Meie reisist ETV-s...
... ega muud polegi, kui et kes veel küllalt ei saanud meie reisist seda blogi lugedes, need on oodatud homme õhtul, st neljapäeval 29. aprillil, telerite ette Ringvaate saate ajal, kus me oma reisist paari sõnaga räägime!
23:26 | Category: , , , , , , , , , , , , , , , | 13 comments

Ja ta oligi ümmargune
Mäletate, kui ma täpselt aasta eest siinsamas kirjutasin, et lähme kontrollime üle, kas see maailm ikka on ümmargune, nagu räägitakse. Nüüd igatahes tundub, et on.


Tagasi tulla oli kohutavalt rõõmustav ja mitmes mõttes väga kummaline. Peale oma esimest Eesti-ööd ärkasime üles, istusime samal diivanil, jõime kohvi samast kruusist, telekast tuli endiselt Kirgede Torm, Vaprad ja Ilusad ja Südameasi, nagu me polekski vahepeal aasta aega ära olnud. Peale Jaapani niisket külma ilma tundus meile siin jube soe, isegi kõiget 5 soojakraadi juures. Siinne kuiv õhk tekitas hommikuti tunde, nagu oleksime selga tõmmanud mitu numbrit väiksema naha, kõik kuivas :). Oi kuidas me oskame praegu hinnata väikeseid asju siin elus. Te ei kujuta ette, kui tore on panna asjad kappi, ilusti kokku ja virna. Või võtta hommikul hambahari vannitoast vastavast topsist, mitte oma seljakoti esimesest sahtlist kilekotist. Või olla lihtsalt vait ilma mõtlemata, ega sa juhuslikult ebaviisakalt vähe ei suhtle. Või see, et eestlastega asju ajades saavad nad sinust suurepäraselt aru, pakuvad välja loogilisi lahendusi ja ei vasta "No have!".
Tartu lähedal Ihastes sõites juhtisin Manni tähelepanu metsale. Tema küsis, et kas see on kohe päris mets. Minult jaatava vastuse saanud, küsis ta, et kas seal metsas on siis ahvid ka? :)
Iseenesestmõistetavalt külastasime esimestel päevadel kohe ka oma kallist suvekodu Peedul. Tegin ukse pärani lahti ja nautisin täiega, et ma ei pea muretsema tuppa lipsavate madude pärast. Eestis elada ON tore nii paljude asjade pärast! Eesti on meid vastu võtnud kõige suurepärasemal võimalikul viisil - päikesepaistega. Peedu tiik kubiseb kaladest, konnad on oma pulmalauluga nii ametis, et ei pane meid tähelegi, linnud laulavad, mesilased sumisevad, kollased ja kirjud liblikad lendavad ringi, krookused, lumikellukesed, priimulad, märtsikellukesed, tsillad ja sinililled õitsevad ning rabarber on pea mulla seest välja pistnud. Mida sa hing veel tahta oskad!?

