Tavaline Hanoi tänavapilt; õllekas Hanoi moodi; Hanoi tunnelmajad
Kohvik Hanoi moodi; sellised liikuvaid "müügiputkasid" on kõik kohad täis; senini täiesti laialtlevinud transpordivahend, need vennad on nii tugevad, et pedaalivad tervet meie pere oma kiitsakal sõiduriistal mööda linna nagu nalja
Vietnamis on mu arust väga kobedad vihmakeebid; uksumatu, aga isegi suurlinn Hanois kannavad nii vanad kui noored tõepoolest neid koonilisi mütse ja veavad asju suurtes punutud korvides... ja sõidavad jalgrattal
Öine vihmasajus Hanoi - tagastatud mõõga järv; Vietnami traditsiooniline muusika vesinukkude teatris; vesinukud aktsioonis
Valmib bun, otse tänaval; Manni vihmakeep on muidugi roosa; restoran Hanoi moodi (kas pole mugav istumine :)); aegajalt on Hanois tunne, nagu oleksid ajas tagasi läinud
Olemegi kohal. Sõit läks kiiresti. Tellisime kl 3 öösel endale takso Hua Hini järgi (Aasias on kõik võimalik, selline lahendus oli 180 km pikkuse lennujaamaotsa läbimiseks odavam, kui minna ühistranspordiga eelmisel päeval kohale ja ööbida kuskil majutusasutuses). Takso tuli õigel ajal, aga hakkas kohe varsti mulle peavalu tekitama. Nimelt ei olnud meil aega just priisata, aga meie autojuht pidas vajalikuks kolm korda bentsujaamas kütust tankimas käia. Ühe korra pidi mul üldse süda seisma jääma, kui keset kiirteed auto järsku välja suri ja kuidagi uuesti käivituda ei tahtnud. Õnneks tundis juht oma suksut siiski piisavalt hästi ja vedas meid järjekordse bentsujaamani siiski ära. Magamisest oli asi kaugel (välja arvatud Manni puhul, kes magas nagu kott), kuna iga 100 m järel viskas auto meid millegipärast õhku. See äratas meid huvitaval kombel üles! :) Aga kohale me jõudsime ja peale 500 meetrist väravani jooksmist jõudsimegi viimase hoiatuse ajal kohale. Kuna me olime muutnud telefoni teel lennuaega, siis olime jätnud kogemata ostmata kohad lennukis (ärge seda kunagi unustage, kui te AirAsiaga lendate, võin ma teile nüüd soovitada) ja seega asusid meile määratud kohad nüüd viimases reas, kus seljatoed alla ei käi, kus õhkutõusmisel levib käre vinguaroom ning pikema lennu puhul ma kujutan ette, et ka väljakäigu oma. Olles pikast teekonnast näljased, valisime AirAsia ilusast aasiapärasest menüüst endale soojad toidud välja. Aga kui toidu- ja joogikäru (viimasena, kuna me istume ju viimases reas) meieni jõudis, tuli välja, et sedasorti lennukis muud ei pakuta, kui külma võileba. Võin kinnitada, et maitses lennukivõileiva moodi! :)
Kohalejõudes tuli välja, et olin valesti aru saanud piiril viisatempli saamise hinnast. Kui mina arvasin, et see maksab kolme peale 25 USD, siis tegelikult maksis niipalju 1 inimese tempel. Meil oli ka veidi Tai bahte, millest oleks ilusti pidanud jätkuma ülejäänud kahe templi ostmiseks. Aga piirivalvuril olid omad süsteemid valuutahindade ümberarvutamiseks. Vaidlesin temaga veidi, aga sellepeale läks nõukogude miilitsa nägu nõukogude miilitsa riides proua närvi ja lõpetas üldse minuga suhtlemise. Peale mõningat temapoolset ignoreerimist ja mõningat minupoolset kontaktiotsingut ta siiski leebus ja saatis mind koos teise miilitsaprouaga rahaautomaadi juurde. Automaadi ees seistes tuli mul meelde, et ma ei teagi, mis selle dongi kurss on. Vaatasin, et on vaja 90 000 dongi ja võtsin 200 000 dongi välja. Ametnik oli õnneks päris ere kriit, vaatas mu rahahunnikut ja küsis, kas ma ikka võtsin 900 000 dongi. Lugesin arve pealt nullid kokku ja tõesti-tõesti, mul oli siiski veel 700 000 dongi vaja. Õnneks ei olnud me kogu selle aja veel automaadi juurest lahkunud ja ma sain veel raha juurde võtta. Dongid omanikku vahetanud, saimegi viisad passi sisse. Ilus algus!
