Teekond...

18.oktoober Kinabatangani jõgi, Sukau

Hommikul ärkasime Paganakan Diis suure mürtsu peale. Tuli välja, et Mann oli läbi une hirmsa kiirusega voodist alla kihutanud. Aga midagi hullu ei juhtunud ja meie saime kiiresti üles ärgatud. Hommikusöök, arvete klaarimine ja juba saabuski Mr Aji, kes meile järgmisel kahel päeval giidiks on. Aji tutvustas meile programmi, mille kohaselt kl 10 sõitsime Paganakan diist ära ja enne 13 oleme kohal oma ööbimiskohas, otse Kinabatangani jõe kaldal asuvas Aji nõbu peetavas B&B-s. Kl 13 lõuna ja kl 15 asume oma 3,5 h pikkusele jõeretkele. Kl 19 õhtusöök ja soovijatele lisatasu eest öine paadiretk. Hommikul kl 6 jalgsi džunglimatk ja kl 8 hommikusöök. Kl 10 check out ja siis viib Aji meid paari tunni tee kaugusel olevasse Sandakani, meie valitud punkti. Meie olime kõigega rahul ja sõit läkski lahti.

Mr Aji leidsime me tänu Paganakan Dii omanikule mr Antonile, kes soodsa hinnaga väikest tegijat soojalt soovitas. Broneerisime oma kaks päeva ja 1 öö kestva reisi ära, aga igaks juhuks uurisin internerist ka muid võimalusi. Meie maksame oma paketi eest (kõik toidud, majutus WC ja dušiga toas, jõeretk ja hommikumatk, transfeerid kohale ja ära) ca 1000 eek nägu, Mann 300. Samas soovisid paljud suuremad pakkujad, kelle internetist leidsin, sama asja eest ca 3000 eek. Või siis leidsin ma valed tegijad. No mina ei tea. Jõgi on sama ja võimalus loomi näha ka ühesuurune. Majutus võib olla parem küll, aga kas just nii palju. Igatahes, Mr Aji suur Toyota oli varustatud erinevate reisiajakirjadega ning fotodega Kinabatangani loomadest, igale reisijale oli padi, auto mõnusalt jahe. Tubades ventilaator, käterätid ja seebid. Paadis olid pehmed istmed, vihmavarjud, vihmakeebid. Rääkimata sellest, et kogu reis oli ainult meile, absoluutne privaattuur.

Vahetult enne meie reisi algust hakkas kõvasti sadama ja Aji ütles, et tugeva sajuga on võimalus loomi näha väga väike. Õnneks vahetult enne kl 14.30 jäi sadu järgi ning meie saime sõitu alata. Ja juba paari minuti pärast nägime suurt monitor-sisalikku, ikka sellist 1,5 meetrist. Ja kohe peale seda järjekordset hornbilli, seekord Pied hornbilli (eelmisel korral, Kuala Lumpuris, oli tegu ninasarvik hornbilliga). Pika sabaga makaake oli igal pool, need on needsamad, kes tookord Kuala Lumpuri pargiski. Varsti hakkasid põõsad sahisema ja seal nad olidki – koleda, minu meelest isegi veidi perversse välimusega proboscis ahvid. Neil on hiiglaslik kartulnina, jube jämedad kintsud, paks õllekõht ja meestel tumeroosa peenis pikalt ees rippumas. Nägime neid vist oma kolmes erinevas kohas jõe äärsetes puudes möllamas. Korra õnnestus silmata ka seasabaga makaake ja hõbedaseid leheahve. Ühe oksakese peal istus järjekordne viper (sama, mida eile orangutanide varjupaigas nägime), Wagler´s pit viper. Algselt ütles Aji, et nad päeval magavad nii kõvasti, et võid neile isegi kõvasti vastu minna ja nad ei tee väljagi. Aga kui me seal oma paadiga edasi tagasi sahistasime ja Henri ning Aji pidevalt välguga pilte klõpsisid teha, siis ärkas härra ühel hetkel üles ja läks närvi. Mina ütlesin, et lähme nüüd kohe ära, sest madu oli otse minu ja Manni kõrval. Ja siis ütles juba Aji ka, et hakkame nüüd kohe minema, madu on juba agressiivne. Kui me siis minema saime, ohkas ta kergendatult. Ja mina ka! J Siis õnnestus meil näha järjekordset sorti, musta hornbilli. Ja veel paari lindu, oriental darter´it, storm´s storki ja chestnut breasted malkohat (mis ei ütle muidugi meile kellelegi eriti midagi). Teinegi kord suurt monitor-sisalikku. Ja mitu korda imeilusat lindu – stork billed kingfisherit.

