Kuvatud on postitused sildiga Tai. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tai. Kuva kõik postitused

Umami, maailm täis maitseid!

Print




Mul on suur heameel teile teada anda, et avasime eksootiliste toiduainete e-poe UMAMI.
Mõtet midagi sellist Eestisse teha olime mõlgutanud juba ammustest aegadest ja seda teadagi miks - iga kord, kui olin oma kallis kodulinnas Tartus veetnud terve päeva mõne retsepti koostisosi poodidest taga ajades ja ikkagi veel pooled puudu olid, igatsesin millegi sellise järele. Samuti siis, kui maailma eri paikadest mõnd põnevat retsepti teiega jagades tekkis kommentaarides arutelu selle üle, kust saada vajaminevaid koostiosi või millega neid asendada. Niisiin, nagu ütleb üks tore kõnekäänd - kus viga näed laita, seal tule ja aita.

Püüdsime Umami "letid" sisustada kastmete, vürtside, ürtide ja pastadega, mille järele Eestis kokates ise kõige enam puudust oleme tundnud. Lisasime ka tooted, mida läheb vaja meie endi üle maailma kokku kogutud lemmikute retseptide elluviimiseks. Kavatseme Umami sortimenti pidevalt täiendada ning seetõttu oleme väga tänulikud, kui jagate meiega, mida sooviksite tulevikus Umami virtuaalsetelt lettidelt osta. Püüame anda endast parima, et aidata!

Umamis on olemas suur osa eksootiliste roogade valmistamiseks vajaminevaid põhikomponente nagu sojakastmed, kalakaste, seesamiõli, vürtsköömned, kaneel, koriandriseemned, kardemon, kurkum, tšillihelbed, austrikaste, karripastad, jasmiini- ja basmatiriis, muna- ja riisinuudlid, kookospiim jne

Meilt leiad ka põnevaid koostisosi, mida Eesti poodidest enamasti ilmvõimatu leida on, nagu mustad seesamiseemned, dashi pulber, harissapasta, sumahh, kalganijuur e galangal, sidrunhein, lambalääts, aed-mustköömen (enamasti tuntud nigella seemnetena), Hiina viievürtsi segu, tahiini, kecap manis, tšillipasta õlis ehk nam prik pao (nt kuulsa Tai supi tom yumi tarvis), riisipaber (nt kevadrullide meisterdamiseks), mirin, palmiõli (mida läheb tarvis paljudes Aafrika roogades), palmisuhkur (mida Kagu-Aasias tavalise suhkru karamellisema aseainena kasutatakse), tamarind, roosivesi, seepia tint (nt musta risotto valmistamiseks) jne.

Umami aitab Sind ka siis, kui Sul on kiire või kui sooviksid teha mõne uue eksootilise roaga esialgu lihtsamalt teretutvust – telli mõni meie valmispastadest või –maitseainesegudest. Proovi oma koduköögis ära, mismoodi maitsevad India road rogan josh või vindaloo karri, Indoneesiast pärit nasi goreng, pad thai nuudliroog Taist, Vietnami pho supp, Hiina köögist tuntud kung pao, Malaisia satay või Singapuri laksa. Siit leiad kõik need ja veel palju teisi vajaminevaid maitseainesegusid.


DSC_0251 DSC_0190


Et need, kes siia uut huvitavat retsepti tulid otsima, pettuma ei peaks, siis lisan ka ühe uue vürtsipoe avamise tähistamiseks minu meelest hästi sobiva kolmikretsepti - vaata siia, kuidas valmistada kreveti madrast, küüslaugu naane ja kurgi raitat.

Loodame, et leiate enda jaoks Umamist nii vajalikku kui põnevat ning soovime maitsvaid elamusi!

