Teekond...

Jõulud jätkuvad. Meie sõber proua Wan, kelle restoranis me üle päeva õhtust sööme, rääkis meile juba kaks nädalat, et 27.-ndal on tema juures jõulupidu. Ja, üllatu, üllatus, kristliku kiriku oma. Kutsus meid ka. Arvasime, et ju on terve restoran farange (valgeid) täis, kui ikka kristlased koos. Taid ju budistid.

Haarasime Wanile külakostiks poest ilusa suure plekist küpsisekarbi kaasa ja läksime kohale. Wan tänas paki eest, andis selle mingile korraldajale ja käskis numbri peale panna. Tuli välja, et see läks loosipakkide hulka. Ise mõtlesime, et jumal tänatud, et midagi kaasas oli. Meie suureks üllatuseks olid kõik külalised puha taid. Hetkest, mil Wani aiarestorani astusime, olime me automaatselt "vend Henri" ja "õde Juta". Mannile pisteti kohe printsessikroon pähe. Lauale ilmusid jääanum ja suur pudel Pepsit. Lauad olid jõuluroogadest lookas. Kõik rõõmsa ja silmapaistvalt rahuliku näoga kristlikud taid ilmusid korda mööda meie laua juurde, tutvustasid ja soovisid häid pühi. Mitu tükki käisid ekstra Manni lõbustamas. Kohe alguses istusid meie lauda auväärt preester oma abikaasaga, kes olid saabunud Bangkokist. Nad jäid meie lauda kohe terveks peoks. Kuna Tais on kristlasi alla 1% elanikkkonnast, siis uurisime, kuidas nemad ristiusuni jõudnud olid. Tuli välja, et nad on oma perekondade ainukesed kristlased. Preester nimelt ei olnud juba aastaid korralikult maganud, oli otsinud abi siit ja sealt, aga tulemusteta. Aga Jeesuse poole pöördumine oli lõppenud imega - sellest ajast peale preester Cho magab nagu beebi. Ja nii ta kristlaseks hakkaski. Võidu oma naisega soovitas preester meile oma lemmikroogasid tai köögist. Ja koju läksime preestri kontaktid taskus, et temaga ühendust võtta, kui millalgi Bangkoki satume.

Meie olime selle peo ainus üdini farangi-pere. Oli veel paar valget meest, aga nende prouad olid taid. Huvitaval kombel toimus kogu üritus inglise keeles, et meie ka ikka aru saaksime kogu möllust. Kõigile jagati lehed jõululaualudega ja lauldi just inglisekeelsetena. Pidu algas külaliste tervitamisega, sissejuhatuseks hõikas õhtut juhtiv rõõmus preili, et "tervitame nüüd meile külla tulnud väga cooli Henri peret!" ja kõik huilgasid. Täiesti sürreaalne üritus, mingil hetkel ei saanud me enam aru, kelle jaoks see pidu korraldatud on - kas kristlike taide või meie cooli pere jaoks. Aga püüdsime meeles pidada, et taidele tõesti meeldib jagada ja lahke olla. Mann ületas ka end ja üllatas meid meeldivalt. Nimelt pisteti talle ühel hetkel kogu rahva ees mikker nina alla ja küsiti nime. Mann ütles oma nime ja mitte ainult - ta laulis kogu rahvale terve Põdra maja laulu ilma igasuguse häälevärinata. Tuleb tunnistada, et ei mina ega Henri poleks seda kumbki 4-aastaselt teinud. Aga selle-eest Manni kaks tädi Evat poleks vist silmagi pilgutanud, nii et meie Eva Maria on vist ikka tädidesse ka veidi! :)

Kõik oli väga tempokas. Ei olnudki nii, et üks inimene laulis kuni keegi enam seda välja ei kannatanud. Hoopis nii, et kõik koos pool ühest jõululaulust, siis kiire seltskondlik mäng, et välja jagada mõned kingid, siis jälle pool kiiret jõululaulu, järgmine mäng... Keegi ei püüdnudki teha nägu, nagu ei oleks kogu ürituse eesmärk hästi palju kinke jagada/saada. Väga meeleolukas etendus. Enamus kinke oli ostetud kiriku poolt, nii et sellest polnud hullu, et me ainult ühe küpsisekarbiga tulime. Mann tuli koju igatahes seitsme kingiga - 3 ilusat pehmet froteerätti, 1 pehme Hello Kitty, printsessikroon ja suur pehme kaisukaru. Kui hakkasime lahkuma ja kõiki kättpidi tänamas käisime, siis nägid korraldajad, et neil on veel mõned kingid üle ja andsid Mannile veel ilusa roosa pidžaama kaasa. Nalja kui palju! Õnneks oleme me taide maailmavaatest palju lugenud ja kuulnud, nii suutsime seda pidu nautida ja ei tundud end üleliia muidusööjana. Muutub juba klišeeks, aga taid on tõesti head inimesed!

