Teekond...

... ega muud polegi, kui et kes veel küllalt ei saanud meie reisist seda blogi lugedes, need on oodatud homme õhtul, st neljapäeval 29. aprillil, telerite ette Ringvaate saate ajal, kus me oma reisist paari sõnaga räägime!

Terviseks! Pool aastat selja taga, pool ees!

Meie reisijuttude usin lugeja Red Whortleberry tuletas meile meelde, et võiksime reisi algusest poole aasta möödumist ühe korraliku kokkuvõttega tähistada. Suured tänud selle hea soovituse eest, kuidas me küll ise selle peale ei tulnud. Ajud olid vist liiga hõivatud… puhkamisega.

Tuleb tunnistada, et mäletame uskumatult hästi alates reisi algusest kõiki, kelle juures elasime – järjekorda, nimesid, nägusid, tegusid, kodusid… Meenutame vahel ka Mannile, et kas mäletad veel suurt valget koera Pacy´t Tšiilist või väikest sõpra Katherinat Brasiiliast. Ja üllataval kombel ta mäletabki – tavaliselt mõtleb veidi ja ütleb siis: "aa, jaajaa, seal oli ju nii et…" ja jutustab siis mingi seiga, mille meeles pidamine meile täitsa kummaline tundub. Laste värk! Mäletame hästi toite, mida sõime ja isegi tundeid, mida tundsime.

Alguses olime teiste juures elades äärmiselt tagasihoidlikud. Kummaline tundus ikka alguses teiste koju sisse sadada. Me vist isegi ei küsinud algul tekke juurde, kui külm oli – tõeliselt ennastohverdav viisakus. Muretsesime üleliia, kas me ikka oleme piisavalt viisakad või ega me oma pererahvast kuidagi ei solva. Raske oli neist mõtetest lahti saada. Aga peale väikest treeningut harjusime sellise mustlaseeluga ära. Uude koju minnes uuris Mann alati esiteks, kas seal lapsi on, kui vastus eitav oli, siis küsis ta, kas koeri-kasse on, mis ajas ka asja ära. Vahel ei olnud ühtegi neist, siis püüdsime Manni mõne muu uue kodu üksikasjaga rõõmustada, kasvõi näiteks sellega, et lapsi-loomi pole, aga me oleme seal ainult 2 ööd. Teiste kodudes elamisega harjumine võttis vast umbes kuu või nii. Edasi me enam nii palju ei muretsenud. Saime aru, et kui inimesed on oma uksed võõrastele avanud, siis on nad ka arvestanud sellega, et inimesed, rahvused ja kultuurid on erinevad. Ühel hetkel, umbes kolmandal kuul, avastasime järsku, et äkki võtame võõraste juures elamist juba liiga kergelt… äkki kergemalt, kui võõrustajad ise. Sellele mõttele ajendas meid paar korda ettetulnud lugu, mis on järgmine: saabusime uude koju, meile näidati meie tuba, kiitsime ja tänasime, panime oma kaasatoodud kraami külmkappi ja hakkasime tassikese tee kõrval tutvuma. Peale koosviibimist tahtsin mina muidugi meie järelt ise ära koristada – haarasin nõud, marssisin kööki, küürisin, kuivatasin ja hätta jäädes küsisin abi. Järsku avastasin, et perenaine seisab minu kõrval, vaatab suurte silmadega, muigab ja ütleb, et "sa oled vist küll väga harjunud juba võõrastes köökides toimetamisega!". Ega keegi pahaks ei pannud, Couchsurfingu inimesed on tõeliselt avatud, aga pani mõtlema. Meie marsime ju mitu korda nädalas uude võõrasse koju sisse, aga mõned meie võõrustajad võtsid külalisi vastu võibolla kaks korda aastas. Sellest alates püüdsime ennast rohkem kõrvalt jälgida ning mitte enam nii vabalt teiste kodus elamisse suhtuda.

Kõige eredamalt on meeles Brasiilia. Me oleme seda omavahel nii palju arutanud, et millest see tuleb – kas sellest, et Brasiilia oli esimene sihtkoht ja seega suutsime nn valge lehena kõike paremini vastu võtta või oligi seal midagi enamat. Arvatavasti mõlemat. Brasiilia inimesed on nii sõbralikud, elavad, temperamentsed, et nendega koos aja veetmine on elamus omaette. Brasiillased kutsusid meid kõige rohkem oma koosviibimistele kaasa – mäletate üritusi Niteroi kalaturul, feijoadat onu Jose juures või bobo söömist Francesca pool, Lauren ja Daniel tulid meiega isegi kaasa Pantanalis ringi rändama. Brasiilia köök oli täis tõeliselt häid üllatusi, road, millele võrdväärseid vastaseid meil kuskil enne Taid saada ei õnnestunud. Pantanal, võrratu Pantanal, oma puutumatusega, ärkamine ahvide möirete peale, toore lihaga piraajade püüdmine, olles ise ümbritsetud krokodillidest, imelised sinised Azul Ararad…

