Aastast reisi korraga ära planeerida on arusaadavalt võimatu. Ja lisaks ka täiesti ebamõistlik. Niikuinii läheb kõik teisiti ja siis on kogu päevadepikkune töö liiva jooksnud. Seega ei ürita ka meie seda teha. Esialgu oleme suutnud rohkem mõelda Brasiiliale, kuna seal plaanime veeta oma esimese pea pooleteise kuu pikkuse perioodi. Kui väga meeldib, siis kauem, kui ei, siis vähem.


Me pole ealeski Brasiilias käinud. Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis meenub, et oma reisisihtide nimekirja lisasime Brasiilia juba ammu. Põhjused selleks olid mäletatavasti soe kliima, samba, võimas loodus, jalgpall ja minu sugulased, kellest terve hulk elab Brasiilias. Sugulastega kahjuks sel korral vist me siiski ei kohtu. Nad on kõik täiesti portugalikeelsed (me küll õpime, aga kardetavalt nii vabalt maiks suhtlema ei hakka, et sugulastega pikki vestlusi maha pidada), elavad Sao Paolos ja omavahel on neil mingid arusaamatused, mistõttu juhtuks suure tõenäosusega nii, et sõidaksime terve päeva bussiga Sao Paolosse ja kohtuksime üksiku portugalikeelse prouaga (kes on küll imetore, olen temaga ükskord telefonitsi vestelnud... kui tema portugalikeelset täiesti arusaadamatut rõõmsat jutuvada ja minu kohmetut ok... nice... hmmm... :) nii saab nimetada) paarikümneks minutiks ning sõidaksime terve järgmise päeva bussiga tagasi, sest Sao Paolo ei ole just kuuldavasti suur vaatamisväärsus (võibolla ma eksin, aga nii kirjeldas Sao Paolot sellesama toreda daami tütar, kes seal üles kasvanud ja nüüd Helsingis elab). Aga nii vürtsi mõttes võin lisada, et minu sugulaste nimed on nagu "Lihtsalt Mariast" välja hüpanud - Ricardo, Eduardo jms. Perekonnanimi täitsa eestimaine.



Brasiilia on tohutu suur maa, pindalalt Venemaa, Hiina, Kanada ja USA järel maailmas 5-ndal kohal (pindala 8,456,510 km2, võrdluseks Euroopa Liidu pindala on pea poole väiksem 4,324,782 km2), nii ei ole kuigi mõistlik püüda katta tervet Brasiiliat kuu ajaga. Niisiis, tuli teha valikuid. Põhisadamaks valisime kohe alguses Rio de Janeiro, Imelise linna, nagu teda kutsutakse (Cidade Maravilhosa). Oma tegeliku nime sai Rio, kui portugallased maabusid selles kohas jaanuaris 1501 ja arvasid ekslikult, et hiiglaslik laht on jõgi, sellest siis ka nimi "jaanuari jõgi". Linna, mis oli pikka aega Brasiilia pealinn, kuni enda ajalukku kirjutamise ihas võimukandjad eesotsas president Oliveira-ga otsustasid ehitada ristsõnalaadne nurgeline pealinn nimega Brasilia (1960). Võimas Iguazu juga, maailma kõige laiem, mis asub Brasiilia ja Argentiina piiril, hakkas kohe alguses tahtma kohta meie marsruudil. Mina tahaksin hirmsasti näha Salvador de Bahiat, kus võibolla enim kogu Brasiilias on säilinud aafrika kultuur, mis saabunud aafriklastest orjadega ja on aastasadade jooksul segunenud kohalikuga. Ja metsik loodus... kas sõita Amazoni või külastada vähemtuntud Pantanali, kus väidetavalt on kordi paremad võimalused näha loomi, linde ja liblikaid.


Hetkel tundubki siis nii, et Salvador jääb suure tõenäosusega välja ja Amazoni asemel valime Pantanali, lähema ja suurema faunanautimise võimalusega. Iguazzu on kindel, sest sealt (küll Argentiina poolt) lendame Buenos Airesesse. Püüame kogu hingest säilitada kainet mõistust ning vältida olukorda, kus kõige nägemise ihas unustad elu ja reisi nautimise ning kihutad pidevalt puruväsinuna punktist A punkti B. Eks näis, kas see meil ka õnnestub. Salvador on kergelt hinges ja ma mõtlen, et kui me sinna sattuma peame, küll me siis satume. Kaardilt vaadates on Salvadori Riost kiviga visata, aga tegelik seis, 25 tundi bussis, ei ole just kuigi meelitav. Kahjuks ei hiilga Lõuna-Ameerika vaatamata muu maailma sellealastele edusammudele odavlennuvõimalustega. Loodame reisiasjades abi saada ka toredalt Claudialt, kes meid Rios võõrustab ning kes lisaks omab koos itaallasest abikaasaga reisifirmat.


