Nendest elukatest Kuala Lumpuri kesklinnas, mošeest ja muust juba järgmisel korral


Manni naabrinaine hommikusöögil; hommikuste kalade grillija

Avatud maja külalised *2


India halal - tandoori kana, naan juustuga, dhal, mündikaste ja karri; Hazim, Daniel ja Sue


Krabi magus-hapus kastmes; India mees ja malai naised

Äsja elus olnud krevetid ja võikana mereannirestoranis

Angerjat või geoparti :) kellelegi?

Hiina-malai mix - kanakarri ja hapu-vürtsine riis

Nyonya 4-nurk ubade salat; Mann ja sõber Josh

Nyonya maitsed *2

Malai-Hiina maitsed *2

Viimased päevad Pingi ja Malcolmi juures möödusid erinevate roogade tähe all. Neljapäeva lõuna ajal külastasime Nyonya restorani (seekord siis Penangi Nyonya, mitte Melaka portugali-nyonya segu), mida olime tahtud proovida juba varem kahel korral, aga restoran oli pidevalt kinni. Seekord oli lahti õnneks! Pingi abiga sai välja valitud 9 rooga, mida maitsma asusime. Kana karri (Curry kapitan); praetud kanasnäkid (enche kabin); banaanilehes aurutatud kalamousse (otak-otak, jube maitsev muide, täis kala, vürtse, laimi, tšillit, sidrunheina, kookost); 4-nurkoa salat (hästi vürtsine kaalikaga, mis maitseb siin absoluutselt teisiti kui meil, värske tšilliga, shallotsibulaga…); väikseid korvikesi, mis solid täidetud köögiviljade, kuivatatud krevettide ja lihaga; praetud suuri kevadrulle, milles lisaks erinevatele köögiviljadele krevetid ja krabi; lastele praetud riisi kana ja krevettidega. Magusaks ka kaks nyonya hõrgutist – riivitud jää koos kookospiima, kidney ubade ning pandanlehtedega värvitud tarretiseribadega, magusaks paks vedel roosuhkur; soe nisusupp kookospiimaga. Pea iga roa juurde käib eraldi välja timmitud vürtsikas kaste, mis mulle eriti meeldib. Oli see vast söömaaeg. Kõik maitses võrratult.

Õhtul oli minu kord süüa teha. Seekord valmistasin kreveti-sidruni pastat, suure salati kirsstomatitega balsamicokastmes ja bruschettad grillitud paprika-basiilikukattega. Kõigile maitses õnneks taaskord. Mann sõi ka üle pika aja meheportsu :). Jutu käigus rääkis Ping, kuidas ta oli kuu aja eest väikse liiklusõnnetuse korraldanud. Läks siis politseisse ja ametnik ütles: "Teil on valida kahe paketi vahel: pakett A puhul, maksate te 300 ringitit (900 eek) trahvi, teie juhilubadelt võetakse punkte maha ja te ei saa kindlustuselt raha teotleda, paketi B puhul, annate te 200 ringitit, trahvi ei saa, punkte ei vähendata ja saate kindlustuselt raha taotleda!". Ole siis ontlik inimene ja võta esimene versioon. Muidugi ei võta. Ja nii pidigi olema, trahvi ei maksa keegi, jumala avalikult võtavad politseinikud pistist. Täitsa jube!

Reedel, peale lõunat ühes väikses kohvikus, kus sõime kanakarrit, tom yam supi maitselist riisi ja mingeid kuulsaid nuudleid, mille nime ma ausõna enam meelde tuletada ei suuda, oli meil plaanis külaskäik kõrvaltänavasse. Nimelt oli meil seal üks pere, kes olid ka meid nõus võõrustama, aga kirjutasid meile veidi liiga hilja, kui meil kõik kokkulepped tehtud juba. Leppisime siis kokku, et ööblime nende juures kevadel, kui siia tagasi tuleme ja india päritolu Linda kutsus meid seepeale kohvile. Meie haarasime kaasa väikse šokolaadikoogi ja läksimegi. Linda on keskealine inglise keele õpetaja, aga õpetajaks ma teda küll ei peaks. Igavest energiline, jutukas, tätoveeringud siin ja seal, suits pidevalt näpus :). Väga vahva sell. Talle tuli küll ka tema parim sõbranna, kes on Hiina päritolu ja tegeleb vanade müntide ostu-müügi ja kogumisega. Juba kutsuti meid õhtuks, kui abikaasagi koju saabub, paari õlut jooma, juba kutsuti meid hilisõhtuks perekondlikule koosviibimisele, mis pidi hommikuni kestma… Oleks täitsa põnev olnud, aga meile tuli peale õhtusööki järele meie järgmine võõrustaja, Malai nimega Hazim. Nii et need üritused peavad kevatet ootama. Meie külaskäigu ajal ja pärastki sadas nagu oavarrest . Linda köögis oli igatahes järv ja tunne oli, nagu tunni ajaga tuleks meetri jagu vett maha. Aga lõpuks jäi järgi ja kümne minutiga oli kõik kuiv.