Olime oma saagiga väga rahul. Elevante ei näinud, aga seda saime juba enne teada, nad olevat paari kuu eest mõneks ajaks siit minema läinud paarisaja km kaugusele.

19. oktoober Sandakan, NAK hotell

Kuigi me püüdsime kogu hingest eile vara magama minna teades, et täna on äratus kl 6 ja ees ootamas džungliretk, ei õnnestunud see meil sugugi. Just eile õhtul oli meil Henriga vaja tundide viisi maast ja ilmast lobiseda. Üles me igatahes ärkasime. Tassike kohvi ja tükk tumedat šokolaadi ning oligi minek. Aji andis meile kõigile kaanisokid jalga, aga kuna me päris sügavasse mudasse ei läinud, saime kanda oma tosse, mitte kummikuid. Ilm oli parajalt mõnus, aga niiskuse tõttu voolasid nired ojadena. Alguses võtsin vabatahtlikult Manni Ergo Babyga selga. Aga jama seisnes selles, et meie tee viis meid mööda äärmiselt järsku ja mudast väga libedat mäekülge otse üles ja seda äärmiselt tihedas tihnikus. Lisaks fakt, et kell oli 6, et minu hommikusöök seisnes tassis kohvis, et mul oli kohutavalt palav ja et ma olen üleüldse pisut väsinud. Kõike eelnevat arvestades tundsin ma mäe otsa jõudes, et viskan sussid püsti. Õnneks tahtis Mann, et ma siiski edasi elaks ja otsustas omal jalal edasi matkata. Hommikune retk just väga korda ei läinud, nägime orangutanide pesa ja väljaheiteid, aga neid endid mitte. Nägime kaugelt paari lindu ja lähedalt mõnda suurt putukat, aga ei midagi huvitavat. Hoopis pärast, autoga tagasi sõites, õnnestus puuotsas näha paari pruuni leheahvi, kes olid külasse banaanivargile läinud, sel ajal, kui meie neid metsast otsisime.

Kiire dušš, hommikusöök ja hakkasimegi Sandakani poole sõitma. Meie kõik magasime niipalju kui õnnestus. Ühel hetkel, kuskil poolel teel, keeras üks suur veoauto meile ette, Aji vingerdas ja manööverdas, pidurdas veidi ja sõitis otse metsa. Jäime pidama autonina vastu kraavi serva. Imekombel ei saanud keegi isegi haiget mitte. Välja arvatud auto. Nina oli lömmis ja meie suureks piinaks ei töötanud konditsioneer enam. Ajist oli kahju, ta oli oma Toyotat nii hästi hoidnud ja kaunistanud J. Aga tal pidi olema kindlustus. Ja õnn, et Aji oli endale Toyota ostnud, mitte kohaliku margi, Protoni. See oleks vist kortsus küll olnud!

Ülejäänud sõit läks viperusteta, end palavalt. Käisime läbi puuviljaturult, kust ostsime kotitäie rambutane ja mangosteene. Lisaks maitsesime puuvilja, mida Aji nimetas snake-fruit, kuna selle vilja koor on täpselt nagu mao nahk.

