugadest). Vale ongi kasutada sõna "juga", kuna tegelikkuses on seal kokku 275 juga 2,5 km pikkusel Iguazu jõe lõigul. Enamik jugasid on ca 65m kõrged, aga kõrgemad isegi üle 80m. Üks suuremaid, Saatana kõri (Devil's throat) on kõige tähelepanuväärsem oma U-kuju, 82m kõrguse ja 150 m laiusega. Nimi Iguazu, on oma nime saanud Tupi keelest ja tähendab "suur vesi". Legend räägib jugade tekke kohta nii, et jumal oli tahtnud abielluda kauni pärismaalase Naipi'ga, kes sõitis oma sureliku armastatu, Taroba'ga, kanuus. Jumal sai maruvihaseks ja hakkis jõe ära paljudeks jugadeks ning armastajad hukkusid.



Nagu ma juba kordi maininud olen, kõik plaanid on täiesti muutumisvõimelised vastavalt tujudele ja soovitustele. Nii et kui keegi on Brasiilias käinud ja midagi põnevat näinud, siis andke teada!


Brasiilia on meile kõigile tohutult tähtis. Ennekõike sellepärast, et hiiglaslik Brasiilia Amazon moodustab 30% kogu maailma vihmametsadest. Seal kasvavad 20% kogu maailma taimeliikidest ja umbes 2000 kalaliiki (Euroopas kokku ca 200). Kogu Amazon sisaldab endas 20% kogu maailma mageveevarudest ja toodab 20% kogu maailma hapnikust. Me kõik teame, et inimtegevus hävitab neid vihmametsi tohutu kiirusega. Aga hea on teada, et asjad hakkavad selles osas paremuse poole liikuma - kui 2001-2004 hävitati Amazonis igas minutis 10 jalgpallistaadionitäit vihmametsa, siis 2005-2006 juba 5 jalkastaadionitäit. Loodame, et tänaseks on see number veel väiksem. Looduskaitsele on kaasa aidanud ka fakt, et viimasel ajal on vähestele indiaanlastele, kes Brasiilias veel alles on, tagastatud suur hulk maad, nn Põlised maad. Põhimõtteliselt on 12% kogu Brasiilia maast antud 0,2% rahva kätte. Indiaani hõimud elavad siiani väga keskkonnasäästlikult ning neil on selle maa ainukasutamisõigus. Kui ainult hiiglaslikud suhkruroopõllud, millest toodetav etanool on Brasiiliale viimasel ajal nii palju rikkust toonud, kogu ülejäänud maad enda alla ei võtaks!


Lõpetuseks midagi lõbusat, et tekitada tõelist Brasiilia tunnet, kuulake:
Carmen Miranda "Chica, Chica boom chic"

PS! Kõik fotod on laenatud Google pildiotsingust, loodan ise varsti originaalid kõrvale laduda ;)
Mõtlesin eile õhtul oma kokkupakitud kodus und otsides, mida me selle reisi ettevalmistamiseks kõige rohkem teinud oleme. Ükskõik kui palju ma ka end reaalse maailma asjadega ära petta püüdsin, ikka oli selge, et kõige enam oleme unistanud! Mõttes oma reisi läbi mänginud, uidanud tihedates džunglites ja ujunud värvilistes meredes. Mann oli veel hästi pisike, elasime siis veel Tartus, kui unejutuks sai talle kirjeldatud, kuidas me terve perega Aafrikasse sõidame ja seal safaril erinevate loomadega kohtume. Aga tuleb tunnistada tõde, et lisaks sellele suurele unistamisele on tõesti vaja ka üht-teist reaalset ette võtta. Ajendatuna minu esimese postituse kaksikpostituse (aadressil jucjaco.blogspot.com) peale tulnud vastukajast, panen kirja mõned read sellise reisi ettevalmsitustest. Loodan sel teemal veel ja veel lisa pakkuda järgnevatel kuudel ja terve aasta jooksul.

