Kui Rios on 31 kraadi, siis palav pole kohe üldse mitte. Katya ütleb, et siin pole isegi 40 kraadiga tapvalt palav, mitte nii nagu ta eelmisel suvel juulikuises Roomas õhku ahmides tundis. Nii et 30-kraadises kuumuses on rannas väga mõnus kirjutada või lugeda, üldse ei ole tunnet, et peaks pidevalt vees hulpima.

Neljapäeval oli hiiglama pikk päev. Kõigi jalad olid õhtuks villis. Nii et plaaster osutus kasulikuks. Kasulikuks osutus ka taskulamp, aga mitte kogu Niteroid tabanud üleüldise elektrikatkestuse tõttu - meie olime sel ajal hoopis bussis. Vaid hoopis pimedas aias koerajunnide vahel manööverdades. Vaat siis milleks võib taskulampi reisil vaja minna. Ja veel, ka emme tehtud siidist päevitustekk on igati asi omal kohal. Tuleb välja, et siin on kõigil sarnased õhukesed päevitustekid, nii et me oleme täiesti IN.

Selle elektrikatkestusega seoses juhtus üks huvitav lugu. Sõitsime parajasti Niteroi laevaterminalist koju, kui Henri kõrvale potsatas istuma üks paanilist portugali keelt kõnelev naine. Läksime siis inglise keelele üle. Tema rääkis, kui hirmus asi selline suur elektrikatkestus on. Kuulnud meie reisist, soovis edu, avaldas lootust, et Jumal meid hoiab ja manitses ettevaatlik olema. Tulime bussist maha ning siis andis ülikoolis koomiksikeele alal doktorikraadi omandav Maya meile oma telefoninumbri ja kutsus õhtusöögile - talle meeldivat väga süüa teha, aga ta elab üksi ning sööjaid pole. :)

Vahepeal on olnud metsikult vingeid ja veel vingemaid kulinaarseid elamusi, aga nendest saab lugeda Oma Maitsest lähemalt, juulikuises arvatavasti. Katya ülimaitsva musta pipraga tuunikala retsepti leiab minu Imelisest Maailmast.


Neljapäeval käisime siis esmakordselt Rios. Sõitsime praamiga üle lahe ja kõndisime ülimodernse Rio Sao Sebastiao katedraali juurde, et sealt istuda vanaaegsele trammile ning külastada ühte Rio vanimat linnaosa - Santa Teresat. Katedraali juures sattusime keset meie meelest tõsist meeleavaldust, teemaks midagi seoses kütuse ja Brasiilia suurima kütusefirma Petrobrasiga. Järgmisel päeval tuli välja, et meie meelest laiaulatuslik meeleavaldus ei ületanud isegi Rio suurima ajalehe O Globo uudiskünnist. Muide, Rios oleme me päris nagu Eestimaal. Kohalikud nimetavad Riot Hiiu. Nii et oleme kui Hiiumaal. Sõna alguses olev R hääldatakse H.

Tramm oli täitsa vahva, küljed täies pikkuses lahti, mitu meest kummalgi küljel rippumas. Mõned lusti pärast, mõned kohtade puudumise tõttu. Santa Teresa asub kõrgel mäe otsas, nii et tramm nägi kurja vaeva mäest üles vedamisega. Tunnistust sellest andis pidev krigin, kolin ja vilin. Osad mehed jooksid trammi kõrval ja proovisid vagunit edasi lükata. Santa Teresa suurim vaatamisväärsus on selle arhitektuur - suuremad ja väiksemad villad , mõned isegi lossimõõtu. Ehitatud arvatavasti umbes 1800 II pool - 1900 I pool. Imeilus!
Õhtul käisime Niterois kilorestoranis - ükskõik, mis sööd, see kaalutakse ära ja maksad toidu kaalu järgi. Ja seal juhtus uskumatu asi, Henri pöördus sealihausust ümber loomalihausku. Põhjustajaks oli veiselihalõige nimega picanha, mis õrnalt grillitud. Mmmmm..... pehme ja mahlane. Mann pistis kahe suu poolega krevette taignas, hernestega riisi ja grillitud lõhet. Aga me olime ära unustanud, et Mann elab veel Eesti ajas ja vajub (üllatus, üllatus - Manni tundvatele inimestele) juba kl 20 magama. Nii juhtuski, et ühel hetkel olime me restoranis, Mann magas minu süles. Tassisime (rohkem küll Henri) siis ta süles koju. Hea trenn peale tõsist Brasiilia õhtusööki :).

