18.oktoober Kinabatangani jõgi, Sukau

Hommikul ärkasime Paganakan Diis suure mürtsu peale. Tuli välja, et Mann oli läbi une hirmsa kiirusega voodist alla kihutanud. Aga midagi hullu ei juhtunud ja meie saime kiiresti üles ärgatud. Hommikusöök, arvete klaarimine ja juba saabuski Mr Aji, kes meile järgmisel kahel päeval giidiks on. Aji tutvustas meile programmi, mille kohaselt kl 10 sõitsime Paganakan diist ära ja enne 13 oleme kohal oma ööbimiskohas, otse Kinabatangani jõe kaldal asuvas Aji nõbu peetavas B&B-s. Kl 13 lõuna ja kl 15 asume oma 3,5 h pikkusele jõeretkele. Kl 19 õhtusöök ja soovijatele lisatasu eest öine paadiretk. Hommikul kl 6 jalgsi džunglimatk ja kl 8 hommikusöök. Kl 10 check out ja siis viib Aji meid paari tunni tee kaugusel olevasse Sandakani, meie valitud punkti. Meie olime kõigega rahul ja sõit läkski lahti.

Mr Aji leidsime me tänu Paganakan Dii omanikule mr Antonile, kes soodsa hinnaga väikest tegijat soojalt soovitas. Broneerisime oma kaks päeva ja 1 öö kestva reisi ära, aga igaks juhuks uurisin internerist ka muid võimalusi. Meie maksame oma paketi eest (kõik toidud, majutus WC ja dušiga toas, jõeretk ja hommikumatk, transfeerid kohale ja ära) ca 1000 eek nägu, Mann 300. Samas soovisid paljud suuremad pakkujad, kelle internetist leidsin, sama asja eest ca 3000 eek. Või siis leidsin ma valed tegijad. No mina ei tea. Jõgi on sama ja võimalus loomi näha ka ühesuurune. Majutus võib olla parem küll, aga kas just nii palju. Igatahes, Mr Aji suur Toyota oli varustatud erinevate reisiajakirjadega ning fotodega Kinabatangani loomadest, igale reisijale oli padi, auto mõnusalt jahe. Tubades ventilaator, käterätid ja seebid. Paadis olid pehmed istmed, vihmavarjud, vihmakeebid. Rääkimata sellest, et kogu reis oli ainult meile, absoluutne privaattuur.

Vahetult enne meie reisi algust hakkas kõvasti sadama ja Aji ütles, et tugeva sajuga on võimalus loomi näha väga väike. Õnneks vahetult enne kl 14.30 jäi sadu järgi ning meie saime sõitu alata. Ja juba paari minuti pärast nägime suurt monitor-sisalikku, ikka sellist 1,5 meetrist. Ja kohe peale seda järjekordset hornbilli, seekord Pied hornbilli (eelmisel korral, Kuala Lumpuris, oli tegu ninasarvik hornbilliga). Pika sabaga makaake oli igal pool, need on needsamad, kes tookord Kuala Lumpuri pargiski. Varsti hakkasid põõsad sahisema ja seal nad olidki – koleda, minu meelest isegi veidi perversse välimusega proboscis ahvid. Neil on hiiglaslik kartulnina, jube jämedad kintsud, paks õllekõht ja meestel tumeroosa peenis pikalt ees rippumas. Nägime neid vist oma kolmes erinevas kohas jõe äärsetes puudes möllamas. Korra õnnestus silmata ka seasabaga makaake ja hõbedaseid leheahve. Ühe oksakese peal istus järjekordne viper (sama, mida eile orangutanide varjupaigas nägime), Wagler´s pit viper. Algselt ütles Aji, et nad päeval magavad nii kõvasti, et võid neile isegi kõvasti vastu minna ja nad ei tee väljagi. Aga kui me seal oma paadiga edasi tagasi sahistasime ja Henri ning Aji pidevalt välguga pilte klõpsisid teha, siis ärkas härra ühel hetkel üles ja läks närvi. Mina ütlesin, et lähme nüüd kohe ära, sest madu oli otse minu ja Manni kõrval. Ja siis ütles juba Aji ka, et hakkame nüüd kohe minema, madu on juba agressiivne. Kui me siis minema saime, ohkas ta kergendatult. Ja mina ka! J Siis õnnestus meil näha järjekordset sorti, musta hornbilli. Ja veel paari lindu, oriental darter´it, storm´s storki ja chestnut breasted malkohat (mis ei ütle muidugi meile kellelegi eriti midagi). Teinegi kord suurt monitor-sisalikku. Ja mitu korda imeilusat lindu – stork billed kingfisherit.

Olime oma saagiga väga rahul. Elevante ei näinud, aga seda saime juba enne teada, nad olevat paari kuu eest mõneks ajaks siit minema läinud paarisaja km kaugusele.

