Õhtul kl 19 paiku jätsime oma armsa hotellirahvaga paariks päevaks hüvasti ja sõitsime meile korraldatud taksoga Hanoi rongijaama, et peene nimega rongiga King Express hommikuks Lao Cai jaama jõuda. Piilusime aknast ka tavalistesse vagunitesse ja pidime tunnistama, et meie seltskond sinna poleks ära mahtunud. Kitsasse kajutisse veel kitsamatele koikudele pidi mahtuma kolmele korrusele kokku 6 inimest. Vietide väikestele kehadele võibolla täitsa paras suurus. Aga turistid sõitsid enamasti siiski veidi peenemates vagunites. Meie kupee oli uskumatult ilus ja puhas. Isegi (kunst)lilled olid laua peal. Tai sarnasest öörongist oluliselt ilusam, aga oluliselt kitsam. Jagasime oma neljast kupeed ühe Tai paarikesega. Neil vaesekestel oli nii külm, et nad magasid jopede, kinnaste, paksude sokkide ja mütsiga, mis jättis välja paistma ainult silmad. Meie Mann magas muidugi alukate väel teki peal. Henri jaoks oli voodi liiga lühike (imet küll), minu ja Manni jaoks oli voodi liiga kitsas (Mann ei lasknud end sellest segada, mina tundsin end kui kilu plekkkarbis). Iga natukese aja järel tundus, et rong sõitis millelegi otsa ja naaberkupees hommikuni kestnud pidu ei aidanud ka just kaasa. Nii oligi, et hommikul enne 7 Lao Cai jaama sõites ei olnud ei mina ega Henri õieti maganudki. Lao Cai jaamas ootas meid ees mikrobuss, mis viis meid Sapasse, CatCat View nimelisse hotelli. Teekond oli ainult 30 km pikk, aga kestis tund aega. Aknast välja ei saanud vaadata, kuna tee oli nii sinkavonka, et kohe läks süda pahaks. Kuigi, tuleb tunnistada, et varahommikul ei olnudki aknast midagi vaadata, kuna paks piimvalge udu kattis kogu ümbrust. Samuti tuleb tunnistada, et ma ei oleks kuidagi tahtnud esimesel pingil istuda. Elu kõige paksemas udus elu kõrgeimate mägede külgi pidi ilma turvapiireteta ja mõningates kohtades minema voolanud teel läheb fantaasia kiirelt hirmuäratavaid radasid pidi seiklema.

Kohe, kui bussist välja astusime, ümbritsesid meid rõõmsad rahvariietes hõimuprouad. Tegid paar sõna sõbramehe juttu ja siis hakkasid oma käsitööd meile kaela määrima. Pääsesime nende küüsist hotelli ja saime üllatuse osaliseks. Nimelt asus meie tuba seitsmendal korrusel ja elekter oli ära läinud. No mis siis ikka, kotid selga ja trepijooksu tegema. Nagu hiljem välja tuli, puudub Sapa linnas enamus ajast elekter, nii et kaasavõetud taskulamp kulus toaletis käimisel marjaks ära. Hotell oli kunagi väga ilus olnud, ma usun. Tänaseks hetkeks oli ta väsinud, aga polnud viga. Kohe pakuti meile ka hommikusööki, 8-ndal korrusel asuvas väikses restoranis, mis oli mõnusalt kaminaga soojaks köetud ning suminat täis. Selge ilmaga avanevad hotellirõdult imelised vaates sügaval orus asuvale CatCat külale, aga meid ümbritses ühtlane udupiimasupp. Banaani- ja mangopannkoogid, värske apelsinimahl ning Vietnami kohv nauditud, vajusime sügavasse unne. Mingil hetkel hakkas mu südametunnistus piinama, kuna meil polnud õrna aimugi, mis kell meie giid meile järgi pidi tulema. Otsustasin end üles ajada ja asja uurima minna. Kinnitust saanud, et aega veel on ning visanud kiire pilgu oma valgetele plätudele, mis lühikesel teekonnal bussist hotelli poripruuniks olid muutunud ning mitu korda rohkem suuskadena käitunud olid, otsustasin jätta teised magama ning pühapäevahommikusele turule minna. Ettevaatlikult mööda porimärga mäge üles roninud, hakkasin kummikuid otsima. Riisi-, nuudli- ja köögiviljakuhilatest pilte klõpsides tundsin end kui kärbsepaber, kuna aina enam hakkas mu kannul käima erinevatest hõimudest pärit rõõmsameelseid prouasid, punutud korvid või imikud seljas. Leidsin kummikud, vaidlesin veidi müüjaga, kes ilmselgelt lootis mulle ühe paari kolme paari hinnaga müüa. Sain tema käest sõimata Vietnami keeles, palusin vabandust ja asusin minekule, müüja jooksis mulle järele ning mina ostsin kummikud endapakutud hinnaga ära. Hõimutädid uurisid, mis hinnaga mulle kummikud müüdi ja arvasid, et olin teinud väga head kaupa, nemad pidid samade kummikute eest maksma kõigest 10 eek vähem. Seda kummikuostu tänasin ma järgneva kahe päeva jooksul veel oma 100 korda. Tänu kummikuostule sain aru, et minu suureks üllatuseks rääkisid pea kõik mind ümbritsevad naised inglise keelt. Siis läks palju põnevamaks, jalutasin hotelli poole, saatjaks terve seltskond värvikaid prouasid ja uurisin nene elu-olu iseärasusi. Sain teada, et nad kõnnivad igal hommikul oma 15 km mööda mägiteid, et tulla Sapasse käsitööd müüma. Et enamasti on neil ainult 2-3 last, mis oli mulle suur üllatus. Et tihtipeale on mehed need, kes lastega seni kodus istuvad, kuni naised Sapas kraami müüvad (kuigi hiljem sain ma aru, et need mehed istuvad seal kodus siiski üksinda, kuna lapsed seiklevad päevad läbi omaette mööda mägi, teid ja orge). Kõik hõikusid võidu oma nimesid, laste vanuseid ja muid huvitavaid fakte. Kuidagi pääsesin ka lõpuks ära nende kauba ostmisest, lubades hiljem koos Henri ja Manniga midagi väikest välja valida.