Mann paneb aina paremaid pirne. Ühel päeval küsisime temalt enne väljaminekut, kas oled juba WC-s käinud. Mann ütles, et on, mina ütlesin, et mina küll ei mäleta. Mann ütles: "aga emme, sa ei peagi kõiki asju alati teadma!". Teine kord sõitsime bussiga - Mann küsib: "emme, kas sul olid siis ka prillid, kui sa abiellusid?". Mina ütlesin, et mul olid läätsed, et miks sa küsid. Mann ütles, et ta oli lihtsalt mures, et kui mul prillid olid, siis ma võisin kole olla! :) Lapsesuu!

Reedel käisime Itacoaciara rannas peesitamas ja õhtul käisime oma elu esimesel rodiziol - tevre õhtu jooksevad meie ümber mehed erinevate grilllihadega ja lõiguvad taldrikule, mida soovid - grillkana, miljon erinevat grillitud loomalihatükki, sealiha, ribid, grillitud juust, kala jne jne. Oli see vast söömaaeg!

Laupäeval pidime juba hommikul Katyaga hüvasti jätma ja edasi Petropolisse sõitma. Aga meie Petropolise host Johnny helistas, et ei saa meid vastu võtta enne 16. Läksime siis jälle koos pererahvaga Itacoaciara randa. Seal oli surfivõistlus ja rahvast murdu - tõeline Rio rannapäev.
Kl 18, kui oli juba pime, kohtusime külmas Petropolises Johnnyga. Petropolis asub Riost ainult 60 km kaugusel, aga asub kõrgel mägedes. Seega on siin kõvasti külmem. Nagu Eesti suvi. Aga kui oled päeval rannas turja punaseks kütnud, siis on ikka külm küll. Johnny võttis meid vastu väikse kingiga Mannile. Kodus kohtusime tema naise Marcela, Marcela ema ja vanaemaga, nende 4 koera, 3 kassi ja 2 kilpkonnaga. Neil inimestel on kullast süda - kõik loomad on päästetud. Elavad vanaaegses 400 m2 majas Petropolise kesklinnas. Kõik on lihtsalt võrratud. Kõlab juba täitsa imelikult, aga õnneks see nii ongi. Johnny on päris brasiillane, aga nimi on tal selline võõramaine ühe naljaka seiga tõttu. Nimelt, kui tema ema oli teda oodates rase, läks tema isa poodi asju ostma. Valis välja mitu suurt asja - teleka ja lapsevoodi jms - ja tahtis maksta järelmaksuga. Temalt küsiti nime. Aga oh häda, tema nimi oli väga levinud nimi - Jose Ferreira. Poemüüa ütles, et me ei saa teile krediiti anda, kuna sellise nimega inimesed on meile juba võlgu ja meie ei tea, äkki olete teie üks neist. Ja siis läks Johnny isa vihaga koju ja otsustas lapsele erilise nime panna. Pani käima teleka, sealt tuli Tarzani film, ühe näitleja nimi oli Johnny ja nii nimi pandigi. Muide, selles valges majas me hetkel elamegi! :)
Täna oli ilm lihtsalt imeilus. Ja Petropolis on veel ilusam. Ausõna, ilusaim linn, mida ma kunagi näinud olen. Tavalised elumajad on nagu uhked lossid. Ümbritsetud lopsakatest õitsevatest aedadest. Petropolis ongi kuulus ka oma paljude õite poolest. Lisaks muidugi sellepärast, et siin elas kunagi kuningapere. Ja kõik nende paleed on ideaalselt säilinud. Nii käisime vaatamas printsess Isabeli paleed, kuningalossi (kus sees on kuninglik muuseum - kõik toad on täpselt sellised, nagu kuningapere seal elamise ajal, võite arvata, kas Mann kaifis sellist muuseumi), kristallpaleed, Sao Pedro de Alcantra katedraali. Katedraali lugu on ka põnev. See on ehitatud otse üle tee printsess Isabeli majast. Nimelt ei saanud printsess kaua aega lapsi. Ta lasi ehitada uhke katedraali ja palus, et Jumal talle lapsed annaks. Isabel sai 2 last ja katedraal on siiani täies hiilguses alles. Rääkisime seda lugu ka Mannile. Mann küsis: "emme, kes see Jumal on?". Üritasime siis seletada nii kuis oskasime. Varsti olid Mannil pisarad silmas. Tema oli kurb, et ta ei saa Jumalat näha.
Lõunaks külastasime jälle suurepärast rodiziot. Petropolisest väljas, Itaipavas. Oh seda lihakogust! Teel restorani sõitsime mööda ühest tähelepanuväärsest hoonest. Nimelt, 1944 aastal ehitati siia hiiglaslik kasiino ja sellele pandi nimeks Quitandinha (tõlkes tähendab see kummalisel kombel väikest puu- ja köögiviljapoodi). Kasiino jõudis töötada 2 kuud, kui hakkas kehtima ülemaaline seadus, millega keelati kasiinod. Kasiinod on siiani keelatud ja hiiglaslikus hoones tegutseb hotell.