Kõige rohkem küsitakse meilt, milline maa meile kõige enam meeldis. Ühest vastust sellele küsimusele tegelikult olemas ei olegi, see oleneb sellest, mida teha soovitakse.
Puhkuseks valiksime ikkagi Tai- sealset kombinatsiooni suurepärasest ilmast, odavatest hindadest, maitsvatest toitudest, rikkalikust kultuurist, heast infrastruktuurist ja sõbralikest inimestest on raske üle trumbata.
Kultuurireisiks valiksime Jaapani või Vietnami, aga siis tuleks kindlasti korralikult aastaaega valida.
Loodust imetlema läheksime Brasiiliasse või Uus-Meremaale. Seiklusreisiks valiksime Brasiilia ja kui mingil põhjusel ühes nendest maadest elama peaksime, siis oleks see Uus-Meremaa.
Mitmed lugejad, kel endil sarnane reis mõttes mõlgub, on uurinud, kui palju selliseks aastakeseks rahalisi vahendeid vaja läheb. Et te ei arvaks, et see summa ilmvõimatult suur on või et me rikkalt Ameerika onult päranduse saime, kergitan veidi ka loori sellelt teemalt. Lisaks Ümbermaailma lennukipiletitele (ca 105 000 eek/3 in), kindlustusele (10 000 eek/3 in), viisadele/vaktsiinidele (ca 15 000 eek/3 in), kulus raha vastavalt sellele, kui palju meil igaks päevaks raha ette oli nähtud. Olenevalt riigist jäi see summa meie pere peale vahemikku 500 kuni 1000eek, olles kõige väiksem Vietnamis, Malaisias ja Tais (kusjuures Tais koos majarendiga) ning kõige kõrgem Austraalias ja Jaapanis. Nii et aasta peale kulus kokku (koos piletite, kindlustuse, viisade ja vaktsiinidega) alla 350 000 eek, mis teeb kuu kuludeks umbes 28 000 eek. Usun, et on palju peresid, kes kulutavad sellise summa ära ka oma igapäevasel lasteaed-kool-töö-kodu marsruudil. Sellise eelarvega hakkamasaamine ei olnud väga lihtne ja nõudis pidevat igapäevast kulude jälgimist. Ilma sellise raamatupidamiseta oleks me end suure tõenäosusega poole aasta pealt poolel teel ümber maailma totaalselt rahatuna leidnud. Aga ei saa kurta, saime ka elu nautida, väljas käia ja nipetnäpet suveniiriks või selga osta. Sellise eelarvega hakkama saada aitasid meil põhiliselt kaks asja - esiteks muidugi võrratu võrratu Couchsurfing, mille raames saime pea kõikjal tasuta ööbida vahvates kohalikes peredes ja see, et planeerisime suurema osa oma reisist veeta odavates Aasiamaades.
Oleme mõelnud ka, et mida me teeksime teisiti, kui saaksime uuesti minna (mis muide, ei tundu isegi eriti hullu ideena vaatamata sellele, et alles äsja tagasi jõudsime, tingimusel, et keegi tassiks mu kotti ja annaks kolm korda rohkem raha kaasa :). No Austraaliasse enam ei läheks, aga sellest oleme juba varem rääkinud. Kui palju palju rohkem raha oleks, siis teeks igasugu pulle asju rohkem - lendaks mööda riike lennukiga rohkem ringi, palkaks giide, sõidaks õhupalliga päiksetõusu ajal üle maa, sukelduks jne. AGa samas ei saa öelda, et me kõigest selles metsikult puudust oleksime tundnud. AGa muud ei oskagi nagu esile tuua.
Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kõik pidi mahtuma sellesse väiksesse seljakotti. Oi kui palju kordi ma unistasin meie hiigelsuurest kohvrist, kus asjad lömmi ja katki ei lähe :). Mis meid endidki üllatas, oli see,
kui vahva oli aastajagu päevi 24/7 kolmekesi ninapidi koos veeta. Eks ikka väike kartus alguses oli, et äkki keegi meist ei saa piisavalt privaatsust ja nii võib tekkida pingeid. Aga mida polnud, olid pinged. Kohutavalt vahva aeg õppida tundma ennast ja endale kõike kallimaid inimesi! Samuti üllatas meid meeldivalt see, et kogu selle aasta peale, mil külmetasime, kuumenesime üle, sõime ütlemata räpastes söögikohtades ja ennekuulmatuid asju, olime me kõik tervemad kui kunagi varem kodus. Alles paar nädalat enne kojunaasmist põdesid Henri ja Mann läbi ühe kiire palavikuga viiruse, aga see oli ka kõik. Nii et tervise pärast muretsedes ei tasu sellist seiklust ette võtmata jätta - stressivaba elu, hea seltskond, päike, värske õhk ja liikumine on hea profülaktika! :)
Kindlasti tahame uuesti minna Brasiiliasse, et külastada Amazoni. Ilmtingimata ka Argentiinat, lähme soojema ilmaa ja võtame kohe pikalt aega, et sel suurel maal ringi rännata. Lõuna-Ameerikas põikame järgmisel korral tingimata ka Peruusse. Ja muidugi Jaapan jäi meil täitsa pooleli, sinna peab ka kindlasti tagasi minema. Aga hetkel on mul Euroopa isu hoopis. Kui järgmine selline võimalus tuleks, võtaksime hoopis auto seljakoti asemel, pool aastat või rohkem ning rändaksime mööda Euroopat ringi - kuukene siin ja kuukene seal. Nii uskumatu kui see ka võibolla ei tundu neile, kes kujutavad ette, et oleme reisimisest täiesti tüdinud, siis mulle täitsa meeldib see Euroopa mõte!
Sai vist natuke hüplik kokkuvõte, aga eks sellisel reisil ongi nii palju erinevaid tahke, et siledat juttu on neist kokku raske kirjutada!
Kaunist kevadet meie kaunil maal teile kõigile ja aitähh kõigile virtuaalsetele kaasareisijatele!
18:16 | Category: , , , , , , , , , , , , , , , | 18 comments

Viimane peatus, Peking

Keelatud linnas

Vaade Pekingi magamistoa aknast; Keelatud linnast

Peale järjekordset 4 tunnist lendu leidsimegi end oma hiigelpika reisi viimasest põgusast peatuspaigast, Pekingist. Olime kokku leppinud ööbimise Pauli juures, kes pakkus meile võimalust sõita lennujaamast koju tema auto ja autojuhiga, millest me muidugimõista keelduda ei suutnud. Nii oligi, et lennujaamas ootas meid sildikesega sohver ja juba poole tunni pärast seisimegi Pekingi kesklinnas pea 70-kordse maja ees, mis on ühtlasi nii 5-tärnihotell, kui luksuskorterite asukoht. Ülilaheda olemisega Paul juba ootaski meid ja kohe esimesest hetkest oli meil suurepärane klapp. Ausaltöeldes tuleb tunnistada, et nii vahva inimesega ei saagi vist mitte head klappi olla. Meile eraldati terve 46-47-ndal korruselasuva korteri esimene korrus, hingematva vaatega üle kogu Pekingi. Mannile oli lastud eraldi voodi üles sättida ja see oli kaetud kingitustega. Köök oli täis ostetud head-paremat süüa-juua ja kõik see ootas meid. Hetkeks tundus, et olen vist lennukis magama jäänud ja näen und. Aga siis mõtlesime, et ju Jumal saatis meile Pauli preemiaks selle eest, et olime maailmale ringi peale teinud. :) Jõime šampanjat, mida poodides ei müüdagi, vaid ainult spetsiaalsetel oksjonitel. Jutt jooksis kohutavalt hästi ja erakordselt põneva eluga Pauli olekski võinud kuulama jääda. Nii juhtuski, et esimesel „ööl” saime magama alles kuskil 6 ja 7 vahel hommikul. Paul on segu vana Euroopa võimsamatest peredest ja erakordsest äriandest. Enamus tänaseid ärihiiglaseid ja staare on tema head sõbrad. Tema suguvõsas on nii monarhe, krahve kui lorde. Aga mulle tundub, et üksikasjadesse ei oleks minust ilus laskuda. Ja kogu oma rikkuse juures on Paul üks ütlemata heasüdamlik, tähelepanelik ja armas inimene. Ta ei jõudnud ära kiita, kui vägev, et me oma pere väärtustame ja et sellise julge sammu tegime, et jätta kõik kus see ja teine ning aasta perega reisida. Tema unistus on teha sedasama jahiga, aga äriasjad ei taha seda kuidagi teoks teha lasta.

