Kohal. Mõnus tuttav tunne oli Taisse jõuda, äratundmisrõõm ja ootusärevus koos. Käisime Tais täpselt kahe aasta eest. Nii et sel korral me Bangkokis vaatamisväärsustega ei tegelenud, vaid nautisime lihtsalt mõnusat Tai elu. Kui keegi on Bangkoki vaatamisväärsustest ja meie käigust neid vaatama huvitatud, saab seda teha siin.

Meie elame siin Bangkokis Stefani juures, kes on sünni poolest ameeriklane, aga juba 15 aastat Aasias elanud. Stefan õppis ülikoolis kunstiajalugu, töötas mõnda aega Benetonis reklaami alal ning avas siis Suures Õunas oma kunstigalerii. Galerii oli väga populaarne ja kiidetud, aga kolm aastat kunstigaleriid lõppes sellega, et raha sai otsa ja midagi juurde see ei teeninud. Siis võttsiki Stefan kätte ja tuli Aasiasse. Peale mõningaid seikluseid asus ta elama Taiwani, kus töötas 5-tärni restoranis turunduse alal. Peale SARS-i rünnakut läks aga Taiwani turismil äärmiselt kehvalt ja see töö sai otsa. Nüüd on Stefan juba mõned aastad Tais, õpetab koolis inglise keelt ja kunsti ning valmistab-müüb ehteid nime all COCOLUXE. Vahepeal juhendab Stefan ka kokakursuseid, valmistab müügiks kotte või pilte. Ta rendib hiiglaslikku kolmekordset ridaelamut kesklinna lähedal ja on kohutavalt vahva kaaslane. Supersuhtleja, täis põnevaid lugusid, abivalmis, lõbus. Nii et meil on siin väga vahva. Juba kodu pärast. Aga Tai ise... oi, me armastame Taid. See on maailma parim koht toitu armastavale inimesele. Selles olen ma kindel.

Lennujaamas ei jõudnud me juba ära kannata ja läksime hapu-vürtsikat Tom Yumi sööma. Hiiglaslik ports koos riisiga maksis ainult 20 eek, lõpuks ometi! Alguses ei olnud sellesse piisavalt tšillit lisatud ja me andsime Mannile ka maitsta. Tuli välja, et ka tema liitus meie Tom Yumi sõprade klubiga, kuhu algselt kuulus ainult Henri, mõne kuu eest lisandusin mina ja nüüd veel Mann ka. Seda hakkan ma vist varsti tihti valmistama.

Võtsime takso ja mõne aja pärast olimegi oma järjekordses kodus. Stefan võttis meid vastu, tutvustas oma valdusi ja valmistas õhtusöögiks köögiviljasuppi ning kõrvitsa-šokolaadi pirukat. Kõik maitses hästi. Esimesel õhtul tutvusime koduümbruse toidumüüjatega ja mina pidin suurest elevusest lõhki minema. Esiteks, kõik on võrratult maitsev. Teiseks, taid võtavad seda söögiasja tõsiselt, ei mingeid purgiketšupeid, kõik kastmed keeratakse kohapeal, sellessamas putkas kokku - laimist mahla, veidi suhkrut, kalakastet, värskelthakitud tšillit, kilekotikesse ning grillkanaga kaasa. Teiselt tänavanurgalt ostsin äsja valminud taignas banaane, tarosid ja maguskartuleid. Banaanid olid võrratud, nagu kommid. 6 tükki maksab umbes 3,5 eek, varras kana koos kastmega, 7 eek. Täielik paradiis! Sealsamas kõrval on väike restoran, kust saame soovi korral kaasa osta tom yami või muid hõrgutisi. Niikaua kuni me toite ootame, mängib Mann maja ees kohalike lastega ja on selle üle kohutavalt rõõmus.

