Jõulud jätkuvad. Meie sõber proua Wan, kelle restoranis me üle päeva õhtust sööme, rääkis meile juba kaks nädalat, et 27.-ndal on tema juures jõulupidu. Ja, üllatu, üllatus, kristliku kiriku oma. Kutsus meid ka. Arvasime, et ju on terve restoran farange (valgeid) täis, kui ikka kristlased koos. Taid ju budistid.

Haarasime Wanile külakostiks poest ilusa suure plekist küpsisekarbi kaasa ja läksime kohale. Wan tänas paki eest, andis selle mingile korraldajale ja käskis numbri peale panna. Tuli välja, et see läks loosipakkide hulka. Ise mõtlesime, et jumal tänatud, et midagi kaasas oli. Meie suureks üllatuseks olid kõik külalised puha taid. Hetkest, mil Wani aiarestorani astusime, olime me automaatselt "vend Henri" ja "õde Juta". Mannile pisteti kohe printsessikroon pähe. Lauale ilmusid jääanum ja suur pudel Pepsit. Lauad olid jõuluroogadest lookas. Kõik rõõmsa ja silmapaistvalt rahuliku näoga kristlikud taid ilmusid korda mööda meie laua juurde, tutvustasid ja soovisid häid pühi. Mitu tükki käisid ekstra Manni lõbustamas. Kohe alguses istusid meie lauda auväärt preester oma abikaasaga, kes olid saabunud Bangkokist. Nad jäid meie lauda kohe terveks peoks. Kuna Tais on kristlasi alla 1% elanikkkonnast, siis uurisime, kuidas nemad ristiusuni jõudnud olid. Tuli välja, et nad on oma perekondade ainukesed kristlased. Preester nimelt ei olnud juba aastaid korralikult maganud, oli otsinud abi siit ja sealt, aga tulemusteta. Aga Jeesuse poole pöördumine oli lõppenud imega - sellest ajast peale preester Cho magab nagu beebi. Ja nii ta kristlaseks hakkaski. Võidu oma naisega soovitas preester meile oma lemmikroogasid tai köögist. Ja koju läksime preestri kontaktid taskus, et temaga ühendust võtta, kui millalgi Bangkoki satume.

Meie olime selle peo ainus üdini farangi-pere. Oli veel paar valget meest, aga nende prouad olid taid. Huvitaval kombel toimus kogu üritus inglise keeles, et meie ka ikka aru saaksime kogu möllust. Kõigile jagati lehed jõululaualudega ja lauldi just inglisekeelsetena. Pidu algas külaliste tervitamisega, sissejuhatuseks hõikas õhtut juhtiv rõõmus preili, et "tervitame nüüd meile külla tulnud väga cooli Henri peret!" ja kõik huilgasid. Täiesti sürreaalne üritus, mingil hetkel ei saanud me enam aru, kelle jaoks see pidu korraldatud on - kas kristlike taide või meie cooli pere jaoks. Aga püüdsime meeles pidada, et taidele tõesti meeldib jagada ja lahke olla. Mann ületas ka end ja üllatas meid meeldivalt. Nimelt pisteti talle ühel hetkel kogu rahva ees mikker nina alla ja küsiti nime. Mann ütles oma nime ja mitte ainult - ta laulis kogu rahvale terve Põdra maja laulu ilma igasuguse häälevärinata. Tuleb tunnistada, et ei mina ega Henri poleks seda kumbki 4-aastaselt teinud. Aga selle-eest Manni kaks tädi Evat poleks vist silmagi pilgutanud, nii et meie Eva Maria on vist ikka tädidesse ka veidi! :)

Kõik oli väga tempokas. Ei olnudki nii, et üks inimene laulis kuni keegi enam seda välja ei kannatanud. Hoopis nii, et kõik koos pool ühest jõululaulust, siis kiire seltskondlik mäng, et välja jagada mõned kingid, siis jälle pool kiiret jõululaulu, järgmine mäng... Keegi ei püüdnudki teha nägu, nagu ei oleks kogu ürituse eesmärk hästi palju kinke jagada/saada. Väga meeleolukas etendus. Enamus kinke oli ostetud kiriku poolt, nii et sellest polnud hullu, et me ainult ühe küpsisekarbiga tulime. Mann tuli koju igatahes seitsme kingiga - 3 ilusat pehmet froteerätti, 1 pehme Hello Kitty, printsessikroon ja suur pehme kaisukaru. Kui hakkasime lahkuma ja kõiki kättpidi tänamas käisime, siis nägid korraldajad, et neil on veel mõned kingid üle ja andsid Mannile veel ilusa roosa pidžaama kaasa. Nalja kui palju! Õnneks oleme me taide maailmavaatest palju lugenud ja kuulnud, nii suutsime seda pidu nautida ja ei tundud end üleliia muidusööjana. Muutub juba klišeeks, aga taid on tõesti head inimesed!