Jõudsime Riosse kl 21 õhtul, kui meie kehade jaoks oleks kell võinud olla 3 hommikul. Igaüks võib ise aimata, kas me olime sel hetkel väga värsked ja uutele elamustele avatud. Õige vastus – kaugel sellest!

Siiski olime otsustanud sõita oma peatuspaika Riost üle lahe paiknevas Niteroi linnakeses (linnake on tegelikult Tartust 3 korda suurem) bussiga, mitte taksoga. Puhtalt sellepärast, et esimene variant läks meile maksma 40 eek ja teine oleks läinud 350 eek. Ka meeldib meile proovida, kas saame võõras (keele)keskkonnas igapäevaste asjadega hakkama. Nagu igas teises maailma lennujaamas olid meil esimestena vastas taksojuhid. Vastupidiselt aga nt Türgi taksistidele, kes peavad igaühte, kes nende taksot välja ei vali, isiklikuks vaenlaseks, andsid Brasiilia omad lahkelt nõu, millise bussiga võiksime minna ja millisest peatusest seda teha saab.

Õnneks oli bussis üks abivalmis inglise keelt kõnelev carioca (nii nimetatakse Rio elanikke), kes selgitas piletimüüjale, et meile teada antaks, kui meie peatus käes on. See abi osutus eluoluliseks, sest tuli välja, et Rios puuduvad bussipeatustel nimed, bussidel peatuste teadustamine ja ka busside plaanid ning sõiduskeemid. Ilma selle abita oleksime arvatavasti hommikuni pimedas Rios ekselnud.

Tuleb tunnistada, et esimene öine pilk linnale tekitas mõneti kõheda tunde.

Saime endale luksusliku elamise maja 3-ndal korrusel. Õigemini asub maja esimesel korrusel Katya keraamikastuudio, sealt trepist mäekülge pidi üles ronides jõuab majja, mis koosneb kolmest magamistoast, elutoast, köögist ja kahest vannitoast, terassidest grilli ja suurte võrkkiikedega. Sealt edasi mäekülge pidi üles minnes ongi meie korter – suur elutuba, mis on täis maale ja vanu esemeid Katya vanavanememate ajast, hiiglaslik vannituba ja väike magamistuba. Korteri ees on terrass ja järjekordne grilliplats. Meie juurest veel üles jääb väike bassein ja 5-ndal korrusel on garaaž. See avaneb teisele tänavale, mis asub mäe ülemisel äärel. Maja ehitas Katya vanavanaisa, siin kasvas tema vanaema, ema ja ta ise koos oma õe/vennaga. Iga generatsioon on midagi omaltpoolt juurde ehitanud – meie korter on olemas tänu Katya vanematele, Katya panuseks on keraamikastuudio. Majas on kaks mustanahalist abilist, kellest üks ühtlasi ka elab siin. Meie meelest on ta hommikul 6-st õhtul vähemalt 20-ni pidevalt jalul – küürib, koristab, keedab ja kantseldab. Katya ütleb, et need on tema inglid!

Jõime hommikukohvi ja läksime ümbrusega tutvuma. Icarai beach, mis kodu juures asub, on imeilus. Aga kahjuks mitte kõige puhtam, kuna see asub Rio lahes, mitte ookeani pool. Mann läks siiski jalgupidi sisse, mis muidugi lõppes sellega, et ta oli lõpuks kuni juukseotsteni läbimärg. Ostsime kohalikust supermarketist papaiat ja mangot, et varsti teada saada, et olime toored ostnud. Siiamaani küpsevad kapil. Ja sõime oma esimese brasiilia eine. Nalja sai sellega palju, kuna olime oma sõnaraamatu koju unustanud ning peale pikka kätega vehkimist ja peade raputamist meenus mulle üks asjakohane portugalikeelne lause: "Kas te oskaksite mulle soovitada mõnda kohalikku rooga". Varsti saabusid – loomaliha-köögivilja hautis, röstitud kana, salat kartulitest, roheline salat, mustad oad, riis, spagetid ja tursapallikesed. Kõik maitses imehästi! Kogu kupatus läks maksma 200 eek. Pole paha…

Ainult et… koju jõudnud, tuli välja, et pererahvas ootab meid lõunale – valminud oli kala kookoskastmes ja banaanidega manjokijahukeedus (ei oska seda teisiti nimetada). Sai siis sedagi söödud, kiidetud ja tunnistatud, et siinne köök on üks hästihoitud saladus.