Päevad enne jõule olid täis jõulust askeldamist - päkapikutamist, jõululaua kallal nokitsemist ja jõulusõnumite saatmisi perele, sõpradele ning kõigile kallitele inimestele üle maailma, kes aastal 2009 meie perele oma kodu ukse avasid. Võrratu on neist jälle kuulda, kes on kolinud, kes peatse beebi ootele jäänud, kellel tervis vahepeal ära käinud ning nüüd taas tagasi... Ilusad jõulud!

Jõululaupäeval sõitsime veel viimase tiiru turule ja poodi, katsime kodus laua kolmele. Mann kaunistas maja värviliste kardadega. Otsustasime, et Euroopa jõulutoit on siiski liig mis liig siinsesse kuuma kliimasse. Valmistasime hoopis ühe Jamie Oliveri retsepti järgi krevetipastat tomatiga. Jõime jahedat külma valget veini ja maiustasime kookospiima panna cotta ning puuviljasalatiga ja omavalmistatud šokolaadimaiustusega, millele panime nimeks "lumine talvetee".

Kui õhtusöök oli söödud, võtsime suure pudeli õlut, millele olime ilusa roseti ümber sidunud ja hiiglasliku ananassi ning asusime minekule, et naabertänavas elavale Göranile ja Phatile head jõulu soovida. Kui nende värava taha jõudsime, leidsime eest tühja maja. Nad olid vahepealt nii kiirelt ära kolinud, et polnud aega meile ütlemagi tulla. Kinkisime siis ananassi hoopis teistele naabritele ja tõime õllepudeli koju tagasi. Olime veidi mures, et ega midagi hullu ei juhtunud, et niisuguse kiirusega oli vaja minema tormata. Helistasime ja tuli välja, et nad olid naabritega nii tülli läinud, et leidsid siin edasielamise võimatu olevat. Mina isiklikult oskan ainult paar asja välja mõelda, mis võib naabrid nii tülli ajada, aga need trükimusta ei kannata :).

Koju tulnud, leidsime oma minikuuse alt hunniku kinkidega. Mann laulis, luges luuletusi ja tantsis, vahepeal läks suurest õnnest segaseks. Meie laulsime ka muidugi oma osa kättesaamiseks.

Umbes nädala eest kohtusime kaubanduskeskuses juhuslikult kahe noore eesti perega, kes samuti siia pooleks aastaks elama on tulnud. Mann ja ühe pere poeg, 5-aastane Artur, on nii suured sõbrad kohe esimesest hetkest, et võivad tundide viisi meid segamata mängida. Jube vahva. Meil jällegi on oma uute sõpradega suurepärane klapp, nii et oleme juba mitu korda koos lõbusalt aega veetnud. Ka jõuluõhtuks oli meil kokku lepitud, et peale jõuluvana kingikoti läbi kammimist sõidame nende poole jõulu tähistama. Istusimegi siis kottpimedas, kl 20 paiku, kolmekesi rollerile ja asusime üle mäe teele. Nad elavad pisut linnast väljas sisemaa poole. Maanteel sõitsid meie ees veel 2 rollerit. Järsku esimene neist jõnksatas nii, nagu oleks suurest august läbi sõitnud ning tõmbas tee äärde. Henri arvaski, et keset teed on auk ja sõitis sellest mööda. "Auku" vaadanud, saime aru, millega hoopis tegu oli. Nimelt oli see roller üle sõitnud hiiglaslikust jämedast maost, kes oli umbes nii pikk, nagu pool suurt asfaldteed lai on. Kuna ta nii suur oli, siis arvasime, et ju vist jälle üks püüton. Ülejäänud tee põrnitsesin ma vahetpidamata maanteed ja olin väga rahul, et ma prillid ette olin pannud. Saime vähemalt ühe loo, millega meie ühist jõuluõhtut vürtsitada.

Kohale jõudnud, ootas meid ees pikk valge linaga kaetud laud, millel seapraad, hapukapsas ja kartul. Meie sõbrad olid poest leidnud isegi heeringapurgi, mis oli Eestis toodetud. Suur puu oli kaetud värviliste tulukestega ja basseinis ujusid süüdatud küünlad. Väga ilus õhtu oli. Ja pikk ka, magama saime vast umbes kella 4 paiku :).

