Teekond...

Kilpkonnahullus; üks vahva ilmega apelsinimüüja; esiplaanil ledik, sealt edasi vasakule hulk varblaseid ja hele luigeliha, pitsides riisiviin ja pudelis maitsev Vietnami õlu

Sapast tagasi ja oma mõnusas hotellis välja puhanud, asusime taas Hanoiga tutvuma. Polnud teist ju eriti kuiva ilmaga näinudki. Kõndisime suud ammuli mööda autosignaalikõlalisi pisikesi tänavaid püüdes ellu jääda. Uksumatu, kuidas sellistes tingimustes hakkavadki kõik auto- ja rollerijuhid teistega arvestama – kõik toimib ilma igasuguste foorideta või isegi "anna teed" märkideta! Korraga on ristmikul igas suunas minevaid sõidukeid, kõik läbisegi ja kõik väljuvad ilma peatumata elusa ja tervena. Sirgel teel liiguvad võibolla ainult pooled sõidukid oma sõidusuunas. Kõigil tänavatel on laiad kõnniteed (no see peab küll olema prantslaste pärandus, mujal Aasias pole me midagi sellist näinud), aga neil ei kõnni keegi. See ei ole lihtsalt võimalik. Jalakäija koht on sõiduteel, koos rikšade, autode, busside, rollerite, rataste, pühvlite ja kõige muuga, mis seal liigub. Kõnniteel pargitakse tuhandeid rollereid ja püstitatakse restorane. Restorani püstitamine on lihtne. Vahel seisneb see selles, et saabub naine, kaelkookudega korvid kaasas. Kuidagi ripub tema küljes ka kuhi väikseid plastmassist pingikesi, mis hakkavad kohe nii toolide kui laudade rolli mängima. Istub tädi suvalises kohas maha ja avab restorani, vahel müüb ainult teed, vahel teeb puuviljakokteile. Või siis veidi peenem värk – saabub roller, peal 3 väikest grilli, kotitäis mereande, kotitäis plastmassist nõusid ja jälle kuhi pingikesi. Restoran valmis! Ühesõnaga, kui meie arvasime, et Tais käib elu tänavatel, siis peale Vietnami mõtlesime ümber. Hanois käib elu tõepoolest tänavatel. Lapsed kasvavad tänavanurkadel ja inimesed elavad tänavale avanevates kolme seinaga tubades.

Tavaliselt meile meeldib alati väga süüa seal, kus kohalikud söövad. Aga Hanois, esimest korda kogu reisi jooksul, ei tekitanud tänavatoit meis mingit isu. Koos Linhiga esimesel päeval veidi proovisime ja tema soovitatud puuviljakokteilikohas käisime hiljemgi. Aga enamasti hakkas meile kohutavalt vastu tänavatoidukohtade räpakus. Lauad olid räpased, kogu praht ja toidujäätmed visati sinnasamma laua alla, nõud olid pestud ainult seestpoolt. Nägime, kuidas restoranid kogusid nõudepesuvett katuselt alla sadavast vihmaveest ja nõusid pesti ainult ühes vees, ilma loputamata. Kõike seda pealt näinud, ei tekkinud isu proovida tervet rida mereande, mis päevad läbi lahtisel letil soojas õhus seisid kuuma grilli oodates. Nii et sel korral püüdsime leida kohti, mis on kohalike seas populaarsed, aga samas mitte päris tänaval.