Teisel pealelõunal läksime koos Stefaniga lähedal templi aias toimvale turule. Stefan töötab koolis, mis asub otse templi vastas. Nii et käisime ka sealt läbi ja võtsime Mannile lõbustuseks mõningaid mänge ja lasteraamatuid kaasa. Turg ajas mu veelgi rohkem elevile. Seal oli kõike ja kõik oli nii odav. Oi ma hakkan siin varsti keetma! :) Ostsime mandariine, laime, sparglit, münti, koriandrit, viinamarju, krevette, maitsesime praetud riisikooke, kanavardaid, magusaid krõbedaid pannkoogikesi munavalgekreemiga... Täielik elamus!

Kolmandal päeval sõitsime kesklinna suurde kaubanduskeskusesse, kuna tahtsime kangapoodi minna. Kolasime seal päev otsa ringi, kohvitasime, vaatasime kaupa, kohvitasime veel, vaatasime veel. Väga mõnus. Ostma sattusime ka veidi - Mannil oli plastiliine vaja, saimegi, kohalik toodang, 4 eek. Ja joonistuspaber oli otsas - tehtud 4 eek eest, super atack liim - 3 eek. Jube tore niimoodi šopata. Parajasti oli peene pesu sooduskampaania, ostsime siis mullegi paar komplekti - 60 eek tk :). Ausõna ma ei valeta. Eelmisest korrast oli meelde jäänud, et Suan Lumi ööturg oli jube lahe. Läksime siis selgi korral, sooviga veidi kaupa vaadata, jalamassaaži saada ja õhtustada. Kauaoodatud massaaži saime kätte, no küll oli ikka kaif. Et Mannil igav ei oleks, pani tema jalad niikauaks samas ruumi asuvasse kalaspasse. See on selline akvaarium väikeste kaladega, kes jalgadelt surnud naha ära söövad. Manni arust oli see nii ebameeldivalt kõdi, et ta üle 4 minuti seal vastu ei pidanud. Õnneks olid töötajad mõistlikud ja raha selle 4 min eest ei võtnud. Sööma läksime täpselt samasse kohta, kus 2 aasta ees olime oma esimestel Tai õhtutel õhtustanud. Tellisime parajasti süüa, kui järsku kõrval laudadel ja suure puu otsas, mis keset restorani kasvab, kõik kihama hakkas. Mingi arusaamatu asi oli kõik hiiglaslikud oma 4 cm pikkused prussakad välja ajanud ja nad hakkasid paaniliselt mööda laudu ja puud ringi siblima. Võigas! Õnneks meie lauani nad ei tulnud. Osade laudade tagant kargasid inimesed küll üles ja jooksid laiali jättes õhtusöögi sinnapaika. Meie mõtlesime, et ah, Tai värk, ja tellisime edasi. Varsti rahunesid prussakad maha ja läksid oma pessa tagasi. Korra üks käis veel naaberlaua indoneeslase selja peal ringi vaatamas, aga muidu oli olukord rahulik. Turul sai veel veidi šopatud. Olen nimelt endale juba ammu ilusat pikka kleidi otsinud. Eestis maksid nad alati 1000 eek, mida mina maksta ei tahtnud. Ja õiget lõiget ka ei leidnud. Nüüd lõpuks leidsin. Ostsime koha 2 tükki, kuna 1 maksis ainult 100 eek :).

Ja täna võtsime tuk-tuki, mis Mannile muidugi kohutavalt meeldis, ja sõitsime lähedalasuvasse basseini ujuma. See on selline kohalik bassein, kus ükski turist vist küll iial käinud ei ole. Aga Stefan ütles meile, kuidas sinna saab ja meie läksime. Pilet maksis 20 eek, bassein oli korralik, aga kõik ümbritsev päris väsinud. Meid see ei morjendanud, peaasi, et jahutust saaks. Stefani kodus ei ole hetkel nimelt veel konditsioneere :). Õnneks on korralikud ventilaatorid vähemalt.

Ja homme Hua Hini, lähme vaatame, kas tahame sinna mõneks ajaks puhkama jääda või mitte!