Värvilised pargielanikud
Teearsenal, tikutoosisuurused tassid ja kahe tikutoosi suurused kannud; erinevat sorti teed

Linnuke Hong Kong pargi linnuaiast; tehisvihmamets linnuaias
Hiina laternad, juba kesksügise festivali jaoks üles riputatud; peale teejoomist pakutud magus pelmeed kookoshelveste ja maapähklitega
Mann ja mina Kowlooni pargi Hiina aias; Vesiroosid pargitiigil

Hiina lapsed Kowlooni pargi mänguväljakul *2
Teemaster, hr Ip; Meie väike pargibaleriin

Reede hommikul pakkisime siis kotid ja jätsime nad oma hostelisse hoiule. Õpetajapreili Yammyga pidime kokku saama alles kl 21 õhtul, kuna tema alustas hispaania keele õpinguid, et varsti Argentiinasse sõita. Ilm oli jälle kohutavalt palav. Mingit erilist plaani meil ei olnud peale selle, et kavatsesime õhtul uuesti teekoolitusele korraks minna, kuna eelmisel korral sai fotoka aku kohe alguses tühjaks. Loivasime siis hirmsa palavusega jälle Kowlooni pargi mänguväljakule. Kõik liumäed olid tulikuumad, nii et Mannil ei olnudki seal nii tore, kui tavaliselt. Käisime ka Kowlooni pargi Hiina pargi osas, mis on osaliselt katuse all ja kus kohalikud tai chid harjutavad. Edasi sõitsime Hong Kong Islandi parki, vahtisime linde ja liblikaid ning käisime järjekordsel mänguväljakul. Üldse tuleb tunnistada, et ma pole eales varem nii häid parke näinud. Seal on nii palju teha, vaadata, teada saada, et perega parki tulemine omandab täiesti uue mõtte. Esiteks on park lihtsalt väga ilus, seal on mägesid ja orge, koskesid ja järvesid, ojasid ja kujusid, värvilisi linde, lilli ja liblikaid, eri suurused kilpkonnasid. Teiseks on seal palju tegemist - eri suuruses ja raskusastmes mänguväljakud erinevatele vanustele, tasuta linnuaiad, kus saad siseneda parki tehtud võrguga kaetud vihmametsa ja kõrgel puude vahel asuval teel kõndides linde vaadelda. Seal saad targemaks - puude juures on mitmes keeles liiginimed, lindude juures on lookesed nende iseärasustest. Seal saab sporti teha, mõnes pargis on spordiväljakud, mõnes ujula, kõigis tai chi väljakud ja avalikud jõusaalid. Kindlasti unustasin üksjagu ära. Aga tundus, et kohalikele väga meeldis see pargielu. Pühapäeval oli park piknikupidajaid täis, istusid seal terve päeva, sõid ja mängisid lauamänge. Pargis on vist sama palju valvureid kui puid (mitte, et see mulle kuidagi väga meeldiks), kuna niikui midagi teed, mis lubatud pole, ilmub vormiriides proua ja palub viisakalt see lõpetada, nt ei või pargipingil pikutada, ei või jalgupidi ojja minna ja ei või pargikivide otsas ronida. Rohkem noomitusi meil seekord saada ei õnnestunud.

Ja peale mitut tundi pargis oligi aeg minna teekoolitust pildistama. Sel korral oli koolitaja teine ja põhirõhk mitte teoorial, vaid maitsmisel. Kuna peale meie oli ainult üks inimene, siis meid kutsuti lahkelt kogu koolitusest uuesti osa võtma. Väljas oli hirmus palav, sees oli mõnusalt külm, teha midagi polnud ja teesid maitsta oli ka huvitav, nii et jäime terveks koolituseks. Huvitav oli see, et kui eelmisel korral Mannile teed eriti ei meeldinud, kuigi ta kõiki siiski nuusutas ja maitses, siis sel korral oli ta väga huviline. Tema lemmiktee oli roheline tee ja kõige rohkem meeldis talle oolongi aroom. Muudkui kuulas vaikselt, imetles meie hõbehäälset õpetajapreilit ja maitses teesid. Kõige lõpuks õnnestus kohtuda ka teemasteri endaga, kes seda Lock Cha teemaja juba 20 aastat peab. Lahe vana, prillide ja hõreda halli habemega. Teadis kõike Eestist, millal me iseseisvusime jne. Tundub, et tark ka veel pealekauba. Härra Ip lõikus parajasti lahti 20 aastast Pu Erhi kooki. Ja rääkis ise, et see on tema lemmiktee, kuna tema isa oli Hiina meditsiini arst ja väitis, et see tee ravib kõike. Nii et ta on seda teed joonud juba lapsest saati. Ei kõlvanud küsida, kas tervis siis tõesti ka vanas eas hea on, aga silmaga vaadates märkasin, et tema nahk oli täpselt nagu noorel inimesel. Aga pealae kiilasust väärtuslik tee ei olnud ära hoidnud :).

