Viimased päevad Pingi ja Malcolmi juures möödusid erinevate roogade tähe all. Neljapäeva lõuna ajal külastasime Nyonya restorani (seekord siis Penangi Nyonya, mitte Melaka portugali-nyonya segu), mida olime tahtud proovida juba varem kahel korral, aga restoran oli pidevalt kinni. Seekord oli lahti õnneks! Pingi abiga sai välja valitud 9 rooga, mida maitsma asusime. Kana karri (Curry kapitan); praetud kanasnäkid (enche kabin); banaanilehes aurutatud kalamousse (otak-otak, jube maitsev muide, täis kala, vürtse, laimi, tšillit, sidrunheina, kookost); 4-nurkoa salat (hästi vürtsine kaalikaga, mis maitseb siin absoluutselt teisiti kui meil, värske tšilliga, shallotsibulaga…); väikseid korvikesi, mis solid täidetud köögiviljade, kuivatatud krevettide ja lihaga; praetud suuri kevadrulle, milles lisaks erinevatele köögiviljadele krevetid ja krabi; lastele praetud riisi kana ja krevettidega. Magusaks ka kaks nyonya hõrgutist – riivitud jää koos kookospiima, kidney ubade ning pandanlehtedega värvitud tarretiseribadega, magusaks paks vedel roosuhkur; soe nisusupp kookospiimaga. Pea iga roa juurde käib eraldi välja timmitud vürtsikas kaste, mis mulle eriti meeldib. Oli see vast söömaaeg. Kõik maitses võrratult.

Õhtul oli minu kord süüa teha. Seekord valmistasin kreveti-sidruni pastat, suure salati kirsstomatitega balsamicokastmes ja bruschettad grillitud paprika-basiilikukattega. Kõigile maitses õnneks taaskord. Mann sõi ka üle pika aja meheportsu :). Jutu käigus rääkis Ping, kuidas ta oli kuu aja eest väikse liiklusõnnetuse korraldanud. Läks siis politseisse ja ametnik ütles: "Teil on valida kahe paketi vahel: pakett A puhul, maksate te 300 ringitit (900 eek) trahvi, teie juhilubadelt võetakse punkte maha ja te ei saa kindlustuselt raha teotleda, paketi B puhul, annate te 200 ringitit, trahvi ei saa, punkte ei vähendata ja saate kindlustuselt raha taotleda!". Ole siis ontlik inimene ja võta esimene versioon. Muidugi ei võta. Ja nii pidigi olema, trahvi ei maksa keegi, jumala avalikult võtavad politseinikud pistist. Täitsa jube!

Reedel, peale lõunat ühes väikses kohvikus, kus sõime kanakarrit, tom yam supi maitselist riisi ja mingeid kuulsaid nuudleid, mille nime ma ausõna enam meelde tuletada ei suuda, oli meil plaanis külaskäik kõrvaltänavasse. Nimelt oli meil seal üks pere, kes olid ka meid nõus võõrustama, aga kirjutasid meile veidi liiga hilja, kui meil kõik kokkulepped tehtud juba. Leppisime siis kokku, et ööblime nende juures kevadel, kui siia tagasi tuleme ja india päritolu Linda kutsus meid seepeale kohvile. Meie haarasime kaasa väikse šokolaadikoogi ja läksimegi. Linda on keskealine inglise keele õpetaja, aga õpetajaks ma teda küll ei peaks. Igavest energiline, jutukas, tätoveeringud siin ja seal, suits pidevalt näpus :). Väga vahva sell. Talle tuli küll ka tema parim sõbranna, kes on Hiina päritolu ja tegeleb vanade müntide ostu-müügi ja kogumisega. Juba kutsuti meid õhtuks, kui abikaasagi koju saabub, paari õlut jooma, juba kutsuti meid hilisõhtuks perekondlikule koosviibimisele, mis pidi hommikuni kestma… Oleks täitsa põnev olnud, aga meile tuli peale õhtusööki järele meie järgmine võõrustaja, Malai nimega Hazim. Nii et need üritused peavad kevatet ootama. Meie külaskäigu ajal ja pärastki sadas nagu oavarrest . Linda köögis oli igatahes järv ja tunne oli, nagu tunni ajaga tuleks meetri jagu vett maha. Aga lõpuks jäi järgi ja kümne minutiga oli kõik kuiv.