Hommikul, peale toredat seltskondlikku ajaveetmist, otsustasime, et tagasi koju me sellise ringiga küll ei sõida. Olime kindel, et peab ju olema otsetee kahe suure maantee vahel. Kohe meie sõprade maja lähedalt keeras meile sobivas suunas üks kitsas kruusatee, millele pöörasimegi. Teel oli terve veisekari, eesotsas pagana uudishimuliku pulliga, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Õnneks oli Henri nõus ootama, kuni kari teelt ära läheb. Mööda väikseid ja väga liivaseid teid oma vana ning väikse rolleriga tõsist off-roadi tehes jõudsime suure liivakarjääri juurde. Sealt edasi võiks öelda, et teid eriti ei olnud. Oli mingi rada, mis vahepeal muutus nii kehvaks, et meie Manniga rollerilt maha ronisime ja jala parema kohani kõndisime. Ümberringi ainult mäed, metsad ja tühjus. Läbi veel ühe, aga mitte nii hirmuäratava veisekarja, jõudsime traataiani. Me olime mööda seda hullumajateed juba nii palju sõitnud, et mõte tagasiminekust ajas mu ahastusse. Ja Henri pole üldse sedamoodi mees, kes tagasi tahaks minna. Nii me siis otsustasimegi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Monteerisime kaks alumist okastraati aiapostide küljest lahti, ronisime ise alt läbi ja tirisime kummuliasendis rolleri ka läbi. Maantee juba paistis ja meie arvasime, et oleme päästetud. Peagi olimegi otse õige maantee ääres. Ainuke probleem oli see, et meie ja maantee vahel oli veelgi korralikum okastraataed, suured lukus väravad ja kurjakuulutavad sildid, mis, ma arvan, ütlesid mis kõik juhtub, kui keegi satub aia sellele poolele, kus meie koos oma rolleriga olime. Mul oli juba enne hirm, et keegi võib püssiga tulla meid tervitama, kuna me nende uut traataeda rikkusime, aga nüüd muutus see väljavaade aina tõelisemaks. Üle maantee, mingi putka varjus istusid kaks tai meest, kes muudkui vehkisid kätega, et me tagasi läheks ning andsid mõista, et sealt kohe kindlasti välja ei saa. Mõte sellest, et me peame tagasi minema ja selle eelmise okastraataia uuesti lahti monteerima, oli lausa talumatu. Nii et seisime seal värava taga edasi ja vehkisime taidele, et nad meile appi tuleks. Lõpuks andsid nad alla ja osutusid täielikeks elupäästjateks. Maast otsiti kivid, aiapostidest toksiti okastraadi kinnitused välja ning Henriga koos tõsteti roller traatide vahelt läbi. Mann sai väikse kriimustuse okastraadi okkaga, nii et täis värk. Oli alles hull asi, mida jõulu esimesel pühal oma päevaga ette võtta! Ja seda tuleb samuti tunnistada, et taid on metsikult head inimesed. Nad tulevad alati appi!

Eile õhtul murdsin just pead, et mis pildi ma teile siia jõulutervituste juurde panna võiksin. Aga hommikul lahendas postiljon mu raske olukorra ära - nimelt saabus ta koos minu kallis sõbra Mari saadetud südamekujulise karbikesega, mis oli täis kodutehtud ja kaunistatud imemaitsvaid piparkooke. Need mu pildile jõudsidki! Aitähh, Mari! Koos kinkidega, mille jõulumees kogemata Eva Londoni-kuuse alla oli puistanud ja mille postiljon mõne aja eest tõi, koos ilusate jõulukaartidega minu ja Henri vanematelt, koos nii paljude sõprade saadetud jõulusoovidega, koos meie väikese tuledesäras kuuse ja paljude küünaldega, mille endale koju oleme kogunud ning koos Eestimaalt saabuvate pakase- ja lumeuudistega, ei tundugi see jõul enam nii kaugel olevat! Aitähh teile kõigile!

Juta, Eva Maria ja Henri

Alles see oli, kui kahe aasta eest siitsamast Taist (küll põhjapoolt, Chiang Daost) teile kirjutasin oma šokiseisundist, mille vahetu kohtumine maoga mulle tekitanud oli. Nüüd on siis taas sama lugu.

Ühel õhtul mängis Mann üksi terrassil, leidis oma kraami seest mõned külmkapimagnetid ja tahtis minna kööki neid külmkapile panema. Mingil põhjusel otsustasin ma temaga kaasa minna. Poole koridori peal jäi Mann seisma ja näitas näpuga maha, küsides "emme, mis see siin on?". Ja seal ta oligi, ilusti S-tähe kujuliselt põrandal. Ta oli täitsa paigal, nii et ma meenutasin hetkeks, kas meil saab kodus olla mõni selline fake-madu, mida pilapoest osta saab. Selleks ajaks, kui ma olin aru saanud, et sellist asja meil kodus kohe mitte ei ole, oli ta liigutama hakanud ja ma ütlesin, täpselt sama, mida kahe aasta eest: "Henri, tule appi, siin on madu!". Tulime ise eemale, Henri läks madu vaatama ja mina lisasin, et võtku fotokas ka kaasa. :). Samal ajal saabus Proua Wan omanimelisest restoranist meie õhtusöögiga. Kuna ta on tai, siis küsisime, mis madu see on. Aga tema ütles, et ei tea ja vahet pole, sellele maole tuleb ruttu ots peale teha enne, kui ta kuhugi voodi või kapi alla peitu läheb. Algul mõtles ta, et peaksime teatama linnavalitsusse, aga siis sai ta aru, et seal ei ole sel kellaajal enam kedagi. Siis leidis ta põõsast pika pika toki, andis selle Henrile, et tema raske töö ette võtaks. Õnneks oli madu suhteliselt aeglane ja asi sai aetud. Naabrid käisid ka vaatamas, ka nemad ei teadnud, kellega tegu, aga ütlesid, et neil olevata millalgi sama jama olnud.
Tõeliselt vastik tunne oli, ma pean ütlema. Olin enda jaoks selle maoteema päris hästi läbi mõelnud juba peale seda eelmist korda. Nii et maod, keda nägime Malaisia metsades, ei tekitanud minus enam mingit paanikat. Aga sel korral oli tegu juba järgmise tasemega - mõte sellest, et Mann ei saa rahulikult majas ringi joosta ja et öösel võib mõni end meile kaissu vingerdada, tõstis ihukarvad püsti. Pean nüüd jälle seda asja veidike seedima ja enda jaoks selgeks mõtlema. Hetkel lahendan ma olukorda nii, et uksed peavad pidevalt kinni olema ja õhtul käin taskulambiga kappide ning voodite alused läbi.