P1050555

18:08 | Category: , , , , , , , , , , , , , , , | 2 comments

Kutse: "Samba, sake ja tšillikaun"
Meie maailmareis on nüüd väärikalt kaante vahel, koos ohtrate piltide ja maitsvate reisilt kogutud retseptidega. Ootan Sind raamatu esitlusele:

kutse2

17:58 | Category: , , , , , , , , , , , , | 0 comments

Meie reisist ETV-s...
... ega muud polegi, kui et kes veel küllalt ei saanud meie reisist seda blogi lugedes, need on oodatud homme õhtul, st neljapäeval 29. aprillil, telerite ette Ringvaate saate ajal, kus me oma reisist paari sõnaga räägime!
23:26 | Category: , , , , , , , , , , , , , , , | 13 comments

Ja ta oligi ümmargune
Mäletate, kui ma täpselt aasta eest siinsamas kirjutasin, et lähme kontrollime üle, kas see maailm ikka on ümmargune, nagu räägitakse. Nüüd igatahes tundub, et on.


Tagasi tulla oli kohutavalt rõõmustav ja mitmes mõttes väga kummaline. Peale oma esimest Eesti-ööd ärkasime üles, istusime samal diivanil, jõime kohvi samast kruusist, telekast tuli endiselt Kirgede Torm, Vaprad ja Ilusad ja Südameasi, nagu me polekski vahepeal aasta aega ära olnud. Peale Jaapani niisket külma ilma tundus meile siin jube soe, isegi kõiget 5 soojakraadi juures. Siinne kuiv õhk tekitas hommikuti tunde, nagu oleksime selga tõmmanud mitu numbrit väiksema naha, kõik kuivas :). Oi kuidas me oskame praegu hinnata väikeseid asju siin elus. Te ei kujuta ette, kui tore on panna asjad kappi, ilusti kokku ja virna. Või võtta hommikul hambahari vannitoast vastavast topsist, mitte oma seljakoti esimesest sahtlist kilekotist. Või olla lihtsalt vait ilma mõtlemata, ega sa juhuslikult ebaviisakalt vähe ei suhtle. Või see, et eestlastega asju ajades saavad nad sinust suurepäraselt aru, pakuvad välja loogilisi lahendusi ja ei vasta "No have!".
Tartu lähedal Ihastes sõites juhtisin Manni tähelepanu metsale. Tema küsis, et kas see on kohe päris mets. Minult jaatava vastuse saanud, küsis ta, et kas seal metsas on siis ahvid ka? :)
Iseenesestmõistetavalt külastasime esimestel päevadel kohe ka oma kallist suvekodu Peedul. Tegin ukse pärani lahti ja nautisin täiega, et ma ei pea muretsema tuppa lipsavate madude pärast. Eestis elada ON tore nii paljude asjade pärast! Eesti on meid vastu võtnud kõige suurepärasemal võimalikul viisil - päikesepaistega. Peedu tiik kubiseb kaladest, konnad on oma pulmalauluga nii ametis, et ei pane meid tähelegi, linnud laulavad, mesilased sumisevad, kollased ja kirjud liblikad lendavad ringi, krookused, lumikellukesed, priimulad, märtsikellukesed, tsillad ja sinililled õitsevad ning rabarber on pea mulla seest välja pistnud. Mida sa hing veel tahta oskad!?