Kui erinevate sõiduriistade vahel labürindi mängimine meid ära oli väsitanud, saime kokkuleppele ühe rikšamehega, kes meid mööda linna ringi vedas, nagu Hanoile kohane. Mina ei kujuta ette, kui tugevad need kiitsakad vietid seal rikšade otsas olema peavad, sest talle ei pakkunud vähimatki pingutust (vähemalt ei olnud seda näha) Henri, minu ja Manni vedamine. Mannile pakkus selline asjade käik muidugi eriti lõbu. Teel õhtusöögile möödusime oma hotelli lähedal, Vanas kvartalis, asuvast Taastatud Mõõga (Hoan Kiem) järvest. Selle järvega on seotud üks Vietnami legend. Nimelt, võitis valitseja Le Loi sõjas hiinlaste Mingi dünastiat ja tagastas maagilise võidumõõga peale seda järves elavale Suurele kuldsele kilpkonnale. Sedasama legendi mängiti läbi ka veenukuteatris. Nonii, ja kui me sellest järvest möödusime, vaatasime, et ühes järve otsas, on kobaras sajad ja sajad kohalikud, ilmselgelt põnevil ja erutatud, kuulda olid kilked ja huilged. Läksime meiegi vaatama ja ennäe imet – hiigelsuur kilpkonn (umbes 1 m läbimõõduga kilbiga) ise oli otsustanud end ilmutada. Vietid läksid täiesti pööraseks, ronisid puude otsa, mis järve kohale olid vajunud, trügisid ja tõuklesid. Uurisime hiljem ka nähtu tagamaid. Tuli välja, et varem oli kilpkonn enda pea veest välja pistnud väga harva, vahel ei olnud teda näha üle 5 aasta. Aga iga kord, kui ta end ilmutas, juhtus Vietnamis midagi olulist. Kas kõigi aegade suurim veeuputus või siis hoopis USA presidendi esimene külaskäis (Bill Clinton tegi selle triki ära). Ja just siis, kui meie arvasime, et olime ajaloolise hetke pealtnägijad, lisati, et viimasel ajal on kilpkonn sunnitud pidevalt veepinnale tulema, kuna vesi on nii reostatud. Nii palju siis ime tunnistajaks olemisest! Aga seda oli siiski näha, et kohalike jaoks oli selle suure kilpkonna nägemine tähtis sündmus!

Õhtusöögil käisime ühes põnevas restoranis nimega Quan An Ngon. Selle koha omanik on pärit Vietnamist, aga peale mõnda aastat läänes elamist, otsustas ta naaseda kodumaale. Ta ostis kesklinna ilusa ajaloolise maja ja aia, millest tegi restorani. Kokkade leidmiseks käis ta läbi terve Hanoi, püüdes leida parimaid tänavatoidumüüjaid igas vallas – parim kevadrullimeister, parim nuudlisupimeister, parim liha grillija jne. Ja siis pakkus ta neile võimaluse oma toiduäriga restorani aeda kolida. Nii et selles kohas on võimalik proovida parimat Hanoi tänavatoitu väga meeldivas atmosfääris. Ja sa ei maksa selle eest kuigipalju rohkem! Kõige tähelepanuväärsemad road meie proovitutest (mida oli 8 + kohalik riisiviin) olid aurutatud luik ning küpsetatud ledik (vutisarnane linnuke, kellel pole tegelikult vuttidega mingit pistmist) ja varblased. Huvitav, aga mulle väga ei meeldinud. Luigel oli mingi tugev kõrvalmaik, minu meelest umbes selline… nagu mitte kõige parema kvaliteedi lihal. Henri meelest oli täitsa söödav. Ledik oli veidi nagu kana, kuigi veidi kuivem ja liha ka muidugi oluliselt vähem. Aga need väiksed varblased… neid söövad vietid koos luudega, kuna sellest pisikesest küpsetatud kehast liha kätte saada oleks võimatu missioon. Luud olid isegi Henri jaoks kõvad! J Riisiviin oli täitsa hea, nagu Türgi raki, aga ilma aniisi maitseta! Vietid on üldse suured kõigesööjad. Viimasel Hanoiõhtul plaanisime minna kesklinnast välja, tänavale, kus kõik restoranid pakuvad maoliha. Sealsamas saab näha, kuidas madusid kasvatatakse, endale ühe välja valida, kõigepealt juua tema verd, siis süüa tema süda ja siis maiustada lihaga. Peale võib trimbata maoviina (riisiviin kobraga). Ma ei ütle, et see minu jaoks põrmugi isuäratav on. Ei ole üldse. Lihtsalt huvitav. Aga maotänav jäi sel korral tegemata, seiklustejanu polnud tol päeval lihtsalt. Siis on veel koeratänav, kus asub üle 60 koeraliha pakkuva restorani. Sinna, ma võin kohe öelda, polnud meil kunagi plaanis minnagi. Üks viet vastas küsimusele, kuidas nad valivad, kas koer on lemmikloom või toit, nii: kui koer on meeldiv, võtame ta lemmikloomaks, kui koer on tige, sööme ära. Väga praktiline lähenemine!