Selle aja liugles meie pagas kenasti lindil juba. Haarasime selle kaasa ja astusime suurte bukettidega pisarsilmil oma sõpru ootavate vietide hulka, et leida meie nimesildiga seisev autojuht. Ja seal ta oligi. Tihedat vihmasadu ja halli ilma vaadates tänasime õnne, et hotell meile auto vastu saatis.
Hotelliga olid meil üldse toredad lood. Kuna me veedame siin Hanois suhteliselt vähe aega, siis otsustasime sel korral Couchsurfingust loobuda. Otsisin hotelli ja leidsin Jasmine Hoteli otse Vanas Kvartalis, mille arvustused olid superhead. Fotod tubadest olid samuti väga ilusad ja hinnad olid veelgi ilusamad (meie poolt vaadatuna). Kirjutasin siis omanikele, kelle nimed on muide eriti kaunid- Kevad ja Jõgi (vietnami keeles muidugi). Ja siis nad asusid korraldama - hotellitoa hinnast võeti veel 100 eek/öö maha, valmis meisterdati privaattuur Sapasse, kus meid saadab terve aja isiklik giid, korraldati meile Halong Bay kruiisi broneeringud, korraldati Vietnami viisakiri, mida on tarvis piirilt viisa saamiseks (kusjuures poole odavamalt, kui seda internetist teha saab) ja korraldati tasuta transfeer lennujaamast hotelli.
Tee peal tundus, et olemegi Nõukoguse Liidus, möödusid hallid põllud väga tuttavate kolhoosikeskuseid meenutavate majakobaratega. Aga Hanoisse jõudnud, hakkasid järjest enam silma imeilusad Aasia/Lõuna-Euroopa-pärased linnamajad, mõned rohkem mõisa moodi. Hiigelsuured rõdud ja terrassid, ilusate lillepostamentidega, väikestest ruudukestest koosnevad suured aknad. Ainuke naljakas asi oli see, et enamus maju olid hästi kitsad, ainult ühe toa laiused, aga see-eest kõrged ja pikad. Lugesin hiljem, et terve Hanoi on selliseid tunnelmajadeks kutsutavaid hooneid täis, kuna vanasti pidid siinsed elanikud maksma majamaksu selle pealt, mitu meetrit tänavapikkust nende fassaad enda alla võtab. Ja mida rohkem vana kvartali poole me liikusime, seda enam mulle tundus, et kui Lõuna-Ameerika Pariis on Buenos Aires, siis Aasia Pariis on just Hanoi. Ja Pariis mulle meeldib!
