Vabandused ette, piltidel puudub igasugune kronoloogiline loogika!


Saareomanikud; "väike" rannakarp

Maopeaga lõunasöögikülaline; külaline pealtvaates

Tagasiteel Great Barrier Reef´lt *2; tükike meie purjekat

Tükike loodust; jupike mererannast

Rand liivasaarel; väikse snorgeldaja; rannamann

päiksetõus Cape Tribulationil; meri Great Barrier Reefil

Meie kauaotsitud krokodillibeebi; tükike randa

Liivakunstnik Mann; ettevaatust, näljased krokodillid; väiksed inimesed ja suur vihmamets

öise matka leid nr 1 ja nr 2; giid Possum

öise matka leid nr 3; lõunasöögikülaline aktsioonis

vihmamets päeval; öise matka ekipaaz nr 1 ja ekipaaz nr 2

Cape Tribulation; mangroovisalu

Kirjutasin kogu allpool tärne oleva jutu valmis ja kavatsesin üles riputada, aga siis tuli meelde, et unustasin sootuks kirjutamata, kuidas me maailma pikimal korallirifil päeva veetsime. Ühesõnaga, üks kindel plaan seoses Cairnsis olemisega oli külastada Great Barrier Reefi. Tegime oma hosteliametniku abiga kiire analüüsi, millise rifile mineva laevukese hinna ja kvaliteedi suhe on kõige parem ning valisime välja purjeka nimega Passions of Paradise. Seltskond ei olnud ülearu suur ja hind oli ka normaalne. Hommikul kl 8 toimetas hosteliametnik meid sadamasse ja õhtul kl 17 olime samas kohas tagasi. Laeval pakuti hommikuks muffineid ja kohvi, lõunasöögiks suhteliselt kehva rootsi lauda ja enne mahaminekut veel teed ja küpsiseid. Esimene peatus oli välimisel rifil (sisemise korallid pidid olema suures osas surnud ja seega ka kalu vähem) imelisel valge liivaga väiksel saarekesel. Saar kuulub tegelikult lindudele, snorgeldajad saavad kasutada väikest köitega piiratud ala ühel saarepoolel. Meri oli nii-nii-nii sinine, erinevate tumedamate, heledamate ja rohekamate laikudega. Tohutult ilus. Henri käis elu esimesel sukeldumisel. Kuna tal litsentsi pole, siis 6 m sügavusel. Uhkeid kalasid nagu Egiptuses eriti polnud, aga suurt merikilpkonna sai kallistada. Mann oli ka algul kõva snorgeldaja, pani kostüümi selga, maski pähe ja lestad jalga. Aga ujumisvest, mis talle anti, kippus teda vees ümber keerama ja siis läks tal tuju ära. Nii mängis siis tema vetelpäästjaga rannal, kuni mina väheke snorgeldasin. Tuleb ka tunnistada, et Egiptus on ikka üle prahi. Ujusin ühe metsikult suure ja tiheda kalaparve sees, nägin kahte raid, kellest üks mind kohutavalt ehmatas, nägin põhjas midagi kahtlaselt mureeni moodi ning merepõhjas hiigelmõõtu merekarpe, milliseid varem kunagi näinud ei olnud.

Edasi sõideti teisele snorgeldamiskohale, kus saart ei olnud, lihtsalt ilus riff keset merd. Mina seal enam vette minna ei viitsinud, Henri käis ja nägi rohkem ilusamaid ja suuremaid kalu, kui eelmises kohas.

Ühesõnaga, tore päev merel oli. Kahjuks ei hooma tegelikult paaris kohas snorgeldades, et sellisel hiiglaslikul rifil toimetad. Tunne on ikka, et riff nagu riff ikka. Aga meri oli küll ilusamast ilusam!

***

Eelmise reede hommikul, peale turulkäiku ja oma rendiauto kättesaamist, asusime teele maailma vanima vihmametsa poole, Daintree rahvusparki. Õnneks ei olnud sõit pikk, kõigest ca 100 km. Sissejuhatuseks ja eelmiste hirmuäratavate maojuttude jätkuks võin öelda, et vaatamata meie kolm päeva ja ööd kestnud maootsingutele, me siiski mitte ühtegi ei leidnud. Nii et asi ei ole nii hull, kui meie seiklushimulised sõbrad meile asjal paista lasid.

