Nagu lubatud, kirjutan lähemalt meie kahepäevasest teekonnast Lõuna-Taisse, et saada oma passidesse uus viisatempel.

Uurisime enne minekut Google´st informatsiooni. Leidisme, et üks ots Hua Hinist Ranongi provintsi on umbes 400 km pikk ja kestab 6 tundi. Viimane 100 km ületas terve poolsaare alates idarannikult kuni läänerannikuni välja mis tähendas, et tee oli aeglane ja sinkavonkaline :). Otsustasime kell 8 sõitma hakata, et igal juhul esimesel päeval oma viisaasjad korda ajada. Aga kui ma kl 6 ärkasin ja ütlesin teistele, et magagu nemad edasi, et aega veel on, ütles Henri, et tema on juba kl 3-st alates üleval ja Mann hakkas reisirõõmu kuuldes voodi peal hüppama ise kõvahäälselt arutledes, mida matkale selga panna. Kuna kõik olid niikuinii üleval, saime juba kl 7 minema. Mann otsustas, et matkal tuleb kanda põlvpükse, t-särki, nokamütsi ja tosse. Väga mugav, ma ei pidanudki vaidlema hakkama, et printsessikleit matka jaoks väga sobilik pole. Mann on kogenud matkasell.

Rentisime oma seikluse tarvis kaheks päevaks auto, Honda Jazzi. Leidsime selle oma tuttava kinnisvaratüdruku Na kaudu, kelle sõbranna Pun rendib oma autot välja. Tundub, et Tais tegeleb igaüks iga äriga, mis kätte satub. Puni auto oli igatahes täitsa uus ja väga mugav. Kohe algul sai selgeks, et autoga Tais ringisõitmine pole pooltki nii lihtne kui motikaga. Asi on lihtsalt selles, et igalt poolt ilmub teele takistusi, millest autoga mööda manööverdamine pole sugusi sama lihtne kui sama asi rolleriga - koerad, inimesed, vastassuunas sõitvad motikad, nii suurte koormatega aeglased sõidukid, et juhti pole alt nähagi... Aga Henri oli väga osav ja toimetas meid ilma viperusteta edasi ja tagasi. Mannil oli kohutavalt hea meel, et me üle pika aja auto rentisime. Uus-Meremaal ja Austraalias ta ainult unistas, et meil autot ei oleks. Aga nüüd tahaks ta vahel sõidu ajal joonistada või mängida, mida rolleri peal pole kuigi lihtne teha.

Teel Ranongis asuvasse piiripunkti tegime ainult ühe peatuse, et osta kaasa veidi süüa-juua, Mannile Barbieraamat ja taustaks inglisekeelsed jõululaulud (me nimelt peame siin veidi vaeva nägema, et jõulumeeleolu tekiks). Mann magas suurema osa teest ja umbes 5,5 h pärast olimegi kohal.

Ranongis on kaks erinevat varianti viisatempli saamiseks. Esimene on minna üldkasutatavasse piiripunkti, kuhu saabuvad Phuketist ja mujalt iga päev tuhanded viisajooksjad, kes seal kõik sabatavad. Siis vaielda pika ninaga paadi juhiga hinna üle, et ta su üle lahe Myanmari piirilinna Kaw Thaungi viiks. Seal on vaja osta tuttuue sileda 10 dollarilise eest Myanmari viisa ja teispidi oma pika ninaga paadiga tagasi tulla. Kuna kõik, kellelt uurisime, ütlesid, et Kaw Thaungi linnas pole vaadata midagi peale koleduse, otsustasime, et kui me niikuinii Myanmari tegelikult ei näe, teeme selle asjatoimetuse enda jaoks lihtsamaks. Lihtsam variant algab veidi eemal avalikust piiripunktist, Andaman Club kasiinohotelli privaatpiiripunktist. Seal pole mitte ühtegi inimest järjekorras, teenindajad räägivad vajalikul hulgal inglise keelt ja siledate dollarite asemel on vaja maksta ca 250 eek täiskasvanu/130 eek laps, selle sees siis kõik alates auto parkimisest, mugavast õhukonditsioneeritud kaatrist edasi-tagasi, minibussist hotelli kuni viisaasjade ajamiseni. Esimene variant oleks kokku vast umbes 250 eek odavam tulnud pere peale. Otsustasime endale seda luksust lubada. Mingil hetkel mõtlesime ka Andamad Clubi ööbima jääda, aga öö hind peaaegu 1000 eek oli Tai kohta ikka ennekuulmatult kõrge. Andaman Club on (väidetavalt 5 tärni) hotell Myanmarile kuuluval Pulo saarel, kus peale selle hotelli midagi muud polegi. Hotellil on hiiglaslik kasiino (kuhu saab sisse, kui sul on ette näidata vähemalt 3300 eek sularaha), hiiglaslik mündimasinatega kasiino, tax free pood, basseinid, spad, restoranid, kohvikud, golfiväljak jne. Meie sõime seal ainult lõunat, kus meie suureks kurvastuseks ei pakutud mitte ainsatki Myanmari rooga, kõik puha Tai värk. Kõik teenindajad olid taid ja maksmine toimus tai rahas. Asi on selles, et Tais on hasartmängud keelatud ja see Tai kasiino on lihtsalt Myanmari maa peal, teenindades enamjaolt taidest mängureid.

