Keelatud linnas
Vaade Pekingi magamistoa aknast; Keelatud linnast
Peale järjekordset 4 tunnist lendu leidsimegi end oma hiigelpika reisi viimasest põgusast peatuspaigast, Pekingist. Olime kokku leppinud ööbimise Pauli juures, kes pakkus meile võimalust sõita lennujaamast koju tema auto ja autojuhiga, millest me muidugimõista keelduda ei suutnud. Nii oligi, et lennujaamas ootas meid sildikesega sohver ja juba poole tunni pärast seisimegi Pekingi kesklinnas pea 70-kordse maja ees, mis on ühtlasi nii 5-tärnihotell, kui luksuskorterite asukoht. Ülilaheda olemisega Paul juba ootaski meid ja kohe esimesest hetkest oli meil suurepärane klapp. Ausaltöeldes tuleb tunnistada, et nii vahva inimesega ei saagi vist mitte head klappi olla. Meile eraldati terve 46-47-ndal korruselasuva korteri esimene korrus, hingematva vaatega üle kogu Pekingi. Mannile oli lastud eraldi voodi üles sättida ja see oli kaetud kingitustega. Köök oli täis ostetud head-paremat süüa-juua ja kõik see ootas meid. Hetkeks tundus, et olen vist lennukis magama jäänud ja näen und. Aga siis mõtlesime, et ju Jumal saatis meile Pauli preemiaks selle eest, et olime maailmale ringi peale teinud. :) Jõime šampanjat, mida poodides ei müüdagi, vaid ainult spetsiaalsetel oksjonitel. Jutt jooksis kohutavalt hästi ja erakordselt põneva eluga Pauli olekski võinud kuulama jääda. Nii juhtuski, et esimesel „ööl” saime magama alles kuskil 6 ja 7 vahel hommikul. Paul on segu vana Euroopa võimsamatest peredest ja erakordsest äriandest. Enamus tänaseid ärihiiglaseid ja staare on tema head sõbrad. Tema suguvõsas on nii monarhe, krahve kui lorde. Aga mulle tundub, et üksikasjadesse ei oleks minust ilus laskuda. Ja kogu oma rikkuse juures on Paul üks ütlemata heasüdamlik, tähelepanelik ja armas inimene. Ta ei jõudnud ära kiita, kui vägev, et me oma pere väärtustame ja et sellise julge sammu tegime, et jätta kõik kus see ja teine ning aasta perega reisida. Tema unistus on teha sedasama jahiga, aga äriasjad ei taha seda kuidagi teoks teha lasta.
Koju jõudes sai meie entusiasm kiiresti otsa, kuna Finnair teatas, et enne 2 nädalat ei ole lennule kohti. Mõte sellest, et me kõigepealt nädalakese ootame, siis 4 päeva Bhutani naudime ja siis omakorda pea nädala ootame, ei tundunud õige. Ja nii saigi otsustatud siiski lennata Eestisse. Paul lubas meid tagasi oodata selle reisiga! Ja me oleme ju ennegi näinud, et kui midagi väga tahta, siis saab see teoks!
Vaade Pekingi magamistoa aknast; Keelatud linnast
Peale järjekordset 4 tunnist lendu leidsimegi end oma hiigelpika reisi viimasest põgusast peatuspaigast, Pekingist. Olime kokku leppinud ööbimise Pauli juures, kes pakkus meile võimalust sõita lennujaamast koju tema auto ja autojuhiga, millest me muidugimõista keelduda ei suutnud. Nii oligi, et lennujaamas ootas meid sildikesega sohver ja juba poole tunni pärast seisimegi Pekingi kesklinnas pea 70-kordse maja ees, mis on ühtlasi nii 5-tärnihotell, kui luksuskorterite asukoht. Ülilaheda olemisega Paul juba ootaski meid ja kohe esimesest hetkest oli meil suurepärane klapp. Ausaltöeldes tuleb tunnistada, et nii vahva inimesega ei saagi vist mitte head klappi olla. Meile eraldati terve 46-47-ndal korruselasuva korteri esimene korrus, hingematva vaatega üle kogu Pekingi. Mannile oli lastud eraldi voodi üles sättida ja see oli kaetud kingitustega. Köök oli täis ostetud head-paremat süüa-juua ja kõik see ootas meid. Hetkeks tundus, et olen vist lennukis magama jäänud ja näen und. Aga siis mõtlesime, et ju Jumal saatis meile Pauli preemiaks selle eest, et olime maailmale ringi peale teinud. :) Jõime šampanjat, mida poodides ei müüdagi, vaid ainult spetsiaalsetel oksjonitel. Jutt jooksis kohutavalt hästi ja erakordselt põneva eluga Pauli olekski võinud kuulama jääda. Nii juhtuski, et esimesel „ööl” saime magama alles kuskil 6 ja 7 vahel hommikul. Paul on segu vana Euroopa võimsamatest peredest ja erakordsest äriandest. Enamus tänaseid ärihiiglaseid ja staare on tema head sõbrad. Tema suguvõsas on nii monarhe, krahve kui lorde. Aga mulle tundub, et üksikasjadesse ei oleks minust ilus laskuda. Ja kogu oma rikkuse juures on Paul üks ütlemata heasüdamlik, tähelepanelik ja armas inimene. Ta ei jõudnud ära kiita, kui vägev, et me oma pere väärtustame ja et sellise julge sammu tegime, et jätta kõik kus see ja teine ning aasta perega reisida. Tema unistus on teha sedasama jahiga, aga äriasjad ei taha seda kuidagi teoks teha lasta.