Järgmisel päeval käisin vastasmaja lasteaias uurimas, kas nemad võiksid pildi järgi ära tunda, kellega tegu oli. Taidest kasvatajad ei teadnud midagi, aga omaniku vend, kes elab Bangkokis, ütles, et ta küll kindel ei ole, aga pidi noore püütoni moodi välja nägema. Mis selgitaks ka seda, miks madu nii aeglane oli. Ja mis oleks ühtlasi ka üks hea variant, kuna püüton pole mürgine. On terve armee rotimadusid, kes ka ei ole mürgised, aga kui nemad ringi luusivad, siis on oht, et ringi luusib ka rotimadusid süüa armastav kobra. Huuh, kogu see maojutt...

Aga kui asjale filosoofiliselt läheneda, siis võibolla ma ise kutsusin selle mao siia. :). Asi oli selles, et päeval peesitasime me basseini ääres ja lugesime oma metsikult head raamatut neurolingvistilisest programmeerimisest. Üheks harjutuseks oli vaja meenutada kogemust, mis tekitas ebameeldivaid emotsioone. Ja mul ei tulnud ühtegi meelde. Noh ja siis madu tuli ja aitas mu hädast välja. Nüüd mul on oma harjutuste jaoks ebameeldiv emotsioon alati varnast võtta! :)

Aga äkki keegi teist on madude alal targem ja oskab selle arusaadavatel põhjustel mitte kõige parema foto järgi ta ära määrata! Andke teada!

Nagu lubatud, kirjutan lähemalt meie kahepäevasest teekonnast Lõuna-Taisse, et saada oma passidesse uus viisatempel.

Uurisime enne minekut Google´st informatsiooni. Leidisme, et üks ots Hua Hinist Ranongi provintsi on umbes 400 km pikk ja kestab 6 tundi. Viimane 100 km ületas terve poolsaare alates idarannikult kuni läänerannikuni välja mis tähendas, et tee oli aeglane ja sinkavonkaline :). Otsustasime kell 8 sõitma hakata, et igal juhul esimesel päeval oma viisaasjad korda ajada. Aga kui ma kl 6 ärkasin ja ütlesin teistele, et magagu nemad edasi, et aega veel on, ütles Henri, et tema on juba kl 3-st alates üleval ja Mann hakkas reisirõõmu kuuldes voodi peal hüppama ise kõvahäälselt arutledes, mida matkale selga panna. Kuna kõik olid niikuinii üleval, saime juba kl 7 minema. Mann otsustas, et matkal tuleb kanda põlvpükse, t-särki, nokamütsi ja tosse. Väga mugav, ma ei pidanudki vaidlema hakkama, et printsessikleit matka jaoks väga sobilik pole. Mann on kogenud matkasell.

Rentisime oma seikluse tarvis kaheks päevaks auto, Honda Jazzi. Leidsime selle oma tuttava kinnisvaratüdruku Na kaudu, kelle sõbranna Pun rendib oma autot välja. Tundub, et Tais tegeleb igaüks iga äriga, mis kätte satub. Puni auto oli igatahes täitsa uus ja väga mugav. Kohe algul sai selgeks, et autoga Tais ringisõitmine pole pooltki nii lihtne kui motikaga. Asi on lihtsalt selles, et igalt poolt ilmub teele takistusi, millest autoga mööda manööverdamine pole sugusi sama lihtne kui sama asi rolleriga - koerad, inimesed, vastassuunas sõitvad motikad, nii suurte koormatega aeglased sõidukid, et juhti pole alt nähagi... Aga Henri oli väga osav ja toimetas meid ilma viperusteta edasi ja tagasi. Mannil oli kohutavalt hea meel, et me üle pika aja auto rentisime. Uus-Meremaal ja Austraalias ta ainult unistas, et meil autot ei oleks. Aga nüüd tahaks ta vahel sõidu ajal joonistada või mängida, mida rolleri peal pole kuigi lihtne teha.