Kella 20ks läksime oma kottide järgi ja vaatasime oma mailboxi, olles kindlad, et Yammy on meile juhised saatnud, kus täpselt tunni pärast kohtuda. Aga mida ei olnud, oli kiri. Täielik jama. Käisime siis kõik selle koleda Chungking Mansioni hostelid läbi, üks hirmsam kui teine. Mõtlesime, et lähme kohvikusse ja kui tagasitulles kirja pole, võtame ühe neist koledatest tubadest. Õnneks oli Yammi lõpuks siiski kirjutanud ja peale 22 õhtul saimegi tema kodu lähedal rongijaamas kokku. Väike sõit taksoga ja olimegi kohas, millist me Hong Kongis küll ei osanud oodata. Täielik külavärk. Suured krundid, põllud vahel, majad nagu lobudikud (vabandust, aga nii see oli). Terve krunt oli maju täis. Kõigepealt üks kolmekordne, kus elasid Yammy kolm onu peredega. Siis suur ladu, kus toidupoodi pidav onu oma varusid hoiab. Siis autoromud, kuna see jupp on mehaanikust naabrile välja renditud. Siis suur lagunenud sealaut, kuna 10 aasta eest pidas Yammy isa sigu. Siis üks väike kunagi valge olnud majake, mida onu võõrastele välja üürib. Siis üks vana eriti väsinud majake, kus elab 83-aastane vanaema, üks väiskemat sorti, kus on Yammy pere elutuba ja siis veel üks, kus on Yammi ema, Yammi ja Yammy kahe õe toad. Ah jaa, viimases olid ka vets ja köök. Igasse tuppa sisseminek toimus otse õuest, toad lukku ei käinud. Köök oligi poolavatud. Kanalistatsiooni polnud, kraanikausist juhiti kogu vedelik aiaäärde. Vetsuks oli auk põrandas, sealsamas kõrval oli ka dušiotsik. Kui duši alla tahtsid minna, pidid vetsuaugule pesukausi peale panema, muidu tõuseks kogu kraam üles. Põrandad olid sellised... kunagi ammu ammu kuidagi valatud. Päris huvitav elamus. Polegi midagi sellist ammu kogenud. Aga tegelt ei olnud ju väga ammu, kui Eestiski paljudes kohtades WC-st leidsid augu kahe telliskiviga. Nii et pole viga. Saime endale Yammy toa. Väga mugav. All kahene voodi, ülemine nari ühene. Ülikiire internet ja konditsioneer. Pugesime oma siidist magamiskottide sisse ja elu nagu hernes. Yammy on äärmiselt armas, heasüdamlik ja tore neiu. Minu vanune muide, aga kuna ta ei ole abielus, on nii väikest kasvu, siis ei saa ma talle kuidagi naine öelda. Yammyl on 5 õde. Vanemad tahtsid poega, aga peale 6-ndat tütart andsid alla. Yammy ütles, et nad olid kohutavalt vaesed, mänguasju neil ei olnud ja seepärast tegelesid kõik õed usinalt õppimisega. Isa oli traditsiooniline Hiina mees, kes leidis, et naisterahvastele hariduse andmine on aja ja raha raiskamine. Aga tüdrukud lõpetasid kõik ülikooli, pooled veel magistrigi. Lõpuks oli isa selle üle siiski uhke olnud, et nii targad tütred. Isa suri eelmisel aastal. Peale seda võttis Yammy aasta töölt vabaks, ema kaasa ja läks reisima. Koos käidi Havail ja Ameerikas. Siis tuli ema Hiinasse tagasi ja Yammy käis veel Kuubal, Mehhikos ning Austraalias. Kokku aastake, nagu meiegi. Laupäeval käisime järjekordset Tangide pere traditsioonilist küla vaatamas. Seekordne oli ümbritsetud paksu kivimüüriga, mis omakorda oli kanaliga ümbritsetud. Tänavad küla sees olid meetrilaiused ja ainuke viis sellesse linna elama asuda, on abielluda ühega Tangidest. Keset küla oli väike tempel. Yammy rääkis, et siis, kui poiss sünnib, tulevad kõik sinna templisse tähistama, kaasa võetakse toidud ja laternad ja rõõmustatakse. Kui sünnib tütar, siis ei tehtavat üldse midagi. Ah jaa, samal teemal... miks Yammy ema oma vennalt nende endi maja rentima peab. Aga sellepärast, et kõik asjad pärandatakse pojale. Ja kui vanaisa suri, sai onu kõik endale ja kõik teised pidid onult omaenda kodu rentima hakkama. Väga kummaline värk. Traditsioonid!

Niikaua kuni Yammy oma hispaania keele tunnis käis, venisime meie kuumast virvendava õhuga linnas niisama ringi. Mingil hetkel oli tunne, et minestamine ei pruugi enam kuigi kaugel olla. Liigutada ei saanud, ainult varjus ja ainult paigal. Mann kimas mööda mänguväljakut, jooksis, hüppas, laulis mängumaja katusel ja ütles, et temal küll palav pole. Kui jälle Yammyga kokku saime, ostsime turult kraami kokku ja läksime külla Yammy õele. Õde ja tema tulevane abikaasa, kes mõlemad töötavad IT-vallas, on jõukas paar. Kuu aja eest kolisid nad sisse oma uude majja, mis Yammy andmetel maksis umbes 8 mln krooni. Kinnisvara on siin metsikult kallis. Sõime aurutatud kala kuivatatud hiina seentega, ingveriga aurutatud karpe, BBQ sealihaga omletti, rohelisi ube sealihaga, kurki kuivatatud krevettidega ja riisi. Kõik oli väga maitsev peale selle kurgi ja krevettide. Mul on juba Tais käimisest meeles, et kuivatatud krevetti ei tohi suu sissegi panna :).

Pühapäeva hommikul läksid Yammy, tema ema ja onu maismaa-Hiinasse sugulase pulma ja meie liikusime edasi Hong Kongi kesklinna. Õhtul pidime minema oma Hong Kongi viimase võõrustaja Davidi juurde, aga päev tuli kuidagi mööda saata. Viisime siis oma kotid jälle oma vanasse hostelisse hoiule ja käisime uuesti Kowlooni pargis ujumas. Pidime tegelikult oma järjekordsele koolitusele, Hiina kookide valmistamise omale, minema, aga see oli programmist maha võetud. Jube kurb. Aga mis teha. Läksime siis hoopis igal pühapäeval pargis toimuvale Hiina võitluskunste tutvustavale šõule, Kung Fu Corner´le. Nägime Hiina draakonite tantsu (mis Mannile muidugi väga meeldis), igasugu võitluskunste, mille nimed ja eripärad meelde ei jäänud ja midagi minu meelest imeilusat. See oli selline aeglane hiina muusika järgi tehtav tai chi kava, mida keskealised naised grupis esitasid. Metsikult ilus. Nad olid riietatud valgesse siidi, jaki ja pikkade pükste ääred olid kuldsest siidist. Ja nad liikusid nii aeglaselt ja sujuvalt, nad paindusid uksumatult hästi ja olid nii elastsed. Kahjuks ei olnud meil fotokat sel päeval kaasas, sest me ei olnud päris kindlad, kas ujula riideruum päris turvaline koht on. Tegelt oleks vist olnud... mäletan, et Sharon ja Ho jätsid oma kalli filmikaamera lapsekäruga templi ukse taha, kui ise sisse uudistama läksid. Aga meie ei ole ikka päris nii harjunud!