Teiseks päevaks laenas Paul meile taas oma autot ja sohvrit, et saaksime minna vaatama Pekingi kesklinnas asuvat keelatud linna. Ma olin lugenud, et see on võimas, aga midagi sellist poleks osanud uneski aimata. Millised kolossaalsed mõõtmed ja milline imeilus arhitektuur ning planeerimine tolle aja kohta. Hiinlased on üks võimas rahvas ja seda tõestavad nad ka tänapäeval enam ja enam. Tänu taevas säravale päiksele oli keelatud linnas ringi jalutada eriliselt ilus.

Järgmisel päeval oli meil kindel plaan minna Hiina müüri peale jalutama. Paul soovitas meile kohta, kus müür on selline, nagu ta kunagi oli olnud ja kus turiste ei käi. Ja andis meile kasutada ka oma sohvri. Milline luksus. Aga enne pidime minema koos Pauliga Maison Bouludi lõunatama, kuna ta oli lubanud meile tõelist kulinaarset elamust. Mina pole iial varem käinud 3 Michelini tärniga restoranis, nii et te võite ette kujutada, kui elevuses ma olin. Pealegi võimalus kuulata mitu tundi puhast kulda, mis meie uue sõbra jutt kahtlemata on, oli sama ahvatlev. Tavaliselt panevad inimesed laua sellesse restorani kinni kuid varem. Aga Paulile, kui ühele parimale kliendile, avatakse alati vajadusel privaatruumid. Ja nii ka sel korral, meie kasutada oli hiigelsuur privaatne söögisaal. Sissejuhatuseks istusime maha baaris, jõime mimosat (mis on šampanja värske apelsinimahlaga, aga mille tegemiseks selles restoranis kasutatakse maailma parimaid šampanjasid). Ja siis sööma! Mannile tehti absoluutselt menüüväliselt täpselt see, mida ta tellis – röstitud kana ning kartulipuder. Esimest korda kogu reisi jooksul leidis Mann, et kartulipuder on tõepoolest sama hea kui Eestis. Ja siis saabus kahe korruseline mereannitaldrik – austrid, krevetid ning krabid. Ja nüüd ma sain alles aru, kui maitsev võib tõepoolest olla üks krabi. Seni ei olnud ma sellest just suures vaimustuses olnud. Edasi tellis Paul kõige maitsvama vähi ja jälle pidin tunnistama, et alles nüüd saan ma aru, miks vähki nii kõrgelt hinnatakse. Henri boef a la tartare ja minu lõhe rillette olid samuti uskumatud, ainult mõmisesime. Kõrvale serveeritud aurutatud sparglid, brokolid ning suhkurherned olid samuti absoluutselt perfektsed. Kõlab juba imelikult, aga ausõna, iga suutäis oli midagi erilist. Minu elu parim söömaaeg kahtlemata. Kui asusime desserte tellima, pakkus Paul, et laseme neil kõigist dessertidest veidi lauale tuua. Oh neid šokolaadi mousse, sidrunikooke, makroone, värskeid madeleine, sorbette ning jäätiseid. Kõrvale parimad tawny portveinid. Imeline! Meie päralt olid pidevalt korraga mitu teenindajat ja nad tegid kõik, et Mannil piisavalt tore oleks. Küll viisid ta mängima ühte teise ruumi, kuhu lõunaajaks oli mänguasjad välja toodud, küll restorani ringi vaatama, küll kööki koka käest midagi küsima, küll veinikeldrist kallihinnalisi pudeleid üles vedama (ja nad tõepoolest andsid pudeli Mannile tassida), küll võlusid kapist välja kuldse maskiballi maski või uhked jaanalinnusuled, küll klotsid ja joonistusasjad. Mul ei ole lihtsalt sõnu! Kuskil poole lõuna ajal saime aru, et kell on veidi liiga palju müürile minekuks. Ja samal ajal tekkis Paulil idee. Nimelt oli tal kohutavalt kahju, et me juba lahkuma peame ja ta pakkus meile välja järgmise asja: nimelt, kui meie otsustame pikendada oma Pekingikülastust mõne päeva võrra, siis võtab tema mõned päevad puhkust ja me sõidame koos tema kulul Bhutani kuningriiki hirmpeenesse Amankora resorti. Lisaks saame senikaua, kuni tema tegeleb viisade hankimisega (sellesse riiki juba nii lihtsalt ei pääse), käia ära nii Müüril, kui suvepalees, kui nautida oma suurepärast kodu. Kõik tundus imeline ja me mõtlesime, et mõned päevad ei tee tõesti paha. Lõunasöök läks sujuvalt üle õhtusöögiks ja me lasime Maison Boulud´i juhatajal endale korraldada eine Hiina restoranis. Tuleb tunnistada, et kõht ei olnudki eriti tühi, aga Pekingi part tahtis ju proovimist. Läksimegi kohta, mis on eriti kuulus oma Pekingi pardi poolest. Menüü oli kilomeetri pikkune ja Paul muudkui tellis. Tegelikult oli nii, et pooled söögid olid meie jaoks ikka liiga kummalised. Näiteks magusas kastmes lootosejuur ei läinud kuidagi alla. Või mingi hirmuskallis vesine seen, mis ajas meil lausa kõhu valutama. Proovisime ka merikurki, mis oli praepeki maitsega, peki kontsistentsiga ja nägi hirmuäratav välja. Sõime elu kõige kallima kala ära, kes toodi alguses meile plekkämbriga üle vaatamiseks. See maksis vist oma 3000 eek. Ja oli väga maitsev, ainult et ma ei osanud hinna-kvaliteedi suhet nii kõrgelt hinnata. Rohelised köögiviljad olid maitsvad :) . Ja linnupesasupi roosimaitseliste tapiocapalliekstega proovisime ka ära – oli täitsa hea magus supp. Supermaitsvad vürtsised krevetid olid, seda tuleb tunnistada. Ja muidugi Pekingi part... suurepärane. Seda süüakse nii, et võetakse imeõhuke kuiv pannkook, määritakse paksu magusa ploomikastmega, pannakse sinna peale röstitud pardiviilud, peened kurgi ja sibularibad, soovi korral ingverit ja küüslauku, keeratakse rulli ning süüakse.

