
Terviseks! Pool aastat selja taga, pool ees!
Meie reisijuttude usin lugeja Red Whortleberry tuletas meile meelde, et võiksime reisi algusest poole aasta möödumist ühe korraliku kokkuvõttega tähistada. Suured tänud selle hea soovituse eest, kuidas me küll ise selle peale ei tulnud. Ajud olid vist liiga hõivatud… puhkamisega.
Tuleb tunnistada, et mäletame uskumatult hästi alates reisi algusest kõiki, kelle juures elasime – järjekorda, nimesid, nägusid, tegusid, kodusid… Meenutame vahel ka Mannile, et kas mäletad veel suurt valget koera Pacy´t Tšiilist või väikest sõpra Katherinat Brasiiliast. Ja üllataval kombel ta mäletabki – tavaliselt mõtleb veidi ja ütleb siis: "aa, jaajaa, seal oli ju nii et…" ja jutustab siis mingi seiga, mille meeles pidamine meile täitsa kummaline tundub. Laste värk! Mäletame hästi toite, mida sõime ja isegi tundeid, mida tundsime.
Alguses olime teiste juures elades äärmiselt tagasihoidlikud. Kummaline tundus ikka alguses teiste koju sisse sadada. Me vist isegi ei küsinud algul tekke juurde, kui külm oli – tõeliselt ennastohverdav viisakus. Muretsesime üleliia, kas me ikka oleme piisavalt viisakad või ega me oma pererahvast kuidagi ei solva. Raske oli neist mõtetest lahti saada. Aga peale väikest treeningut harjusime sellise mustlaseeluga ära. Uude koju minnes uuris Mann alati esiteks, kas seal lapsi on, kui vastus eitav oli, siis küsis ta, kas koeri-kasse on, mis ajas ka asja ära. Vahel ei olnud ühtegi neist, siis püüdsime Manni mõne muu uue kodu üksikasjaga rõõmustada, kasvõi näiteks sellega, et lapsi-loomi pole, aga me oleme seal ainult 2 ööd. Teiste kodudes elamisega harjumine võttis vast umbes kuu või nii. Edasi me enam nii palju ei muretsenud. Saime aru, et kui inimesed on oma uksed võõrastele avanud, siis on nad ka arvestanud sellega, et inimesed, rahvused ja kultuurid on erinevad. Ühel hetkel, umbes kolmandal kuul, avastasime järsku, et äkki võtame võõraste juures elamist juba liiga kergelt… äkki kergemalt, kui võõrustajad ise. Sellele mõttele ajendas meid paar korda ettetulnud lugu, mis on järgmine: saabusime uude koju, meile näidati meie tuba, kiitsime ja tänasime, panime oma kaasatoodud kraami külmkappi ja hakkasime tassikese tee kõrval tutvuma. Peale koosviibimist tahtsin mina muidugi meie järelt ise ära koristada – haarasin nõud, marssisin kööki, küürisin, kuivatasin ja hätta jäädes küsisin abi. Järsku avastasin, et perenaine seisab minu kõrval, vaatab suurte silmadega, muigab ja ütleb, et "sa oled vist küll väga harjunud juba võõrastes köökides toimetamisega!". Ega keegi pahaks ei pannud, Couchsurfingu inimesed on tõeliselt avatud, aga pani mõtlema. Meie marsime ju mitu korda nädalas uude võõrasse koju sisse, aga mõned meie võõrustajad võtsid külalisi vastu võibolla kaks korda aastas. Sellest alates püüdsime ennast rohkem kõrvalt jälgida ning mitte enam nii vabalt teiste kodus elamisse suhtuda.