Teel Ranongis asuvasse piiripunkti tegime ainult ühe peatuse, et osta kaasa veidi süüa-juua, Mannile Barbieraamat ja taustaks inglisekeelsed jõululaulud (me nimelt peame siin veidi vaeva nägema, et jõulumeeleolu tekiks). Mann magas suurema osa teest ja umbes 5,5 h pärast olimegi kohal.

Ranongis on kaks erinevat varianti viisatempli saamiseks. Esimene on minna üldkasutatavasse piiripunkti, kuhu saabuvad Phuketist ja mujalt iga päev tuhanded viisajooksjad, kes seal kõik sabatavad. Siis vaielda pika ninaga paadi juhiga hinna üle, et ta su üle lahe Myanmari piirilinna Kaw Thaungi viiks. Seal on vaja osta tuttuue sileda 10 dollarilise eest Myanmari viisa ja teispidi oma pika ninaga paadiga tagasi tulla. Kuna kõik, kellelt uurisime, ütlesid, et Kaw Thaungi linnas pole vaadata midagi peale koleduse, otsustasime, et kui me niikuinii Myanmari tegelikult ei näe, teeme selle asjatoimetuse enda jaoks lihtsamaks. Lihtsam variant algab veidi eemal avalikust piiripunktist, Andaman Club kasiinohotelli privaatpiiripunktist. Seal pole mitte ühtegi inimest järjekorras, teenindajad räägivad vajalikul hulgal inglise keelt ja siledate dollarite asemel on vaja maksta ca 250 eek täiskasvanu/130 eek laps, selle sees siis kõik alates auto parkimisest, mugavast õhukonditsioneeritud kaatrist edasi-tagasi, minibussist hotelli kuni viisaasjade ajamiseni. Esimene variant oleks kokku vast umbes 250 eek odavam tulnud pere peale. Otsustasime endale seda luksust lubada. Mingil hetkel mõtlesime ka Andamad Clubi ööbima jääda, aga öö hind peaaegu 1000 eek oli Tai kohta ikka ennekuulmatult kõrge. Andaman Club on (väidetavalt 5 tärni) hotell Myanmarile kuuluval Pulo saarel, kus peale selle hotelli midagi muud polegi. Hotellil on hiiglaslik kasiino (kuhu saab sisse, kui sul on ette näidata vähemalt 3300 eek sularaha), hiiglaslik mündimasinatega kasiino, tax free pood, basseinid, spad, restoranid, kohvikud, golfiväljak jne. Meie sõime seal ainult lõunat, kus meie suureks kurvastuseks ei pakutud mitte ainsatki Myanmari rooga, kõik puha Tai värk. Kõik teenindajad olid taid ja maksmine toimus tai rahas. Asi on selles, et Tais on hasartmängud keelatud ja see Tai kasiino on lihtsalt Myanmari maa peal, teenindades enamjaolt taidest mängureid.

Meie näitasime avaras Tai-poolses immigratsioonikontoris oma passid ette, saime kaatripiletid, sõitsime kiire kaatriga mugavates nahkdiivanites Andaman Clubi, istusime ette sõitnud mikrobussi, mis viis meid hotelli, sõime lõunat, imetlesime vaateid, istusime mikrobussi, saime oma passid tagasi, sõitsime kaatriga tagasi Taisse, saime viisapikendustempli ja sõitsimegi edasi. Kõik väga kiire ja mugav, samas muidugi väga kaugel Myanmaris käimisest. Aga mis siis, see ei olnudki sel korral reisi eesmärk.

Ööbida otsustasime hoopis Chumphonis, kuhu jõudmiseks pidime sõitma 112 km tagasi idarannikuni. Selle linna nimega sai nalja ka, kõndisime õhtul pimedatel linnatänavatel ja järsku Henri küsis, et oot, mis linnas me nüüd olimegi. Mul ei tulnud ka hetkel kohe meelde. Aga siis meenud Henrile, et ta oli selle nime meelde jätnud Šampooni järgi ja küsimus saigi vastuse :). Tegelikult pidi selle linna nimi tähendama hoopis "palju õnnistust", mitte šampooni. Tee peal nägime teeviita, mis näitas, et lähedal on mingi vaatekoht. Keerasime siis peateelt ära ja mõtlesime, et sealsamas nurga taga näeb kuskilt üle metsade ja laante. Aga võta näpust, tee läks aina kitsamaks, kurvid aina teravamaks ja tõus aina järsemaks. Mingil hetkel tundus täiesti võimatu, et see tee viib terava mäe otsa, mille kõrval me oma autoga ukerdasime, aga tõesti tõesti, sinna ta viis. Siis hakkasime juba vaikselt aru saama, miks kõik sõidavad ringi maasturitega, mitte Honda Jazzidega, mis meid truult ülespoole vedas. Pingutused kandsid vilja ja mäetipust avanesid tõeliselt hingematvad vaated Myanmarile ja lahele nende kahe riigi vahel. Allatulek ei olnudki nii hirmus ja sai läbi palju kiiremini kui ülesminek.