Õhtul jõudsime siis Davidi juurde. Esialgu tundub, et on üks äärmiselt kummaline kuju. Kodu on väga ilus, täis reisidelt toodud suveniire ja huvitavaid raamatuid. Aga me ei tunne end siin kuigi teretulnuna. No eks näis, äkki oli eile lihtsalt väsinud. Aga samas, ega alati saa kõigiga ka imehea klapp olla. Õnneks sõidame homme hommikul juba edasi. Kuala Lumpur, siit me tuleme!
Kalad kottides müügivalmis; särav Hong Kong
Ilus lilleturul; ja kole linnuturul (seal oli igas suuruses elus tirtse ja ussikesi lindudele söögiks)

Värvid lilleturul; ja värvid lindude turul

Henri - meister pulkadega söömises; Mann ja mina tänasel hommikusöögil

Meie teeõpetaja; Mann saadab Eestisse pakki

Kontrastid Hong Kongis; Hong Kong Isalnd park

Hong Kong Island pargis veevangis; väiksed pargielanikud
Jeerum, kui ammu pole kirjutanud. Igatahes elasime selle hirmkuuma esmaspäeva üle. Ennelõunal vedasime oma suured kotid selga ja sõitsime rongiga otse kesklinna, Tsim Sha Tsui linnaosas asuvasse hostelisse. Hostel asub koos paljude teiste samasugustega vist küll linna kõige kurikuulsamas hoones, Chungking Mansionis. Oleks ma teadnud, et see siin asub, oleks vist mõne teise valinud, sest paari päeva eest rääkis Ho meile, kuidas selles majas elab igasugust kummalist kampa ja et ükskord olevat ta sinna sisse läinud, aga siis ruttu teistpidi välja tulnud, kuna nii hirmus oli. Peale hostelitoa reserveerimist saime omanikuproualt kohe kirja, et olgu me siia tulles ettevaatlikud, kuna esimsel korrusel käivad ringi igasugused libaärikad, kes on väga ohtlikud. Tegelikult oli nii, et alumisel korrusel olid lihtsalt Indiast ja Aafrikast pärit kellaärikad ja ülikonnaärikad, kes pakkusid oma teenust. Kui me neile "ei" ütlesime, läksid nad lihtsalt minema. Egiptusega ei anna võrreldagi! Ja Türgiga kaugeltki mitte! Hostel on minitubadega ja veel minimate vetsudega. Aga põhiline, et puhas. Alguses oli telekal hääl, aga pilti ei olnud. See korraldati ära. Siis lekkisid kõik võimalikud vannitoa torud. Seda ei ole siiamaani ära korraldatud, toodi lihtsalt kauss alla ja eile keerati kraanist vesi kinni :). Dušist siiski tuleb veel vett. Nii et on ja ei ole ka. Kõige parem on meie hotelli juures asukoht. Asume otse Kowlooni kesklinnas, maja ees on metroopeatus, paar minutit ja oleme metsikult suures ja ilusas Kowlooni pargis, kus on üks parimaid mänguväljakuid, mitu suurt basseini, värvilised papagoid ja roosad flamingod. Ümberringi on poed ning restoranid. Super!

Esmaspäeval kuumusega potsatasime siis oma tuppa maha, panime konditsioneeri põhja ja magasime õhtuni. Ega see naljaasi ei olnud miniunega hiinlastega metsikus kuumuses nädal aega sammu pidada. Ja pealegi oli vaja oodata õhtut, et veidikenegi jahedam oleks. Ja lisaks oli nii nii hea vahelduseks täitsa vabalt olla, lihtsalt omaette. Esmaspäevane kuumus lõppes väikse sajuga ja peale seda on kuumus talutav olnud, ca 30 kraadi kõigest.

Teisipäeval (peale Tai viisa kättesaamist, juhuuuuu!!!) kammisime Kowlooni turgudel, pool aega elektroonikas ja pool päevakest hilpudes. Riided on siin odavad, enamasti alla 100 eek tk. Aga kummaline asi on see, et enamasti on selgaproovimine keelatud. Nii et ostad põrsast kotis. Ju see ihu on siinmaal ikka nii isiklik asi, et teisega samu riideid selga ei panda. Ostsin kaks asja ja õnneks olid mõlemad parajad. Mann sai endale kauaigatsetud baleriinikleidi, millega ta nüüd iga päev linnas käib ja pilke püüab.

Tuleb tunnistada, et oleme hakanud otsima muid alternatiive Hiina köögile. Alguses tundus kõik väga maitsev, aga nüüd hakkab veidi vastu. Uued maitsed, liiga palju neid järjest süüa ka ei saa. Nii et oleme lisaks Hiina toidukohtadele käinud Jaapani ning muidugi meie armastatud Tai köögiga kohtades. Huvitav tähelepanek on see, et te ei kujuta ette, kui palju Hiina naised söövad. Hommikul metsik portsion nuudleid millegagi, lõunaks jälle samasugune ports, õhtuks mitu portsu erinevaid sööke. Ja nad on ikka tibatillukesed. Loodetavasti mõjub mulle ka siinviibimine vähendavalt :). Huvitav asi on veel see, et nas tõesõna söövad kiirnuudleid. Minu arust on kiirnuudlid asi, mis võiks igaks juhuks kodus riiulik olla, et kui kellelgi tuleb äkknälg kui külmkapp tühi on, siis saab elu ära päästa. Aga hiinlased söövadki neid oma kodudes hommikuks ja lõunaks ja vahel õhtukski. Uskumatu! Aga veel hiina naistest. Huvitaval kombel on siin Hiinas kõige rohkem ilusaid naisi võrreldes teiste seniläbitus maadega. Nad on nii sätitud, saledad, ilusti riides, nõtked ja malbed. Kena vaadata.