Järgmisel hommikul istusime koos mõnede teiste turistidega bussi ja asusime teele Halongi lahe poole. Ma ei liialda, kui ütlen, et kogu 3,5 tunnise tee ääristasid maanteed põllud. Enamasti riisipõllud, aga ka köögivilja ja lillepeenrad. Kuskil ei olnud näha suuri masinaid, küll aga kükitasid vagude vahel sajad vietid, punutud koonusmütsid peas. Vahel oli näha ka mõnda pühvlit, kes mingit atribuuti vedades enda taga kõndival peremehel põlvekõrguse vee all olevat riisipõldu aitas kobestada. Köögiviljapeenrad olid nii ilusti sirged ja puhtad, ühtegi umbrohtunud põldu me ei näinudki. Huvitav oli see, et kõikjal oli põldude keskel lähedaste hauad tehtud. Kummaline komme. Seda me ei saanudki aru, kas põhjuseks on kalmistute puudumine või lootus, et head vaimud valvavad viljasaagi üle.

Sadamas ronisime väiksele paadile, mis asus meid koos kottidega laevale transportima. Sõitsime mööda kümnetest laevadest, mis kõik üsna väsinud ja räsitud paistsid. Püüdsin juba olukorraga leppida, kui järsku ilmus nähtavale imeilus laev, täiesti värske välimusega ja üllatus-üllatus, sinna meid viidigi. Laeva esimesel korrusel olid kajutid - suure lahtikäiva akna, korraliku wc ja duširuumiga, laia voodi, minibaari, konditsioneeri ja muude mugavustega. Teisel korrusel oli restoran, kus meile valgetelt linadelt hommiku-, lõuna- ja õhtusööki serveeriti. Kolmandal baar punutud tugitoolidega ning neljandal päiksetekk päevitustoolidega. Ilm oli pilves ja seega ei olnud neljandal korrusel meil midagi teha. Kokku oli laevas umbes 15 turisti koos meiega. Toitu oli palju, aga toit oli suhteliselt maitsetu – mida me tegelikult ühelt selliselt laevalt ka karta oskasime. Reisikirjeldus oli vägev, jäi mulje, et teel tutvustatakse meile kuulsamaid saari, millest möödume, et peatume suurtes ujuvkülades ja randades. Tegelikkus oli aga see, et ainuke meelelahutus oli Halongi imelise lahe vaatamine. Tõepoolest, metsikult ilus, aga kruiisilt tahaks ju midagi rohkem, eriti kui seda lubatud on. Peale õhtusööki keerati muusika kinni ja isegi baarman läks minema. Nii ei jäänudki muud üle, kui magama minna. Mingit suurt küla me ei näinud, käisime ühe ujuvmaja juures, mis turistidele nänni müüs. Ühtki saart, millest möödusime, meile ei tutvustatud. Isegi karaokemasin läks viimasel hetkel katki! Külastasime esimesel päeval vaid ühte suurt koobast – Sung Sot ehk Üllatuste koobast. Me ei ole väga suured koopahuvilised, aga see hiiglaslik eksemplar oli päris vägev. Veidi rikkus elamust ainult asjaolu, et koos meiega püüdsid kitsast koopasuust sisse pääseda veel oma 100 turisti. Ei tekkinud just vägeva looduse tunnet!