Koju jõudes sai meie entusiasm kiiresti otsa, kuna Finnair teatas, et enne 2 nädalat ei ole lennule kohti. Mõte sellest, et me kõigepealt nädalakese ootame, siis 4 päeva Bhutani naudime ja siis omakorda pea nädala ootame, ei tundunud õige. Ja nii saigi otsustatud siiski lennata Eestisse. Paul lubas meid tagasi oodata selle reisiga! Ja me oleme ju ennegi näinud, et kui midagi väga tahta, siis saab see teoks!
02:56 | Category: | 21 comments

Kulinaarses paradiisis

Rahvusvaheline käesurumine; Manni sõber; kaunis tuun

Sõber Yuki; meie uus jaapanlannast-lauljast sõber; Jaapani angerjas ehk unagi

Piknik kirsiõite all

Tokyo tänavad; marmormustriga wagyu loomaliha; sakura ehk kirsiõied

yakitori restoranis; Ueno pargi kirsiõitehullus; pidu Tokyos

Rameni restoranis ees...; ... ja sees
Kirjutatud umbes nädala eest:

Nüüd jõudis nohu mulle järele, võttis vana sõbra herpese ka kaasa. Nii et olemine pole just kuigihea. Kui ma oma peas pidevalt plahvatuse-eelset olukorda ei tunneks, siis arvaksin, et olen ära surnud ja läinud kulinaarsesse paradiisi. Ma nimelt kujutan ette, et paradiisis ei ole kunagi kellelgi nohu. Igatahes on Jaapanis iga söömaag täielik elamus, nii eriline, et pärast tunned, nagu oleksid lõbustuspargis käinud. Ilma meie jaapanlasest võõrustaja Tadashita, ei oskaksi vist restoranides midagi teha. Iga kord tuuakse lauale hulk asju, millest aru ei saa ja siis tuleb hakata Taasht küsitlema, et mida millegagi tehakse ja kuidas. Ja meie oleme ju kõigest Tokyos, tegelikult on Jaapan nagu Prantsusmaa, et igal piirkonnal on täiesti erilised road ja valmistusviisid. Meie sel korral Tokyost välja ei lähegi. Ausaltöeldes on vahetult enne Eestisse tulekut otsa saanud seljakotiga seiklemise isu (ime, ime). Ja raha ka ei raatsi hetkel tuhandete viisi rongipiletitele panna. Sellise otsuse tegime arvestusega, et tahame millalgi siia kindlasti tagasi tulla - ratastega kohvri, suure rahakoti ja pikema ajaga. Ah jaa, sooja ilma ajal ka! Jaapani restoranide juures on veel üks imeline asi - ükskõik, kas roog maksab 20 või 200 krooni, on restoran alati puhas, stiilne ja ilus. Ja restorane on metsikutes kogustes, kuigi jaapanlased pidid enamasti ikka kodus süüa tegema.

