Alles see oli, kui kahe aasta eest siitsamast Taist (küll põhjapoolt, Chiang Daost) teile kirjutasin oma šokiseisundist, mille vahetu kohtumine maoga mulle tekitanud oli. Nüüd on siis taas sama lugu.
Ühel õhtul mängis Mann üksi terrassil, leidis oma kraami seest mõned külmkapimagnetid ja tahtis minna kööki neid külmkapile panema. Mingil põhjusel otsustasin ma temaga kaasa minna. Poole koridori peal jäi Mann seisma ja näitas näpuga maha, küsides "emme, mis see siin on?". Ja seal ta oligi, ilusti S-tähe kujuliselt põrandal. Ta oli täitsa paigal, nii et ma meenutasin hetkeks, kas meil saab kodus olla mõni selline fake-madu, mida pilapoest osta saab. Selleks ajaks, kui ma olin aru saanud, et sellist asja meil kodus kohe mitte ei ole, oli ta liigutama hakanud ja ma ütlesin, täpselt sama, mida kahe aasta eest: "Henri, tule appi, siin on madu!". Tulime ise eemale, Henri läks madu vaatama ja mina lisasin, et võtku fotokas ka kaasa. :). Samal ajal saabus Proua Wan omanimelisest restoranist meie õhtusöögiga. Kuna ta on tai, siis küsisime, mis madu see on. Aga tema ütles, et ei tea ja vahet pole, sellele maole tuleb ruttu ots peale teha enne, kui ta kuhugi voodi või kapi alla peitu läheb. Algul mõtles ta, et peaksime teatama linnavalitsusse, aga siis sai ta aru, et seal ei ole sel kellaajal enam kedagi. Siis leidis ta põõsast pika pika toki, andis selle Henrile, et tema raske töö ette võtaks. Õnneks oli madu suhteliselt aeglane ja asi sai aetud. Naabrid käisid ka vaatamas, ka nemad ei teadnud, kellega tegu, aga ütlesid, et neil olevata millalgi sama jama olnud.
Tõeliselt vastik tunne oli, ma pean ütlema. Olin enda jaoks selle maoteema päris hästi läbi mõelnud juba peale seda eelmist korda. Nii et maod, keda nägime Malaisia metsades, ei tekitanud minus enam mingit paanikat. Aga sel korral oli tegu juba järgmise tasemega - mõte sellest, et Mann ei saa rahulikult majas ringi joosta ja et öösel võib mõni end meile kaissu vingerdada, tõstis ihukarvad püsti. Pean nüüd jälle seda asja veidike seedima ja enda jaoks selgeks mõtlema. Hetkel lahendan ma olukorda nii, et uksed peavad pidevalt kinni olema ja õhtul käin taskulambiga kappide ning voodite alused läbi.
Järgmisel päeval käisin vastasmaja lasteaias uurimas, kas nemad võiksid pildi järgi ära tunda, kellega tegu oli. Taidest kasvatajad ei teadnud midagi, aga omaniku vend, kes elab Bangkokis, ütles, et ta küll kindel ei ole, aga pidi noore püütoni moodi välja nägema. Mis selgitaks ka seda, miks madu nii aeglane oli. Ja mis oleks ühtlasi ka üks hea variant, kuna püüton pole mürgine. On terve armee rotimadusid, kes ka ei ole mürgised, aga kui nemad ringi luusivad, siis on oht, et ringi luusib ka rotimadusid süüa armastav kobra. Huuh, kogu see maojutt...
Aga kui asjale filosoofiliselt läheneda, siis võibolla ma ise kutsusin selle mao siia. :). Asi oli selles, et päeval peesitasime me basseini ääres ja lugesime oma metsikult head raamatut neurolingvistilisest programmeerimisest. Üheks harjutuseks oli vaja meenutada kogemust, mis tekitas ebameeldivaid emotsioone. Ja mul ei tulnud ühtegi meelde. Noh ja siis madu tuli ja aitas mu hädast välja. Nüüd mul on oma harjutuste jaoks ebameeldiv emotsioon alati varnast võtta! :)
Aga äkki keegi teist on madude alal targem ja oskab selle arusaadavatel põhjustel mitte kõige parema foto järgi ta ära määrata! Andke teada!