Kõige rohkem küsitakse meilt, milline maa meile kõige enam meeldis. Ühest vastust sellele küsimusele tegelikult olemas ei olegi, see oleneb sellest, mida teha soovitakse.
Puhkuseks valiksime ikkagi Tai- sealset kombinatsiooni suurepärasest ilmast, odavatest hindadest, maitsvatest toitudest, rikkalikust kultuurist, heast infrastruktuurist ja sõbralikest inimestest on raske üle trumbata.
Kultuurireisiks valiksime Jaapani või Vietnami, aga siis tuleks kindlasti korralikult aastaaega valida.
Loodust imetlema läheksime Brasiiliasse või Uus-Meremaale. Seiklusreisiks valiksime Brasiilia ja kui mingil põhjusel ühes nendest maadest elama peaksime, siis oleks see Uus-Meremaa.
Mitmed lugejad, kel endil sarnane reis mõttes mõlgub, on uurinud, kui palju selliseks aastakeseks rahalisi vahendeid vaja läheb. Et te ei arvaks, et see summa ilmvõimatult suur on või et me rikkalt Ameerika onult päranduse saime, kergitan veidi ka loori sellelt teemalt. Lisaks Ümbermaailma lennukipiletitele (ca 105 000 eek/3 in), kindlustusele (10 000 eek/3 in), viisadele/vaktsiinidele (ca 15 000 eek/3 in), kulus raha vastavalt sellele, kui palju meil igaks päevaks raha ette oli nähtud. Olenevalt riigist jäi see summa meie pere peale vahemikku 500 kuni 1000eek, olles kõige väiksem Vietnamis, Malaisias ja Tais (kusjuures Tais koos majarendiga) ning kõige kõrgem Austraalias ja Jaapanis. Nii et aasta peale kulus kokku (koos piletite, kindlustuse, viisade ja vaktsiinidega) alla 350 000 eek, mis teeb kuu kuludeks umbes 28 000 eek. Usun, et on palju peresid, kes kulutavad sellise summa ära ka oma igapäevasel lasteaed-kool-töö-kodu marsruudil. Sellise eelarvega hakkamasaamine ei olnud väga lihtne ja nõudis pidevat igapäevast kulude jälgimist. Ilma sellise raamatupidamiseta oleks me end suure tõenäosusega poole aasta pealt poolel teel ümber maailma totaalselt rahatuna leidnud. Aga ei saa kurta, saime ka elu nautida, väljas käia ja nipetnäpet suveniiriks või selga osta. Sellise eelarvega hakkama saada aitasid meil põhiliselt kaks asja - esiteks muidugi võrratu võrratu Couchsurfing, mille raames saime pea kõikjal tasuta ööbida vahvates kohalikes peredes ja see, et planeerisime suurema osa oma reisist veeta odavates Aasiamaades.
Oleme mõelnud ka, et mida me teeksime teisiti, kui saaksime uuesti minna (mis muide, ei tundu isegi eriti hullu ideena vaatamata sellele, et alles äsja tagasi jõudsime, tingimusel, et keegi tassiks mu kotti ja annaks kolm korda rohkem raha kaasa :). No Austraaliasse enam ei läheks, aga sellest oleme juba varem rääkinud. Kui palju palju rohkem raha oleks, siis teeks igasugu pulle asju rohkem - lendaks mööda riike lennukiga rohkem ringi, palkaks giide, sõidaks õhupalliga päiksetõusu ajal üle maa, sukelduks jne. AGa samas ei saa öelda, et me kõigest selles metsikult puudust oleksime tundnud. AGa muud ei oskagi nagu esile tuua.
Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kõik pidi mahtuma sellesse väiksesse seljakotti. Oi kui palju kordi ma unistasin meie hiigelsuurest kohvrist, kus asjad lömmi ja katki ei lähe :). Mis meid endidki üllatas, oli see,
kui vahva oli aastajagu päevi 24/7 kolmekesi ninapidi koos veeta. Eks ikka väike kartus alguses oli, et äkki keegi meist ei saa piisavalt privaatsust ja nii võib tekkida pingeid. Aga mida polnud, olid pinged. Kohutavalt vahva aeg õppida tundma ennast ja endale kõike kallimaid inimesi! Samuti üllatas meid meeldivalt see, et kogu selle aasta peale, mil külmetasime, kuumenesime üle, sõime ütlemata räpastes söögikohtades ja ennekuulmatuid asju, olime me kõik tervemad kui kunagi varem kodus. Alles paar nädalat enne kojunaasmist põdesid Henri ja Mann läbi ühe kiire palavikuga viiruse, aga see oli ka kõik. Nii et tervise pärast muretsedes ei tasu sellist seiklust ette võtmata jätta - stressivaba elu, hea seltskond, päike, värske õhk ja liikumine on hea profülaktika! :)
Kindlasti tahame uuesti minna Brasiiliasse, et külastada Amazoni. Ilmtingimata ka Argentiinat, lähme soojema ilmaa ja võtame kohe pikalt aega, et sel suurel maal ringi rännata. Lõuna-Ameerikas põikame järgmisel korral tingimata ka Peruusse. Ja muidugi Jaapan jäi meil täitsa pooleli, sinna peab ka kindlasti tagasi minema. Aga hetkel on mul Euroopa isu hoopis. Kui järgmine selline võimalus tuleks, võtaksime hoopis auto seljakoti asemel, pool aastat või rohkem ning rändaksime mööda Euroopat ringi - kuukene siin ja kuukene seal. Nii uskumatu kui see ka võibolla ei tundu neile, kes kujutavad ette, et oleme reisimisest täiesti tüdinud, siis mulle täitsa meeldib see Euroopa mõte!
Sai vist natuke hüplik kokkuvõte, aga eks sellisel reisil ongi nii palju erinevaid tahke, et siledat juttu on neist kokku raske kirjutada!
Kaunist kevadet meie kaunil maal teile kõigile ja aitähh kõigile virtuaalsetele kaasareisijatele!
18:16 | Category: , , , , , , , , , , , , , , , | 18 comments