Eelmise jutu peale esitati mulle mõned küsimused Jaapani kohta. Püüan neile siis vastata niipalju, kui ma Tadashilt kuulsin. Koolisüsteemi kohta kuulsin kõigepealt Trevorilt, et lapsed käivad ka laupäeval pool päeva koolis ja pühapäev on trennide jaoks. Samas Tadashi ütles, et laupäev ja pühapäev on ikk vabad, et klassides on 30 last, et koolipäev on 8.30-15 ja et koolis pannakse hindeid,nagu meilgi. Võibolla rääkis Trevor mingist Seijo erakoolist. Igatahes tundus, et see koolivärk on meie omaga sarnane. Nii, siis selle kohta, et kas vastab tõele, et Jaapanis võib ainult augustikuus ujuda. See pidi tõesti nii olema. Asusime siis selle keelu tagamaid uurima. Esialgu ütles Tadashi, et lihtsalt rannahooaeg on augustis.Rannahooaeg tähendab seda, et restoranid on avatud ja vetelpääste kohal. Lisaks pidi muul ajal meres olema meduusad, kes ujujaid kõrvetavad. Tadashi aga ei pidanud kõrvetamisest hoolima ja käib ujumas ka muul ajal. Selle kõigega seoses tuli hoopis meelde teinde huvitav asi, mis on ka ujumisga seotud. Nimelt ei või Jaapanis tätoveeringuga inimesed minna ujuma basseinidesse ega avalikesse saunadesse vms. Asi selles, et tätoveering tähendab siin, et oled mingi maffiajõugu liige. Nii et siin elades on küsimusel, kas teha või mitte tätoveering, hoopis kaugeleulatuvam tähendus. Aga marjakorjamisest... Tadashi ütles, et väljaspool Tokyot on ikka võimalik ka metsas tasuta marju korjata, aga Tokyos peab maksma mingi tasu ja siis võid kasvuhoones süüa nii palju, kui sisse mahub :).

Kuna esmaspäeval oli tõeliselt külm ilm ja minu nohu andis endast juba märku, siis jäi selle päeva kõrghetkeks järjekordne toiduelamus. Nimelt käisime Yakitori restoranis söömas. Tegu siis sellise kohaga, kus süüakse grillitud sea- ja kanavardaid ning juuakse kõvasti saket-õlut. Meie läksime sellisesse, kus maksad ca 150 eek ja võid tunni aja jooksul süüa-juua, palju jaksad. Päris naljakas oli söömist tempoga võtta. Ja veel naljakam joomist. Mina lootsin lähenevale nohule leevendust kuumast sakest, mehed kulistasid liha kõrvale Jaapani õlut. Mann lahendas apelsinimahlasid. Hirmsal kiirusel ilmusid lauda grillitud sealiha, kanaliha, kanafilee kalamarja-majoneesi seguga (väga maitsev, muide), kirsstomatid, vutimunad, porrutükid, seened, mingid naljakad limased krõmpsuvad kartulid (ei olnud üldse head), kanasüdamed, lihapallid jms. Lisaks kapsalehed ja paks misokaste seesamiseemnetega. Iga veidi aja järel karjusid ettekandjad: "kõik on hästi!" ja siis kõik koos koors "jaaaa". See andis tempot veel juurde. Grillimehed tegutsesid sellise pühendumisega, et ei näinud mitte midagi, mis ümber toimus. Tunni aja pärast olime jagu saanud 110 väiksest vardakesest ja mehed kahe peale vist 10 liitrist õllest. Nii et jaapanlastest on eestlastele parajaid joomasõpru küll :).

Teisipäeva hommikul oli meie esimene eesmärk taas kulinarne. Nimelt tuli ära katsetada, kas maailma parim loomaliha on Brasiilias või Jaapanis. Jaapanis on spetsiaalne wagyu loomaliha, millel on iseäralik marmormuster, kuna kiudde vahel on meie loomalihast oluliselt rohkem rasva. Ja see omakorda teeb liha suussulavaks. Sõitsime terve igaviku rongiga, et jõuda ühte populaarsese Yakiniku restorani lõunale. Lõuna koosnes kahest toorest wagyu loomaliha viilust, et süüa seda sashimina (toorelt, sojakastme-wasabi segusse pistetult), ja kolme eri sorti wagyu lõigetest grillimiseks. Lisaks kõik muu - salatid, riis, misosupp jne. Kas te kujutate ette, et te pistate umbes 7 mm paksuse toore loomalihaviilu suhu ja see on nii pehme, et sulab suus. Mina enne ei kujutanud, aga nüüd tead, et selline liha on maailmas täiesti olemas. Teised tükid tahtsid laua keskel oleval grillil kummaltki poolt oma poolt minutit ja olidki supermaitsvad ja mahlased. Nii et minu meelest ongi wagyu maailma parim, aga Henri jäi oma Brasiilia picanhale siiski truuks, kuigi talle samuti wagyu metsikult maitses. Ma nägin Tais olles kunagi filmi sellest, kuidas wagyu loomi kasvatatakse. Peremees läks igal hommikul iga veise juurde, vaatas talle silma ja rääkis juttu. Veised jõid ainult allikavett ja sõid parimat toitu. Veiste karv nägi välja nagu samet, kuna neid kammiti iga päev. No uskumatu! Neil on siin isegi wagyu loomade iludusvõistlused - lehmad õpetatakse ilusti kohapeal seisma ja poseerima, neile tehakse soeng ja vaadatakse rühti :). Ausalt, ma ei näinud seda unes!

