Läbirääkimiste tulemusena kolisime laupäeval oma uude majja sisse. Asume nüüd Görani kõrvaltänaval, kus meil on kahe suure magamistoa, köögi, 2 vannitoa, elu- ja söögitoa, terrassi ning aiaga maja. Esialgu pole meil ei internetti ega kaabel tv-d, mille kavatseme lähipäevadel saada. Kaabel on kohutavalt oluline, kuna muidu peame igal nädalal mitu tundi kohalikes pubides istuma ja Inglise kõrgliiga jalkamänge vaatama, nagu me seda laupäeva õhtul tegime. Kodus oleks ikka hulga mõnusam ja õlu ka veidi odavam, kuigi mitte märkimisväärselt. Meie maja vastas avati paari päeva eest Inglise algkool-lasteaed, kus Mann nüüd paar korda nädalas kaks tundi oma pärastlõunast Inglise keele klubis käib ja teiste lastega (ja uute mänguasjadega) mängida saab. Peale paari esimest korda on ta suisa vaimustuses. Tahaks iga päev minna, aga see maksaks terve varanduse. Eks tal on hea kindel tunne ka, kuna kodu on otse üle tee. Püüame siis ikka uurida, et mida nad seal teevad. Esimesel päeval küsisin, et kas sa olid lastega või kasvatajatega. Mann ütleb, et kasvatajatega. Mina küsisin, et kas selle heledamaga, kellega ma alati räägin või nende tumedamatega (taidega). Mann ütles, et tema mängib ikka puhaste kasvatajatega. Teile päeval uurisime, et kas nad inglise keeles omavahel räägivad ka. Mann ütles, et natukene küll, aga enamasit mitte. Meie küsisime, et no mida kasvataja näiteks sinu käest küsinud on. Mann ütleb, et "where are you from?". Meie küsime, et kas vastasid ka. Mann vastu: "Ei, ma olin siis veits shy nagu!" (shy – ingl k häbelik). Teilel päeval tekkis talle seal ka üks sõber, poiss nimega Dennis. Hästi tore ja sõbralik.

Kuna oleme siin mitu kuud, siis saime hea hinna nii motikarendist kui ka basseinipidajalt (maksame motika eest 23 eek päev ja ujume terve perega 13 eek eest päevas). Motikas on üks ütlemata ökonoomne elukas, tuleb tunnistada – sõidame juba nädal aega kütuse eest, mis läks maksma 30 eek J. Mannile saime kiivri ka, nüüd on süda veidi rohkem rahul, kui linna sõidame. Aga üldiselt oleme meie ikka äärmiselt haruldane nähtus oma kiivritega, mõnel üksikul motikajuhil on kiiver peas, aga kaasreisijate kiivrid on ennekuulmatud. Kahjuks ei ole fotokas pidevalt kaasas ja laskevalmis, muidu saaks jube hea seeria fotosid rolleritest uskumatu laadungiga. Õnneks elasime enne oma kodu saamist veidi kohalike juures ja saime teada, et ei ole kuigi tark tegu lasta kõigil kodu konditsioneeridel päevad läbi käia – nii võid kuus elektri eest pool maja rendisummat maksta. Harjume soojaga, käiame oma ventilaatorit ja kasutame vaid ühe magamistoa konditsioneeri ja ainult öösel. Eks näis siis, kas kuu lõpus see ära ka tasub. Vesi selle eest on odav, nii et saame rahumeeli oma bugenvilleaid iga päev veega varustada.

Maja asukoht meeldib meile ka. Meie piirkond on hästi vaikne ja väravates on turvad, kes jälgivad sissesõitjaid ning aegajalt patrullivad majade vahel. Seal, kus meie majade piirkond lõpeb, algab mägi, mille meiepoolsel küljel on Tai printsessi suvepaviljon. Nii et vaade on meil ka täitsa olemas. Enamus siinseid arendusi on kuskil võpsikus. Et kui oma majade vahelt välja lähed, siis pead tükk aega põõsaste ja põldude vahel ukerdama enne, kui linna jõuad. Meie värava juurest algab kohe tõeline Tai – toidu- ja hilbupoed, söögikohad, taide elamised, ööturg. Ühesõnaga elu keeb. Ja kesklinna sõidame motikaga paar minutit. Mere äärde veel paar juurde.