Igatahes, reede hommikuks oli selge, et vana matemaatikaguru Juta on kaotanud oma raamatupidamistes igasuguse loogika ning viinud meie reisieelarve pisut tasakaalust välja. Noh, või siis veidi rohkem kui pisut. Õnneks on meil kaasas pankur Henri, kelle abiga kõik jälle loogiliseks muutus ning mille tulemusel meie viimaste Austraalia päevade eelarve range kontrolli alla sattus. Hea et niigi läks. Niisiis pakkisime oma auto teel Daintreesse täis Woolworthi toidupoeketi kodubrändi kaupasid, mile hinnad sarnanevad täitsa kodumaistega. Kaup iseenesest pole üldse halva kvaliteediga.

Sõit oli imeilus, Austraalia, mida me kõik see aeg näha olime tahtnud, aga olime oma teadmatuses liiga palju aega igal pool mujal veetnud. Oleks pidanud poole vähem aega Austraalias veetma ning praktiliselt kogu aeg troopilises Põhjas olema. Aga see on juba tagantjärele tarkus, mida enne kõigi nende kohtade nägemist ei olnud kuidagi võimalik ette teada. Sõitsime siis läbi džunglite, kuumusest virvendava õhu, mööda tumerohelistest mägedest, helerohelistest suhkrurooväljadest, punastest põldudest ning imeilusast rohesinisest merest. Terve tee jäi meist paremale maailma pikim, üle 2000 km pikkune, korallriff Great Barrier Reef, mis pidevalt läbi kristallselge vee maanteele välja paistis. Tee ääres olid pidevalt sildid, et tuleb ettevaatlikult sõita, kuna kängurud võivad teele joosta. Ühel lagendikul seisis sellise märgi taga oma sada kängurut korraga, nagu kivikujud. Loodus meenutas natuke Brasiiliat ning natuke oli tunne, et Amazon võiks olla midagi sarnast. Tee peal peatusime ühes väikses linnakeses, istusime mänguväljaku kõrval pargis piknikulaua taga ning tühjendasime oma moonakotti ühe grillkana võrra. Ütleme nii et lihtsalt kõhutäide, ei midagi enamat. Grillkana topitakse siin (ja ka Uus-meremaal) alati täis täidist (stuffing), mis maitseb jube tugevalt erinevate maitsetaimede segu järgi. Ega keegi eriti ei tea, mis selles segus on, kõik ütlevad, et see on "mixed herbs", nii nad teda ka kauplusest ostavad. Mulle hakkab see lõhn juba vastu, söömisest rääkimata.

Daintree rahvuspargi verstapostiks on Daintree jõepraam – väike praamike, mida trossiga päev otsa edasi tagasi üle jõe veetakse. Praami oodates ei tasu jõele eriti lähedale seisma minna, kõikjal on märgid üleval, et krokodill võib sind muidu lõunaks süüa. Meie ühtegi praami oodates ei näinud. Peale praamisõitu läks loodus veelgi metsikumaks, tee veelgi kitsamaks ja kurvilisemaks ning teede ääres vaheldusid sildid, mis hoiatasid kas krokodilli suurte hammaste vahele sattumise eest või siis emusuurustele cassowaridele otsasõidu eest. Oi kuidas me tahtsime neid selle piirkonna ikoone cassowarysid näha, käisime terve hulga džunglimatkaradu läbi suurte lootustega, aga ei midagi. Kahtlustame, et neid ei olegi päriselt, kõigest müüt J.