On vaja:
*marsruuti (mitte täpset, aga enam-vähem, kasvõi lihtsalt, milliseid kontinente külastada kavatsed). Meie esialgne plaan oli Lõuna-Ameerika - Okeaania - Austraalia - Aasia - Aafrika. Päris ahne plaan! Aga lennukipiletipakkumisi ja nende hindasid võrreldes ja veidi ajakava vaadates saime aru, et millestki tuleb loobuda. Loobusime siis Aafrikast, kuna meile tundus, et kõige tõenäolisemalt õnnestub meil neist kohtadest tulevikus külastada just Aafrikat. Aasiat muidugi ka, aga Aasia on üks tänuväärne sihtkoht ja sellest me ei soovinud loobuda - odav, huvitav ja soe :).

*ümbermaailma lennukipilet (RTW). Loomulikult on võimalik otsida ka lihtsalt soodsaid pakkumisi ja siis nendega järjest edasi liikuda. Aga nt sellise marsruudi puhul, nagu meil, tuleb RTW kindlasti odavam ja hingerahu maksab ka midagi! RTW piletite hinnad algvad ligi 20000-st kroonist. Selle hinnaga peaks saama Londonist Okeaaniasse ja Aasiasse nt, peatuseid on selle raha eest mõistagi vähe. Internet kubiseb sedasorti infot pakkuvatest lehtedest, proovida võib nt Travelindependent, Roundtheworldflights, Solotraveller, Gapyear jms veebilehti. Või toksida Google-sse otsisõnad, nagu nt "RTW flights", "RTW tickets" või "Gapyear". Parimad piletid (eriti praegusel ajal, mil iial ei tea, kas mõni väiksem, või miks mitte ka suurem, lennufirma paari kuu pärast veel tegutseb) on need, mida pakuvad suuremad lennuallianssid, nt Star Alliance (sisaldab ka Aafrika võimalust), OneWorld (meie valik, parim, kui soovite külastada ka Lõuna-Ameerikat), pisut väiksemad SkyTeam ja Great Escapade. See tähendab ka, et on oluliselt rohkem lennuliine ja võimalusi valida sihtkohti ja kuupäevi. Lisaks pakuvad ümbermaailma võimalusi ka väiksemad pakkujad, nt Qantas ja British Airways kahepeale. Peale põhjalikku neile ja teistel lehekülgedel surfamist otsustasime OneWorld Exploreri 4 kontinendi pileti.
Lastega reisides tuleb arvestada, et lennukipilet maksab ka mõneaastasele 75% põhihinnast, koos lennujaamamaksudega, mis on lastele ja täiskasvanutele ühesuurused, tähendab see, et lapsepileti lõpphind on ca 85% täishinnast.

* Muud lennud. Suured lennufirmad viivad enamasti suurematesse linnadesse. Kuna vahemaad paljudes riikides on tohutud (Brasiilia ja Austraalia kui eriti ekstreemsed näited), on kohapeal hea edasi liikuda odavlendudega. Meie näiteks ostsime AirAsia „tasuta” kampaania ajal (kõik piletid olid müügil vaid lennujaamamaksude eest) piletid Malaisia, Filipiinide, Tai ja Vietnami vahel. Tänud M.-le väga kasuliku vihje eest. Odavlendude nimekirja koos nende tegevuspiirkondadega leiate siit.

*Vaktsineerimised. Kalkulatsioonide jaoks võib leheküljelt www.vaktsiin.ee järgi vaadata, millised soovitused külastatavate maade osas on. Aga tegelik seis tuleb kõige kiiremini välja, kui panete kinni aja reisinõustaja juurde. Räägite talle, kuhu teie reis teid viia võiks ja ta ütleb täpselt, milliseid vaktsiine vaja on. Tegu on päris täppisteadusega, nt Amazoni puhul on malaariatablette vaja, samuti on väike malaariaoht olemas Campo Grande poolses Pantanali osas, Campo Grande do Sul poolses Pantanali osas väidetavalt malaaria tablette vaja ei ole. Nii et see ettevõtmine tuleks jätta selleks ajaks, kui marsruut enam-vähem juba selge on. Samas mitte päris viimaseks nädalaks, sest paljud vaktsiinid ei hakka kohe mõjuma. Meie puhul oli vaja poole vähem süste, kui esialgsed oma pea ja interneti abil tehtud arvutused näitasid.

