Koto - kokkadeks endised tänavalapsed; kuulus kurkumi ja tilliroog Cha Ca La Vong´is; täitsa tavaline linnastseen, võite ette kujutada, et Manniga mööda seda teed "jalutada" oli päris hirmuäratav

Temple of literature *3

Tarkade kujud bonsai puu all mõtisklemas; Temple of literature * 2

Temple of literature *2; järjekordne Hanoi tänavapilt; kuulus Cha Ca La Vong restoran - see õige

Temple of literature vihmarüüs *3
Teisel Hanoi hommikul, kui me oma hommikuseid omlette, kohvi, v2rskeltpressitud mahlasid ja puuvilju nautisime, varjutas meie meeleolu veidi asjaolu, et vihm ei olnud endiselt alla andnud. Kuna jalutamiseks ei olnud just suurep2rane ilm, tellis hotell meile Tai saatkonda minekuks takso. Saatkond oli absoluutselt inimtyhi, ei mingeid j2rjekordasid. Meie paberid vaadati isegi l2bi juba ja teatati, et esmasp2eval tuleb neile j2rgi minna.

Kuna me niikuinii olime juba jõudnud märjaks saada, siis otsustasime, et ostame keebid ja külastame saatkonna lähedal asuvat Vietnami väga olulist vaatamisväärsust - kirjandustemplit (Temple of Literature). Selle alguseks loetakse aastat 1070, kui seal asutati Konfutsiuse tempel. Mõned aastad hiljem avati selles Vietnami esimene ülikool. Vihm oli ebamugav, aga andis sellele ajaloolisele kohale mingi müstilise hõngu, loodame, et piltidelt on seda veidigi võimalik ka teil tunda.

Põlvini märjad ja ninad külmad, meenus meile, et otse Temple of Literature külje all tegutseb asutus nimega Koto. Tegu on heategevusliku organisatsiooniga, kes päästavad Vietnami tänavalapsi, annavad neile peavarju ning õpetavad nad kokkadeks-kondiitriteks. Meie käisime sel korral siis Koto kohvikus, et juua oma esimesed maitsvad Vietnami kohvid ja süüa siinseid kuulsaid kevadrulle. Erinevalt tavalistest Vietnami kohvikutest (millest paljud on just sellised tänavaäärsed pukikohad, nagu eelmise postituse juurest näha on) on Koto kohvik äärmiselt mõnus ja hubane kohake. Vietnami kohv on äärmisel maitsev ja väga kummaline. Nimelt, ei kannata ma silmaotsaski magusat kohvi. Aga traditsiooniline Vietnami kohv on hästi kange kohv suure koguse kondenspiimaga. Ja te ei kujuta ette, kui maitsev see on. Värsked kevadrullid olid samuti suurepärased. Arve oli Kagu-Aasia mõistes väga suur, aga mõnes mõttes on nendes kohvikutes-restoranides käimine ka heategevus, nii et väljaminekut väärt. Ja tegelikult on ka teenindus, väljanägemine ja toit iga dongi väärt.

Hanoi kolmandal päeval otsisime üles tänava nimega Cha Ca, et süüa kiidetud kurkumikala tilliga. Sel tänavalt asub koht nimega Cha Ca La Vong, mille järgi tegelikult tänav nime saanudki on. Tegu on restoraniga, mis juba 5 generatsiooni järjest on pakkunud väidetavalt parimat kurkumikala Hanois. Restoranimenüüs muud polegi, kui seesama roog. See on muide siin väga tavaline, et üks söögikoht keskendub ainult ühele roale. Veelgi enam, siin on ka väga tavaline, et terve tänava söögikohad keskenduvad ühele roale. Nii on näiteks siit mõne kilomeetri kaugusel tänav, kus asub üle 60 koeraliha restorani. Noore kuu ajal on tänav inimtühi, kuna see pidi väga halb enne olema, kui noore kuu ajal koeraliha sööd. vana kuu ajal aga pidi rahvast murdu olema. Aga seistes Cha Ca tänaval saime ühest vietide veidrusest esmaskordselt aru - nimelt, kui mingi söögikoht mingil tänaval on leidnud äramärkimist kuulsates reisijuhtides nagu Lonely Planet või Le Routard, siis tekib sellele tänavale samanimelisi kohakesi nagu seeni pärast vihma (igaüks reklaamides end sellega, et neid soovatavad kuulsad reisijuhid). Nii et kui otsid konkreetset restorani, tuleb meelde jätta täpne aadress. Kurkumikala oli täitsa huvitav - kuumal pannil saabusid kalatükid, mida praeti ohtra värske tilliga. Igaühe kaussi pandi riisinuudleid, kalakastet, sibulat, münti ja koriandrit ning segati siis pannilt tuleva kala-tilli seguga. Kastmeks mingi kummaline vahutav krevetikaste, mis meenutas mulle mingit hapuks läinud asja ja millega ma peale esimest katset oma kausitäit enam ei rikkunud. Oli täitsa põnev! Kui ma siin elaks, siis vahel võibolla isegi täitsa läheks tüdrukutega lõunale sinna, meestel jääb kõht tühjaks.