Enne oma peatuspaika, Crocodylus Villagesse, jõudmist, läbisime oma esimese matkaraja. Nagu ma juba varem maininud olen, on Austraalias loodud supervõimalused õues aja veetmiseks. Ja nii ka džunglites. Iga mõne kilomeetri järel on mõni maapinnast veidi kõrgemal asuv matkarada (boardwalk), laudadest lai tee, käepidemetega, infotahvlitega, pingikestega, tualettidega (mis on suurepärases korras ja puhtad), enamasti ka piknikupinkide ja grillidega. Lihtsalt lust niimoodi džunglit avastada. Kedagi me eriti ei kohanud, peale paari kana moodi linnukese, kes tuhnivad metsa all päevad läbi lehti kokku ning moodustavad endast umbes 20 korda suuremaid kuhjasid pesaks. Neid nägime me veel ja veel igal pool ning lõpuks oleks nad suure heameelega mõne cassowary, püütoni või hiiglasemõõtu krokodilli vastu ära vahetanud.

Aga Crocodylus asus otse keset džunglit. Otse tiheda metsa all, elamine oli suurtes safaritelkides (telgi moodi oli ainult materjal, telgil olid ees uksed ning sees vets ja duširuum, ahjaa, see oli ka telgi moodi, et öösel said igasugused putukad sisse tulla, kellel huvi oli). Lisaks majutusele pakuti soovijatele õhtusööki, sai kasutada kööki (meie kasutasime siis viimase teenuseid) ning oli ka väike bassein. Kohe esimesel õhtul otsustasime minna 3-tunnisele öisele džunglimatkale, et veidi lähemalt tundma õppida, mis meid ümbritseb. Kuna Mann oli väsinud ja esialgu mitte väga huvitatud, leppisime kokku, et tassin teda terve aja Ergo Babyga seljas. Sellega ta oli nõus. Ausalt öeldes meeldis selline asjade käik mulle väga, kuna Mann on alati hajevil ja eriti ei hiilga oma jala ette vaatamisega. Kui ta minu seljas on, on palju kindlam. Henri oleks muidugi ta ise selga võtnud, aga tema põlvega ei saa kuidagi lubada kink-konkadi maal, suurte juurikate peal ning pimedas suure seljakotiga matkama minekut. Meie giid oli superlahe vana, nimega Possum. Oli 17 aastat tagasi kolmeks päevaks Daintreesse tulnud ja nüüd on seal tänase päevani. On lihtsalt uskumatu, kui palju üks inimene võib teada teda ümbritseva looduse kohta. Ja kui huvitavalt sellest rääkida saab. Esialgu andis Possum ülevaate, keda sealkandi metsades üldse võimalik kohata on. Selle mõnusa sumina peale Mann juba magas. Aga Possum rääkis, et mürgimadusid seal polegi, nad ei pidavat vihmametsa tingimustes ellu jääma. Kõigest püütonid, aga nemad ei ole mürgised. Vanasti oli seal näha olnud suuri püütoneid, nii 4 meetriseid, aga sissetoodud mürgine konn (cane toad) on madude populatsioonile täiesti laastavalt mõjunud. Maod ei tee tavalisel konnal ja sellel mürgisel elukal vahet, pistavad konna nahka ja surevad ära. Cane toad toodi sisse, kuna arvati, et ta võiks ära süüa suhkruroopõldudel võimust võtnud putukad. Aga konn võttis hoopis ise võimust ja viis süsteemi tasakaalust välja. Teine sissetoodud nuhtlus on metssiga – esialgu toodi söögiks, aga nüüd korraldab metsades igasugust jama. Mõni ime, et need asutraallased oma reeglitega riiki sisenemisel hulluks pole läinud. Aga meie metsast… ainult üks ämblik on seal tapvalt mürgine. Samas ei olevat ta agressiivne – kaks purjus rännumeest olid seda ämblikku enne 18 korda käest kätte pildunud, kui sellel mõõt täis sai ja ta ühele tutaka ära pani. Mees läks paariks tunniks haiglasse, sai vastumürki ja jõi edasi. Tuleb tunnistada, et selline informatsioon tegi öise matka palju meeldivamaks. Mann ärkas selleks ajaks ka üles, kui midagi nägema hakkasime. Põhiliselt ämblikud, ööliblikad, putukad. Lisaks üks ilus draakon ning väike tsintsilja moodi känguru sugulane. Püütonid olid koju magama läinud.