Hotelli jõudnud, jooksis retseptsionist meile vastu vihmavarjuga ja vormis uksehoidja tormas meie kotte tassima. Hotell ja tuba olid just nii ilusad, nagu fotodel nähtud. Värskeltremonditud toas on nii konditsioneer (mida meie küll hetkel kütteelemendina kasutame), telekas parimad taevakanalid (ma saan üle pika aja Travel and Livingut vaadata:) ), voodi on mugav, olemas on paks tekk ja isegi tekikott, minibaaris maksab õlu alla 10 eek, WIFI on tasuta ja väga korralik, vannitoas on lisaks tavalisele šampoonile-seebile, isegi hambaharjad, kammid, vatitikud, vannimütsid jne. Kindlasti unustasin nii mõndagi ära, aga see ei olegi oluline. Oluline on see, et see on parima hinna/kvaliteediga hotell, milles iial käinud oleme - öö maksab meile koos äärmiselt rikkaliku sooja hommikusöögiga 300 eek. Niikui me retseptsioonis mainisime, et lähme Tai saatkonda viisat tegema, pakuti, et nad võivad ka selle meile korda ajada. Vabandati ka, et see maksab meile 60 eek viisa, aga kui ise kohale lähme, saame tasuta. Läksime siis ise kohale. Hetkel, kui ma seda lugu kirjutan, on kolmanda Hanoi-p2eva 6htu ja k6ik see on meile lihtsalt usalduse peale tehtud - 2 66d hotellis, k6ik broneeringud, Vietnami viisa jne, meile ei ole seni veel yhtegi arvet esitatud. Ausalt6eldes ei ole me sellist teenindust eales varem n2inud, isegi 5-t2rni hotellides mitte. Praegu n2iteks, pool tundi enne Sapasse s6itu, jutustasime hotelli omaniku pr Kevadega ja tema avastas, et Mannil ei ole seljas piisavalt palju riideid, et Sapasse minna. Meie arvasime, et me l2hme kiirelt kuhugi ostma, aga tema korraldas kiire kojus6idu siinse autojuhiga, et saata Mannile yks enda v2ike jope.
Olemegi kohal. Sõit läks kiiresti. Tellisime kl 3 öösel endale takso Hua Hini järgi (Aasias on kõik võimalik, selline lahendus oli 180 km pikkuse lennujaamaotsa läbimiseks odavam, kui minna ühistranspordiga eelmisel päeval kohale ja ööbida kuskil majutusasutuses). Takso tuli õigel ajal, aga hakkas kohe varsti mulle peavalu tekitama. Nimelt ei olnud meil aega just priisata, aga meie autojuht pidas vajalikuks kolm korda bentsujaamas kütust tankimas käia. Ühe korra pidi mul üldse süda seisma jääma, kui keset kiirteed auto järsku välja suri ja kuidagi uuesti käivituda ei tahtnud. Õnneks tundis juht oma suksut siiski piisavalt hästi ja vedas meid järjekordse bentsujaamani siiski ära. Magamisest oli asi kaugel (välja arvatud Manni puhul, kes magas nagu kott), kuna iga 100 m järel viskas auto meid millegipärast õhku. See äratas meid huvitaval kombel üles! :) Aga kohale me jõudsime ja peale 500 meetrist väravani jooksmist jõudsimegi viimase hoiatuse ajal kohale. Kuna me olime muutnud telefoni teel lennuaega, siis olime jätnud kogemata ostmata kohad lennukis (ärge seda kunagi unustage, kui te AirAsiaga lendate, võin ma teile nüüd soovitada) ja seega asusid meile määratud kohad nüüd viimases reas, kus seljatoed alla ei käi, kus õhkutõusmisel levib käre vinguaroom ning pikema lennu puhul ma kujutan ette, et ka väljakäigu oma. Olles pikast teekonnast näljased, valisime AirAsia ilusast aasiapärasest menüüst endale soojad toidud välja. Aga kui toidu- ja joogikäru (viimasena, kuna me istume ju viimases reas) meieni jõudis, tuli välja, et sedasorti lennukis muud ei pakuta, kui külma võileba. Võin kinnitada, et maitses lennukivõileiva moodi! :)
Kohalejõudes tuli välja, et olin valesti aru saanud piiril viisatempli saamise hinnast. Kui mina arvasin, et see maksab kolme peale 25 USD, siis tegelikult maksis niipalju 1 inimese tempel. Meil oli ka veidi Tai bahte, millest oleks ilusti pidanud jätkuma ülejäänud kahe templi ostmiseks. Aga piirivalvuril olid omad süsteemid valuutahindade ümberarvutamiseks. Vaidlesin temaga veidi, aga sellepeale läks nõukogude miilitsa nägu nõukogude miilitsa riides proua närvi ja lõpetas üldse minuga suhtlemise. Peale mõningat temapoolset ignoreerimist ja mõningat minupoolset kontaktiotsingut ta siiski leebus ja saatis mind koos teise miilitsaprouaga rahaautomaadi juurde. Automaadi ees seistes tuli mul meelde, et ma ei teagi, mis selle dongi kurss on. Vaatasin, et on vaja 90 000 dongi ja võtsin 200 000 dongi välja. Ametnik oli õnneks päris ere kriit, vaatas mu rahahunnikut ja küsis, kas ma ikka võtsin 900 000 dongi. Lugesin arve pealt nullid kokku ja tõesti-tõesti, mul oli siiski veel 700 000 dongi vaja. Õnneks ei olnud me kogu selle aja veel automaadi juurest lahkunud ja ma sain veel raha juurde võtta. Dongid omanikku vahetanud, saimegi viisad passi sisse. Ilus algus!