* Viisad. Õnneks ei ole paljude riikide jaoks enam viisasid vaja. Ja paljud riigid, kes siiski viisat nõuavad, väljastavad neid piirilt (Indoneesia) või interneti kaudu (nt Kambodža, Vietnam). Mitmed riigid lubavad meil eestlastel 90 päeva oma pinnal ilma viisata viibida (nt Argentiina, Tšiili, Uus-Meremaa, HongKong, Macau, Malaisia, Jaapan, Filipiinid (üldse ilma), Singapur (30 p), Austraalia). Austraalia puhul ei tohi ainult unustada, et minimaalselt 2 nädalat enne riiki sisenemist tuleb end internetis registreerida. Meie marsruudile jäi 3 murelast – Brasiilia (muud muret pole, kui et tuleb taotleda ligi 300 eek maksev viisa), Tai (riiki tuleb siseneda 3 või 6 kuu jooksul peale taotlemist, seega peame taotlema teel olles) ja Hiina. Hiina saatkonnast saadud info kohaselt on Eesti kodanikul võimalik viisat saada ainult Eesti saatkonnast. Postiga ei ole seda võimalik saada. Ja niipalju ette, kui meil vaja, ei ole ka võimalik (viisa kaotab samuti kehtivuse, kui riiki ei sisene, nagu Tai puhulgi). Meie kavatseme selle viisa kuidagi siiski teel olles saada. Optimistid!

* Paberimajandus. Siit tulev info põhineb paljuski Triinu tähelepanekutel. Usaldusväärsetele inimestele tuleb teha notariaalsed volitused, et ajada asju kinnisvaraga, teostada kõiki pangatoiminguid ja kätte saada dokumente. Korraldada pankadega asjad nii, et limiidid oleksid suured, kasutada saaks nii telefoni- kui internetipanka, kontod, kaardid ja krediitkaardid oleksid erinevates pankades ja raha jaotuks ka nende vahel. Passide kehtivus tuleb üle kontrollida, vajadusel taotleda rahvusvahelised juhiload. Dokumentidest oleks mõistlik teha ka koopiad, võtta need kaasa, riputada need ka enda meilikontosse veebi üles. Kaasa tuleb teha hulk passipilte. Kogu reisi ajaks tuleb kindlasti teha korralik kindlustus. Selles osas on jälle üks hea lugemine Triinu kindlustuseotsingutest. Tema soovitatud WorldNomads sobib eriti hästi, kui harrastate ekstreemsporti. Odavama võimaluse, mis katab ka erinevadi spordialasid, võib leida www.roundtheworldflights.com ja uurida tasub mõistagi ka kohalikelt pakkujatelt. Aga, lugege tingimused kindlasti läbi ja jälgige ka hüvitiste summasid. Tuleb tunnistada, et kindlustus on meil hetkel veel tegemata asjade nimekirjas.

* Reisiapteek. Infot saab nt siit ja siit. Perearstilt tuleb võtta retsept võimalikult universaalsete antibiootikumide jaoks, allergiaravimile, vajadusel rasestumisvastastele ravimitele ja malaariaravimile.