Kõige suurem pettumus oli meie jaoks Austraalia (mida tähelepanelikud lugejad kindlasti juba teavad). Ootused olid suured, kavatsesime veeta seal palju aega ning üksjagu ringi rännata. Aga peale ohtrate kängurude, aborigeenide ja mõne koaala ei olnud Austraalia meie jaoks piisavalt eriline. Inimesed, kelle juures elasime, olid toredad, aga üldiselt jäi mulje, et keskmine austraallane ei ole nii tore, kui keskmine uusmeremaalane. Näiteks, kui me liikluses midagi tobedat korraldasime (mida vastupidise suunaga liikluses ikka ju ette tuleb), lehvitas Uus-Meremaa autojuht meile rõõmsa näoga, Austraalias vehiti sama asja eest meie nina ees keskmise näpuga! Aasias väikse raha eest tõeliselt suuri elamusi nautides mõtleme vahel kibedalt kõigile neile kallistele kroonidele (ja sadadele ja tuhandetele kroonidele), mis Austraalias sai mõttetult kulutatud. Aga tuleb tunnistada, et oleme siiski äärmiselt rõõmsad, et oma reisi käigus seal ära käisime. Oleksime olnud kordi ja kordi rohkem pettunud, kui oleksime tulevikus kaks aastat korralist puhkust säästnud ning raha kogunud, ostnud hirmkalli lennupileti ning siis leidnud end keset Austraaliat – ilusat maad, mis on liiga kallis, et elu nautida!
Hetkel tundub meie esimese aasta riikide pingerida järgmine:
1. Tai
2. Brasiilia (Brasiilia jääb Taile grammikese alla peamiselt sellepärast, et sama raha eest ei saa Brasiilias nii luksilt elada, kui Tais, ning seetõttu, et brasiillased on peamiselt eurooplaste järeltulijad, seega meie kultuurile sarnasemad, kuid taide kultuur on maailm omaette)
3. Uus-Meremaa
4. Samoa (90% tänu võrratult ilusale ookeanile)
5. Argentiina (meile jäi tunne, et Argentiinas on veel lõputult palju meile pakkuda, aga me peame võtma aega ning minema tagasi suvel)
6. Malaisia (võibolla oleks Malaisia eespool, kui me poleks sinna jõudes nii väsinud olnud. Ja tagasi läheksime ennekõike Borneole)
7. Tšiili (raske oli Tšiilist sotti saada. Tuleks vist uuesti suvel minna. Aga kui valima peaks, läheks enne Argentiinasse)
8. Hong Kong (Hong Kong oli tohutult põnev, aga kahe nädalaga saime kõik soovitu ära vaadatud, enam tagasi ei läheks)
9. Austraalia

Muidugi oli eredamaid hetki ka mujal. Argentiina Iguazzu kosed ning kodune grillipidu Paola juures. Tšiilis õppis Mann uisutama. Uus-Meremaa maoorikülad ja võrratu võrratu maastik. Samoa universumi siniseim ookean, liinibussid ja elamine seinteta majas. Austraalia kängurud ja koaalad. Hong Kongis söödud maod ja kilpkonnad. Malaisias, Borneol, nähtud ahvid ja maod. Aga kõige värvikamaks tegid meie reisi esimese poolaasta just toredad inimesed, kelle juures elasime. Ma ei kujuta ette, kui niruks oleks meie reis jäänud (võrreldes praegusega), kui oleksime ainult hotellides elanud. Kuigi, tuleb tunnistada, küll oli vahel hea hotellis olla, ainult eesti keelt rääkida või hoopis vait olla! Nii et seda ei muudaks me mingil tingimusel – kui tahad tõeliselt maailma näha ja võõraste maadega tutvuda, ela kohalike juures. Kui tahad puhata ja mängida, võta hotell! Meil on kohutavalt hea meel, et planeerisime väikse aja maha võtmise peale pooleaastast traali-vaalit. Me tõesti vajasime seda. Malaisias vajasime iga aktiivse päeva kohta juba kaks passiivset, nii väsinud olime. Mann hakkas keskmisest rohkem jonnima ning ajas meid sellega vaikselt hulluks. Borneol, enne Taisse sõitu, võtsime ilusa hotelli ja ühel päeval ei tulnud sealt vist isegi üldse välja. Inimvõimetel on piirid. Tegime isegi oma plaane veidi ümber – lühendasime aega Malaisias ning lükkasime Filipiinide külastuse kevadesse (selles otsuses oli oma osa mängida ka loodusjõududel).

Keegi kunagi küsis, kas oleme liiga palju asju kaasa võtnud või äkki hoopis midagi tähtsat koju jätnud. Tuleb tunnistada, et meie pakkimisnimekiri ei oleks enam saanud täpsem olla. Mul ei tule ühtki asja meelde, mida meil meie kottidest vaja ei oleks läinud (va mõned kangemad ravimid, mida ma tõesti loodan, ei lähegi tarvis, aga mille kaasavõtmise üle mul siiski hea meel on). Me pole ka kordagi mõelnud, et näe, selle asja oleks pidanud kodust kaasa võtma. Suure summa eest ostetud Malaronesid ei ole me siiani tarvitanud, aga pool aastat ja mõned troopilised maad on veel ees, nii et maha ma neid veel ei kannaks. Kui neid vaja ei lähe, siis loodan tagasitulles need kellelegi poole hinnaga maha müüa. Ja igavene paks Austraalia Lonely Planet ei olnud tassimisvaeva väärt, selle asemel oleksime pidanud Malaisia oma ostma.

Mida me siis teine kord teisiti teeksime? Ideaalne oleks reisida nii, et esialgu elada paari-kolme pere juures ning eluolust sotti saada. Siis tuleks rentida endale meeldivas linnas ja toredas linnajaos korter, ikka nii 2-4 nädalaks, ja kohalikku elu nautida, lisaks tuleks leida aega, et riigisiseselt ringi rännata ning põnevaid elamusi kogeda. Sellel ideaalil on mitu "aga", esiteks ei saa niimoodi aasta jooksul just kuigi palju erinevaid riike külastada ning teiseks vajab selline reis põhjatu koguse finantse.

Uksuge või mitte, aga me tõesti tahaksime midagi sellist kunagi veel ette võtta. Tahaks võtta oma auto ja rännata aasta Euroopa peredes ning köökides. Lisaks jäi veel kripeldama Lõuna-Ameerika – Amazon, suvine Argentiina, Peruu, Mehhiko … sinna läheme ka kunagi!

