Eile läks meie lõbus peoseltskond lõpuks laiali ja meie naaseme oma viimaseid kahte Tai nädalat Hua Hinis veetma. Tuleb tunnistada, et mu kõhulihased on neist nädalatest väga väsinud. Mitte sellepärast, et me oleks kõvasti trenni teinud, vaid sellepärast, et nalja sai kohe mitme aasta eest. Meie metsikust vabariigiaastapäeva peost, ahvide rünnakust, kohtumistest üüratusuurte tiigritega ja muust toimunust kirjutan järgmisel korral. Selle postituse pühendan oma 30-aasta väga erilisele juubelipeole.

Restoranis Breeze; vaade Bangkokile restoranist
Kogu juubeliseltskond Breezis; Henri magusad õnnitlused
Laud otse linna kohal; õhtusöök tuledesäras
Aukartustäratav austri ja kaaviarimenüü; väikse orhideebuketiga 64 korruse SkyBari ees
Kõik see kraam viis keele alla; Improviseeritud baar - plastmasstoolide, plastiktopside, sangsomide ja hea seltskonnaga
Eile läks meie lõbus peoseltskond lõpuks laiali ja meie naaseme oma viimaseid kahte Tai nädalat Hua Hinis veetma. Tuleb tunnistada, et mu kõhulihased on neist nädalatest väga väsinud. Mitte sellepärast, et me oleks kõvasti trenni teinud, vaid sellepärast, et nalja sai kohe mitme aasta eest. Meie metsikust vabariigiaastapäeva peost, ahvide rünnakust, kohtumistest üüratusuurte tiigritega ja muust toimunust kirjutan järgmisel korral. Selle postituse pühendan oma 30-aasta väga erilisele juubelipeole.


Ma usun, et juba peo toimumise koht, Bangkok, on piisavalt eksootiline valik ühe talvisel veebruarikuul sündinud eestlase jaoks. Aga sellest kõik alles algas. Laupäeva õhtul, kui meie Mannile ja tema sõbrale Petrale oli hotelli seltsiks tulnud lapsehoidja, istusime taksodesse ja sõitsime Bangkoki kõrguselt teise pilvelõhkuja, Lebua Toweri juurde. Lift viis meid 52. korrusel õues asuvasse fine dining restorani Breeze. Niikui me liftist välja astusime, kummardasid meie ees teenindajad ja uurisid, kas mina olengi Mrs Raudnask. Iga trepiastme juures seisis härra väikse taskulambiga, suunas valguse põrandale ja ütles: "watch your step, please!". Päris naljakas. Teenindaja soovis mulle palju õnne ja palus valida istumiskoha ümmarguse laua taga, mis asus otse rõdu ääres, vaatega üle terve linna ja Chao Praya jõe. Hingemattev ilu, ihukarvad tõusid püsti. Kogu restoran oli õhkõrnalt lõhnastatud erinevate tsitruste eeterlike õlidega, oleks tahtnudki seda ahmima jääda. Teenindus oli nii peen, et isegi daamide kottide jaoks toodi iga istme kõrvale pisike nahaga kaetud toolike. Võtsime pudeli suurepärast Tšiili Undurraga Chardonnay´d. Peakokk tervitas meid marineeritud köögiviljade, seesamiseemnetega röstitud nakrate ja viie erineva kastmega - tšilli-ingveri, Malaisia karrikastme, tšilli-äädika, Hiina äädika ja Sezhuan kastmega. Lauale ilmus spetsiaalne austri ja kaaviari menüü, mille kõige väärikam tegelane oli unikaalne Almas kaaviar, mille 30 grammi maksis 17 000 eek. Almas kaaviar on üldse maailma kalleim, värvilt valge ja pärit väga vanade, isegi üle 100 aasta, vanade kalade kõhust :). No selle jätsime väärikamaid juubeleid ootama :). Eranditul kõik tellitud road - minu vürtikas Bresse kana, röstitud part, spinatitofu, aurutatud seakõht ja Jaapani sealiha olid supermaitsvad. Ainult mõmisesime. Ka desserdid viisid keele alla. Kuna mul oli kõht praest väga täis, siis jätsin mina koogi tellimata. Ja hästi tegin, kuna lauale ilmus üllatus - värskete marjadega šokolaadi toorjuustukook põlevate küünaldega, taldrikule šokolaadiga kirjutatud "Happy birthday, Darling!". Aitähh sulle kallis Henri! :) Maitses imehästi vaatamata täis kõhule! Lõpetuseks kingiti kõigile meile väike karbike kahe restoranis valminud trühvliga. Mina neid maitsta ei saanudki, kuna tõin nad koju külmkappi, et teisel hommikul Henriga maiustada. Kui ma aga karbi avasin, oli see tühi. Tundub, et tüdrukud tegid endale ka väikse peo hommikul salamisi :). Kui asjad aetud, sõitsime veel korraks Lebua Toweri päris tippu, 64ndal korrusel asuvasse SkyBari. See oli aga rahvast nii pungil ja tuul oli seal ikka metsikult tugev, nii et tegime paar pilti ja otsustasime õhtuga edasi minna.