* Eelarve. See on täitsa individuaalne teema. Orienteeruvaid maksumusi riigiti saab vaadata siit, kalkulaatoreid leiab siit ja siit. Enne reisi kulubki lennukipiletitele, vaktsineerimistele, viisadele, reisiapteegile, kindlustusele. Kui midagi vajalikku puudu on, siis veel nt seljakottidele (kogenud reisijad väidavad, et üle 60 l inimese kohta ei ole mõtet kindlasti osta), fotokas-läpakas-kaamera-jms, sobivale riietusele jms. Riietuse, apteegi ja kottide osas annab head ja põhjalikku nõu seesama Travelindependent.info. Reisi ajaks ette nähtud raha soovitatakse jaotada riikide vahel ja omakorda päevade peale. Kui siis kuskilt midagi üle jääb, saab selle kanda üle järgmistele päevadele. Nii ei teki poole aasta peal seisu, kus raha on otsas ja pool maad alles ees. Eks näis, kuidas meil see välja tuleb. Ka soovitatakse pidada terve teekonna jooksul põhjalikku kulude ülevaadet.

* Majutus. Reisi osas tuleb välja mõelda, kus ööbite. Majutus moodustab mõistagi eelarvest suure osa, nagu transportki. Üksikreisijal on soodne ööbida hostelite „magalas” (dorms), kus ei tule maksta mitte toa eest, vaid ühe voodi eest suures paljude vooditega toas. Kui reisite perega, siis ei pruugi see kõige odavam variant olla. Odavad hotellid, kus maksta tuleb toa pealt, võib sellisel juhul isegi soodsam võimalus olla. Aasias maksab kahene tuba laia voodi, wc, teleks ja dušiga isegi alla 100 krooni, nii et seal ei ole mõtet hosteleid taga ajama hakata. On ka soodsam ja huvitavam võimalus, mida meie kavatseme palju kasutada – sellised tänuväärsed organisatsioonid, nagu Hospitalityclub ja Couchsurfing (neid on veel, nt vanim omataoline Servas, aga mina selle liige ei ole ja sellest suurt ei tea). Põhimõte on neil ühesugune – sajadtuhanded toredad inimesed üle maailma avavad oma koduukse reisimeestele ja lasevad neil enda juures tasuta ööbida. Aga, siin on üks aga – tegu ei ole tasuta hotelliga. Tegu on kultuurivahetusega (mida meie just otsimegi). Külastajad peavad enda võõrustajatega aega veetma, õhtust sööma, ise õhtusööki pakkuma jne. Meile see sobib hästi, kuna soovimegi kohalikust elust osa saada, mitte veeta aega hotellides, mis on igal pool üle maailma sarnased. Loomulikult soovime aegajalt privaatsust ja igal pool ei õnnestu kindlasti ka võõrustajaid leida, nii et tuleb leida ka huvitavaid hosteleid ja külalistemaju. Soovitan tekitada väikse „mustade päevade” kassa. Seda selleks, et kui parajasti oled väsinud, tüdinud või tõbine, saaks aja maha võtta, minna veidi ilusamasse ja uhkemasse hotelli ja seal uut jõudu koguda! Kui viibida ühes riigis ja ühes linnas rohkem kui nädal-paar, võib mõelda ka korteri rentimisele. Nt Rios maksaks Copacabanal 1 magamistoaga külaliskorteri rent ca 10000 eek. Tais jälle võid koos maksudega saada 3000 eek eest kobeda korteri. Uus-Meremaal ja Austraalias on hinnad muidugi hoopis teistsugused.

* Toit. Aasta aega restoranis süüa on ilmselgelt hirmus kallis. Välja arvatud odavamate Aasia maade puhul, kus tänavaäärsetes söögikohtades saad 10 krooniga kõhu täis. Ise kohalikust toorainest süüa teha on hea võimalus kokku hoida ja (eriti minusuguse jaoks) kohutavalt põnev. Sellist võimalust pakuvad hostelid, külaliskorterid ja muidugi ka enamus võõrustavaid peresid.

* Mida kohapeal ette võtta. Selles osas ei saa siia praktiliselt midagi kirjutada. Inimesed ja nende huvid on nii erinevad, et nõu anda oleks vale. Mina tahan näha loodust, kohalikku kultuuri, maitsta roogasid, kuulata muusikat, näha tantse ja turgusid. Eelmises postitused mainitud Triin otsis muuhulgas huvitavaid sukeldumiskohti ja –koolitusi. Mõni inimene soovib käia läbi kõik muuseumid ja kirikud. Teine jälle soovib veeta ööd parimates ööklubides. Kolmas proovida ära kõik võimalikud ekstreemspordialad. Siinkohal ainult niipalju, et internet on suur ja lai ning Google suurepärane abimees.