Teiseks päevaks laenas Paul meile taas oma autot ja sohvrit, et saaksime minna vaatama Pekingi kesklinnas asuvat keelatud linna. Ma olin lugenud, et see on võimas, aga midagi sellist poleks osanud uneski aimata. Millised kolossaalsed mõõtmed ja milline imeilus arhitektuur ning planeerimine tolle aja kohta. Hiinlased on üks võimas rahvas ja seda tõestavad nad ka tänapäeval enam ja enam. Tänu taevas säravale päiksele oli keelatud linnas ringi jalutada eriliselt ilus.
Järgmisel päeval oli meil kindel plaan minna Hiina müüri peale jalutama. Paul soovitas meile kohta, kus müür on selline, nagu ta kunagi oli olnud ja kus turiste ei käi. Ja andis meile kasutada ka oma sohvri. Milline luksus. Aga enne pidime minema koos Pauliga Maison Bouludi lõunatama, kuna ta oli lubanud meile tõelist kulinaarset elamust. Mina pole iial varem käinud 3 Michelini tärniga restoranis, nii et te võite ette kujutada, kui elevuses ma olin. Pealegi võimalus kuulata mitu tundi puhast kulda, mis meie uue sõbra jutt kahtlemata on, oli sama ahvatlev. Tavaliselt panevad inimesed laua sellesse restorani kinni kuid varem. Aga Paulile, kui ühele parimale kliendile, avatakse alati vajadusel privaatruumid. Ja nii ka sel korral, meie kasutada oli hiigelsuur privaatne söögisaal. Sissejuhatuseks istusime maha baaris, jõime mimosat (mis on šampanja värske apelsinimahlaga, aga mille tegemiseks selles restoranis kasutatakse maailma parimaid šampanjasid). Ja siis sööma! Mannile tehti absoluutselt menüüväliselt täpselt see, mida ta tellis – röstitud kana ning kartulipuder. Esimest korda kogu reisi jooksul leidis Mann, et kartulipuder on tõepoolest sama hea kui Eestis. Ja siis saabus kahe korruseline mereannitaldrik – austrid, krevetid ning krabid. Ja nüüd ma sain alles aru, kui maitsev võib tõepoolest olla üks krabi. Seni ei olnud ma sellest just suures vaimustuses olnud. Edasi tellis Paul kõige maitsvama vähi ja jälle pidin tunnistama, et alles nüüd saan ma aru, miks vähki nii kõrgelt hinnatakse. Henri boef a la tartare ja minu lõhe rillette olid samuti uskumatud, ainult mõmisesime. Kõrvale serveeritud aurutatud sparglid, brokolid ning suhkurherned olid samuti absoluutselt perfektsed. Kõlab juba imelikult, aga ausõna, iga suutäis oli midagi erilist. Minu elu parim söömaaeg kahtlemata. Kui asusime desserte tellima, pakkus Paul, et laseme neil kõigist dessertidest veidi lauale tuua. Oh neid šokolaadi mousse, sidrunikooke, makroone, värskeid madeleine, sorbette ning jäätiseid. Kõrvale parimad tawny portveinid. Imeline! Meie päralt olid pidevalt korraga mitu teenindajat ja nad tegid kõik, et Mannil piisavalt tore oleks. Küll viisid ta mängima ühte teise ruumi, kuhu lõunaajaks oli mänguasjad välja toodud, küll restorani ringi vaatama, küll kööki koka käest midagi küsima, küll veinikeldrist kallihinnalisi pudeleid üles vedama (ja nad tõepoolest andsid pudeli Mannile tassida), küll võlusid kapist välja kuldse maskiballi maski või uhked jaanalinnusuled, küll klotsid ja joonistusasjad. Mul ei ole lihtsalt sõnu! Kuskil poole lõuna ajal saime aru, et kell on veidi liiga palju müürile minekuks. Ja samal ajal tekkis Paulil idee. Nimelt oli tal kohutavalt kahju, et me juba lahkuma peame ja ta pakkus meile välja järgmise asja: nimelt, kui meie otsustame