Chumphoni jõudsime juba kottpimedas. Mina ei ole terve Hua Hinis elamise aja prille kandnud. Siin on nii valge, et ma näen ka ilma nendeta suurepäraselt. Aga see, et ma meie matkale prille kaasa ei võtnud, oli ilmne viga. Ausalt öeldes ei olnud minust kaardilugejana suuremat kasu. Eriti siis, kui hämaraks läks. Nii et Henri pidi olema autojuht ja kaardilugeja korraga. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama ja Chumphoni linna me jõudsime. Peatusime ühe suure ilusa tuledesäras hotelli ees, mille parkla oli ilusaid autosid täis. Mõtlesime, et küsime igaks juhuks hinda, kuigi ega me eriti ei uksunud, et me midagi meeldivat kuuleme. Henri käis ära, tuli tagasi ja teatas, et öö kaheses toas koos sooja hommikusöögiga maksab ca 160 eek. Hindade osas oskab Tai alati üllatada. Hotell oli väga puhas, toad suured, ilusti sisustatud, minibaari, konditsioneeri ja telekaga. Hommikusöögiks sai valida aasiapärase riisi-lihasupi ja praemuna-singi vahel, lisaks röstsaiad moosidega, kohv, tee, kakao jms. Minu meelest väga hea diil.

Kuhu mujale Aasias õhtut veetma ikka minna, kui ööturule. Nii me ka tegime. Kõndisime veidi ringi ja kohe oli selge, et oleme tõelises Tai linnas, ei mingit turistitamist. Ööturg seisnes pikas tänavas, mis oli ääristatud erinevaid Tai toite müüvate müügilettidega, igaühe selja taga mõned imepisikesed lauad ja toolid neile, kes kohapeal einestada soovivad. Tundus, et Chumphon on ülikoolilinn, sest seal oli metsik hulk rõõmsameelseid noori, kelledest paljudes laptop kaenlas. Valisime õhtustamiseks kohalikest tulvil söögikoha ja istusime maha. Kuna keegi meid teenindama ei tulnud, läks Henri ise pottide vahel möllavate omanike juurde. Nemad ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga õnneks aitasid meil sööke tellida juhuslikud möödujad. Jooke tuli ise külmikust võtta, hiljem arvet kokku pannes vaatas omanikuhärra taara üle. Väga huvitav kogemus. Söök oli maitsev ja odav, midagi halba pole öelda. Vahepeal tuli meiega rääkima üks ülevoolavalt rõõmsas tujus tai noormees, kes rääkis, et ta õpetab noortele taidele inglise keelt ja nad koguvad maailma riikide münte lastega. Palus, et äkki meil on mõni Eesti oma talle müüa. Ma otsisin oma käekoti läbi ja ei leidnud ühtegi senti. Aga leidsin ühe Argentiina mündi, mis nende kogust samuti puudus ja mille üle tal väga hea meel oli. Loomulikult andsime selle neile niisama, ega võtnud vastu tema pakutavat vahetusraha :).

Hommikul peale sööki asusime teele mere poole. Meie Bangkoki võõrustaja Stefan oli meile juba reklaaminud, millised imelised rannad Hua Hini ja Chumphoni vahele jäävad. Seiklesime tükk aega imeilusate palmisalude, õitsvate Tai aedade, värviliste sadamate ja pisikeste külade vahel, kuni jõudsime Thung Wua Laen rannale. Vesi sinine nagu Samoal, liiv laulev ja valge, ümberringi tuule käes kõikuvad palmid ja värvilised rannabaarid. Sellist kohta me otsisimegi. Ostsime lõunaks mõned suitsumaigused kanavardad ja vürtsika papayasalati ning pidasime maha väikse rannapikniku. Leiba lasime luusse helesinises vannisoojas merevees hõljudes. Taevalik!

Peale mõnda aega mööda väikseid külavaheteid jätkamist otsustasime siiski suurele maanteele välja sõita. Tundus, et muidu ei jõua me ka järgmiseks päevaks kohale. Mõne aja pärast leidsime viida, mis näitas sisemaapoole Saiku veejoa poole. Keerasime autonina siis Saiku suunas ja asusime teele. Esialgu oli kõik ilus, asfaldtee, kahel pool kookospalmid ja nende vahel väiksed taide hütikesed ning mõned heina mäluvad pikkade kõrvadega veised. Aga siis lõppes asfalt ära ja edasi läks punane liivatee. Ja siis läks see tee kitsaks. Ja siis oli väga selgelt tunda, et tihtipeale ei voola see Saiku veejuga mitte ainult oma sängis, vaid ka mööda sedasama punast liivateed, tekitades vagusid, milles meie väikeauto sisse-välja hüppas. Ja siis saime järjekordselt aru, miks kõik maasturitega ringi sõidavad. Aga peale ananassipõldude, õli- ja kookospalmide vahel nikerdamist jõudsime me väiksesse parklasse, kus meilt 6 eek parkimisraha küsiti, kotike kalasööki kaasa müüdi ning kaks kohalikku koera giidideks anti. Manni meelest olid need kaks teed näitavad koera kogu meie kahepäevase retke kõige vahvam osa, sest "tavaliselt ei näita ju koerad, kuhu minna tuleb!", seletas ta ise hiljem.

