Makaagid orangutangide toidu kallal; orangutang pesunööril

Orangutangi viha ja ema beebiga

Üks ohtlik rästikuline; isane orangutang

Vaade meie rõdult; üks ilus lilleke

lamamistoolid vaatega džunglile; Viper

Meie rõdu; meie poolavatud vannituba, kraanikausiks vana wok-pann

Meie majake; "restoran"

R 16.okt Paganakan Dii

Hetkel, kui teile kirjutan, istume oma paradiisikohakeses nimega Paganakan Dii suurtel põrandapatjadel, ootame oma õhtusööki, joome Indoneesia õlut Bali Hai ka väikeste kaffirlaimide mahla ning vaatame šõud öötaevas. Juba mitu tundi kestnud kõva äiksetorm on meist nüüd eemale jõudnud jättes meile vaatamiseks vaid üle terve taevalaotuse sirutuvad pikselöögid. Võimas.

Täna hommikul ärkasime juba kl 6, et juua kiire hommikukohv ja jõuda kella 8-sele Sandakani bussile. Niikui bussijaamas taksost maha tulime, oli meil vastas kolm tüüpi, kes kõik tegid kõik, et me ikka nende bussifirmaga süidaksime. Juba rabasid nad Mannil käest kinni ja tirisid meid käsi viibutades oma piletiluugi poole. Nende rõõmuks oligi meil plaan nende firmaga sõita. Osad neist lohistasid inimeste kotte bussi, osad tegid lihtsalt tähtsat nägu, osad sõitsid piletikontrollijatena kaasas. Nagu näha, tööjõud on odav! Bussis oli väga mugav süsteem – nimelt kirjutati alguses iga reisija kohta üles, kus ta maha minna soovib. Ja siis piletikontroll jälgis, et õiges kohas õiged inimesed maha saaksid. Isegi kui magad, aetakse sind õiges kohas üles ja tõstetakse koos kottidega välja. Muretu sõit! Sõit kestis 6 tundi ja Mann magas sellest õnneks enamuse. Enne ärasõitu käis bussijaamas naljakas tegevus. Mina kiibitsesin aknast välja, et keegi meie pagasiga enne ära ei lähe, kui buss liikuma hakkab. Buss pidi juba minema hakkama, aga saabus suur puur jänestega, needki aeti pagasiruumi. Juba hakkasime peaaegu liikuma, kui saabus veoauto, mille kast oli täis kümneid kilekotte karvaste rambutanidega (puuviljad muide). Kõik need visati ka pagasiruumi, vähemalt see osa, mis üle jäi, kui kõik transamehed ja bussijuhid oma osa värsketest viljadest nahka olid pistnud. Bussi peal toimus sama, mis Malaisias bussi peal alati toimub. Nimelt, olgu buss kasvõi täitsa tühi, malaid tahavad istuda täpselt selle koha peal, mis neile piletil ette on nähtud. Täiesti koomiline. Isegi 6-tunnise sõidu puhul istutakse truult oma suure, võõra ja norskava naabri kõrval, selle asemel, et kõrvale mitmele vabale pingile end välja sirutada.

Igatahes peale 6-tunnist sõitu jõudsimegi kohale. Meile eraldati imeline tuba säravvalgete linadega, konditsioneeritud ja puha. Rõdu avaneb otse džungli kohale, rõdu kõrval on avatud dušš-WC. Kõik on jube stiilne, õues on kiikuvad korvistmed ja punutud võrkkiiged, lamamistoolid orus oleva džungli vaatlemiseks jne. Lihtsalt paradiis! Kõik see maksab meile kolmepeale 300 eek öö. Hommikusöök on hinna sees, muud saab juurde osta mõistliku hinnaga (praed 15-30 eek). Tasuta veetakse meid ümberkaudsetesse huviväärsetesse kohtadesse, nt homme plaanime minna kuulsasse Orangutangide varjupaika. Ise ei pea mitte midagi mõtlema, küll on hea! J

Peale lõunat mõtlesime, et laseme veidi oma mõnusas toas leiba luusse. Järsku läks pimedaks ja hakkas paukuma. Müristas ja välgutas, elekter käis ära ja tuli tagasi… ja nii mitu tundi. Päris põnev! Aga toast välja ei saanud, nii metsikult sadas. Mann oli lõpuks juba päris tüdinud.