Õhtust sõime mereannirestoranis, millist minu silmad varem pole näinud. Terve 20 meetrit lai ja oma 6 m kõrge sein oli täis suuri akvaariume, kus värsked mereelukad oma tulevasi omanikke ootasid. Hiiglaslikud krabid, austrid, vähid, sadat sorti kalad, tünnitäis angerjaid… Õnneks oli meil Ping, kes raske töö meie eest ära tegi. Lauale rändasid värsked suured krevetid, mille juurde toodi hapu tšillikaste, suur krabi magushapus kastmes, mereandidega praetud nuudlid, võikana ning mango-kana. Krabi maitses oluliselt paremini, kui viimati Pariisis söödu. Aga siiski, mitte mu lemmik. Krevetid olid tõeliselt värsked ja magusad. Ja kanad olid lihtsalt oivalised, mida ühelt mereannirestoranilt oodata ei oskaks. Mina olin söögi-joogiga pisut ettevaatlik, kuna peale lõunasööki hakkas mu magu end veidralt tundma. Iga kord peale 4 haisva süsimusta Hiina tableti võtmist, oli mõnda aega enam-vähem, aga siis läks vanas vaimus edasi. Söömata ka ei jätnud! :)

Tagasitulles sai Joshua teada, et tema kallis Mann läheb ära. Vaene vapper poiss ajas huuled torru ja nuuksus salaja, muudkui pühkis oma suuri tumedaid silmi. Nii kurb oli. Mann tegi talle muudkui pai. Enne äraminekut kinkis Mann Joshile oma tuttuue Micky seljakoti, mille ta lennukist sai.

Ja olimegi Hazimi, Sue ja nende 1-aastase poja Danieli juures. Hazim töötab häkkerina, neid kutsutakse näiteks fimrade turvasüsteeme häkkima, et teada saada, kui kindel süsteem on. Sue töötab ka IT alal, aga analüütikuna. Poiss käib lasteaias iga päev 7-st 19-ni. Elavad nad suhteliselt kesklinnas, aknast paistavad kuulsad Petronase kaksiktornid, kahekümnendal korrusel. Saime endale väikse toa, madratsi ja ventilaatori. Polegi nii hull, mõtlesin, et siin ei ole ilma konditsioneerita võimalik elada. Vesi kaob iga mõne aja järel ära, pidevalt on keegi liftis kinni, väravad ei tule lahti… Vägev värk. Siin Malaisias olles on mulle üks ebameeldiv asi silma hakanud, nimelt on kõik seined valged. Õigemini olid, aga mingil põhjusel ei värvi keegi neid kunagi üle. Nii et tulemus on üsna räpane. Ja veel hullem, isegi suhteliselt puhastes kohtades, ei pesta uksi vist küll eales. Muidu puhtad seined, aga uksel on aastatepikkuse katsumise jäljed ja jumal teab mis muud jäljed alla voolamas. Suhteliselt võigas.

Aga meie pere on väga armas. Sue käib selle moslemi pearätiga, kuna naise juukseid keegi teine näha ei või kui oma mees. Uurisime nende pulmade kohta. Tuli välja, et neil ei olnud väga palju rahvast olnudki, kõigest mehepoolsel peol ca 1000 inimest ja naisepoolsel ainult ca 600 inimest (ei, mul ei jäänud näpp kogemata 0-klahvile liiga kauaks pidama). Tõesti väike pulm. Siin koosneb pulm kolmest üritusest. Esimene on tseremooni mošees, seal on ainult 50 inimest umbes. Ja siis korraldatakse üks söömapidu mehe pere juures ja järgmisel päeval samasugune üritus naise juures. Kokku läks siin selline trall maksma meie rahas ca 80 000 eek. Meil läheks sellise kamba toitmine vist kordades rohkem. Selle sees olid siis toidud, telkide rent, lähematele külalistele majade rent, riided, fotograafid, make up… Aga selles suhtes on neil hea, et moslemid ju ei joo. Nii palju raha jääb alles, kujutage ette, kui peaks 1600 eestlast pulmas ära jootma :). Kuna meile see asi huvi pakkus, saime ka pulmakutse, 5.-ndal detsembril abiellub Sue õde, pulm pidi jälle väike olema, ca 600 inimest. Esialgu tundub, et me siiski ei osale.