Meie näitasime avaras Tai-poolses immigratsioonikontoris oma passid ette, saime kaatripiletid, sõitsime kiire kaatriga mugavates nahkdiivanites Andaman Clubi, istusime ette sõitnud mikrobussi, mis viis meid hotelli, sõime lõunat, imetlesime vaateid, istusime mikrobussi, saime oma passid tagasi, sõitsime kaatriga tagasi Taisse, saime viisapikendustempli ja sõitsimegi edasi. Kõik väga kiire ja mugav, samas muidugi väga kaugel Myanmaris käimisest. Aga mis siis, see ei olnudki sel korral reisi eesmärk.

Ööbida otsustasime hoopis Chumphonis, kuhu jõudmiseks pidime sõitma 112 km tagasi idarannikuni. Selle linna nimega sai nalja ka, kõndisime õhtul pimedatel linnatänavatel ja järsku Henri küsis, et oot, mis linnas me nüüd olimegi. Mul ei tulnud ka hetkel kohe meelde. Aga siis meenud Henrile, et ta oli selle nime meelde jätnud Šampooni järgi ja küsimus saigi vastuse :). Tegelikult pidi selle linna nimi tähendama hoopis "palju õnnistust", mitte šampooni. Tee peal nägime teeviita, mis näitas, et lähedal on mingi vaatekoht. Keerasime siis peateelt ära ja mõtlesime, et sealsamas nurga taga näeb kuskilt üle metsade ja laante. Aga võta näpust, tee läks aina kitsamaks, kurvid aina teravamaks ja tõus aina järsemaks. Mingil hetkel tundus täiesti võimatu, et see tee viib terava mäe otsa, mille kõrval me oma autoga ukerdasime, aga tõesti tõesti, sinna ta viis. Siis hakkasime juba vaikselt aru saama, miks kõik sõidavad ringi maasturitega, mitte Honda Jazzidega, mis meid truult ülespoole vedas. Pingutused kandsid vilja ja mäetipust avanesid tõeliselt hingematvad vaated Myanmarile ja lahele nende kahe riigi vahel. Allatulek ei olnudki nii hirmus ja sai läbi palju kiiremini kui ülesminek.

Chumphoni jõudsime juba kottpimedas. Mina ei ole terve Hua Hinis elamise aja prille kandnud. Siin on nii valge, et ma näen ka ilma nendeta suurepäraselt. Aga see, et ma meie matkale prille kaasa ei võtnud, oli ilmne viga. Ausalt öeldes ei olnud minust kaardilugejana suuremat kasu. Eriti siis, kui hämaraks läks. Nii et Henri pidi olema autojuht ja kaardilugeja korraga. Ta sai sellega suurepäraselt hakkama ja Chumphoni linna me jõudsime. Peatusime ühe suure ilusa tuledesäras hotelli ees, mille parkla oli ilusaid autosid täis. Mõtlesime, et küsime igaks juhuks hinda, kuigi ega me eriti ei uksunud, et me midagi meeldivat kuuleme. Henri käis ära, tuli tagasi ja teatas, et öö kaheses toas koos sooja hommikusöögiga maksab ca 160 eek. Hindade osas oskab Tai alati üllatada. Hotell oli väga puhas, toad suured, ilusti sisustatud, minibaari, konditsioneeri ja telekaga. Hommikusöögiks sai valida aasiapärase riisi-lihasupi ja praemuna-singi vahel, lisaks röstsaiad moosidega, kohv, tee, kakao jms. Minu meelest väga hea diil.

Kuhu mujale Aasias õhtut veetma ikka minna, kui ööturule. Nii me ka tegime. Kõndisime veidi ringi ja kohe oli selge, et oleme tõelises Tai linnas, ei mingit turistitamist. Ööturg seisnes pikas tänavas, mis oli ääristatud erinevaid Tai toite müüvate müügilettidega, igaühe selja taga mõned imepisikesed lauad ja toolid neile, kes kohapeal einestada soovivad. Tundus, et Chumphon on ülikoolilinn, sest seal oli metsik hulk rõõmsameelseid noori, kelledest paljudes laptop kaenlas. Valisime õhtustamiseks kohalikest tulvil söögikoha ja istusime maha. Kuna keegi meid teenindama ei tulnud, läks Henri ise pottide vahel möllavate omanike juurde. Nemad ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga õnneks aitasid meil sööke tellida juhuslikud möödujad. Jooke tuli ise külmikust võtta, hiljem arvet kokku pannes vaatas omanikuhärra taara üle. Väga huvitav kogemus. Söök oli maitsev ja odav, midagi halba pole öelda. Vahepeal tuli meiega rääkima üks ülevoolavalt rõõmsas tujus tai noormees, kes rääkis, et ta õpetab noortele taidele inglise keelt ja nad koguvad maailma riikide münte lastega. Palus, et äkki meil on mõni Eesti oma talle müüa. Ma otsisin oma käekoti läbi ja ei leidnud ühtegi senti. Aga leidsin ühe Argentiina mündi, mis nende kogust samuti puudus ja mille üle tal väga hea meel oli. Loomulikult andsime selle neile niisama, ega võtnud vastu tema pakutavat vahetusraha :).