Pigem püüaks Brasiiliast ja tema rahvast aru saada Rios ja selle ümbruses mõnusalt aega veetes. Tahaksime külastada suurt saart nimega Ilha Grande, vaadata kaugele kaugele Corcovado mäe otsast, tantsida hoogsat sambat, juua mõni caipirinha (kokteil kange suhkrurooalkoholi cachacaga), näha suurlinnas asuvat vihmametsa, külastada kohalikku jalkamatši Rio suurimal, Maracana staadionil, süüa laupäeval riisi ja musti ube (feijoada),
ägada peale korralikku rodiziot (restoran, kus vahetpidamata tuuakse lauda kõikvõimalikku grillliha ja nii palju kui süüa jõuad), juua ära liitrite viisi värsket puuviljamahla, peesitada pruuniks kohalikel randadel, lobiseda tundide viisi oma brasiillastest võõrustajatega jne jne. Üheks nädalaks sõidame ka Rio lähedal asuvasse väiksesse linnakesse nimega Saquarema (väidetavalt Brasiilia surfipealinn, nii et mine tea, äkki proovime isegi ära), et aeg maha võtta. Nagu näha on plaane niigi palju.



Kuidagi tuleb jõuda Campo Grandesse (bussisõit on taas hirmuäratavalt pikk, nii et loodame leida soodsama lennuvõimaluse), et soetada sealt "tuusik" Pantanali külastamiseks. Pantanal on maailma suurim märgala, pindalaga kuni 210,000 km2 (võrdluseks, et Suurbritannia suurus on ka ligi 210,000 km2). Nüüd kujutage ette Suurbritanniat, mida läbivad ainult 2 kruusateed. Mõne aja eest hakkasid brasiillased ehitama korralikku teed läbi Pantanali, aga loobusid sellest poolepeal. Sest nad said aru, et ei ole mõtet ehitada teed, mis on enamus aastast niikuinii üle ujutatud ja seega saab ka kiiresti lõhutud. Reportaaži päriselt Pantanalis käinud kaasmaalaselt võite lugeda Niguleenu blogist. Pantanalis on hea õnne korral võimalik näha hiidanakondat (vabandage meelevaldse tõlke pärast), jaaguari, puumat, suurt sipelgaõgijat,
erinevaid ahve, kaimaneid (midagi krokodillilaadset) jne jne. Enamus "tuusikuid" sisaldab endas igapäevaseid giidiga metsaskäike, kord jala, kord hobusel, öist metsaskäiku (mille, ma arvan, mina Manniga vahele jätame) ja paadiga jõel kalapüüki. Ööbimisvõimalused ulatuvad telgist ja võrkkiigest mugavustega Fazendani (väikse hotellini). Millest, ma väga loodan, meie viimase valime.


Campo Grandest saab bussiga nagu lupsti Iguazusse, kõigest 8 tundi (siinsetes oludes tunduks see terve igavikuna). Soovitustejärgselt peaks veetma ühe päeva joa Brasiiliapoolses osas ja teise Argentiinapoolses (kus tegelikult asub rohkem, umbes 2/3 jugadest). Vale ongi kasutada sõna "juga", kuna tegelikkuses on seal kokku 275 juga 2,5 km pikkusel Iguazu jõe lõigul. Enamik jugasid on ca 65m kõrged, aga kõrgemad isegi üle 80m. Üks suuremaid, Saatana kõri (Devil's throat) on kõige tähelepanuväärsem oma U-kuju, 82m kõrguse ja 150 m laiusega. Nimi Iguazu, on oma nime saanud Tupi keelest ja tähendab "suur vesi". Legend räägib jugade tekke kohta nii, et jumal oli tahtnud abielluda kauni pärismaalase Naipi'ga, kes sõitis oma sureliku armastatu, Taroba'ga, kanuus. Jumal sai maruvihaseks ja hakkis jõe ära paljudeks jugadeks ning armastajad hukkusid.



Nagu ma juba kordi maininud olen, kõik plaanid on täiesti muutumisvõimelised vastavalt tujudele ja soovitustele. Nii et kui keegi on Brasiilias käinud ja midagi põnevat näinud, siis andke teada!


Brasiilia on meile kõigile tohutult tähtis. Ennekõike sellepärast, et hiiglaslik Brasiilia Amazon moodustab 30% kogu maailma vihmametsadest. Seal kasvavad 20% kogu maailma taimeliikidest ja umbes 2000 kalaliiki (Euroopas kokku ca 200). Kogu Amazon sisaldab endas 20% kogu maailma mageveevarudest ja toodab 20% kogu maailma hapnikust. Me kõik teame, et inimtegevus hävitab neid vihmametsi tohutu kiirusega. Aga hea on teada, et asjad hakkavad selles osas paremuse poole liikuma - kui 2001-2004 hävitati Amazonis igas minutis 10 jalgpallistaadionitäit vihmametsa, siis 2005-2006 juba 5 jalkastaadionitäit. Loodame, et tänaseks on see number veel väiksem. Looduskaitsele on kaasa aidanud ka fakt, et viimasel ajal on vähestele indiaanlastele, kes Brasiilias veel alles on, tagastatud suur hulk maad, nn Põlised maad. Põhimõtteliselt on 12% kogu Brasiilia maast antud 0,2% rahva kätte. Indiaani hõimud elavad siiani väga keskkonnasäästlikult ning neil on selle maa ainukasutamisõigus. Kui ainult hiiglaslikud suhkruroopõllud, millest toodetav etanool on Brasiiliale viimasel ajal nii palju rikkust toonud, kogu ülejäänud maad enda alla ei võtaks!