Esimese päeva lõpetuseks viis Katya meid autoga lähedalasuvasse randa. Ookeaniranda, kus vesi on ujumiseks puhas. Katya sõnul "siinsamas lähedal" asuv rand asus tunnipikkuse autosõidu kaugusel. Ilm oli tuuliseks keeranud ja ujuma ei kippunud keegi. Mann mängis liivas ja meie nautisime elu.

Teisel hommikul juhtus midagi enneolematut – Raudnaskide pere ärkas kl 6.30 ilma peksu ja külma veeta. Tuleb tänada ajavahet! Sõime hommikust, maadlesime kohaliku lennufirmaga edutult lennukipiletite ostu teemal ja läksime kalaturule. Mann oli selleks ajaks Katya 3-aastase tütre Katherinaga nii suurteks sõpradeks saanud, et jäi koos Katherina ja koduabilisega koju. Me oleks ta hea meelega kaasa võtnud, aga tema ei soovinud. Kala ja mereannid on siin värsked ja soodsad. Hiljem hüppasime läbi puu-ja juurviljahallist, et ühtteist kohalikku proovida. Valmsitasime Katyaga koos kohalikku laadi lõunasöögi värsketest mereandidest ja jõime kõrvale pudeli külma valget Argentiina veini.

Comments (7)

On 23. mai 2009 10:59 , erika ütles ...

Apikene....miks keegi ei kommenteeri? Usun et seda bloogi loevad väga paljud??? aga nii eestlaslik on vaikides kaasa elada :)
Igatahes annan teada et jälgin pönevusega teie seiklusi ja soovin teile köike head :)
Erika

 
On 23. mai 2009 18:52 , Spiidi ütles ...

No aga me oemegi ju eestlased, miks kõik seda kuidagi halvaks peavad :) See on meie loomus ja eripära olla natuke sissepoole pööratud. Ja kõik mis on eripärane on ilus :)

Mina loen ja unistan ka huviga kaasa :) Äkki saan ka ise julguse kokku selline samm teha.

Tõeliselt eeskujulik ettevõtmine, aitäh teile! :)

Spiidi Nami-Namist.

 
On 23. mai 2009 21:46 , katariina ütles ...

Mina loen ka huviga:)
Minu õetütar on juba aasta Brasiilias aga nüüd juulis, tuleb kodumaale tagasi.

Edu
Katrin

 
On 24. mai 2009 02:53 , Juc ütles ...

Suured tänus teile Erika, Spiidi ja Katrin kaasaelamast. See annab kohe jõudu kirjutada juurde! :)

 
On 24. mai 2009 14:39 , evake ütles ...

Meie loeme ikka ka pidevalt. Täna on meil pühapäev ja kõik tulevad sauna, vanaemale ja Kallele lugesin viimase loo ka ette. Naersime kohe südamest seda söögitellimise lugu. Hea, et Mann kiiresti sõbranna sai, pole vähemalt igav. Mina küll väga igatsen teid, igal hommikul mõtlen mis ja kus olete. Aga meil on kõik endine, sain oma kiviktaimla valmis, ämma ja emme abiga loomulikult. Lähemegi nüüd vanaemaga sauna, kõik tervitavad teid ja ootame huviga uusi lugusid. Kallid!

 
On 24. mai 2009 23:51 , Heliacal ütles ...

Väga vahva lugu! Eriti meeldib mulle, et nii pikal reisil puudub "kohustuslik programm" :) läheme ja lihtsalt oleme... Kõike toredat teile!

K.

 
On 25. mai 2009 03:21 , Juc ütles ...

Eva, nii tore, et kaasa elate. Tervita kõiki ja loe jah neilegi ette ikka. Loodetavasti õnnestub täna uus postitus postitada.
Heliacal, just, nii me olemegi tahtnud. Lähme ja oleme! Tohutult mõnus on, inimesed on nii toredad!