Kiisud, Henri ja Mann



Tai budismi ilu

Kolm s6pra; v2rviline Tai



Henri v2ikse kiisuga; isad ja tytred; Henri uued vabariigi synnip2eva k6rvad




Tiigrim2ngud

Ujuva turu v2rvid; iga kalamehe unistus Kwai j6e silla juures



Ujuval turul

N2lg kuubis; Vabariigiaastap2eva 2mblikmees




Maitsev k2ekett; Soeng; Henri jagab uue s6braga 6lut




Iga j2semega 1 banaan; suurpere

Minu lemmik6ied Tais; asendusema




Villa bassein; Tai 6iteilu




Rannal; villa elutuba; hiigelvaraanid rannal

Mann ja Petra templiv2ravas; meie Hua Hini villa

Hotellivaade 66sel; ...ja p2ikseloojangul





Huuh, millest nyyd alustadagi. Terve eelmine n2dal oli tihedalt t2is seikluseid, millest kirjutada tahaks. Seekordne postitus on muide eriti peen - imeilusad fotod on tehtud meie suurep2rase fotograafi Merka poolt, suured t2nud talle!



Yhel p2eval otsustasime n2iteks kuumust trotsides teha v2ike trett l2hedalasuvatele m2gedele Khao Tao ja Khao Takiab. Esimene neist on tihedalt t2is budistlikke pyhakohtasid, aga sellest k6igest olen ma juba varem siin r22kinud. Erakordseks tegi meie k2igu see, et n2gime m2el ja all merekaldal jautamas hiigelsuuri varaane (v6i jumal teab, kes need tegelintskid tegelikult olid). Edasi oli plaan kylastada ka Khao Takiabi, ehk ahvim2ge, nagu teda siin kutsutakse. Idee oli hea - ostame tee pealt grillikana, puuvilju ja juua ning teeme pikniku. Kohe kui auto kinni pidasime, hakkasid silma kymned ahvip2rdikud ymberringi. Hakkasime l2hedaloleva piknikulaua poole k6ndima, kui yks julge p2rdik metsikul kiirusel toidukotist m66da jooksis ja l2bi kilekoti ka veidi puuvilju kaasa haaras. Panime oma moona katkise kotiga lauale ja istusime maha. Aga niikui keegi kotisuud kergitas, hakkasid varitsevad ahvid meile seljatagant ligi hiilima. Peale m6ningast v6imaluste kaalumist, otsustasime kogu toidukraami autosse luku taha panna ja kodus syya. Ise asusime muidugi ahve pildistama. Meie s6ber Villu ostis 2mbrit2ie banaane, et ahve veidi toita. Kui ta banaanimyyjale rahaga l2henes, said targad ahvid kohe aru, mis kohe toimuma hakkab ja algas ahvide r2nne. Ma ytleksin, et lausa massid liikusid Villu poole, kes polnud j6udnud oma ostu l6pulegi veel viia. Osad ahvid varitsesid katusel Villu pea kohal. Kui banaanijagamine algas, kargas yks neist otse Villu kuklasse, haaras k2mblaga nii palju v2ikseid kollaseid banaane, kui suutis ja pani ajama. Tuleb tunnistada, et meie eemalseisjad, said palju nalja! J2rgmisena sai nalja Maarjaga, kes asus yhe v2ikse p2rdikuga suhtlema. Kui p2rdik tema uut s2ravat k2ev6ru n2gi, arvas ta, et tal oleks seda rohkem vaja, kui Maarjal. Algul katsus korra hambaga, siis sikutas ja juba ta oligi puu otsas koos k2ev6ruga. Olgu t2psustamiseks lisatud, et k2ev6ru saime siiski p2rast p2rdiku huvi kadumist k2tte ja pestud. Selleks hetkeks oli Mann vaeseke juba p2ris hirmul ja avaldas arvamust, et "2rme oma aeda kyll selliseid ahve v6tame!" ja me asusime minekule.


Eelmisel esmasp2eval magama minnes arutasime Henriga, et peaks yhe peo enne villast lahkumist korraldama. P2evaks sai valitud kolmap2ev, Eesti synnip2ev, ning kylla kutsutud ka meie ylej22nud eestlastest s6brad siin Hua Hinis. V6in k2si sydamel tunnistada, et ma pole eales oma kodumaa synnip2eva nii v2gevalt t2histanud. Ja yleyldse ei m2letagi, millal viimati kl 6-ni hommikul tantsitud sai. Playlistis oli terve hulk eesti muusikat ja k6ike muud ka muidugi. Esimest korda elus tantsisime varbad s6na otseses m6ttes villi. P6hjuseks yks mererohust vaip, mis meie elutoas korraldatud tantsuplatsi p2randat kattis. Hommikuks olid varbad katki mis katki. 66sel kl 1 sai kogu rahvaga ujumas k2idud, kaasa arvatud pisemad kodanikud. Kl 5-se supluse ajaks olid alles vaid viimased viis kangemat meist.


