Teekond...

Kirjutatud umbes nädala eest:

Nüüd jõudis nohu mulle järele, võttis vana sõbra herpese ka kaasa. Nii et olemine pole just kuigihea. Kui ma oma peas pidevalt plahvatuse-eelset olukorda ei tunneks, siis arvaksin, et olen ära surnud ja läinud kulinaarsesse paradiisi. Ma nimelt kujutan ette, et paradiisis ei ole kunagi kellelgi nohu. Igatahes on Jaapanis iga söömaag täielik elamus, nii eriline, et pärast tunned, nagu oleksid lõbustuspargis käinud. Ilma meie jaapanlasest võõrustaja Tadashita, ei oskaksi vist restoranides midagi teha. Iga kord tuuakse lauale hulk asju, millest aru ei saa ja siis tuleb hakata Taasht küsitlema, et mida millegagi tehakse ja kuidas. Ja meie oleme ju kõigest Tokyos, tegelikult on Jaapan nagu Prantsusmaa, et igal piirkonnal on täiesti erilised road ja valmistusviisid. Meie sel korral Tokyost välja ei lähegi. Ausaltöeldes on vahetult enne Eestisse tulekut otsa saanud seljakotiga seiklemise isu (ime, ime). Ja raha ka ei raatsi hetkel tuhandete viisi rongipiletitele panna. Sellise otsuse tegime arvestusega, et tahame millalgi siia kindlasti tagasi tulla - ratastega kohvri, suure rahakoti ja pikema ajaga. Ah jaa, sooja ilma ajal ka! Jaapani restoranide juures on veel üks imeline asi - ükskõik, kas roog maksab 20 või 200 krooni, on restoran alati puhas, stiilne ja ilus. Ja restorane on metsikutes kogustes, kuigi jaapanlased pidid enamasti ikka kodus süüa tegema.

Eelmise jutu peale esitati mulle mõned küsimused Jaapani kohta. Püüan neile siis vastata niipalju, kui ma Tadashilt kuulsin. Koolisüsteemi kohta kuulsin kõigepealt Trevorilt, et lapsed käivad ka laupäeval pool päeva koolis ja pühapäev on trennide jaoks. Samas Tadashi ütles, et laupäev ja pühapäev on ikk vabad, et klassides on 30 last, et koolipäev on 8.30-15 ja et koolis pannakse hindeid,nagu meilgi. Võibolla rääkis Trevor mingist Seijo erakoolist. Igatahes tundus, et see koolivärk on meie omaga sarnane. Nii, siis selle kohta, et kas vastab tõele, et Jaapanis võib ainult augustikuus ujuda. See pidi tõesti nii olema. Asusime siis selle keelu tagamaid uurima. Esialgu ütles Tadashi, et lihtsalt rannahooaeg on augustis.Rannahooaeg tähendab seda, et restoranid on avatud ja vetelpääste kohal. Lisaks pidi muul ajal meres olema meduusad, kes ujujaid kõrvetavad. Tadashi aga ei pidanud kõrvetamisest hoolima ja käib ujumas ka muul ajal. Selle kõigega seoses tuli hoopis meelde teinde huvitav asi, mis on ka ujumisga seotud. Nimelt ei või Jaapanis tätoveeringuga inimesed minna ujuma basseinidesse ega avalikesse saunadesse vms. Asi selles, et tätoveering tähendab siin, et oled mingi maffiajõugu liige. Nii et siin elades on küsimusel, kas teha või mitte tätoveering, hoopis kaugeleulatuvam tähendus. Aga marjakorjamisest... Tadashi ütles, et väljaspool Tokyot on ikka võimalik ka metsas tasuta marju korjata, aga Tokyos peab maksma mingi tasu ja siis võid kasvuhoones süüa nii palju, kui sisse mahub :).