Ja pealelõunal saimegi kokku oma isikliku giidiga. LaLa on kõigest 15-aastane h´mongi hõimust pärit neiu, kes peale seda, kui tema giidist õde mehele läks, koolist ära tuli ja õe äri üle võttis. Giiditööd oli ta teinud ligi kaks aastat ja selle ajaga oli ta suutnud inglise keele niimoodi ära õppida, et kõik jutud said ilusti aetud. Esimesel päeval viiski teekond meid Sapa linna all orus asuvasse CatCat külasse, kus elavad h´mongid. Hotellist välja astudes tundsin ma ära mõned äärmiselt kannatlikud näod mind hommikul turul saatnud prouadest, kes endiselt mind ukse ees ootasid. Nemad haakisid end meile sappa ja teekond võis alata. Udu oli küll suhteliselt paks, kuid see andis niigi ebamaistele vaadetele omakorda dramaatilisust juurde. Olime jube rõõmsad, et seekord ei olnud tegu küladega, mis on tehtud ainult turistidele näitamiseks. Sealsed hõimud tõepoolest elavadki nii nagu muiste. Enamus neist kannavad endiselt rahvariideid, isegi päris pisikesed lapsed. Küla on ümbritsetud riisiterrassidest, mida haritakse käsitsi või pühvlitega. Ise valmistatakse kangastelgedel kangast, mida värvitakse iga pere tagaaias kasvava indigoga tumesiniseks. Peo jaoks tehakse seesama kangas läikivaks muljudes seda kahe lameda kivi vahel. Selle järgi pidi vaadatama, kui virk naine on, kui kõvasti tema peoriided läigivad. Kõikjal jooksevad ringi sead, kanad, koerad ja räpased lapsed. Astusime sisse paari elamisse, mis olid äärmiselt primitiivsed – muldpõrandaga, mööblita, lõke keset tuba, heintega kaetud voodiase veidi tõstetud lavatsil, pime ja madalate lagedega. Astusime sisse ühele pulmapeole, mille võis ära tunda lärmavatest ja tuigerdavatest inimestest ning tugevast alkoholiaroomist peomaja lähemas raadiuses. Ütlesime pruudile palju õnne, aga peigmeest me ei näinudki. Pulmade puhul valmistati hiiglaslikul vokkpannil, millega tavaliselt sigadele süüa keedetakse, sealihast suppi, suur kausitäis verd ootas lisamist pliidiäärel. Astusime sisse külakooli tundi, kus lapsed numbreid ritta seadsid ja õpetaja parajasti neile lõunaks kiirmakarone tõi. Külakoolid, seltsimajad ja haiglad on ehitatud vietnamlaste poolt ja külaelanikele tasuta. LaLa meid selles osas valgustada ei tahtnud, aga ühe teise giidi kaudu kuulsime, et hõimurahvad pidid äärmiselt pahased olema, et vietid neile neilt võetavate maade asemel raha pakuvad - riisipõld aitaks veel terveid generatsioone, aga raha saab varsti otsa. Ümbritsev loodus on lihtsalt hingematvalt kaunis ja ümbritsev rahu kõikehaarav. Kohalikud naised on mägironimisest tingituna kohutavalt tugevad, samal ajal kui meie, kes me istume vaheldumisi roller seljas ja diivanil arvuti taga, mäge ületades juba hingeldama hakkasime, nemad endiselt naeratasid, rääkisid ja tegelesid oma kauba aktiivse müügiga. LaLa ütles, et tema on väiksest peale pidanud oma õdesid-vendasid mööda mägesid seljas kandma ning tiris aeg-ajalt järsema mäe vallutamiseks Manni endale selga. Tuletan meelde, et ta on 15-aastane ning sealjuures ei unustanud ta ka oma giidikohustusi ja rääkis naerusuiselt edasi. Õdede-vendadega oli LaLal huvitav lugu. Nimelt ütles ta esimesel päeval meile veidi häbelikult, et tal on suur pere – 4 õde ja 2 venda. Teise päeva õhtul ütles ta, et oli eelmisel päeval meile valetanud – tegelikult on tal 11 õde ja 2 venda. Ta oli kartnud, et me peame seda väga kummaliseks, kui ühes peres nii palju lapsi on. Isa oli poisse tahtnud ja esimene oli ilmavalgust näinud siis, kui juba 8 tüdrukut olemas olid. Et peres veel teinegi poeg kasvaks, tuli emal vahepeal siia ilma tuua veel 4 tüdrukut. Kui teine poisski olemas oli, siis neile aitas!