Selle aja liugles meie pagas kenasti lindil juba. Haarasime selle kaasa ja astusime suurte bukettidega pisarsilmil oma sõpru ootavate vietide hulka, et leida meie nimesildiga seisev autojuht. Ja seal ta oligi. Tihedat vihmasadu ja halli ilma vaadates tänasime õnne, et hotell meile auto vastu saatis.
Hotelliga olid meil üldse toredad lood. Kuna me veedame siin Hanois suhteliselt vähe aega, siis otsustasime sel korral Couchsurfingust loobuda. Otsisin hotelli ja leidsin Jasmine Hoteli otse Vanas Kvartalis, mille arvustused olid superhead. Fotod tubadest olid samuti väga ilusad ja hinnad olid veelgi ilusamad (meie poolt vaadatuna). Kirjutasin siis omanikele, kelle nimed on muide eriti kaunid- Kevad ja Jõgi (vietnami keeles muidugi). Ja siis nad asusid korraldama - hotellitoa hinnast võeti veel 100 eek/öö maha, valmis meisterdati privaattuur Sapasse, kus meid saadab terve aja isiklik giid, korraldati meile Halong Bay kruiisi broneeringud, korraldati Vietnami viisakiri, mida on tarvis piirilt viisa saamiseks (kusjuures poole odavamalt, kui seda internetist teha saab) ja korraldati tasuta transfeer lennujaamast hotelli.
Tee peal tundus, et olemegi Nõukoguse Liidus, möödusid hallid põllud väga tuttavate kolhoosikeskuseid meenutavate majakobaratega. Aga Hanoisse jõudnud, hakkasid järjest enam silma imeilusad Aasia/Lõuna-Euroopa-pärased linnamajad, mõned rohkem mõisa moodi. Hiigelsuured rõdud ja terrassid, ilusate lillepostamentidega, väikestest ruudukestest koosnevad suured aknad. Ainuke naljakas asi oli see, et enamus maju olid hästi kitsad, ainult ühe toa laiused, aga see-eest kõrged ja pikad. Lugesin hiljem, et terve Hanoi on selliseid tunnelmajadeks kutsutavaid hooneid täis, kuna vanasti pidid siinsed elanikud maksma majamaksu selle pealt, mitu meetrit tänavapikkust nende fassaad enda alla võtab. Ja mida rohkem vana kvartali poole me liikusime, seda enam mulle tundus, et kui Lõuna-Ameerika Pariis on Buenos Aires, siis Aasia Pariis on just Hanoi. Ja Pariis mulle meeldib!
