Viimase Ilha Grande päeva, pühapäeva, veetsime merel. Rentisime kajaki ja sõitsime mööda mereäärt Vila do Abraao'st eemale, väikesele valge liiva ja sinise veega rannale. Vaatasime, kuidas krabid usinalt kaevetööd tegid - järsku lendab liiv rannalt üles ja krabi pistab pea välja. Nad on tohutu kiired.

Õhtul käisime Abraao kirikus kuulamas Jumalaema auks korraldatud kontserti, kus väiksed tõmmud paljasjalgsed tüdrukud, riietatud üleni valgesse, laulsid akordioni saatel laulukesi Nossa Senhorale. Mannile meeldis üle kõige laul "oo, Maria", teadagi miks :). Kirikus olid enamasti naised ja tüdrukud. Meie tähelepanu köitis üks vanem proua meie selja taga, kes vajaduse tekkides sülitas otse kiriku põrandale. Hiljem öeldi meile, et selline teguviis on ebaviisakas, aga samas täiesti levinud.

Terve öö ladistas kõvasti sadada ja sadu jätkus ka siis, kui järgmisel hommikul kl 10 end laevale asutasime, et läbi Angra dos Reis linnakese kaudu Riosse naasta ja oma järgmiste host'ide, Rafaeli ja Elba juurde jõuda. Laeval olime juba üksjagu targemad - valisime alumise teki ja laevanina keskmises istmed, nii oli kõigutamine oluliselt väiksem. Kergelt paha hakkas siiski. Laevasõidule järgnes 3 h bussis Riosse ja sellele omakorda 1 h kohutavalt loksutavas ja kolisevas liinibussis. Rio bussijaamas oli täiesti võimatu leida bussipeatust, kus meie linnaliinibuss meid edasi viiks, sest bussinumbreid ju kuskil näha ei ole. Lõpuks leidsime kaks kena munitsipaalspolitseinikust naisterahvast, kes meid lihtsalt bussipeatusesse kohale patrullisid (kõndisid ise kaasa). Piirkond oli selline, et täitsa hea meel oli, et politseinikud kaasas olid.

Rafael ja Elba elavad Ladina-Ameerika suurima sõjaväelinnaku külje all. Neil on väike maja, mis on juurde ehitatud Rafaeli vanemate kodule (teisele poole on ehitatud majake Rafaeli õe perele). Rafael on matemaatikaõpetaja lähedalasuvas agulikoolis ja Elba õpetab kunsti nii tavakoolis kui õhtukoolis. Elba on tõeliselt andekas kunstnik. Lisaks kujundab ta laste sünnipäevapidustuste dekoratsioone. Seadsime end sisse, käisime poes ja kilorestoranis söömas.

Ja öösel hakkas mul paha. Algul arvasin, et pikk loksumine ja palju erinevaid sööke peale... aga nüüd arvan, et ju vast mingi viirus. Igatahes veetsin öö tualetis. Järgmisel hommikul mängisin vaprat, jõin klaasi vett ja asusin koos Manni, Henri ja Rafaeliga Rio loomaaia poole teele. Ümberringi on sõjaväerajatised - II maailmasõjas sõdinud tankid väljapandud, relvatoomiskombinaat, jne jne. Rafaeli ja Elba jaoks on nende kodu asukoht hea seetõttu, et kuna maja asub militaarmaal, ei pea maamaksu maksma. Turvalisem vast ka, ümberringi on favelad, öösel kuulsime 3 lasku. Igatahes jälle üks tunnike rongis, pool tunnikest kõndida... Loomaaed oli vinge, tekitas tohutu tahtmise juba Pantanali jõuda ja neid imeilusaid linde oma silmaga näha. Mann oli ka huviline, muudkui ütles: "ärme veel lähme ära, vaatame veel, vaatame veel!" Sõime lõunat järjekordses kilorestoranis, õigemini teised sõid, mina endiselt mitte. Tagasitee tundus kestvat terve igaviku, tund mingis bussis, millel olid vist kummid täiesti tühjad, sest sileda tee peal sõites oli tunne nagu sõidaks munakiviteel 80-ga. Siis veel pool tunnikest rongiga ja olimegi kohal. Siis ma enam vaprat ei mänginud ja veetsin mitu tundi siruli. Lõpuks tekkis mul huvi, et peab ju ometi olema midagi, mis minu elu paremaks teeks. Esimesena tuli mulle meelde minu kalli õe poolt kaasa pandud Teeekonnaviin, kuigi palavikku mul polnud, valutasid kõik luud-lihased täie rauaga, tõmbasin siis kõik viinaga üle. Siis otsisin internetist, mis sellisel puhul teha võiks. Leidsin ühe naise loo, keda mingi Hiina ravitseja oli sellise olemise puhul laimiga aidanud. Jõin siis kõvasti laimist pigistatud mahla ja määrisin end pikalt ja pidevalt laimikontsuga. Mõne aja pärast hakkas ilmet võtma. Õhtul lasin Rafaelil tuua endale tema õe valmistatud acai mahla, millest pool mulle sisse läks. Siis ronisin emme tehtud siidist magamiskotti ja magasin hommikuni. Täna on tunne, et täitsa võiks edasi elada. Veidi kehva on, aga tundub, et juba läheb veidi paremaks. Nii et järjekordselt tuleb tunnistada, et kaasavõetud asjadest on kasu olnud. Aitähh panustajatele!