Hotelliga olid lood sellised, et Mr Anton, kes on Paganakan Dii omanik, soovitas meile, et võiksime Sandakanis tema sealses hotellis NAK ööbida. Aga mina lugesin netiavarustest, et Sandakani esimene hotel NAK, on ajahambast täitsa ära puretud. Soovitati hoopis odavat May Fair hotelli. Broneerisime siis toad hoopis selles. Aga kui Aji kirjeldas, kui kohutav see May Fair on ja lubas enne NAKis peatuse teha, et saaksime võrrelda, otsustasime proovida. NAK-is käisid parajasti renoveerimistööd, aga osa oli juba valmis. Nt uhke hiinapärane lobby ja osad toad. Lasime endale ühte renoveeritutest näidata ja armusime kohe ära. Korra sõitsime veel May Fairi ette, aga ausaltöeldes ei hakanud sisse vaatamagi, väljast oli juba väga jube. Nii et elame täielikus luksuses nüüd paar päeva ja seda jube hea hinnaga, 200 eek öö. Toateenindus toob tuppa roogasid, hommikusöök on hinnas, värsked saabujad saavad katusebaarid tasuta tervitusjoogid – purustatud jää ja purustatud virsiku segu… mmm! Katusebaar on võrratu – luksus, mida ammu pole tunda saanud. Sõin isuga seene-koorekastmes pastat, tundsin lõhnast, kui kokk köögis küüslauku praadis, kui ta kastmele veini lisas… võrratu. Mann fännas ka täielikult! Pikutasime oma suurtel baarivoodil padjahunnikus, vaatasime öötuledes merd ja kuulasime vaikset lounge-muusikat. Täielik kaif! Tuba on suur, 4 suure aknaga, kust avaneb vaade merele, telekas, konditsioneer, vann, lihtsalt võrratu!

Siia otsustasime jätta ka oma teise kaasavõetud eksemplari Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Loodame, et sel korral torm hotelli minema ei pühi, nagu see Samoal juhtus, kuhu eelmise raamatu jätsime.

R 16.okt Paganakan Dii

Hetkel, kui teile kirjutan, istume oma paradiisikohakeses nimega Paganakan Dii suurtel põrandapatjadel, ootame oma õhtusööki, joome Indoneesia õlut Bali Hai ka väikeste kaffirlaimide mahla ning vaatame šõud öötaevas. Juba mitu tundi kestnud kõva äiksetorm on meist nüüd eemale jõudnud jättes meile vaatamiseks vaid üle terve taevalaotuse sirutuvad pikselöögid. Võimas.

Täna hommikul ärkasime juba kl 6, et juua kiire hommikukohv ja jõuda kella 8-sele Sandakani bussile. Niikui bussijaamas taksost maha tulime, oli meil vastas kolm tüüpi, kes kõik tegid kõik, et me ikka nende bussifirmaga süidaksime. Juba rabasid nad Mannil käest kinni ja tirisid meid käsi viibutades oma piletiluugi poole. Nende rõõmuks oligi meil plaan nende firmaga sõita. Osad neist lohistasid inimeste kotte bussi, osad tegid lihtsalt tähtsat nägu, osad sõitsid piletikontrollijatena kaasas. Nagu näha, tööjõud on odav! Bussis oli väga mugav süsteem – nimelt kirjutati alguses iga reisija kohta üles, kus ta maha minna soovib. Ja siis piletikontroll jälgis, et õiges kohas õiged inimesed maha saaksid. Isegi kui magad, aetakse sind õiges kohas üles ja tõstetakse koos kottidega välja. Muretu sõit! Sõit kestis 6 tundi ja Mann magas sellest õnneks enamuse. Enne ärasõitu käis bussijaamas naljakas tegevus. Mina kiibitsesin aknast välja, et keegi meie pagasiga enne ära ei lähe, kui buss liikuma hakkab. Buss pidi juba minema hakkama, aga saabus suur puur jänestega, needki aeti pagasiruumi. Juba hakkasime peaaegu liikuma, kui saabus veoauto, mille kast oli täis kümneid kilekotte karvaste rambutanidega (puuviljad muide). Kõik need visati ka pagasiruumi, vähemalt see osa, mis üle jäi, kui kõik transamehed ja bussijuhid oma osa värsketest viljadest nahka olid pistnud. Bussi peal toimus sama, mis Malaisias bussi peal alati toimub. Nimelt, olgu buss kasvõi täitsa tühi, malaid tahavad istuda täpselt selle koha peal, mis neile piletil ette on nähtud. Täiesti koomiline. Isegi 6-tunnise sõidu puhul istutakse truult oma suure, võõra ja norskava naabri kõrval, selle asemel, et kõrvale mitmele vabale pingile end välja sirutada.

