Kuvatud on postitused sildiga Malaisia. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Malaisia. Kuva kõik postitused

Print




Mul on suur heameel teile teada anda, et avasime eksootiliste toiduainete e-poe UMAMI.
Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lemmikute retseptide elluviimiseks. Kavatseme Umami sortimenti pidevalt täiendada ning seetõttu oleme väga tänulikud, kui jagate meiega, mida sooviksite tulevikus Umami virtuaalsetelt lettidelt osta. Püüame anda endast parima, et aidata!

Umamis on olemas suur osa eksootiliste roogade valmistamiseks vajaminevaid põhikomponente nagu sojakastmed, kalakaste, seesamiõli, vürtsköömned, kaneel, koriandriseemned, kardemon, kurkum, tšillihelbed, austrikaste, karripastad, jasmiini- ja basmatiriis, muna- ja riisinuudlid, kookospiim jne

Meilt leiad ka põnevaid koostisosi, mida Eesti poodidest enamasti ilmvõimatu leida on, nagu mustad seesamiseemned, dashi pulber, harissapasta, sumahh, kalganijuur e galangal, sidrunhein, lambalääts, aed-mustköömen (enamasti tuntud nigella seemnetena), Hiina viievürtsi segu, tahiini, kecap manis, tšillipasta õlis ehk nam prik pao (nt kuulsa Tai supi tom yumi tarvis), riisipaber (nt kevadrullide meisterdamiseks), mirin, palmiõli (mida läheb tarvis paljudes Aafrika roogades), palmisuhkur (mida Kagu-Aasias tavalise suhkru karamellisema aseainena kasutatakse), tamarind, roosivesi, seepia tint (nt musta risotto valmistamiseks) jne.

Umami aitab Sind ka siis, kui Sul on kiire või kui sooviksid teha mõne uue eksootilise roaga esialgu lihtsamalt teretutvust – telli mõni meie valmispastadest või –maitseainesegudest. Proovi oma koduköögis ära, mismoodi maitsevad India road rogan josh või vindaloo karri, Indoneesiast pärit nasi goreng, pad thai nuudliroog Taist, Vietnami pho supp, Hiina köögist tuntud kung pao, Malaisia satay või Singapuri laksa. Siit leiad kõik need ja veel palju teisi vajaminevaid maitseainesegusid.


DSC_0251 DSC_0190


Et need, kes siia uut huvitavat retsepti tulid otsima, pettuma ei peaks, siis lisan ka ühe uue vürtsipoe avamise tähistamiseks minu meelest hästi sobiva kolmikretsepti - vaata siia, kuidas valmistada kreveti madrast, küüslaugu naane ja kurgi raitat.

Loodame, et leiate enda jaoks Umamist nii vajalikku kui põnevat ning soovime maitsvaid elamusi!

P1050555

Meie maailmareis on nüüd väärikalt kaante vahel, koos ohtrate piltide ja maitsvate reisilt kogutud retseptidega. Ootan Sind raamatu esitlusele:

kutse2

... ega muud polegi, kui et kes veel küllalt ei saanud meie reisist seda blogi lugedes, need on oodatud homme õhtul, st neljapäeval 29. aprillil, telerite ette Ringvaate saate ajal, kus me oma reisist paari sõnaga räägime!
Mäletate, kui ma täpselt aasta eest siinsamas kirjutasin, et lähme kontrollime üle, kas see maailm ikka on ümmargune, nagu räägitakse. Nüüd igatahes tundub, et on.


Tagasi tulla oli kohutavalt rõõmustav ja mitmes mõttes väga kummaline. Peale oma esimest Eesti-ööd ärkasime üles, istusime samal diivanil, jõime kohvi samast kruusist, telekast tuli endiselt Kirgede Torm, Vaprad ja Ilusad ja Südameasi, nagu me polekski vahepeal aasta aega ära olnud. Peale Jaapani niisket külma ilma tundus meile siin jube soe, isegi kõiget 5 soojakraadi juures. Siinne kuiv õhk tekitas hommikuti tunde, nagu oleksime selga tõmmanud mitu numbrit väiksema naha, kõik kuivas :). Oi kuidas me oskame praegu hinnata väikeseid asju siin elus. Te ei kujuta ette, kui tore on panna asjad kappi, ilusti kokku ja virna. Või võtta hommikul hambahari vannitoast vastavast topsist, mitte oma seljakoti esimesest sahtlist kilekotist. Või olla lihtsalt vait ilma mõtlemata, ega sa juhuslikult ebaviisakalt vähe ei suhtle. Või see, et eestlastega asju ajades saavad nad sinust suurepäraselt aru, pakuvad välja loogilisi lahendusi ja ei vasta "No have!".
Tartu lähedal Ihastes sõites juhtisin Manni tähelepanu metsale. Tema küsis, et kas see on kohe päris mets. Minult jaatava vastuse saanud, küsis ta, et kas seal metsas on siis ahvid ka? :)
Iseenesestmõistetavalt külastasime esimestel päevadel kohe ka oma kallist suvekodu Peedul. Tegin ukse pärani lahti ja nautisin täiega, et ma ei pea muretsema tuppa lipsavate madude pärast. Eestis elada ON tore nii paljude asjade pärast! Eesti on meid vastu võtnud kõige suurepärasemal võimalikul viisil - päikesepaistega. Peedu tiik kubiseb kaladest, konnad on oma pulmalauluga nii ametis, et ei pane meid tähelegi, linnud laulavad, mesilased sumisevad, kollased ja kirjud liblikad lendavad ringi, krookused, lumikellukesed, priimulad, märtsikellukesed, tsillad ja sinililled õitsevad ning rabarber on pea mulla seest välja pistnud. Mida sa hing veel tahta oskad!?