Hommikul peale sööki asusime teele mere poole. Meie Bangkoki võõrustaja Stefan oli meile juba reklaaminud, millised imelised rannad Hua Hini ja Chumphoni vahele jäävad. Seiklesime tükk aega imeilusate palmisalude, õitsvate Tai aedade, värviliste sadamate ja pisikeste külade vahel, kuni jõudsime Thung Wua Laen rannale. Vesi sinine nagu Samoal, liiv laulev ja valge, ümberringi tuule käes kõikuvad palmid ja värvilised rannabaarid. Sellist kohta me otsisimegi. Ostsime lõunaks mõned suitsumaigused kanavardad ja vürtsika papayasalati ning pidasime maha väikse rannapikniku. Leiba lasime luusse helesinises vannisoojas merevees hõljudes. Taevalik!

Peale mõnda aega mööda väikseid külavaheteid jätkamist otsustasime siiski suurele maanteele välja sõita. Tundus, et muidu ei jõua me ka järgmiseks päevaks kohale. Mõne aja pärast leidsime viida, mis näitas sisemaapoole Saiku veejoa poole. Keerasime autonina siis Saiku suunas ja asusime teele. Esialgu oli kõik ilus, asfaldtee, kahel pool kookospalmid ja nende vahel väiksed taide hütikesed ning mõned heina mäluvad pikkade kõrvadega veised. Aga siis lõppes asfalt ära ja edasi läks punane liivatee. Ja siis läks see tee kitsaks. Ja siis oli väga selgelt tunda, et tihtipeale ei voola see Saiku veejuga mitte ainult oma sängis, vaid ka mööda sedasama punast liivateed, tekitades vagusid, milles meie väikeauto sisse-välja hüppas. Ja siis saime järjekordselt aru, miks kõik maasturitega ringi sõidavad. Aga peale ananassipõldude, õli- ja kookospalmide vahel nikerdamist jõudsime me väiksesse parklasse, kus meilt 6 eek parkimisraha küsiti, kotike kalasööki kaasa müüdi ning kaks kohalikku koera giidideks anti. Manni meelest olid need kaks teed näitavad koera kogu meie kahepäevase retke kõige vahvam osa, sest "tavaliselt ei näita ju koerad, kuhu minna tuleb!", seletas ta ise hiljem.

Metsavahetee kose juurde oli ilus, õhtusoe päike paistis tiheda džungli vahelt, suured värvilised liblikad lendasid õitelt õitele. Koerad tõepoolest juhtisid meid imelise joani, mis kiviselt kaljult alla kukkus, et sealt edasi kivide vahelt väiksemate jugadeni edasi voolata. Istusime Manniga suure kivimüraka peal ja viskasime kaladele sööki, mille peale nad vaesekesed suisa kaklema läksid ja seega meile ühe lisavaatemängu korraldasid. Tagasi minnes ja rõõmust joostes, maandus Mann kruusateel nii, et küünarnukk, puus ja põlv katki läksid. See oli jälle meie kahepäevase reisi kõige ebameeldivam kogemus, nagu Mann õhtul meile seletas.

Juba hakkas hämarduma, kui maantee läbis ananassiistanduste piirkonda veidi Hua Hinist lõunapool. Seal on maantee ääristatud küpseid mahlakaid ananasse müüvate hütikestega. Kohapeal kooritakse vili ära, lõigatakse viiludeks ja pakitakse kaasa. Ostsime kohe kaks tükki ja rõõmustasime Manni autopiknikuga, millest ta juba pool tundi unistanud oli.

Viimased peatused tegime selleks, et pildistada, kuidas oranžikasroosa päike kaugete mägede taha loojub ja et osta õhtusöögiks kaasa musta pipra marinaadis grillkana, mis pidi olema nii kuulus, et inimesed isegi Bangkokist kohale sõidavad (seega siis üle 200 km kana pärast). Oli tõeliselt maitsev küll, aga ma ei sõidaks eales selle pärast mitusada kilomeetrit maha.

Väga lahe reis oli, aga hirmus hea oli koju jõuda! Tänu oma pikale maailmareisile suudame teadvustada õnne, mis peitub võimaluses oma riideid kapist (mitte seljakotist) võtta, külmkapist juua tuua, jalad soovi korral lauale sirutada või oma vannitoas duši all käia. Väiksed rõõmud igas päevas!

PS! Wipsile ja kõigile teistele, kes mõlgutavad mõtet motikaga Tai vallutamisest, tuleb tunnistada, et Tai teed on uksumatult korralikud. Maantee Hua Hinist lõunasse on kaetud sileda asfaldiga, on 4 realine, suunad eraldatud väikse haljasalaga. Isegi need kaks teekest, millel saime maasturi vajadusest aimu, oleks motikaga läbimiseks sobilikud olnud. Nii et hakake aga reisi korraldama! :)