L 17.okt Paganakan Dii

Äike kestis kogu öö. Magasime ladina saatel nagu beebid, oma 12 tundi jutti. Hommik oli täielik kaif. Midagi mõtlema ei pea, kuhugi kohvikut otsima minema ei pea… džungli hääled ja lõhnad, soe ilm, lähed istud maha ja hommikusöök saabub ise lauale. Kohv ja kakao, praemunad ja –vorstid, röstsaiad ja maasikamoos. Peale sööki kiigud võrkkiiges ja vahid taevasse.

Pealelõunal viis hotelliauto meid lähedalasuvasse orangutangide varjupaika. Tuleb tunnistada, et meie ootused selle koha osas ei olnud kuigi suured, kuna olin paari kommentaari netist lugenud, mille kohaselt ei erine see asutus palju loomaaiast. Etterutates võib öelda, et õnneks need kommenteerijad eksisid meie meelest rängalt. Sissepääs maksab 90 eek nägu, lapsele poole vähem ja kaamerale 30 eek. Nii et Malaisia mõttes täitsa arvestatavad summad. Juba poolel teel orangutangide söötmisele nägime suurt hulka makaake vabas looduses ringi möllamas. Ja just enne toitmisplatvormile jõudmist tegi üks kohalik töötaja meile hoiatavaid žeste viidates raja kõrvale. Seal istus ilus, roheline ja väga väga mürgine madu. Viper, kohapeal öeldi, et kui see madu hammustab, siis on 5 minuti pärast lõpp peal. Meie lähedale ei läinud. Aga ma vaatasin, et osad turistid arvavad vist küll, et nad on Terminaatorid ise. Läksid otse mao nina alla, vehkisid oma elukate kaameraobjektiividega nii mis kole. Ime, et nad mao pead paremini sättima ei hakanud oma photoshooti jaoks. Õnneks läks neil kõigil siiski õnneks täna.

Aga orangutangid olid võrratud. Nad on seal muide siiski täiesti vabalt, loomaaiast on asi kaugel. Suuremaid ja väiksemaid käis neid sealt ikka päris palju läbi. Aga eriti palju nalja hakkas saama, kui makaagid tahtsid orangutangide sööki varastada. Ja tegidki seda. Jube osavalt ja jube nahaalselt. Niikui suur orangutang kõrvale vaatas, naksas pisike makaak tal banaani käest nagu nalja. Kogu seda tralli oli lihtsalt võrratu vaadata!

Nii et loomi nägime täna küll kogu raha eest ja oleme superrahul. Öine torm jättis aga kogu siinse piirkonna ilma elektrita jätnud. Seega purunesid meie unistused külmast dušist (või siis täpselt nii külmast või soojast dušist nagu siinsetest päikseköetud torudest tuleb) kohe peale tagasijõudmist, meie vesi tuleb meie duširuumi ainult elektri abil nimelt. Ja kuuma eest ei saanud ka kuhugi põgeneda – ka ventilator ja konditsioneer tahaksid elektrit, et tööle hakata. Kl 17.30 meid päästeti õnneks ja kohalik generator pandi tööle. Milline õnn!

Comments (11)

On 19. oktoober 2009 14:33 , Anonüümne ütles ...

Tangidest: http://pelle.ee/?p=274 :) ja tervised hullkülmast vihmasest valimisjärgses masenduses Tallinnast!

 
On 19. oktoober 2009 14:41 , Liina ütles ...

Jaa, aga mõtle, kui huvitava pildi oleks saanud maost ja tema esimesest ohvrist, eks?

(suht südametu kommentaar, aga mõned inimesed teevadki sul lihtsalt südame kõvaks...)

Ilus on teil seal. Meil siin jah külm ja vihm kõige väiksem mure. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes praegu valimisjärgset deprekat ei põeks.

 
On 19. oktoober 2009 14:49 , Juc ütles ...