Kui keegi on endale talviseks puhkuseks piletid Taisse ostnud ja otsib elamist, siis meie oleme hea meelega nõus oma mõnusa maja jaanuaris-veebruaris hea hinnaga välja rentima – lähme ise jaanuaris Vietnami ja veebruaris liigume Tais ringi. Hua Hin on Bangkokist ainult 2-3 h kaugusel, siin on ilus mererand, meie majast ca 100 m kaugusel on suur bassein, ümberringi on palju põnevat ning pealekauba on Hua HIn Tai kõige puhtam linn. Kui kellelgi huvi on, kirjutage meile raudnaskid(ätt)gmail.com.

Esimesed päevad ongi rohkem sisseelamise tähe all läinud – oleme käinud supermarketis põhilist toidukraami ostmas, turul värske järel ja ostnud teeäärsest poest pudipadi – savist uhmri puunuiaga, sõelasid, nuge, kausse jms, mis koduses majapidamises puudu on. Oma pesa on täielik kaif. Kui on isu hommikul kaua magada, ei pea üldse mõtlema, kas see ikka sobilik on. Õhtul kaua väljas olles ei pea juurdlema, kas peaks kellelegi helistama, et jääme hilja peale. Hommikusöök ei lõppegi kl 10 nagu hotellides. Ja lõpuks ometi saan ma oma koju vaasi lilli osta, ilma et rahast kahju hakkaks – suur punt lillasid orhideesid maksab 5 eek, väike seatud punt lootoseõiega 3 eek. Ainus küsimus on, kuidas need asjad motika peal kõik koju vedada.

Esmaspäeval peeti Tais sellist püha nagu Loi Krathong. Selleks puhuks valmistatakse vee peal püsivad laevukesed, mis kaunistatakse punutud banaanilehtede, lilleõite, viirukite ja küünaldega. Phati sõnul lisatakse sinna münte, oma küüsi ja juukseid, aga ta ei teadnud, miks nii tehakse. Arvas, et nii on lihtsalt lõbus (sanuk!). Mina kuskilt sellele küünte-juuste jutule kinnitust ei leidnud. Kõige õigem oleks oma laevuke (krathong) viia jõe äärde, panna küünal põlema ja siis soov soovida. Eriti hea on, kui küünal kaua põleb ja krathong kaugele ujub. Meil siin Hua Hinis on ainult meri, niisiis tähistatakse siin Loi Krathongi mere ääres. Meri aga teatavasti uhub asju kaldale, mitte vastupidi. Nii et päris õige see asi siin siiski ei olnud. Aga ostsime meiegi Mannile krathongi. Küünalt põlema ei saanud panna, kuna täna oli hirmus kõva tuul ja see puhus leegi kohe ära. Mündi unustasime ka ära! J Jooksin siis võimalikult kaugele jalgupidi merre ja panin meie laevukese ujuma. Mõnest väiksest lainest sai isegi jagu, aga siis läks karile. Nagu ka kõigi teiste omad! Muidu oli tore pidu, palju rahvast, toite, muusikat, ilusaid traditsioonilistes riietes Tai tüdrukuid. Uurisin, kas sellel pühal võiks mingit pistmist olla ka hingedega (kuna meie hinged päev on samal ajal), aga kuskilt sellele kinnitust ei leidnud. Pigem nimetavad nad seda valguse pidustuseks ja tõmbavad paralleele India deepawaliga.

Teisipäeval toimus uskumatu asi. Meil oli ainult 25 kraadi sooja ja vihma sadas. Kohe terve päeva. Kui Mann oli lasteaias, siis proovisime linna sõita, aga meil hakkas hirmus külm ja märg seal motika seljas. Nii et keerasime otsa ringi. Göran ütles, et esimest korda 5 kuu jooksul näeb ta siin sellist ilma. Õhtul valmistasin kartuliputru, kuna Mann oli sellest juba alates Hong Kongist rääkinud (oleme talle ikka kohvikus ka ostnud vahel, aga see ei ole ikka see olnud). Tuleb tunnistada, et väga raske on koduse maitsega toite siin valmistada. Kõik maitseb lihtsalt hoopis teistmoodi – kartul on magusam, tomatil on uus maitse, kana küpseb teisiti… Nii et kui oled Tais, söö Tai toitu!