PS! Hiinalood tulevad väikse hilinemisega, need on hetkel Hiinas kohustuslikus kontrollis! :) Nali, nali. Tegelikult õnnestus mul need koos sõprade arvutiga vist Eestisse saata, nii et kui ma need ükskord tagasi peaksin saama, siis saate neid kuulda-näha. Kui ma neid üles ei leia, siis kirjutan uuesti ja siis saate neid samuti kuulda-näha. Aga sel korral Jaapanist!

Neljapäeva hommikul saabusime hirmuskülma Jaapanisse. Meid tervitas vihm ja 5 kraadi sooja. Peale pea kahte magamata ööd, mis tekkisid, kuna meil oli äärmiselt kummaline trajektoor (esmalt 4 tundi alla Kuala Lumpurisse, siis 8 tundi lennujaamas ja 6 tundi üles Tokyosse), tundus pigem, et oleme otse Eesti talve sattunud ning hambad lõgisesid kuuldavalt. Briti päritolu Trevor, kelle juurde elama asusime, oli saatnud meile juhendi, kuidas tema prestiižses Seijo piirkonnas asuvasse koju jõuda. Sissejuhatuseks istusime lennujaamas vale rongi peale ja sõitsime oma sihtmärgist veel pisut kaugemale. Õnneks vahetasid japsid meie pileti ilma raha nõudmata ümber ja saime linna sõita. Mann oli nii endale mitteomaselt läbi, et magas iga hetk, kus seisma jäime. Ju äsja läbipõetud palavik ja mitmepäevane kõhulahtisus olid oma töö teinud, kaks pea magamata ööd oli pisikesele rännumehele juba ilmselgelt liig mis liig. Suures Shinjuku peatuses, kus ümber pidime istuma, läks asi aina segasemaks. Õnneks olid jaapanlased väga abivalmid ja ühel hetkel jõudsimegi imekombel Trevori pisikesse kuid hubasesse korterisse, mis tegelikult Tokyo mõistes on kohutavalt ruumikas, kujutan ette, et kolme toa peale oma 35 m2 või nii. Huvitav oli see, et Trevor ise oli pidanud kodust ära minema, aga ta jättis meile ukse lahti, kirjutas ilusa tervituskirja ning pani valmis teetassid. Kuum tee kulus meie külmetavatele ihudele marjaks ära ja peale seda magasime päeva lihtsalt maha. 28-aastane Trevor on kõige britim britt, keda ma eales näinud olen. Selline tõeline vana kooli britt. Kõige paremas mõttes. Tema kodu on täis erinevaid Inglise tee sorte, kuningapaari pilte, Inglise teeserviisikesi ja kõike muud inglaslikku. Ta kasvas ühes Londoni kõrgema klassi äärelinnas nii peenes peres ja nii heade kommete keskel, et see kõik kõlab nagu filmis. Näiteks ei lubatud tal iial telekat vaadata rohkem, kui õhtuste uudiste ajal. Internetist rääkimata. Õue mängima minnes pandi selga korralikud riided, näiteks tema ema pidi siiani iga kord kontsakingad jalga panema lihtsalt selleks, et oma aeda minna. Ka Trevori sõbrad kasvasid sarnastes peredes ja nende sõpradega käis ta koos koolis kuni ülikoolini välja. Nii et kui ta ülikooli ajal esmaskordselt kinno läks ja nägi filmis „6.-s meel” tulistamist, oli ta tõsiselt šokeeritud. Trevor räägib kohutavalt ilusat ja korrektset Briti inglise keelt ja parandab meie enda palvel selles osas ka meid. Lisaks räägib ta suurepäraselt jaapani ja korea keelt ning prantsuse keelt, mis oli tema kodune keel oma poolkanada päritolu emaga. Ühesõnaga toimuvad tema maailmas endiselt vanemate poolt korraldatud abielud ja Trevori meelest on see päris hea idee. Niimoodi ei aja esialgu üle pea kokku löövad tunded su pead nii segi, et kaaslast kaine pilguga enam vaadata ei suuda. Kah huvitav lähenemine ja oma tõetera on selles sees. Kuigi, ma ise siiski selles abielus osaleda ei sooviks. Trevor armastab tõepoolest oma kodumaad kohutavalt ja tegelikult ei meeldi talle üldse kuskil mujal olla, kui Inglismaal. Näiteks,ütles ta, ei läheks ta iial Siiamisse (niimoodi nimetas ta endiselt Taid selle vana nimega). Kui me parajasti ei esita oma miljonit küsimust Trevori põneva lapsepõlve kohta, siis jagab ta meiega teadmisi jaapanlastest. Kõige šokeerivam oli tema lugu sellest, et jaapanlastele omane lahendus suurtele muredele on enesetapp. Neid pidi toimuma kohutavalt palju, lausa 100 edukat (kui enesetappu üldse nii nimetada saab) enesetappu Jaapani peale päevas (kusjuures ainult iga 23-s katse osutub edukaks, nii et praktiliselt igas tunnis katsub endalt elu võtta ligi 100 inimest). Näiteks pidi täiesti tavaline olema, et Tokyo kesklinna rongiliiklus seisab, kuna keegi on otsustanud oma elu lõpetada raudteerööbastel. Nüüd ümbritsevad suurte jaamade juures raudteed peeglid, lootuses, et enda nägemine teeb hüppamise raskemaks. Lisaks põleb rahustav sinine valgus ning mängib klassikaline muusika. Enesetappude arv pildi langema ainult kirsiõite ja uue aasta paiku ning peale neid taas lakke tõusma.