Hotelli jõudnud, jooksis retseptsionist meile vastu vihmavarjuga ja vormis uksehoidja tormas meie kotte tassima. Hotell ja tuba olid just nii ilusad, nagu fotodel nähtud. Värskeltremonditud toas on nii konditsioneer (mida meie küll hetkel kütteelemendina kasutame), telekas parimad taevakanalid (ma saan üle pika aja Travel and Livingut vaadata:) ), voodi on mugav, olemas on paks tekk ja isegi tekikott, minibaaris maksab õlu alla 10 eek, WIFI on tasuta ja väga korralik, vannitoas on lisaks tavalisele šampoonile-seebile, isegi hambaharjad, kammid, vatitikud, vannimütsid jne. Kindlasti unustasin nii mõndagi ära, aga see ei olegi oluline. Oluline on see, et see on parima hinna/kvaliteediga hotell, milles iial käinud oleme - öö maksab meile koos äärmiselt rikkaliku sooja hommikusöögiga 300 eek. Niikui me retseptsioonis mainisime, et lähme Tai saatkonda viisat tegema, pakuti, et nad võivad ka selle meile korda ajada. Vabandati ka, et see maksab meile 60 eek viisa, aga kui ise kohale lähme, saame tasuta. Läksime siis ise kohale. Hetkel, kui ma seda lugu kirjutan, on kolmanda Hanoi-p2eva 6htu ja k6ik see on meile lihtsalt usalduse peale tehtud - 2 66d hotellis, k6ik broneeringud, Vietnami viisa jne, meile ei ole seni veel yhtegi arvet esitatud. Ausalt6eldes ei ole me sellist teenindust eales varem n2inud, isegi 5-t2rni hotellides mitte. Praegu n2iteks, pool tundi enne Sapasse s6itu, jutustasime hotelli omaniku pr Kevadega ja tema avastas, et Mannil ei ole seljas piisavalt palju riideid, et Sapasse minna. Meie arvasime, et me l2hme kiirelt kuhugi ostma, aga tema korraldas kiire kojus6idu siinse autojuhiga, et saata Mannile yks enda v2ike jope.
Ei ole vist vaja 6eldagi, et esimese p2eva magasime suures osas maha, kuna eelnev 66 oli t2iesti vahele j22nud. Kella 19 ajasime end siiski v2lja, sest pidime kohtuma p2lise Hanoi preili Linhiga, kellega 6htus66gi couchsurfingu kaudu kokku olime leppinud. Linh saabus koos oma m6ne n2dala eest siia kolinud USA-st p2rit boyfriendiga. Koos l2ksime k6rvalt2navasse, et syya sellist traditsioonilist Vietnami rooga nagu bun. Bun on tegelikult riisinuudli sort, mida selle supi sisse pannakse. Meie s6ime sellist buni, milles oli puljongi sees lisaks nuudlitele seakondid, hakklihapallid ja krabilihapallid, originaalis ka vereklimbid, aga meie palusime need välja jätta. Igayks maitsestab ise oma buni vastavalt soovile lisades laimimahla, tsillit v6i kyyslauku 22dikas, peoga rohelisi yrte ja/v6i tsillipastat. Tulemuseks on suurep2raselt maitsev supileem. Kuna vihma kallas ojadena ja tavalised t2nava22rsed plastmassist pukid olid m2rjad, juhatas kokat2di meid l2bi kitsa ja pika k2igu kellegi elutuppa, kus me siis oma buni nosisime, samal ajal kui perekond k2rval telekat vaatas. V2ga naljakas kogemus. Magustoidu jaoks jalutasime veel veidi l2bi vihmasajuse Vana Kvartali, kuni yhel nurgal Linh seisma j2i. Esmapilgul tundus mulle, et tegu peab olema eksitusega, kuna desserdikohvikut ei olnud kuskil n2ha. Olime sumiseval t2navanurgal, kus asus kellegi suure avatud uksega pisipisikene elamine. Aga siiski, olime 6iges kohas. Kiirelt kuivatati meie tarvis pisikesed plastpukid, samasugused s2titi ka laudadeks ning v2lja ilmusid klaasid t2is erinevaid puuvilju ning maitsvat kookoskreemi. K2rvale kausit2is purustatud j22d. Jube hea oli. Kui siia kunagi sooja ilmaga tuleme, siis k2ime seal iga p2ev :)
Õhtu oli veel üsna noor ja seetõttu otsustasime koduteel ühest Hanoi kuulsamast turimisatraktsioonist osa võtta. Külastasime Manni suureks rõõmuks Vietnami traditsioonilist veenuku teatrit, mis sai alguse juba 11.-ndal sajandil. Asi käib nii, et lavapõrand on vesi, lava taga vee kohal ripuvad eesriided, et ei oleks näha nende taga nabani vees hulpivaid nukuliigutajaid. Lava kõrval mängivad, laulavad ja räägivad näitlejad. Maha mängitakse tähtsamad asjad Vietnami traditsioonilisest elust - konnapüüdmine, kalapüüdmine, maoga võitlemine, poja tagasitulek koolist, paadisõidu võistlused, viljakoristuspidustused, pühade loomade tants (siinsed pühad loomad on muide draakonid, lõvid, fööniksid ja kuldne kilpkonn) ja kuninga võidukas tagasitulek sõjaretkelt, kui ta tagastab järves elavale kuldsele kilpkonnale võidu toonud mõõga. 45 min oli päris paras aeg selle lookese vaatamiseks, nii et jäime täitsa rahule.