Kõige rohkem küsitakse meilt, milline maa meile kõige enam meeldis. Ühest vastust sellele küsimusele tegelikult olemas ei olegi, see oleneb sellest, mida teha soovitakse.
Puhkuseks valiksime ikkagi Tai- sealset kombinatsiooni suurepärasest ilmast, odavatest hindadest, maitsvatest toitudest, rikkalikust kultuurist, heast infrastruktuurist ja sõbralikest inimestest on raske üle trumbata.
Kultuurireisiks valiksime Jaapani või Vietnami, aga siis tuleks kindlasti korralikult aastaaega valida.
Loodust imetlema läheksime Brasiiliasse või Uus-Meremaale. Seiklusreisiks valiksime Brasiilia ja kui mingil põhjusel ühes nendest maadest elama peaksime, siis oleks see Uus-Meremaa.
Mitmed lugejad, kel endil sarnane reis mõttes mõlgub, on uurinud, kui palju selliseks aastakeseks rahalisi vahendeid vaja läheb. Et te ei arvaks, et see summa ilmvõimatult suur on või et me rikkalt Ameerika onult päranduse saime, kergitan veidi ka loori sellelt teemalt. Lisaks Ümbermaailma lennukipiletitele (ca 105 000 eek/3 in), kindlustusele (10 000 eek/3 in), viisadele/vaktsiinidele (ca 15 000 eek/3 in), kulus raha vastavalt sellele, kui palju meil igaks päevaks raha ette oli nähtud. Olenevalt riigist jäi see summa meie pere peale vahemikku 500 kuni 1000eek, olles kõige väiksem Vietnamis, Malaisias ja Tais (kusjuures Tais koos majarendiga) ning kõige kõrgem Austraalias ja Jaapanis. Nii et aasta peale kulus kokku (koos piletite, kindlustuse, viisade ja vaktsiinidega) alla 350 000 eek, mis teeb kuu kuludeks umbes 28 000 eek. Usun, et on palju peresid, kes kulutavad sellise summa ära ka oma igapäevasel lasteaed-kool-töö-kodu marsruudil. Sellise eelarvega hakkamasaamine ei olnud väga lihtne ja nõudis pidevat igapäevast kulude jälgimist. Ilma sellise raamatupidamiseta oleks me end suure tõenäosusega poole aasta pealt poolel teel ümber maailma totaalselt rahatuna leidnud. Aga ei saa kurta, saime ka elu nautida, väljas käia ja nipetnäpet suveniiriks või selga osta. Sellise eelarvega hakkama saada aitasid meil põhiliselt kaks asja - esiteks muidugi võrratu võrratu Couchsurfing, mille raames saime pea kõikjal tasuta ööbida vahvates kohalikes peredes ja see, et planeerisime suurema osa oma reisist veeta odavates Aasiamaades.
Oleme mõelnud ka, et mida me teeksime teisiti, kui saaksime uuesti minna (mis muide, ei tundu isegi eriti hullu ideena vaatamata sellele, et alles äsja tagasi jõudsime, tingimusel, et keegi tassiks mu kotti ja annaks kolm korda rohkem raha kaasa :). No Austraaliasse enam ei läheks, aga sellest oleme juba varem rääkinud. Kui palju palju rohkem raha oleks, siis teeks igasugu pulle asju rohkem - lendaks mööda riike lennukiga rohkem ringi, palkaks giide, sõidaks õhupalliga päiksetõusu ajal üle maa, sukelduks jne. AGa samas ei saa öelda, et me kõigest selles metsikult puudust oleksime tundnud. AGa muud ei oskagi nagu esile tuua.
Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kõik pidi mahtuma sellesse väiksesse seljakotti. Oi kui palju kordi ma unistasin meie hiigelsuurest kohvrist, kus asjad lömmi ja katki ei lähe :). Mis meid endidki üllatas, oli see,
kui vahva oli aastajagu päevi 24/7 kolmekesi ninapidi koos veeta. Eks ikka väike kartus alguses oli, et äkki keegi meist ei saa piisavalt privaatsust ja nii võib tekkida pingeid. Aga mida polnud, olid pinged. Kohutavalt vahva aeg õppida tundma ennast ja endale kõike kallimaid inimesi! Samuti üllatas meid meeldivalt see, et kogu selle aasta peale, mil külmetasime, kuumenesime üle, sõime ütlemata räpastes söögikohtades ja ennekuulmatuid asju, olime me kõik tervemad kui kunagi varem kodus. Alles paar nädalat enne kojunaasmist põdesid Henri ja Mann läbi ühe kiire palavikuga viiruse, aga see oli ka kõik. Nii et tervise pärast muretsedes ei tasu sellist seiklust ette võtmata jätta - stressivaba elu, hea seltskond, päike, värske õhk ja liikumine on hea profülaktika! :)
Kindlasti tahame uuesti minna Brasiiliasse, et külastada Amazoni. Ilmtingimata ka Argentiinat, lähme soojema ilmaa ja võtame kohe pikalt aega, et sel suurel maal ringi rännata. Lõuna-Ameerikas põikame järgmisel korral tingimata ka Peruusse. Ja muidugi Jaapan jäi meil täitsa pooleli, sinna peab ka kindlasti tagasi minema. Aga hetkel on mul Euroopa isu hoopis. Kui järgmine selline võimalus tuleks, võtaksime hoopis auto seljakoti asemel, pool aastat või rohkem ning rändaksime mööda Euroopat ringi - kuukene siin ja kuukene seal. Nii uskumatu kui see ka võibolla ei tundu neile, kes kujutavad ette, et oleme reisimisest täiesti tüdinud, siis mulle täitsa meeldib see Euroopa mõte!
Sai vist natuke hüplik kokkuvõte, aga eks sellisel reisil ongi nii palju erinevaid tahke, et siledat juttu on neist kokku raske kirjutada!
Kaunist kevadet meie kaunil maal teile kõigile ja aitähh kõigile virtuaalsetele kaasareisijatele!
Terviseks! Pool aastat selja taga, pool ees!

Meie reisijuttude usin lugeja Red Whortleberry tuletas meile meelde, et võiksime reisi algusest poole aasta möödumist ühe korraliku kokkuvõttega tähistada. Suured tänud selle hea soovituse eest, kuidas me küll ise selle peale ei tulnud. Ajud olid vist liiga hõivatud… puhkamisega.

Tuleb tunnistada, et mäletame uskumatult hästi alates reisi algusest kõiki, kelle juures elasime – järjekorda, nimesid, nägusid, tegusid, kodusid… Meenutame vahel ka Mannile, et kas mäletad veel suurt valget koera Pacy´t Tšiilist või väikest sõpra Katherinat Brasiiliast. Ja üllataval kombel ta mäletabki – tavaliselt mõtleb veidi ja ütleb siis: "aa, jaajaa, seal oli ju nii et…" ja jutustab siis mingi seiga, mille meeles pidamine meile täitsa kummaline tundub. Laste värk! Mäletame hästi toite, mida sõime ja isegi tundeid, mida tundsime.