Põnevaid avastusi:
1. Maailma parim veiseliha on kindlasti Brasiilias – picanha lõige (eks näis, kas me peale Jaapani veiseliha maitsemist mõtleme ümber)
2. Kui sa tahad Rio de Janeiros ühistransporti kasutada, siis arvesta, et bussidel ei ole numbreid, peatustel ei ole nimesid ning peatustes ei ole sõiduplaane (paar sõna portugali keelt teeb imesid)
3. Enam parema hinna-kvaliteedi suhtega veine ei ole võimalik leida, kui Argentiinast, Mendozast
4.Ära sa jumalapärast Argentiinasse mine, kui jälgid pingsalt, et peale 18 õhtul ühtegi kalorit sinu kõhtu ei jõuaks – valmistu õhtustama kesköö paiku ning seda aega-ajalt otse kuumast veiserasvast tulnud pirukatega
5. Ära iial tee seda viga, et viskad Tšiilis bussiga sõites pileti enne sõidu lõppu minema – ühe 100 km otsa jooksul võidakse sinu piletit kontrollida isegi kolmel korral
6. Toorest kalast tehakse mõningaid maailma parimaid roogasid – ceviche, poke, oka…
7. Vaikse ookeani saartel, Uus-Meremaal ja Austraalias võid lauspilvisusega täielikult ära põleda – kuuldavasti pidi selle põhjuseks olema hiiglaslik osooniauk nende kohal
8. Kui Samoal on punktist A punkti B 50 km, siis varu selle läbimiseks liinibussiga umbes 3 tundi – kiiruspiirang maanteel on 53 km/h ja vahepeal tehakse poodides peatuseid, et inimestel kõht tühjaks ei läheks
9. Kui sulle ei meeldi, et võõrad naised, mehed, lapsed ja kotid (või kõik korraga) su süles istuvad, ära Samoal ühistransporti kasuta
10. Kui te arvate, et New York või Pariis on kallid, siis minge Austraaliasse, saate üllatuse osaliseks
11. Hong Kongi korterid on ikka tõeliselt väiksed, inimesi on lihtsalt nii väiksel pindalal nii palju, et nad elavad nagu silgud plekkkarbis
12. Hiina köök oli meie jaoks tõeline pettumus – kuigi saime proovida tõeliselt põnevaid toite, tüütasid Hiina maitsed meid ära juba peale esimest nädalat
13. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõigist neist maadest on kõige kaunimad naised kindlasti Hiinas
14. Malaisias värvitakse seinad ja uksed valgeks, aga neid ei pesta iial. Isegi muidu väga viisakas ja puhtas kohvikus või hotellis on uksed nii seest kui väljast lihtsalt räpased.
15. Kanna Malaisias rännates WC-paberit alati kaasas, kuna malaid kasutavad sellel otstarbel oma vasakut kätt. Kohalike päästmiseks šokist, kasuta söömisel alati ainult paremat kätt.
16. Ära istu Malaisias bussis kohale, mis ei ole sulle piletil ette nähtud – kohalikud ajavad kohutava täpsusega järge ning soovivad istuda just endale ettenähtud kohal
17. Kui sa tahad Tais kellegagi kokku leppida, siis pead ise täpse aja ning koha määrama, taid ei soovi sinu tundeid riivata, ning jätavad alati kõik otsad lahti öeldes "up to you!" (taid võivad sind küll seepeale pidada inimeseks, kes teistega ei arvesta)

... siis on ikka imelik tunne küll. Tundub, et nii ka minu kahel reisikaaslasel. Mann näiteks ütles üks päev: "ainult 3 päeva veel... mina hakkan vanavanaema järgi igatsema!" ja oli õnnetu näoga. Mina ütlesin, et ära muretse, küll me helistame talle. Manni nägu läks rõõmsaks ja ta lisas "jah, ja ma tahan et ta mulle siis veidi pannkoogi lõhna ka saadaks!" :)

Eriti kummaline on end ette kujutada homme varahommikusele Tallinna bussile. Istud seal ja mõtled, et aasta aega ei näe nüüd kedagi mahajäänud kodustest, ei näe Eestimaad ja kogu materjaalne elu on pigistatud 2 seljakotti.

Või siis tunne, kui ärkad oma soojas pesas hommikul ja mõtled unise peaga, et "issand kui jube, järgneva aasta peab igal hommikul ärkama võõras pesas".

Asjade kokkupakkimises ei ole minu jaoks juba ammu midagi erakordset - olen kolinud ja kolinud ja kolinud ja viimase 1,5 aasta jooksul igal nädalal oma kraamiga Tallinna-Tartu vahel tiirutanud.

Hirmu tekitab aga see, et me PEAME suutma kõikide asjade peale mõelda kohe, täna. Meil ei ole võimalust tegeleda asjadega siis, kui tagasi tuleme, nagu tavaliselt, kui lähed nädalaks-paariks reisile. Aasta aega enamus asju siiski ei oota. Siinkohal tuleb öeda: "Jumal tänatud, et meil on ID-kaart ja digiallkiri!". See teeb siiski nii mõnegi asja lihtsamaks ja võimaldab ühtteist ka teeolles ära ajada. Nii et elagu Eesti ja ID-kaart :)

Viimased 24 tundi on ausalt öelded valdav tunne olnud totaalne viitsimatus - et appikene, ma ei viitsi elada ula peal, võõraste inimeste juures, võõral maal. Ja veel nii kaua aega järjest. Umbes et "mille sisse me ennast küll mässinud oleme!" :). Hirm teadmatuse ees vist. Loodan, et see läheb siiski üle ja me suudame oma reisi nautida.

Nii et segased tunded! Palju segaseid tundeid!

Igatahes nüüd järsku ongi see mitu aastat mõeldud ja meisterdatud reis käes! Loodame siis, et leiate aega meie reisiga kursis olla ja kirjutate vahel meile siit kodumaalt ka mõne kommentaari!

Mõnusat tugitoolireisimist! Nagu Henri ütleb: "me lähme kontrollime ära, kas ta ikka on ümmargune!"

Kahjuks on maailm seatud nii, et oma armastatud kodu ei saa maailmasse kaasa võtta. Seetõttu otsib meie südalinnakodu häid elanikke, kellele pakkuda kodusoojust ja kõiki mugavusi. Korteris on 2 magamistuba, väike kontor ja suur elutuba-söögituba-köök. Korter asub miljööväärtuslikus piirkonnas, täielikult taastatud 1900 alguses ehitatud majas, teisel korrusel. Kõik kasutatud ehitusmaterjalid on looduslikud - lubikrohvid, kohupiimavärvid, kvaliteetsed pabertapeedid, taastatud laudpõrandad on töödeldud õliga. Korteris on lokaalne gaasiküte - küta nii palju või vähe kui ise tahad. Lisaks annab sooja elutoas asuv taastatud kamin. Köök on sisustatud parima tehnikaga - DeDietrichi induktsioonpliit ja intelligentne ahi, Siemensi külmik ja nõudepesumasin. Kokandushuviliste rõõmuks jätsin heade elanike kasutusse oma köögitarbed - pidulik serviis 12-le (et sõpradega oma kokandussaavutusi jagada), cannele-, muffini- ja koogivormid jne jne. Külaliste tuleku tarvis saab köögilaua pikendada kuni 10-le külalisele. Elutoa pehmemööbel on ekstramugav Ameerika firma Ashley toodang. Vannitoas on pesumasin ja kuivati Boschilt. Vannitoas on ka vann, kuhu mahub sisse terve pere! Kommunaalmaksud ja küttearved on meeldivalt väiksed! Korteri juurde kuulub maja taga kinnises hoovis asuv parkimiskoht.