Õhtu oli veel üsna noor ja seetõttu otsustasime koduteel ühest Hanoi kuulsamast turimisatraktsioonist osa võtta. Külastasime Manni suureks rõõmuks Vietnami traditsioonilist veenuku teatrit, mis sai alguse juba 11.-ndal sajandil. Asi käib nii, et lavapõrand on vesi, lava taga vee kohal ripuvad eesriided, et ei oleks näha nende taga nabani vees hulpivaid nukuliigutajaid. Lava kõrval mängivad, laulavad ja räägivad näitlejad. Maha mängitakse tähtsamad asjad Vietnami traditsioonilisest elust - konnapüüdmine, kalapüüdmine, maoga võitlemine, poja tagasitulek koolist, paadisõidu võistlused, viljakoristuspidustused, pühade loomade tants (siinsed pühad loomad on muide draakonid, lõvid, fööniksid ja kuldne kilpkonn) ja kuninga võidukas tagasitulek sõjaretkelt, kui ta tagastab järves elavale kuldsele kilpkonnale võidu toonud mõõga. 45 min oli päris paras aeg selle lookese vaatamiseks, nii et jäime täitsa rahule.
04:26 |
Category:
Vietnam
|
10
comments
Comments (10)
No tõesti äge!Ma ei mäletagi, kas teil terve reisi jooksul midagit nii erilist kogemust on olnud? Kas vietnamlased teie vastu ka huvi tunnevad, et kust tulete, kuhu lähete, või lihtsalt õitsevad nagu tailased? Tunnistan, et veeteatrist polnud ma küll midagi kuulnud.Jõudu ja ilusat ilma! Kuumad tervitused külmalt Eestimaalt! Kahupea
Vietnam on minu unelmate reisisihtkoht juba varajasest noorusest, kui vanatädi nõukaajal sinna sattus ja lugusid pajatas. Sinu postitust lugedes unelm kinnitus, vaja ära käia. Ootan kindlasti ka kulinaarseid postitusi järeleproovimiseks. Tervitades,
Katrin
Vägisi kisub suu naerule ja meenub, kuidas selle dongidega jahmerdamise üheks positiivseks emotsiooniks oli suur rahahunnik keset voodit ja pere siiras rõõm oma "esimese miljoni" üle:)..
Ja loomulikult üli abivalmis imelikus linnu keeles sädistavad vietnamlased..
No nii lahe lugu! Sa kirjutad nii mõnusalt, et mul jooksis lugedes kogu aeg justkui film silme ees :)
Nii tore, et te ei lase halval ilmal tuju rikkuda. Fotodelt paistab, et sadu on ikka päris tugev. Kas külm pole? Huvitav, kas vietnamlastele nii omapärane peakate ongi leiutatud selleks, et seda mööda vesi hõlpsalt alla niriseks?