19. oktoober Sandakan, NAK hotell

Kuigi me püüdsime kogu hingest eile vara magama minna teades, et täna on äratus kl 6 ja ees ootamas džungliretk, ei õnnestunud see meil sugugi. Just eile õhtul oli meil Henriga vaja tundide viisi maast ja ilmast lobiseda. Üles me igatahes ärkasime. Tassike kohvi ja tükk tumedat šokolaadi ning oligi minek. Aji andis meile kõigile kaanisokid jalga, aga kuna me päris sügavasse mudasse ei läinud, saime kanda oma tosse, mitte kummikuid. Ilm oli parajalt mõnus, aga niiskuse tõttu voolasid nired ojadena. Alguses võtsin vabatahtlikult Manni Ergo Babyga selga. Aga jama seisnes selles, et meie tee viis meid mööda äärmiselt järsku ja mudast väga libedat mäekülge otse üles ja seda äärmiselt tihedas tihnikus. Lisaks fakt, et kell oli 6, et minu hommikusöök seisnes tassis kohvis, et mul oli kohutavalt palav ja et ma olen üleüldse pisut väsinud. Kõike eelnevat arvestades tundsin ma mäe otsa jõudes, et viskan sussid püsti. Õnneks tahtis Mann, et ma siiski edasi elaks ja otsustas omal jalal edasi matkata. Hommikune retk just väga korda ei läinud, nägime orangutanide pesa ja väljaheiteid, aga neid endid mitte. Nägime kaugelt paari lindu ja lähedalt mõnda suurt putukat, aga ei midagi huvitavat. Hoopis pärast, autoga tagasi sõites, õnnestus puuotsas näha paari pruuni leheahvi, kes olid külasse banaanivargile läinud, sel ajal, kui meie neid metsast otsisime.

Kiire dušš, hommikusöök ja hakkasimegi Sandakani poole sõitma. Meie kõik magasime niipalju kui õnnestus. Ühel hetkel, kuskil poolel teel, keeras üks suur veoauto meile ette, Aji vingerdas ja manööverdas, pidurdas veidi ja sõitis otse metsa. Jäime pidama autonina vastu kraavi serva. Imekombel ei saanud keegi isegi haiget mitte. Välja arvatud auto. Nina oli lömmis ja meie suureks piinaks ei töötanud konditsioneer enam. Ajist oli kahju, ta oli oma Toyotat nii hästi hoidnud ja kaunistanud J. Aga tal pidi olema kindlustus. Ja õnn, et Aji oli endale Toyota ostnud, mitte kohaliku margi, Protoni. See oleks vist kortsus küll olnud!

Ülejäänud sõit läks viperusteta, end palavalt. Käisime läbi puuviljaturult, kust ostsime kotitäie rambutane ja mangosteene. Lisaks maitsesime puuvilja, mida Aji nimetas snake-fruit, kuna selle vilja koor on täpselt nagu mao nahk.

Hotelliga olid lood sellised, et Mr Anton, kes on Paganakan Dii omanik, soovitas meile, et võiksime Sandakanis tema sealses hotellis NAK ööbida. Aga mina lugesin netiavarustest, et Sandakani esimene hotel NAK, on ajahambast täitsa ära puretud. Soovitati hoopis odavat May Fair hotelli. Broneerisime siis toad hoopis selles. Aga kui Aji kirjeldas, kui kohutav see May Fair on ja lubas enne NAKis peatuse teha, et saaksime võrrelda, otsustasime proovida. NAK-is käisid parajasti renoveerimistööd, aga osa oli juba valmis. Nt uhke hiinapärane lobby ja osad toad. Lasime endale ühte renoveeritutest näidata ja armusime kohe ära. Korra sõitsime veel May Fairi ette, aga ausaltöeldes ei hakanud sisse vaatamagi, väljast oli juba väga jube. Nii et elame täielikus luksuses nüüd paar päeva ja seda jube hea hinnaga, 200 eek öö. Toateenindus toob tuppa roogasid, hommikusöök on hinnas, värsked saabujad saavad katusebaarid tasuta tervitusjoogid – purustatud jää ja purustatud virsiku segu… mmm! Katusebaar on võrratu – luksus, mida ammu pole tunda saanud. Sõin isuga seene-koorekastmes pastat, tundsin lõhnast, kui kokk köögis küüslauku praadis, kui ta kastmele veini lisas… võrratu. Mann fännas ka täielikult! Pikutasime oma suurtel baarivoodil padjahunnikus, vaatasime öötuledes merd ja kuulasime vaikset lounge-muusikat. Täielik kaif! Tuba on suur, 4 suure aknaga, kust avaneb vaade merele, telekas, konditsioneer, vann, lihtsalt võrratu!

Siia otsustasime jätta ka oma teise kaasavõetud eksemplari Ants Reitsaku raamatust "Unistus". Loodame, et sel korral torm hotelli minema ei pühi, nagu see Samoal juhtus, kuhu eelmise raamatu jätsime.