Peale 8 riigist otsimist, on mul nüüd lõpuks uued bikiinid, juhuu; vee-Mann
Kalade võitluse-eelne vihaseksajamine; 15 taid ja 1 farang
"kohutavalt põnev"! *2
Ikka kohutavalt põnev!
Kaifime 35-kraadist elu basseini läheduses
Bussisõit Bangkokist Hua Hini kestis umbes 3 tundi, mille me kõik kolmekesi rõõmsalt maha magasime. Tulime bussist välja ja võitlesime veidi taksojuhtidega. Siin nimelt ei ole meetriga taksosid, ainult kokkuleppehindadega tuk-tukid ja mingid isehakanud taksod. Muidugi ei taha nad meetrit peale panna, kuna linn on väike ja siis nad ei teeniks suurt midagi. Bangkokis ei maksnud me vist ka kõige pikema sõidu eest iial nii palju, kui siin paari km eest võetakse. Küsisime siis oma võõrustajalt Göranilt normaalse hinna ja leppisime taksojuhiga 100 bahti peal ekokku (ca 30 eek, aga sõit oli ka ainult max 2 km). Saabusime ilusasse majja, mis on osake suurest majadekompleksist ja meid võtsid vastu kaks soomlast – peremees Göran, tema sõber Pekka ja nende Tai naised Phat ja Toy. Väga naljakad nimed, nagu patt ja mänguasi. Majas elab veel Phati vanem poeg Kankao ja Görani-Phati väike poeg Johan. Göran on tegelikult Soome rootslane. Tal on Soomes 18-aastane poeg, kes hetkel on sõjaväes. Göran töötas aastaid koolis IT-õppejõuna ning käis aegajalt Tais puhkamas, kus ta kohtus Phatiga. Koos veedeti aega ja pärast vahetati kontakte. Aga need läksid kaduma. Aasta pärast, kui Göran tuli Taisse ja Phati üles otsis, tuli välja, et neil on ka väike paarikuune Johan. Milline üllatus! Mõnda aega käis Göran siin igal koolitööst vabal hetkel, kuni lõpuks otsustas siia päriselt kolida. Põnev lugu!
Esimesel päeval muud me ei teinudki, kui käisime ümbrusega tutvumas, jõime soomlastega õlut ja rääkisime maast-ilmast. Ah jaa, esimest elamist käisime ka vaatamas, nimelt sõitsid Pekka ja Toy järgmisel päeval tagasi Phuketi, kus nad elavad ning maja,mida nad rentisid kõrvaltänavas, jäi tühjaks. Meile meeldis väga, aga esialgu pidasime seda veidi liiga kalliks.
Teisel päeval magasime kaua, vedelesime majadekompleksi juurde kuuluva basseini ääres ja käisime kohustuslikku Tom Yum´I söömas. Õhtul pidime koos Phat´i tuttavaga minema kortereid vaatama, aga tema teatas pool tundi peale kokkulepitud aega, et ta ikka sel päeval ei saa. Käisime siis hoopis kahe rolleriga ööturul. Ei mulle ega Henrile kogu see mootorrattavärk ei meeldi, aga siin tundub, et see on pea ainus võimalus ringi liikuda. Vahemaad ei ole kuigi suured ja Eestis käiksime neid hea meelega jala (kui parajasti midagi taevast alla ei kalla või minus 30 kraadi ei ole), aga siin saad kuumuse käes infarkti enne linna jõudmist. Mina sain endale 30 eek eest ilusad kuldsed kingakesed, mida juba ammu otsinud olin. Nii et õnnestunud käik.Kolmapäeva hommikul tuli see proua siiski kohale. Näidata oli tal ainult üks koht, kus pool mööblit oli veel ostmata ja ühe ruumi põrand kinni ehitamata. Omanik lubas, et kui oleme huvilised, saab kõik ühe päevaga tehtud. Esiteks ma usun, et see asi ei saaks päriselt tehtud ka mitme kuu jooksul, teiseks kui see põrand saab paari tunniga tehtud, siis ma usun on meil suur oht sealt tulevikus esimesele korrusele kukkuda ja kolmandaks tahtis see proua selle korteri eest sama suurt üüri kui eelmisel päeval nähtud maja.
