Kuvatud on postitused sildiga Inglismaa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Inglismaa. Kuva kõik postitused

Print




Mul on suur heameel teile teada anda, et avasime eksootiliste toiduainete e-poe UMAMI.
Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lemmikute retseptide elluviimiseks. Kavatseme Umami sortimenti pidevalt täiendada ning seetõttu oleme väga tänulikud, kui jagate meiega, mida sooviksite tulevikus Umami virtuaalsetelt lettidelt osta. Püüame anda endast parima, et aidata!

Umamis on olemas suur osa eksootiliste roogade valmistamiseks vajaminevaid põhikomponente nagu sojakastmed, kalakaste, seesamiõli, vürtsköömned, kaneel, koriandriseemned, kardemon, kurkum, tšillihelbed, austrikaste, karripastad, jasmiini- ja basmatiriis, muna- ja riisinuudlid, kookospiim jne

Meilt leiad ka põnevaid koostisosi, mida Eesti poodidest enamasti ilmvõimatu leida on, nagu mustad seesamiseemned, dashi pulber, harissapasta, sumahh, kalganijuur e galangal, sidrunhein, lambalääts, aed-mustköömen (enamasti tuntud nigella seemnetena), Hiina viievürtsi segu, tahiini, kecap manis, tšillipasta õlis ehk nam prik pao (nt kuulsa Tai supi tom yumi tarvis), riisipaber (nt kevadrullide meisterdamiseks), mirin, palmiõli (mida läheb tarvis paljudes Aafrika roogades), palmisuhkur (mida Kagu-Aasias tavalise suhkru karamellisema aseainena kasutatakse), tamarind, roosivesi, seepia tint (nt musta risotto valmistamiseks) jne.

Umami aitab Sind ka siis, kui Sul on kiire või kui sooviksid teha mõne uue eksootilise roaga esialgu lihtsamalt teretutvust – telli mõni meie valmispastadest või –maitseainesegudest. Proovi oma koduköögis ära, mismoodi maitsevad India road rogan josh või vindaloo karri, Indoneesiast pärit nasi goreng, pad thai nuudliroog Taist, Vietnami pho supp, Hiina köögist tuntud kung pao, Malaisia satay või Singapuri laksa. Siit leiad kõik need ja veel palju teisi vajaminevaid maitseainesegusid.


DSC_0251 DSC_0190


Et need, kes siia uut huvitavat retsepti tulid otsima, pettuma ei peaks, siis lisan ka ühe uue vürtsipoe avamise tähistamiseks minu meelest hästi sobiva kolmikretsepti - vaata siia, kuidas valmistada kreveti madrast, küüslaugu naane ja kurgi raitat.

Loodame, et leiate enda jaoks Umamist nii vajalikku kui põnevat ning soovime maitsvaid elamusi!

P1050555

Meie maailmareis on nüüd väärikalt kaante vahel, koos ohtrate piltide ja maitsvate reisilt kogutud retseptidega. Ootan Sind raamatu esitlusele:

kutse2

... ega muud polegi, kui et kes veel küllalt ei saanud meie reisist seda blogi lugedes, need on oodatud homme õhtul, st neljapäeval 29. aprillil, telerite ette Ringvaate saate ajal, kus me oma reisist paari sõnaga räägime!
Mäletate, kui ma täpselt aasta eest siinsamas kirjutasin, et lähme kontrollime üle, kas see maailm ikka on ümmargune, nagu räägitakse. Nüüd igatahes tundub, et on.


Tagasi tulla oli kohutavalt rõõmustav ja mitmes mõttes väga kummaline. Peale oma esimest Eesti-ööd ärkasime üles, istusime samal diivanil, jõime kohvi samast kruusist, telekast tuli endiselt Kirgede Torm, Vaprad ja Ilusad ja Südameasi, nagu me polekski vahepeal aasta aega ära olnud. Peale Jaapani niisket külma ilma tundus meile siin jube soe, isegi kõiget 5 soojakraadi juures. Siinne kuiv õhk tekitas hommikuti tunde, nagu oleksime selga tõmmanud mitu numbrit väiksema naha, kõik kuivas :). Oi kuidas me oskame praegu hinnata väikeseid asju siin elus. Te ei kujuta ette, kui tore on panna asjad kappi, ilusti kokku ja virna. Või võtta hommikul hambahari vannitoast vastavast topsist, mitte oma seljakoti esimesest sahtlist kilekotist. Või olla lihtsalt vait ilma mõtlemata, ega sa juhuslikult ebaviisakalt vähe ei suhtle. Või see, et eestlastega asju ajades saavad nad sinust suurepäraselt aru, pakuvad välja loogilisi lahendusi ja ei vasta "No have!".
Tartu lähedal Ihastes sõites juhtisin Manni tähelepanu metsale. Tema küsis, et kas see on kohe päris mets. Minult jaatava vastuse saanud, küsis ta, et kas seal metsas on siis ahvid ka? :)
Iseenesestmõistetavalt külastasime esimestel päevadel kohe ka oma kallist suvekodu Peedul. Tegin ukse pärani lahti ja nautisin täiega, et ma ei pea muretsema tuppa lipsavate madude pärast. Eestis elada ON tore nii paljude asjade pärast! Eesti on meid vastu võtnud kõige suurepärasemal võimalikul viisil - päikesepaistega. Peedu tiik kubiseb kaladest, konnad on oma pulmalauluga nii ametis, et ei pane meid tähelegi, linnud laulavad, mesilased sumisevad, kollased ja kirjud liblikad lendavad ringi, krookused, lumikellukesed, priimulad, märtsikellukesed, tsillad ja sinililled õitsevad ning rabarber on pea mulla seest välja pistnud. Mida sa hing veel tahta oskad!?

