Nyonya keraamika; öine Melaka, tuledes tondid on rikšad

Malai neiu; portugallased oma pühakukuju püstitamas

Melaka *2

Melaka keskväljak; värvilised rikšad

Mann mänguväljakul; durianikohvikus

Hindutüdrukud Deepavalikostüümides; Mann mänguväljakul

Hiina lõvidega; Mann 4 koogiga

Ööturu satay´d ja rõngaspontšikud

Eelmisel nädalavahetusel logelesime siis oma hiiglaslikus äärelinnakodus omaette. Magasime kaua ja nautisime, et ei pea mõtlema, kas me parajasti käitume ikka piisavalt viisakalt või mitte. Laupäeva õhtul kobisime siiski välja. Meie kodu lähedal toimus ööturg, kus põhiliselt ümbruskonna hindud kauplesid (teisipäeviti toimub sarnane turg malaidest kauplejatega). No küll oli hõrgutisi - magusaid, soolaseid, vürtsiseid... Kui me huvi tundma hakkasime, pakuti tasuta proovida. Näiteks maitsesime värskelt kohapeal valmistatud riisijahust pehmeid nuudleid, mille peale pannakse pruuni suhkrut ja kookoshelbeid, õlis praetud väikseid India rõngaspontsikuid ning maitsvas taignas praetud kana. Kahjuks ei olnud kõht eriti tühi, nii et sõime rohkem silmadega, kui suuga. Edasi sõitsime taksoga lähedalasuva jaburalt suure kaubanduskeskuse Sunway Pyramide juurde, kus tähistati korraga kolme Malaisia rahvuse, malaide, hiinlaste ning hindude tähtpäevi. Esiteks oli täpselt hiinlaste kesk-sügise festival, seega olid kohal tuhanded küünaldega laternad ning muidugi õnnetoov draakoni- ja lõvitants, teiseks oli juba kuu aega kestnud malaide Hari Raya ehk peale pikka paastumist (ramadaan) on suur söömapidu ning kolmandaks hakkab lähenema hindude valguse pidustuse Deepavali, seega laval olid ilusad sädelevates riietes hindutüdrukud. Väga värvikas üritus. Mannile meeldivad jätkuvalt draakonid ja lõvid. Niikui lõvid nägid, et Mann neist huvitatud on, korraldati nad mõlemad meie juurde seisma, et me pilti saaks teha. Kellelgi teisel sellist privileegi ei olnud. Malaisia on selles suhtes üldse üks lahe koht, mida külastada, et siin kohalikud armastavad turiste. Kõik tahavad turistiga rääkida, neile teeneid teha jne. Väga mõnus! Peale üritust läksime kohvikusse ja kuna seal oli kaks kooki ühe hinnaga, siis ostsime lausa 4 kooki oma privaatnädalalõpu tähistamiseks.

Pühapäeva hommikul ärkasin veidi varem, kui teised, kuna valmistasin perenaisele sünnipäevaeelse koogi, õige päev on sellel laupäeval, aga siis me enam siin ei ela. Tema lemmikkoogid on küpsetatud toorjuustukoogid, mina tegin laimi ja granadilliga, kuna Pingile väga magusad koogid ka ei meeldi. Mulle ka mitte! Kook tuli maitsev ja sünnipäevalapsele meeldis ka väga. Õhtul käsime koos restoranis. Toimus midagi sarnast, kui Hong Kongis proovitud kuum pott, aga siin kutsutakse seda aurulaevaks (steam boat). Kanapuljongisse pannakse igasugu asju keema, kalapallid ja tofutükid, köögiviljad ja mereannid. Lisaks proovisime looma- ja kanalihavardaid (satay), bambuskarpe jne. Tuleb tunnistada, et siin on hiina toitudel rohkem maitset kui Hong Kongis, ning iga asja juurde käib erinev vürtsikas kaste. Meile meeldib! Juurde proovisime kookosest tehtud alkoholi, mida nad siin ise todiks kutsuvad. Mina ei julgenud eriti juua, kuna enne olime proovinud kuulsat duriani. Durian on see haisev puuvili, mis hotellides ja üldkasutatavates kohtades oma aroomi pärast keelatud on. Malaid armastavad duriane. Neil on terved durianikohvikud. Mina arvasin, et see hais on midagi palju kohutavamat, tegelikult tunned ikka ära, et puuvilja lõhn, ainult suhteliselt vänge. Maitse meile ei meeldinud esimesel proovimisel, väga jahune, pehme, veidi isegi soolakas ja suitsune. Nonii, ja kui sööd duriani ja jood alkoholi peale, siis võid ära surra. Mõlemat peaks muidugi palju tegema. Aga mina ei tahtnud riskida, nii et maitsesin selle joogi ära (meie meelest oli sellel ka duriani maik juures) ning jätsin ülejäänud todi teistele.