Lasime end siis kesklinnas maha panna ja uurisime taksojuhilt, kui suure raha eest ta meid 2 tundi mööda linna veaks. Tuli välja, et 600 bahti (200 eek), mis meile muidugi ei sobinud. Tai mõttes on see ikka üüratu summa. Kõndisime siis edasi ja otsisime odavat autorenti. Leidsime ainult kallid. Huvi pärast uurisime ka rollerite renti ja tuli välja, et need maksavad kõigest 150 bahti päev (ca 50 eek). Mõne hetke pärast leidsimegi oma perekonna rõõmsalt kolmekesi roller seljas mööda linna vuramas, nagu kohalik Tai perekond. Ise mõtlesime, et küll on ikka kummaline, et me kumbki seda sõiduriista ei salli, aga nüüd peame sellega sõitma. Käisime siis kohe mitmes korterelamus kortereid vaatamas-uurimas. Kuurent oli veidi väiksem, kui majal, aga selle eest ei ole ei aeda ega ruumi. Tulime tagasi koju, ise täitsa läbi. Veidi kosutust ja tänavanurgalt ostetud Tai sööki ning Mann, mina ja Phat läksime ilusalongi. Phat ütles, et maniküür-pediküür kokku maksavad 100 bahti (ca 35 eek) ja mina mõtlesin, et sellise raha eest võiks ju küll lasta end korda teha. Läksime kohale, Phat rääkis tädiga veidi tai keeles ja ütles siis mulle, et ei saagi 100 bahtiga… Mina mõtlesin, et no loomulikult ei saa, et seda ma arvasin, et sellise hinnaga neid kahte asja ei tehta. Aga siis lisas Phat, et saab hoopis 80 bahtiga (ca 27 eek). Ütlesin tädile, et värvigu Manni küüned ka ära, aga tema tegi Mannile pea kogu maniküüri ja värvis küüned ära ka. Lõpuks võeti kahepeale 100 bahti. Hea kaup, ma usun. Kuigi, selle raha eest samasugust maniküüri-pediküüri nagu Euroopas, siiski ei saa. Ei kätele, ega jalgadele ei pandud kreemigi ja meie ilusalongidest tuttav töövahendite desinfitseerimisnõu oli ka muidugi puudu, steriilsusest ei saanud juttugi olla. Aga huvitav ikkagi. Lisaboonusena oli maniküürijal Manniga sama vana tütar, kellega Mann terve selle tunni mängida sai. Henrile saabus samal ajal koju massöör – 1 h traditsioonilist Tai massaaži, 70 eek. Ka hea kaup ma arvan ja kodust välja ei pea minema. Siin ei peagi eriti kuhugi minema, kuna hommikul kl 8 sõidab mööda jäätiseauto, kl 11 saabub masin papaya salati ja grillitud kanadega, millalgi päeva jooksul tuleb puhta vee auto ja vahel veel nipet näpet.Täna hommikul peale 9 istusime rollerile ja sõitsime perepoeg Kankao järel kalade kaklust vaatama. Kalade kaklus ise ei ole ebaseaduslik, aga rahaliste panuste panemine on. Ühe poolvalmis maja tagahoovis olid valmis 15 vanemat meest oma väikeste kaladega, kes panid vägagi oma raha mängu. Üks neist oli isegi kohalik politseinik. Aga muidu oli see üks igavamaid spordialasid, mida kunagi näinud olen – väiksed kalad nokivad üksteist, võitlus käib kaua, võibolla isegi üle tunni aja. Mina aru ei saagi, kas tegelikult ka on neid kalu võimalik treenida või on see puhas õnnevärk. Kohutavalt naljakas oli neid aktsioonis vanasid vaadata, midagi suurt ei toimu, aga nemad nii põnevil, huilgavad ja hõiguvad. Mannil oli hirmus palav, niisiis läksime meie temaga jooki otsima, kuni Henri veel võitlust vaatas. Ja saime vastuse ühele nähtusele, mis meile kummaline oli tundunud. Nimelt ei saanud me aru, miks siinsed inimesed käivad ringi, vedelikku täis kilekott käes, kõrs sees. Ostsime Mannile juua, pudel fantat 3,5 eek, aga ainult siis, kui jätad pudeli müüale ja lased oma joogi kilekotti valada J.
Edasi saime kokku ühe kinnisvaramehega, kel vedas meid meile valitud kodukandidaatide vahel ringi. Väga ilusad olid, aga kallimad, kui see esimene maja. Üks maja oli isegi veidi odavam, ilusamini sisustatud, uhkem aed, aga mingil nähtamatul põhjusel ikka eriti ei meeldinud. Tulime siis koju ja asusime oma esimesena nähtud maja hinda kauplema. Henril on see asi veel pooleli, nii et kodu meil esialgu ei ole veel. Kokkuvõttes võib öelda, et kodurentimine ei ole siin siiski nii odav, kui me planeerinud ja arvanud olime. Millest on muidugi kahju, kuna eelarve sellise reisi puhul on alati äärmiselt pingul.