Kõige rohkem küsitakse meilt, milline maa meile kõige enam meeldis. Ühest vastust sellele küsimusele tegelikult olemas ei olegi, see oleneb sellest, mida teha soovitakse.
Puhkuseks valiksime ikkagi Tai- sealset kombinatsiooni suurepärasest ilmast, odavatest hindadest, maitsvatest toitudest, rikkalikust kultuurist, heast infrastruktuurist ja sõbralikest inimestest on raske üle trumbata.
Kultuurireisiks valiksime Jaapani või Vietnami, aga siis tuleks kindlasti korralikult aastaaega valida.
Loodust imetlema läheksime Brasiiliasse või Uus-Meremaale. Seiklusreisiks valiksime Brasiilia ja kui mingil põhjusel ühes nendest maadest elama peaksime, siis oleks see Uus-Meremaa.
Mitmed lugejad, kel endil sarnane reis mõttes mõlgub, on uurinud, kui palju selliseks aastakeseks rahalisi vahendeid vaja läheb. Et te ei arvaks, et see summa ilmvõimatult suur on või et me rikkalt Ameerika onult päranduse saime, kergitan veidi ka loori sellelt teemalt. Lisaks Ümbermaailma lennukipiletitele (ca 105 000 eek/3 in), kindlustusele (10 000 eek/3 in), viisadele/vaktsiinidele (ca 15 000 eek/3 in), kulus raha vastavalt sellele, kui palju meil igaks päevaks raha ette oli nähtud. Olenevalt riigist jäi see summa meie pere peale vahemikku 500 kuni 1000eek, olles kõige väiksem Vietnamis, Malaisias ja Tais (kusjuures Tais koos majarendiga) ning kõige kõrgem Austraalias ja Jaapanis. Nii et aasta peale kulus kokku (koos piletite, kindlustuse, viisade ja vaktsiinidega) alla 350 000 eek, mis teeb kuu kuludeks umbes 28 000 eek. Usun, et on palju peresid, kes kulutavad sellise summa ära ka oma igapäevasel lasteaed-kool-töö-kodu marsruudil. Sellise eelarvega hakkamasaamine ei olnud väga lihtne ja nõudis pidevat igapäevast kulude jälgimist. Ilma sellise raamatupidamiseta oleks me end suure tõenäosusega poole aasta pealt poolel teel ümber maailma totaalselt rahatuna leidnud. Aga ei saa kurta, saime ka elu nautida, väljas käia ja nipetnäpet suveniiriks või selga osta. Sellise eelarvega hakkama saada aitasid meil põhiliselt kaks asja - esiteks muidugi võrratu võrratu Couchsurfing, mille raames saime pea kõikjal tasuta ööbida vahvates kohalikes peredes ja see, et planeerisime suurema osa oma reisist veeta odavates Aasiamaades.
Oleme mõelnud ka, et mida me teeksime teisiti, kui saaksime uuesti minna (mis muide, ei tundu isegi eriti hullu ideena vaatamata sellele, et alles äsja tagasi jõudsime, tingimusel, et keegi tassiks mu kotti ja annaks kolm korda rohkem raha kaasa :). No Austraaliasse enam ei läheks, aga sellest oleme juba varem rääkinud. Kui palju palju rohkem raha oleks, siis teeks igasugu pulle asju rohkem - lendaks mööda riike lennukiga rohkem ringi, palkaks giide, sõidaks õhupalliga päiksetõusu ajal üle maa, sukelduks jne. AGa samas ei saa öelda, et me kõigest selles metsikult puudust oleksime tundnud. AGa muud ei oskagi nagu esile tuua.
Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kõik pidi mahtuma sellesse väiksesse seljakotti. Oi kui palju kordi ma unistasin meie hiigelsuurest kohvrist, kus asjad lömmi ja katki ei lähe :). Mis meid endidki üllatas, oli see,