Mõned tähelepanekud veel, muidu lähevad jälle meelest. Hiina mehed... paljudel neist on pikad küüned. teate küll, sellised nagu naistel, pikad, ovaalsed otsast... väga hoolitsetud. Ja kui kellelgi on näos sünnimärk, millest karvad välja kasvavad, siis neid ei lõigata, vaid kasvatatakse võimalikult pikaks. Olen näinud pea 10 cm pikkuse karvatutiga vanamehi. Nende kahe fenomeni tagamaadest ma veel palju ei tea, aga äkki saan mahti kelleltki küsida.

Ja veel... siin ei ole hulkuvaid koeri ja kasse. Huvitav, mis nendega tehakse ja kuidas nad kõik kätte saadakse. Kuigi mulle meeldiks mõelda, et siin neid ei tekigi. Samas, võibolla ongi nii, Hong Kongi elamispinnad on nii pisikesed, et koduloomi sinna küll ei mahu. Muide, hongkonglased ise naeravad, et nad elavad elu ajal mitmekordsetes korruselamutes ja samuti ka peale surma. Asi selles, et rahvast on palju. Peale surma inimene tuhastatakse ja pannakse templisse. Aga templid on ammu juba täis. Niisiis on ehitatud urnidele korruselamud. Ja sinna nad siis pannakse. Ja isegi linn on siin mitmekordne. Ei ole nii nagu mujal, et vaatad kaardilt välja punktid A ja B ning siis lihtsalt lähedki A-st B-sse. Enamus linna toimib mitmel tasandil, autoteed süidavad üksteise alt, pealt, keskelt jne läbi. Väga keeruline värk. Aga hea sellejuures on see, et enamus suuri maju on teineteisega ühendatud ka kõrgemalt, kui maapind. Seega, kui asi selge, võid kesklinna läbida peaaegu ilma lõõskava päikse kätte sattumata. Muudkui ühest keskusest teise ja teisest kolmandasse.

Nüüd said vist tähelepanekud selleks korraks otsa. Ja mina jäin sinna, et kolmapäeval käisime koolitusel, kus jagati tarkust hiina teede kohta, nende ajaloo, etiketi ja valmistamise kohta. Oi kui targaks me saime. Ma tegin enne kõik valesti. Näiteks, roheline tee tundus mulle alati veidi mõru. Aga asi selles, et mina uhasin teelehtedele keevat vett ja siis lasin tükk aega tõmmata. Tegelikult valmistatakse rohelist teed üsna jahtunud veega, ca 40-70 kraadi, esimene vesi valatakse peale ja kohe ära ning teisel veel lastakse ainult max 10 sekundit tõmmata ja valatakse tassidesse. Saime ka teada, et tee ostmine võib olla hea investeering. Kui näiteks osta praegu paarisaja krooni eest kvaliteetseid teekooke (kokku surutud tee pakkides) ja neid õigel kombel 3o aastat säilitada, võib nende eest saada mitusada tuhat. Kõike kuuldut ei hakka ma siin muidugi kirja panema, aga jäime väga rahule.

Peale teekoolitust kasutasime oma head asukohta ära ja käisime pimedas Kowlooni pargi basseinides. Sissepääs oli alla 30 eek nägu, Mannil poole vähem. Selle eest sai ujuda kahes sisebasseinid (tõsised spordibasseinid) ja viies suures erineva temperatuuriga välibasseinis. Lastele olid laguunid ja madalad basseiniosad. Taevas paistis kuu, ümberringi olid tuledesäras kõrghooned, vesi oli soe ja olla oli hea! :)

Tänaseks olime plaaninud naabersaare Macau külastuse. Aga eile õhtul hakkasime mõtlema, kas me ikka tahame päev otsa ringi rallida, et ilusat koloniaalstiilis kesklinna näha. Ja otsustasime sellest retkest loobuda. Magasime hoopis kaua ja külastasime lille-, linnu- ja kalaturge. Lilleturg oli muidugi võimas, kõik lõhnas ja õitses, ilusate potiorhideede hinnad algasid 25 eek-st. Linnuturg oli kurb. Nee linnukesed nägid nii räsitud ja kurvad välja. Väikestes puurides ja suurte kettide küljes. Ei käinudki turgu lõpuni läbi, vaid läksime edasi kalaturule. See oli palju lõbusam, lisaks värvilistele kaladele müüdi seal erinevaid kilpkonnasid, jäneseid, hamstreid, kasse ja kutsikaid. Issake kui armsad need nösuninaga kassid olid, koerapoegadest rääkimata. Kunagi kui ma oma majas elan ja mul enam nii palju und ning reisiisu ei ole, siis võibolla...

Kl 20 käisime igaõhtusel tuledešõul. Seda on kõige parem vaadata siitsamast Kowlooni sadamast, kuna see toimub vastaskaldal Hong Kong Islandi kõrghoonede peal. Muusika mängib ja samas rütmis muudavad majad värvi, vilguvad, säravad ja pilluvad värvilisi kiiri öötaevasse. Väga ilus!

Homme pidime minema uue pere juurde. Üleeile saime kirja, et nad ikka ei saa meid võõrustada. Kirjutasime siis veel mõnele. Üks proua oli nõus, aga käitus väga kummaliselt. Esitas nõudmisi ja uuris, ega Mann tema elu ei hakka elama, ega ta ei nuta või ei vingu. Ja ega me ei eelda, et ta meiega tegeleks, sest tal mitte mingil juhul ei ole aega ega tahtmist meiega tegeleda jne jne. Uskumatu! Aga täitsa huvitav oleks olnud sellist kretiini näha! Ei saa hästi aru, miks ta selle Couchsurfimise projektist üldse osa võtab. Aga siis, täna õhtul, saime temalt kirja, et ta siiski arvab, et me ei peaks tulema. Ma siis kirjutasin talle, et ju tal on õigus, et see ei oleks eriti hea mõte tema juurde tulla. Samal ajal saime kirja ühelt toredalt õpetajalt, kes ütles, et tal oleks hea meel meid vastu võtta ja ta juba ütles oma emale, et see homme õhtuks tüüpilisi Hiina roogasid valmistaks! Üks uks sulgub, teine avaneb!
Sinisilmne Mann ja dimsumi nägu Juta Sharoni fotosilma läbi!