Bye-bye Tai, hello Hiina


Oli tore, päikseline ja tšill, järgmine kord jälle!

Fotod: Merca

18:17 | Category: | 3 comments

Meie Tai-saaga viimane lugu- Wani pulm


Pruutpaari ja meie kingitud lilledega; pulma-Mann; peategelased saabuvad


Väljakut ümbritsevad puud olid imeilusti kaunistatud; ja väljakule sisenemiseks oli ehitatud lilledest pulmavärav

Esialgu Mann seisis... ja siis asus tantsima


Nonii, hakkavadki juba meie pikad Tai-kuud ühele poole saama. Mõned nädalad kuluks veel ära :). Häid asju ei saa ju kunagi küllalt. Kuigi, tuleb tunnistada, et mõte kojujõudmise lähenemisest on ka õige magus! Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Vaid hoopis sellest, et eelmisel laupäeval toimus meie restoraniomanikust sõbra Wani pulm ja ka meie pere oli sinna kutsutud (käisime ka Wani restoranis jõulupeol, sellest saad lähemalt lugeda siit).

Kõik sai alguse sellest, et me saime ilusa beebiroosa kutse, puha Tai keeles. Toojaks oli Wani tütar ja me veidi teadsime ka eesootavatest pidustustest, nii et kui pulma kuupäev, kellaaeg ja toimumiskoht (linna keskväljak!!!) välja olid uuritud, ei olnud sellest midagi, et ainus arusaadav sõna kutsel oli Wani tulevase abikaasa, tema norrakast elukaaslase, Terje nimi. Uurisime ääriveeri, et mida ühte tai pulma kaasa oleks sobilik võtta, ja saime häbeliku vastuse, et kutse ümbrikusse pistetakse pisut raha. Meile see sobis hästi, kuid esialgu jäi arusaamatuks, kas lisaks sellele veel mingeid kinke tehakse, või mitte.

Laupäeval ajasime siis enda kõikse viisakamad riided selga, olles ise pisut mures, ega Henri tume teksa ja kraega särk liiga casual pole. Tellisime lilleseadja jäest uhke valgete liiliate ja punaste roosidega pulmakimbu ja olime veidi enne peo alguskellaaega kl 18 kohal. Seisime autoga väljaku ees ja ei uskunud oma silmi. Kõik oli valmis pandud, lilledest pulmavärav ja Wani ning Terje nimedega kaunistatud lava, lauad-toolid, aga ei ühtki hingelist. Istusime veidi, istusime veel, tõime 7/11-st juua, istusime veel ja kui esimesed inimesed liikuma hakkasid, ronisime välja. Seisime ja ootasime, kuni saabusidki peategelased ise. Wan tegi oma suurt naeratust ja müksas mind, öeldes "oo, you look sexy!", ma ütlesin talle siis sama :). Avastasime ka, et kõik olid tulnud ainult ümbrikuga, meie lilled olid ainsad. Kinkisime need Wanile ja küsisime, kas ikka tohib Tai pulmas lilli kinkida. Wan ütles, et tohib ikka ja selles sai tema pruudikimp. Kogu photoshoot tehtigi nende lilledega, kuna Terje riided olid samuti puna-valged ja kõik sobis suurepäraselt.