Õhtul istusime aga rongile, et hommikuks jõuda Sapasse - Hiina piiri ääres asuvatesse mägedesse, kus elab suur hulk väikseid hõimurahvaid.

Comments (7)

On 29. jaanuar 2010, kell 18:30 , Anonüümne ütles ...

Esiteks, ei osnud veel uut postitust oodatagi, teiseks ei jõua jälle järge ära oodata.Väga huvitav maa. Küll me oleme ikka vähe teadlikud, aga tänu teile saame tüki targemaks.Tervitused kahupealt

 
On 29. jaanuar 2010, kell 18:57 , Juc ütles ...

Nüüd panen veel väikeste vahedega jõudumööda kaks Vietnami postitust üles - Sapa ja Halong. Tõesti huvitav maa, mul ei olnud aimugi, et ta nii eriline on. Tervitused vastu!

 
On 29. jaanuar 2010, kell 21:39 , Pille ütles ...

Mulle tundub Vietnam eriti ahvatlev reisisihtkoht. Ja Vietnami kohvi oleme siingi teinud, ehk siis kanget kohvi rohke kondenspiimaga (ning sellest edasi ka vietnami kohvijäätist).
Ootan järgmisi postitusi!

 
On 30. jaanuar 2010, kell 00:13 , Preili Smilla ütles ...

Tere taas,
loen ja õhkan kaasa :) Mõne asja kohta loen ja naeran, mõne kohta hoian pead kinni ja oigan, peamiselt aga imetlen Sind :) (sööte ja pere vaatab elutoas telekat.. Sul küll muud verd kõvasti lisaks, kui vaid eestlasest omaettehoidja-privaatsuseihaleja-introverdi-endless list - reisiselli oma :))
Tervitades
Kairi

 
On 30. jaanuar 2010, kell 07:23 , Juc ütles ...

Pille, Vietnam on tõesti kohutavalt põnev. Täiesti teistmoodi. Kindlasti lähme me sinna tagasi. Teistest Aasiamaadest erinev, kuna nad ei ole kõike sissetulnut ära põlanud - näiteks igas väikses söögikohas on suurepärased baguette´d, nad oskavad suurepärased creppe teha, kohvist rääkimata.
Kairi, suured tänud! Tegelikult ikka puhastverd eestlane, võibolla keskmisest veidi seiklushimulisem ainult :).
Tervitused teile mõlemale vastu!

 
On 30. jaanuar 2010, kell 13:30 , Eva ja CO ütles ...

Nagu Kahupeagi mainis, ei osanud nii kiiresti uut lugu oodatagi, seda enam oli see toredaks üllatuseks :)
Pildid on maru kiftid. Seepia toon sobib nii hästi, et ajaloolist hõngu edasi anda. Tänavapilt on aga täiesti hirmutav - rollerid, jalgratturid, jalutajad, kaubapakkujad. Täielik virr-varr. Mulle tundub, et ainuvõimalik koht Mannile oleks seal olnud kukil.
See on nii naljakas, et restoranid ainult ühele söögile keskenduvad, aga veel naljakam on, et terved tänavad seda teevad. Nii kummaline! See on neil muidugi kaval reklaamitrikk, et oma toidukohale tunnustust saanud söögipaiga nime panevad. Nutikad! Seda ÕIGET restorani võib muidugi selline asi hullult närvi ajada, aga ju nad on seal sellega harjunud.
Koeraliha te ilmselt ei proovinud? Kas kuu seis oleks üldse õige olnud? Mina vist ei suudaks koeraliha suust sisse pista nagu ka jänes mulle eriti ei istu. Liiga armsad, et süüa.

Päikseliste tervitustega kevadisest Londonist,
Eva-U

 
On 30. jaanuar 2010, kell 18:02 , Juc ütles ...

Eva, meilegi tundus, et nii mustvalge, kui seepia on mõne pildi juures eriti lahedad. See tänav seal ühel pildil oli muidugi eriti ekstreemne näide, aga ülejäänud olid vast umbes 20% vähem koormatud :). Absoluutselt pidev signaalitamine nionstop, ja ma ei liialda. Tai teed tunduvad nüüd nii vaiksed, liiklus nii hõre ja pilt nii puhas :). Koeraliha me ei proovinud tõesti, olime liiga vähe aega seal, et oma väheseid õhtusööke koeralihale kulutama hakata. Täna just nägin ühte fotot, kus oli roasted dog Vietnamist - kujuta ette, terve koer oli ära röstitud ja sealt hakati siis lõikama. Võigas, ma ütleks!