Reede hommikul kl 5.30 tuli meile minibuss j2rele, et viia meid pika ringiga 6htuks Bangkoki. Esimene peatus oli Damnoen Saduak'il ehk ujuval turul siit umbes 2 h s6idu kaugusel. Rentisime pika paadi ja kulgesime l2bi kanaliter2gastiku, mis kubises värvilist toidukraami müüvatest pisikestest paadikestest, enamasti juhitud oskuslike veidi krimpsus väikeste tai memmede poolt. Tegemist on äärmiselt huvitava vaatepildi ja elamusega, aga mulle tundus, et alates meie kahe aasta tagusest turukülastusest, oli sinna tekkinud veelgi rohkem suveniirimüüjaid ning päris kaubitsejaid vähemaks jäänud.


Edasi põrutasime Tiigri Templisse, kus ka meie Henriga kunagi varem käinud ei olnud. Tegemist on suure Buddha munkade templiga, kus muuhulgas kasvatatakse ka tiigreid. Kõik sai alguse kunagi ammu paari hättajäänud tiigri aitamisest, aga tänaseks on seal kümneid ja kümneid tiigreid, kelle järeltulijaid varsti niimoodi koolitama hakatakse, et nad võivad taas loodusesse naasta ning hääbuvat tiigripopulatsiooni tugevdada. Templi giid luges meile ette, kui palju mingit sorti tiigreid veel looduses on - millist 15, millist 70 ... - hakkas jube kurb. Mitu tõugu on viimaste aastakümnete jooksul juba kadunud. Aga alustame algusest. Piletit ostma jõudunud, tuli väja, et peaaegu keegi meist ei kvalifitseeru templisse sisse saama. Õlad ja põlved pidid kaetud olema, seda munkade pärast, ning ühtegi eredavärvilist riiet ei võinud ka seljas olla, seda siis tiigrite pärast. Lisaks oli keelatud kanda salle vms mis kehast eemal hõljuks. Mis siis ikka, ronisime kõik oma pagasi kallale ja riietasime end ontlikult munkade ja tiigrite jaoks. Eriti keeruline oli lastega - nende garderoobid ei hiilga meil just mahedatooniliste hipudega. Aga sisse me saime. Templi territoorium on hiigelsuur ja seal kõnnib ringi erinevaid linde-loomi, meie nägime erinevaid sarvekandjaid ning kauneid paabulinde. Parajasti toodi kõik tiigrid, alates pisikestest mänguhimulistest poegadest kuni hirmuäratavalt suurte täiskasvanud tiigriteni, külastajatele näha. Lihtsalt niimoodi, ilma igasuguste piireteta, olime ümbritsetud kümnetest kiskjatest. Iga tiigri juures oli ka mitu templi töötajat, kuigi ega nad midagi teha küll poleks saanud, kui mõni kiisu oleks meid tahtnud lõunaks süüa. Tiigritega oli keelatud rääkida, isegi pisikestega. Üleüldse pidime meie jääma tiigri seljataha, kui nende kasvatajad seisid ohtlikumates kohtades, ehk siis hakkaste lähedal. Kõik saime ka tiigritega pilti teha - andsid oma fotoka kohalikule töötajale ja kükitasid pikutava looma kõrvale, tegid pai ja naeratasid. Kui Mann oma fotosessioonile asus, siis vehkis parajasti suur tiiger oma suure sabaga. Muudkui kopsas kõvasti vastu Manni nii et ma olin päris hirmunud, et äkki lööb nii kõvasti, et Mann karjatab või kukub tiigrile selga ja siis... uhh, hea et kõik eluga tagasi saime. Kuigi tuleb tunnistada, et seal olles oli päris turvaline tunne. Ma ei teagi kuidas see saavutatud oli. Hiljem sai veel tiigriga koos ringi kõndida. Nii et päris võimas elamus!