Tegime täieliku kannapöörde ja lasime taksol end viia Patpongi, kuulsasse Bangkoki punaste laternate piirkonda. Meie külalised polnud seal veel käinud ja seega oli vaja kogu see tsirkus üle vaadata. Taksost väljunud, astusime esimesse 7/11 poodi ja ostsime vajaliku kraami oma kaasaskantava baari tarbeks - kohaliku riisiviski Sangsomi, suure Coca Cola ja kotitäie jääd. Tänaval sai mulle lauldud "Ta elagu" ja plastmasstopsid kokku löödud. Kondasime ringi nii Go-Go baaride vahel kui geide tänaval, kus meile kohutavalt naljakaid teenuseid pakuti. Näiteks oleksime saanud vaadata šõud, kus Tai noorukid suures basseinis pisikeste alukate väel ringi ujuvad. Baariuste vahelt sisse kiigates sai nähtud uskumatuid stseene, mis trükimusta muidugi ei kannata. Nalja sai nabani. Üks kummaline šõu on siin Tais veel, mida meie Henriga eelmisel korral Taid külastades juba näinud olime. Nimelt ping pong šõu. Täpsustused ei taha kuidagi üle minu huulte tulla ja minu ontlikkusse blogisse trükitud saada. Aga kel endal fantaasiat jagub, võin öelda, et see sisaldab endast lava, suhteliselt alasti tai naisi ja pingpongi palle. See on korraga naljakas ja rõve, ei midagi muud. Lasime ühel tüübil end ära veenda, et võime oma jookidega sisse minna ning peame ostma vaid 30 eek joogi juurde. Rohkem midagi. Mis siis ikka, istusime maha ja saime taas palju nalja. Kuni järsku saabus emand arvega, millel 700 bahti asemel ilutses number 10 000 bahti - tema jutu järgi oli esimene jook 100 eek, šõu vaatamine teist sama palju, oma joogiga sisenemine veel sama palju ja midagi veel. Mulle tuli meelde, et ka eelmisel korral oli arvega mingi jama ja me päris sõpradena ei lahkunud. Samuti oli äsja enne meid mingi seltskond sama moodi poole šõu pealt väljunud. Mutt oli maruvihane, silmad tahtsid peast välja hüpata, kui ta karjus täiesti kõrist: "Out!", ise näpuga ukse poole vibutades. No me olime ausaltöeldes näinud ka juba piisavalt, maksime oma kokkulepitud 30 eek maksvad kokteilid kinni ja lasime jalga. Mees, kes meid sinna juhatas, oli muidugi tänavalt kadunud. Kah omamoodi äriplaan, ma usun, et mõni hakkab karjuvat mutti nähes kindlasti kartma ja maksabki esitatud arve ära.