Aga edasi läksime Ueno parki ja loomaaeda. Teadsime, et sealses loomaaias elab suur panda nimega Ling Ling. Aga pargiuksel tuli välja, et panda oli eelmisel aastal juba südamerikke pärast ära surnud. Aga loomaaias käisime siiski ära. Loomaaed vahva nagu loomaaed ikka. Aga Ueno park oli vaatamisväärsus omaette, kuna seal olid kirsipuud täies õies ja tundus, et terve Tokyo oli seda imetlema ning kirsiõitepiknikku hanamit pidama tulnud. Kõikjal kirsiõit all olid laiali laotatud kiled, söögid ja joogid. Ülemeeliku inimesed istusid ümber toitude-jookide. Mõned juba magasid peatäit välja. Mõned kakerdasid. Aga meeleolu oli väga ülev.

Õhtul Tadashi juurde koju jõudnud, tuli välja, et kavas on pidu tähistamaks prantslasest couchsurfija O... lahkumist. Esialgne plaan oli minna välja sööma, aga kuna minu nohu aina kasvas ja meie olime juba saabunud niikuinii veiniga, läks seltskond poodi toidukraami järgi ja pidu toimus kodus. Seltskonnas oli kolm jaapanlannat, üks prantsuse mees, kaks jaapani meest ja meie kolm eestlast. Tüdrukud valmistasid söögid ja lõbu oli laialt. Enda kiituseks võin öelda, et mul õnnestus võita eranditult kõiki jaapanlannasid käesurumisvõistluses, vaatamata nende suurele kondile :) . Saime teada, et japsid armastavad fotosid vaadates teineteise nägudele fotodel näpuga näidata ja südamest teise üle naeru lagistada – sellist lübustust pole me ühegi teise rahvuse juures varem kohanud. Õhtu lõpuks tuli välja, et üks tüdrukutest on laulja ja ta esitas tühja pudelit mikrofoniga kasutades imeilusa Jaapani laulukese. Uskumatu, kui palju toredaid inimesi mahub ära ühte imepisikesse toakesesse... ja veel tantsu vihtuma :) .

Järgmisel päeval läksime tutvuma Tokyo elektroonikaäridega ja sööma järjekordset nuudlirooga – pakse nisunuudleid udonit. Oli täitsa hea, aga ramenile ikka vastu ei saanud. Lõpetuseks jalutasime ühte ilusasse teemajja, kus proovisime ära tõelise rohelise jaapani tee macha. Macha on erkrohelist värvi ja ta aetakse väikse spetsiaalse vispliga enne serveerimist veidi vahule. Maitse on veidi heina meenutav, aga päris huvitav. Tadashi ütles, et matcha ei ole tänapäeval üldse mitte levinud jook, et tema vanemad ei joo seda kunagi ja ka tema jaoks oli seekordne matchajoomine elus esmakordne. Matchat pannakse ka kõiksugu magustoitudesse, näiteks proovisime rohelisi matchaküpsiseid, mis olid omakorda kaetud matchaga roheliseks maitsestatud valge šokolaadiga. Mannile meeldis väga.

Õhtul valmistas Tadashi minu palvel veel kolmandat nuudlirooga – tatranuudleid ehk soba-nuudleid sealihaga. Jälle ütlemata maitsev roog. Nagu Jaapanis vist küll pea kõik road on. Üks asi siiski oli, mis meile kuidagi peale ei läinud. See on üks hästi pikk kartuliline, mis on hästi krõmps ja ligane. Aga see-eest väga tervislik.

Ärasõiduhommikul ärkasime varem, et minna Tsukiji kalaturule. Kuna mõne aja eest suleti sealne kuulus tuunikalaoksjon pealtvaatajatele ja kuna me ei olnud päris kindlad, kas see nüüd jälle avatud on, siis ei hakanud me hommikul kl 5 end välja ajama. Meil oli plaanis süüa kõige värskemat sushit otse kalaturul asuvas sushikohas. Turg ise oli eriline selle poolest, et väljendas suurepäraselt jaapanlaste puhtuse- ja korraarmastust ning pühendumist. Turg oli nii puhas, et vaatamata kõigile kaladele, kes lettidel lebasid, ei tundnud me mingit kalalõhna. Uskumatu! Ja kalatükid, eriti muidugi tuunikala erinevad kallihinnalised tükid, olid vitsiinidele välja pandud sellise perfektsusega, nagu eksponeeritaks eriliselt väärtuslikke teemanteid. Sushi oli superhea ja kõhu saime kõvasti täis. Kõige suurema sushielamuse saime eriti rasvase tuunikalatükiga sushist, mis sulas suus. Kõige hullem oli üks äärmiselt nätske kalmaariga versioon, mis mul nii kaua suus ringi käis, kuni ma salvräti leidsin ja pooleldi näritud sushi sellesse salaja poetasin.
Ja oligi aeg Jaapaniga selleks korraks hüvasti jätta. Oh kui palju jäi kripeldama. Jaapanlased on supertoredad ja meenutavad paljuski eestlaseid. Aga Jaapanisse tuleb tulla selge pea ja pungil rahakotiga. Mitte, et kõik (peale hotellide ja rongipiletite just üüratult kallis oleks), aga arusaadav, et peale aastakest ja kojujõudmise eel ei ole isu viimast penni lauale panna. Nii saigi tehtud otsus, vaadata sel korral üle Tokyo ja tulla järgmisel korral ülejäänud Jaapaniga tutvust tegema. Ausalt, svamm on veidi liiga täis sel korral, enam ei jõua väga isuga kogeda!
13:43 | Category: | 8 comments

