Värvilised pargielanikud
Teearsenal, tikutoosisuurused tassid ja kahe tikutoosi suurused kannud; erinevat sorti teed

Linnuke Hong Kong pargi linnuaiast; tehisvihmamets linnuaias
Hiina laternad, juba kesksügise festivali jaoks üles riputatud; peale teejoomist pakutud magus pelmeed kookoshelveste ja maapähklitega
Mann ja mina Kowlooni pargi Hiina aias; Vesiroosid pargitiigil

Hiina lapsed Kowlooni pargi mänguväljakul *2
Teemaster, hr Ip; Meie väike pargibaleriin

Reede hommikul pakkisime siis kotid ja jätsime nad oma hostelisse hoiule. Õpetajapreili Yammyga pidime kokku saama alles kl 21 õhtul, kuna tema alustas hispaania keele õpinguid, et varsti Argentiinasse sõita. Ilm oli jälle kohutavalt palav. Mingit erilist plaani meil ei olnud peale selle, et kavatsesime õhtul uuesti teekoolitusele korraks minna, kuna eelmisel korral sai fotoka aku kohe alguses tühjaks. Loivasime siis hirmsa palavusega jälle Kowlooni pargi mänguväljakule. Kõik liumäed olid tulikuumad, nii et Mannil ei olnudki seal nii tore, kui tavaliselt. Käisime ka Kowlooni pargi Hiina pargi osas, mis on osaliselt katuse all ja kus kohalikud tai chid harjutavad. Edasi sõitsime Hong Kong Islandi parki, vahtisime linde ja liblikaid ning käisime järjekordsel mänguväljakul. Üldse tuleb tunnistada, et ma pole eales varem nii häid parke näinud. Seal on nii palju teha, vaadata, teada saada, et perega parki tulemine omandab täiesti uue mõtte. Esiteks on park lihtsalt väga ilus, seal on mägesid ja orge, koskesid ja järvesid, ojasid ja kujusid, värvilisi linde, lilli ja liblikaid, eri suurused kilpkonnasid. Teiseks on seal palju tegemist - eri suuruses ja raskusastmes mänguväljakud erinevatele vanustele, tasuta linnuaiad, kus saad siseneda parki tehtud võrguga kaetud vihmametsa ja kõrgel puude vahel asuval teel kõndides linde vaadelda. Seal saad targemaks - puude juures on mitmes keeles liiginimed, lindude juures on lookesed nende iseärasustest. Seal saab sporti teha, mõnes pargis on spordiväljakud, mõnes ujula, kõigis tai chi väljakud ja avalikud jõusaalid. Kindlasti unustasin üksjagu ära. Aga tundus, et kohalikele väga meeldis see pargielu. Pühapäeval oli park piknikupidajaid täis, istusid seal terve päeva, sõid ja mängisid lauamänge. Pargis on vist sama palju valvureid kui puid (mitte, et see mulle kuidagi väga meeldiks), kuna niikui midagi teed, mis lubatud pole, ilmub vormiriides proua ja palub viisakalt see lõpetada, nt ei või pargipingil pikutada, ei või jalgupidi ojja minna ja ei või pargikivide otsas ronida. Rohkem noomitusi meil seekord saada ei õnnestunud.

Ja peale mitut tundi pargis oligi aeg minna teekoolitust pildistama. Sel korral oli koolitaja teine ja põhirõhk mitte teoorial, vaid maitsmisel. Kuna peale meie oli ainult üks inimene, siis meid kutsuti lahkelt kogu koolitusest uuesti osa võtma. Väljas oli hirmus palav, sees oli mõnusalt külm, teha midagi polnud ja teesid maitsta oli ka huvitav, nii et jäime terveks koolituseks. Huvitav oli see, et kui eelmisel korral Mannile teed eriti ei meeldinud, kuigi ta kõiki siiski nuusutas ja maitses, siis sel korral oli ta väga huviline. Tema lemmiktee oli roheline tee ja kõige rohkem meeldis talle oolongi aroom. Muudkui kuulas vaikselt, imetles meie hõbehäälset õpetajapreilit ja maitses teesid. Kõige lõpuks õnnestus kohtuda ka teemasteri endaga, kes seda Lock Cha teemaja juba 20 aastat peab. Lahe vana, prillide ja hõreda halli habemega. Teadis kõike Eestist, millal me iseseisvusime jne. Tundub, et tark ka veel pealekauba. Härra Ip lõikus parajasti lahti 20 aastast Pu Erhi kooki. Ja rääkis ise, et see on tema lemmiktee, kuna tema isa oli Hiina meditsiini arst ja väitis, et see tee ravib kõike. Nii et ta on seda teed joonud juba lapsest saati. Ei kõlvanud küsida, kas tervis siis tõesti ka vanas eas hea on, aga silmaga vaadates märkasin, et tema nahk oli täpselt nagu noorel inimesel. Aga pealae kiilasust väärtuslik tee ei olnud ära hoidnud :).