Seda küsimust kuuleme ikka ja jälle - millised need kotid peavad olema, millesse kolme inimese aastane kraam ära mahub. Meie aga kavatseme kõigi aegade kõige väiksemate kottidega minna, ei mingeid kapisuuruseid Samsonite'e, millega me Türgis ja Egiptuses peesitamas käime. Seekord oli meil max tax esialgu 50-60 l kummalgi täiskasvanul. Mina leidsingi selles suuruses endale suurepäraselt sobiva, eelarvesse mahtuva, naiseliku seljakoti, millel isegi üks vallatu tikitud lilleke peal :) - Tatonka Isis 50. Henri oleks ka peaaegu leidnud. Seda siis, kui me oleksime piirdunud vaid ühe matkapoe külastamisega, kus teenindus oli küll väga armas ja soe, aga kus oleks meile ükskõik milline kott maha müüdud. Õnneliku juhuse läbi sattusime siis aga Tartus asuvasse Matrixi matkapoodi (kust ka mulle koti ostsime). Sealsed tõelised matkaprofid ütlesid kohe, et Henri on nii pikk, et temale on 50-60 liitrine kott väike. Jah, nii pikk mees peab seljas tarima piisavalt pikka seljakotti, kuhu mahub üle 80 l . Kuna aga matkakottide masstootjad midagi Henri kabariitidele vastavat ei paku, õmbles Matrix Henrile ise koti - valisime tegumoe, materjalid, võeti mõõdud. Kahe nädala pärast oligi kott valmis, sisse tikitud nimi ja riik, hind isegi soodsam kui tuntud firmadel.

Tuleb välja, et Tartus Võru tänaval tegutseb juba üle 10 aasta firma, mis toodab nn "tailor made" matkakotte. Nt kasutab ja kasutas nende kotte nii Alat Sikk oma alpinistidemeeskonnaga kui ka Uhhuu-tuur, lisaks veel sõjavägi, meditsiiniasutused jne. Nii et soovitame soojalt! PS! Pilt on Matrixi matkapoe kodulehelt!

Täna sai üks meie maailmareisivõrrandi tundmatu jälle lahenduse. Nimelt saabusid üle mere meie euroliidu passid, mille sisse oli lisandunud leheküljesuurune Brasiilia viisa. Niipalju saame me ka juba portugali keelest aru, et "quarenta dias" tähendab, et sambamaa lubab meil enda pinnal chillida täpselt 40 päeva. Ei päevagi rohkem, kui meie hetke reisiplaanid ette näevad. Aga ei saa kurta, peaasi, et olemas. Até logo!

Ei-ei, mitte teie kallid lugejad. Ikka meie! Vähemalt nii reageerivad enamus inimesi, kellele oma reisiplaane tutvustame. Alguses ma ikka noogutasin ja ütlesin, et "vist jah!" või midagi seesugust. Aga ühel hetkel hakkas mulle huvi pakkuma, mida inimesed meie reisi puhul siis nii hullumeelseks peavad.

Tuleb vist tunnistada, et kõige rohkem meie segasteks pidajaid arvavad, et me peaksime juba praegu mõtlema, mis siis saab, kui me tagasi tuleme. ERITI veel praeguses majandusolukorras. Mina jälle ütlen, et meil ei ole õrna aimugi, mis siis saab. Eks siis näis. See, kui me praegu ka iga päev tundide viisi mõtleksime, kuidas me järgmisest suvest alates oma elu siin Maarjamaal korraldama hakkame, ei viiks meid selles osas sammugi edasi. Praegu ei saa me tagasituleku tarbeks suurt midagi ära teha. Ja teiseks, oma haridust, ettevõtlikkust ja kogemusi me reisil kaotada ei kavatse, nii et ei ole me tööturu suhtes järgmisel suvel arvatavasti kuidagi teistsuguses olukorras , kui praegusel hetkel.

Seltskond number kaks peavad meid segasteks ennekõike sellepärast, et meiega reisib kaasas üks väike reisisell nimega Eva Maria ja vanusega 3. Mõne arust on see enesepiinamine, mõne arust on see lapsepiinamine, mõne meelest jääb Manni haridusteesse aastase lasteaiast eemaloleku tõttu suur must auk ja mõne meelest on see lapsele ohtlik ettevõtmine. Meie oleme enda jaoks selle asja lahti mõelnud nii, et kui hinges on reisikihk, siis on enesepiinamine seda kodus taluda ja et lapsele on parim olla koos ema ja isaga, kas kodumaal või teiselpool maakera. Mis puutub haridusteesse tekkivasse auku, siis mina ise pole päevagi lasteaias käinud. Ei olnud seetõttu mu haridustees ühtki auku, kõik 16 aastat läksid libedalt. Pealegi usume, et Mann saab selle aastaga unikaalse hariduse, mis arendab oluliselt rohkem, kui aasta ükskõik kui heas lasteaias. Ja ohtlikkuse kohta... elu ongi üks ohtlik ettevõtlmine, kahjuks on meil iga päev võimalus lugeda arvukatest kohalikest meediaväljaannetest, kui ohtlik on ka siin, Eestis, olla - sõita Tallinnast Tartusse või vastupidi, kõndida linnatänaval, magada oma kodus jne. Muidugi võib kõike juhtuda, aga igal pool võib juhtuda.

Seltskond 3 leiab, et segasteks teeb meid pea ees tundmatusse hüppamine - kus me magama hakkame, millega edasi liigume, kuidas võõras keeles hakkama saame. Siin pole muud öelda, kui et vaja on suur annus ettevõtlikkust ja mõõdukat planeerimist juurde. Inimesed on head igal maal!