Aga seda giid rääkis, et 90% kõigist Vietnami külastavatest inimestest tahavad käia ära Halong Bays ja et iga päev veavad turiste sinna loodusimet vaatama 600 laeva (alles mõne aasta eest oli neid kõigest 15 olnud). Mõni ime, et kvaliteet kannatama hakkab. Ja hea, et piisavalt vara seal ära käisime, enne kui kogu see tihe liiklus loodusilu täielikult varjutama hakkab. Kogu sellele virisemisele lisaks veel veidi Halongi lahest. Nimi Halong tähendab vietnami keeles Laskuvat draakonit. Nimelt uskusid kohalikud, et nende püha loom taevane draakon oli saatnud kõik need 1969 saart (seda arvu pidi olema hea meeles pidada Vietnami isa Ho Chi Minhi surmaaasta järgi, mis on samuti 1969) sellesse lahte, et kaitsta riiki Hiina sissetungijate eest. Mannile see lugu meeldis ja tema jäigi uskuma, et draakon need saared tekitas.

Meie Vietnami loo lõpetuseks tuleb mainida, et temas on midagi. Imelik, et vaatamata vihmale, külmale, mustusele, Henri kadunud plätudele, meid peaaegu lennukist maha jätnud taksojuhile, minu peale karjunud kummikumüüjale, konveierisarnasele kruiisile ja mitte nii suurele toiduelamusele, kui olime oodanud, tahame me kindlasti Vietnami tagasi minna. Kõik hea ja huvitav kaalus lihtsalt nii palju!

Õhtul kl 19 paiku jätsime oma armsa hotellirahvaga paariks päevaks hüvasti ja sõitsime meile korraldatud taksoga Hanoi rongijaama, et peene nimega rongiga King Express hommikuks Lao Cai jaama jõuda. Piilusime aknast ka tavalistesse vagunitesse ja pidime tunnistama, et meie seltskond sinna poleks ära mahtunud. Kitsasse kajutisse veel kitsamatele koikudele pidi mahtuma kolmele korrusele kokku 6 inimest. Vietide väikestele kehadele võibolla täitsa paras suurus. Aga turistid sõitsid enamasti siiski veidi peenemates vagunites. Meie kupee oli uskumatult ilus ja puhas. Isegi (kunst)lilled olid laua peal. Tai sarnasest öörongist oluliselt ilusam, aga oluliselt kitsam. Jagasime oma neljast kupeed ühe Tai paarikesega. Neil vaesekestel oli nii külm, et nad magasid jopede, kinnaste, paksude sokkide ja mütsiga, mis jättis välja paistma ainult silmad. Meie Mann magas muidugi alukate väel teki peal. Henri jaoks oli voodi liiga lühike (imet küll), minu ja Manni jaoks oli voodi liiga kitsas (Mann ei lasknud end sellest segada, mina tundsin end kui kilu plekkkarbis). Iga natukese aja järel tundus, et rong sõitis millelegi otsa ja naaberkupees hommikuni kestnud pidu ei aidanud ka just kaasa. Nii oligi, et hommikul enne 7 Lao Cai jaama sõites ei olnud ei mina ega Henri õieti maganudki. Lao Cai jaamas ootas meid ees mikrobuss, mis viis meid Sapasse, CatCat View nimelisse hotelli. Teekond oli ainult 30 km pikk, aga kestis tund aega. Aknast välja ei saanud vaadata, kuna tee oli nii sinkavonka, et kohe läks süda pahaks. Kuigi, tuleb tunnistada, et varahommikul ei olnudki aknast midagi vaadata, kuna paks piimvalge udu kattis kogu ümbrust. Samuti tuleb tunnistada, et ma ei oleks kuidagi tahtnud esimesel pingil istuda. Elu kõige paksemas udus elu kõrgeimate mägede külgi pidi ilma turvapiireteta ja mõningates kohtades minema voolanud teel läheb fantaasia kiirelt hirmuäratavaid radasid pidi seiklema.