Comments (11)
Tahtsin lihtsalt öelda, et teil on nii tore reis ja nii tore perekond :) Sinu blogi on väga huvitav lugeda ja sa kirjutad väga ladusalt ning mõnusalt. Ja Mann on ka supertubli väike tüdruk, uskumatu väike reisiprintsess! Ma olen kindel, et temast kasvab väga tore inimene, kui tal juba nii kihvtid vanemad on :)
Palju edu ja toredaid elamusi edaspidiseks reisiks ja loodetavasti leiate hea korteri ka Tais...
Suured suured tänud sulle, Plikaraisk. Nii ilusti kirjutasid meile. Loodame ka edaspidi huvitavat lugemist pakkuda. Kodu on leitud, lausa maja, varsti kuulete-näete lähemalt!
Kodu leidmine,ka ajutise kodu, on keeruline asi, sest meeldima peab ja tunne peab hea olema ja hind peab sobima ja asukoht ja nii edasi ja nii edasi. Kas tunnete sellist suhtumist, et nii, nüüd on siin rikkad põhjamaalased ja las maksavad? Kõigilt piltidelt paistab kadestamisväärset head meeleolu ja sooja ilma, see teeb mõnusalt kadedaks. H Saaremaalt
H., keeruline jah, tunne peab olema, ilust ei piisa. Võtsimegi selle, kus tunne õige oli. Homme kolime sisse. Kui turismipiirkonnast välja sõidad ja kohalikega samades kohtades käid, siis ei üritata nahka koorida, aga kesklinnas... muidugi. Eriti kui kotid seljas ja äska bussist maha astud, siis peetakse sind ikka puhta lolliks. Meil on õnneks kogemust juba küllaga, et nende õnge mitte minna. Vahel muidugi juhtub nii, et saad aru küll, et veidi nööritakse, aga ei viitsi võidelda ja pakud neile seda rõõmu! Ja tore, et meie hea meeleolu ka piltidelt paista on :)
Tere,
mõnusalt odav! Kas saadate oma hilbud vahepeal Eestisse või tassite ostetut kaasas? Põnev küll see rollerite värk ja koduotsimine. Edu igatahes, põnevusega ootame teie uue kodu pilte.
Kallid Hiirtelt
Tere! Naersin kohe kõva häälega selle kalade võistluse koha peal. See meessoo hasart on ikka lausa kaasasündinud. Huvitav. Kas tõesti selle tunnistamiseks peab nii kaua elama? Kah huvitav. Mul on tunne, et paljud minu eakaaslased ei ole seda siiamaani tunnistanud. NB! Mehed ja naised on väga erinevad. Rõõmu teile kõigile! Kahupea
Anne, tõesti mõnusalt odav. Kahjuks eluasemega seotud luksused, nagu internet ja kaabel nii odavad ei ole. :) Peame jah mõned asjad eesti poole teele saatma. Ja osad vanad ära viskama. Varsti peaks saabuma sulle üks särk, mida sa nii hirmsasti endale tahtsid :), hetkel loksub laeva peal. Pildid tulevad varsti, siis kui interneti koju saame.
Kahupea, sul on õigus, ikka väga erinevad. Kuigi, vana hasardikunn Henri isegi leidis, et kalade võitlus ei ole just kõige kaasakiskuvam spordiala :)
Rõõmu ka teile kõigile seal
Tsau Jutakesed! Tundub, et internetiühenduse saamine pole seal nalja-asi, sest miks muidu ei ole blogis veel uut postitust ja uusi pilte teie uuest kodust! Ma ei jõua enam ära oodata!
Pean ütlema, et sa näed lihtsalt vapustavalt hea välja! Bikiine ei pannud alguses tähelegi - sina särad seal sinise vee kohal nagu päike ja pimestad kõik muu! Kadedaks teeb lausa :)
Tervitades ja kallistades,
Eva-U
Tere Evakene. Midagi pole siin naljaasi. Täna sai pika jama peale kaabel majja. Lähipäevadel vaatame, kas saame neti tööle. Tuleb ainult öelda, et jumal tänatud, et me väiksemas kohas kanda ei kinnitanud. Aga kohe panen uue loo ka üles! Püüan pilte ka lisada. Komplimentide eest muidugi tuhat tänu. :) Sellised sõnu on alati rõõm kuulda! Kallistame vastu!
Nüüd, kui olete natuke kauem ühe koha peal oleks huvitav ka lugeda reisi esmese poole kokkuvõtet - või kas mäletategi enam, mis teiega Lõuna-Ammerikas juhtus...? Igaljuhul jah - kus on kõikse rohkem meeldinud, ja kuhu oleks rohkem aega pidanud varuma ning mis võinuks vahele jääda... ja mida teeks teisiti, kui uuesti ümber maailma alustaks...
Mina ootaks mingit sellist sissekannet:)))
Red Whortleberry, n2gin su palvet alles nyyd. Panen pea t66le ja luban sellist sissekannet varsti varsti!