Oma viimasel Rio hommikul võtsime asja tõeliselt rahulikult. Buss läks kl 15.30 ja meie ei suvatsenudki oma 15-20 kg kottidega 30-kraadisesse Riosse jalutama minna. Ajasime rahulikult oma asju, mis vajasid normaalse netiühenduse olemasolu. Jätsime Andrega hüvasti ja sõitsime bussijaama.
Meie ajame endiselt taga omale telefonikaarti (sellist Simpeli kohalikku aseainet). Ja nagu ma eelmises kirjas kirjutasin, välismaalastele pole siin riigis selline luksus lubatud. Selles asjas lubas meid aidata pühak nimega Johnny. Kirjutas, et temal juba meile kaart ostetud, tuleb kl 15-ks meiega bussijaama kokku saama. Ja seal ta oligi, kaardi eest muidugi raha vastu ei võtnud. Lubasime talle siis järgmisel nädalal, kui Rios tagasi oleme ja tema ja Marcelaga suurele tantsu- ja söögipeole läheme, joogi välja teha, sellega oli ta nõus.



Bussisõit võttis kaks tundi. Ainuke probleem oli, et bussijuhil ei olnud õrna aimugi, kus asub Alto do Sahy, kus meie maha pidime minema. Meil ka muidugi mitte. Muudkui kordasime talle: "alto do sajee, alto do sajee". Niisiis juhtuski, et ühel hetkel, kui õues oli juba pime, olime meie ainukesed reisijad, bussijuht tiirutas meiega täismõõdus reisibussiga mööda väikest Mangaratiba linnakest ja meie verivärskelt saadud telefonikaart ei tahtnud meid kuidagi ühendada meie järgmise hosti, suure Alexandriga. Ühel hetkel nägime, et maantee ääres lehvitab meile üks kiilakas mees. Kisasime bussijuhile "stop, stop". Aga tema kihutas edasi. Tuli välja, et tema kihutas edasi lihtsalt sellepärast, et oma hiigelbuss kuskil ümber pöörata ja meid otse ukse ette viia.


See kiilakas mees oligi Alexandre. Haaras kohe Manni krauhti sülle ja Mann ei teinud teist nägugi. Suureks Alexandriks nimetasin ma teda seetõttu, et seda 40-ndates meest kiidavad siin kõik Couchsurfinguga seotud inimesed – kui tore, tark, andekas, hea ja lahke ta ikka on. Oligi väga vahva. Äärmiselt energiline inimene. Töötab juba 25 aastat elektrijaamas insenerina ja elab ilusas värvilises majas uhkes üksinduses Mangaratiba linnakese ääres (linnakeses on kui ma ei eksi, umbes 35000 elanikku). Maja asub mäe nõlval ja akendest avaneb imeline merevaade. Saime oma toa koos oma vannitoa ja WC-ga. Kohe varsti juhtus ka üks naljakas lugu. Henri oli vannitoas ja mina tahtsin ka sinna sisse minna. Koputasin. Henri ütles, et ära tule, siin on üks suur konn, äkki hüppab sulle pähe ja sa ehmud ära. Läksin siis ütlesin Alexandrele, et vannitoas on konn. Tema, et visaku me ta välja. Aga kui ta seda konna nägi… siis ta kohe mitte ei tahtnud teda kätte võtta ja välja visata. See oli selline teistsugune konn, iminappadega seinte küljes kinni, näpuotsad sellised ümmargused, ise rohelist värvi. Teate ju küll. Igatahes läks ta vannitoa aknast ilusti välja, kui Alexandre teda piisavalt harjavarrega tagant kihutas.



Õhtust sõime Mangaratiba kesklinnas kalarestoranis. Oli väga hea, aga väikelinna jaoks meie meelest pisut kallis. Mann sai endale ilusa koti, litritega ja puha. See oli preemia selle eest, et ma kogemata eelmisel päeval Riost 5 eek eest ostetud krooni bussis ära lõhkusin ja Mann ei olnud minu peale üldse pahane. Peale kotiostu ütles Alexandre Mannile, et tal on kodus terve karvaste mänguasjade kollektsioon. Mann tegi viisakusest suured silmad ja rõõmsalt üllatudes suu lahti. Aga kui ma küsisin temalt, kas ta neid näha tahaks, sai viisakus otsa ja Mann vastas ausalt: "Ei!" No ei huvita seda last mänguasjad!

Alexandre on juba oma Couchsurfingu kodulehel maininud, et ta eeldab, et külalised temaga koos ärkavad ja temaga hommikust söövad. Ise ta magavat ainult 5-6 h ja ärkavat juba kl 6 hommikul. Ei olnud väga meeldiv väljavaade. Henri küsis siis otse välja, et mis kellaks me äratuse peame panema. Meile halastati kella 8-ni.