Moslemilugusid on kindlasti veel, aga hetkel ei tule meelde. Eks ma aja jooksul neid meenutan ja panen kirja.

Hommikust sõime India moslemi restoranis. Vaesed moslemid ei saa ju igas restoranis süüa, kõik peab olema halal. Eestisse ei saaks nad vist üldse tulla. Mina oma endiselt kahtlase kõhuga ei julgenud ikka midagi suurt proovida. Sõin küüslauguga Naan-leiba dhali, mündikastme ja karriga. Henri proovis tandoorikana, mis oli äärmiselt maitsev olnud. Peale seda tahtsime mošeed külastada, aga see oli külastajatele kinni, lähme homme jälle.

Moslemitel on hetkel käimas aasta suursündmus – Hari Raya, peale kuuajast paastumist peetav kuuajaline söömapidu. Tegelikult pidid moslemid seda pidu pidama ainult 3 päeva peale paastumist, aga malaid kui rõõmsameelsed inimesed paastuvad kuu ja pidutsevad ka ikka kuu. Hari Raya ajal korraldavad inimesed üritusi nimega "avatud maja". Tähendab see seda, et kõik on oodatud ja süüa on palju. Meie käisime täna Hazimi sõbra avatud majas, samal ajal oli ka tema poja 1-aasta sünnipäev. Sõime vürtsikat loomaliharendangi, bambuskoores kookospiimaga küpsetatud riisi; kanavardaid pähklikastmes; vürtsikat suppi kana, nuudlite, idude ja kartuli-lihapallidega; kalapalle ja krabipalle; karripirukaid; sooja magusat kookospiimasuppi sago ja banaanidega. Ja veel palju palju muudki, kõik ei tule meelde! Mann on meil hetkel säästurežiimil, ei mingeid krevette, ei mingit liha. Ainult riisi ja pastat. Tema leidis endale viinerid ja pugis neid. Magustoiduks terve hunnik tarretisi. Ju siis hetkel ei ole kasvuaeg. Muidu oli pidu nagu pidu ikka. Tort ja laul, küünlad ja kingid. Järjekordselt tuleb tunnistada, et ilma Couchsurfinguta me sellisele üritusele eales ei satuks!

Hazim ja Sue on mõlemad pärit hiiglaslikust perest. Palju lapsi on Malaide seas kombeks. Aga tore on see, et vaatamata paljudele lastele, ma mõtlen ikka nii ligi 10 peres, on inimesed omavahel lähedased. Igal õhtul istuti ühise laua taga ja vanematel oli kõigi jaoks aega. Kõik lapsed mõlemast perest on saanud kõrghariduse ja vanematega helistatakse siimaani pea iga päev teineteisele, kuigi lapsed juba omaette elavad. Nii tore oli sellist asja kuulda.

Mind paneb ikka ja jälle imestama, et kuidas need moslemid suudavad nii truid moslemeid lastest kasvatada. Et kuidas neil küsimusi ei teki. Uurisin siis meie peremehelt, et kas ta ei ole kunagi juurelnud, kas budismis äkki mõni tõetera on või et äkki evolutsiooniteooria peab paika. Tuli välja, et Darwinist ja evolutsioonist neile koolis ei räägita. Ja temal küsimusi ei tekkivat, kuna nii on neid juba ammu õpetatud. Jube huvitav siiski, nii haritud inimesed, laia silmaringiga, intelligentsed, aga selle koha pealt küsimusi ei teki!

Malai söögikommetega sai veidi nalja ka. Läksime hommikust sööma üdini malai kohta. Kuna ma ei teadnud, kuhu minek, panin lühikesed püksid ja varrukateta särgi. Palav oli! Kohale jõudes tundsin end pisut ebamugavalt, kuna kõik ülejäänud naised olid pealaest jalatallani kaetud. Mannile hakkas kohe kangesti meeldima, et kõik kätega sõid, ilma lusikat või kahvlit kasutamata. Tema tahtis ka. Pesime ja desinfitseerisime käed korralikult ära ja Mann asuski näost sisse ajama (see väljend sobib minu meelest kätega söömise kohta kõige paremini). Ühel hetkel ütles Hazim, et tegelikult ei kasutata Malaisias söömiseks iial vasakut kätt (aga Mann pani mõlemaga). Hakkasin siis mõtlema... vetsudes ei ole iial paberit... hmm... ja siis tuli meelde, et olin kunagi lugenud, et siin kasutatakse vasakut kätt tualetis veega tagumiku pesemiseks, paremat aga söömiseks. :) Sellepärast siis paberit ei ole. Ja mina ka siis nende asemel vasakuga ei sööks! Õpetasime Mannile ka siis kombed selgeks!