Veenuku teater on väga lahe. Loodetavasti on seal basseinis ikka soe vesi :)
Päikseliste tervitustega,
Eva-U
tere kallid, juba ootasimegi teie uut postitust, väga lahe tõesti, naersin kohe südamest kui ette kujutasin kui kellegi elutoas muu-seas istet võtad ja sööma kukud, teised vaatavad rahulikult telekat edasi:) ahaahaaaa. on ikka kultuur, sama nagu Tais kui vabalt koju minnes võid kellegi oma esikust magamast leida, astud lihtsalt üle:). Igastahes naljakas. Meil siin täna oli külmapüha, lapsed kooli ei läinud, üle viskab juba see talv, tahaks ka sooja, kuidas seal temperatuur on? Kas vihm on seal tavaline? Meil oli vahepeal Lenno isa juubel, täitsa tore üritus, pea 60 inimest. Tööd on meeletult palju, päevad on pikad aga aeg läheb kiiresti, see reede on kaireti ema sünna, järgmine reede koolitus otepääl kaks päeva, polegi nagu vaba nv-st. Emaga ka rääkisin täna, tal oli vaba päev, köhis aga muidu tervis ok, vb tuleb sõbrapäevaks eesti. Alondra on meil selline beib, et anna olla, sama iseloomuga nagu mina väiksena, püsimatu ja iseteadlik, julge ja naerusuiline. Lenno on enamusaega kodus, vahel viib vanaema juurde ka, täna käiski vanaema meil pool päeva, tal ka ok, seljaga hakkab nüüd võimlemas käima, aga eks ta ise räägib. Ok ma nüüd magama, ärkan tavaliselt kell 6 juba ja 9 lähen tibuga koos tuttu, muidu ei veaks välja:) Ok kalli teile ja uute kuulmisteni.
teate, mul oleks üks suur soov ka, nimelt ma väga tahaks paari laternat, mida te aastavahetusel õhku lasite, Sven ka kunagi sealt tõi, ja see oli kihvt, meil neid ju ei müüa. Kui on võmalik siis...jätke meelde;)
Nii ilus lugu. Igast sõnast õhkab seda, et naudite olemist ja tunnete rõõmu oma sealolekust. Reisi alguse närvilisus on asendunud pehme hotelliluksuse ja põneva ümbrusega. Ilusat reisi jätku teile! H Saaremaalt.
Kahupea, tõesti, sul on õigus, Vietnam on üks erilisemaid maid, kus käinud oleme. Oota veel, kui sa meie Sapaskäigust lähemalt näed-kuuled :). Vietid väga sügavat huvi ei tunne, vist rohkem keelebarjääri tõttu, ma usun. Mannist on nad kõik muidugi väga huvitatud. Aga nemad siin ei sära nii nagu taid, nad on vahel isegi täits tigedad!
Katrin, ma arvan ka, et tasub ära käia. Meie plaanime kindlasti tagasi tulla veel ja siis lisaks Hanoile võtta ette Hoi An, Hue ja Saigon. Toidu osas püüan lähiajal midagi ette võtta ja jagada!
Mart, meie pere sai ka nalja, kui ma ükspäev arutasin, et hetkel pole vaja sularaha veel juurde võtta, kuna veidi on olemas - veidi üle miljoni.
Eva U, suured tänud komplimendi eest. Sadu oli ühel päeval täitsa tugev, õnneks peale esimest kahte päeva polegi sadanud, võibolla ainult mõned piisad. Külm ei olnud eriti jah, kuigi mõned asjad pidime siiski juurde soetama, et mitte külma tunda. Me olime ikka täielikud suvemehed Taist tulles :). Ma arvan, et vietide koonusmüts on nii päikse kui vihma eest varjamiseks.
Eva T, tore ka teie uudiseid kuulda. Selline vihm sellisel aastaajal väga tavaline pole - siin on muide kuiva perioodi lõpp hetkel. Sattusime lihtsalt sellisel "heal" ajal. Laternate osas püüame Tais silmad lahti hoida, äkki Hiina uue aasta paiku ilmub tänavatele neid.
H., tõesti oli nauditav see Vietnam. Tekkis kohe soov tagasigi tulla.
Tervitused teile kõigile! Suured tänud kaasa elamast!