Kella 20ks läksime oma kottide järgi ja vaatasime oma mailboxi, olles kindlad, et Yammy on meile juhised saatnud, kus täpselt tunni pärast kohtuda. Aga mida ei olnud, oli kiri. Täielik jama. Käisime siis kõik selle koleda Chungking Mansioni hostelid läbi, üks hirmsam kui teine. Mõtlesime, et lähme kohvikusse ja kui tagasitulles kirja pole, võtame ühe neist koledatest tubadest. Õnneks oli Yammi lõpuks siiski kirjutanud ja peale 22 õhtul saimegi tema kodu lähedal rongijaamas kokku. Väike sõit taksoga ja olimegi kohas, millist me Hong Kongis küll ei osanud oodata. Täielik külavärk. Suured krundid, põllud vahel, majad nagu lobudikud (vabandust, aga nii see oli). Terve krunt oli maju täis. Kõigepealt üks kolmekordne, kus elasid Yammy kolm onu peredega. Siis suur ladu, kus toidupoodi pidav onu oma varusid hoiab. Siis autoromud, kuna see jupp on mehaanikust naabrile välja renditud. Siis suur lagunenud sealaut, kuna 10 aasta eest pidas Yammy isa sigu. Siis üks väike kunagi valge olnud majake, mida onu võõrastele välja üürib. Siis üks vana eriti väsinud majake, kus elab 83-aastane vanaema, üks väiskemat sorti, kus on Yammy pere elutuba ja siis veel üks, kus on Yammi ema, Yammi ja Yammy kahe õe toad. Ah jaa, viimases olid ka vets ja köök. Igasse tuppa sisseminek toimus otse õuest, toad lukku ei käinud. Köök oligi poolavatud. Kanalistatsiooni polnud, kraanikausist juhiti kogu vedelik aiaäärde. Vetsuks oli auk põrandas, sealsamas kõrval oli ka dušiotsik. Kui duši alla tahtsid minna, pidid vetsuaugule pesukausi peale panema, muidu tõuseks kogu kraam üles. Põrandad olid sellised... kunagi ammu ammu kuidagi valatud. Päris huvitav elamus. Polegi midagi sellist ammu kogenud. Aga tegelt ei olnud ju väga ammu, kui Eestiski paljudes kohtades WC-st leidsid augu kahe telliskiviga. Nii et pole viga. Saime endale Yammy toa. Väga mugav. All kahene voodi, ülemine nari ühene. Ülikiire internet ja konditsioneer. Pugesime oma siidist magamiskottide sisse ja elu nagu hernes. Yammy on äärmiselt armas, heasüdamlik ja tore neiu. Minu vanune muide, aga kuna ta ei ole abielus, on nii väikest kasvu, siis ei saa ma talle kuidagi naine öelda. Yammyl on 5 õde. Vanemad tahtsid poega, aga peale 6-ndat tütart andsid alla. Yammy ütles, et nad olid kohutavalt vaesed, mänguasju neil ei olnud ja seepärast tegelesid kõik õed usinalt õppimisega. Isa oli traditsiooniline Hiina mees, kes leidis, et naisterahvastele hariduse andmine on aja ja raha raiskamine. Aga tüdrukud lõpetasid kõik ülikooli, pooled veel magistrigi. Lõpuks oli isa selle üle siiski uhke olnud, et nii targad tütred. Isa suri eelmisel aastal. Peale seda võttis Yammy aasta töölt vabaks, ema kaasa ja läks reisima. Koos käidi Havail ja Ameerikas. Siis tuli ema Hiinasse tagasi ja Yammy käis veel Kuubal, Mehhikos ning Austraalias. Kokku aastake, nagu meiegi. Laupäeval käisime järjekordset Tangide pere traditsioonilist küla vaatamas. Seekordne oli ümbritsetud paksu kivimüüriga, mis omakorda oli kanaliga ümbritsetud. Tänavad küla sees olid meetrilaiused ja ainuke viis sellesse linna elama asuda, on abielluda ühega Tangidest. Keset küla oli väike tempel. Yammy rääkis, et siis, kui poiss sünnib, tulevad kõik sinna templisse tähistama, kaasa võetakse toidud ja laternad ja rõõmustatakse. Kui sünnib tütar, siis ei tehtavat üldse midagi. Ah jaa, samal teemal... miks Yammy ema oma vennalt nende endi maja rentima peab. Aga sellepärast, et kõik asjad pärandatakse pojale. Ja kui vanaisa suri, sai onu kõik endale ja kõik teised pidid onult omaenda kodu rentima hakkama. Väga kummaline värk. Traditsioonid!

