Teekond...

SUURED, SUURED TÄNUD KÕIGILE ÕNNITLEJATELE!

Samoale puhkusele sõites (naljakas eksju, sõitsime Samoale, et puhata suurest puhkamisest) pidime Aucklandis Lizi juures ärkama kl 2.30 hommikul. Kui Mann kuulis, misasjus teda keset ööd üles kupatatakse, oli ta kohe valmis nagu 5 kopikat. Juhuslikult sattus meile taksojuhiks Samoalane, kes kodumaa elust terve sõidu jooksul ülevaate andis. Poolhiinlastest esivanematega 14-lapselisest perest pärit mees jutustas, kuidas tema vanemad olid Samoa mõistes rikkad inimesed. Isa oli väikse poisina kaotanud kogu oma pere haiguspuhangu tõttu – ema, isa ja 5 õde-venda. Päranduseks jäi talle suur banaaniistanuds. Istandus tõi sisse veidi raha, aga kuna "Samoal elades raha vaja ei ole" (nagu taksojuht ise ütles), anti kogu teenitud raha kohalikule külale ja kirikule. Samuti toideti- riietati istanduses töötavad lapsed, kuna koolis käimine pole paljude siinsete laste meelistegevus (või ei ole neil selleks lihtsalt võimalust, sest ka avalikud koolid nõuavad mitmetuhande kroonist aastast õppemaksu, mis maainimestele tihtipeale üle jõu käib).

Kogukond ja kirik on Samoal kaks kõige tähtsamat asja. Suguvõsa elab lähestikku koos. Ühises kasutuses on seinteta suur katusealune ehk fale, kuhu ööseks pannakse magamiseks maha roomatid. Peenemates peredes on faledes isegi pinged ning eriti peentel fale taga ka poolkinnine majaosa. Elanikud peavad oma koduümbrusest väga lugu, majad on ilusti värvitud, aiad pügatud, lilled õitsevad, muru niidetud. Tähtsamad omaksed (näiteks külavanemad) maetakse huvitaval kombel otse maja kõrvale, keset iluaeda. Neile on ehitatud ilusad valged maapealsed hauakastid, mis on alati värskete lilledega kaunistatud. Aegajalt võib näha kohalikke hauakividel pikutamas ja aega veetmas. Ju peavad pealikutega nõu! J

Samoalased on tohutult katoliiklik rahvas. Saareriigi kõige kaunimad ja võimsamad ehitised on vaieldamatult ohtrad kirikud, mida võib leida igast külast ning vahel ka nende vahelt. Ühel pühapäeval panime ka meie end ontlikult riidesse ja käisime Samoa jumalateenistust vaatamas – inimesed olid üleni valgesse riietatud, parimad riided seljad, prouadel suured valged kübarad peas ja kõik laulsid oma ilusas keeles täiest kõrist kirikulaule. Ilus!

Inimesed on ilusad. Naised on alati sätitud, värvilistes traditsioonilistes riietes, mis enamasti tähendab suurt lava-lava ehk riidest lina, mis on siis ümber keha seelikuks keeratud. Ja sama kannavad ka mehed. Naistel, pisikestest tüdrukutest kuni vanade naisteni, on alalõpmata kõrva taga värske lilleõis, mis nende mustade läikivate juuste taustal on väga ilus. Näojooned on naistel täpselt nagu Gauguini Tahiti maalidelt maha joonistatud :). Naised on hästi graatsilised, kunagi ei paljasta oma keha liialt. Mehed on hästi mehelikud ja enamasti ka heas vormis.

Aga meie taksojuht… ühel hetkel hävitas suur torm kõik nende pere istandused. Vanemad püüdsid asja uuesti käima lükata, aga edutult (minul vanal kibekeelel on muidugi oma teooria, miks asi käima ei läinud ja see põhineb faktil, et samoalased ei armasta ülearu vaeva näha, elu on niigi lill!). Jupihaaval hakkasid vanemad oma lapsi Uus-Meremaale tööle saatma, sest sealsed palgad olid siinsete inimeste jaoks ulmelised. Meie taksojuht kavatseb igatahes oma pensionipõlve Samoale pidama minna!

Meie jõudsime Samoale päev varem kui olime tulema hakanud. Rõõmsameelne Samoa stjuardess teatas, et "kui teil teisipäeva väga hästi just ei läinud, siis nüüd saate seda asja siin Samoal parandada ja alustada uut ning paremat teisipäeva". Juba lennukiaknast nägin, et niivõrd ilusat helesinist merd pole ma ealeski varem näinud ning väljudes lõi meile vasti ka kauaigatsetud niiske kuumus. Kõrvu kostis rütmikas muusika, mis, nagu varsti selgus, oli saabujaid tervitava lennujaamabändi töö tulemus! Väga meeleolukas!