Dimsumivalik *2

Henril on madu suust väljas; ilus vidin; maod supiköögi riiulitel

Buddha kloostri ees; Preili Mann läheb linna peale

Kuulsad kuukoogid; dim sumid ja kõik miinus Sharon, kes pildistab

Mann * 2

Tangi pere koolimajas; Mann ja Gabriel uurivad Tangide pere ajalugu

Seda sööki tuuaksegi, kui sõber saab isaks; heledam viie mao supp, tume kilkonnast

Kõigest üks päev möödas minu viimasest kirjutisest, aga juba on nii palju toimunud, millest teile pajatada tahaks.

Oleme kohutavalt väsinud. Silmad kukuvad kinni kohe, kui kuskil korraks maha istud. Osaliselt sellepärast, et pikast lennust ei saanud puhata, osaliselt ajavahest, osaliselt sellest, et see kuumus pigistab kõik mahlad välja ja osaliselt sellest, et need õnneseened hiinlased ei vaja üldse und ja meie peame nendega solidaarselt hommikul kl 8 üles ärkama. Homme kolime 4-ks päevaks hostelisse, siis saab end loodetavasti välja magada. Loodetavasti on seal ka konditsioneer, homseks lubatakse, et temperatuur läheneb 1995 aasta rekordile ning tunne on (real feel, mis praegu keset ööd on 35 kraadi), nagu oleks 52 kraadi. Lisaks metsik vihmaeelne niiskus. Nii et ongi aurusaun, ega seal polegi vahel palju rohkem kraadi. Aga esialgu ei kurda, esialgu väidame endiselt, et "kuum on ikka parem kui külm".

Aga me ei lase end väsimusest segada, kuna tänaseks oli ette nähtud päeva veetmine oma võõrustajatega. Algas see päev käiguga metsikult suurde dim sumi restorani. Dim sum tähendab tõlkes "südant puudutama" ja kujutab see endast rida kergeid roogasid, mida pakutakse hommikust lõunani Hiina tee kõrvale. Dim sumi söömine on yum cha (tõlkes tee joomine). Pühapäeviti lähevad kõik hiina pered suurtesse restoranidesse, et dim sumi süüa. Meie maja kõrval on väga hea dim sumi restoran ja kui me sinna kl 10 kohale jõudsime, pidime ikkagi veidi laua vabanemist ootama. Kuigi kohti oli kindlasti mitusada. Kõigepealt toodi lauda kuum vesi ja suur kauss. See selleks, et einestajad saaksid kõik oma nõud ja söögipulgad üle loputada, et ikka kindlasti puhas oleks. Siis saabus maitsev, aga kange õitest tehtud tee. Ja siis riburadapidi kõik Ho valitud road - aurutatud krevetipelmeenid, pikk riisimakaronist toru loomalihaga, loomalihapallid, sealihapallid, kanaga congee (paks riisisupp või -puder, erinevalt maitsestatud), marineeritud kanavarbad, loomaliha valge redisega, praetud kreveti wontonid, pehmed aurutatud searibid, suur kausitäis riisinuudleid pardisupis, jamsiga täidetud pallid, sojanaha sisse keeratud rullid... kindlasti unustasin midagi. Oli paremaid ja halvemaid asju. Mulle meeldis väga praetud wonton, krevetipelmeen, pardisupp ja kanavarbad. Henrile lisaks veel searibi. Istusime ja maitsesime seal kohe paar tundi, nagu kohalikud peredki teevad.

Edasi läksime Ping Shan Heritage Trailile. See on piirkond, mis kuulus kunagi Tangi dünastiale ja kus mitmed selleaegsed ehitised veel alles on. Enamus piirkonnas elavaid inimesi on endiselt perekonnanimega Tang, nii et klann tegutseb edasi. Külastasime 14.-ndal sajandil ehitatud esivanemate jumaldamise koda (kus Tangid tänase päevani kogunevad), paarisaja aasta vanust koolimaja, templeid jne. Enne külastasime ka ühte budistlikku nunnakloostrit, Miu Fat Buddha kloostrit. Eile jäigi vist lisamata, et see tempel, kus käisime, oli tao tempel. Meie võõrustajad võtsid täna need kaks asja ilusti kokku. Ütlesid, et tao järgi on kõik unenägu ja kuna kõik on unenägu, siis ei tasu midagi liiga südamesse võtta. Ja Buddha järgi on kõik mittemidagi, ehk siis ei tasu midagi tahta, kuna nende asjade saavutamine ei anna sulle midagi. Kõik teada, aga huvitav, et keegi suudab ühe lausega kaks nii suurt asja kokku võtta. Aga buddhakloostris käis parajasti tseremoonia, nii et meil vedas. Lasti tseremooniat isegi vaatama, aga pilte ei võinud teha. Kloostri sissekäigu juures oli paks Buddha kuju, hiinakeelne kiri kahel pool. Ho ütles, et need on kaks väga tähtsat lauset, üks tähendab: "Buddha paks kõht kannatab kõik väljakannatamatud asjad maailmas välja" ja teine lause ütles: "Buddha suu ja silmad naeravad alati kõige peale"! Hea, kui neid asju vahel meelde tuletatakse.