Aga tore on see, et ükskõik, mis on olnud inimeste esimene reaktsioon, ei ole keegi jätnud lõppu lisamata, et "..., aga ikkagi superlahe!". "Ise ei tahaks, aga lahe, et teie lähete!" "Ise ei julgeks, aga lahe, et teie lähete!" "Olen isegi sellele mõelnud, lahe, et teie päriselt lähetegi!" jne jne. Ja selle toetuse ja seiklusliku suhtumise eest tänud teile kõigile!

Kui mu isa alati-hirmus-uudishimulikule naabrimehele meie plaanidest rääkis, siis tema erandlikult ei öelnud ühte ega teist, pani ainult oma nimetissõrme oma paremale meelekohale ja keerutas seda aktiivselt edasi-tagasi. Märkides sõnatult teadagi mida: "segased!" :)

Aastast reisi korraga ära planeerida on arusaadavalt võimatu. Ja lisaks ka täiesti ebamõistlik. Niikuinii läheb kõik teisiti ja siis on kogu päevadepikkune töö liiva jooksnud. Seega ei ürita ka meie seda teha. Esialgu oleme suutnud rohkem mõelda Brasiiliale, kuna seal plaanime veeta oma esimese pea pooleteise kuu pikkuse perioodi. Kui väga meeldib, siis kauem, kui ei, siis vähem.


Me pole ealeski Brasiilias käinud. Kui nüüd hästi järgi mõelda, siis meenub, et oma reisisihtide nimekirja lisasime Brasiilia juba ammu. Põhjused selleks olid mäletatavasti soe kliima, samba, võimas loodus, jalgpall ja minu sugulased, kellest terve hulk elab Brasiilias. Sugulastega kahjuks sel korral vist me siiski ei kohtu. Nad on kõik täiesti portugalikeelsed (me küll õpime, aga kardetavalt nii vabalt maiks suhtlema ei hakka, et sugulastega pikki vestlusi maha pidada), elavad Sao Paolos ja omavahel on neil mingid arusaamatused, mistõttu juhtuks suure tõenäosusega nii, et sõidaksime terve päeva bussiga Sao Paolosse ja kohtuksime üksiku portugalikeelse prouaga (kes on küll imetore, olen temaga ükskord telefonitsi vestelnud... kui tema portugalikeelset täiesti arusaadamatut rõõmsat jutuvada ja minu kohmetut ok... nice... hmmm... :) nii saab nimetada) paarikümneks minutiks ning sõidaksime terve järgmise päeva bussiga tagasi, sest Sao Paolo ei ole just kuuldavasti suur vaatamisväärsus (võibolla ma eksin, aga nii kirjeldas Sao Paolot sellesama toreda daami tütar, kes seal üles kasvanud ja nüüd Helsingis elab). Aga nii vürtsi mõttes võin lisada, et minu sugulaste nimed on nagu "Lihtsalt Mariast" välja hüpanud - Ricardo, Eduardo jms. Perekonnanimi täitsa eestimaine.



Brasiilia on tohutu suur maa, pindalalt Venemaa, Hiina, Kanada ja USA järel maailmas 5-ndal kohal (pindala 8,456,510 km2, võrdluseks Euroopa Liidu pindala on pea poole väiksem 4,324,782 km2), nii ei ole kuigi mõistlik püüda katta tervet Brasiiliat kuu ajaga. Niisiis, tuli teha valikuid. Põhisadamaks valisime kohe alguses Rio de Janeiro, Imelise linna, nagu teda kutsutakse (Cidade Maravilhosa). Oma tegeliku nime sai Rio, kui portugallased maabusid selles kohas jaanuaris 1501 ja arvasid ekslikult, et hiiglaslik laht on jõgi, sellest siis ka nimi "jaanuari jõgi". Linna, mis oli pikka aega Brasiilia pealinn, kuni enda ajalukku kirjutamise ihas võimukandjad eesotsas president Oliveira-ga otsustasid ehitada ristsõnalaadne nurgeline pealinn nimega Brasilia (1960). Võimas Iguazu juga, maailma kõige laiem, mis asub Brasiilia ja Argentiina piiril, hakkas kohe alguses tahtma kohta meie marsruudil. Mina tahaksin hirmsasti näha Salvador de Bahiat, kus võibolla enim kogu Brasiilias on säilinud aafrika kultuur, mis saabunud aafriklastest orjadega ja on aastasadade jooksul segunenud kohalikuga. Ja metsik loodus... kas sõita Amazoni või külastada vähemtuntud Pantanali, kus väidetavalt on kordi paremad võimalused näha loomi, linde ja liblikaid.


Hetkel tundubki siis nii, et Salvador jääb suure tõenäosusega välja ja Amazoni asemel valime Pantanali, lähema ja suurema faunanautimise võimalusega. Iguazzu on kindel, sest sealt (küll Argentiina poolt) lendame Buenos Airesesse. Püüame kogu hingest säilitada kainet mõistust ning vältida olukorda, kus kõige nägemise ihas unustad elu ja reisi nautimise ning kihutad pidevalt puruväsinuna punktist A punkti B. Eks näis, kas see meil ka õnnestub. Salvador on kergelt hinges ja ma mõtlen, et kui me sinna sattuma peame, küll me siis satume. Kaardilt vaadates on Salvadori Riost kiviga visata, aga tegelik seis, 25 tundi bussis, ei ole just kuigi meelitav. Kahjuks ei hiilga Lõuna-Ameerika vaatamata muu maailma sellealastele edusammudele odavlennuvõimalustega. Loodame reisiasjades abi saada ka toredalt Claudialt, kes meid Rios võõrustab ning kes lisaks omab koos itaallasest abikaasaga reisifirmat.