Kuna meil ei olnud broneeritud ei majutust, ega rendiautot, mida kavatsesime majutuse otsimiseks kasutada, seadsime sissejuhatuseks sammud turismiinfosse. Mis, nagu hiljem selgus, oleks selguse mõttes pidanud kandma nime "pähemäärimiskabinet" vms. Sealsel korpulentsel daamil oli meile "parim võimalik rendiautopakkumine", mis meid oma 600-eek suuruse päevahinnaga kuidagi ei veennud. Kui me siiski ise otsustasime linna autojahile minna, väitis tädi, et ainus viis linna saada on kasutada takso teenuseid. Oleme juba üksjagu reisinud, et selliseid udujutte mitte uskuma jääda. Samuti ka mitte taksojuhtide jutte, kes meid samas veenda püüdsid. Ronisime aga oma kottidega üles maanteele ja asusime koos kohalikega liinibussi ootama.

Ja peale oma 30-minutilist ootamist ta tuligi. Akendeta kirevavärviline uunikum. Mahtusime hädavaevu peale. Muusika kais kõvasti, tuuleke liikus ja buss roomas edasi ehtsamoaliku aeglusega, oma 30 km/h (maanteede kiiruspiirang on siin muidu lausa 56 km/h). Peatus igas külas, paar inimest maha, mõned juurde ja edasi. Uute inimeste sisenemise järel istusid võõrad inimesed teineteisele sülle, et juurdetulijad istuma mahuksid. Vasakul absoluutselt smaragdivärvi meri ja paremal imeilusad külad, oli tegu igati võluva tunnikesega.

Samoa pealinna Apiasse jõudnud, vinnasime oma kotid selga ja asusime üle 30-kraadises kuumuses ning lauspäikse all autot otsima. Leidsime ühe toreda pool-uusmeremaalasest noormehe, kes peale mõningast jutuajamist meile 90 talase (ca 450 eek) päevahinnaga auto rentis, kuigi olime olnud nõus ka 100 talat maksma. Kohalikud tõesti hoiavad sõpru!

Asusime elamist otsima ning lõpetasime Taufua rannafaledes, mille kunagi netis surfates esimesena kõrva taha pannud olime. Tegu ei ole mingi luksusega. Meil isegi vedas, saime esimeseks neljaks ööks seintega putka, mille ees ilus rõdu. Edasipidi kolisime ümber seinteta traditsioonilisesse falesse, mille keskele asetatakse mattide peale madratsid, lined ning madratsi kohale moskiitovõrk. Nagu magaks meres, lained laksuvad, meri mühiseb, vahepeal karjuvad gekod ning ladistab vihm. Taufua asub Lalomanu rannal, mis on vaieldamatult selle saare ilusaim rand. Hinnad on siin saarel röögatud. Ilusa kuurorthoitelli eest tuleb maksta 2700-6000 eek öö ilma söökideta. Meie majake kolmele maksis ca 1000 eek, aga sisalda meelelahutust ning hommiku- ning õhtusööke. Kahel õhtul serveeriti hiiglaslikke vähke ning toimus traditsiooniline fiafia õhtu – rahvatantsud, -laulud, tulešõu jne. Pühapäeval oli hinna sees ka samoapärane lõuna. Minu lemmikud on siinses köögis kaks rooga toorest kalast – kookospiimas marineeritud tuunikala (oka) ning seesamiõlis ja sojakastmes vürtsine havai kala (poke).

Saar on lihtsalt imeline. Nii sinist merd pole ma kuskil mujal maailmas näinud ning nii paksu ja lopsakat džunglit samuti mitte. Kõikjal õitseb midagi, ka lihtsalt metsikult metsas ja teeäärtes. Erivärvilised hibiskused ja minu lemmikud frangipanid on eriti imetlusväärsed. Mulle meeldib eriti, et siin pole ei mürgimadusid ega kiskjaid. Hea rahulik on oma seinteta hurtsikus magada. Ainult 5 cm mardikad kipuvad meid õhtul külastama.

Teisel päeval käisime Apias kalaturul ja muidu turul. Valik ei olnud eriti muljetavaldav. Aga me ei suutnud uskuda, et sellises kliimas midagi muud peale kõrvitsa ja kookose ei kasvatata. Uurisime siit ja sealt ning pika pärimise peale saime kontakti Põllumajandusministeeriumiga. Sealne meeldib proua kutsus meid istandusi vaatama. Tuligi välja, et meil oli õigus. Siin kasvatatakse tohutut kogust erinevaid puu- ja köögivilju. Sõitsime koos toreda mehega, kelle nimi oli Seitse, mööda erinevaid kohvi, kakao, vanilli, tsitruste, pipra, taro, nooni, duriani jms istandusi ning tulime tagasi, kotis supermaitsev puuvili naljaka nimega Soursop, paar värskelt puu otsast võetud vanillikauna, oksake mitmekümne musta pipra teraga ning hulk värsket sidrunit.