kui vahva oli aastajagu päevi 24/7 kolmekesi ninapidi koos veeta. Eks ikka väike kartus alguses oli, et äkki keegi meist ei saa piisavalt privaatsust ja nii võib tekkida pingeid. Aga mida polnud, olid pinged. Kohutavalt vahva aeg õppida tundma ennast ja endale kõike kallimaid inimesi! Samuti üllatas meid meeldivalt see, et kogu selle aasta peale, mil külmetasime, kuumenesime üle, sõime ütlemata räpastes söögikohtades ja ennekuulmatuid asju, olime me kõik tervemad kui kunagi varem kodus. Alles paar nädalat enne kojunaasmist põdesid Henri ja Mann läbi ühe kiire palavikuga viiruse, aga see oli ka kõik. Nii et tervise pärast muretsedes ei tasu sellist seiklust ette võtmata jätta - stressivaba elu, hea seltskond, päike, värske õhk ja liikumine on hea profülaktika! :)
Kindlasti tahame uuesti minna Brasiiliasse, et külastada Amazoni. Ilmtingimata ka Argentiinat, lähme soojema ilmaa ja võtame kohe pikalt aega, et sel suurel maal ringi rännata. Lõuna-Ameerikas põikame järgmisel korral tingimata ka Peruusse. Ja muidugi Jaapan jäi meil täitsa pooleli, sinna peab ka kindlasti tagasi minema. Aga hetkel on mul Euroopa isu hoopis. Kui järgmine selline võimalus tuleks, võtaksime hoopis auto seljakoti asemel, pool aastat või rohkem ning rändaksime mööda Euroopat ringi - kuukene siin ja kuukene seal. Nii uskumatu kui see ka võibolla ei tundu neile, kes kujutavad ette, et oleme reisimisest täiesti tüdinud, siis mulle täitsa meeldib see Euroopa mõte!
Sai vist natuke hüplik kokkuvõte, aga eks sellisel reisil ongi nii palju erinevaid tahke, et siledat juttu on neist kokku raske kirjutada!
Kaunist kevadet meie kaunil maal teile kõigile ja aitähh kõigile virtuaalsetele kaasareisijatele!
Peale Tartu-Tallinn bussi, mitut lennujaamatundi, mitut lennutundi, ühte lennujaamabussitundi, kohustuslikke (rasvaseid) fish & chipse ja veel kahte bussi-metroo-bussitundi olemegi kohal. Meile tuleb bussijaama vastu imearmas Gillian, kelle juures peatume oma Londonisoleku ajal.
Bussis aitavad meil kõik välja mõelda, kuidas aru saada, kus me maha peame minema. Igaüks kes välja läheb, loeb veelkord sõnad peale, et me ikka täpselt teaks, mille järgi õige peatus ära tunda. Inimesed uurivad, miks meil nii suured kotid on ja mida aastasele reisile küll kaasa võetakse. Aga juba näemegi peatuses Gilliani, kes on rohelistes riietes, nagu lubas, ja lehvitab metsikult, nagu lubas.
Tuleb välja, et meie esimene host-perekond on parim, millest unistadagi oskasime. Gillian on terve päeva eesti keelt harjutanud ja Mannile imearmsa kingituse ise meisterdanud. Oleme oodatud õhtusele Eurovisiooni-vaatamise peole (meie oma kodus). Peole tulevad prantslane, alzeerlane, 3 eestlast (meie), iirlane, šotlane (Gillian ise) ja 3 inglast. Perenaine on kõigi riikide lipud meisterdanud. Mann saab teda abistada värskelt ahjust välja tulnud koogikeste kaunistamisel. Meie pererahvas on taimetoitlased ja orgaanilise toidu suured austajad. Seega pakub Gillian meile õhtusöögiks Maguskartuli-kikerherne karrit, mis viib keele alla.

Ega me tegelikult ikka päriselt aru ei saa, mis me ette võtnud oleme. Et nüüd olemegi sellel pikal reisil ja teeme suurele munale tiiru peale. Ainult üks asi on tavalisest lühikesest reisist erinev - me suudame rahumeeli kulgeda. Pikad bussisõidud ja lennujaamas ootamine ei tee meid kärsituks nagu tavaliselt, vaatame lihtsalt ringi ja naudime ümbrust. Meeldiv tunne, tuleb tunnistada!