Vahelduseks Hiinast - 10 päeva levst väljas
Kirjutatud Hiina, terve igaviku aega tagasi:

Guangzhou tänavail *3

Kivilinnad; jalgrattahunnikud; ... ja punane värv, et pahad vaimud eemal hoida

Spetsiaalne Shezuani teevalamise kunst; Yuanbin oma pere ja külalistega Eestist
Ei, me ei ole maa pealt pühitud. Olime kõigest Hiinas. Kuigi, nagu ma Naistelehes ka mainisin, tunne oli küll, nagu teisel planeedil. Ja teisel planeeril on keelatud igasugune eneseväljendus läbi interneti – Facebookist, You Tubest või blogidest võid sealmaal ainult unistada! Nii et sellest oli siis tingitud minu pikk vaikimine.

Igatahes sõitsime ühel kuumal päikselisel laupäeval Bangkokki, sõime lennujaamas viimased Tom Yumid ja kimasime Hiinasse, Guangzhousse. Võin kohe alguses ära mainida, et 10 päevane vahepeatus Guangzhous ei olnud meil päris maadeavastamise retk, vaid pigem messireis ja muudel segasematel eesmärkidel. Aga see selleks. Kuna meie head sõbrad, kes olid aastakese Hiinas elanud, olid meid valgustanud, et Hiinas pole meil ilma tõlgita suurt midagi peale hakata, leppisime paari toreda Couchsurfingu inimesega kokku, et nad meid meie siinolekul hiina keelega väikse tasu eest aitaksid. Küll siinkandis on palju toredaid inimesi – kirjutaisme päris mitmele, kuna kahtlustasime, et enamus peab ära ütlema. Pea kõik olid valmis meid aitama või vähemalt soovitasid kedagi, kes meid aidata saaks. Nii leppisime esimesed 4 päeva kokku Celinega ja edasi kasutasime veidi Mona abi. Lisaks leppisime kokku õhtusöögid õpetajaametit pidava Yuanbiniga ja hetkel tööd otsiva Steveniga. Kõik neli päris hiinlased. Pean jälle Couchsurfingut taevani kiitma – kuidas muidu õnnestub sul esimese nädala jooksul uues linnas saada nii mitu kohalikku sõpra, kellele küsimuse tekkimisel kohe helistada saab. Igatahes üliagar Celine oli meile kõik ära korraldanud ja pannud kinni imeodava hotelli messikeskuse lähedal. Lisaks saatis ta meile vastu taksojuhi meie nimesildiga, nii et meil ei olnud vaja kohe hakata oma lennukisistumisest kangeid kehasid üleliia žestikuleerimisega väänama. Tuli lihtsalt taksojuhil järel lontida ja tema märguande peale maha ronida.

Meid võttis vastu kena Hiina neiu, kes juhatas meid läbi mitme koridori ja lifti kuskile suure maja kaheksandale korrusele, kus me pidime teostama check in-i. Vaade oli hirmuäratav, aga ma ei tahtnud oma positiivse suhtumisega veel hüvasti jätta. Celine oli seda kohta niimoodi reklaaminud, et ma ei suutnud kuidagi uskuda oma silmi. Astusin nurgas vudiva prussaka lömaks ja palusin, et meile meie tube näidataks. Raudvõre ja vana ukseromu taga oligi meie „korter” – jääkülm, läppunud haisuga, nii niiske, nagu keegi oleks seal terve päeva dušši võtnud. Peeglite peal olevale niiskuskihile sai joonistada, krohvi kukkus, trepikäsipide roostetas, seinad olid mustad, linade vahel olid kellegi juuksekarvad, köök hallitas... kas ma pean veel jätkama. Meie oleme päris karastunud, aga meie sõbrad Villu ja Merka olid küll ära ehmunud. Või noh, meie olime ikka ka. Mann, kes on alati rõõmus lilleke, ütles mulle: „emme, ma pean siin ühe või kaks ööd vastu, aga rohkem küll mitte!”. Nii ma siis istusingi öösel kl 3 arvuti taha ja otsisin meile uue hotelli. Enam me riskida ei julgenud, nii et otsustasime ühe äsjaavatu kasuks – siis ei ole veel jõutud teda roostetama ja rokaseks vast ajada.

Järgmisel hommikul saabus Celine meie hotelli ja peale tutvumist ning kinkide vahetamist teatasime talle, et kahjuks on meil selles hotellis liialt külm ja me broneerisime ühe teise. Ta oli sellest tõeliselt üllatunud ja pakkus üht teist samasugust meile sealsamas lähemal, kus pidi ka küte olema. Me ei hakanud talle seletama, et meile ei sobi ka võõrad juuksed ning hallitav köök ja jäime endale kindlaks. Maksime oma esimese öö ja sõitsime koos Celinega meie uude hotelli. Oi milline kontrast, milline õnn. Juba saime Celine olulisusest aru, kuna esiteks poleks me suutnud taksojuhile selgitada, kuhu me minna soovime ja teiseks ei teadnud isegi taksojuhid, kus see aadress asub (kuigi hotell on suhteliselt kesklinnas). Panime asjad maha ja sõitsime vanalinna sööma. Istusime maha väiksesse kohvikusse, mis kohalike seal väga polulaarne pidi olema. Muidugi oli kõik ainult hiina keeles ja ühtki inglise keele oskajat seal ka polnud. Tegime huvitava avastuse – me võime siin hiinlastega vabalt eesti keeles rääkida, nad saavad täpselt sama palju aru, kui siis, kui neile inglisekeelseid küsimusi esitame. Meie suureks üllatuseks oli siinne toit kordades ja kordades maitsvam, kui toit Hong Kongis. Selles veendusime me ka järgnevatel päevadel iga kord, kui Celine või mõne teise kohalikuga kohalikke kantoni hõrgutisi käisime söömas. Nüüd ma arvan, et hiinlased teevad tõesti maailma parimaid nuudliroogasid ja suurepäraseid köögivilju, bbq liha ning ülimaitsvat kalasuppi.