Mul on tehtud selline nimekiri, kus on kirjas kõik eri sorti restoranid, kus Jaapanis süüa soovime. Esimesel õhtul tegime siis otsa lahti, kui Trevor viis meid lähedalasuvasse Tonkatsu restorani. Tonkatsu on traditsiooniline sügavpraetud sealihakotlet. Kogu ooper käib nii, et igaühele tuuakse väikse kausike seesamiseemnete ja uhmrinuiaga. Kui seemned on ilusti ära purustatud, segatakse see spetsiaalse tonkatsu kastmega. Viiludeks lõigatud värske kotlet kastetakse hampsuhaaval kastmesse. Lisaks serveeritakse kotleti kõrvale riivitud kapsast, millele kallatakse suurepärast hapukat salatikastet. Kõrvale muidugi misosuppi ja riisi. Ja ohtralt Jaapani rohelist teed, mida siin igas restoranis tasuta, nii palju kui kellelgi isu on, pakutakse. Jäime oma esmastutvusega Jaapani köögiga igati rahule.
Teisel päeval ühines meiega Trevori sõbranna, kes on pärit Mauritiuselt, aga nemad tunnevad teineteist hoopis Vancouverist, kus elab Trevori vanaema ja kus Christine parajasti elab. Ja sammud seadsime me Shinjuku linnaosas asuvasse järgmisesse minu listis olevasse restorani. Seekord võtsime ette Sukiyaki & Shabu shabu. See käib nii, et laual olevale induktsioonplaadile pannakse sügav pann sojakastme, suhkru, vee ja sake seguga, mis aetakse keema. Lauale tuuakse imeõhukesed viilud kvaliteetset loomaliha ja sealiha ning terve suur hulk erinevaid seeni ning köögivilju. Igaühel on kausike riisiga ja veel üks tühi kausike, kuhu lööd lauale toodud toote muna. Muna lööd oma söögipulkadega vahule ning soovi korral maitsestad püreestatud küüslaugu ning traditsioonilise Jaapani 7-vürtsiseguga. Söömine käib nii, et paned lihaviilu hetkeks keevasse vedelikku küpsema, sahistad seda pulkadega (ehk teed shabu shabu), tõstad liha muna sisse, mis jahutab ning lisab maitset ning sööd. Sama teed ka köögiviljadega. Ütlen ausalt, et ei Tais ega Hiinas poleks ma soovinud sellist tooremunarooga süüa. Aga Jaapan on uskumatult puhas. Silmariivavalt puhas, ma ütleksin. Nii et toores muna ei häirinud mind karvavõrdki. Loodan, et ma oma sõnu sööma ei pea. Lõunase Sukiyaki järel õppisin mina Christine juhendamisel, kuidas potil käia. Poleks arvanud, et ma seda 30-aastaselt õppima pean, aga tulles Jaapanisse mitte jaapani keelt osates, on seda väga vaja. Jaapani potid on nimelt äärmiselt universaalsed. Esiteks on neil soojendatud prilllaud, edasi tulevad kõik muud funktsioonid – tagumise otsa pesu, esimese otsa pesu, tagumiku parfümeerimine, föön kuivatamiseks ja tagatipuks veel muusika. Ma pole küll iial tundnud puudust muusikast, kui ma WC-s käin, aga see tsirkus tuli siin ära proovida. Kui päris aus olla, siis päris vägev värk. Parfümeerimine ja muusika tunduvad küll pisikese liialdusena juba.Suure lõunasöögi raputasime alla japutuskäigiga Shinjuku suures pargis, kus osad kirsiõied juba puhkenud olid. Juba käisid tüüpilised kirsiõiepiknikud ehk hanami´d. Vaatamata külmale oli väga ilus ja me kujutasime ette ka potentsiaali, mis hakkab toimuma siinsetes parkides järgmisel nädalal, kui kõik kirsid puhkevad.
Seda võin ma väita kindlalt juba peale esimest Tokyo-päeva, et see on ühele minusugusele kulinaarile tõeline paradiis. Toidupoed kubisevad värskemast värskest kalast, lihast ja muust põnevast ning hinnad on sarnased Eestimaistega. Ei jõua ära oodata juba, millal me kõiki mu listis olevaid ülejäänud restorane külastame