Kohe, kui bussist välja astusime, ümbritsesid meid rõõmsad rahvariietes hõimuprouad. Tegid paar sõna sõbramehe juttu ja siis hakkasid oma käsitööd meile kaela määrima. Pääsesime nende küüsist hotelli ja saime üllatuse osaliseks. Nimelt asus meie tuba seitsmendal korrusel ja elekter oli ära läinud. No mis siis ikka, kotid selga ja trepijooksu tegema. Nagu hiljem välja tuli, puudub Sapa linnas enamus ajast elekter, nii et kaasavõetud taskulamp kulus toaletis käimisel marjaks ära. Hotell oli kunagi väga ilus olnud, ma usun. Tänaseks hetkeks oli ta väsinud, aga polnud viga. Kohe pakuti meile ka hommikusööki, 8-ndal korrusel asuvas väikses restoranis, mis oli mõnusalt kaminaga soojaks köetud ning suminat täis. Selge ilmaga avanevad hotellirõdult imelised vaates sügaval orus asuvale CatCat külale, aga meid ümbritses ühtlane udupiimasupp. Banaani- ja mangopannkoogid, värske apelsinimahl ning Vietnami kohv nauditud, vajusime sügavasse unne. Mingil hetkel hakkas mu südametunnistus piinama, kuna meil polnud õrna aimugi, mis kell meie giid meile järgi pidi tulema. Otsustasin end üles ajada ja asja uurima minna. Kinnitust saanud, et aega veel on ning visanud kiire pilgu oma valgetele plätudele, mis lühikesel teekonnal bussist hotelli poripruuniks olid muutunud ning mitu korda rohkem suuskadena käitunud olid, otsustasin jätta teised magama ning pühapäevahommikusele turule minna. Ettevaatlikult mööda porimärga mäge üles roninud, hakkasin kummikuid otsima. Riisi-, nuudli- ja köögiviljakuhilatest pilte klõpsides tundsin end kui kärbsepaber, kuna aina enam hakkas mu kannul käima erinevatest hõimudest pärit rõõmsameelseid prouasid, punutud korvid või imikud seljas. Leidsin kummikud, vaidlesin veidi müüjaga, kes ilmselgelt lootis mulle ühe paari kolme paari hinnaga müüa. Sain tema käest sõimata Vietnami keeles, palusin vabandust ja asusin minekule, müüja jooksis mulle järele ning mina ostsin kummikud endapakutud hinnaga ära. Hõimutädid uurisid, mis hinnaga mulle kummikud müüdi ja arvasid, et olin teinud väga head kaupa, nemad pidid samade kummikute eest maksma kõigest 10 eek vähem. Seda kummikuostu tänasin ma järgneva kahe päeva jooksul veel oma 100 korda. Tänu kummikuostule sain aru, et minu suureks üllatuseks rääkisid pea kõik mind ümbritsevad naised inglise keelt. Siis läks palju põnevamaks, jalutasin hotelli poole, saatjaks terve seltskond värvikaid prouasid ja uurisin nene elu-olu iseärasusi. Sain teada, et nad kõnnivad igal hommikul oma 15 km mööda mägiteid, et tulla Sapasse käsitööd müüma. Et enamasti on neil ainult 2-3 last, mis oli mulle suur üllatus. Et tihtipeale on mehed need, kes lastega seni kodus istuvad, kuni naised Sapas kraami müüvad (kuigi hiljem sain ma aru, et need mehed istuvad seal kodus siiski üksinda, kuna lapsed seiklevad päevad läbi omaette mööda mägi, teid ja orge). Kõik hõikusid võidu oma nimesid, laste vanuseid ja muid huvitavaid fakte. Kuidagi pääsesin ka lõpuks ära nende kauba ostmisest, lubades hiljem koos Henri ja Manniga midagi väikest välja valida.