Niikaua kuni Yammy oma hispaania keele tunnis käis, venisime meie kuumast virvendava õhuga linnas niisama ringi. Mingil hetkel oli tunne, et minestamine ei pruugi enam kuigi kaugel olla. Liigutada ei saanud, ainult varjus ja ainult paigal. Mann kimas mööda mänguväljakut, jooksis, hüppas, laulis mängumaja katusel ja ütles, et temal küll palav pole. Kui jälle Yammyga kokku saime, ostsime turult kraami kokku ja läksime külla Yammy õele. Õde ja tema tulevane abikaasa, kes mõlemad töötavad IT-vallas, on jõukas paar. Kuu aja eest kolisid nad sisse oma uude majja, mis Yammy andmetel maksis umbes 8 mln krooni. Kinnisvara on siin metsikult kallis. Sõime aurutatud kala kuivatatud hiina seentega, ingveriga aurutatud karpe, BBQ sealihaga omletti, rohelisi ube sealihaga, kurki kuivatatud krevettidega ja riisi. Kõik oli väga maitsev peale selle kurgi ja krevettide. Mul on juba Tais käimisest meeles, et kuivatatud krevetti ei tohi suu sissegi panna :).

Pühapäeva hommikul läksid Yammy, tema ema ja onu maismaa-Hiinasse sugulase pulma ja meie liikusime edasi Hong Kongi kesklinna. Õhtul pidime minema oma Hong Kongi viimase võõrustaja Davidi juurde, aga päev tuli kuidagi mööda saata. Viisime siis oma kotid jälle oma vanasse hostelisse hoiule ja käisime uuesti Kowlooni pargis ujumas. Pidime tegelikult oma järjekordsele koolitusele, Hiina kookide valmistamise omale, minema, aga see oli programmist maha võetud. Jube kurb. Aga mis teha. Läksime siis hoopis igal pühapäeval pargis toimuvale Hiina võitluskunste tutvustavale šõule, Kung Fu Corner´le. Nägime Hiina draakonite tantsu (mis Mannile muidugi väga meeldis), igasugu võitluskunste, mille nimed ja eripärad meelde ei jäänud ja midagi minu meelest imeilusat. See oli selline aeglane hiina muusika järgi tehtav tai chi kava, mida keskealised naised grupis esitasid. Metsikult ilus. Nad olid riietatud valgesse siidi, jaki ja pikkade pükste ääred olid kuldsest siidist. Ja nad liikusid nii aeglaselt ja sujuvalt, nad paindusid uksumatult hästi ja olid nii elastsed. Kahjuks ei olnud meil fotokat sel päeval kaasas, sest me ei olnud päris kindlad, kas ujula riideruum päris turvaline koht on. Tegelt oleks vist olnud... mäletan, et Sharon ja Ho jätsid oma kalli filmikaamera lapsekäruga templi ukse taha, kui ise sisse uudistama läksid. Aga meie ei ole ikka päris nii harjunud!

Õhtul jõudsime siis Davidi juurde. Esialgu tundub, et on üks äärmiselt kummaline kuju. Kodu on väga ilus, täis reisidelt toodud suveniire ja huvitavaid raamatuid. Aga me ei tunne end siin kuigi teretulnuna. No eks näis, äkki oli eile lihtsalt väsinud. Aga samas, ega alati saa kõigiga ka imehea klapp olla. Õnneks sõidame homme hommikul juba edasi. Kuala Lumpur, siit me tuleme!

Comments (9)

On 28. september 2009 20:44 , Anonüümne ütles ...