Pigem püüaks Brasiiliast ja tema rahvast aru saada Rios ja selle ümbruses mõnusalt aega veetes. Tahaksime külastada suurt saart nimega Ilha Grande, vaadata kaugele kaugele Corcovado mäe otsast, tantsida hoogsat sambat, juua mõni caipirinha (kokteil kange suhkrurooalkoholi cachacaga), näha suurlinnas asuvat vihmametsa, külastada kohalikku jalkamatši Rio suurimal, Maracana staadionil, süüa laupäeval riisi ja musti ube (feijoada),
ägada peale korralikku rodiziot (restoran, kus vahetpidamata tuuakse lauda kõikvõimalikku grillliha ja nii palju kui süüa jõuad), juua ära liitrite viisi värsket puuviljamahla, peesitada pruuniks kohalikel randadel, lobiseda tundide viisi oma brasiillastest võõrustajatega jne jne. Üheks nädalaks sõidame ka Rio lähedal asuvasse väiksesse linnakesse nimega Saquarema (väidetavalt Brasiilia surfipealinn, nii et mine tea, äkki proovime isegi ära), et aeg maha võtta. Nagu näha on plaane niigi palju.



Kuidagi tuleb jõuda Campo Grandesse (bussisõit on taas hirmuäratavalt pikk, nii et loodame leida soodsama lennuvõimaluse), et soetada sealt "tuusik" Pantanali külastamiseks. Pantanal on maailma suurim märgala, pindalaga kuni 210,000 km2 (võrdluseks, et Suurbritannia suurus on ka ligi 210,000 km2). Nüüd kujutage ette Suurbritanniat, mida läbivad ainult 2 kruusateed. Mõne aja eest hakkasid brasiillased ehitama korralikku teed läbi Pantanali, aga loobusid sellest poolepeal. Sest nad said aru, et ei ole mõtet ehitada teed, mis on enamus aastast niikuinii üle ujutatud ja seega saab ka kiiresti lõhutud. Reportaaži päriselt Pantanalis käinud kaasmaalaselt võite lugeda Niguleenu blogist. Pantanalis on hea õnne korral võimalik näha hiidanakondat (vabandage meelevaldse tõlke pärast), jaaguari, puumat, suurt sipelgaõgijat,
erinevaid ahve, kaimaneid (midagi krokodillilaadset) jne jne. Enamus "tuusikuid" sisaldab endas igapäevaseid giidiga metsaskäike, kord jala, kord hobusel, öist metsaskäiku (mille, ma arvan, mina Manniga vahele jätame) ja paadiga jõel kalapüüki. Ööbimisvõimalused ulatuvad telgist ja võrkkiigest mugavustega Fazendani (väikse hotellini). Millest, ma väga loodan, meie viimase valime.


Campo Grandest saab bussiga nagu lupsti Iguazusse, kõigest 8 tundi (siinsetes oludes tunduks see terve igavikuna). Soovitustejärgselt peaks veetma ühe päeva joa Brasiiliapoolses osas ja teise Argentiinapoolses (kus tegelikult asub rohkem, umbes 2/3 jugadest). Vale ongi kasutada sõna "juga", kuna tegelikkuses on seal kokku 275 juga 2,5 km pikkusel Iguazu jõe lõigul. Enamik jugasid on ca 65m kõrged, aga kõrgemad isegi üle 80m. Üks suuremaid, Saatana kõri (Devil's throat) on kõige tähelepanuväärsem oma U-kuju, 82m kõrguse ja 150 m laiusega. Nimi Iguazu, on oma nime saanud Tupi keelest ja tähendab "suur vesi". Legend räägib jugade tekke kohta nii, et jumal oli tahtnud abielluda kauni pärismaalase Naipi'ga, kes sõitis oma sureliku armastatu, Taroba'ga, kanuus. Jumal sai maruvihaseks ja hakkis jõe ära paljudeks jugadeks ning armastajad hukkusid.



Nagu ma juba kordi maininud olen, kõik plaanid on täiesti muutumisvõimelised vastavalt tujudele ja soovitustele. Nii et kui keegi on Brasiilias käinud ja midagi põnevat näinud, siis andke teada!


Brasiilia on meile kõigile tohutult tähtis. Ennekõike sellepärast, et hiiglaslik Brasiilia Amazon moodustab 30% kogu maailma vihmametsadest. Seal kasvavad 20% kogu maailma taimeliikidest ja umbes 2000 kalaliiki (Euroopas kokku ca 200). Kogu Amazon sisaldab endas 20% kogu maailma mageveevarudest ja toodab 20% kogu maailma hapnikust. Me kõik teame, et inimtegevus hävitab neid vihmametsi tohutu kiirusega. Aga hea on teada, et asjad hakkavad selles osas paremuse poole liikuma - kui 2001-2004 hävitati Amazonis igas minutis 10 jalgpallistaadionitäit vihmametsa, siis 2005-2006 juba 5 jalkastaadionitäit. Loodame, et tänaseks on see number veel väiksem. Looduskaitsele on kaasa aidanud ka fakt, et viimasel ajal on vähestele indiaanlastele, kes Brasiilias veel alles on, tagastatud suur hulk maad, nn Põlised maad. Põhimõtteliselt on 12% kogu Brasiilia maast antud 0,2% rahva kätte. Indiaani hõimud elavad siiani väga keskkonnasäästlikult ning neil on selle maa ainukasutamisõigus. Kui ainult hiiglaslikud suhkruroopõllud, millest toodetav etanool on Brasiiliale viimasel ajal nii palju rikkust toonud, kogu ülejäänud maad enda alla ei võtaks!


Lõpetuseks midagi lõbusat, et tekitada tõelist Brasiilia tunnet, kuulake:
Carmen Miranda "Chica, Chica boom chic"

PS! Kõik fotod on laenatud Google pildiotsingust, loodan ise varsti originaalid kõrvale laduda ;)

Mõtlesin eile õhtul oma kokkupakitud kodus und otsides, mida me selle reisi ettevalmistamiseks kõige rohkem teinud oleme. Ükskõik kui palju ma ka end reaalse maailma asjadega ära petta püüdsin, ikka oli selge, et kõige enam oleme unistanud! Mõttes oma reisi läbi mänginud, uidanud tihedates džunglites ja ujunud värvilistes meredes. Mann oli veel hästi pisike, elasime siis veel Tartus, kui unejutuks sai talle kirjeldatud, kuidas me terve perega Aafrikasse sõidame ja seal safaril erinevate loomadega kohtume. Aga tuleb tunnistada tõde, et lisaks sellele suurele unistamisele on tõesti vaja ka üht-teist reaalset ette võtta. Ajendatuna minu esimese postituse kaksikpostituse (aadressil jucjaco.blogspot.com) peale tulnud vastukajast, panen kirja mõned read sellise reisi ettevalmsitustest. Loodan sel teemal veel ja veel lisa pakkuda järgnevatel kuudel ja terve aasta jooksul.