Edasi läksime Yuen Longi kesklinna, ostsime Mannile imearmsad kuldsed kingakesed (ometi oleme kohas, kus neid armsaid asju saab endale lubada ilma hambaid krigistamata). Saime kokku Ho emaga, kes on Hiina meditsiini arst ning istusime maha ühte väiksesse väsinud söögikohta. Just sinna, kuna see on üks väheseid allesolevaid kohti Hong Kongis, kus saab süüa maosuppi. Viie mao supp on traditsiooniline tervendav hiina roog, millest tänapäeva noored väga lugu ei pea ning seetõttu on seda suppi pakkuvaid kohti järel äärmiselt vähe. No meil vedas, oleks me hotellis peatunud, poleks iial sellist võimalust tekkinud. Riiulitel olid purgid suuremate ja väiksemate vedelikus säilitatud madudega ja sahtlid olid kõvasti lukus. Sharon ütles, et seal taga ongi meie supimaterjal, aga elus. Huuh! Osad neist viiest maost on mürgised, osa mitte, aga Sharon nimesid inglise keelde tõlkida ei osanud. Tellisimegi siis selle maosupi, mis pidi olema hea artriidi puhul ning kilpkonnasupi, mis pidi olema mürke välja ajavate omadustega. Mannile võtsime igaks juhuks seekord eraldi roa - riisi kanaga :). Tuleb tunnistada, et mõlemad supid olid maitsvas - musta värvi kilpkonnavedelik maitses veidi nagu meie vastlaaegne oasupp ja paks maosupp nagu hiinapärane kanasupp, ainult kanaliha on veidi nätske. Kuum supp 35 kraadises kuumuses muidugi väga ahvatlev ei olnud, aga elamus oli seda katsumust väärt. Suured tänud Couchsurfingule! Ja muidugi Hole ja Sharonile.

Kojutulek võttis kohutavalt aega. Aga meil oli kokku lepitud, et valmistan täna Eestimaise õhtusöögi. Asusin siis ilma konditsioneerita kööki keetma-praadima. Valmisid väikse selleriga keedetud kartul ja porgand, keedetud lillkapsas oliiviõliga (võid ei olnud lihtsalt), täitsa kodumaise maitsega sea-loomaliha kotletid, tomati-sibula salat hapukoorega (kujutage ette, hapukoor oli täitsa olemas kohalikus väikses supermarketis), kurgisalat rohelise sibula ja soolaga, praetud austerservikud sibulaga. Ja uskumatul kombel Ho, Sharon ja Ho ema muudkui sõid ja kiitsid. Neile kohutavalt maitses. Ütlesid, et nende jaoks on selline toit tõeline elamus. Erilised lemmikud olid kotletid ja tomatisalat. Nii tore, ega ma just päris kindel ei olnud, et hiinlastele meie söök peale läheb. Aga näed, Eesti toit ruulib! :)

Kindlasti tuleb hiljem miljon asja meelde, mida põnevat me oma Hiina sõpradelt kuulnud oleme, aga hakkan otsast kirjutama. Mõtlesin hommikul, et kuidas me homme ära lähme ja hüvasti jätame. Ja küsisin siis ebameeldivuste vältimiseks, kas hiinlased oma heade sõprade või vanematega tervituseks või hüvastijätuks kallistavad. Ja Sharon tegi niiiiiiiii suured silmad ja ütles, et mitte mingil juhul. Ainuke inimene, keda kallistatakse, on abikaasa. Nii et isegi mitte omaenda vanemaid, ega õdesid-vendasid. Varem oli üldse nii, et vastassugupoolt ei tohtinud üldse puudutada ja ega see praegugi palju teisiti pole. Hea, et küsisin. Uurisin ka, et kas see on ikka ok, kui meie Henriga bussipeatuses ümbertkinni istume või musi teeme, see pidi täitsa ok olema.

Eile õhtul proovisime veel ühte huvitavat hiina köögi saavutust - kuukooki ehk mooncake. Need on sellised väiksed ilusad kaunistustega pätsikesed, mille sees on tavaliselt lootoseseemne pasta ja soolatud pardimuna rebu. Hääästi magus! Veidi nagu halvaad ja veidi martsipani meenutab. Neid süüakse tavaliselt Hiina kuukalendri järgi 15. augustil, kesksügise tähistamise päeval, mis on üks kolmest kõige tähtsamast Hiina tähtpäevast. Lääne kalendri järgi on see kuupäev liikuv, sel aastal on see 3.ndal oktoobril. Sel päeval tähistatakse perekonna ühtsust ja süüakse koos kuukooke. Kuukoogid tähistavad hiinlastele ka oma riigi sündi, kuna väidetavalt pandi ülestõusule kutsuvad sildid just kuukookidesse ja kui inimesed need kooke süües leidsid, astusid nad valitsejale vastu! Nii et igavesti tähtsad koogid. Mulle ei maitsenud eriti. Mann vaeseke pani terve soolatud munakollase korraga suhu ja hakkas päris nutma, nii vastik oli. Aga tänapäeval tehakse neid igat sorti, šokolaadiga ja jäätisega jne. Peaks mõnda veel proovima. Üldse pidid hiinlased oma kuukalendrit metsiku innuga jälgima. Eriti täpne pidi olema see ilmamuutuste osas. Kuigi kesksügise päev on alati erineval ajal, pidi alati, absoluutselt alati ilm peale seda päeva kohe jahedamaks minema. Ja kahte sünnipäeva peavad mõned ka, ühte lääne kalendri järgi, teist kuukalendri järgi.

Täna õhtul oli meil veel võimalus midagi põnevat maitsta. Nimelt sündis septembri alguses Ho parimal sõbral poeg. Ja vana Hiina kombe kohaselt peab sünnitanud naine keetma supi ingverist, munadest, äädikast ja seajalast, sellise tumepruuni ja magusa. Seda keedetakse päevi, vahel isegi nädalaid. Ja siis viiakse seda lähematele sõpradele sugulastele koos uue ilmakodaniku sünniteatega. Ingver pidi noorele emale kaotatud kuumust lisama ja ingverikeetmise aurud viiruseid tapma, äädikas pidi pika keetmise peale luud lahustama ja andma sünnitanud naisele tagasi kaotatud kaltsiumi.

Uni kipub peale, ülejäänud kirjutamata lood tulevad teinekord! Siis kui nad meenuvad!

