Täna oli väga rahulik päev. Meie praegused kodused on sellised inimesed, kes tahavad meiega küll suhelda ja kellega on tõeliselt tore olla, aga kes ei arva (ja ei taha) hommikust õhtuni meiega kultuuri vahetada. Vahelduseks täitsa mõnus! Nii et hommikul munesime mõnuga kaua kodus. Mann sai üle mitme päeva korraliku koguse tähelepanu. Selle üle on meil kõigil ütlemata suur rõõm. Täna hommikul ütles ta esimest korda, et igatseb Sirtsu, Tõnni ja vanaema järgi. Aga kui ta siis mõtlema hakkas, et Eestis peaks lasteaias käima, siis arvas, et emme-issiga reisida on ikka palju toredam.

Meie perenaisel Viviannel oli meile väga vahva plaan välja mõeldud - sõidame Lavradio tänavale, mis on täis väikseid vanakraamipoode (meie ühine stiihia), siis mingisse kummalisse parki nimega Campo de Santana, kus elab hulk imelikke linde ja loomi, läbi väikeste tänavate ja poekeste labürindi mingitesse kultuurikeskustesse, kurva looga Candelaria kiriku juurde (selle kiriku ümber kogunesid öösiti kodutud lapsed ja magasid kiriku treppidel, 1993-ndal aastal palkas keegi kohalik elanik ühe politseiniku ja see lasi ühel ööl seal magavad kodutud lapsed lihtsalt maha) jne. Arvasin juba algul, et kõike seda me läbida ei kavatse. Sissejuhatuseks unustas bussijuht meile öelda, kus maha minna (siin linnas tõepoolest ei ole ei bussipeatustel nimesid ega peatuvate busside numbreid). Rio oli meeletult palav täna. Ühel hetkel me lihtsalt ostsime pudeli külma vett ja valasime vee endale keset tänavat pähe.

Park oli tõesti kummaline oma loomade, lindude, kodutute kasside ja inimestega. Peaaegu igal pargipingil magas mõni kodutu, kaisus niru kass, mõlemate kehad näljast õhukesed kui paber. Veidi kõhe oli ka. Ja kui siis üks brasiillastest abielupaar ütles meile, et hoidke siin pargis Marial kõvasti kõvasti käest kinni, muidu võidakse ta ära varastada, lahkusime sellest kummalisest kohast kiiremas korras.

Üldiselt me päris aru ei saanudki, miks seda Rio kesklinna kammima peaks, aga kuna nii mitmed inimesed soovitasid, siis käisime ära. Siiani ei saa aru!

Sõtsime bussiga koju ja Mann mängis veidi mänguväljakul ühel suurel inimrohkem platsil. Õues hakkas hämarduma, vaatasi ringin- isegi veidikene heledaid inimesi polnud peale meie ühtegi. Pidime veel poodi ka jõudma, sest mina lubasin õhtusöögi teha. Suure suure vaevaga saime poest kraami kokku ja kimasime koju. Minul oli jälle veidi kõhe, teistel mitte. Aga mina olengi meie pere suurim pabistaja.
Kodus oli Brasiilia restorani Botequim peakokk Andre meile koogi küpsetanud. Valmisid erinevad cachaca kokteilid. Mina valmistasin krevettidega linguinet ja minu suureks rõõmuks võttis isegi peakokk ise juurde.

Aga pealkiri... aegajalt ikka tuleb meelde asju, mis on kirjutatud lugudest välja jäänud.

Näiteks see, et Manni uus nimi on Linda. Linda tähendab portugali keeles "ilus". Ja inimesed kõnnivad meile tänaval vastu ja muudkui hõikavad, "oh, linda". Väiksed lapsed hakkavad üksteisele rääkima "oi, oi, vaata kui ilus ta on!"Sellest poleks me ise muidugi aru saanud, aga Marcela tõlkis meile. Meil muidugi hea meel, et meie kullatera kiita saab! :)

Huvitav lugu on veel selle Timiga, kes meie esimeses Brasiilia kodus koos keraamikakunstnik Katyaga elas. Tim on maailmarändur, kes juba 5 aastat sõidab ringi (esimesed 4,5 Aafrikas ja nüüd 0,5 Lõuna-Ameerikas) oma mootorrattal ja aegajalt teeb mõne dokumentaalfilmi mõnele rahvale omasest mängust. Tema seikluste ja filmidega saab tutvuda siin. Pärit on ta Londonist ja varem tegeles ta arvutimängude loomisega. Firma läks omadega rappa ja nii otsustaski Tim alustada elu ratastel. Hetkel elab ta Katya juures ja ootab juba pikemat aega oma ratast remondist tagasi.