pikendada oma Pekingikülastust mõne päeva võrra, siis võtab tema mõned päevad puhkust ja me sõidame koos tema kulul Bhutani kuningriiki hirmpeenesse Amankora resorti. Lisaks saame senikaua, kuni tema tegeleb viisade hankimisega (sellesse riiki juba nii lihtsalt ei pääse), käia ära nii Müüril, kui suvepalees, kui nautida oma suurepärast kodu. Kõik tundus imeline ja me mõtlesime, et mõned päevad ei tee tõesti paha. Lõunasöök läks sujuvalt üle õhtusöögiks ja me lasime Maison Boulud´i juhatajal endale korraldada eine Hiina restoranis. Tuleb tunnistada, et kõht ei olnudki eriti tühi, aga Pekingi part tahtis ju proovimist. Läksimegi kohta, mis on eriti kuulus oma Pekingi pardi poolest. Menüü oli kilomeetri pikkune ja Paul muudkui tellis. Tegelikult oli nii, et pooled söögid olid meie jaoks ikka liiga kummalised. Näiteks magusas kastmes lootosejuur ei läinud kuidagi alla. Või mingi hirmuskallis vesine seen, mis ajas meil lausa kõhu valutama. Proovisime ka merikurki, mis oli praepeki maitsega, peki kontsistentsiga ja nägi hirmuäratav välja. Sõime elu kõige kallima kala ära, kes toodi alguses meile plekkämbriga üle vaatamiseks. See maksis vist oma 3000 eek. Ja oli väga maitsev, ainult et ma ei osanud hinna-kvaliteedi suhet nii kõrgelt hinnata. Rohelised köögiviljad olid maitsvad :) . Ja linnupesasupi roosimaitseliste tapiocapalliekstega proovisime ka ära – oli täitsa hea magus supp. Supermaitsvad vürtsised krevetid olid, seda tuleb tunnistada. Ja muidugi Pekingi part... suurepärane. Seda süüakse nii, et võetakse imeõhuke kuiv pannkook, määritakse paksu magusa ploomikastmega, pannakse sinna peale röstitud pardiviilud, peened kurgi ja sibularibad, soovi korral ingverit ja küüslauku, keeratakse rulli ning süüakse.
Koju jõudes sai meie entusiasm kiiresti otsa, kuna Finnair teatas, et enne 2 nädalat ei ole lennule kohti. Mõte sellest, et me kõigepealt nädalakese ootame, siis 4 päeva Bhutani naudime ja siis omakorda pea nädala ootame, ei tundunud õige. Ja nii saigi otsustatud siiski lennata Eestisse. Paul lubas meid tagasi oodata selle reisiga! Ja me oleme ju ennegi näinud, et kui midagi väga tahta, siis saab see teoks!
02:56 |
Category:
Hiina
|
21
comments
Comments (21)
Tundub küll, et Vanajumal ise saatis teile reisi lõpuks Pauli koos kallite kingituste, hõrgutiste ja tipp-maailma juttudega, et katsetada teie kodumaa-armastust. Tore, et kiusatusele vastupanite! Tervitused Kahupealt
See lugu tundus nagu munasjutt olevat! Ometigi ei ole! Ilusat kojujõudmist!
Kõiki jutte lugenud,
parimat soovides,
Ergo
Võrratu lugu! H Saaremaalt
Kahupea, tõesti tundus, et Jumalale see meie reis päris meeldis kohe :).
Ergo, esimesel õhtul tundus meile endilegi, et oleme muinasjuttu sattunud. Aitähh heade soovide eest!
H., suur aitähh!
Aitäh suurepärase reisi eest!
Ka kogu aasta kaasa elanud ja igat lugu, rida ja sõna nautinud.
Nii mõnigi kord on olnud tunne, nagiu oleksin ise kohal.
Ja kõik need mälestused, mida tuttavatest kohtdest kirjutatu on meelde toonud.
Kuigi jah, Peking oli aastal 1992 hoopsi teistsugune ;) Kogu linnas oli üks McDonalds ja Friendship store. Kui välismaalasena kuskil seisma jäid olid sõõr uudishimulikke kohe ümber ...
Ohh ei tahtnud heietama jääda.
Suured tänud selle suurepärase jagamise eest.