Istusime siis teiste eeskujul ümber pisikeste ümmarguste laudade, millest igaühe ümber 8 tooli. Meie lauanaabriteks tulid juba jõulupeost tuttav Taani härra oma taist pruudiga ja veel 3 äärmiselt lõbusat taid. Ette hakati tassima sööke. Kui mina arvasin, et superkoka Wani pulmas võib end maitsvatest tai roogadest lõhki süüa, siis kahjuks eksisin ma rängalt. Kõik toidud olid pärit puha Hiina köögist. Välja arvatud esimene, ehk siis ilma soolata friikartulid. Peale seda tulid suupisted - 3-5 kuud maa sees koos soolaga seisnud munad, mida nimetatakse "sajandi munadeks", mingid naljaka maitsega kalanahad, krabipulgad ja midagi veel. Siis ilmus keedetud kana. Siis hästi pekine hiina kastmes pehmeks hautatud seakoot herneste ja seentega, siis aurutatud kala. Ja siis toored mangod ja roosõunad. Mina võin ausalt tunnistada, et minu lemmiktoit selles pulmas olid soolata friikartulid, mida ma maitse saamiseks kastsin tšilliga maitsestatud kalakastmesse. Juua oli kõvasti - Sang Somi ja Changi õlut, soovijatele veini ka. Minu meelest polnud veel tundigi lauda istumisest möödas, kui esimene absoluutselt teadvuseta mees üle õla visati ja minema toimetati. Aga noh, eks need taid ole väiksed kah, palju seda Sang Somi sellesse pisikesse keresse ikka sisse mahub.

Kuidagi kurb oli see, et kl 20, ehk siis 2 tundi peale peo algust, ei olnud pruutpaar ikka saanud maha istuda. Endiselt ootasid nad pulmaväravas külalisi. Ja neid ikka veel tuli. Minu meelest ikka metsikult ebaviisakas, et nii hiljaks pulma jäädakse. Mul oli ausaltöeldes hirm, et äkki peig ei pea pulmaööni vastugi, ega ta just esimeses nooruses pole ja arvestades, et pere keskis peeti pidu juba hommikust, siis oli 2 tundi siinses kuumuses talle ikka tõeliseks katsumuseks. Terve pulma aja käis laval metsik šõu, küll esinesid väiksed tantsutüdrukud, küll laulsid tai neiud kohalikke hitte. Aga enamasti ronisid külalised ise lavale ja laulsid ise - hästi kõvasti ja hästi valesti. Ühel hetkel ronis lavale lausa proua Wan ise. Kuna Mann oli juba enne hellitanud mõtet lavale tantsima minna, siis sõber Wani lavalolek andis talle piisavalt julgust juurde ja lavale ta läkski. Esimesed paar tantsu seisis paigal, siis hakkas tantsima ka :).

Nii et üks kummaline pulm. Ära läksid kõik nii, et tõusid peale kõhu täis pugimist lihtsalt lauast üles ja asusid teele. Ja hiina toite pidi pakutama, kuna neid on lihtne valmistada, kui tai toidud nõuavad ju kõik värskeid ürte ja individuaalse portsu valmistamist. See pidi väga levinud olema, et kui suur seltskond on, siis võetakse hiina köök appi. Uurisime ka linna peaväljakul peo pidamise kohta, tuli välja, et kõik kodanikud võivad oma üritusi seal praktiliselt tasuta pidada, kui linnalt luba küsitud. Täitsa huvitav oleks oma järgmiseks juubeliks Tartu Raekojaplats kinni panna :).

Nii et vägevat möllu polnud, oli lihtsalt huvitav. Aga ega eestlastele ongi vist keeruline vägevat pulma näidata, meie pulmad olevat ühed maailma põnevamad!