Comments (17)

On 27. märts 2010 15:39 , Anonüümne ütles ...

meil eestimaal oli täna täitsa 12 kraadi sooja:) kohhhhutavalt mõnus! tervitused teile ja juba peagi kohtume KODUS!
kallistused,
mammu

 
On 27. märts 2010 16:31 , Anonüümne ütles ...

Jah, Jaapan on tase. Kaito

 
On 27. märts 2010 16:36 , Eva ja CO ütles ...

Hei-hei sõbrad! Nii tore oli üle hulga aja jälle uut lugu lugeda!
Inglise härrasmees Trevor tundub olevat justkui minevikust saabunud. Ma ei suuda uskuda, et ta ei olnud enne ülikooli kinos käinud ja üldse kõik need ranged kodused reeglid, minu meelest üsna hirmutav. Kõige tipp on muidugi sobitatud abielud. Kas talle on siis pruut juba välja valitud või pole sobiv kandidaat veel sündinud? Jube veider ikka! Mis ta seal Jaapanis teeb?
Teie söögielamused ajasid suu vett jooksma. Eriti põnev tundus see veiselihaga shabu-shabu tegemine.
Oi, ja see multifunktsionaalne wc-pott - sõnulseletamatu! Naera puruks! Tundub, et Jaapan on paras sihtkoht korra-ja puhtusefriikidele :)
Mis teil seal veel plaanis on? Arvestades sinu nimekirja toidukohtadest, mida külastada tahate, siis kas mul on õige mulje, et tegemist on gurmee-reisiga?
Kuidas Mannikese tervis on?

Loodetavasti saad varsti oma Hiina lood ka kätte, ootan juba kannatamatult :)

Soojade tervitustega (ka) kirsiõielisest Londonist,
Eva-U

 
On 27. märts 2010 17:59 , Biancat ütles ...

http://www.japan-guide.com/blog/sakura10/
Heihei armsad reisisellid, tore teist jälle kuulda, vaikus pani juba veits muretsema. Jaapan on nauditav , loodetvasti ka ilm soojeneb. Ülalolevalt lingilt on jälgitav kirsiõite puhkemine kogu jaapanis, äkki pakub huvi. Tervitustega Soomest, Biancat

 
On 27. märts 2010 23:43 , Anonüümne ütles ...

Inimesed on ikka huvitavad. Kui ma nüüd teie armsast võõrustajast lugesin, tuli midagi tuttavat ette. Nimelt, Hazim ja Sue Malaisiast. Nemad olid ka nii kasvatatud, et neil ei tekkinud küsimusi usu suhtes. Ei tea, kas ka Eestis peaks olema selliseid inimesi, kes võtavad omaks kõik esivanemate kombed ja traditsioonid? Kas on tegemist super kasvatusmeetoditega või alluva isiksusega? Tore, et Tokio on tore! Söögi pool on vägagi isuäratav. Head isu ja head muud ka! Kahupea

 
On 28. märts 2010 11:27 , Juc ütles ...

No Mammu, teed tagasi et ma teile Taist kuuma ilmaga kirjutasin, kui teie kylmetasite? Aga iseenesest on muidugi tore, saame ka 2 ndl p2rast sooja.
Kaito, millal sa Jaapanis k2isid?
Eva, meie v66rustaja oli t6esti nagu yleeelmisest sajandist. Tal endal muide ei ole vanemate korraldatud tulevane, aga ta arvas, et kui praegusega v2lja ei tule, siis ta laseks korraldada kyll. Jaapanis on ta yhe suure rahvusvahelise konsultatsioonifirma siinne direktor. Ja selles osas on sul 6igus, et siinne reis on peamiselt kirsi6ied ja palju head s66ki. Igaks p2evaks on yks eriline restoran ette n2htud. Milline paradiis. AGa olemegi Tokyos, ei hakka seekord ringi rallima, ei j6ua lihtsalt. Manni tervis on ok, hetkel k2sil see kosumine, mis juba meie vanaema meelest oli k6ige tyytum :)
Biancat, suur ait2hh. Kuna me ringi Jaapanis seekord ei liigu, siis sattusime t2pselt kirsi6iten2dalal siia. Milline ajastus kirsi6ite m6ttes ja milline halb ajastus ilma m6ttes.
V2ga huvitav v6rdlus, Kahupea. Eks Hazimi puhul oli see kasvatus lihtsam, Malaisias oled ju ymbritsetud sarnasest m6tteviisist. Euroopas oleks see t2nap2eval juba k6vem p2hkel. Toidud on siin muide t6epoolest esmaklassilised.
Tervitustega k6igile!