Täieasti sürrealistlikud on kohalikud seadused. Esimese kummalise seaduse otsa takerdusime, kui tahtsime nii nagu kõikjal maailmas teha saab, tänavanurgalt mobiiltelefonikaarti osta. Siin on selleks tarvis brasiillaste isikukoodi. Aga kõige jaburam on põhjendus, miks seda isikukoodi tarvis on - see on vahend, mille valitsus mõtles välja, et vangid ei saaks vanglas olles telefoni kaudu kuritegelikke jõukusid juhtida. Nüüd on võimalik jälitada, kes neile telefoni korraldas. Aga seetõttu ei saa ükski võõramaalane endale telefonikaarti seotada. Teisest seadusest kuulsime just täna, kui Vivienne rääkis, kuidas ta siia majja elama sattus. Muu hulgas tuli välja, et selleks, et Rios korterit rentida, peab sul olema minimaalselt 6 kuud olnud töötõend siin töötamise kohta. Esimesed 6 kuud võid tänaval elada. Näiteid oleks kindasti sadu ja sadu. Ega ilmaasjata me terve nädalavahetuse Johnny suust valitsusvastast propagandat ei kuulnud. Aga Vivianne ütles, et vaestele ja keskklassile on president Lula ka palju head teinud - nt alandas maksusid põhilistel ehitusmaterjalidel, et ka vaesemas saaksid endale kinnisvara lubada, alandas makse riisilt ja ubadelt, kuna need on vaese rahva igapäevtoit. "Aga oma rahakotti ma siiski Lulale ei usaldaks!" lisas Vivianne lõpuks.

Ja laupäeval Itacoaciara rannal päästsin mina arvatavasti ühe väikese poisi elu (selle, kes üleeelmise postituse juures ühel pildil unise näoga isub). Nimelt tema möllas lainetes, mina pildistasin teda. Järsku vaatan, poisi pea vajub aina rohkem küljele. Läksin lähedale ja nägin, et poiss oli keset laineid istudes magama jäänud. Äratasin ta siis üles! Ja vaat siis saigi see unise näo pilt tehtud - tänuks elupäästmise eest :)

Comments (6)

On 27. mai 2009 20:18 , Merlin ütles ...

Kallis Juta! Ka mina loen Su reisikirju järjepidevalt ja elan teile kaasa ja rõõmustan, et teil nii tore. Kallista Manni ja tervita Henrit!

 
On 27. mai 2009 21:24 , Eva ütles ...

Hei, hei! Uskumatud lood ikka (pean silmas Brasiilia seadusi, elamist paigas, kus pole ime,kui sattud tulevahetust pealt vaatama jms). Usun, et väike mereäärne linnake, kuhu nüüd lähete, on imeilus. See on maru lahe,et jutu illustreerimiseks fotosid lisad, nii on hoopis põnevam lugeda.

Palju tervitusi Robilt, Axilt, Kallelt ja minult teile kõigile, eriti aga Eva Maria Lindale ;)

 
On 27. mai 2009 21:36 , Kristin ütles ...

Tere Eva Maria Linda, Juta ja Henri!
Igas õhtus on üks maasikas - loeme teie päevasündmusi ja elame kaasa!
Tervitusi Kristinilt ja Kallelt

 
On 28. mai 2009 00:03 , Tõnn ütles ...

Terekest kah!
Kahjuks pean Henri kurvastusex(?) ütlema: Barcelona oli tõesti parem! (2:0 kui ei tea)
Väga tore,et saate nii palju erinevaid kohti näha, aga see on ju alles algus.(Teie maailm on veel ümmargusest kaugel - alles lapik ja seisab elevantide seljas). Eriti hea meel on sõber Mannust, et ta hästi vastu peab ja kõike naudib.
Edu ja õnne teile igatahes!
Tervitades, Tõnn

 
On 29. mai 2009 00:39 , Juc ütles ...

Kirjutasin pika kirja ja siis l2ks nett 2ra ja kadunud ta oligi. Lyhidalt siis:
Merlin, tore sind siin n2ha ja tore, et kaasa reisid.
Eva, kummalised lood jah. Paneksin alati pilte, aga Brasiilia internet tahab minuga tihti maadelda, ja vahel kaotan ka mina. V2iksed linnad meeldivad mulle ikka kohe v2ga palju rohkem (nagu tartu), nii et t2itsa kergendus oli kohe riost v2lja s6ites. Tervitused kogu su kallile perele.
Krisitn ja Kalle, tore, et saame teile varajasi maasikaid pakkuda. Tervitused ka teile k6igile.
T6nn, kyll mul on hea meel, et ka sina kirjutaisid. T6esti tore, et saame ka ringi liikuda ja et see ka mannile meeldib. saame seda ymmarguse maailma asja edasi rahulikult uurida. Tervita ka sina k6iki.
Loodetavasti saame Ilha Grandel homme hotelli netiga, siis saate veel maasikaid maitsta. Seniks aga, l2hen l6ikan lahti banaanikoogi vanaema Mirette moodi, mille just kypsetasin. Kui maitsev saab, panen varsti toidublogisse ka

 
On 29. mai 2009 11:55 , Eva ütles ...

Hei reisusellid! Täna ilmus ju Naisteleht, kus teie sees olete! Lahe lugemine! Skännisin artikli sisse ja saatsin teile meilile (raudnaskid@gmail.com).

Ikka palavate tervitustega,
Juta-Eva (pean vist nii kirjutama, sest muidu ei saa te sotti, millise Evaga tegemist on ;)
Muide, meil on siin ka ilm juba üsna suve moodi ja esmaspäevaks ennustatakse suisa +29