Aga nüüd veel paar päeva ja olemegi teel Hiina! Uuemad uudised arvatavasti juba sealt!
07:30 | Category: | 7 comments

Ahvid, tiigrid, s6brad ja Eesti Vabariik

Kiisud, Henri ja Mann



Tai budismi ilu

Kolm s6pra; v2rviline Tai



Henri v2ikse kiisuga; isad ja tytred; Henri uued vabariigi synnip2eva k6rvad




Tiigrim2ngud
Ujuva turu v2rvid; iga kalamehe unistus Kwai j6e silla juures



Ujuval turul
N2lg kuubis; Vabariigiaastap2eva 2mblikmees




Maitsev k2ekett; Soeng; Henri jagab uue s6braga 6lut




Iga j2semega 1 banaan; suurpere
Minu lemmik6ied Tais; asendusema




Villa bassein; Tai 6iteilu




Rannal; villa elutuba; hiigelvaraanid rannal
Mann ja Petra templiv2ravas; meie Hua Hini villa

Hotellivaade 66sel; ...ja p2ikseloojangul





Huuh, millest nyyd alustadagi. Terve eelmine n2dal oli tihedalt t2is seikluseid, millest kirjutada tahaks. Seekordne postitus on muide eriti peen - imeilusad fotod on tehtud meie suurep2rase fotograafi Merka poolt, suured t2nud talle!



Yhel p2eval otsustasime n2iteks kuumust trotsides teha v2ike trett l2hedalasuvatele m2gedele Khao Tao ja Khao Takiab. Esimene neist on tihedalt t2is budistlikke pyhakohtasid, aga sellest k6igest olen ma juba varem siin r22kinud. Erakordseks tegi meie k2igu see, et n2gime m2el ja all merekaldal jautamas hiigelsuuri varaane (v6i jumal teab, kes need tegelintskid tegelikult olid). Edasi oli plaan kylastada ka Khao Takiabi, ehk ahvim2ge, nagu teda siin kutsutakse. Idee oli hea - ostame tee pealt grillikana, puuvilju ja juua ning teeme pikniku. Kohe kui auto kinni pidasime, hakkasid silma kymned ahvip2rdikud ymberringi. Hakkasime l2hedaloleva piknikulaua poole k6ndima, kui yks julge p2rdik metsikul kiirusel toidukotist m66da jooksis ja l2bi kilekoti ka veidi puuvilju kaasa haaras. Panime oma moona katkise kotiga lauale ja istusime maha. Aga niikui keegi kotisuud kergitas, hakkasid varitsevad ahvid meile seljatagant ligi hiilima. Peale m6ningast v6imaluste kaalumist, otsustasime kogu toidukraami autosse luku taha panna ja kodus syya. Ise asusime muidugi ahve pildistama. Meie s6ber Villu ostis 2mbrit2ie banaane, et ahve veidi toita. Kui ta banaanimyyjale rahaga l2henes, said targad ahvid kohe aru, mis kohe toimuma hakkab ja algas ahvide r2nne. Ma ytleksin, et lausa massid liikusid Villu poole, kes polnud j6udnud oma ostu l6pulegi veel viia. Osad ahvid varitsesid katusel Villu pea kohal. Kui banaanijagamine algas, kargas yks neist otse Villu kuklasse, haaras k2mblaga nii palju v2ikseid kollaseid banaane, kui suutis ja pani ajama. Tuleb tunnistada, et meie eemalseisjad, said palju nalja! J2rgmisena sai nalja Maarjaga, kes asus yhe v2ikse p2rdikuga suhtlema. Kui p2rdik tema uut s2ravat k2ev6ru n2gi, arvas ta, et tal oleks seda rohkem vaja, kui Maarjal. Algul katsus korra hambaga, siis sikutas ja juba ta oligi puu otsas koos k2ev6ruga. Olgu t2psustamiseks lisatud, et k2ev6ru saime siiski p2rast p2rdiku huvi kadumist k2tte ja pestud. Selleks hetkeks oli Mann vaeseke juba p2ris hirmul ja avaldas arvamust, et "2rme oma aeda kyll selliseid ahve v6tame!" ja me asusime minekule.