Lisa ja parandused tulevikus!

...siis täpselt ei teagi, millest see alguse sai. Ja täpselt ei teagi, kes meist esimesena selle idee välja käis. Aga fakt on see, et meie peres on juba paar viimast aastat vahel suurema innuga, vahel vaiksemalt, käinud jutt perekondlikust ümbermaailmareisist. Ja mitte mõnest nädalast, vaid ikka vähemalt aastast. Eriti tõsiseks läks jutt siis, kui asja uurima asudes nägime, et ümbermaailmareisi pileti koos kõigi vajalike maandumistega võib saada sama raha eest, mis muidu maksab lend Austraaliasse ja tagasi.

Hakkasime sarnaste seltskondade reise jälgima. Pidevalt elasin kaasa Triinu reisile eelmisel aastal ja ei saa salata, ka tema andis meie mõtetele hoogu juurde. Aitähh, Triin, siinkohal ka osutatud praktilise abi osas. Siis hakkasin jälgima sarnaste perede, kes rändavad maailmas oma väikeste lastega, blogisid. Ei näinud ühtki probleemi. Minu suurim mure, Manni tervis reisil, sai leevendust, kui lugesin ühe briti pere reisist. Neilt küsiti, et kuidas arstiabi reisil saite. Ja ema ütles, et tüdrukud ei ole Inglismaal kunagi aasta jooksul nii vähe haiged olnud kui reisil.

Asusime õiget aega ootama. Mann pidi suuremaks saama. Kui ta 3 sai (eelmisel suvel), siis tundus, et nüüd on reisisell valmis küll ja see mure lahenes. Ka muud mured lahenesid (neid enam ei mäletagi). Vaatamata sellele, et kindlat otsust minna ei olnud, hakkasin mina tegema üsna põhjalikku eeltööd - vaktsineerimisnimekirjast ja viisainfost kuni pakkimisnimekirjani välja. Olete ju kuulnud küll, et kui piisavalt palju unistad, siis läheb täide ka. Ja aina enam tunduski, et nüüd ongi õige aeg. Eriti õigeks läks aeg siis, kui enam muud ei kuulnud, kui majanduslangusejuttu. Hommikune ajaleht jäi õhukeseks, reklaami ju enam keegi ei telli, ja ainukesed uudised olid majanduslangusest, koondamistest, pankrottidest jne. No ja siis hakkasime mõtlema, et kas me tõesti tahame seda terve aasta kuulata. Ajastamise mõttes oli meile oluline, et kui otsustame aasta pärast tagasi tulla, oleks kevade lõpp. Siis ei oleks nii raske aklimatiseeruda. Kohe prauhh, pimedatesse, külmadesse ja tuulistesse päevadesse maanduda oleks ikka hirmus küll. Õnneks on lennukipiletid just sel perioodil, aprilist poole juunini, ka kõige odavamate hindadega. Piletiga aitab meid meie alatine abimees Estravel ja piletipakkuja on lennuallianss OneWorld.

Kahju on suvest Peedul. Samas, kui tuleb sama vihmane suvi nagu eelmisel aastal (siiajääjate pärast ma siiralt loodan, et mitte), siis nii kahju sellest suvest ei ole. Ja ega Peedu kuhugi kao. Järgmisel suvel saab teda siia kahekordselt nautida. Kahju on muidugi ka sellest, et kalleid inimesi terve aasta live`s ei näe. Selle eest loodame aasta jooksul korduvalt Skype`i tänada, et vähemalt virtuaalsel teel kallid inimesed kätte toimetab. Ja muidugi loodame, et õnnestub ka mõnda lennufirmat tänada, kes meile meie kallid inimesed reaalselt kohale toimetab.