Järgmistel päevadel kammisime siinseid hulgikaubaturgusid ja käisime messil. Kaasas metsikult pühendunud ja professionaalne Celine, kelleta oleksime ammu halliks läinud. Käisime õhtusöögil 27-aastase Steveniga, kes näeb välja nagu ta oleks 18 ja kes hetkel otsib tööd. Käisime õhtusöögil õpetaja Yuanbini, tema samuti õpetajast abikaasa ja nende poja Alexiga. Yuanbin ja tema naine tahaksid hirmsasti teist last, aga see on siin peaaegu et välistatud. Teise lapse saamisel peaksid nad maksma suure trahvi ning nad ei saaks enam kunagi töötada õpetajana ega ka ühegi teise riigiametnikuna. Käisime linna peal rõõmsameelse Monaga, kes on abielus kanadalasega ning kes järgmisel aastal Kanadasse kolib. Celine, kellega kõige rohkem koos olime, kolib juba sel aastal Itaaliasse oma peigmehe juurde, kuna teda häirib siinne vabaduste piiramine. Celine vennapere ootab hetkel luba Austraaliasse emigreeruda, et seal teine laps saada. Yuanbiniga õhtusöögil olles tuli teemaks valimised ja kommunistlik partei. Esialgu väitsid nad meile, et kommunistlik partei on väga tore ja teeb kõike õigesti. Aga kui pereisa ütles, et valimised on siin pigem šõu ning hakkas midagi rääkima võrdlustest Venemaa ning tšetšeenidega, läks tema abikaasa näost valgeks ja pani tal hiina keeles suu ruttu kinni. Vahetasime ruttu teemat ja Henri asus Yuanbiniga eesootavaid Inglise Kõrgliiga jalkamänge arutama. Aga tegelikult ei tundu inimesed õnnetud või masendunud. Kindlasti on nad rõõmsameelsemad kui rikkas Hong Kongis.

Mind üllatas see, et sisse hingates võis pidevalt tunda, milline saast õhus hõljub. Õhul oli imelik lõhn ja kontsistents. Päike paistis, aga ainult läbi halli saastapilve. Majad olid hallid ja inimeste riided olid hallid. Küll mulle tundus Eesti toreda kohana. Üks naljakas asi oli veel see, et inimesed on metsikult aeglased. Näiteks liikuva trepi pealt maha astudes jäävad nad peaaegu seisma, nii et järgmisel astmel tulijal ei jää muud üle, kui neile kanda astuda. Omamoodi ooper oli pesu pesumajja viimine, sest tädi uuris aegluubis iga pesueseme otsast lõpuni läbi, otsis iga eseme hinda oma hinnakirjast mitu minutit, toksis arvutisse isegi tootjafirma nime ning iga viie asja järel printis välja ja esitas arve – rohkem ei olnud blanketil ruumi. Selle ajaga jõudsin ma letil oleva garderoobi üle vaadata ja mõned vanas asjad ära visata ning väiksemad asjad tagasi kotti susada, et need ise kodus ära pesta. Ise pesemine võtab raudselt vähem aega, kui sellel tüdrukul nende kirja panemine. Veel üks nali hiinlaste aeglusest. Teate neid liikuvaid linte, mille peal lennujaamas kõndida saab, et kiiremini edasi minna. Hiinlased seisavad nende peal. Ja nii tihedalt, et keegi mööda ei mahu. Mann ütles selle peale, et seal polevat midagi imestada, kuna hiinlased ongi väga aeglased inimesed.

Kui enamus planeeritud ettevõtmisi olid ühele poole saanud ja ees ootasid päevad täis lusti ja lillepidu, tabas meid kõiki riburadapidi mingi kummaline viirus. Kõigepealt tegi selle ooperi kiirelt läbi Villu, siis valutasin mina paar päeva oma konte ja kannatasin sügelevat kurku. Oli see siis minu kolm korda päevas ette võetud asjakohased joogaharjutused, rünnak küüslaugu-ingveri-meega või lihtsalt põhjus, et keegi peab ka põetama jääma, pääsesin mina suhteliselt kergelt. Peale mind jäi Merka korralikult palavikku ning siis Henri ja Mann korraga. Vahetult enne Jaapanisse lendu läksid üle kõik palavikud ja Mann kõhulahtisus, nii et saime väsinud, ent õnnelikena taas teele asuda. Tegelt on ikka hirmus lahe, et juba mõne nädala pärast Eestisse jõuame!

16:01 | Category: | 4 comments