Eelmisel esmasp2eval magama minnes arutasime Henriga, et peaks yhe peo enne villast lahkumist korraldama. P2evaks sai valitud kolmap2ev, Eesti synnip2ev, ning kylla kutsutud ka meie ylej22nud eestlastest s6brad siin Hua Hinis. V6in k2si sydamel tunnistada, et ma pole eales oma kodumaa synnip2eva nii v2gevalt t2histanud. Ja yleyldse ei m2letagi, millal viimati kl 6-ni hommikul tantsitud sai. Playlistis oli terve hulk eesti muusikat ja k6ike muud ka muidugi. Esimest korda elus tantsisime varbad s6na otseses m6ttes villi. P6hjuseks yks mererohust vaip, mis meie elutoas korraldatud tantsuplatsi p2randat kattis. Hommikuks olid varbad katki mis katki. 66sel kl 1 sai kogu rahvaga ujumas k2idud, kaasa arvatud pisemad kodanikud. Kl 5-se supluse ajaks olid alles vaid viimased viis kangemat meist.


Reede hommikul kl 5.30 tuli meile minibuss j2rele, et viia meid pika ringiga 6htuks Bangkoki. Esimene peatus oli Damnoen Saduak'il ehk ujuval turul siit umbes 2 h s6idu kaugusel. Rentisime pika paadi ja kulgesime l2bi kanaliter2gastiku, mis kubises värvilist toidukraami müüvatest pisikestest paadikestest, enamasti juhitud oskuslike veidi krimpsus väikeste tai memmede poolt. Tegemist on äärmiselt huvitava vaatepildi ja elamusega, aga mulle tundus, et alates meie kahe aasta tagusest turukülastusest, oli sinna tekkinud veelgi rohkem suveniirimüüjaid ning päris kaubitsejaid vähemaks jäänud.


Edasi põrutasime Tiigri Templisse, kus ka meie Henriga kunagi varem käinud ei olnud. Tegemist on suure Buddha munkade templiga, kus muuhulgas kasvatatakse ka tiigreid. Kõik sai alguse kunagi ammu paari hättajäänud tiigri aitamisest, aga tänaseks on seal kümneid ja kümneid tiigreid, kelle järeltulijaid varsti niimoodi koolitama hakatakse, et nad võivad taas loodusesse naasta ning hääbuvat tiigripopulatsiooni tugevdada. Templi giid luges meile ette, kui palju mingit sorti tiigreid veel looduses on - millist 15, millist 70 ... - hakkas jube kurb. Mitu tõugu on viimaste aastakümnete jooksul juba kadunud. Aga alustame algusest. Piletit ostma jõudunud, tuli väja, et peaaegu keegi meist ei kvalifitseeru templisse sisse saama. Õlad ja põlved pidid kaetud olema, seda munkade pärast, ning ühtegi eredavärvilist riiet ei võinud ka seljas olla, seda siis tiigrite pärast. Lisaks oli keelatud kanda salle vms mis kehast eemal hõljuks. Mis siis ikka, ronisime kõik oma pagasi kallale ja riietasime end ontlikult munkade ja tiigrite jaoks. Eriti keeruline oli lastega - nende garderoobid ei hiilga meil just mahedatooniliste hipudega. Aga sisse me saime. Templi territoorium on hiigelsuur ja seal kõnnib ringi erinevaid linde-loomi, meie nägime erinevaid sarvekandjaid ning kauneid paabulinde. Parajasti toodi kõik tiigrid, alates pisikestest mänguhimulistest poegadest kuni hirmuäratavalt suurte täiskasvanud tiigriteni, külastajatele näha. Lihtsalt niimoodi, ilma igasuguste piireteta, olime ümbritsetud kümnetest kiskjatest. Iga tiigri juures oli ka mitu templi töötajat, kuigi ega nad midagi teha küll poleks saanud, kui mõni kiisu oleks meid tahtnud lõunaks süüa. Tiigritega oli keelatud rääkida, isegi pisikestega. Üleüldse pidime meie jääma tiigri seljataha, kui nende kasvatajad seisid ohtlikumates kohtades, ehk siis hakkaste lähedal. Kõik saime ka tiigritega pilti teha - andsid oma fotoka kohalikule töötajale ja kükitasid pikutava looma kõrvale, tegid pai ja naeratasid. Kui Mann oma fotosessioonile asus, siis vehkis parajasti suur tiiger oma suure sabaga. Muudkui kopsas kõvasti vastu Manni nii et ma olin päris hirmunud, et äkki lööb nii kõvasti, et Mann karjatab või kukub tiigrile selga ja siis... uhh, hea et kõik eluga tagasi saime. Kuigi tuleb tunnistada, et seal olles oli päris turvaline tunne. Ma ei teagi kuidas see saavutatud oli. Hiljem sai veel tiigriga koos ringi kõndida. Nii et päris võimas elamus!