Alguses olime teiste juures elades äärmiselt tagasihoidlikud. Kummaline tundus ikka alguses teiste koju sisse sadada. Me vist isegi ei küsinud algul tekke juurde, kui külm oli – tõeliselt ennastohverdav viisakus. Muretsesime üleliia, kas me ikka oleme piisavalt viisakad või ega me oma pererahvast kuidagi ei solva. Raske oli neist mõtetest lahti saada. Aga peale väikest treeningut harjusime sellise mustlaseeluga ära. Uude koju minnes uuris Mann alati esiteks, kas seal lapsi on, kui vastus eitav oli, siis küsis ta, kas koeri-kasse on, mis ajas ka asja ära. Vahel ei olnud ühtegi neist, siis püüdsime Manni mõne muu uue kodu üksikasjaga rõõmustada, kasvõi näiteks sellega, et lapsi-loomi pole, aga me oleme seal ainult 2 ööd. Teiste kodudes elamisega harjumine võttis vast umbes kuu või nii. Edasi me enam nii palju ei muretsenud. Saime aru, et kui inimesed on oma uksed võõrastele avanud, siis on nad ka arvestanud sellega, et inimesed, rahvused ja kultuurid on erinevad. Ühel hetkel, umbes kolmandal kuul, avastasime järsku, et äkki võtame võõraste juures elamist juba liiga kergelt… äkki kergemalt, kui võõrustajad ise. Sellele mõttele ajendas meid paar korda ettetulnud lugu, mis on järgmine: saabusime uude koju, meile näidati meie tuba, kiitsime ja tänasime, panime oma kaasatoodud kraami külmkappi ja hakkasime tassikese tee kõrval tutvuma. Peale koosviibimist tahtsin mina muidugi meie järelt ise ära koristada – haarasin nõud, marssisin kööki, küürisin, kuivatasin ja hätta jäädes küsisin abi. Järsku avastasin, et perenaine seisab minu kõrval, vaatab suurte silmadega, muigab ja ütleb, et "sa oled vist küll väga harjunud juba võõrastes köökides toimetamisega!". Ega keegi pahaks ei pannud, Couchsurfingu inimesed on tõeliselt avatud, aga pani mõtlema. Meie marsime ju mitu korda nädalas uude võõrasse koju sisse, aga mõned meie võõrustajad võtsid külalisi vastu võibolla kaks korda aastas. Sellest alates püüdsime ennast rohkem kõrvalt jälgida ning mitte enam nii vabalt teiste kodus elamisse suhtuda.

Kõige eredamalt on meeles Brasiilia. Me oleme seda omavahel nii palju arutanud, et millest see tuleb – kas sellest, et Brasiilia oli esimene sihtkoht ja seega suutsime nn valge lehena kõike paremini vastu võtta või oligi seal midagi enamat. Arvatavasti mõlemat. Brasiilia inimesed on nii sõbralikud, elavad, temperamentsed, et nendega koos aja veetmine on elamus omaette. Brasiillased kutsusid meid kõige rohkem oma koosviibimistele kaasa – mäletate üritusi Niteroi kalaturul, feijoadat onu Jose juures või bobo söömist Francesca pool, Lauren ja Daniel tulid meiega isegi kaasa Pantanalis ringi rändama. Brasiilia köök oli täis tõeliselt häid üllatusi, road, millele võrdväärseid vastaseid meil kuskil enne Taid saada ei õnnestunud. Pantanal, võrratu Pantanal, oma puutumatusega, ärkamine ahvide möirete peale, toore lihaga piraajade püüdmine, olles ise ümbritsetud krokodillidest, imelised sinised Azul Ararad…

Kõige suurem pettumus oli meie jaoks Austraalia (mida tähelepanelikud lugejad kindlasti juba teavad). Ootused olid suured, kavatsesime veeta seal palju aega ning üksjagu ringi rännata. Aga peale ohtrate kängurude, aborigeenide ja mõne koaala ei olnud Austraalia meie jaoks piisavalt eriline. Inimesed, kelle juures elasime, olid toredad, aga üldiselt jäi mulje, et keskmine austraallane ei ole nii tore, kui keskmine uusmeremaalane. Näiteks, kui me liikluses midagi tobedat korraldasime (mida vastupidise suunaga liikluses ikka ju ette tuleb), lehvitas Uus-Meremaa autojuht meile rõõmsa näoga, Austraalias vehiti sama asja eest meie nina ees keskmise näpuga! Aasias väikse raha eest tõeliselt suuri elamusi nautides mõtleme vahel kibedalt kõigile neile kallistele kroonidele (ja sadadele ja tuhandetele kroonidele), mis Austraalias sai mõttetult kulutatud. Aga tuleb tunnistada, et oleme siiski äärmiselt rõõmsad, et oma reisi käigus seal ära käisime. Oleksime olnud kordi ja kordi rohkem pettunud, kui oleksime tulevikus kaks aastat korralist puhkust säästnud ning raha kogunud, ostnud hirmkalli lennupileti ning siis leidnud end keset Austraaliat – ilusat maad, mis on liiga kallis, et elu nautida!
Hetkel tundub meie esimese aasta riikide pingerida järgmine:
1. Tai
2. Brasiilia (Brasiilia jääb Taile grammikese alla peamiselt sellepärast, et sama raha eest ei saa Brasiilias nii luksilt elada, kui Tais, ning seetõttu, et brasiillased on peamiselt eurooplaste järeltulijad, seega meie kultuurile sarnasemad, kuid taide kultuur on maailm omaette)
3. Uus-Meremaa
4. Samoa (90% tänu võrratult ilusale ookeanile)
5. Argentiina (meile jäi tunne, et Argentiinas on veel lõputult palju meile pakkuda, aga me peame võtma aega ning minema tagasi suvel)
6. Malaisia (võibolla oleks Malaisia eespool, kui me poleks sinna jõudes nii väsinud olnud. Ja tagasi läheksime ennekõike Borneole)
7. Tšiili (raske oli Tšiilist sotti saada. Tuleks vist uuesti suvel minna. Aga kui valima peaks, läheks enne Argentiinasse)
8. Hong Kong (Hong Kong oli tohutult põnev, aga kahe nädalaga saime kõik soovitu ära vaadatud, enam tagasi ei läheks)
9. Austraalia