Kõige eredamalt on meeles Brasiilia. Me oleme seda omavahel nii palju arutanud, et millest see tuleb – kas sellest, et Brasiilia oli esimene sihtkoht ja seega suutsime nn valge lehena kõike paremini vastu võtta või oligi seal midagi enamat. Arvatavasti mõlemat. Brasiilia inimesed on nii sõbralikud, elavad, temperamentsed, et nendega koos aja veetmine on elamus omaette. Brasiillased kutsusid meid kõige rohkem oma koosviibimistele kaasa – mäletate üritusi Niteroi kalaturul, feijoadat onu Jose juures või bobo söömist Francesca pool, Lauren ja Daniel tulid meiega isegi kaasa Pantanalis ringi rändama. Brasiilia köök oli täis tõeliselt häid üllatusi, road, millele võrdväärseid vastaseid meil kuskil enne Taid saada ei õnnestunud. Pantanal, võrratu Pantanal, oma puutumatusega, ärkamine ahvide möirete peale, toore lihaga piraajade püüdmine, olles ise ümbritsetud krokodillidest, imelised sinised Azul Ararad…
Kõige suurem pettumus oli meie jaoks Austraalia (mida tähelepanelikud lugejad kindlasti juba teavad). Ootused olid suured, kavatsesime veeta seal palju aega ning üksjagu ringi rännata. Aga peale ohtrate kängurude, aborigeenide ja mõne koaala ei olnud Austraalia meie jaoks piisavalt eriline. Inimesed, kelle juures elasime, olid toredad, aga üldiselt jäi mulje, et keskmine austraallane ei ole nii tore, kui keskmine uusmeremaalane. Näiteks, kui me liikluses midagi tobedat korraldasime (mida vastupidise suunaga liikluses ikka ju ette tuleb), lehvitas Uus-Meremaa autojuht meile rõõmsa näoga, Austraalias vehiti sama asja eest meie nina ees keskmise näpuga! Aasias väikse raha eest tõeliselt suuri elamusi nautides mõtleme vahel kibedalt kõigile neile kallistele kroonidele (ja sadadele ja tuhandetele kroonidele), mis Austraalias sai mõttetult kulutatud. Aga tuleb tunnistada, et oleme siiski äärmiselt rõõmsad, et oma reisi käigus seal ära käisime. Oleksime olnud kordi ja kordi rohkem pettunud, kui oleksime tulevikus kaks aastat korralist puhkust säästnud ning raha kogunud, ostnud hirmkalli lennupileti ning siis leidnud end keset Austraaliat – ilusat maad, mis on liiga kallis, et elu nautida!
Hetkel tundub meie esimese aasta riikide pingerida järgmine:
1. Tai
2. Brasiilia (Brasiilia jääb Taile grammikese alla peamiselt sellepärast, et sama raha eest ei saa Brasiilias nii luksilt elada, kui Tais, ning seetõttu, et brasiillased on peamiselt eurooplaste järeltulijad, seega meie kultuurile sarnasemad, kuid taide kultuur on maailm omaette)
3. Uus-Meremaa
4. Samoa (90% tänu võrratult ilusale ookeanile)
5. Argentiina (meile jäi tunne, et Argentiinas on veel lõputult palju meile pakkuda, aga me peame võtma aega ning minema tagasi suvel)
6. Malaisia (võibolla oleks Malaisia eespool, kui me poleks sinna jõudes nii väsinud olnud. Ja tagasi läheksime ennekõike Borneole)
7. Tšiili (raske oli Tšiilist sotti saada. Tuleks vist uuesti suvel minna. Aga kui valima peaks, läheks enne Argentiinasse)
8. Hong Kong (Hong Kong oli tohutult põnev, aga kahe nädalaga saime kõik soovitu ära vaadatud, enam tagasi ei läheks)
9. Austraalia
Muidugi oli eredamaid hetki ka mujal. Argentiina Iguazzu kosed ning kodune grillipidu Paola juures. Tšiilis õppis Mann uisutama. Uus-Meremaa maoorikülad ja võrratu võrratu maastik. Samoa universumi siniseim ookean, liinibussid ja elamine seinteta majas. Austraalia kängurud ja koaalad. Hong Kongis söödud maod ja kilpkonnad. Malaisias, Borneol, nähtud ahvid ja maod. Aga kõige värvikamaks tegid meie reisi esimese poolaasta just toredad inimesed, kelle juures elasime. Ma ei kujuta ette, kui niruks oleks meie reis jäänud (võrreldes praegusega), kui oleksime ainult hotellides elanud. Kuigi, tuleb tunnistada, küll oli vahel hea hotellis olla, ainult eesti keelt rääkida või hoopis vait olla! Nii et seda ei muudaks me mingil tingimusel – kui tahad tõeliselt maailma näha ja võõraste maadega tutvuda, ela kohalike juures. Kui tahad puhata ja mängida, võta hotell! Meil on kohutavalt hea meel, et planeerisime väikse aja maha võtmise peale pooleaastast traali-vaalit. Me tõesti vajasime seda. Malaisias vajasime iga aktiivse päeva kohta juba kaks passiivset, nii väsinud olime. Mann hakkas keskmisest rohkem jonnima ning ajas meid sellega vaikselt hulluks. Borneol, enne Taisse sõitu, võtsime ilusa hotelli ja ühel päeval ei tulnud sealt vist isegi üldse välja. Inimvõimetel on piirid. Tegime isegi oma plaane veidi ümber – lühendasime aega Malaisias ning lükkasime Filipiinide külastuse kevadesse (selles otsuses oli oma osa mängida ka loodusjõududel).
Keegi kunagi küsis, kas oleme liiga palju asju kaasa võtnud või äkki hoopis midagi tähtsat koju jätnud. Tuleb tunnistada, et meie pakkimisnimekiri ei oleks enam saanud täpsem olla. Mul ei tule ühtki asja meelde, mida meil meie kottidest vaja ei oleks läinud (va mõned kangemad ravimid, mida ma tõesti loodan, ei lähegi tarvis, aga mille kaasavõtmise üle mul siiski hea meel on). Me pole ka kordagi mõelnud, et näe, selle asja oleks pidanud kodust kaasa võtma. Suure summa eest ostetud Malaronesid ei ole me siiani tarvitanud, aga pool aastat ja mõned troopilised maad on veel ees, nii et maha ma neid veel ei kannaks. Kui neid vaja ei lähe, siis loodan tagasitulles need kellelegi poole hinnaga maha müüa. Ja igavene paks Austraalia Lonely Planet ei olnud tassimisvaeva väärt, selle asemel oleksime pidanud Malaisia oma ostma.