Õhtust sõime mereannirestoranis, millist minu silmad varem pole näinud. Terve 20 meetrit lai ja oma 6 m kõrge sein oli täis suuri akvaariume, kus värsked mereelukad oma tulevasi omanikke ootasid. Hiiglaslikud krabid, austrid, vähid, sadat sorti kalad, tünnitäis angerjaid… Õnneks oli meil Ping, kes raske töö meie eest ära tegi. Lauale rändasid värsked suured krevetid, mille juurde toodi hapu tšillikaste, suur krabi magushapus kastmes, mereandidega praetud nuudlid, võikana ning mango-kana. Krabi maitses oluliselt paremini, kui viimati Pariisis söödu. Aga siiski, mitte mu lemmik. Krevetid olid tõeliselt värsked ja magusad. Ja kanad olid lihtsalt oivalised, mida ühelt mereannirestoranilt oodata ei oskaks. Mina olin söögi-joogiga pisut ettevaatlik, kuna peale lõunasööki hakkas mu magu end veidralt tundma. Iga kord peale 4 haisva süsimusta Hiina tableti võtmist, oli mõnda aega enam-vähem, aga siis läks vanas vaimus edasi. Söömata ka ei jätnud! :)

Tagasitulles sai Joshua teada, et tema kallis Mann läheb ära. Vaene vapper poiss ajas huuled torru ja nuuksus salaja, muudkui pühkis oma suuri tumedaid silmi. Nii kurb oli. Mann tegi talle muudkui pai. Enne äraminekut kinkis Mann Joshile oma tuttuue Micky seljakoti, mille ta lennukist sai.

Ja olimegi Hazimi, Sue ja nende 1-aastase poja Danieli juures. Hazim töötab häkkerina, neid kutsutakse näiteks fimrade turvasüsteeme häkkima, et teada saada, kui kindel süsteem on. Sue töötab ka IT alal, aga analüütikuna. Poiss käib lasteaias iga päev 7-st 19-ni. Elavad nad suhteliselt kesklinnas, aknast paistavad kuulsad Petronase kaksiktornid, kahekümnendal korrusel. Saime endale väikse toa, madratsi ja ventilaatori. Polegi nii hull, mõtlesin, et siin ei ole ilma konditsioneerita võimalik elada. Vesi kaob iga mõne aja järel ära, pidevalt on keegi liftis kinni, väravad ei tule lahti… Vägev värk. Siin Malaisias olles on mulle üks ebameeldiv asi silma hakanud, nimelt on kõik seined valged. Õigemini olid, aga mingil põhjusel ei värvi keegi neid kunagi üle. Nii et tulemus on üsna räpane. Ja veel hullem, isegi suhteliselt puhastes kohtades, ei pesta uksi vist küll eales. Muidu puhtad seined, aga uksel on aastatepikkuse katsumise jäljed ja jumal teab mis muud jäljed alla voolamas. Suhteliselt võigas.

Aga meie pere on väga armas. Sue käib selle moslemi pearätiga, kuna naise juukseid keegi teine näha ei või kui oma mees. Uurisime nende pulmade kohta. Tuli välja, et neil ei olnud väga palju rahvast olnudki, kõigest mehepoolsel peol ca 1000 inimest ja naisepoolsel ainult ca 600 inimest (ei, mul ei jäänud näpp kogemata 0-klahvile liiga kauaks pidama). Tõesti väike pulm. Siin koosneb pulm kolmest üritusest. Esimene on tseremooni mošees, seal on ainult 50 inimest umbes. Ja siis korraldatakse üks söömapidu mehe pere juures ja järgmisel päeval samasugune üritus naise juures. Kokku läks siin selline trall maksma meie rahas ca 80 000 eek. Meil läheks sellise kamba toitmine vist kordades rohkem. Selle sees olid siis toidud, telkide rent, lähematele külalistele majade rent, riided, fotograafid, make up… Aga selles suhtes on neil hea, et moslemid ju ei joo. Nii palju raha jääb alles, kujutage ette, kui peaks 1600 eestlast pulmas ära jootma :). Kuna meile see asi huvi pakkus, saime ka pulmakutse, 5.-ndal detsembril abiellub Sue õde, pulm pidi jälle väike olema, ca 600 inimest. Esialgu tundub, et me siiski ei osale.

Moslemilugusid on kindlasti veel, aga hetkel ei tule meelde. Eks ma aja jooksul neid meenutan ja panen kirja.