Ühel õhtul mängis Mann üksi terrassil, leidis oma kraami seest mõned külmkapimagnetid ja tahtis minna kööki neid külmkapile panema. Mingil põhjusel otsustasin ma temaga kaasa minna. Poole koridori peal jäi Mann seisma ja näitas näpuga maha, küsides "emme, mis see siin on?". Ja seal ta oligi, ilusti S-tähe kujuliselt põrandal. Ta oli täitsa paigal, nii et ma meenutasin hetkeks, kas meil saab kodus olla mõni selline fake-madu, mida pilapoest osta saab. Selleks ajaks, kui ma olin aru saanud, et sellist asja meil kodus kohe mitte ei ole, oli ta liigutama hakanud ja ma ütlesin, täpselt sama, mida kahe aasta eest: "Henri, tule appi, siin on madu!". Tulime ise eemale, Henri läks madu vaatama ja mina lisasin, et võtku fotokas ka kaasa. :). Samal ajal saabus Proua Wan omanimelisest restoranist meie õhtusöögiga. Kuna ta on tai, siis küsisime, mis madu see on. Aga tema ütles, et ei tea ja vahet pole, sellele maole tuleb ruttu ots peale teha enne, kui ta kuhugi voodi või kapi alla peitu läheb. Algul mõtles ta, et peaksime teatama linnavalitsusse, aga siis sai ta aru, et seal ei ole sel kellaajal enam kedagi. Siis leidis ta põõsast pika pika toki, andis selle Henrile, et tema raske töö ette võtaks. Õnneks oli madu suhteliselt aeglane ja asi sai aetud. Naabrid käisid ka vaatamas, ka nemad ei teadnud, kellega tegu, aga ütlesid, et neil olevata millalgi sama jama olnud.
Tõeliselt vastik tunne oli, ma pean ütlema. Olin enda jaoks selle maoteema päris hästi läbi mõelnud juba peale seda eelmist korda. Nii et maod, keda nägime Malaisia metsades, ei tekitanud minus enam mingit paanikat. Aga sel korral oli tegu juba järgmise tasemega - mõte sellest, et Mann ei saa rahulikult majas ringi joosta ja et öösel võib mõni end meile kaissu vingerdada, tõstis ihukarvad püsti. Pean nüüd jälle seda asja veidike seedima ja enda jaoks selgeks mõtlema. Hetkel lahendan ma olukorda nii, et uksed peavad pidevalt kinni olema ja õhtul käin taskulambiga kappide ning voodite alused läbi.Järgmisel päeval käisin vastasmaja lasteaias uurimas, kas nemad võiksid pildi järgi ära tunda, kellega tegu oli. Taidest kasvatajad ei teadnud midagi, aga omaniku vend, kes elab Bangkokis, ütles, et ta küll kindel ei ole, aga pidi noore püütoni moodi välja nägema. Mis selgitaks ka seda, miks madu nii aeglane oli. Ja mis oleks ühtlasi ka üks hea variant, kuna püüton pole mürgine. On terve armee rotimadusid, kes ka ei ole mürgised, aga kui nemad ringi luusivad, siis on oht, et ringi luusib ka rotimadusid süüa armastav kobra. Huuh, kogu see maojutt...
Aga kui asjale filosoofiliselt läheneda, siis võibolla ma ise kutsusin selle mao siia. :). Asi oli selles, et päeval peesitasime me basseini ääres ja lugesime oma metsikult head raamatut neurolingvistilisest programmeerimisest. Üheks harjutuseks oli vaja meenutada kogemust, mis tekitas ebameeldivaid emotsioone. Ja mul ei tulnud ühtegi meelde. Noh ja siis madu tuli ja aitas mu hädast välja. Nüüd mul on oma harjutuste jaoks ebameeldiv emotsioon alati varnast võtta! :)
Aga äkki keegi teist on madude alal targem ja oskab selle arusaadavatel põhjustel mitte kõige parema foto järgi ta ära määrata! Andke teada!