 
On 28. märts 2010 12:23 , Eva ja CO ütles ...

Mul tekkis veel üks küsimus - kas Baruto võimsa eduga viimasel turniiril olete ka saanud uhkeldada? No, et kas sellest üldse seal juttu on ja kas nad teavad, et Baruto ikka eestlane on?

Ikka tervitades,
Eva-U

 
On 28. märts 2010 16:22 , Juc ütles ...

Eva, t2na vaatasime koos jaapanlase Tadashiga viimast matsi. Ta muide ei teadnudki varem meie Barutot. Aga ytles, et peale seda turniiri saab Baruto siin paari ndl p2rast t2iesti kuulsaks! V2gev tunne oli kyll, et meie mees nii k6va on! :)

 
On 29. märts 2010 08:08 , Anonüümne ütles ...

Einohh, vat see oli nüüd ikka põnev lugu. Trevori "maailm" ja Jaapani "kempsumaailm", ühest küljest külm ilm ja teisest jälle nii soe ja abivalmis suhtumine. Küll on põnev lugeda ja kaasa mõelda. Kas olete jõudnud välja puhata? Ja mis Trevori Jaapanisse on toonud? H Saaremaalt

 
On 29. märts 2010 11:07 , Eva P. ütles ...

Imekenad fotod!

 
On 29. märts 2010 14:27 , Juc ütles ...

Oi, aitähh, Eva. Sinu kiitused fotode kohta on alati erilise väärtusega. :)

 
On 29. märts 2010 14:29 , Juc ütles ...

H., siinne maailm on jah nii mitmekesine - nalja, külma, tüütust, elamusi, kumamlist... Puhkamisega on nii, et ühesti küljest oleme u metsikult puhanud. Aju on ikka korralikult välja puhanud. Aga teisest küljest on seljakotireisimisest ikka nii suur väsimus, et iga päev unistame viimased paar nädalat juba Eestist. Nii et keha ja vaim on värsked, aga niimoodi reisida enam ei viitsiks kaua. :)

 
On 29. märts 2010 14:57 , Kätrin ütles ...

Tere,
mina teie blogi püsilugeja ja nii kihvt on teada, et lisaks meile on Tokyos vähemalt veel üks eesti pere. (ise oleme küll praegu väiksel ringreisil Kyotos ja Takayamas, aga peagi tagasi Tokyosse). Meil on siis samamoodi plaanis suurem restoranide külastamine :)
Jään suure-suure huviga ootama uusi postitusi, äkki saab snitti võtta, sest meil paar päeva veel täitsa restorani-vabad :D

 
On 29. märts 2010 16:28 , Juc ütles ...

Oi tere Kätrin. Mul oli ka suur heameel avastada, et teisigi eestlasi siin kulinaardelt ringi reisib. Meie käisime üleeile kaisekilõunal, aga seda te vist ryokanis juba proovisite? täna Yakitori, homme Wagyu loomalihaga yakiniku ja ülehomme päev sushile ja sashimile. mis teil plaanis?

 
On 29. märts 2010 23:18 , Anonüümne ütles ...

tore teist taas kuulda, ikka tshekkasin aeg-ajalt uusi postitusi ja ei midagi, on ikka hiina ;-) jaapani toidud panevad suu vett jooksma, ootan retsepte ;-) tervitused, Katrin

 
On 30. märts 2010 01:35 , Kätrin ütles ...

Tere taas.
Kaiseki õhtusööke saame siin jah kokku erinevates ryokanides 3 tükki. Suure põnevusega ootan ma homset päeva, kui ööbime Shirikawago mägikülas peremajutuses.
Kuna Tokyosse jõudes on meil väike tähtpäev, lähme õhtustama Aronia de Takazawa juurde.
Veel on plaanis tempura, fugu, unagi ja matzuzaka loomaliha.
Yakinikut tahaks kindlasti proovida - eks ma loen muljeid siit ja ehk uurin restorani kohtagi. :)

 
On 30. märts 2010 04:38 , Juc ütles ...

No väga põnev, Katrin. Meil vist sel korral kodustehtud roogasid ei õnnestugi süüa, ootan siis omakorda sinu lugusid kompensatsiooniks. Aga huvitav on veel see, et mee otsustasime just fugu ja unagi oma plaanidest välja jätta :). Nii et kahe pere peale saab pea kõik variandid proovitud :)