Kohe asume taas teele, seekord mitte kaugele, lähme teeme tutvust Rafaeli agulikooli ja favelalastega, kellest me siiamaani uskumatuid lugusid kuulnud oleme. Päris põnev!
T2iendused hiljem:
oligi t6eliselt p6nev, nagu filmis. Need lapsed on t2itsa segased, aga nende elu on ka t2itsa segane. Vaesus, v2givald, hoolimatus, n2lg. L2hemalt millalgi hiljem. Igatahes metsikult v6imas elamus.
PS! Minu armas v2ike arvuti andis t2na pealel6unal otsad. Nii et nyyd ma ei tea t2pselt, millal j2lle update minult oodata on, loodetavasti varsti.

Comments (10)

On 4. juuni 2009 08:33 , Eva ütles ...

Tere armas Juta!
Nii tore, et minu kingitud Teeekonnaviinas abi oli (see muidugi ei tähenda, et mul hea meel on, et sul paha olla oli)!
Tundub, et looma-aed oli tõeliselt vinge! Robert läheks vist täiesti pöördesse, kui sellisesse kohta sattuks. Loodan, et arvuti taas töökorda saab, sest tahaks juba järge su loole lugeda :)

Paljude tervitustega äärmiselt vihmasest Tallinnast,
Eva U.

 
On 4. juuni 2009 09:45 , Aet ütles ...

Tere reisulised!
Olen algusest peale hoidnud end Teie tegemistega kursis - nii põnev on! Kiikan ka edaspidi ikka korra päevas Su blogisse sisse, mida uut ja huvitatvat oled kirja pannud. Loodan, et saad kiiresti terveks sellest haigusest - ega nii mõnus reisida pole, siis on vist küll tunne, et tahaks oma koju oma voodisse... Ja äkki keegi osavnäpp suudab ikka Su arvutile elu sisse puhuda; teil ju tuleb siis piltide paigutamise probleem ka, kui mälukaart täis saab.
Kas neid Manni jaoks ostetud kandmistrakse on juba reisil vaja läinud?
Kui pikalt Teil nö plaan paika on pandud, et mis päeval kus olema peab ning palju Teil kindlad hoste organiseeritud on?
Tervitused 9-kraadisest vihamsest Tallinnast,
Aet

 
On 4. juuni 2009 10:26 , Anonüümne ütles ...

Mõnusat tervist Sulle! H Saaremaalt

 
On 4. juuni 2009 10:34 , Anonüümne ütles ...

Tere ka minu poolt. Kirjutan esmakordselt läpakaga.Õnneks on saabnud kosultant Ax, kes mind juhendab. Meil sajab ka.Teie jutud on niiii huvitavad ja küsimusi palju.Kunagi võtame kõik algusest peale läbi. Tuhat tervitust kõigile ja saa ruttu terveks! Emme

 
On 4. juuni 2009 11:19 , evake ütles ...