Ja pealelõunal saimegi kokku oma isikliku giidiga. LaLa on kõigest 15-aastane h´mongi hõimust pärit neiu, kes peale seda, kui tema giidist õde mehele läks, koolist ära tuli ja õe äri üle võttis. Giiditööd oli ta teinud ligi kaks aastat ja selle ajaga oli ta suutnud inglise keele niimoodi ära õppida, et kõik jutud said ilusti aetud. Esimesel päeval viiski teekond meid Sapa linna all orus asuvasse CatCat külasse, kus elavad h´mongid. Hotellist välja astudes tundsin ma ära mõned äärmiselt kannatlikud näod mind hommikul turul saatnud prouadest, kes endiselt mind ukse ees ootasid. Nemad haakisid end meile sappa ja teekond võis alata. Udu oli küll suhteliselt paks, kuid see andis niigi ebamaistele vaadetele omakorda dramaatilisust juurde. Olime jube rõõmsad, et seekord ei olnud tegu küladega, mis on tehtud ainult turistidele näitamiseks. Sealsed hõimud tõepoolest elavadki nii nagu muiste. Enamus neist kannavad endiselt rahvariideid, isegi päris pisikesed lapsed. Küla on ümbritsetud riisiterrassidest, mida haritakse käsitsi või pühvlitega. Ise valmistatakse kangastelgedel kangast, mida värvitakse iga pere tagaaias kasvava indigoga tumesiniseks. Peo jaoks tehakse seesama kangas läikivaks muljudes seda kahe lameda kivi vahel. Selle järgi pidi vaadatama, kui virk naine on, kui kõvasti tema peoriided läigivad. Kõikjal jooksevad ringi sead, kanad, koerad ja räpased lapsed. Astusime sisse paari elamisse, mis olid äärmiselt primitiivsed – muldpõrandaga, mööblita, lõke keset tuba, heintega kaetud voodiase veidi tõstetud lavatsil, pime ja madalate lagedega. Astusime sisse ühele pulmapeole, mille võis ära tunda lärmavatest ja tuigerdavatest inimestest ning tugevast alkoholiaroomist peomaja lähemas raadiuses. Ütlesime pruudile palju õnne, aga peigmeest me ei näinudki. Pulmade puhul valmistati hiiglaslikul vokkpannil, millega tavaliselt sigadele süüa keedetakse, sealihast suppi, suur kausitäis verd ootas lisamist pliidiäärel. Astusime sisse külakooli tundi, kus lapsed numbreid ritta seadsid ja õpetaja parajasti neile lõunaks kiirmakarone tõi. Külakoolid, seltsimajad ja haiglad on ehitatud vietnamlaste poolt ja külaelanikele tasuta. LaLa meid selles osas valgustada ei tahtnud, aga ühe teise giidi kaudu kuulsime, et hõimurahvad pidid äärmiselt pahased olema, et vietid neile neilt võetavate maade asemel raha pakuvad - riisipõld aitaks veel terveid generatsioone, aga raha saab varsti otsa. Ümbritsev loodus on lihtsalt hingematvalt kaunis ja ümbritsev rahu kõikehaarav. Kohalikud naised on mägironimisest tingituna kohutavalt tugevad, samal ajal kui meie, kes me istume vaheldumisi roller seljas ja diivanil arvuti taga, mäge ületades juba hingeldama hakkasime, nemad endiselt naeratasid, rääkisid ja tegelesid oma kauba aktiivse müügiga. LaLa ütles, et tema on väiksest peale pidanud oma õdesid-vendasid mööda mägesid seljas kandma ning tiris aeg-ajalt järsema mäe vallutamiseks Manni endale selga. Tuletan meelde, et ta on 15-aastane ning sealjuures ei unustanud ta ka oma giidikohustusi ja rääkis naerusuiselt edasi. Õdede-vendadega oli LaLal huvitav lugu. Nimelt ütles ta esimesel päeval meile veidi häbelikult, et tal on suur pere – 4 õde ja 2 venda. Teise päeva õhtul ütles ta, et oli eelmisel päeval meile valetanud – tegelikult on tal 11 õde ja 2 venda. Ta oli kartnud, et me peame seda väga kummaliseks, kui ühes peres nii palju lapsi on. Isa oli poisse tahtnud ja esimene oli ilmavalgust näinud siis, kui juba 8 tüdrukut olemas olid. Et peres veel teinegi poeg kasvaks, tuli emal vahepeal siia ilma tuua veel 4 tüdrukut. Kui teine poisski olemas oli, siis neile aitas!