Hommikust sõime India moslemi restoranis. Vaesed moslemid ei saa ju igas restoranis süüa, kõik peab olema halal. Eestisse ei saaks nad vist üldse tulla. Mina oma endiselt kahtlase kõhuga ei julgenud ikka midagi suurt proovida. Sõin küüslauguga Naan-leiba dhali, mündikastme ja karriga. Henri proovis tandoorikana, mis oli äärmiselt maitsev olnud. Peale seda tahtsime mošeed külastada, aga see oli külastajatele kinni, lähme homme jälle.

Moslemitel on hetkel käimas aasta suursündmus – Hari Raya, peale kuuajast paastumist peetav kuuajaline söömapidu. Tegelikult pidid moslemid seda pidu pidama ainult 3 päeva peale paastumist, aga malaid kui rõõmsameelsed inimesed paastuvad kuu ja pidutsevad ka ikka kuu. Hari Raya ajal korraldavad inimesed üritusi nimega "avatud maja". Tähendab see seda, et kõik on oodatud ja süüa on palju. Meie käisime täna Hazimi sõbra avatud majas, samal ajal oli ka tema poja 1-aasta sünnipäev. Sõime vürtsikat loomaliharendangi, bambuskoores kookospiimaga küpsetatud riisi; kanavardaid pähklikastmes; vürtsikat suppi kana, nuudlite, idude ja kartuli-lihapallidega; kalapalle ja krabipalle; karripirukaid; sooja magusat kookospiimasuppi sago ja banaanidega. Ja veel palju palju muudki, kõik ei tule meelde! Mann on meil hetkel säästurežiimil, ei mingeid krevette, ei mingit liha. Ainult riisi ja pastat. Tema leidis endale viinerid ja pugis neid. Magustoiduks terve hunnik tarretisi. Ju siis hetkel ei ole kasvuaeg. Muidu oli pidu nagu pidu ikka. Tort ja laul, küünlad ja kingid. Järjekordselt tuleb tunnistada, et ilma Couchsurfinguta me sellisele üritusele eales ei satuks!

Hazim ja Sue on mõlemad pärit hiiglaslikust perest. Palju lapsi on Malaide seas kombeks. Aga tore on see, et vaatamata paljudele lastele, ma mõtlen ikka nii ligi 10 peres, on inimesed omavahel lähedased. Igal õhtul istuti ühise laua taga ja vanematel oli kõigi jaoks aega. Kõik lapsed mõlemast perest on saanud kõrghariduse ja vanematega helistatakse siimaani pea iga päev teineteisele, kuigi lapsed juba omaette elavad. Nii tore oli sellist asja kuulda.

Mind paneb ikka ja jälle imestama, et kuidas need moslemid suudavad nii truid moslemeid lastest kasvatada. Et kuidas neil küsimusi ei teki. Uurisin siis meie peremehelt, et kas ta ei ole kunagi juurelnud, kas budismis äkki mõni tõetera on või et äkki evolutsiooniteooria peab paika. Tuli välja, et Darwinist ja evolutsioonist neile koolis ei räägita. Ja temal küsimusi ei tekkivat, kuna nii on neid juba ammu õpetatud. Jube huvitav siiski, nii haritud inimesed, laia silmaringiga, intelligentsed, aga selle koha pealt küsimusi ei teki!

Malai söögikommetega sai veidi nalja ka. Läksime hommikust sööma üdini malai kohta. Kuna ma ei teadnud, kuhu minek, panin lühikesed püksid ja varrukateta särgi. Palav oli! Kohale jõudes tundsin end pisut ebamugavalt, kuna kõik ülejäänud naised olid pealaest jalatallani kaetud. Mannile hakkas kohe kangesti meeldima, et kõik kätega sõid, ilma lusikat või kahvlit kasutamata. Tema tahtis ka. Pesime ja desinfitseerisime käed korralikult ära ja Mann asuski näost sisse ajama (see väljend sobib minu meelest kätega söömise kohta kõige paremini). Ühel hetkel ütles Hazim, et tegelikult ei kasutata Malaisias söömiseks iial vasakut kätt (aga Mann pani mõlemaga). Hakkasin siis mõtlema... vetsudes ei ole iial paberit... hmm... ja siis tuli meelde, et olin kunagi lugenud, et siin kasutatakse vasakut kätt tualetis veega tagumiku pesemiseks, paremat aga söömiseks. :) Sellepärast siis paberit ei ole. Ja mina ka siis nende asemel vasakuga ei sööks! Õpetasime Mannile ka siis kombed selgeks!

Ah jaa, lihtsalt infoks, et peale kahte päeva ja peotäisi musti haisvaid Hiina rohte, tunnen end jälle inimesena ja olen valmis uusi Malaisia maitseid proovima :)