Peale istanduste külastamist andsime oma rendiauto ära ning asusime liinibussiga koduteele. Seisime bussijaamas ja otsisime paljude kirevavärviliste busside seast sellist, millele oleks kirjutatud Lalomanu. Õks värskete kapsaste kotiga härra tuli meie juurde ja ütles, et kõik Lalomanu bussid lähevad küll siit, aga just see, päeva viimane, läheb teisest bussijaamast. Kell oli juba 16.20 ja meie buss pidi väljuma 10 minuti pärast. Võtsime siis takso ja kimasime teise bussijaama. Leidsime eest tühja bussi. Vaid üks mees külitas tagaistmel ja teatas, et enne kl 17 ei liigu buss kuhugi, kuna ootame töölisi. Ootasimegi siis kuni buss pilgeni täis läks. Võõrad inimesed üksteise süles, kõik vahed asju pilgeni täis topitud. Lõpuks sõit siiski algas. Sõitnud oma 2 km, tehti peatus. Kui kõik hakkasid välja minema, uurisime milles asi. Minu kõrval istuv noor naine ütles, et kõik lähevad sisseoste tegema, sest muidu läheb pea kahetunnise sõidu ajal kõht tühjaks. Väga kummaline. Meie igatahes suudame ilusti terve selle aja söömata olla, ning istusime aga bussis edasi. Kõik tulid suurte kottidega ning naaber tõi Mannilegi kõrrega šokolaadipiima. Kui kogu rahvas bussis oli ja meie mõtlesime, et nüüd läheb sõit lahti (sest meil oli kindasti vaja õhtusöögile jõuda), tuli ühele mehele meelde, et tal oleks vaja veidi kanistrisse bensiini osta. Ootasime siis rõõmsal meelel tema ka ära. Sõitu saatis pidev uimastav kogus vingugaasi, aga muidu oli tõesti tore. Kuulsin oma naabrilt, et kuigi igas külas on endiselt traditsioonilised ravitsejad, käivad naised siiski oma arvukaid lapsi sünnitamas haiglas. Ning et ainuke rahaline abi on siin pension, ei laste ega töötu olemise eest ei anta midagi. Iseenesest ka väga loogiline, pooled ei käi niikuinii tööl, abiraha saade läheks ta veel väiksema tõenäosusega tööd otsima. Iga kord, kui keegi bussist väljuma asus, tõusid noormehed püsti ja hakkasid väljuja asju bussist välja aitama.

Manni sünnahommikul kaunistasime kogu rõdu värviliste õhupallidega, panime lauale hunniku komme sädeleva nr 4-küünlaga keskel, kuhjaga valge-roosasse pakitud kinke, printessipildiga topsid ja taldrikud. Lilli asendasid rannast toodud kivid ja teokarbid. Peale kolme laulu ärkaski sünnipäevalaps üles (kuigi hiljem küsis ta meie käest, miks me talle hommikul midagi ei laulnudJ). Küll ta oli õnnelik, kõigi kinkide üle, selle üle, et me kuhugi ei sõida, et meri on siinsamas, et soe on… Nii et oli väga tore! Inimesed ümberringi muudkui õnnitlesid, mõni tõi väikse meenegi. Nii et pidu missugune! Mann sai muuhulgas sünnipäevaks printsessi-seljakoti. Teine oli seest veidike katki. Vana kinkis Mann koos mõnede teiste väiksemate mänguasjadega kohalikele külalastele, kes olid selle üle ütlemata rõõmsad. Nii et Mann sai heategevusega ka veidi tegeleda.

Ülejäänud aja olime niisama. Ärkasime vara, ca kl 7 paiku, sõime hommikust, päevitasime, ujusime, sõime lõunat, jõime kokteile, snorgeldasime, sõime õhtust, lobisesime teiste rännumeestega (pean jälle tunnistama, et inimesed on nii toredad, viisakad, abivalmid ja meeldivad, et mina tahan ka kohe paremaks saadaJ). Henri kohtus vee all suure barrakuudaga. Päike on siin nii kange, et pilvede all päev otsa rannas veetnud, olime üle keha ära põlenud. Järgmistel päevadel olime hoopis ettevaatlikumad. Saime siit endale tõelised sõbrad – Guy ja Evie Uus-Meremaalt. Loodetavasti õnnestub nendega sel nädalavahetusel veel kohtuda.

Pidasime Samoad ka piisavalt heaks kohaks, kuhu maha jätta esimene kahest kaasavõetud Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Nii et kui keegi seda lugeda soovib, siis Taufua raamaturiiulil on üks eksemplar täiesti saadaval.

Lennujaama sõitsime jälle kohaliku bussiga. Aga see oli omaette elamus. Kui te arvate, et Eestis on vahel bussid täis, siis see siin on midagi täiesti uut. Inimesed istusid kolmes kihis üksteise otsas, kõik vahekäigud olid paksult täis, ustest ja akendest rippusid kehaosad välja. Kohutavalt naljakas. Ja aina juurde neid tuli. Imekombel saime õiges kohas maha ja lennukile. Nüüd oleme Christchurchis ja asume Uus-Meremaa lõunasaarega tutvuma. Lennud läksid hästi ja Aucklandi lennujaam oli väga kobe magamiseks, ainult et hommikuks oli Manni uus kott koos kinkidega varastatud. Õnneks oli varas selle tualetti jätnud peale seda, kui ta sealt midagi väärtuslikku ei leidnud. Ja meie saime oma hingelise väärtusega kraami kõik tagasi. Õnneks saime oma ristsed sel viisil kätte. Edaspidi oleme ettevaatlikumad!