Kuna Vietnam on üks riik, mida ma kindlasti külastada tahaks, siis hea võimalus on praegu Sinu käest kohalikke olusid uurida. Siiani pole mõelnud, et see reis kuuluks lähiaastate plaani, kuna olen pidanud seda kohta liiga ekstreemseks ja ebaturvaliseks, et sinna koos lapsega minna (laps praegu 4-aastane). Aga nüüd näen ma Sind nii roosilistes toonides kirjutamas sellest samast maast - teie jaoks on sellel teekonnal lihtsalt iseenesestmõistetav, et laps on igal pool kaasas. Te olete nii palju juba näinud ja kogenud - kuidas oskad Vietnami selles plaanis kirjeldada - on selle maa avastamine koos lapsega teostatav? Nagu aru saan, leidub seal meie mõistes väga väikese raha eest ka päris korralikke hotelle, kus öösel peatuda. Oleme meiegi lapsega teinud hulga reise, kindlasti on need raskusastmega, kuhu enamus inimesi samuti väikelast kaasa ei võtaks, aga meile pole laps kunagi takistuseks olnud. Olen isegi kunagi trip.ees osalenud tulises vaidluses lapsega reisimise teemal - tegelikult on lihtsalt inimesi, kes oskavad koos lapsega reisimisest samamoodi mõnu tunda ning seeläbi avastada eri paigus veidi teistsuguseid nüansse. Laps ei saa ju olla takistuseks, kui tahetakse ette võtta mõni pikem matk, küll aga oleks takistuseks, kui tahaks öösel klubis tantsida ja alkoholi tarbida - nii, et sellest lähtuvalt ka arvamused... Mulle väga meeldib Su blogi ja teie seiklused sellel teekonnal.
Ja see eelmine Sinu postitus, kus kirjeldad, kuidas Mann kogeb ja õpib aina uusi asju juurde - see tuli nii tuttav ette, kuna meie tütar Anee on praktiliselt samaealine. Tulime ise ka paar nädalat tagasi reisilt ning nägin, millise põnevusega ta maailma avastab, kuidas ta praeguses eas juba suudab reisi nautida. Mäletad, kui julgustasin Sind veel enne teie reisileminekut, et ärge te lapse pärast muretsege, tema tunneb end ema ja isa seltsis alati turvaliselt. Ja nüüd ma loen ja imestan, kuidas Mann seda rännakut võtab, see on imeline aasta tema elus, mis talle eluks ajaks mingi jälje jätab, ükskõik kui otseselt või kaudselt ta seda tulevikus lahti tõlgendada oskab. Muide, Anee vaatas blogis Manni pilti ja arvas, et Mann on tema moodi tüdruk :) Võid Mannile Anee pilti ka näidata, vaata mis tema arvab; pilte on hulganisti meie reisiblogis: http://trisberg.blogspot.com/
Aet, väga vahva pikk kommentaar. Hea meelega jagan Vietnamikogemusi ka lapsega reisimise koha pealt. Mina arvan, et kui Anee on harjunud reisima, nagu ma juba varem su reisiblogist piilunud olen :), siis pole Vietnami minekus küll midagi halba. Taksod on odavad, rongid on mugavad ja puhtad, hotellid samuti odavad ja puhtad, inimesed laste vastu imearmsad. Mann tegi kõik meie mägimatkad omal jalal kaasa, ilma probleemideta. Laevareisi ka, seal oli eriti peen elamine. Tänavad on räpased, aga 4-aastased ju enam käsipidi igale poole ei roni (ja väike pudel seda kreemjat alkoholi on reisil niikuinii pidevalt kotis). Ma arvan, et kui ta sul kõigesööja on, siis pole üldse probleemi. Meie ei võta enam isegi seda lapsekandmiskotti kuhugi kaasa, 4-sed on ikka uskumatud reisisellid juba. Mann vaatas Anee pilti ka ja arvas, et üks armas tüdruk on :). Lapsega reisimise osas arvan ma, et see aitab pigem rohkem märgata, kuna sa pead talle pidevalt midagi põnevat leidma ja näitama... ning näedki ise ka rohkem! Head reisimist teie perele!