Rasvased elus konnad praadimiseks ja looma siseelundid märjal turul

Suurim istuv õues asuv pronksist Buddha; kujud Buddha ümber

Buddha juures *3

Päiskekuivatatud kalad Tai O kalurikülas; Ching Chung Koon tempel Tuen Munis; meie antiigiõpetaja üle miljardi maksnud vaasi pildiga

Tai O kaluriküla; kuivatatud kalad kaluriküla turul

Elus kalad, karbid ja krevetid Tai O tänaval; koolitüdruk koduteel Tai O-s; meie lõunakala Tai O-s

Tai O *2

Meie "maa"maja; vaade meie "maamaja" aknast öösel

Traditsiooniline Hiina hot pot; vaade linnale Victoria mäelt

templi aias * 2

Templi aias *2

bonsai ja kujuke templi aias; viirukid templi ees; mõttes Henri

Kuna päev enne meie Hong Kongi sõitu oli siin möllanud järjekordne taifuun, jäi meie lennuk pisut hiljaks. Tahtsime oma võõrustajatele, kardioloog Ho Lamile ja tema embrüoloogist naisele Sharonile, helistada, et jääme hiljaks (millepärast meil oli väga piinlik, sest neil on väike laps), aga mina olin vale numbri üles kirjutanud. Mann oli rampväsinud, kõik võttis jubedalt aega, lennujaam on üüratu ja bussi oli raske leida. Mitte just parim algus. Aga edasi läks toredaks. Buss oli ees, maha tulime õiges peatuses, kodu leidsime ilusti üles ja Sharon ning Ho Lam naeratasid meile uksel sõbralikult. Nende poeg Gabriel on 20 kuune ja korteris elab veel filipiinlasest koduabiline-lapsehoidja Fidelina. Ta on 42 aastane, tal on kaks teismelist last ning abikaasa, keda ta näeb korra aastas. Siinset tööd on tal vaja, et tema lapsed saaksid erakoolis käia. Jube lugu minu arust. Aga tema tundub nii rõõmsameelne, et hea vaadata. Elame Hong Kongi osas, mida nimetatakse Uuteks territooriumiteks. Väidetavalt pidavat me praktiliselt maal elama. Aga elame me 11-ndal korrusel, meie pea kohal on veel 30 korrust. Aknast paistavad meile veel mitukümmend veel kõrgemat hoonet. On ikka imelikud majad siin maal! :)

Järgmisel päeval tegime hommikul Sharoni abiga plaane. Kuna vihma sadas, siis kaugele sel päeval minna ei plaaninudki. Käisime kõigepealt maja kõrval väikses kohvikus söömas. Seal ei olnud ühtki inglisekeelset sõna ja keegi ei rääkinud ka. Hea, et Sharon kaasas oli. Osad Hong Kongile omased toidud on väga läänelikud. Näiteks on tavaline hommikusöök kaks saia, mille vahel on värskelt praetud muna ja sink. Või siis keedetud makaronid singiga. Henri proovis midagi kohalikumat - nuudleid veidi vürtsika sealihaga. Oli väga maitsev.

Edasi sõitsime ühte lähedalasuvat templit, Ching Chung Koon, vaatama. Oli teine ikka uhke küll. Ümberringi võimas aed, ilusates keraamilistes pottides igat sorti bonsaid, iga puukese all väike keraamiline mehike. Igal sellise puu ja kuju juurde pidi tegelikult mingi lugu käima, aga neid seal juured ei olnud ja neid me teada ei saanud. Templi ees oli suuuuuur ahi. Uurisime Sharonilt, mille jaoks see on. Ja tuli välja, et hiinlased usuvad, et teise ilma läinud kallitele inimestele saab sealtkaudu asju saata. Nii ostavad nad spetsiaalsetest poodidest paberist makette, nt majamaketi, automaketi, hobusemaketi vms ja põletavad selle templi ahjus ära, kus inimene maeti. Ja nii saabki teise ilma maist rikkust saata. Viimasel ajal pidi nendes spets poodides olema paberist IPhoned ja Louis Vuittoni kotid isegi! :)

Esimesel õhtul tulid meile siia koju külla sugulased maismaa-Hiinast. Ho onu, onunaine, Ho tädi (kui ma nende sugulusest ikka õiget sotti sain)ja Ho vend ning ema siitsamast Hong Kongist. Vaatasime koos kaugete sugulastega Sharoni ja Ho pulmaalbumeid. Siin on kombeks, et pulmade eel tehakse vähemalt päevane fotosessioon, kus siis eri kostüümidega erinevate dekoratsioonide taustal pildistatakse. Nemad vahetasid kostüüme vist 10 korda, olid nii inglid kui võitlejad. Ja siis pannakse kokku ilus suur album, kujundatud spetsiaalselt nende soovid ekohaselt. Selline lõbu maksab siin koos kostüümidega kokku ca 20 000 eek. Hiinas pidi 5000-ga saama. Lisaks kingiti üks pulmakleit pruudile. Õhtuks sõime traditsioonilist Hiina kuuma potti (hot pot), mis seisnes selles, et keset lauda aeti keema vesi koos spetsiaalsete Hiina vürtsidega. Poti kõrvale asetati taldrikud tooreste õhukeste lamba-, looma- ja sealiha viiludega, erineva täidisega pelmeenidega, toore kalaga, tooreste karpidega, roheliste köögiviljadega, sojaoast tehtud pallidega, tofuga, nuudlitega. Iga üks sai endale väikse kausi riisiga ja veel väiksema hakitud küüslaugu ning sojakastmega. Ja siis panid järjest endale meeldivaid tooreid asju supi sisse keema. Kui valmis, võtsid välja, pistsid sojakastmesse ja sõid ära.Väga lahe söömisviis ja ajaveetmisvõimalus. Huvitaval kombel ei omandanud supileen mingit kummalis liha-kala segamaitset, vaid oli äärmiselt maitsev. Hiinlased ei söögi üldse taldrikutelt. Keset lauda pannakse taldrikud eri toitudega. Igalühel on peopesasuurune kausike, milles on riis. Ja siis igaüks oma pulkadega tõstab endale väikseid koguseid kausi kohal suhu ja siis riisi peale. Ei tõsteta kunagi endale suurt kogust erinevaid asju ette. Jälle midagi uut! Sharon ütles, et selline söömine soodustab seltskondlikku vestlust, kuna kõik peavad pea tõstma ja uut asja võtma, mitte ei ole igaüks peadpidi oma taldrikus! :)

Peale õhtusööki läksime Hong Kongi kesklinna Victoria mäele, et öist linna vaadata. Hong Kongi kesklinna kõrged ärihooned ei kustuta tulesid ka öösel ja seetõttu on öösel linna kohalt vaadates tunne, nagu kõik oleks pärleid täis pillatud. Kahjuks oli tormijärgselt pisut pilvine ja väga kaugele ei näinud, aga ilus oli ikkagi.