Mida me siis teine kord teisiti teeksime? Ideaalne oleks reisida nii, et esialgu elada paari-kolme pere juures ning eluolust sotti saada. Siis tuleks rentida endale meeldivas linnas ja toredas linnajaos korter, ikka nii 2-4 nädalaks, ja kohalikku elu nautida, lisaks tuleks leida aega, et riigisiseselt ringi rännata ning põnevaid elamusi kogeda. Sellel ideaalil on mitu "aga", esiteks ei saa niimoodi aasta jooksul just kuigi palju erinevaid riike külastada ning teiseks vajab selline reis põhjatu koguse finantse.
Uksuge või mitte, aga me tõesti tahaksime midagi sellist kunagi veel ette võtta. Tahaks võtta oma auto ja rännata aasta Euroopa peredes ning köökides. Lisaks jäi veel kripeldama Lõuna-Ameerika – Amazon, suvine Argentiina, Peruu, Mehhiko … sinna läheme ka kunagi!
Põnevaid avastusi:
1. Maailma parim veiseliha on kindlasti Brasiilias – picanha lõige (eks näis, kas me peale Jaapani veiseliha maitsemist mõtleme ümber)
2. Kui sa tahad Rio de Janeiros ühistransporti kasutada, siis arvesta, et bussidel ei ole numbreid, peatustel ei ole nimesid ning peatustes ei ole sõiduplaane (paar sõna portugali keelt teeb imesid)
3. Enam parema hinna-kvaliteedi suhtega veine ei ole võimalik leida, kui Argentiinast, Mendozast
4.Ära sa jumalapärast Argentiinasse mine, kui jälgid pingsalt, et peale 18 õhtul ühtegi kalorit sinu kõhtu ei jõuaks – valmistu õhtustama kesköö paiku ning seda aega-ajalt otse kuumast veiserasvast tulnud pirukatega
5. Ära iial tee seda viga, et viskad Tšiilis bussiga sõites pileti enne sõidu lõppu minema – ühe 100 km otsa jooksul võidakse sinu piletit kontrollida isegi kolmel korral
6. Toorest kalast tehakse mõningaid maailma parimaid roogasid – ceviche, poke, oka…
7. Vaikse ookeani saartel, Uus-Meremaal ja Austraalias võid lauspilvisusega täielikult ära põleda – kuuldavasti pidi selle põhjuseks olema hiiglaslik osooniauk nende kohal
8. Kui Samoal on punktist A punkti B 50 km, siis varu selle läbimiseks liinibussiga umbes 3 tundi – kiiruspiirang maanteel on 53 km/h ja vahepeal tehakse poodides peatuseid, et inimestel kõht tühjaks ei läheks
9. Kui sulle ei meeldi, et võõrad naised, mehed, lapsed ja kotid (või kõik korraga) su süles istuvad, ära Samoal ühistransporti kasuta
10. Kui te arvate, et New York või Pariis on kallid, siis minge Austraaliasse, saate üllatuse osaliseks
11. Hong Kongi korterid on ikka tõeliselt väiksed, inimesi on lihtsalt nii väiksel pindalal nii palju, et nad elavad nagu silgud plekkkarbis
12. Hiina köök oli meie jaoks tõeline pettumus – kuigi saime proovida tõeliselt põnevaid toite, tüütasid Hiina maitsed meid ära juba peale esimest nädalat
13. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõigist neist maadest on kõige kaunimad naised kindlasti Hiinas
14. Malaisias värvitakse seinad ja uksed valgeks, aga neid ei pesta iial. Isegi muidu väga viisakas ja puhtas kohvikus või hotellis on uksed nii seest kui väljast lihtsalt räpased.
15. Kanna Malaisias rännates WC-paberit alati kaasas, kuna malaid kasutavad sellel otstarbel oma vasakut kätt. Kohalike päästmiseks šokist, kasuta söömisel alati ainult paremat kätt.
16. Ära istu Malaisias bussis kohale, mis ei ole sulle piletil ette nähtud – kohalikud ajavad kohutava täpsusega järge ning soovivad istuda just endale ettenähtud kohal
17. Kui sa tahad Tais kellegagi kokku leppida, siis pead ise täpse aja ning koha määrama, taid ei soovi sinu tundeid riivata, ning jätavad alati kõik otsad lahti öeldes "up to you!" (taid võivad sind küll seepeale pidada inimeseks, kes teistega ei arvesta)