Igatahes peale 6-tunnist sõitu jõudsimegi kohale. Meile eraldati imeline tuba säravvalgete linadega, konditsioneeritud ja puha. Rõdu avaneb otse džungli kohale, rõdu kõrval on avatud dušš-WC. Kõik on jube stiilne, õues on kiikuvad korvistmed ja punutud võrkkiiged, lamamistoolid orus oleva džungli vaatlemiseks jne. Lihtsalt paradiis! Kõik see maksab meile kolmepeale 300 eek öö. Hommikusöök on hinna sees, muud saab juurde osta mõistliku hinnaga (praed 15-30 eek). Tasuta veetakse meid ümberkaudsetesse huviväärsetesse kohtadesse, nt homme plaanime minna kuulsasse Orangutangide varjupaika. Ise ei pea mitte midagi mõtlema, küll on hea! J

Peale lõunat mõtlesime, et laseme veidi oma mõnusas toas leiba luusse. Järsku läks pimedaks ja hakkas paukuma. Müristas ja välgutas, elekter käis ära ja tuli tagasi… ja nii mitu tundi. Päris põnev! Aga toast välja ei saanud, nii metsikult sadas. Mann oli lõpuks juba päris tüdinud.

L 17.okt Paganakan Dii

Äike kestis kogu öö. Magasime ladina saatel nagu beebid, oma 12 tundi jutti. Hommik oli täielik kaif. Midagi mõtlema ei pea, kuhugi kohvikut otsima minema ei pea… džungli hääled ja lõhnad, soe ilm, lähed istud maha ja hommikusöök saabub ise lauale. Kohv ja kakao, praemunad ja –vorstid, röstsaiad ja maasikamoos. Peale sööki kiigud võrkkiiges ja vahid taevasse.

Pealelõunal viis hotelliauto meid lähedalasuvasse orangutangide varjupaika. Tuleb tunnistada, et meie ootused selle koha osas ei olnud kuigi suured, kuna olin paari kommentaari netist lugenud, mille kohaselt ei erine see asutus palju loomaaiast. Etterutates võib öelda, et õnneks need kommenteerijad eksisid meie meelest rängalt. Sissepääs maksab 90 eek nägu, lapsele poole vähem ja kaamerale 30 eek. Nii et Malaisia mõttes täitsa arvestatavad summad. Juba poolel teel orangutangide söötmisele nägime suurt hulka makaake vabas looduses ringi möllamas. Ja just enne toitmisplatvormile jõudmist tegi üks kohalik töötaja meile hoiatavaid žeste viidates raja kõrvale. Seal istus ilus, roheline ja väga väga mürgine madu. Viper, kohapeal öeldi, et kui see madu hammustab, siis on 5 minuti pärast lõpp peal. Meie lähedale ei läinud. Aga ma vaatasin, et osad turistid arvavad vist küll, et nad on Terminaatorid ise. Läksid otse mao nina alla, vehkisid oma elukate kaameraobjektiividega nii mis kole. Ime, et nad mao pead paremini sättima ei hakanud oma photoshooti jaoks. Õnneks läks neil kõigil siiski õnneks täna.

Aga orangutangid olid võrratud. Nad on seal muide siiski täiesti vabalt, loomaaiast on asi kaugel. Suuremaid ja väiksemaid käis neid sealt ikka päris palju läbi. Aga eriti palju nalja hakkas saama, kui makaagid tahtsid orangutangide sööki varastada. Ja tegidki seda. Jube osavalt ja jube nahaalselt. Niikui suur orangutang kõrvale vaatas, naksas pisike makaak tal banaani käest nagu nalja. Kogu seda tralli oli lihtsalt võrratu vaadata!

Nii et loomi nägime täna küll kogu raha eest ja oleme superrahul. Öine torm jättis aga kogu siinse piirkonna ilma elektrita jätnud. Seega purunesid meie unistused külmast dušist (või siis täpselt nii külmast või soojast dušist nagu siinsetest päikseköetud torudest tuleb) kohe peale tagasijõudmist, meie vesi tuleb meie duširuumi ainult elektri abil nimelt. Ja kuuma eest ei saanud ka kuhugi põgeneda – ka ventilator ja konditsioneer tahaksid elektrit, et tööle hakata. Kl 17.30 meid päästeti õnneks ja kohalik generator pandi tööle. Milline õnn!