Peale sellist pikka päeva jõudsime õhtul kl 20 oma Bangkoki hotelli, Somerset Lake Point. Meie 3 magamistoaga korter asus 22 korrusel ja rõdult avanes vaade üle terve Bangkoki kesklinna. Meie laupäevaõhtusest juubelipeost ma juba eelmisel korral kirjutasin ja see oli kindlasti seekordse Bangkoki reisi tippsündmus, sellest pole kahtlustki. Mulle tundub, et pool kogu Bangkokis veedetud ajast istusime me taksodega ummikus... no on alles hull linn. Esmaspäeval, kui kõik peale meie ja meiega koos Hiina sõitvate Villu ning Merka olid kodu poole sõitnud, asusime hankima Hiina viisat. Õhtuks oli tellitud auto meid Hua Hini viima ja selleks ajaks pidid viisad käes olema. Hiina saatkonna ees selgus, et see on suletud tänu suurele taide pühale, mis eelmisel päeval aset leidis. Nii et kogu plaan lendas vastu taevast. Pikendasime siis oma hotellibookingut ühe päeva võrra ja väitlesime vist küll terve tunni transfeerifirmaga, kuni kõik sai taas joonde. Teisipäeva hommikul proovisime uuesti. Me optimistid muidugi ei arvestanud, et taksoga paari km läbimine nii palju aega võtab ja jõudsime pisut liiga hilja kohale. Meie ees järjekorras oli üle 200 inimese ning tunni aja pärast ähvardati luugid sulgeda. Asja tegid hullemaks iga 2 inimese järel vahele trügivad agendid, kes saabusid 20 passi näpu vahel. Mõte veel ühest päevast Bangkokis tõstis mul ihukarvad püsti ja ma otsisin juba silmadega inimest, kellelt võiks tema järjekorranumbri ära osta. Kuni saabus hallide pikkade juustega messias. Üks Argentiina härra nimelt oli vaadanud, et me nii õnnetult väikese lapsega istume ja ta andis ühe oma kahest kohe ette löövast järjekorranumbrist meile. Täielik elupäästja. Nii et kl 15 olid meil suure Hiina riigi viisad käes ja kl 17 istusime meile järgi tulnud taksosse. Poolel teel Hua Hini tuli meil mõte, et peaks järele uurima, kas Villu ja Merka renditud villa võtmed saab ikka nii hilja veel kätte. Ja oh seda üllatust, vahepeal oli villaomanik rentimise osas ümber mõelnud, aga unustanud seda infot meiega jagada. Õnneks oli meil veel alles meie maja, nii et kodutuks me ka ei jäänud.


Järgmisel hommikul asusime tõsiselt vaeva nägema, et endale viimaseks 10 päevaks siia Hua Hini elamine leida, kuna lubasime enda maja kl 17 vabastada. Lihtne see just polnud, aga kl 20 õhtul kolisimegi sisse oma mõnusasse basseiniga villasse! Elagu luksus :)


PS! On lootust, et veel enne, kui Hiina poole teele asume, kuulete reportaaži ühest Tai pulmast - nimelt k2isime me Henri ja Manniga oma restoranitädi Wani pulmapeol!

Comments (4)

On 8. märts 2010, kell 09:41 , Anonüümne ütles ...

Nii kui pildi ette lõi, ütlesin endale VAU. Aga tiigrilugu lugedes hakkas päris hirmus. Küll on hea, et mind seal polnud, olekin teie visiidi oma vingumisega ära rikkunud. Nüüd, hiljem lugedes,on ikka hea meel, et terve nahaga pääsesite. Ahvid olid ka üsna ebameeldivad, hea, et neid siin pole. Aitab meile tuvidest küll. Ma loodan, et teil pole selliseid ekstreemsusi rohkem kavas.Viisaloole mõeldes peab ütlema, et närvikõdi teil jätkub. Olge siis nüüd visid ja lesige rahulikult! Tervitused kõigile! Kahupea

 
On 8. märts 2010, kell 15:31 , Juc ütles ...

Merka pildid on tõesti vahvad. Tead, ma usun, et sa oleksid samuti nagu meie end väga turvaliselt seal tiigrite keskel tundnud. Ja ma pean tunnistama, et ahvid meeldivad mulle rohkem kui tuvid :). Kuigi tuvid ei varasta meilt toidukraami, selles osas on nad paremad ikka. Ekstreemsusi kavas pole, selles võid kindel olla. Laisklemine on meie pere selle nädala kava :)
Mann istub siin praegu just süles ja käseb mul edastada sõnumi, et ta tahaks teid juba väga näha. Tervitused vastu!

 
On 8. märts 2010, kell 18:36 , Eva ja CO ütles ...

Tiigritega tehtud pildid on väga lahedad. Ma ütleks lausa, et JUBE LAHEDAD, sest jubedad on need ka, peale selle, et need lahedad on. Mannike on nii väike seal tiigri selja taga. Nii tore, et sealt eluga pääsesite. Huvitav tõesti, kuidas nad seal nii rahuliku ja muretu õhkkonna suutsid luua. Ju need tiigrid olidki tegelikult hästi rahulikud ja täissöönud ja see õhkus neist välja.
Mis Villu võitlusest ahvidega arvas? Ma sain aru, et ülejäänud seltskond oli naerust kõveras, aga ma millegipärast kahtlustan, et Villul vist NII naljakas ei olnud. Ma ei oleks tema nahas olla tahtnud.

Mõnusat Tai nautimist! Jään põnevusega ootama reportaazi pulmaskäigust!
Eva-U

 
On 9. märts 2010, kell 14:13 , Juc ütles ...

Eva-U, mulle ka hirmsasti need tiigripildid meeldivad. Eks see foto teeb omakorda tiigri suuremaks ja Manni pisemaks seal taga, nii et nii suur see vahe ikka polnud :). Villule muide meeldis ahvivõitlus nii väga, et ta tahaks sinna tagasi minna isegi. :) Meil oli muidugi ka nalja nabani. Aga mina ka tema nahas poleks tahtnud olla. Tervitused vastu!