Muidugi oli eredamaid hetki ka mujal. Argentiina Iguazzu kosed ning kodune grillipidu Paola juures. Tšiilis õppis Mann uisutama. Uus-Meremaa maoorikülad ja võrratu võrratu maastik. Samoa universumi siniseim ookean, liinibussid ja elamine seinteta majas. Austraalia kängurud ja koaalad. Hong Kongis söödud maod ja kilpkonnad. Malaisias, Borneol, nähtud ahvid ja maod. Aga kõige värvikamaks tegid meie reisi esimese poolaasta just toredad inimesed, kelle juures elasime. Ma ei kujuta ette, kui niruks oleks meie reis jäänud (võrreldes praegusega), kui oleksime ainult hotellides elanud. Kuigi, tuleb tunnistada, küll oli vahel hea hotellis olla, ainult eesti keelt rääkida või hoopis vait olla! Nii et seda ei muudaks me mingil tingimusel – kui tahad tõeliselt maailma näha ja võõraste maadega tutvuda, ela kohalike juures. Kui tahad puhata ja mängida, võta hotell! Meil on kohutavalt hea meel, et planeerisime väikse aja maha võtmise peale pooleaastast traali-vaalit. Me tõesti vajasime seda. Malaisias vajasime iga aktiivse päeva kohta juba kaks passiivset, nii väsinud olime. Mann hakkas keskmisest rohkem jonnima ning ajas meid sellega vaikselt hulluks. Borneol, enne Taisse sõitu, võtsime ilusa hotelli ja ühel päeval ei tulnud sealt vist isegi üldse välja. Inimvõimetel on piirid. Tegime isegi oma plaane veidi ümber – lühendasime aega Malaisias ning lükkasime Filipiinide külastuse kevadesse (selles otsuses oli oma osa mängida ka loodusjõududel).

Keegi kunagi küsis, kas oleme liiga palju asju kaasa võtnud või äkki hoopis midagi tähtsat koju jätnud. Tuleb tunnistada, et meie pakkimisnimekiri ei oleks enam saanud täpsem olla. Mul ei tule ühtki asja meelde, mida meil meie kottidest vaja ei oleks läinud (va mõned kangemad ravimid, mida ma tõesti loodan, ei lähegi tarvis, aga mille kaasavõtmise üle mul siiski hea meel on). Me pole ka kordagi mõelnud, et näe, selle asja oleks pidanud kodust kaasa võtma. Suure summa eest ostetud Malaronesid ei ole me siiani tarvitanud, aga pool aastat ja mõned troopilised maad on veel ees, nii et maha ma neid veel ei kannaks. Kui neid vaja ei lähe, siis loodan tagasitulles need kellelegi poole hinnaga maha müüa. Ja igavene paks Austraalia Lonely Planet ei olnud tassimisvaeva väärt, selle asemel oleksime pidanud Malaisia oma ostma.

Mida me siis teine kord teisiti teeksime? Ideaalne oleks reisida nii, et esialgu elada paari-kolme pere juures ning eluolust sotti saada. Siis tuleks rentida endale meeldivas linnas ja toredas linnajaos korter, ikka nii 2-4 nädalaks, ja kohalikku elu nautida, lisaks tuleks leida aega, et riigisiseselt ringi rännata ning põnevaid elamusi kogeda. Sellel ideaalil on mitu "aga", esiteks ei saa niimoodi aasta jooksul just kuigi palju erinevaid riike külastada ning teiseks vajab selline reis põhjatu koguse finantse.

Uksuge või mitte, aga me tõesti tahaksime midagi sellist kunagi veel ette võtta. Tahaks võtta oma auto ja rännata aasta Euroopa peredes ning köökides. Lisaks jäi veel kripeldama Lõuna-Ameerika – Amazon, suvine Argentiina, Peruu, Mehhiko … sinna läheme ka kunagi!

Põnevaid avastusi:
1. Maailma parim veiseliha on kindlasti Brasiilias – picanha lõige (eks näis, kas me peale Jaapani veiseliha maitsemist mõtleme ümber)
2. Kui sa tahad Rio de Janeiros ühistransporti kasutada, siis arvesta, et bussidel ei ole numbreid, peatustel ei ole nimesid ning peatustes ei ole sõiduplaane (paar sõna portugali keelt teeb imesid)
3. Enam parema hinna-kvaliteedi suhtega veine ei ole võimalik leida, kui Argentiinast, Mendozast
4.Ära sa jumalapärast Argentiinasse mine, kui jälgid pingsalt, et peale 18 õhtul ühtegi kalorit sinu kõhtu ei jõuaks – valmistu õhtustama kesköö paiku ning seda aega-ajalt otse kuumast veiserasvast tulnud pirukatega
5. Ära iial tee seda viga, et viskad Tšiilis bussiga sõites pileti enne sõidu lõppu minema – ühe 100 km otsa jooksul võidakse sinu piletit kontrollida isegi kolmel korral
6. Toorest kalast tehakse mõningaid maailma parimaid roogasid – ceviche, poke, oka…
7. Vaikse ookeani saartel, Uus-Meremaal ja Austraalias võid lauspilvisusega täielikult ära põleda – kuuldavasti pidi selle põhjuseks olema hiiglaslik osooniauk nende kohal
8. Kui Samoal on punktist A punkti B 50 km, siis varu selle läbimiseks liinibussiga umbes 3 tundi – kiiruspiirang maanteel on 53 km/h ja vahepeal tehakse poodides peatuseid, et inimestel kõht tühjaks ei läheks
9. Kui sulle ei meeldi, et võõrad naised, mehed, lapsed ja kotid (või kõik korraga) su süles istuvad, ära Samoal ühistransporti kasuta
10. Kui te arvate, et New York või Pariis on kallid, siis minge Austraaliasse, saate üllatuse osaliseks
11. Hong Kongi korterid on ikka tõeliselt väiksed, inimesi on lihtsalt nii väiksel pindalal nii palju, et nad elavad nagu silgud plekkkarbis
12. Hiina köök oli meie jaoks tõeline pettumus – kuigi saime proovida tõeliselt põnevaid toite, tüütasid Hiina maitsed meid ära juba peale esimest nädalat
13. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis kõigist neist maadest on kõige kaunimad naised kindlasti Hiinas
14. Malaisias värvitakse seinad ja uksed valgeks, aga neid ei pesta iial. Isegi muidu väga viisakas ja puhtas kohvikus või hotellis on uksed nii seest kui väljast lihtsalt räpased.
15. Kanna Malaisias rännates WC-paberit alati kaasas, kuna malaid kasutavad sellel otstarbel oma vasakut kätt. Kohalike päästmiseks šokist, kasuta söömisel alati ainult paremat kätt.
16. Ära istu Malaisias bussis kohale, mis ei ole sulle piletil ette nähtud – kohalikud ajavad kohutava täpsusega järge ning soovivad istuda just endale ettenähtud kohal
17. Kui sa tahad Tais kellegagi kokku leppida, siis pead ise täpse aja ning koha määrama, taid ei soovi sinu tundeid riivata, ning jätavad alati kõik otsad lahti öeldes "up to you!" (taid võivad sind küll seepeale pidada inimeseks, kes teistega ei arvesta)