Peale sellist pikka päeva jõudsime õhtul kl 20 oma Bangkoki hotelli, Somerset Lake Point. Meie 3 magamistoaga korter asus 22 korrusel ja rõdult avanes vaade üle terve Bangkoki kesklinna. Meie laupäevaõhtusest juubelipeost ma juba eelmisel korral kirjutasin ja see oli kindlasti seekordse Bangkoki reisi tippsündmus, sellest pole kahtlustki. Mulle tundub, et pool kogu Bangkokis veedetud ajast istusime me taksodega ummikus... no on alles hull linn. Esmaspäeval, kui kõik peale meie ja meiega koos Hiina sõitvate Villu ning Merka olid kodu poole sõitnud, asusime hankima Hiina viisat. Õhtuks oli tellitud auto meid Hua Hini viima ja selleks ajaks pidid viisad käes olema. Hiina saatkonna ees selgus, et see on suletud tänu suurele taide pühale, mis eelmisel päeval aset leidis. Nii et kogu plaan lendas vastu taevast. Pikendasime siis oma hotellibookingut ühe päeva võrra ja väitlesime vist küll terve tunni transfeerifirmaga, kuni kõik sai taas joonde. Teisipäeva hommikul proovisime uuesti. Me optimistid muidugi ei arvestanud, et taksoga paari km läbimine nii palju aega võtab ja jõudsime pisut liiga hilja kohale. Meie ees järjekorras oli üle 200 inimese ning tunni aja pärast ähvardati luugid sulgeda. Asja tegid hullemaks iga 2 inimese järel vahele trügivad agendid, kes saabusid 20 passi näpu vahel. Mõte veel ühest päevast Bangkokis tõstis mul ihukarvad püsti ja ma otsisin juba silmadega inimest, kellelt võiks tema järjekorranumbri ära osta. Kuni saabus hallide pikkade juustega messias. Üks Argentiina härra nimelt oli vaadanud, et me nii õnnetult väikese lapsega istume ja ta andis ühe oma kahest kohe ette löövast järjekorranumbrist meile. Täielik elupäästja. Nii et kl 15 olid meil suure Hiina riigi viisad käes ja kl 17 istusime meile järgi tulnud taksosse. Poolel teel Hua Hini tuli meil mõte, et peaks järele uurima, kas Villu ja Merka renditud villa võtmed saab ikka nii hilja veel kätte. Ja oh seda üllatust, vahepeal oli villaomanik rentimise osas ümber mõelnud, aga unustanud seda infot meiega jagada. Õnneks oli meil veel alles meie maja, nii et kodutuks me ka ei jäänud.


Järgmisel hommikul asusime tõsiselt vaeva nägema, et endale viimaseks 10 päevaks siia Hua Hini elamine leida, kuna lubasime enda maja kl 17 vabastada. Lihtne see just polnud, aga kl 20 õhtul kolisimegi sisse oma mõnusasse basseiniga villasse! Elagu luksus :)


PS! On lootust, et veel enne, kui Hiina poole teele asume, kuulete reportaaži ühest Tai pulmast - nimelt k2isime me Henri ja Manniga oma restoranitädi Wani pulmapeol!
12:13 | Category: | 4 comments