On vaja:
*marsruuti (mitte täpset, aga enam-vähem, kasvõi lihtsalt, milliseid kontinente külastada kavatsed). Meie esialgne plaan oli Lõuna-Ameerika - Okeaania - Austraalia - Aasia - Aafrika. Päris ahne plaan! Aga lennukipiletipakkumisi ja nende hindasid võrreldes ja veidi ajakava vaadates saime aru, et millestki tuleb loobuda. Loobusime siis Aafrikast, kuna meile tundus, et kõige tõenäolisemalt õnnestub meil neist kohtadest tulevikus külastada just Aafrikat. Aasiat muidugi ka, aga Aasia on üks tänuväärne sihtkoht ja sellest me ei soovinud loobuda - odav, huvitav ja soe :).

*ümbermaailma lennukipilet (RTW). Loomulikult on võimalik otsida ka lihtsalt soodsaid pakkumisi ja siis nendega järjest edasi liikuda. Aga nt sellise marsruudi puhul, nagu meil, tuleb RTW kindlasti odavam ja hingerahu maksab ka midagi! RTW piletite hinnad algvad ligi 20000-st kroonist. Selle hinnaga peaks saama Londonist Okeaaniasse ja Aasiasse nt, peatuseid on selle raha eest mõistagi vähe. Internet kubiseb sedasorti infot pakkuvatest lehtedest, proovida võib nt Travelindependent, Roundtheworldflights, Solotraveller, Gapyear jms veebilehti. Või toksida Google-sse otsisõnad, nagu nt "RTW flights", "RTW tickets" või "Gapyear". Parimad piletid (eriti praegusel ajal, mil iial ei tea, kas mõni väiksem, või miks mitte ka suurem, lennufirma paari kuu pärast veel tegutseb) on need, mida pakuvad suuremad lennuallianssid, nt Star Alliance (sisaldab ka Aafrika võimalust), OneWorld (meie valik, parim, kui soovite külastada ka Lõuna-Ameerikat), pisut väiksemad SkyTeam ja Great Escapade. See tähendab ka, et on oluliselt rohkem lennuliine ja võimalusi valida sihtkohti ja kuupäevi. Lisaks pakuvad ümbermaailma võimalusi ka väiksemad pakkujad, nt Qantas ja British Airways kahepeale. Peale põhjalikku neile ja teistel lehekülgedel surfamist otsustasime OneWorld Exploreri 4 kontinendi pileti.
Lastega reisides tuleb arvestada, et lennukipilet maksab ka mõneaastasele 75% põhihinnast, koos lennujaamamaksudega, mis on lastele ja täiskasvanutele ühesuurused, tähendab see, et lapsepileti lõpphind on ca 85% täishinnast.

* Muud lennud. Suured lennufirmad viivad enamasti suurematesse linnadesse. Kuna vahemaad paljudes riikides on tohutud (Brasiilia ja Austraalia kui eriti ekstreemsed näited), on kohapeal hea edasi liikuda odavlendudega. Meie näiteks ostsime AirAsia „tasuta” kampaania ajal (kõik piletid olid müügil vaid lennujaamamaksude eest) piletid Malaisia, Filipiinide, Tai ja Vietnami vahel. Tänud M.-le väga kasuliku vihje eest. Odavlendude nimekirja koos nende tegevuspiirkondadega leiate siit.

*Vaktsineerimised. Kalkulatsioonide jaoks võib leheküljelt www.vaktsiin.ee järgi vaadata, millised soovitused külastatavate maade osas on. Aga tegelik seis tuleb kõige kiiremini välja, kui panete kinni aja reisinõustaja juurde. Räägite talle, kuhu teie reis teid viia võiks ja ta ütleb täpselt, milliseid vaktsiine vaja on. Tegu on päris täppisteadusega, nt Amazoni puhul on malaariatablette vaja, samuti on väike malaariaoht olemas Campo Grande poolses Pantanali osas, Campo Grande do Sul poolses Pantanali osas väidetavalt malaaria tablette vaja ei ole. Nii et see ettevõtmine tuleks jätta selleks ajaks, kui marsruut enam-vähem juba selge on. Samas mitte päris viimaseks nädalaks, sest paljud vaktsiinid ei hakka kohe mõjuma. Meie puhul oli vaja poole vähem süste, kui esialgsed oma pea ja interneti abil tehtud arvutused näitasid.

* Viisad. Õnneks ei ole paljude riikide jaoks enam viisasid vaja. Ja paljud riigid, kes siiski viisat nõuavad, väljastavad neid piirilt (Indoneesia) või interneti kaudu (nt Kambodža, Vietnam). Mitmed riigid lubavad meil eestlastel 90 päeva oma pinnal ilma viisata viibida (nt Argentiina, Tšiili, Uus-Meremaa, HongKong, Macau, Malaisia, Jaapan, Filipiinid (üldse ilma), Singapur (30 p), Austraalia). Austraalia puhul ei tohi ainult unustada, et minimaalselt 2 nädalat enne riiki sisenemist tuleb end internetis registreerida. Meie marsruudile jäi 3 murelast – Brasiilia (muud muret pole, kui et tuleb taotleda ligi 300 eek maksev viisa), Tai (riiki tuleb siseneda 3 või 6 kuu jooksul peale taotlemist, seega peame taotlema teel olles) ja Hiina. Hiina saatkonnast saadud info kohaselt on Eesti kodanikul võimalik viisat saada ainult Eesti saatkonnast. Postiga ei ole seda võimalik saada. Ja niipalju ette, kui meil vaja, ei ole ka võimalik (viisa kaotab samuti kehtivuse, kui riiki ei sisene, nagu Tai puhulgi). Meie kavatseme selle viisa kuidagi siiski teel olles saada. Optimistid!