Henri, Aji ja paadipoiss; Jõel

Metsik loodus *2

Udune pilt ninaahvist kogu tema hiilguses; hiigelsisalik

Madulinnud; rõõmus Mann

Hornbill; üles aetud madu

Ninaahv; Hõbedane leheahv

Mina ja Mann meie dzunglikohvikus; emane ninaahv

Ninaahvi poeg; isase ninaahvi õllekõht

18.oktoober Kinabatangani jõgi, Sukau

Hommikul ärkasime Paganakan Diis suure mürtsu peale. Tuli välja, et Mann oli läbi une hirmsa kiirusega voodist alla kihutanud. Aga midagi hullu ei juhtunud ja meie saime kiiresti üles ärgatud. Hommikusöök, arvete klaarimine ja juba saabuski Mr Aji, kes meile järgmisel kahel päeval giidiks on. Aji tutvustas meile programmi, mille kohaselt kl 10 sõitsime Paganakan diist ära ja enne 13 oleme kohal oma ööbimiskohas, otse Kinabatangani jõe kaldal asuvas Aji nõbu peetavas B&B-s. Kl 13 lõuna ja kl 15 asume oma 3,5 h pikkusele jõeretkele. Kl 19 õhtusöök ja soovijatele lisatasu eest öine paadiretk. Hommikul kl 6 jalgsi džunglimatk ja kl 8 hommikusöök. Kl 10 check out ja siis viib Aji meid paari tunni tee kaugusel olevasse Sandakani, meie valitud punkti. Meie olime kõigega rahul ja sõit läkski lahti.

Mr Aji leidsime me tänu Paganakan Dii omanikule mr Antonile, kes soodsa hinnaga väikest tegijat soojalt soovitas. Broneerisime oma kaks päeva ja 1 öö kestva reisi ära, aga igaks juhuks uurisin internerist ka muid võimalusi. Meie maksame oma paketi eest (kõik toidud, majutus WC ja dušiga toas, jõeretk ja hommikumatk, transfeerid kohale ja ära) ca 1000 eek nägu, Mann 300. Samas soovisid paljud suuremad pakkujad, kelle internetist leidsin, sama asja eest ca 3000 eek. Või siis leidsin ma valed tegijad. No mina ei tea. Jõgi on sama ja võimalus loomi näha ka ühesuurune. Majutus võib olla parem küll, aga kas just nii palju. Igatahes, Mr Aji suur Toyota oli varustatud erinevate reisiajakirjadega ning fotodega Kinabatangani loomadest, igale reisijale oli padi, auto mõnusalt jahe. Tubades ventilaator, käterätid ja seebid. Paadis olid pehmed istmed, vihmavarjud, vihmakeebid. Rääkimata sellest, et kogu reis oli ainult meile, absoluutne privaattuur.

Vahetult enne meie reisi algust hakkas kõvasti sadama ja Aji ütles, et tugeva sajuga on võimalus loomi näha väga väike. Õnneks vahetult enne kl 14.30 jäi sadu järgi ning meie saime sõitu alata. Ja juba paari minuti pärast nägime suurt monitor-sisalikku, ikka sellist 1,5 meetrist. Ja kohe peale seda järjekordset hornbilli, seekord Pied hornbilli (eelmisel korral, Kuala Lumpuris, oli tegu ninasarvik hornbilliga). Pika sabaga makaake oli igal pool, need on needsamad, kes tookord Kuala Lumpuri pargiski. Varsti hakkasid põõsad sahisema ja seal nad olidki – koleda, minu meelest isegi veidi perversse välimusega proboscis ahvid. Neil on hiiglaslik kartulnina, jube jämedad kintsud, paks õllekõht ja meestel tumeroosa peenis pikalt ees rippumas. Nägime neid vist oma kolmes erinevas kohas jõe äärsetes puudes möllamas. Korra õnnestus silmata ka seasabaga makaake ja hõbedaseid leheahve. Ühe oksakese peal istus järjekordne viper (sama, mida eile orangutanide varjupaigas nägime), Wagler´s pit viper. Algselt ütles Aji, et nad päeval magavad nii kõvasti, et võid neile isegi kõvasti vastu minna ja nad ei tee väljagi. Aga kui me seal oma paadiga edasi tagasi sahistasime ja Henri ning Aji pidevalt välguga pilte klõpsisid teha, siis ärkas härra ühel hetkel üles ja läks närvi. Mina ütlesin, et lähme nüüd kohe ära, sest madu oli otse minu ja Manni kõrval. Ja siis ütles juba Aji ka, et hakkame nüüd kohe minema, madu on juba agressiivne. Kui me siis minema saime, ohkas ta kergendatult. Ja mina ka! J Siis õnnestus meil näha järjekordset sorti, musta hornbilli. Ja veel paari lindu, oriental darter´it, storm´s storki ja chestnut breasted malkohat (mis ei ütle muidugi meile kellelegi eriti midagi). Teinegi kord suurt monitor-sisalikku. Ja mitu korda imeilusat lindu – stork billed kingfisherit.

Olime oma saagiga väga rahul. Elevante ei näinud, aga seda saime juba enne teada, nad olevat paari kuu eest mõneks ajaks siit minema läinud paarisaja km kaugusele.