Hommikul ootas Alexandre meid juba magusa maisipudru ja kaneeliga praetud banaanidega. Äärmiselt maitsvad mõlemad. Minu osaks jäi kohvi tegemine. Kõht täis, võtsime rannaasjad kaasa, Alexandre oma kajaki turjale ja asusime randa minema. Tee viis läbi põllu ja üle raudtee, aga lõpuks olime rannas (raudtee töötab siin ööpäev läbi ja viib siin toodetavat rauamaaki sadamasse, et see edasi Hiinasse toimetada, on alles kolin sellel mitmesaja vaguniga elukal). Rand oli suhteliselt inimtühi. Alexandre käib igal vabal hommikul seal paar tundi kive tõstmas. Nimelt oli kunagi selle ranna ümbruses ühe suurtaluniku maad. Tõeliselt suured maad. Ja tal oli tõeliselt palju orjasid. Kui orjapidamine keelati, vedas tema neid ikkagi edasi, otse oma maale. Kuna valdused olid nii suured, siis keegi seda ei märganud. Ja orjade vastuvõtuks oli ehitatud rannale suur suur kivimaja. Nüüdseks on see kivimaja lagunenud ja kivid vees. Ja Alexandre käib nendest kivides muuli ehitamas. Täitsa kummaline lugu!

Liiva oli selles rannas kahesugust – tavaline valge ja must liiv miljonite imepeente kuldtäppidega. Ilus ja kleepuv, olin ülepeakaela musta-kullapurune. Rannas oli mitmeid surnud mureene ja mingeid muid kalasid. Aga põhjus oli mingites töödes, mida veidi eemal meres tehakse, mitte vee ebapuhtuses. Ma ka täpselt aru ei saanud. Eemal grillisid kalamehed endale hommikusest saagist moquecat (kalahautist käägiviljade ja kookospiimaga). Käisime nendega veidi jututamas ja pildistamas. Kohutavas palavuses mäest üles koju vantsides, hüppasime kohe kõik kolmekesi siinsesse basseini. Issake kui hea oli jahe, mage ja läbipaistev vesi. Vahelduseks!





Lõunale sõitsime eemale ühte veidi suuremasse linna, kus Alexandre andis mulle korraliku ülevaate kohalikust toidust. Õhtul käis Alexandre mingil pidulikul üritusel ja kui ta tagasi tuli, ootasime meie teda õhtusöögiga – kana valge veini kastmes, röstitud kartulid küüslauguga, tomati-sibula salat, jahe valge Riesling tema enda tagavaradest ja Marcela vanaema Mirette retsepti järgi küpsetatud banaanikook. Tundus, et läks peale küll, võttis juurdegi.



Vihma kallab juba mitu tundi ja meie asume varahommikul teele Ilha Grandele, kus meil ei olegi ühtegi hosti. Kavatseme natuke privaatsust nautida, täitsa oma perega ja täitsa hotellis.


PS! Tegelikult oleme selle loo ilmutamise ajal juba Ilha Grandel oma selle reisi esimeses hotellis!

Comments (5)

On 29. mai 2009 18:35 , kahupea ütles ...

Tere kullakesed,kisub juba pisut seikluse moodi.Pikka meelt!

 
On 29. mai 2009 20:19 , Anonüümne ütles ...

Issand milline kala!

See on ikka imetlusväärne, kuidas sa leiad kõige selle seikluse keskel aega veel seda siin jagada..

Katrin

 
On 29. mai 2009 21:24 , Juc ütles ...

Kahupea, seiklus jah. Me ei läinud üldse ähmi, me ju ka Itaalias pimedas ilma koduda seigelnud väike Mann kaasa :). Ja vihm on siin soe, nii et pole hullu! :)
Katrin, kala oli jah ebameeldiv, a seal oli veel ebameeldivamaid. Õks nägi välja täpselt nagu heleroosa madu (surnud), aga see olevat ka mingi kala. Aga sellest jagamisest... reisidega on ju alati nii, et tahaks teistega kõike seda ilu ja põnevust jagada, püüan siis kiiremini lihtsalt trükkida :).

 
On 30. mai 2009 11:48 , Anonüümne ütles ...

Olen ka täiesti kõrvaline, kes kunagi sattus teie blogisse. See reis on tõeline unistuste täitumine - olgugi, et kellegi teise poolt ellu viidud! Müts maha teie ees! (tea, kas ma ise ikka oleks isegi võimaluse avanedes väikese lapsega julgenud sellist reisi ette võtta - tundes oma üli-pabistavat loomust :)).
Jään kindlasti reisijutu järjepidevaks jälgijaks ja vaikivaks kaasaelajaks - kui tohib. Päikest Teile!
Ullike (Nami-namist)

 
On 30. mai 2009 23:48 , Juc ütles ...

Ullike, muidugi tohib, rõõm sind siin näha. Eks see himu teistega oma elamusi jagada panebki meid seda blogi pidama. Ja mida rohkem kuulajaid-lugejaid, seda toredam! AItähh!