Aeg voolab teie jaoks kuidagi mõnusalt rahulikult ja kuumas õhus kulgedes. Enamasti on kombeks rõhutada igapäevast kiirust ja seetõttu meeldib mulle eriti teie reisist lugeda, et teil on võetud aega. Lauseehitus sai kohmakas, aga nii ta mu mõtetes praegu jooksis. H Saaremaalt

 
On 29. september 2009 07:06 , Juc ütles ...

Meile meeldib jah niimoodi kulgeda. Ega aastast reisi muidu ette v6tta vist ei saakski, H. Meie HK viimane v66rustaja just ytles, et ta ei suudaks elu sees yle 2-3 ndl reisida, kuna talle meeldib, kui k6ik reisip2evad on otsast l6puni viimse detailini planeeritud. Meie jaoks on selline reisimine j2lle hirmu2ratav :)

 
On 29. september 2009 09:36 , Anonüümne ütles ...

Huh, oli see vast lugemine.. :) Ses osas, mis puudutas võõrustajaid... :) Ikka täitsa karm elamus võis olla - nii see ninapidi koos olemine kui ka võimalik olukord, kus sa end teretulnuna ei tunne. Ma olen haiglaselt tundlik vist ka :) Täielik respect teie suhtes!!!

Kõike toredat
Kairi

 
On 30. september 2009 09:47 , Anonüümne ütles ...

Kui teie viimane võõrustaja kõik ette ära planeerib, siis ta ju teostab ainult kontrolli, et kas kõik ikka on nii nagu arvas. Minu arvates igava võitu.Aga teil tänu temale jälle huvitav isik kollektsioonis juures. Hiina külaelu nägemine, on ju tohutult huvitav, eriti tagantjäri mõeldes. Soovin kena kulgemist ja ootan põnevusega uusi lugusid. Tervitused Kahupealt.

 
On 30. september 2009 10:59 , Juc ütles ...

Kairi, tegelt ei olnudki nii hull elamus. Naersime rohkem selle olukorra yle. Me imestasime, et juba yle 4 kuu reisitud ja kordagi selliseid jamasid varem pole olnud.
Kahupea, minu meelest ka igavav6itu, kui ei j2ta endale avastamisr66mu. Hiina maaelu oli tore, aga t2pselt kaheks 66ks :) Oleme nyyd Kuala Lumpuris, toredas peres, aga netti hetkel pole. Rohkem siis, kui on! Tervitused!

 
On 30. september 2009 20:39 , Lennuk ütles ...

Eile oli uudistes Samoa maavärin ja tsunami ning mõtlesin kohe teie peale, et alles te käisite seal...
Mul pole tükk aega olnud mahti lugeda, aga seda enam naudin ette juba mõnusat pärastlõunat, mil saan teie reisielamusi lugeda!
Teil on ikka fantastilised elamused. See teekoolitus tundub väga huvitav ning majutuselamused midagi sellist, mis on varandust väärt!
Toredaid jätkuvaid seiklusi ning elamusi ning tänud seda teistega jagamast!

 
On 1. oktoober 2009 17:35 , Juc ütles ...

Lennuk, ümberringi toimub tõesti hirmsaid asju. Jube mõelda. Rannale elamist igatahes enam ei soovi. Nii tore on lugeda, et meie lood on osakeseks sinu mõnusast pärastlõunast. Loodan varsti lisa pakkuda :).

 
On 1. oktoober 2009 23:01 , Anne ütles ...

Tere. Küll teil on ikka Manniga vedanud! Oeh, kui teil on palav, siis on seal ju PALAV! Ei kadesta. Uskumatu ikka see meestele pärandamine. kas need 6 haritud naist lepivad sellega või võitlevad? Tühja sest majutajatega klappimisest, põhiline, et omavahel hästi läheb.

Tervitused Hiirtelt

 
On 2. oktoober 2009 16:14 , Juc ütles ...

Tsau Anne, Mann on tubli jah. Kuigi, ei saa salata, eks ta vahel ikka jonnib ka. Laps ju ikkagi. Siin on tõesti PALAV! :) Hiina naised vist enamasti lepivad sellega, et vennad kõik endale saavad. Nagu ka islami naised lepivad siin Malaisias sellega, et nende meestel on veel 3 naist :). Omavaheliste suhete osas on sul küll õigus! Tervitused teile kõigile!