* Paberimajandus. Siit tulev info põhineb paljuski Triinu tähelepanekutel. Usaldusväärsetele inimestele tuleb teha notariaalsed volitused, et ajada asju kinnisvaraga, teostada kõiki pangatoiminguid ja kätte saada dokumente. Korraldada pankadega asjad nii, et limiidid oleksid suured, kasutada saaks nii telefoni- kui internetipanka, kontod, kaardid ja krediitkaardid oleksid erinevates pankades ja raha jaotuks ka nende vahel. Passide kehtivus tuleb üle kontrollida, vajadusel taotleda rahvusvahelised juhiload. Dokumentidest oleks mõistlik teha ka koopiad, võtta need kaasa, riputada need ka enda meilikontosse veebi üles. Kaasa tuleb teha hulk passipilte. Kogu reisi ajaks tuleb kindlasti teha korralik kindlustus. Selles osas on jälle üks hea lugemine Triinu kindlustuseotsingutest. Tema soovitatud WorldNomads sobib eriti hästi, kui harrastate ekstreemsporti. Odavama võimaluse, mis katab ka erinevadi spordialasid, võib leida www.roundtheworldflights.com ja uurida tasub mõistagi ka kohalikelt pakkujatelt. Aga, lugege tingimused kindlasti läbi ja jälgige ka hüvitiste summasid. Tuleb tunnistada, et kindlustus on meil hetkel veel tegemata asjade nimekirjas.

* Reisiapteek. Infot saab nt siit ja siit. Perearstilt tuleb võtta retsept võimalikult universaalsete antibiootikumide jaoks, allergiaravimile, vajadusel rasestumisvastastele ravimitele ja malaariaravimile.

* Eelarve. See on täitsa individuaalne teema. Orienteeruvaid maksumusi riigiti saab vaadata siit, kalkulaatoreid leiab siit ja siit. Enne reisi kulubki lennukipiletitele, vaktsineerimistele, viisadele, reisiapteegile, kindlustusele. Kui midagi vajalikku puudu on, siis veel nt seljakottidele (kogenud reisijad väidavad, et üle 60 l inimese kohta ei ole mõtet kindlasti osta), fotokas-läpakas-kaamera-jms, sobivale riietusele jms. Riietuse, apteegi ja kottide osas annab head ja põhjalikku nõu seesama Travelindependent.info. Reisi ajaks ette nähtud raha soovitatakse jaotada riikide vahel ja omakorda päevade peale. Kui siis kuskilt midagi üle jääb, saab selle kanda üle järgmistele päevadele. Nii ei teki poole aasta peal seisu, kus raha on otsas ja pool maad alles ees. Eks näis, kuidas meil see välja tuleb. Ka soovitatakse pidada terve teekonna jooksul põhjalikku kulude ülevaadet.

* Majutus. Reisi osas tuleb välja mõelda, kus ööbite. Majutus moodustab mõistagi eelarvest suure osa, nagu transportki. Üksikreisijal on soodne ööbida hostelite „magalas” (dorms), kus ei tule maksta mitte toa eest, vaid ühe voodi eest suures paljude vooditega toas. Kui reisite perega, siis ei pruugi see kõige odavam variant olla. Odavad hotellid, kus maksta tuleb toa pealt, võib sellisel juhul isegi soodsam võimalus olla. Aasias maksab kahene tuba laia voodi, wc, teleks ja dušiga isegi alla 100 krooni, nii et seal ei ole mõtet hosteleid taga ajama hakata. On ka soodsam ja huvitavam võimalus, mida meie kavatseme palju kasutada – sellised tänuväärsed organisatsioonid, nagu Hospitalityclub ja Couchsurfing (neid on veel, nt vanim omataoline Servas, aga mina selle liige ei ole ja sellest suurt ei tea). Põhimõte on neil ühesugune – sajadtuhanded toredad inimesed üle maailma avavad oma koduukse reisimeestele ja lasevad neil enda juures tasuta ööbida. Aga, siin on üks aga – tegu ei ole tasuta hotelliga. Tegu on kultuurivahetusega (mida meie just otsimegi). Külastajad peavad enda võõrustajatega aega veetma, õhtust sööma, ise õhtusööki pakkuma jne. Meile see sobib hästi, kuna soovimegi kohalikust elust osa saada, mitte veeta aega hotellides, mis on igal pool üle maailma sarnased. Loomulikult soovime aegajalt privaatsust ja igal pool ei õnnestu kindlasti ka võõrustajaid leida, nii et tuleb leida ka huvitavaid hosteleid ja külalistemaju. Soovitan tekitada väikse „mustade päevade” kassa. Seda selleks, et kui parajasti oled väsinud, tüdinud või tõbine, saaks aja maha võtta, minna veidi ilusamasse ja uhkemasse hotelli ja seal uut jõudu koguda! Kui viibida ühes riigis ja ühes linnas rohkem kui nädal-paar, võib mõelda ka korteri rentimisele. Nt Rios maksaks Copacabanal 1 magamistoaga külaliskorteri rent ca 10000 eek. Tais jälle võid koos maksudega saada 3000 eek eest kobeda korteri. Uus-Meremaal ja Austraalias on hinnad muidugi hoopis teistsugused.

* Toit. Aasta aega restoranis süüa on ilmselgelt hirmus kallis. Välja arvatud odavamate Aasia maade puhul, kus tänavaäärsetes söögikohtades saad 10 krooniga kõhu täis. Ise kohalikust toorainest süüa teha on hea võimalus kokku hoida ja (eriti minusuguse jaoks) kohutavalt põnev. Sellist võimalust pakuvad hostelid, külaliskorterid ja muidugi ka enamus võõrustavaid peresid.

* Mida kohapeal ette võtta. Selles osas ei saa siia praktiliselt midagi kirjutada. Inimesed ja nende huvid on nii erinevad, et nõu anda oleks vale. Mina tahan näha loodust, kohalikku kultuuri, maitsta roogasid, kuulata muusikat, näha tantse ja turgusid. Eelmises postitused mainitud Triin otsis muuhulgas huvitavaid sukeldumiskohti ja –koolitusi. Mõni inimene soovib käia läbi kõik muuseumid ja kirikud. Teine jälle soovib veeta ööd parimates ööklubides. Kolmas proovida ära kõik võimalikud ekstreemspordialad. Siinkohal ainult niipalju, et internet on suur ja lai ning Google suurepärane abimees.

Lisa ja parandused tulevikus!