19. oktoober Sandakan, NAK hotell

Kuigi me püüdsime kogu hingest eile vara magama minna teades, et täna on äratus kl 6 ja ees ootamas džungliretk, ei õnnestunud see meil sugugi. Just eile õhtul oli meil Henriga vaja tundide viisi maast ja ilmast lobiseda. Üles me igatahes ärkasime. Tassike kohvi ja tükk tumedat šokolaadi ning oligi minek. Aji andis meile kõigile kaanisokid jalga, aga kuna me päris sügavasse mudasse ei läinud, saime kanda oma tosse, mitte kummikuid. Ilm oli parajalt mõnus, aga niiskuse tõttu voolasid nired ojadena. Alguses võtsin vabatahtlikult Manni Ergo Babyga selga. Aga jama seisnes selles, et meie tee viis meid mööda äärmiselt järsku ja mudast väga libedat mäekülge otse üles ja seda äärmiselt tihedas tihnikus. Lisaks fakt, et kell oli 6, et minu hommikusöök seisnes tassis kohvis, et mul oli kohutavalt palav ja et ma olen üleüldse pisut väsinud. Kõike eelnevat arvestades tundsin ma mäe otsa jõudes, et viskan sussid püsti. Õnneks tahtis Mann, et ma siiski edasi elaks ja otsustas omal jalal edasi matkata. Hommikune retk just väga korda ei läinud, nägime orangutanide pesa ja väljaheiteid, aga neid endid mitte. Nägime kaugelt paari lindu ja lähedalt mõnda suurt putukat, aga ei midagi huvitavat. Hoopis pärast, autoga tagasi sõites, õnnestus puuotsas näha paari pruuni leheahvi, kes olid külasse banaanivargile läinud, sel ajal, kui meie neid metsast otsisime.

Kiire dušš, hommikusöök ja hakkasimegi Sandakani poole sõitma. Meie kõik magasime niipalju kui õnnestus. Ühel hetkel, kuskil poolel teel, keeras üks suur veoauto meile ette, Aji vingerdas ja manööverdas, pidurdas veidi ja sõitis otse metsa. Jäime pidama autonina vastu kraavi serva. Imekombel ei saanud keegi isegi haiget mitte. Välja arvatud auto. Nina oli lömmis ja meie suureks piinaks ei töötanud konditsioneer enam. Ajist oli kahju, ta oli oma Toyotat nii hästi hoidnud ja kaunistanud J. Aga tal pidi olema kindlustus. Ja õnn, et Aji oli endale Toyota ostnud, mitte kohaliku margi, Protoni. See oleks vist kortsus küll olnud!

Ülejäänud sõit läks viperusteta, end palavalt. Käisime läbi puuviljaturult, kust ostsime kotitäie rambutane ja mangosteene. Lisaks maitsesime puuvilja, mida Aji nimetas snake-fruit, kuna selle vilja koor on täpselt nagu mao nahk.

Hotelliga olid lood sellised, et Mr Anton, kes on Paganakan Dii omanik, soovitas meile, et võiksime Sandakanis tema sealses hotellis NAK ööbida. Aga mina lugesin netiavarustest, et Sandakani esimene hotel NAK, on ajahambast täitsa ära puretud. Soovitati hoopis odavat May Fair hotelli. Broneerisime siis toad hoopis selles. Aga kui Aji kirjeldas, kui kohutav see May Fair on ja lubas enne NAKis peatuse teha, et saaksime võrrelda, otsustasime proovida. NAK-is käisid parajasti renoveerimistööd, aga osa oli juba valmis. Nt uhke hiinapärane lobby ja osad toad. Lasime endale ühte renoveeritutest näidata ja armusime kohe ära. Korra sõitsime veel May Fairi ette, aga ausaltöeldes ei hakanud sisse vaatamagi, väljast oli juba väga jube. Nii et elame täielikus luksuses nüüd paar päeva ja seda jube hea hinnaga, 200 eek öö. Toateenindus toob tuppa roogasid, hommikusöök on hinnas, värsked saabujad saavad katusebaarid tasuta tervitusjoogid – purustatud jää ja purustatud virsiku segu… mmm! Katusebaar on võrratu – luksus, mida ammu pole tunda saanud. Sõin isuga seene-koorekastmes pastat, tundsin lõhnast, kui kokk köögis küüslauku praadis, kui ta kastmele veini lisas… võrratu. Mann fännas ka täielikult! Pikutasime oma suurtel baarivoodil padjahunnikus, vaatasime öötuledes merd ja kuulasime vaikset lounge-muusikat. Täielik kaif! Tuba on suur, 4 suure aknaga, kust avaneb vaade merele, telekas, konditsioneer, vann, lihtsalt võrratu!

Siia otsustasime jätta ka oma teise kaasavõetud eksemplari Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Loodame, et sel korral torm hotelli minema ei pühi, nagu see Samoal juhtus, kuhu eelmise raamatu jätsime.




Makaagid orangutangide toidu kallal; orangutang pesunööril

Orangutangi viha ja ema beebiga

Üks ohtlik rästikuline; isane orangutang

Vaade meie rõdult; üks ilus lilleke

lamamistoolid vaatega džunglile; Viper

Meie rõdu; meie poolavatud vannituba, kraanikausiks vana wok-pann

Meie majake; "restoran"

R 16.okt Paganakan Dii

Hetkel, kui teile kirjutan, istume oma paradiisikohakeses nimega Paganakan Dii suurtel põrandapatjadel, ootame oma õhtusööki, joome Indoneesia õlut Bali Hai ka väikeste kaffirlaimide mahla ning vaatame šõud öötaevas. Juba mitu tundi kestnud kõva äiksetorm on meist nüüd eemale jõudnud jättes meile vaatamiseks vaid üle terve taevalaotuse sirutuvad pikselöögid. Võimas.