05:28 |
Category:
Tai
|
6
comments
Comments (6)
Milline äärmiselt vastik vahejuhtum! Kalle vaatas mao fotot ja ütles kohe, et see pole mürgimadu, sest mürgimadudel on kandiline pea, aga sellel pole. Ta pole küll mingi tõsine maoteadlane, aga ta on väga palju madudest tehtud loodusfilme vaadanud, nii et ma usaldaksin teda selles küsimuses.
Ma ei oska mitte midagi soovitada ka, kuna mul puudub kogemus (õnneks). Arvan, et see voodite alla piilumine ja uste kinni hoidmine on hetkel tõesti parim ettevaatusabinõu.
Palju tervitusi lumisest ja külmast Eestist! Olge siis ettevaatlikud!
Eva-U
Brrrrr..... milline õõvastav lugu. Te suutsite väga kiiresti ootamatu külalisega toime tulla. Ma toimiksin täpselt nagu Sina, et muudkui kontrolliksin uksi ja aluseid. Soovin väga, et te ei peaks enam kordagi midagi sellist üle elama! H Saaremaalt
No tere Eva, tore, et te olete ilusti kodumaale jõudnud. Ma olen ka seda kolmnurkse pea juttu kuulnud kunagi. Ja siis veel seda kiiruse juttu, et mürgised on kiired. Ja siis veel eelmine kord siin Tais mingit värvide järgi kindlakstegemist. Ainuke asi on see, et kui ta sul majas on, siis vahet väga pole, kas mürgine või mitte, ikka ei hakka riskima, kuna tal kolmnurkne pea pole :). Imelik on veel see, et see pidi meil ikka väga erakordne juhus olema, paljud, kes on siin aastaid elanud, pole ühtegi näinudki. Väga huvitav!
Tervitused teile sinna külma ja lumisesse Eestisse!
H., tõesti õõvastav. Paar päeva pale seda intsidenti oli nii,e t iga kord, kui sellele mõtlesin, käisid üle keha judinad. Nüüd olen maha rahunenud. Ma loodan ka, et see jäi meie ainukeseks maoks! :)
tsau kallikesed, mina vist ei magakski kui teaks, et taos võib olla madu, sa oled ikka super naine:) Pilt kus heneri manniga kohvikus on, on nii ilus, et see sõit oleks võinud ka poole pikem vist olla:) Tore, et Mannil ka oma jõulupidu lasteaias on, paistab et ta juba vana käpp seal:)Sain täna teie pildid kätte, nagu kataloogist pere:) super ilusad, aitäh- Olen ise nüüd nädala tööl olnud, jube kiire, õhtul olen nii väsinud, hommikul kelll kuus ärkan, aksu kooli ise tööle, lenno jääb tibuga magama. Kalle on nädal aega hommikuti mulle ja aksule järele tulnud, viis pluss punkti kohe. Täna oli aksu koolis jõulupidu, täitsa tore oli, laulsid ja tantsisid nagu ikka, isegi alondra vaatas rahulikult 1,5 tundi:) reedel oli ministeeriumis ministeeriumi jõulupidu, täitsa pull värk, pikk laud 180-le nagu kolhoosi pidu, band mängis ja kõik tantsisid:) Lenno hetkel trennis ja mina lastega kodus, ega pikalt saagi siin toas olla, juba kisa käib. Eile tegime sauna ja tõime kuuse, vanaema oli ka siin. Käisime päeval Inge juures Kalle ja lennoga, lapsed ikka ka, soovisime õnne, tal 19.12 sünna. Palus teid ka tervitada. 24 on pere kõik meil 25 oleme kaireti pool, emmega tahaks ka olla aga eks näis kuidas tal plaanid, lubas 23 tulla. Ühesõnaga, olete väga kallid ja ikka on see aeg nii pikk, et lausa kurb kohe. Musi teile ja olge terved
Tsau Evake, ega mina ka ikka igal õtul veendun enne magamist, et toas madu EI OLE. :). Ma ka muidu ei saaks magada. Ma ütleks, et eriline kangelane on ikka Henri, kes ennastohverdavalt maole otsa peale tegi. Aga teil on siis tõeliselt tihe graafik, mõnusaid jõule teile! Tervita kõiki!