Õhtust sõime oma hotelli restoranis, mille kolm noort kokapoissi (keda nähes, tuleb tunnistada, mul alguses kergeid eelarvamusi oli, just nende toiduvalmistamisoskusi silmas pidades), olid lihtsalt võrratud meistrid. Tuleb tunnistada, et parimad, kelle toite meil Vietnamis õnnestus proovida. Meie suurteks lemmikuteks olid kana laimilehtedega, grillitud sealiha (ei saanudki aru, millega täpselt maitsestatud) ja värsked rohelised oad tomato ja sibulaga. Lasime hotellipoisil oma toas kamina praksuma panna, jõime kuuma laimimahla mee ja ingveriga ning ootasime järgmise päeva rännakut.

Hommikul ärkasime üles selle peale, et LaLa ilmus meie ukse taha uurides, kuhu me jäime. Tuli välja, et retseptsioonis oli unustatud meid äratada. Mul oli LaLa ees väga piinlik. Aga mis teha, sõime kiire hommikusöögi ja asusime teele. Sel korral viidi meid autoga eemale, kahte külla, kus elasid nii Mustad H´mongid, Punased Zaod kui Dzayd. Punased Zaod on huvitava välimusega. Kuna Zao naine abiellub, siis aetakse ta igalt poolt kiilaks, jättes pikad juuksed alles vaid pealaele väikse lapina. Need juuksed peidetakse suure punase riide sisse ja nii näevad poolkiilad punase kangahunniku all olevad tädid esmaspilgul väga kummalised välja. Sel päeval asusime udupiirist allpool ja nägime kogu seda mägede, riisiterrasside ja neisse uppuvate väikeste külade ilu täies hiilguses. Ma ei hakkagi siinkohal üritama seda sõnadesse panna, loodan, et saate veidikenegi aimu nendelt piltidelt, mille siia lisanud oleme. Lisan vaid niipalju, et teise päeva lõpuks olid meie jalalihased ikka omajagu valusad, nii et treeninglaager sai ka edukalt läbitud. Oma ilusad lillad kummikud pesin ära ja saatsin LaLa õdedele-vendadele, kellel iganes neid vaja võiks minna, nii et igati säästlik käitumine minu poolt :). Mõned asjad ostsime kohalikelt käsitöölistelt siiski ka. Õnneks oli meil kaasas LaLa, kes pidevalt märku andis, kas tegu on tõesti kohaliku käsitöö või Hiina toodanguga. Ostsime Mannile ilusa tikitud peapaela ja kaks väikest tikitud padjakest, mile ta Barbiede käekottideks ülendas. Mina sain paganama praktilise asja, mida juba ammu otsinud olin. Nimelt oli mu lemmikteksadel põlve kohal auk ja juba pikka aega mõtlesin, et hea meelega laseks sellele mingi vahva värvilise asjakese õmmelda. Ühes väikses külas oleval proual oli variante kohe mitmeid, ajasin püksid sealsamas maha, istusin mõned minutid trussikute väel tema taga peidus ja püksid olidki valmis - 6 eek lapp, 6 eek õmblus :)

Tagasiteel Hanoisse magasime rongis juba hästi. Sel korral läks meil kupeekaaslastega eriti toredalt, meil oli tohutult lõbus. Meie kaaslasteks olid kaks noormeest, kellest üks elab Tais koos oma šotlasest ema ja indoneeslasest isaga ning teine fidžilastest vanemate poeg Austraaliast. Nendega koos reisis veel USA-s elav Iisraeli juut neiu Adi, kes terve õhtu meie juures istus. Mann oli seltskonna nael ja pani kõik värviraamatuid värvima ning plastilinist loomi meisterdama. Etterutates võin öelda, et nende kahe noormehega sattusime ühe lennuga Taisse sõitma hiljem. Pardalemineku sabas õnnestus Mannil taas nad kõik tööle panna – sel korral paberlennukeid votlima. Nendega ühines ka härra Argentiinast, kes juhuslikult järjekorras meie lähedal seisis. Ülejäänud sabatajatel polnud ka selle vastu midagi, kui nad aegajalt paberlennukitega pihta said! :)