Ah jaa, lihtsalt infoks, et peale kahte päeva ja peotäisi musti haisvaid Hiina rohte, tunnen end jälle inimesena ja olen valmis uusi Malaisia maitseid proovima :)


Comments (8)

On 12. oktoober 2009 08:42 , Anonüümne ütles ...

Söögipildid panevad tõesti suu vett jooksma. Josh ja Mann tugitoolis on ikka super! Vaene poiss on vist armunud. Meil hakkas just praegu esimest lund sadama. Nautige soojust ja värvilist maailma!Tervitused Kahupealt. Ps Mida arvavad teie võõrustajad teie reisist? Missugune on kõige levinum küsimus?

 
On 12. oktoober 2009 10:06 , wips ütles ...

Üllatav küll, aga panin tähele ka seda Rakvere viineri reklaami ja igaks petteks klikkisin ka, kuigi direktor Brandti ei taha..
Olge mõnusad!

 
On 12. oktoober 2009 12:42 , Eva & CO ütles ...

Küll on hea, et sa pealkirjas hoiatasid, et tühja kõhuga ei maksa seda lugu lugeda. Tegin endale siis kohe kohvi ja paar lõhega sepikut ja asusin lugema. Sülg jooksis ikka ;) Nii palju erinevaid maitseid ja põnevaid roogasid! Olete tõelises toiduparadiisis! Eesti köök tundub selle kõrval ikka täiesti armetu.
Hazimil ja Suel olid siis tõesti "väiksed" pulmad :) Huvitav, kui neil seal söögid, joogid, teenused nii odavad on, kas siis palgad on ka väiksed? Ma mõtlen, et meile tundub see 80 000 krooni sellise tohutu pulma kohta väga soodsalt saadud, aga ei tea, kuidas see summa nende palkadega võrreldes on?
Nii armas, see Joshua. Mann on juba maast madalast südametemurdja ;) Nii liigutav, et ta oma uue seljakoti Joshuale kinkis. Kas see oli tema enda idee?
See on tõesti huvitav, et moslemitel maailma loomise ja teiste usundite osas mingeid küsimusi ei tekki. Mõtle, kui lihtne tegelikult! Ei mingit peamurdmist - kõik on selge ja mustvalgel kirjas!
Käega söömise lugu oli huvitav. Kui nüüd oma eelistusest rääkida, siis mina eelistaksin ikka wc-paberit, kätepesu ja söömiseks nuga/kahvlit. Ju vist harjumuse asi :)

Ikka tervitades,
Eva-U

P.S fotod on jälle suurepärased! Robile meeldisid muidugi kõige rohkem kaks esimest pilti!

 
On 13. oktoober 2009 12:36 , Anne ütles ...

Tere jälle, lahe ikka nii palju uusi ja huvitavaid inimesi näha, aga mõnus ikka, et saate päris omaette ka olla. Mulle jäi kohe õudusega silma 1aastase lapse 12tunnine lasteaed, oeh. Super, et veel jaksate ja veel eriti, et Mann nii tragi on. Aitäh Aade sünnipäevakaardi eest, see pidi tükk aega ekraanil olema, et Aade saaks seda mängimise vahepeal uuesti vaadata. Aade läheb korra nädalas vähemalt Mannile külla ja teie maja Ropka tänavas käime ka ikka kontrollimas. Selle taga on nüüd kiigepostid ja redel ka ja liivakastil uus kuub ja pingid. Ropka tänav saab praegu uut kõnniteed ja ilmselt ka sõiduteed. Masu ajal ikka midagi tehakse ka.

Teile ikka energiat ja jõudu ja vahvaid inimesi,
Hiired

 
On 13. oktoober 2009 16:16 , Juc ütles ...