Kuna esmaspäeval oli tõeliselt külm ilm ja minu nohu andis endast juba märku, siis jäi selle päeva kõrghetkeks järjekordne toiduelamus. Nimelt käisime Yakitori restoranis söömas. Tegu siis sellise kohaga, kus süüakse grillitud sea- ja kanavardaid ning juuakse kõvasti saket-õlut. Meie läksime sellisesse, kus maksad ca 150 eek ja võid tunni aja jooksul süüa-juua, palju jaksad. Päris naljakas oli söömist tempoga võtta. Ja veel naljakam joomist. Mina lootsin lähenevale nohule leevendust kuumast sakest, mehed kulistasid liha kõrvale Jaapani õlut. Mann lahendas apelsinimahlasid. Hirmsal kiirusel ilmusid lauda grillitud sealiha, kanaliha, kanafilee kalamarja-majoneesi seguga (väga maitsev, muide), kirsstomatid, vutimunad, porrutükid, seened, mingid naljakad limased krõmpsuvad kartulid (ei olnud üldse head), kanasüdamed, lihapallid jms. Lisaks kapsalehed ja paks misokaste seesamiseemnetega. Iga veidi aja järel karjusid ettekandjad: "kõik on hästi!" ja siis kõik koos koors "jaaaa". See andis tempot veel juurde. Grillimehed tegutsesid sellise pühendumisega, et ei näinud mitte midagi, mis ümber toimus. Tunni aja pärast olime jagu saanud 110 väiksest vardakesest ja mehed kahe peale vist 10 liitrist õllest. Nii et jaapanlastest on eestlastele parajaid joomasõpru küll :).

Teisipäeva hommikul oli meie esimene eesmärk taas kulinarne. Nimelt tuli ära katsetada, kas maailma parim loomaliha on Brasiilias või Jaapanis. Jaapanis on spetsiaalne wagyu loomaliha, millel on iseäralik marmormuster, kuna kiudde vahel on meie loomalihast oluliselt rohkem rasva. Ja see omakorda teeb liha suussulavaks. Sõitsime terve igaviku rongiga, et jõuda ühte populaarsese Yakiniku restorani lõunale. Lõuna koosnes kahest toorest wagyu loomaliha viilust, et süüa seda sashimina (toorelt, sojakastme-wasabi segusse pistetult), ja kolme eri sorti wagyu lõigetest grillimiseks. Lisaks kõik muu - salatid, riis, misosupp jne. Kas te kujutate ette, et te pistate umbes 7 mm paksuse toore loomalihaviilu suhu ja see on nii pehme, et sulab suus. Mina enne ei kujutanud, aga nüüd tead, et selline liha on maailmas täiesti olemas. Teised tükid tahtsid laua keskel oleval grillil kummaltki poolt oma poolt minutit ja olidki supermaitsvad ja mahlased. Nii et minu meelest ongi wagyu maailma parim, aga Henri jäi oma Brasiilia picanhale siiski truuks, kuigi talle samuti wagyu metsikult maitses. Ma nägin Tais olles kunagi filmi sellest, kuidas wagyu loomi kasvatatakse. Peremees läks igal hommikul iga veise juurde, vaatas talle silma ja rääkis juttu. Veised jõid ainult allikavett ja sõid parimat toitu. Veiste karv nägi välja nagu samet, kuna neid kammiti iga päev. No uskumatu! Neil on siin isegi wagyu loomade iludusvõistlused - lehmad õpetatakse ilusti kohapeal seisma ja poseerima, neile tehakse soeng ja vaadatakse rühti :). Ausalt, ma ei näinud seda unes!

Aga edasi läksime Ueno parki ja loomaaeda. Teadsime, et sealses loomaaias elab suur panda nimega Ling Ling. Aga pargiuksel tuli välja, et panda oli eelmisel aastal juba südamerikke pärast ära surnud. Aga loomaaias käisime siiski ära. Loomaaed vahva nagu loomaaed ikka. Aga Ueno park oli vaatamisväärsus omaette, kuna seal olid kirsipuud täies õies ja tundus, et terve Tokyo oli seda imetlema ning kirsiõitepiknikku hanamit pidama tulnud. Kõikjal kirsiõit all olid laiali laotatud kiled, söögid ja joogid. Ülemeeliku inimesed istusid ümber toitude-jookide. Mõned juba magasid peatäit välja. Mõned kakerdasid. Aga meeleolu oli väga ülev.