Comments (7)

On 25. mai 2009 10:25 , Heliacal ütles ...

Väga tore lugeda taas! Su jutt ja pildid meenutavad kohati Paraguaid, kus uhketes õitsvates aedades olid veel uhkemad majad, samas sellised väärikad ja ajaloolised, kõrvuti võsasse kasvanud puukuur-elumajadega..
Aga super ikka teil!
K.

 
On 25. mai 2009 14:06 , Eva ütles ...

Ma olen lihtsalt sõnatu! NIIIIII äge jutt ja niiiii ilusad pildid! Mann tundub ka nii rõõmus olevat seal fotodel (teie muidugi ka). Lahe, et ta selline vinge reisisell on ja no need tema naljad - selle prillide loo peale naersin nii, et töökaaslane, kes istub üle laua minu vastas, vaatas mind juba imelikult :) Ootan juba põnevusega järgmisi sissekandeid!
Päikselisi päevi soovides,
Eva U.

 
On 25. mai 2009 14:25 , Juc ütles ...

Heliacal, äkki satume Paraguaysse ka, siis on hea võrrelda. Aga kui see nii ilus on, siis tahaks küll sinna sattuda. :)
Eva U, nii tore, kui jutt ja pildid meeldisid. oli see vast maratonkirjutamine, nagu lõpukirjand :). Teilegi päikselisi päevi!

 
On 25. mai 2009 15:42 , kahupea ütles ...

Lausa rõõm on arvutu juurde istuda, kui seal nii huvitavad lood. kahupea

 
On 25. mai 2009 16:58 , Juc ütles ...

Oi, tere Kahupea, rõõm sindki siin näha. Ja tore, kui lugu huvi pakub!

 
On 25. mai 2009 22:43 , Kristin ütles ...

Tere reisisellid! Hea on lugeda ja tänu teile osa saada kaunitest vaadetest ja teie toredatest elamustest.Lugesime ja vaatasime pilte. Kui puhtad on tänavad ja kui kena kõik paistab. Või see ainult tundub?
Tervitades Kristin ja vanaisa Kalle

 
On 26. mai 2009 20:18 , evake ütles ...

tsau kullakesed! Lahe pilt on see kus henri ja mann kauguses kallistavad:) Meil ka täna supersoe, päeval 25 ja homme lubas 27 kraadi sooja. Tore, et kõik sujub, arhidektuur on ka väga ilus. Soojad tervitused ihastest.