Täna hommikul ärkasime juba kl 6, et juua kiire hommikukohv ja jõuda kella 8-sele Sandakani bussile. Niikui bussijaamas taksost maha tulime, oli meil vastas kolm tüüpi, kes kõik tegid kõik, et me ikka nende bussifirmaga süidaksime. Juba rabasid nad Mannil käest kinni ja tirisid meid käsi viibutades oma piletiluugi poole. Nende rõõmuks oligi meil plaan nende firmaga sõita. Osad neist lohistasid inimeste kotte bussi, osad tegid lihtsalt tähtsat nägu, osad sõitsid piletikontrollijatena kaasas. Nagu näha, tööjõud on odav! Bussis oli väga mugav süsteem – nimelt kirjutati alguses iga reisija kohta üles, kus ta maha minna soovib. Ja siis piletikontroll jälgis, et õiges kohas õiged inimesed maha saaksid. Isegi kui magad, aetakse sind õiges kohas üles ja tõstetakse koos kottidega välja. Muretu sõit! Sõit kestis 6 tundi ja Mann magas sellest õnneks enamuse. Enne ärasõitu käis bussijaamas naljakas tegevus. Mina kiibitsesin aknast välja, et keegi meie pagasiga enne ära ei lähe, kui buss liikuma hakkab. Buss pidi juba minema hakkama, aga saabus suur puur jänestega, needki aeti pagasiruumi. Juba hakkasime peaaegu liikuma, kui saabus veoauto, mille kast oli täis kümneid kilekotte karvaste rambutanidega (puuviljad muide). Kõik need visati ka pagasiruumi, vähemalt see osa, mis üle jäi, kui kõik transamehed ja bussijuhid oma osa värsketest viljadest nahka olid pistnud. Bussi peal toimus sama, mis Malaisias bussi peal alati toimub. Nimelt, olgu buss kasvõi täitsa tühi, malaid tahavad istuda täpselt selle koha peal, mis neile piletil ette on nähtud. Täiesti koomiline. Isegi 6-tunnise sõidu puhul istutakse truult oma suure, võõra ja norskava naabri kõrval, selle asemel, et kõrvale mitmele vabale pingile end välja sirutada.

Igatahes peale 6-tunnist sõitu jõudsimegi kohale. Meile eraldati imeline tuba säravvalgete linadega, konditsioneeritud ja puha. Rõdu avaneb otse džungli kohale, rõdu kõrval on avatud dušš-WC. Kõik on jube stiilne, õues on kiikuvad korvistmed ja punutud võrkkiiged, lamamistoolid orus oleva džungli vaatlemiseks jne. Lihtsalt paradiis! Kõik see maksab meile kolmepeale 300 eek öö. Hommikusöök on hinna sees, muud saab juurde osta mõistliku hinnaga (praed 15-30 eek). Tasuta veetakse meid ümberkaudsetesse huviväärsetesse kohtadesse, nt homme plaanime minna kuulsasse Orangutangide varjupaika. Ise ei pea mitte midagi mõtlema, küll on hea! J

Peale lõunat mõtlesime, et laseme veidi oma mõnusas toas leiba luusse. Järsku läks pimedaks ja hakkas paukuma. Müristas ja välgutas, elekter käis ära ja tuli tagasi… ja nii mitu tundi. Päris põnev! Aga toast välja ei saanud, nii metsikult sadas. Mann oli lõpuks juba päris tüdinud.

L 17.okt Paganakan Dii

Äike kestis kogu öö. Magasime ladina saatel nagu beebid, oma 12 tundi jutti. Hommik oli täielik kaif. Midagi mõtlema ei pea, kuhugi kohvikut otsima minema ei pea… džungli hääled ja lõhnad, soe ilm, lähed istud maha ja hommikusöök saabub ise lauale. Kohv ja kakao, praemunad ja –vorstid, röstsaiad ja maasikamoos. Peale sööki kiigud võrkkiiges ja vahid taevasse.

Pealelõunal viis hotelliauto meid lähedalasuvasse orangutangide varjupaika. Tuleb tunnistada, et meie ootused selle koha osas ei olnud kuigi suured, kuna olin paari kommentaari netist lugenud, mille kohaselt ei erine see asutus palju loomaaiast. Etterutates võib öelda, et õnneks need kommenteerijad eksisid meie meelest rängalt. Sissepääs maksab 90 eek nägu, lapsele poole vähem ja kaamerale 30 eek. Nii et Malaisia mõttes täitsa arvestatavad summad. Juba poolel teel orangutangide söötmisele nägime suurt hulka makaake vabas looduses ringi möllamas. Ja just enne toitmisplatvormile jõudmist tegi üks kohalik töötaja meile hoiatavaid žeste viidates raja kõrvale. Seal istus ilus, roheline ja väga väga mürgine madu. Viper, kohapeal öeldi, et kui see madu hammustab, siis on 5 minuti pärast lõpp peal. Meie lähedale ei läinud. Aga ma vaatasin, et osad turistid arvavad vist küll, et nad on Terminaatorid ise. Läksid otse mao nina alla, vehkisid oma elukate kaameraobjektiividega nii mis kole. Ime, et nad mao pead paremini sättima ei hakanud oma photoshooti jaoks. Õnneks läks neil kõigil siiski õnneks täna.

Aga orangutangid olid võrratud. Nad on seal muide siiski täiesti vabalt, loomaaiast on asi kaugel. Suuremaid ja väiksemaid käis neid sealt ikka päris palju läbi. Aga eriti palju nalja hakkas saama, kui makaagid tahtsid orangutangide sööki varastada. Ja tegidki seda. Jube osavalt ja jube nahaalselt. Niikui suur orangutang kõrvale vaatas, naksas pisike makaak tal banaani käest nagu nalja. Kogu seda tralli oli lihtsalt võrratu vaadata!

Nii et loomi nägime täna küll kogu raha eest ja oleme superrahul. Öine torm jättis aga kogu siinse piirkonna ilma elektrita jätnud. Seega purunesid meie unistused külmast dušist (või siis täpselt nii külmast või soojast dušist nagu siinsetest päikseköetud torudest tuleb) kohe peale tagasijõudmist, meie vesi tuleb meie duširuumi ainult elektri abil nimelt. Ja kuuma eest ei saanud ka kuhugi põgeneda – ka ventilator ja konditsioneer tahaksid elektrit, et tööle hakata. Kl 17.30 meid päästeti õnneks ja kohalik generator pandi tööle. Milline õnn!



Mõtlik tädi Kota Kinabalus; India templis Singapuris

Malaisia lapsed Kota Kinabalu tänaval

Kota Kinabalu mereäär; Kota Kinabalu turg täis kookoseid ja banaane

Kota Kinabalu mereäär, hetkel uppuv laev ja kohalikud lapsed

Singapuri Väike India deepavalituledes; Singapuri võõrustaja Glenn meie perega

Singapuri populaarses ööelumekas Clarke Quays, üks paljudest lahedalt disainitud baaridest; tädike India templi ees

Unine rikšajuht Singapuris; Mina Clarke Quays

Ilusad majad Singapuri Hiinalinnas

Hiina päiksevarjud ja India pühad kujud Singapuris

Öine Kuala Lumpuri vaade Hazimi ja Sue juures; Mann Singapuri mänguväljakul uue särgiga