Ilusat kojujõudmist,
Siiri (ühe Pauli ema)
Te olete väärt seda Pekingi Pauli.
Ilusat kojujõudmist!
Ootame Teid külla!
Kerli ja poisid
Te olete väärt seda Pekingi Pauli. 100 %.
Ilusat kojulendu ja ootame teid külla!
Kerli ja poisid
No see Pekingi-Paul (kõlab nagu Pekingi-part, mis oli ju ka tegelikult võrratu, nii et võrdlus polegi nii kohatu, kui alguses tundub) oli küll nagu maasikas tordil! Vägev! Küll te jõuate sinna Bhutani ka, ma arvan, et tegite õige otsuse Eesti kasuks!
Kõike kaunist ja head,
Eva-U
Siiri, aitähh nii truult kaasaelamast. Kujutan ette, et Peking võis tõesti tol ajal tõeline šokiteraapia olla :). Uskumatu, milline areng seal toimub.
Kerli ja poisid. Aitähh teile, varsti juba näeme.
Eva-U, tõepoolest naljakas hüüdnimi tekkinu siin - Pekingi Paul. :) Ma ütleks, et Pekingi Paul oli toredam, kui Pekingi part. Mulle tundub ka, et sai õige otsus tehtud - eriti peale tänast tõeliselt ilusat ilma! :)
Kõike kaunist ja head teile kõigile!
Mina jällegi väga loodan, et sellest kõigest peagi üks tore raamat ilmub:)
Super lood ja reisid ja maad olete läbi elanud. Ja nii, nii tore, et sa kogu selle aja ka seda suurepärast blogi oled pidanud! Väga tublid ja julged olete. Mul on väga hea meel, et teil reisi viimased päevad nii kuninglikud olid! Eestisse tagasitulek on teil ka õigele ajale sätitud :)
Triin, väga armas sinust, et arvad meie reisielamused raamatuväärilised olevat! :) Kui keegi välja anda soovib, siis miks mitte.
Plikaraisk, aitähh kiidusõnade eest. Eesti on meid tõeliselt ilusa kevadilmaga vastu võtnud, lust siin kohe olla!
Uskumatu, et teie reis on lõppenud. Terve aasta läbi avasin pea iga päev selle blogi, et teie seiklustest osa saada, kommenteerin küll esimest korda. Millega nüüd seda auku täita!?! Olete oma perega saanud justkui sõpradeks mulle ja nüüd ühtäkki on kõik läbi.
Soovin teile kõike kõige paremat ja tere tulemast tagasi Eestisse!
Orbit
Hei Juta,
viimane kommenteerija on just täpselt selle kirja pannud, mida mina tahtsin öelda. Aga õnneks on Eva vahvad lood Londonist veel pikka aega "saadaval".
Nii tore oleks Sind näha ja veel kuulda põnevaid reisimuljeid. Siin PRIA-s on peale minu veel teisigi sellele toredale reisile kaasaelajaid.
Saame kokku.
Tervitades Tiia
Orbit, usumatu tõesti. Augutäiteks soovitan oma kalli õe värvikaid Inglismaa-elu lugusid lugeda evajacolondonis.blogspot.com :). Ja siis... küll me varsti jälle järgmise rännaku ette võtame! Siis oled taas siia tagasioodatud!
Tiia, tervitused Priasse. Nii tore, et kaasa elasite. Kunagi kindladti tulen vaatan teid seal üle, hetkel on külastusnimekiri kohutavalt pikk, hakkan otsast pihta :) Tervita teisigi!
Mõnus, et tagasi olete ...
kaito
Tore, et kodus tagasi olete ja ühtlasi ka kahju, et teie reis läbi sai - küll oli põnev siin blogis lugedes maailma avastamas ja teile kaasa elamas käia!
Teie viimane kogemus Pekingis oli tõeline kirss koogi peal - nii ebamaiste ja teistmoodi kogemustega lõppes see reis.
Kaito, tore tagasi olla tõesti! Millal Tartu kanti satute?
Aet, eks see tagasi jõudmine on jah selline kahe otsaga asi :). Tore, et kaasa elasid. Ja Pekingikogemus oli tõeline kirss koogi peal, väga hea, aga väga väike (ehk siis liiga lühike :)
Jummel! Kas tõesti on juba aasta aega täis saanud?! Ei suuda uskuda... Aitähhh põnevate seikluste eest!
Päikest ja kena kevadet
Liisi
Liisi, jummel jah, aasta ongi täis. Uskumatu, möödus nagu silmapilk vaatamata sellele, et püüdsime hetkeid nautida. Aitähh kaasa elamast!
Peking on imeline sihtkoht! Väga hea artikkel! Ilusad pildid!