Metsavahetee kose juurde oli ilus, õhtusoe päike paistis tiheda džungli vahelt, suured värvilised liblikad lendasid õitelt õitele. Koerad tõepoolest juhtisid meid imelise joani, mis kiviselt kaljult alla kukkus, et sealt edasi kivide vahelt väiksemate jugadeni edasi voolata. Istusime Manniga suure kivimüraka peal ja viskasime kaladele sööki, mille peale nad vaesekesed suisa kaklema läksid ja seega meile ühe lisavaatemängu korraldasid. Tagasi minnes ja rõõmust joostes, maandus Mann kruusateel nii, et küünarnukk, puus ja põlv katki läksid. See oli jälle meie kahepäevase reisi kõige ebameeldivam kogemus, nagu Mann õhtul meile seletas.

Juba hakkas hämarduma, kui maantee läbis ananassiistanduste piirkonda veidi Hua Hinist lõunapool. Seal on maantee ääristatud küpseid mahlakaid ananasse müüvate hütikestega. Kohapeal kooritakse vili ära, lõigatakse viiludeks ja pakitakse kaasa. Ostsime kohe kaks tükki ja rõõmustasime Manni autopiknikuga, millest ta juba pool tundi unistanud oli.

Viimased peatused tegime selleks, et pildistada, kuidas oranžikasroosa päike kaugete mägede taha loojub ja et osta õhtusöögiks kaasa musta pipra marinaadis grillkana, mis pidi olema nii kuulus, et inimesed isegi Bangkokist kohale sõidavad (seega siis üle 200 km kana pärast). Oli tõeliselt maitsev küll, aga ma ei sõidaks eales selle pärast mitusada kilomeetrit maha.

Väga lahe reis oli, aga hirmus hea oli koju jõuda! Tänu oma pikale maailmareisile suudame teadvustada õnne, mis peitub võimaluses oma riideid kapist (mitte seljakotist) võtta, külmkapist juua tuua, jalad soovi korral lauale sirutada või oma vannitoas duši all käia. Väiksed rõõmud igas päevas!

PS! Wipsile ja kõigile teistele, kes mõlgutavad mõtet motikaga Tai vallutamisest, tuleb tunnistada, et Tai teed on uksumatult korralikud. Maantee Hua Hinist lõunasse on kaetud sileda asfaldiga, on 4 realine, suunad eraldatud väikse haljasalaga. Isegi need kaks teekest, millel saime maasturi vajadusest aimu, oleks motikaga läbimiseks sobilikud olnud. Nii et hakake aga reisi korraldama! :)

... aga sellest järgmisel korral. Saabusime äsja ja kogu selle kahepäevase elamusterohke rännaku kirjapanek võtab veidi aega. Seekord kirjutan hoopis sellest, mis vahepeal toimunud on ja ootan teid mõne päeva pärast taas lugema, rännaku muljeid siis.