Esmaspäeval käisime sealsamas hiigelkaubanduskeskuses, sest tuli välja, et seal on ka 5 teemaparki. Meie käisime neist ainult ühes - veelõbustuspargis. Oli täitsa tore, sellise ilmaga polegi muud teha, kui vees vedeleda. Õhtustasime kodus, Ping oli valmistanud nuudlisuppi isetehtud kalapallide ja jaapani seentega. Juurde veel tofunahaga kaetud kalapasta (pasta nagu kreem, mitte nagu makaron). See maitses mulle jube hästi!

Ja teisipäeva hommikul sõitsimegi Melakasse. Melaka osariigi pealinn (ka Melaka) oli kunagi, kuni 15-nda sajandini Malaisia süda - siin asus Melaka sultanaadi keskus. 1511 saabusid portugallased ja võtsid juhtimise üle. Siiamaani on linnas palju portugallaste järeltulijaid, kes räägivad portugali keelt ning elavad kohalikus Portugali asumis. Käisime seal täna ära ka, parajasti toimetati Maria lapsega pühaku kuju lavale, kuna täna õhtul pidi toimuma missa ja rongkäik Jumalaema auks. Meie elasime elust keevas hiinalinnas ühes väikses külalistemajas. Läksime maitsma kohalikke Nyonya köögi maiuspalu. Melaka (ja tegelikult ka Penang) on Nyonya kultuuri keskus. Nyonya kultuur tekkis 15.-16. sajandil siia rännanud hiinlaste seas. Värvilised riided, hiina road malai vürtsidega, imeline värvirikas portselan, uhked traditsioonid. Meie proovitud nyonya laksa, küünalpähklitega kana ning tamarindiga sealiha olid tõeliselt maitsekad. Need esindasid nyonyat, mis on segunenud portugali traditsioonidega. Loodame homme ühes nyonya restoranis Pingi juhendamisel lisa maitsta, seekord Penangi nyonya poolelt. Käisime läbi lugematu arvu antiigipoode ning imetlesime nende uhket mööblit ning lauanõusid. Linn kubises üleni lilledesse mattunud rikšadest, mis pimeduse saabudes elektriküünalde valguses särasid. Tõeliselt mõnus kohakene. Eile ei suutnud me enam vastu panna ja lasime endale oma reisi esimese massaaži teha- jalgade refleksoloogiat ja veidi õlgasid/pead. Ossa, kui mõnus. Mõlemal meil Henirga tegid haiget need punktid, mis näitasid, et oleme unised. Õige ta ka oli - magasime öösel hotellis 12 h ning pärast bussis veel 2 h otsa. Aga massaažisalongi põhitegelane oli muidugi Mann - talle sätiti voodi, toodi padjad, käterätt tekiks ja tehti tasuta jalavanne. Vastutasuks tahtsid kõik naised temaga ühele pildile saada :).

Ja nüüd oleme jälle oma Pingi, Malcolmi ja Joshua juures. Kuni reedeni, kui lähme mõneks päevaks malaide juurde, kes on moslemid. Jube põnev, kas pole?

Comments (9)

On 8. oktoober 2009 09:33 , Anonüümne ütles ...

Kui sa blogi ei peaks, siis ei suudaks vist tulevikus meenutada, kus mida nägite ja tegite.Tore on. Minu meelest on need ehitud riksad ikka väga lahedad.Küsimus massaazist: kas unine ja väsimus pole üks ja sama? Nagu näed, ma ei oska katusega susisevaid tähti kasutad. Kui meelde tuleb, küsin kunagi kellegi targema käest.Peaasi,et te õnnelikud olete! Tervitused Kahupealt

 
On 8. oktoober 2009 10:30 , Juc ütles ...

Oi, kindlasti ei suudaks. Riksad olid ilusad tõesti, ainult igavesed raharöövlid. Vaat seda ma ei tea, kas unine ja väsimus on üks ja seesama. Ju vast ikka on. Me olimegi unised ja väsinud :) Ise ikka õnnelikud, loodame, et teie ka!

 
On 8. oktoober 2009 11:42 , Eva & CO ütles ...