Esimene öö džunglis oli täitsa huvitav. Selline tunne, et kõik need loomad, kes õues sahistasid ja täiesti tundmatuid hääli tegid, on otse sinu voodi kõrval. Seinte asemel ju ainult kangas ja võrk. Lahe, põnev, tore, hirmus ja ebameeldiv korraga. Hommikul väike hommikusöök ja asusime teele krokodillikruiisile. Öeldi, et 99,9 %-line tõenäosus, et näeme neid tõeliselt verejanulisi soolase vee krokodille. Sõitsime ja sõitsime, giidist vahva habemik oli muhe ja muudkui rääkis erinevatest mangroovipuudest, aga mida ei olnud, olid krokodillid. Tundus, et ka nemad olid nädalavahetuseks koju telekat vaatama läinud. Mis teha. Otsustasime edaspidi ise hakkama saada ning rohkem mitte korraldatud ekskursioonide peale raha raisata. Jõudsime koju ja läksime otse meie Crocodyluse taga asuvale matkarajale. Rada ei olnud tõstetud boardwalk, vaid lihtsalt köis, mida mööda kõndides lõpuks koju tagasi jõudsid. Eneselegi teadmata, oli minu keha eelmise päeva kolmetunnisest matkast 17 kg-se elava ja sibliva seljakotiga täiesti kurnatud ning peale köieraja lõpetamist tundus mulle, nagu oleksin maratoni läbinud. Köierada pidi olema suurepärane, et kohata cassowarysid. Küll me otsisime ja kuulatasime, aga mida ei olnud, olid cassowaryd. Vist siiski müüt!

Aga me ei andnud alla. Järgmisel hommikul, teel järgmisesse peatuspaika, Cape Trib Campingusse, võtsime ette järgmise boardwalki. Peale paari lehti tuhniva kana ei näinud kedagi. Jõudsime metsast välja ja järsku nägime, et piknikulaua tagant kargavad kiljudes oma taldrikutega püsti üks mees ja naine. Jooksevad eemale. Meie, soovides veidigi huvitavaid elusolendeid näha, jooksime otse vastupidises suunas, laua juurde. Ja keda me seal näeme. Üks hiiglaslik elukas, koos sabaga kindlasti üle meetri pikkune varaan (või midagi sellist, hiiglasliku ussi pea ja keelega ja sisaliku kehaga olend), saabus endale nõudma poolt lõunatajate spagetiroast. Esialgu nuuskis ümber laua, siis upitas end toolile, siis lauale ning juba oligi ta peadpidi potis pastat nautimas. Kohutavalt naljakas vaatepilt. Jälgisime mängu kuni viimanegi piisk oli potist läinud, pott puhtaks lakutud, coca cola ümber aetud ja kõht täis. Vantsis teine siis rahumeeli minema.

Asusime üheks ööks elama Cape Trib campingusse, mereääres asuvasse safaritelki. Veidi vähemate avadega kui eelmine, nii et ükski ämblik meid ei külastanud. Cape Tribulation on erakordne koht, kuna seal kohtuvad Great Barrier Reef ja vihmamets. Vihmamets lõpeb otse rannal ja riff on nii lähedal, et mõõna ajal on veest väljas. Põhimõtteliselt peaks rifi ja vihmametsa selline lähedaleksisteerimine võimatu olema (ma ei saanudki aru, miks), aga seal on see teoks saanud. Tegime sellel õhtul kaks matka Myall Creeki, kuna seal pidid krokodillid jõekaldal peesitamas käima. Mõlemad käigud asjata. Krokodillide mõttes asjata, muidu oli ikka väga ilus. Õhtusöök oli naljakas. Kuna meie moon oli otsas, pidime kohalikust külapoest midagi ostma. Kõik oli täpselt nii kallis, nagu võiks oodata ühelt poelt, mida järgmisest eraldab mitukümmend kilomeetrit, jõgi ja praam. Ostsime siis külmutatud pizza ja panime oma kraami sellele lisaks peale. Ainuke jama oli, et ahju polnud. Olid grillid. Tuli improviseerida. Määrisime pizza alt võiga kokku ja panime grillile. Peale panime kuumutatud panni, tagurpidi. Niimoodi tekkis ahi. Ideaalne just ei saanud, pealt oleks veidi rohkem võinud küpseda, juust kuldseks vms, aga läbi ta küpses ja ära me ta sõime. Õhtul jõllitasime veel taskulambiga suuri punaseid silmi, mis meie terrassi kõrval olevast august meile otsa vahtisid ning pildistasime pimedat metsa, kust igasugu huvitavaid hääli tuli, aga mitte nägusid. Järgmisel hommikul tegime midagi meie pere jaoks enneolematut. Ärkasime kl 6 ja läksime päiksetõusu vaatama. Pilved olid veidi ees, aga ilus oli ikka. Vaatasime ära, tundsime kaasa peredele, kelle lapsed juba ringu tuterdasid ja läksime Mann kaissu magama tagasi. Peale check-outi läksime oma kolmandale Myall Creeki matkale. Kolm on ju kohtuseadus. Ja seal ta peesitaski. Pisike teine, nagu Brasiiliaski. Kõigest laps. Aga ära me ta nägime ja pildile saime ka. Linnuke sai kirja, aga elamust päris ei saanud.