Õhtul Tadashi juurde koju jõudnud, tuli välja, et kavas on pidu tähistamaks prantslasest couchsurfija O... lahkumist. Esialgne plaan oli minna välja sööma, aga kuna minu nohu aina kasvas ja meie olime juba saabunud niikuinii veiniga, läks seltskond poodi toidukraami järgi ja pidu toimus kodus. Seltskonnas oli kolm jaapanlannat, üks prantsuse mees, kaks jaapani meest ja meie kolm eestlast. Tüdrukud valmistasid söögid ja lõbu oli laialt. Enda kiituseks võin öelda, et mul õnnestus võita eranditult kõiki jaapanlannasid käesurumisvõistluses, vaatamata nende suurele kondile :) . Saime teada, et japsid armastavad fotosid vaadates teineteise nägudele fotodel näpuga näidata ja südamest teise üle naeru lagistada – sellist lübustust pole me ühegi teise rahvuse juures varem kohanud. Õhtu lõpuks tuli välja, et üks tüdrukutest on laulja ja ta esitas tühja pudelit mikrofoniga kasutades imeilusa Jaapani laulukese. Uskumatu, kui palju toredaid inimesi mahub ära ühte imepisikesse toakesesse... ja veel tantsu vihtuma :) .

Järgmisel päeval läksime tutvuma Tokyo elektroonikaäridega ja sööma järjekordset nuudlirooga – pakse nisunuudleid udonit. Oli täitsa hea, aga ramenile ikka vastu ei saanud. Lõpetuseks jalutasime ühte ilusasse teemajja, kus proovisime ära tõelise rohelise jaapani tee macha. Macha on erkrohelist värvi ja ta aetakse väikse spetsiaalse vispliga enne serveerimist veidi vahule. Maitse on veidi heina meenutav, aga päris huvitav. Tadashi ütles, et matcha ei ole tänapäeval üldse mitte levinud jook, et tema vanemad ei joo seda kunagi ja ka tema jaoks oli seekordne matchajoomine elus esmakordne. Matchat pannakse ka kõiksugu magustoitudesse, näiteks proovisime rohelisi matchaküpsiseid, mis olid omakorda kaetud matchaga roheliseks maitsestatud valge šokolaadiga. Mannile meeldis väga.

Õhtul valmistas Tadashi minu palvel veel kolmandat nuudlirooga – tatranuudleid ehk soba-nuudleid sealihaga. Jälle ütlemata maitsev roog. Nagu Jaapanis vist küll pea kõik road on. Üks asi siiski oli, mis meile kuidagi peale ei läinud. See on üks hästi pikk kartuliline, mis on hästi krõmps ja ligane. Aga see-eest väga tervislik.

Ärasõiduhommikul ärkasime varem, et minna Tsukiji kalaturule. Kuna mõne aja eest suleti sealne kuulus tuunikalaoksjon pealtvaatajatele ja kuna me ei olnud päris kindlad, kas see nüüd jälle avatud on, siis ei hakanud me hommikul kl 5 end välja ajama. Meil oli plaanis süüa kõige värskemat sushit otse kalaturul asuvas sushikohas. Turg ise oli eriline selle poolest, et väljendas suurepäraselt jaapanlaste puhtuse- ja korraarmastust ning pühendumist. Turg oli nii puhas, et vaatamata kõigile kaladele, kes lettidel lebasid, ei tundnud me mingit kalalõhna. Uskumatu! Ja kalatükid, eriti muidugi tuunikala erinevad kallihinnalised tükid, olid vitsiinidele välja pandud sellise perfektsusega, nagu eksponeeritaks eriliselt väärtuslikke teemanteid. Sushi oli superhea ja kõhu saime kõvasti täis. Kõige suurema sushielamuse saime eriti rasvase tuunikalatükiga sushist, mis sulas suus. Kõige hullem oli üks äärmiselt nätske kalmaariga versioon, mis mul nii kaua suus ringi käis, kuni ma salvräti leidsin ja pooleldi näritud sushi sellesse salaja poetasin.

Ja oligi aeg Jaapaniga selleks korraks hüvasti jätta. Oh kui palju jäi kripeldama. Jaapanlased on supertoredad ja meenutavad paljuski eestlaseid. Aga Jaapanisse tuleb tulla selge pea ja pungil rahakotiga. Mitte, et kõik (peale hotellide ja rongipiletite just üüratult kallis oleks), aga arusaadav, et peale aastakest ja kojujõudmise eel ei ole isu viimast penni lauale panna. Nii saigi tehtud otsus, vaadata sel korral üle Tokyo ja tulla järgmisel korral ülejäänud Jaapaniga tutvust tegema. Ausalt, svamm on veidi liiga täis sel korral, enam ei jõua väga isuga kogeda!