Ringi trampimine väsitas päris ära, nii istusime oma topsidega maha suure tänava ääres, paari suveniirimüüja plastmasstoolidele. Vaatasin seda lõbusat seltskonda ja mõtlesin, et milline vägev kontrast - kõigepealt absoluutne fine dining, parim restoran, kus ma iial söönud olen ja siis "piknik" punaste laternate tänaval pisikestel värvilistel plastmasstoolidel. Kohutavalt lahe! Ma sain tõeliselt erilise sünnipäevapeo!


Aga üllatused polnud sellega veel lõppenud. Hommikul laulsid mu üles Henri ja Mann, käes imeilus hiiglaslik lillekimp mu lemmikutest - valgetest liiliatest ja roosidest. Mann oli joonistanud kaardi sisse meie pere, kõigil suud kõrvuni, kätest kinni ja igal ühel süda rinna peal. Taevas paistis rõõmsameelne päike. Kaardi sisse oli Mann käskinud kirjutada nii: "Kallis Jutake! Me väga väga armastame sind. Jutakene, Mann ja Henri sind väga armastavad. Oled meile väga kallis!". Mis sa veel hing tahta oskad. Lisaks oli hotell omaltpoolt mulle saatnud kaardi ja maitsva šokolaadikoogi!


Suured tänud kõigile, kes mu juubelit meeles pidasid, kõigile õnnitlejatele ja kõigile osalejatele!
Head Vabariigi aastapäeva sõbrad! Meil on täna suuremat sorti eestlaste pidu siin meie juures planeeritud, nii et võtame koos teiega Eesti terviseks!

Nagu näha on siin meie virtuaalsel reisil juba pikemat aega täielik vaikus. Arvatavasti tekib küsimus, millega me siis tegeleme. Kas pole millestki kirjutada või pole aega. Õnneks on viimane variant õige. Aega pole, kuna nii hea on heade sõpradega klaasikese külma veinikoksi kõrval õhtul terrassil istuda, juttu ajada, tähti piiluda ja tsikaadide siristamist kuulata. Kuna ma selliste tähtsate tegevustega tõsiselt ametis olen, siis lisan taas pundi pilte, et meie tegemistest veidi aimu saada.
Terviseks!

Mann söödab ahve; villas; Mann ja sõbrad elevandil

Tai idarannik; naised elevandi seljas; villas

Meie privaatlaevuke; Mann keset merd ujumas; sõbrad elevandi süles

Väsinud meremees; Tai rannik; ahvitreener Henri

Laevaproua; kalastusvalmis; ahv kurgijahil; ahvibeebi

Jupikesed villast ja mereretke vaade

Elutuba*2; värvilised varbad merel

Stseenid meie villa sisekujundusest


Stseenid meie villa sisekujundusest


Elukad, kellega me koos elame ja üks magamistubadest
Umbes tunni aja pärast algavad kaks nädalat, mida oleme oodanud juba alates ajast, mil oma maailmareisi alles planeerisime, seega üle aasta. Osake meie maailmareisiunistustest oli alati olnud meie kallite sõprade külaskäik kuhugi, kus me parajasti maailmas asume. Ja nüüd ongi see käes, kohe kohe astuvad uksest sisse minu kallis õeke Eva oma imearmsate laste Roberti ja Agnesega. Kahjuks ei õnnestunud neil sel korral Kallet kaasa rabada, kes peab külmal Inglismaal kontoris istuma, kui meie siin päikse käes peesitame. Aga me saadame talle mõttejõul osakese sellest päikesest! Ja teisipäeval saabuvad meie kallid sõbrad Maarja, Lauri, Petra, Viljar ja Merka. Ja siis järgneb kaks nädalat ralli ja tralli. Nii et peale seda on oodata veel viimaseid põnevaid Tai-postitusi enne, kui märtsi keskel Hiina ja Jaapani poole edasi liigume!