Kahupea, nende piltide eesm2rk oligi panna teil suu vett jooksma :), tore, et 6nnestus. Mann Joshiga pilt meeldib meile ka kohutavalt. See et teil lund sajab on ikka hull lugu kyll, juba talv ja nii kuni aprillini... Meie v66rustajad arvavad, et teeme Mannile selle reisiga maailma parima kingi. Aga k6ige levinumat kysimust vist ei olegi :) Tihti ytlevad, et see on nende unistus, mida me teeme.
Wips, kuidas sa kyll viinerit m2rkasid, kui mina olin siia oma h6rgutised yles riputanud :). Aga tegelt suur ait2hh et vajutasid, niimoodi aitad meil veidigi raha teenida selle lehega.
Eva, sina ajasod oma l6hesaiaga hoopis minu suu vett jooksma. :) Ametlik keskmine palk Malaisias ei tohiks meie keskmisest kuigipalju v2iksem olla. Aga s66k, riided, kytus jm on nii odavad. Nii et v2gev elu. Samas on muidugi hordide viisi neid, kes ametlikku palka ei saa. Koti kinkimist me ikka soovitasime, see ei mahtunud kuhugi, kuhu ta kahega ikka l2heb. ja see oli sinine ka :) Mina muidugi eelistan ka kahvlit ja paberit. Aga kui ma oleksin malai ja peaksin millegip2rast nii vetsus k2ituma, siis ma ka toidulauas sama k2tt ei kasutaks :)
Anne, omaette on t6esti ikka hea vahel. Eriti kui v2sinud oled, mida meiega viimasel ajal palju juhtub. :) Mulle tundus ka see 12 tunnine lasteaed jube. Aga mis teha. Nii tore, et Aadele meie kaart meeldis ja et Ropka tn meie tulekuks korda tehakse :) 2kki l2heb vaja!
Tervitused k6igile!

 
On 14. oktoober 2009 11:42 , Anonüümne ütles ...

Tore reisisiht teil jälle ja väga mõnus lugeda.

Ma jäin siin mõtlema, et kas te kavatsete ka Bangladeshi minna? Seal asub üks väga huvitav hoone, mille projekteeris maailmakuulus Eestis sündinud arhitekti. See on Bangladeshi Rahvusassamblee hoone Dhakas http://en.wikipedia.org/wiki/Jatiyo_Sangshad_Bhaban. Ma kahjuks ise pole seda näinud, kuid kangesti tahaks näha ja teada, mis tunne seal on olla?

Arhitektiks on Louis Kahn http://en.wikipedia.org/wiki/Louis_Kahn, kui see nimi googlisse sisse panna, siis saab rohkem teada, ei hakka siia kõiki linke panema, läheks väga pikaks.

Igatahes tegin temast ettekande ja olen siiani lummatud tema töödest..

Toredaid elamusi,
Ergo kohta küsija :)

 
On 15. oktoober 2009 13:40 , Red Whortleberry ütles ...

Tere,

äkki saaksite reklaami osas mingi kaardifirmaga (regio vms) kokkuleppele. Mina klikiks hea meelega maailmakaartile, et näha, kus te juba käinud olete ja kuhu parasjagu minek. Samas võiks siis see kaardiklikk ka midagi lehele (teile) sisse tuua.

Loen teid pidevalt, kiiruse pärast pole kommenteerima jõudnud. Aga mõnikord tulevad teie värvikad seiklused isegi keset ööd meelde. Mäletan täpselt, et üks päev ärkasin üles selle mõttega, et kas Mann päevaund ei maga ja kuidas te selle sätite...:) Täitsa tobe, eks ole, võhivõõral inimesel niimoodi mõelda!

Jah, aga peaasjalikult teeb teie reisi juures mind ülivägakadedaks kõik need inimesed, kellega kohtute ja elud, mida seestpoolt näete. Teil ikka tekib mingigi arusaam, kes on need miljardid, kellega me ühel ajal oleme planeedile Maa elama sattunud.

Jaksu ja suur-suur aitäh!

 
On 15. oktoober 2009 16:38 , Juc ütles ...

Ergo kohta küsija, esialgsete plaanide kohaselt me kahjuks Bangladeshi ei satu. Aga kui midagi muutuma peaks plaanides, siis vaatame selle hoone kindlasti üle ja kirjutame sellest :), aitähh vihje eest!
Red Whortleberry, suured tänud nii innustava kommentaari eest. See Regio idee on päris hea, võiks täitsa uurida. Ja see on muidugi jube lahe, et isegi öösel vahel meiega kaasas seikled. Mann meil ei salli magamist üldse. Ta lõpetas selle päeval magamise juba hästi noorelt. Selles suhtes on meil väga lihtne :). Midagi sättima ei pea, õhtul läheb ta ka siis magama, kui enam muud üle ei jää! Aga jah, need inimesed ja kodud, on meie reisi sisust suurem osa. Oleme kohutavalt õnnelikud sellise võimaluse üle! Hotellides seigeldes jääks ikka kohutavalt paljust ilma!