Anonüümne, suured tänud vihje eest. Kui päris aus olla, siis ma isegi mõtlesin sellele, et orangutang ei ole vist päris korrektne kirjaviis :), aga ei viitsinud pikemalt edasi mõelda ja otsustasin, et minu blogi ja minu tangid :).
Liina, väga naljakas kommentaar, mitte südametu. Igati eksklusiivne lugu oleks saanud, kui oleks ohvreid olnud.
PS!Ma kohe meelega ei süvene sellesse teemasse, mis teile seal masendust tekitab, ma juba tean, et ma saaks ma saaks ka ühe! :(

 
On 19. oktoober 2009 15:20 , wips ütles ...

mina deprektat ei põe, sest Saue vallas õnnestus kesikute võim ära vahetada. kõrvalt isegi hea vaadata, kuidas tallinn põleb...

 
On 19. oktoober 2009 15:31 , Juc ütles ...

Palju õnne, Wips. Kuulsin, et ka Tartus jätkab kaine mõistus :)

 
On 19. oktoober 2009 15:38 , Smilla ütles ...

Väga uhked pildid taaskord! Orangutanid on täiesti võrratud olevused; kas filmi ka Sepilokis vaatasite?
Mauri siin pakkus täna pileteid hinnaga alla 7000, millega saaks Singapuri ja Bruneisse :p Aga mõistus tule koju, eks ole :D
Kairi

 
On 19. oktoober 2009 18:38 , Eva & CO ütles ...

Ahoi sõbrad luksuses (ja seda nii looduse, kui teeninduse mõttes)! Nii kiftid pildid ja nii lahedad paigad. Orangutanid on ületamatud, neid vist võikski vaatama jääda, no ja see vaade teie rõdult - uskumatu, et sellised paigad maailmas olemas on.
Äike võis küll jube olla, põnev ja jube vist korraga. Hea, et elektri tagasi saite - inimene on ikka nii kergesti haavatav, võtad elektri ära ja ongi inimloom abitus olekus.
Kui valimistest rääkida, siis kas teie ka valimas "käisite"? Meie igatahes käisime tänu E-riigile ja ID-kaardile ja oleme ka väga Saue valla valimistulemustega rahul! Suured tänud Wipsile!

Kõvasti kallistades,
Eva-U päikesepaistelisest Londonist

 
On 20. oktoober 2009 09:22 , Anonüümne ütles ...

Tervitus! Vot seal tahaksin küll olla.Tänu teile natuke olengi. Tore,et viitsid ikka kirjutada ja Henri pildistada. Tal tuleb see väga hästi välja - nagu sinul kirjutamine. Õnnelikku jätku!Kahupea

 
On 20. oktoober 2009 13:48 , Juc ütles ...

Smilla, orangutanide film oli kinni. Käisime õhtusel söötmisel, vbl sellepärast. Mina ka ei viitsiks uuesti sinu asemel hetkel siia sõitu ette võtta, isegi sellise hinnaga mitte :).
Eva, tuleb piinlikkusega tunnistada, et me ei käinud valimas. Ja nüüd on käes, me ju Tln elanikud. Me oleme ausalt öeldes kodumaistest uudistest ja teemadest (va kallid inimesed) end meelega veidi eemal hoidnud. Oleme jälle kodanikud edasi al kevadest 2010. Vaade rõdult oli tõesti võrratu!
Kahupea, võta heaks, ma mõtlesin ka, et teile issiga seal oleks meeldinud. Henril tuleb tõesti pildistamine minust palju paremini välja, hea et meil tööjaotus on. :)

 
On 20. oktoober 2009 14:14 , Anne ütles ...

Mõnus seal dzunglis, mina jälle oma vabaduse ja sõltumastuse kiitmisega. Olustiku andsid nii häsi edasi, kadestasin.
Aade peab kõiki Manni pilte suurelt vaadata saama. Ikka küsib, kes tema kõrval on, kui mõni perelaps ka peal on.

Tervised Hiirtelt

 
On 21. oktoober 2009 14:32 , Juc ütles ...

Tere Hiired, tore, et suutsin veidikenegi teile edais anda. Niiii mõnus oli seal olla looduse keskel. Aadekene on ka nii armas, veidi nagu armukade, kui Mannil teisigi sõpru on :). Varsti saavad jälle koos mängida, nii tore. Tervitused vastu!