Eelmisel nädalal oli Manni lasteaias jõulupidu. Mann viimasel ajal eriti lasteaias käia ei taha. Mingil põhjusel tahab ta ainult meiega koos olla ja kuna me talle seda võimaldada saame, siis ei hakka me teda sundima ka. Aga kuna jõulupeole sai koos meiega minna, siis sinna me kõik ka läksime. Kuna seltskond on rahvusvaheline, siis pidi igaüks midagi kodumaist lauale kaasa võtma. Küll ma nägin vaeva väljamõtlemisega, et mida kodumaist jõululauale ilma ahjuta teha. Lõpuks aitas mind hea inimene Eda, kes Nami-Nami foorumis mu sellesisulisele appihüüdele vastas ja Kirjut koera soovitas. Seda ma ka tegin ja kõigile maitses väga. Jõulupidu oli väike ja rahulik. Jõululaulude saatel valmistasid kõik pisikesed enda jalalaba kujulise näoga ja käelaba kujuliste sarvedega punase ninaga põhjapõdra Rudolfi. Peale seda krõbistasid nad eri maade snäkkidega, mängisid veidi niisama ja oligi läbi. Selline kodune värk. Meie mestisime niikaua lapsevanematega. Meie suureks üllatuseks olid enamus vanemaid meiesarnasel pikal puhkusel, mitte kogu elamisega siia kolinud. Aga kõiki neid ühendas mingi seletamatu joon, ei oskagi seda täpselt kirjeldada, aga nad olid kuidagi metsikult elavad, liikuvad, avatud. Huvitav oli neid jälgida. Seal oli üks 40-aastane rootslasest härra oma kolme ilusa blondi tütrega, kes töötas mitu aastat Ericsoni kontorites Indias, kuni võttis 1,5 aastat töölt vabaks ja tuli siia Hua Hini surfama. Sellega ta nüüd kuni kevadeni päevad läbi tegeleb, kuni nad kevadel Rootsi loodeossa kolivad - seal ei olevatki ta veel elanud. Seal oli üks suur blond paar oma kahe tütrega, kes olid tulnud siia 4-5 aastaks, aga praegu, peale 1,5 aastat, leidsid, et siinsete inimestega on võimatu asju ajada ja nüüd lähevad nad peale uut aastat maailma rändama. Meesterahvas juhtis siin mingit kinnisvaraarendust ja arstiõest naine esindas USA farmaatsiafirmat. Seal oli üks hull hollandlanna, kes oma aktiivsusega suutis minuga vesteldes 5 minutiga mind energiast tühjaks imeda. Ta tuli siia elama oma siin töötava abikaasa juurde, nad said tütre ja nüüd tegeleb proua non-stop heategevusega. Meie vestlus algas sellest, et ta üritas mulle maha müüa pileteid sellel reedel toimuvale heategevuslikule õhtusöögile, et raha koguda 40 Birmast põgenenud lapsele Tai piiri lähedal. Kui ma lubasin sellele veel mõelda, ütles ta mulle, et tal on veel selline idee, et võiks valida Hua Hini parima Cappucino ja et ta minevat selles asjus järgmisel päeval Hua Hini inglisekeelse ajalehe toimetajaga kohtuma. "Mis sa arvad selles ideest?", küsis ta ja kui ma vastasin, et päris tore, lisas ta kiiresti: "väga hea, äkki sa võtaksid selle projekti ajamise siis enda peale, mul on nii palju muid asju teha!". Olin pehmelt öeldes üllatunud ja suutsin kuidagi välja vingerdada. Tal olevat veel plaan parandada Hua Hini keskkonda, turundust turimikohana jne jne. Ta ei tahtnud aga kuidagi aru saada, et minul, kui siia puhkama tulnud inimesel, ei ole mingit erilist isu oma jõudeaega tema projektidele kulutada. Lõbusa etenduse sain aga igatahes. Ja siis oli seal üks tore vene paar. Mann on esimesest lasteaia päevast alates kõige suurem sõber olnud vene poisi Dennisega. Ja meie sobisime Dennise IT-arendajatest vanematega ka suurepäraselt. Nemad tõid muide peole karbitäie väga maitsvat kartulisalatit - hea, et ma ise selle peale ei tulnud. Neil on väike IT-firma, mis toidab neid nii palju, et nad saavad talved Tais elada ja suveti Euroopas tuuritada. Nii et väga värvikas üritus.

Nädalavahetusel toimus kesklinnas Tai käsitöö festival. Käsitööd oli seal vähe, rohkem oli Singha õlut ja süüa. Laval olid traditisoonilised tantsud ja muusika ning ümberringi oli põlema pandud veelgi rohkem tulukesi, kui kuninga sünnipäevaks. Jõuludeks ei ole selles linnas vist ühtki valgustamata kohta.

Vahepeal oleme taas aegajalt üllatunud kui vähe loogikat taide jutus on ja samamoodi üllatunud, kui mõni neist vahel midagi loogilist ütleb. Üks nali eelmisel nädalal oli selline, et Mann unustas oma valged printsessikindad toidupoodi. See on selline peen pood, kus müüakse kogu maailma toiduaineid ja kus müüjad saavad inglise keelest aru. Järgmisel päeval läksime poest läbi ja uurisime, kas nad on kindad leidnud. Iga müüja kuulas mu ära, mõtles veidi, küsis paar küsimust ja kutsus siis teise, kes tahtis jälle minud käest teada, mis juhtus, mõtles veidi, küsis paar küsimust ja kutsus siis järmise, kellega kordus sama... Ja nii viis korda. Aga üks neiu oli eriti andekas. Tema küsis minult, mis kell me seal poes eelmisel päeval olime. Ja kui mina ütlesin, et kell neli, siis tema küsis, et kas hommikul või õhtul kell neli. Hmm, jah, ma murdsin öösel kell neli poodi sisse, unustasin lapse kindad sinna maha ja tulin nüüd neid otsima. :) Ja see oli lihtsalt üks paljudest näidetest!

Aga eile hommikul kl 6 asusime rendiautoga teele, et Tais asuvast Ranongist sõita laevaga Myanmari. Eesmärgiks saada oma passi tempel, et jooksma hakkaks meie viisa teine 60 päevane kehtivusperiood. Mõtlesime ka Kambodža peale ja kaalusime ka kuhugi lendamist. Aga otsustasime, et kõige kiirem ja odavam on rentida kaheks päevaks auto, toimetada esimesel päeval viisaasjad ära ja uudistada teisel päeval Taid. Teekonnast, mis kujunes ligi 1000 km pikkuseks, kirjutan aga järgmisel korral!