Tagasiteest osa sõitsime ajaloolise praamiga, mille pilet maksis alla 3 eek. Mitukümmend aastat tagasi tõsteti selle praami piletihinda 0,1 dollarit (umbes 15 senti) ja rahvas tegi selle peale sellise mässu, et enam pole siiamaani julgetud hinda puutuda.

Järgmisel hommikul sõitsime praamiga Tai O kalurikülla. Enamasti ei ole Hong Kongis vanad linnaosad säilinud, kõik on maha lammutatud, et pilvelõhkujatele ruumi teha. Aga Tai O postidel seisvad majad on samasugused, nagu aastate eest. Selles külas on tunne, nagu oleksid Hiina filmi sattunud - jalgadel räbalad onnid, paarimeetri laiused tänavad, autode asemel jalgrattad, teedeääred täis värske ja kuivatatud kalade müüjaid. Tõeline elamus. Käisime ka privaattuuril paadiga, et näha roosasid delfiine. Sõitsime tükk aega ringi, aga delfiine polnud. Õnneks maksis sõit erinevalt Austraaliast ainult 30 eek nägu, nii et kahju ka polnud. Lõunaks sõime muidugi kala, mida muud kalurikülas ikka süüa. Maitses värskelt ja hästi.

Tai O-st läksime edasi maailma suurima istuva õuesasetseva pronksist :) Buddha kuju juurde. Oli teine ikka suur küll. Ja eriti hull oli, et üle 30 kraadises kuumuses, lõõskava päikse käes ja aurusaunasarnases õhuniiskuses pidime kohutava kohuse trepiastmeid läbima, et Buddha juurde jõuda.

Kolmanda päeva hommikul ärkasime vara ja sõitsime Hong Kongi saarele (kesklinna põhimõtteliselt), et viia sisse oma Tai viisa taotlused. Meie suureks rõõmuks tuli välja, et 1700 eek asemel, mis meie kavatsesime oma kolme viisa eest maksta, saab kuni kevadeni Tai viisasid täitsa tasuta. Maast leitud raha! :) Eks siis järgmisel nädalal näeme, kas õnnestub. Teine viisaüllatus oli see, et tuli välja, et meie oleme Filipiinidel 22 päeva, aga viisavabalt saab seal viibida vaid 21 päeva. Nii et peab selle maast leitud raha vist sinna ümber paigutama. Asjad aetud, sõitsime ajaloolise kitsa kahekordse väga odava, aga väga ilma konditsioneerita trammiga veidi edasi ja lonkisime mööda Hollywood Rd-i, mis on kohalik antiigitänav. Kõik asjad oleks tahtnud ära osta. Aga ei otsnud, läksime hoopis õppima, kuidas ära tunda tõeliselt väärtuslikku vana Hiina portselani ja keraamikat. Uskumatu, milliseid asju siin inimesed tuhat aastat tagasi juba valmistada oskasid. Saime terve hulga huvitavat infot ajaloo, hindade, originaalide äratundmise jm kohta.

Õhtustanud oleme perega. Ikka riisi, erinevaid lihasid, küll sealiha tšilli ja soolatud mustade ubadega, loomaliha musta oa kastmes, purjus kana (selleks marineeritakse keedetud kanatiibasid ööpäev spetsiaalses alkoholiga marinaadis), sibulaga omletti, praetu tofut jne. Homme pean Eestimaist sööki tegema! Loodame, et see neile liiga võõras ei ole.

Täna oleme lihtsalt puhanud. Hommikul käisime märjal turul (nii nimetavad hiinlased siin värske toidu turgu) homseks eesti toiduks kraami ostmas. Metsik valik köögivilju, lihasid, kalasid, kuivatatud kraami. Täiesti õudne oli aga vaadata erinevat värvi pakse konnasid, kes puuris oma saatust ootasid. Küsisime liunikult nende kohta, tema arvas, et tahame osta, võttis ühe kätte, see viibutas oma jalgu ja käsi nii et kole, lihunik tõstis oma hiiglasliku kirve, et pea maha lüüa... aga ma jõudsin ette ja ütlesin, et meil siiski ei ole ostukavatsust. Jube pakud konnad olid ja kuidagi liiga elus. Aga restoranis võiks küll proovida, miks mitte. Meie maja juurde kuulub klubihoone, kus on korvpalliväljak, sulgpalliväljak, tenniseväljak, lauatenniseväljakud, sisebassein, välibassein, mänguväljak, aurusaun, soome saun ja kindlasti midagi veel, mida ma tähele pole pannud. Igatahes nautisime siis neid võlusid veidi, käisime ujumas ja saunas. Pärast mängis Henri hiinlaste vastu lauatennist. Ho ja tema töökaaslane pidid lõuna ajal tööl lauatennist taguma, aga Henri võitis neid kõigis mängudes. Vägev värk, hiinlasi lauatennises võita!

Õhtul käisime veel suurt ilutulestikku vaatamas. Oktoobri alguses on Hiina 60-s rahvuspäev (national day) ja sel puhul toimub terve kuu igasugu asju. Rongijaama juurde mere äärde oli kogunenud metsik rahvahulk. Mõtlesime juba enne, kuidas kogu see rahvas rongidesse pärast ära mahub, aga hiinlased olid selle olukorra väga huvitavalt lahendanud - see rongijaam lihtsalt suleti. Ja siis valgusid kõik laiali erinevates suundades ja järgmisest sai juba rongile. Meie kõndisime hoopis koju, hea trenn üle 30-kraadises leitsakus.