Õhtust sõime oma hotelli restoranis, mille kolm noort kokapoissi (keda nähes, tuleb tunnistada, mul alguses kergeid eelarvamusi oli, just nende toiduvalmistamisoskusi silmas pidades), olid lihtsalt võrratud meistrid. Tuleb tunnistada, et parimad, kelle toite meil Vietnamis õnnestus proovida. Meie suurteks lemmikuteks olid kana laimilehtedega, grillitud sealiha (ei saanudki aru, millega täpselt maitsestatud) ja värsked rohelised oad tomato ja sibulaga. Lasime hotellipoisil oma toas kamina praksuma panna, jõime kuuma laimimahla mee ja ingveriga ning ootasime järgmise päeva rännakut.

Hommikul ärkasime üles selle peale, et LaLa ilmus meie ukse taha uurides, kuhu me jäime. Tuli välja, et retseptsioonis oli unustatud meid äratada. Mul oli LaLa ees väga piinlik. Aga mis teha, sõime kiire hommikusöögi ja asusime teele. Sel korral viidi meid autoga eemale, kahte külla, kus elasid nii Mustad H´mongid, Punased Zaod kui Dzayd. Punased Zaod on huvitava välimusega. Kuna Zao naine abiellub, siis aetakse ta igalt poolt kiilaks, jättes pikad juuksed alles vaid pealaele väikse lapina. Need juuksed peidetakse suure punase riide sisse ja nii näevad poolkiilad punase kangahunniku all olevad tädid esmaspilgul väga kummalised välja. Sel päeval asusime udupiirist allpool ja nägime kogu seda mägede, riisiterrasside ja neisse uppuvate väikeste külade ilu täies hiilguses. Ma ei hakkagi siinkohal üritama seda sõnadesse panna, loodan, et saate veidikenegi aimu nendelt piltidelt, mille siia lisanud oleme. Lisan vaid niipalju, et teise päeva lõpuks olid meie jalalihased ikka omajagu valusad, nii et treeninglaager sai ka edukalt läbitud. Oma ilusad lillad kummikud pesin ära ja saatsin LaLa õdedele-vendadele, kellel iganes neid vaja võiks minna, nii et igati säästlik käitumine minu poolt :). Mõned asjad ostsime kohalikelt käsitöölistelt siiski ka. Õnneks oli meil kaasas LaLa, kes pidevalt märku andis, kas tegu on tõesti kohaliku käsitöö või Hiina toodanguga. Ostsime Mannile ilusa tikitud peapaela ja kaks väikest tikitud padjakest, mile ta Barbiede käekottideks ülendas. Mina sain paganama praktilise asja, mida juba ammu otsinud olin. Nimelt oli mu lemmikteksadel põlve kohal auk ja juba pikka aega mõtlesin, et hea meelega laseks sellele mingi vahva värvilise asjakese õmmelda. Ühes väikses külas oleval proual oli variante kohe mitmeid, ajasin püksid sealsamas maha, istusin mõned minutid trussikute väel tema taga peidus ja püksid olidki valmis - 6 eek lapp, 6 eek õmblus :)

Tagasiteel Hanoisse magasime rongis juba hästi. Sel korral läks meil kupeekaaslastega eriti toredalt, meil oli tohutult lõbus. Meie kaaslasteks olid kaks noormeest, kellest üks elab Tais koos oma šotlasest ema ja indoneeslasest isaga ning teine fidžilastest vanemate poeg Austraaliast. Nendega koos reisis veel USA-s elav Iisraeli juut neiu Adi, kes terve õhtu meie juures istus. Mann oli seltskonna nael ja pani kõik värviraamatuid värvima ning plastilinist loomi meisterdama. Etterutates võin öelda, et nende kahe noormehega sattusime ühe lennuga Taisse sõitma hiljem. Pardalemineku sabas õnnestus Mannil taas nad kõik tööle panna – sel korral paberlennukeid votlima. Nendega ühines ka härra Argentiinast, kes juhuslikult järjekorras meie lähedal seisis. Ülejäänud sabatajatel polnud ka selle vastu midagi, kui nad aegajalt paberlennukitega pihta said! :)