Mina vesistan nüüd veel tunnikese külaliste auks kokkupandud puuviljavalikut silmadega süües, enne kui neile troopika maitseid tutvustama saame asuda!

Päikest ka teile kõigile!
Ükspäev ma hakkasin mõtlema, et enamasti käime mööda maailma ringi ja jäädvustame pildile peamiselt kauneid vaateid ja kohti. Aga tegelikult peitub suur osa koha võlust meie igapäevaarusaama järgi hoopis tavalistes või isegi koledates asjades. Nii ma siis haarasingi fotoka kaenlasse, kui ühel eriti kuumal ennelõunal roosat pidžaamat, sibulasoengut ja lillelisi päikseprille kandva Manniga kodulähedale sisseoste tegema läksime. Lapsed pidžaamas tänaval (või isegi täiskasvanud samas kostüümis) pole siin mingi erandlik nähtus, seda juhtub iga päev ja tundub, et ka preili Mannile on see komme silma hakanud. Nüüd jagangi teiega siin kõike, nii ilusat kui mitte, mis kaamerasilma ette jäi. Loodan, et saate grammikese Tai-feelingut kõigele varemkirjutatule/pildistatule lisaks!


Nii kuninga lipp, kui Tai lipp on paljude aedadel alati lehvimas (mõned juba ribadeks räbaldunud); Naabri granaatõunad ähvardavad pähe kukkuda


Nendes rookatusega onnides süttivad öösiti neoontuled ja käima läheb midagi ööklunitaolist; Vaimude maja kogu oma ilus; Väga pilvine taevas


Sellised elektrikaablid jooksevad äärelinnatänavate kohal, kesklinnas on neid puntras vähemalt 3 korda rohkem, vahel nii madalal, et Henril on oht peadpidi neisse takerduda; Meie poe ees asuva nuudlirestorani nõudepesutsoon; ... ja koka abilaud :)


Mis te arvate, miks koer just seal seisab... ega ta loll ei ole, siinsed koerad (ja neid on palju) on hästi aru saanud, et kuuma ilmaga tasub paigal olla, varjus olla ja lõõtsustada; on ju võimas puu, Mann tahaks seda hirmsasti Peedule kaasa võtta; selle väsinud olemisega maja tahaks jälle mina kaasa võtta, sobivasse kohta maha panna ja sinna väikse vanakraamipoe teha


Ei tähenda, kas oled rikas või vaene, iga tai kodu on täis lilli ja lillepotte; Restoran tänavanurgal, mitte kuigi hea; Pesumaja kuivati - päike on nii käre, et käterätid võib tihedalt kokku suruda, ikka kuivavad ära


Meie majast umbes 100 m kaugusel asub õu, kus igal õhtul tegutseb Tai poksi (ehk Muay Thai) kool, päeval on tossud-kindad varna visatud; Iga maja juurde kuulub kindlasti ka suur pott vee ja veetaimedega


Tuul on palmilehtede otsad ribadeks rebinud; Meie majadekompleksi juurde kuuluvad vaimude majad, meil on palju maju, seega ka suured majad vaimudele, Tai kodanikel on siiski ka enda aias väiksemad eksemplarid; Siin, otse tänava ääres, asubi õhtuti Tai poksi kool, tagurpidi punutud korvid on tegelikult kukepoksi kukkede kinnihoidmiseks


Pidžaama-Mann põõsas ja kodutänaval; Lopsakas troopika meie tänaval; üks suhteliselt lai kõrvaltänav, mõni on nii kitsas, et motikagagi on keeruline manööverdada

Veel veidi õiteilu; Tüüpiline Tai majanumbri kujuke - traditsioonilistes Tai riietes nukk, kes kummardab (teeb Wai) ja ütleb tere tulemast; ainuke Tuk-Tuk, mida tol hommikul nägime, seega pole pilt just kuigi hea :)