Ahoi sõbrad! Nii isuäratav lugu. Mul hakkas kõht lausa korisema seda lugedes :) Lahe, et endale seda lõbu lubaisite ja endid masseerida lasite ja eriti äge, et nad Mannikest seal nii ümmardasid. Fotograaf-Henrile ka 100 plusspunkti - väga head pildid!

Päikselisest Londonist veel päikselisemate tervitustega,
Eva-U

 
On 8. oktoober 2009 13:50 , Anonüümne ütles ...

Täna potsatas mu postkasti Omamaitse ja üllatus üllatus sinu jutt Brasiiliast on seal sees. Lükkasin siis kõik teised toimetused koheselt kõrvale ja süüvisin artiklisse. Ahvatlev jutt. Minu arust on see paremini välja kukkunud kui tavaliselt reisijutud selles ajakirjas, kuigi on aru saada, et artiklit on kokkutõmmatud. Igatahes tubli oled ja ilusad pildid on ka.
Kerli(ikka veel rase)

 
On 8. oktoober 2009 15:56 , Juc ütles ...

Eva, suured tänud heade sõnade eest. Andsin Henrile ka plusspunktid edasi. Mõtlesin just et paneks veidi Malaisia toidupilte üles... nii et vaata siis täis kõhuga, kui ma selleni jõuan.
Kerli, pidi jah sel kuul ilmuma hakkama, tore, et nüüd kinnitust sain, et ongi sees. Ja vahva, et meeldis!

 
On 8. oktoober 2009 16:04 , Anonüümne ütles ...

Niiii niiii niii põnev on kõik! Kogu aeg loen ja ei suuda ära vaimustuda kui tore ja huvitav teil seal on ja kuidas te ikka jaksate! Et tahaks ise ka, aga päris üksi ei julge :)
Vaprad juba olete, niiet soovin vastupidavust teile ja põnevaid seiklusi avastamisi...
Eliisa

 
On 8. oktoober 2009 22:07 , evake ütles ...

Tsau. Mann on nii pikaks kasvanud, hästi ilus. Söögi elamuse osas ei saa vist küll teile kunagi järele:) nimed juba sellised, et pole kuulnudki osasid:)Me täna, neljapäeval tegime sauna, vanaema oli ka päeval siin, sain jooksmas käia. Päevad on kuidagi nii rutiinsed, et isegi teie jutu lugemine toob argipäeva vaheldust:) Väga jube on isegi mõelda, et olite seal saarel ja seda nüüd enam ei ole ja neid inimesi... uskumatu lihtsalt, milline on saatus. See kõhe tunne ei lõppe ennem kui tagasi olete, nagu siis saaks saatuse eest, aga ikkagi, iga päev mõtlen, et minu seitsmest inglist kuus teid seal valvaks, ühe jätan siia valvesse:) Igastahes kallistame teid kõvasti, henri helista vanaemale, ta juba muretses. Emme ka tervitab ja ütleb, et hoidke ennast. Lapsed panin tuttu, et saaks natukenegi rahulikult arvutis olla, alondra on täitsa pöörane, ainult minu jala küljes, vetsu pean ta ka kaasa võtma, loodame et see möödub ikka, ma suht väsind ikka päeva lõpuks. Alexil on koolis ok, käib ujumise trennis ja loeb juba täitsa hästi.
Musid ja kallistused teile.

 
On 9. oktoober 2009 04:42 , Juc ütles ...

Eliisa, nii tore, et sul põnev lugeda on. Mõnele meeldib üksi, aga mulle meeldib nähtut kellegagi vahetult jagada, teeb rõõmu suuremaks.
Eva, Henri püüab pidevalt vanaemale helistada, aga vanaema on nii busy, et pole iial kodus :). Alondra iga on siis täitsa hull küll. Mäletan neid Manni igasid, et kui mingi komme läks väga hulluks ja ma just tundsin, et nüüd enam ei jõua, siis kasvas välja ja läks üle. Usun, et sul on samamoodi. Ega ta koolini ikka su jala küljes pole :). Aitähh inglite eest, kulub marjaks ära! Tervitused kõigile!

 
On 9. oktoober 2009 19:53 , Anonüümne ütles ...

Muidugi on põnev, ma ootan iga teie postitust põnevusega! Sest lisaks nähtu kirjeldusele saan ma iga kord midagi selle paiga kohta teada. Nagu seekord ajaloost. Targem on täis kõhuga lugema asuda, sest toitudel on igas postituses suur osa ja alailma tunnen, et maaaaa tahaks kaaaaaaaa!!! H Saaremaalt