Ei-ei, mitte teie kallid lugejad. Ikka meie! Vähemalt nii reageerivad enamus inimesi, kellele oma reisiplaane tutvustame. Alguses ma ikka noogutasin ja ütlesin, et "vist jah!" või midagi seesugust. Aga ühel hetkel hakkas mulle huvi pakkuma, mida inimesed meie reisi puhul siis nii hullumeelseks peavad.

Tuleb vist tunnistada, et kõige rohkem meie segasteks pidajaid arvavad, et me peaksime juba praegu mõtlema, mis siis saab, kui me tagasi tuleme. ERITI veel praeguses majandusolukorras. Mina jälle ütlen, et meil ei ole õrna aimugi, mis siis saab. Eks siis näis. See, kui me praegu ka iga päev tundide viisi mõtleksime, kuidas me järgmisest suvest alates oma elu siin Maarjamaal korraldama hakkame, ei viiks meid selles osas sammugi edasi. Praegu ei saa me tagasituleku tarbeks suurt midagi ära teha. Ja teiseks, oma haridust, ettevõtlikkust ja kogemusi me reisil kaotada ei kavatse, nii et ei ole me tööturu suhtes järgmisel suvel arvatavasti kuidagi teistsuguses olukorras , kui praegusel hetkel.

Seltskond number kaks peavad meid segasteks ennekõike sellepärast, et meiega reisib kaasas üks väike reisisell nimega Eva Maria ja vanusega 3. Mõne arust on see enesepiinamine, mõne arust on see lapsepiinamine, mõne meelest jääb Manni haridusteesse aastase lasteaiast eemaloleku tõttu suur must auk ja mõne meelest on see lapsele ohtlik ettevõtmine. Meie oleme enda jaoks selle asja lahti mõelnud nii, et kui hinges on reisikihk, siis on enesepiinamine seda kodus taluda ja et lapsele on parim olla koos ema ja isaga, kas kodumaal või teiselpool maakera. Mis puutub haridusteesse tekkivasse auku, siis mina ise pole päevagi lasteaias käinud. Ei olnud seetõttu mu haridustees ühtki auku, kõik 16 aastat läksid libedalt. Pealegi usume, et Mann saab selle aastaga unikaalse hariduse, mis arendab oluliselt rohkem, kui aasta ükskõik kui heas lasteaias. Ja ohtlikkuse kohta... elu ongi üks ohtlik ettevõtlmine, kahjuks on meil iga päev võimalus lugeda arvukatest kohalikest meediaväljaannetest, kui ohtlik on ka siin, Eestis, olla - sõita Tallinnast Tartusse või vastupidi, kõndida linnatänaval, magada oma kodus jne. Muidugi võib kõike juhtuda, aga igal pool võib juhtuda.

Seltskond 3 leiab, et segasteks teeb meid pea ees tundmatusse hüppamine - kus me magama hakkame, millega edasi liigume, kuidas võõras keeles hakkama saame. Siin pole muud öelda, kui et vaja on suur annus ettevõtlikkust ja mõõdukat planeerimist juurde. Inimesed on head igal maal!

Aga tore on see, et ükskõik, mis on olnud inimeste esimene reaktsioon, ei ole keegi jätnud lõppu lisamata, et "..., aga ikkagi superlahe!". "Ise ei tahaks, aga lahe, et teie lähete!" "Ise ei julgeks, aga lahe, et teie lähete!" "Olen isegi sellele mõelnud, lahe, et teie päriselt lähetegi!" jne jne. Ja selle toetuse ja seiklusliku suhtumise eest tänud teile kõigile!

Kui mu isa alati-hirmus-uudishimulikule naabrimehele meie plaanidest rääkis, siis tema erandlikult ei öelnud ühte ega teist, pani ainult oma nimetissõrme oma paremale meelekohale ja keerutas seda aktiivselt edasi-tagasi. Märkides sõnatult teadagi mida: "segased!" :)

Comments (2)

On 31. märts 2009 14:42 , redwhortleberry ütles ...

Tere,

ma pole enne kommenteerinud, lugenud Su suurepärast maailma küll, ning mõne retsepti ka järele teinud, aga teie teekonnaga kavatsen kursis olla.

Et ma ise teen tööd, kus reisimine - ja tihti eksootilistesse kohtadesse - kohustuslik (ei ole reisikorraldaja, vaid keskkonnaekspert), siis pole kordagi selle peale tulnud, et hullud olete. Mu 14 kuune tütar on sõitnud lennukiga umbes 16-18 korda ja ta võtab seda niisama enesestmõistetavalt kui autosõitu.

Tunnen viieaastast tüdrukut, kes aasta oma elust on ühes oma vanematega ümber maailma rännanud (rohkem küll vist Aasia maades), ja nüüdki on lasteaias "augud" sees, kuna ta iga kuue nädala tagant sõidab kuueks nädalaks isa juurde Aafrikasse, kes seal töötab.

Eks neid "hullumeelseid" lugusid ole maailmas palju! Elan teie omale kaasa!

 
On 1. aprill 2009 17:13 , Juc ütles ...

Redwhortleberry, tore, et kirjutasid. Ja tore, et meid segaseks ei pea. Meie Mann on ka meil ei-tea-mitu-korda juba lennanud ja ei pea seda ka millekski väga eriliseks. Vahva, et teisigi selliseid on. Sinu töökoht on kadestamisväärne, kui hinges reisipisik.
See 5-aastase tüdruku lugu on ka väga huvitav. Mind huvitaks väga, mismoodi siis, kui kooliaeg käes, see pere isakülastusi hakkab korraldama. Lihtsalt sellepärast, et ma ei tahaks kuidagi leppida sellega, et kui laps koolis, siis jäävad rändamiseks ainult koolivaheajad :).
Ja muidugi aitähh kaasaelamine eest!