Lõpetuseks midagi lõbusat, et tekitada tõelist Brasiilia tunnet, kuulake:
Carmen Miranda "Chica, Chica boom chic"

PS! Kõik fotod on laenatud Google pildiotsingust, loodan ise varsti originaalid kõrvale laduda ;)

Comments (5)

On 30. märts 2009 09:14 , Kairi ütles ...

Tere Juta!
Meie oleme Iguazus käinud, küll Argentiina poolel (Brasil viisat ei hakanud taotlema, nii sõitsimegi "salaja" liinibussiga sealt läbi). Sõnu ei jätku selle vetemöllu kirjeldamiseks! Kindlasti minge nn rongiga Kuradi kõri vaatama, juba rongisõit oli väga lahe ja pärast mööda laudteed kosele lähenemine. Peatusime rahvuspargi hotellis - päevane vaadegi rõdult koskedele ja veeaurule oli hingemattev, siis öise, tulukestega vaate puhul tekkis moment "Faustist" - oo, kaunis hetk, viibi veel! Ja kolm tilka verd olekski antud.. :) Aga teie reisil ei jää mitte mingil juhul see ainsaks selliseks hetkeks :)
Kas võtate kaasa ka kaamera? Tehke siis tagasitulles üks väike kokkusaamine ka ;) Mu ema ja Mauri oleks esimesed järjekorras, kes tahaks "reisile", ja ruumi on maal maa ja ilm.. :)
Tegelikult asine küsimus ka - kas võtate Manni transaks ka kaasa midagi? Ma osta.ee-st ostsin ühe kergemat sorti vihmavarjuka, et oleks ikka pikali asend ka, aga Ankgor Watis v dzhunglis pole sellega midagi teha. Uurin seda nn seljakott-raami, kuhu Inku panna, tead Sa nende laenutamise võimalustest ehk?
Parimat teile,
Kairi

 
On 30. märts 2009 12:00 , Juc ütles ...

No tere jälle. :). See Iguazu lugu tekitab küll veel suurema "tahan juba sõitma hakata"-tunde. :). Filmikaamerat me vist ei võta. Võtame fotoka, kui midagi filmida on, eks siis filmime sellega. Aastasest reisist tehtud filme ei jõuaks keegi vist ära vaadata. Aga kui tahate reisimuljeõhtut fotode saatel, siis annab kindlasit korraldada. Manni transaks me midagi kaasa ei võta. Me polegi viimastel reisidel võtnud midagi, ei Türki ega Toskaanasse. Aga seal olid rendiautod. Eks näis, eks peame vahepeal olema ise transamehed :) ja loodetavasti Manni vastupidavus reisil aina kasvab. Aga raamirenti uuri äkki matkapoodidest. Ja siis võid ju ka nt Perekooli foorumis või kuskil kuulutada, et tahaksid laenutada. Ja siis veel nt trip.ee-s äkki?

 
On 30. märts 2009 15:27 , Kairi ütles ...

Aitäh, ma uurin sealt :) Rendiauto korral oli meil ka kaasas käru, sest Mauriga reise mäletavad kõik asjaosalised hiljem kui vaatamekuipaljusakäia-vaadata-kogedajõuad-reise :D

 
On 6. aprill 2009 14:06 , Aet ütles ...

Juta, kas sa muidu tead sellisest lapsekandmisvahendist nagu Ergobaby (mõned aastad tagasi kandis nime patapum)? Sinna tohib panna last alates 5 kuust kuni 25 kg-ni. Mina olen selle vahendi võtnud kaasa kõikidele reisidele ning see on tõesti geniaalne leiutis, kuna sellega saab last kanda nii kõhul kui seljal. Kolmeaastast last tassisin just hiljuti New Yorgis ning liiga raske veel ei tundu. Käib suhteliselt väikseks kokku ning seda saab edukalt ka vööl tassida ning vajadusel (eriti ohtlikemas või rahvarohkemates olukordades) laps sinna sisse pista. Mõtlen just suuri lennu- ning rongijaamu, kus tavaliselt on endal asukoha vahetuse tõttu kõik asjad + laps kaasas ning nii rahvarohkes kohas on ta kindluse mõttes hea enda küljes hoida ning samas on käed vabad kohvrite tassimiseks. Aga muidugi ka matkad, mida sellisel reisil tõenäoliselt ette võtate, laps ei kõnni ära nii palju, kui ise tahaksite ja süles/seljas tassida niisama on päris raske - aga see kandekott on just ideaalne sellisteks olukordadeks (käisin kunagi lapsega Kreekas mägimatkal ka sellega, samuti matkatud läbi pea 200 km Jaapanis).
Loe kandekoti kohta täpsemalt siit: http://www.looduspere.ee/cms/eesti/didymos/ergo-baby-lapsekandmiskott

 
On 21. aprill 2009 10:56 , Juc ütles ...

Oi, aitähh Aet, suurepärase soovituse eest. Uurin kindlasti asja.