Veel üks pilt hornbillist; päikseloojang Kuala Lumpuris Hazimi rõdult

Mees mõttes mošees; Ahvipere

Raudnaskid moslemitena; uhke mošee

Viimane päev Kuala Lumpuris läks väga toredalt. Minu kõht oli jälle valmis uusi vürtsikaid elamusi proovima ja nii alustasime päeva suures katusealuses, kus asus malaide söögikoht. Hiigelpikk buffe´laud, kastmed, ürdid, kalagrillijad... Proovisime railiha süüa. Liha oli pigem nagu linnuliha, mitte kala. Kastmetest oli kõige kummalisem haisev ja tugevamaitseline duriani-tšillikaste. Lisaks proovisime ära haisvad oad, mille kohta Ping ütles, et kui neid sööd, haised kolm päeva järjest, aga pidid väga head neerudele olema. Oad olid nagu oad ikka ja mina ei tundnud mingit haisu ka. Mann vaeseke aga tundis. Nii et preili veetis terve hommikusöögi aja lõhnastatud salvrätik nina eest ja sõi kogu valikust ainult maitsestamata riisi.

Peale hommikusööki külastasime rahvuslikku mošeed, ehk siis kõige tähtsamat pühakoda Malaisias. Oli teine ilus, valge ja kuldne, avar ja jahe. Selga pidime ajama kapuutsiga maani hõlstid. Hazim oli kaasas ja rääkis, kus mis toimub ja kes kuhu maetud on.

Järgmise peatuse tegime pargi ääres, kuna puude otsas istus hulgim armsaid ahve, umbes nagu Pipi omad. Teisel pool teed olid ilusad suured majad, tuli välja, et eelmisele peaministrile pühendatud hooned, sees kõik tähtsat nina puudutav, isegi tema riided välja pandud. Uurisin siis, et kas nad oma kuningaid ka niimoodi austavad, Hazim ütles, et kindlasti mitte. Tuli välja, et neid ei olegi seda kõige tähtsamat kuningat, neil on igal osariigil oma kuningas ja need siis roteeruvad iga 5 aasta järel, et olla ka kogu Malaisia kuningas :).

Peale ahvipildistamist läksime Kuala Lumpuri linnuparki. Aga mitte sisse. Hazim teadis, et pargi kohvik asub samuti selles alas, kus linnud vabalt ringi lendavad ja sinna minemiseks piletit vaja pole. Läksimegi siis sinna kohvitama. Mõne aja pärast lendaski meie kõrvake puu otsa perekond Hornbill, suur isane ja väike emane. Kohvikutöötajad tõid meile papayat, et saaksime linnukesi käest sööta. Väga vahva elamus ja peaaegu täitsa tasuta. Ülejäänud päeva veetsime Hazimi maja juures suures pargis hiiglaslikul mänguväljakul, mille üle Mann muidugi ütlemata rõõmus oli.

Õhtul korraldas Hazim meile ööseks takso, öösel ärkas koos meiega, ajas Sue üles, et headaega öelda, saatis taksosse ja jälgis, et meid nina pidi ei veetaks. Seda kõike kl 4 hommikul. Uskumatult heasüdamilikud inimesed!

Pool tundi sõitu ja olimegi Johor Bahrus. Malaisia linnas, mis asub otse Singapuri kõrval. Sissejuhatuseks veetsime lennujaama kohvikus tunde, kuna Mann magas kohvikupingil. Mitu tundi linnaliinibussides läbi pehmelt öeldes koleda Johori, tolliformaalsusi mõlemal piiril, olimegi Singapuris. Veel terve hulk aega bussides ja kohtusime Singapuri hiinlasest Glenniga, kelle juures oma Singapuripäevad veetsime. Mannile hakkas Glenn millegipärast kohe meeldima, juba paar minutit peale tutvumist, tahtis ta kohvikus Glenni kõrval istuda, liftis onu kõrval seista jne. Glenn oli ka Manni fänn, juba oli tal varutud Mannile ilus t-särk kingiks ja juba möllasid nad terve õhtu otsa. Jube huvitav! Glenn on üksik varases keskeas mees, kes töötab ühes kohvikus ja ühes restoranis abimanagerina. Paari kuu pärast läheb ta tööle Hiinasse, Šanghaisse, samuti restorani. Glenn oli enamus aega tööl, nii et ringi rallisime me omapäi. Aga kuna ta töötab Saksa restoranis, siis tõi ta meile ühel õhtul musta leiba... kujutage ette, must leib, või ja värske küüslauk :). Te muidugi ei saa aru, milline delikatess see meile oli.

Singapur on ilus. Avar, puhas, kõik vanad majad ilusti korda tehtud ja värvitud. Ma arvan, et nii ilusat Hiinat ja Indiat, kui on Hiinalinn ja Väike India Singapuris, ei õnnestu mujalt maailmast leida. Eriti meeldis meile Väike India, kuna hetkel on käimas deepavali ning kõik oli ehitud. Mingeid erilisi elamusi me Singapurist ei saanud. Kõik ju tegelikult sama, mis Malaisias, ainult puhtam. Nii et mõnes mõttes oli Singapuri külastamine selline linnuke, mille kirja saime. Aga kuna me sealkandis lennukipiletite tõttu juba olime, tasus ära käia.

Kolmapäeval sõitsime jälle mitu tundi liinibussidega, et õhtul Johorist taas lennukile minna. Selle kolmepäevase linniliinibussiralli juures olime me kohutavalt õnnelikud, et saime oma suured kotid jätte lennujaama kappi ja ise hambaharjadega ringi liikuda :). Öösel maandusime Borneo saarel, täpsemalt Kota Kinabalul. Hotell on meil otse kesklinnas, väga mugav ja korralik, nimeks Lavender lodge (kui keegi kunagi siiakanti peaks sattuma). Ümberringi toimub öösel aga kõva inimihude kaubitsemine. Aga meie siis magame, nii et see meid ei häiri! :) Hotell maksab meile ca 200 eek öö, mis on minu meelest päris hea hind. Kota Kinabalu suurim atraktsioon on tavaliselt Kinabalu mägi, mille otsa rändurid ronivad. Meie seda teha ei kavatse. Lugesin kunagi Triinu blogist, kuidas nemad seda mäge vallutasid ja see tundus mulle piisavalt piinarikas, et sama mitte ette võtta, eriti veel Manniga :).

Meie põrutame siit homme edasi Sepiloki poole, kus veedame mõned päevad džunglis. Loodame näha orangut ange ja elevante, ambitsioonikad plaanid! :)