Haige olla on ikka väga paha, loodame, et teised endale viirust külge ei saa. Meil on ilm mega sitt, sajab ja 9 kraadi, pime ja trööstitu. Tervitasin evaldit teie poolt ja rääkisin lühidalt teie lugu. Tahtsin küsida, kas peedule võib ka mõnikord minna kui tahtmine on ära põgeneda:) pole ju midagi eriti päev otsa kodus teha ja ei olegi kuhugi minna:) Muidu on meil okey, laup läheme maigile soolaleivale ja pühapäeval on liisu sünna, natuke vaheldustki:) kallistan kõvasti ja hoidke tervist!

 
On 4. juuni 2009 16:31 , Juc ütles ...

Eva U, tõesti hea, et see viin kaasas oli. Ja ilma arvutita on nagu perekond puudu, muidu olete kõik nagu kaasas siin. :)Ma usun ka, et Robile oleks see loomaaed väga meeldinud. Uksumatu, et maailmas on loomaaed, kus isegi lindude osa võid lõputult vahtida :).
Aet, tore, et kaasa elad. Manni tassisime Ilha Grandel veidi selles kotis. Aga suuremat kasutust arvan ma, leiab see Pantanalis. Juba enda südamerahuks topin ta sinna kotti :) Hostidega on meil kokkulepped kuni Tsiilini, aga mitte kõigiks päevadeks. Eks näis, kuidas teeme. Laupäeval kolime maailma kõige ihaldatumale aadressile - Leblon ja Ipanema.
Aitähh, H.
Emme, tore sinust kuulda. Tahtsingi öelda, et esitage küsimusi, mis tekivad. Siis saan kohe neist kirjutada, või vastused välja uurida. :) Meil on õnneks täna juba 25 ja päike ja homme üle 30. Homme lähme väga põnevasse kohta - põhjarahvaste messile või kuidas seda nimetadagi, nimelt on mingi megasuur plats, kus mängitakse põhja-Brasiilia muusikat, tantsitaks nende tantse ja süüakse nende sööke. Juba ei jõua ära oodata.
Evake, muidugi minge Peedule ka. Uuri siis enne vanaema käest üksikasju, kuidas ust lahti saab, jms. Meil seal omad moodused :). Aitähh, et Evaldit tervitasid. Loodetavasti läheb ka teil ilma paremaks.

 
On 4. juuni 2009 16:31 , Juc ütles ...

Ja muidugi musid-kallistused-tervitused ja kõik muud head asjad teile seal kaugel Eestis. Brasiilia on tore, aga Eesti on ikka parem.

 
On 5. juuni 2009 12:33 , Heliacal ütles ...

Nii tore on Su jutte lugeda, iga kord tuleb kananahk ihule ja ainus mõte, mis peas tambib, on, et tahaks juba kaaaa... :)
Kõike parimat teile!
Kairi

 
On 5. juuni 2009 17:13 , Elmer ütles ...

Oleme ka pidevalt jälginud Teie tegemisi ja toimetamisi ja peab eelpool kirjutajaga nõustuma,et on tõesti mõnus lugeda ja kaasa elada kuna sulg jookseb sealpool kirjutajal väga kaasakiskuvalt.
Tead Juc me siin üks õdagu mõlgutasime,et kui sa samas vaimus edasi muljetad,siis on ju aasta pärast väärt raamatu materjal koos!"Vürtsikas aasta Raudnaskidega"näiteks võiks olla pealkiri:O)
Tervitused teile kõigile.

 
On 6. juuni 2009 02:32 , Juc ütles ...

Heliacal, tore, kui jututd toredad on ja kananaha ihule toovad. Seda ma ~v2ga loodangi. nyyd peab veidi vist ootama, sest arvutiga on lood ikke p2ris pahad. aga kyll me mooduse leiame :)
ELmer, tere ka sulle ja su perele, tore teidki sii kohata. SUured t2nud komplimentide eest. Raamatu osas on k6ik ettepanekud teretulnud! :)
Tervitused! Henri k2seb j2rgmiseks cyki hooajaks t6siselt valmistuma hakata! :) PS! Elmer, saada palun henri2000@hot.ee oma e-maili aadress.