Lendu tõuseme Londonist 18. mail. Ja esimene peatus on Rio de Janeiro. Marsruut on enam-vähem paigas. Brasiiliale peaks järgnema Argentiina, Tšiili, Uus Meremaa, Austraalia, Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Tai, Kambodža, Vietnam, Hiina, Jaapan. Võimalik, et põikame vahepeal ka nt Paapua Uus Guineasse või Cooki saartele või Tongale. Üsna suure tõenäosusega põikame Singapuri, Hong Kongi ja Macausse. Püüame iga mõne aja tagant mõnes riigis pikemalt peatuda, et mitte pidevalt teel olla ja sellega end liialt ära väsitada. Mann on selles suhtes hea reisukaaslane, et tema pärast tuleb tempot kindlasti aeglustada ja see tuleb meie reisile kindlasti kasuks.

Mina tahan muidugi maailma kööke korralikult tundma õppida, see on algusest peale minupoolne suur huvi sel reisil olnud. Lisaks tahan ma näha, kas ja kui suur igatsus tuleb kodumaa ja koduste järele. Et kas kannataks soovi korral perega paariks aastaks ka kuhugi mujale kolimise välja või oleks see lihtsalt asjatu piin. Eks teistel on omad soovid. Mannile oleme lubanud, et ta võib panna kokku maailma veelõbustusparkide TOP-i ja eri riikide jäätiste TOP-i ja mina võin neid siin kajastada, kui äkki see mõnele teisele lastega või lasteta reisijale huvi peaks pakkuma.

Suure tõenäosusega saate lisaks sellele blogile meie reisi jälgida ka ajakirjandusest, hakkan kirjutama iganädalast kolumni reisimisest ja avaldama igakuist kulinaarset päevaraamatut. Aga sellest kõigest hiljem täpsemalt. Toidu osas püüame võimalikult palju saada osa tavaliste perede toiduvalmistamistest, et näha, mida sel maal tõesti süüakse, mitte ainult, mida restoranis pakutakse. Ja kindlasti tahan ma muuhulgas proovida, kui suur on erinevus toiduainetel, mida meile kaugelt kaugelt tuuakse ja samadel toiduainetel seal, kus nad reaalselt kasvavad. Ma usun, et tean juba vastust :).

Seoses sellega pean juba ette vabandama, et kuni maini muutub minu toidublogi aadressil jucjaco.blogspot.com mõneti passiivsemaks, kui varem. Kolime nendeks paariks kuuks, mis reisini on jäänud, siit Tallinnast ära ja seega ei ole mul ei kööki ega internetiühendust. Kui just keegi mind lahkelt oma kööki vallutama ei lase! Loodame, et kevad tuleb sel aastal vara-vara ja meie saame oma kallist Peedut piisavalt enne ärasõitu nautida. Seda, kui aktiivseks mu toidublogi reisil olles muutub, ei oska ette ennustada. Loodetavasti jõuan ka sinna ikka üht-teist kirjutada, kõige muu kõrvalt. Selleks, et erineva sisuga info väga sassi ei läheks, lõime reisi jaoks eraldi sellesama blogi aadressil teeekond.blogspot.com. Siinkohal tähepepanu KOLMELE e-le aadressis. Meil oli soov panna just selline nimi, aga sellist aadressi hoiab keegi juba kinni (keegi, kes on mitme aasta eest 2 postitust kirjutanud ja siis blogi unustanud. Oleks nii tore, kui blogijad, kes enam ei viitsi kirjutada, ka aadressi vabaks laseks, kellelgi võib seda vaja minna!). Aga kuna reis on pikk, siis sobib see venitatud "teeekond" ka suurepäraselt ma usun! Nii et reisi saavad kõik huvilised siit jälgida! Kui mul mõnest maailmanurgast teile mõni tore retsept pakkuda on, siis jällegi toidublogist!
Maailm on imeline!