Ja hetkel sõidame Cathay Pacificuga Hong Kongi poole. Lihtsalt super. EI jõua ära oodata. Michelle, mäletate, meie sõbranna Sydneyst, saatis meile pika nimekirja, mida me Hong Kongis tegema, nägema ja maitsma peame. Lugesin seda eile üle ja vesistasin kohutavalt. Loodame, et suudan veidi sellest ka teile siin edasi anda! Tere tulemast Aasiasse! Tere tulemast Hiinasse!

Comments (7)

On 16. september 2009 15:47 , Anonüümne ütles ...

Austraalia erilisuses olen ma tänu Sinu sealt tehtud postitustele veendunud, aga ma usun miskipärast, et Aasiast saadate veelgi põnevamaid sõnumeid. Vahvat reisi jätku soovides H Saaremaalt

 
On 16. september 2009 20:16 , Juc ütles ...

Oi, H., selles on sul küll õigus. Võin seda väita juba peale esimest päeva Hong Kongis. Olen üle mõningase aja jälle täitsa elevil! :)

 
On 17. september 2009 13:11 , Anonüümne ütles ...

Oh, küll on tore, et teil seal soe on. Meil siin sügis koputab kõvasti ukse pihta juba ja on päris jahe ja tuuline. Kuid sinu jutte lugedes ja pilte vaadates hakkab märksa soojem. Aitäh!!! Ootan ikka ja jälle uusi lugusid...

Kõike paremat,
Ergo kohta küsija :)

 
On 17. september 2009 16:16 , Anonüümne ütles ...

Väga lahedad pildid olid! Loomad on täiesti võrratud!
Ja HK on ilusaim suurlinn, mida ma olen seni näinud:)

(kui teil oli plaanis HK-s minna ka köisraudteega sõitma, siis tehke kindlaks, et see hooldustööde tõttu kinni pole. Kaks ndl tagasi veel oli)

Tervitades
Kairi

 
On 17. september 2009 18:48 , Juc ütles ...

Ergo kohta küsija, meil on siin ikka tõeliselt soe. Kui päike väljas, siis on tõeline aurusaun. sõna otseses mõttes, kõik riided on läbimärjad ja prillid udused. Aga parem kui külm!
Kairi, aitähh. Hong Kong on tõesti üks ilusamaid suurlinnasid. Käisime täna Buddha juures, aga läksime siit oma kodust praamiga Tai O kalurikülla ja sealt bussiga Buddha juurde. Saime õnneks enne teada oma võõrustajatelt, et köisraudtee ei tööta.

 
On 18. september 2009 09:33 , Anonüümne ütles ...

Ma arvan, et olete ikka rohkem pildile saanud, kui esialgu tundub. Mina uurisin fotosid väga põhjalikult ja leidsin üht-teist põnevat.Isegi vihmametsa ees rannal märkasin mingisuguseid pisikesi tegelasi. No on ikka kõrged puud! Tervitused Kahupealt.

 
On 19. september 2009 08:33 , Juc ütles ...

Kahupea, ma ei tea, kas sa said aru, aga need kaks inimest oleme ju meie Manniga. Mets oli tõeliselt võimas. Tervitused vastu!