Mann väsis tagasiteel ära; Buddha varbakesed; püha kuju puude varjus

Kujud Khao Thaol, kilpkonnamäel

Uskumatult elava pilguga mungakujud Khao Thao koopas; vaade istuva Buddha juurest

Khao Thao - istuv Buddha, kaunistatud pühakujud ja mets

Kilpkonnamäel, Khao Thao

Kilpkonnamäel

Khao Thao, mägi täis templeid; Khao Takiab rand ja mägi

Khao Takiab kalasadam; sadamas töötav naine

Vaade rannikule Khao Takiab otsast; Mann palub endale head laupäeva

Kaktused kasvavad katusel; Mann kaifib frangipani lõhna

Khao Takiab, seisev Buddha; metsikud banaanid; mäe otsas asuv väike tempel

Khao takiabil meid tervitanud paks ahv; Khao Takiab rand ja meie

Kolmapäeva hommikul ärkasime vara. Vähemalt enda kohta vara. Määrisime endid paksult päiksekreemiga kokku, panime kiivrid pähe ja ronisime mootorratta selga. Sõitsime mööda mereäärt lõunapoole, kus asuvad väiksed külad ning vaiksed rannad - Khao Takiab (söögipulga mägi) ja Khao Thao (kilpkonna mägi).

Esimesena sõitsimegi kõigest 4 km kaugusel asuva Khao Takiab mäe juurde. Seda maaninal asuvat mäekest koos suure kuldse seisva Buddhakujuga on näha isegi Hua Hinist, kui kuskile kõrgemale ronida. Esimesena tervitas meid rannateel liiva sees istuv paks ahv. Väga rahulolev ja armas. Rannariba oli kitsas, aga liiv ilus valge. Kuigi, mulle meeldib vist Hua Hini rand rohkem. Rannas polnud ühtegi peesitajat. Aga rahvast oli palju, kõik kobaras koos. Üritasime ka üle puntras seisvate inimeste õlgade kiigata (mis Tais ei ole just kuigi keeruiline, kuna nad on nii lühikesed) ja ehmatasime päris ära. Ringi keskel oli valgesse kilesse pakitud... laip. Mul hakkas ikka väga kõhe. Uurisime eemalseisva farangi (nii nimetatakse siin valgeid) käest, mis juhtus. Tuli välja, et eelmise päeva tuulise ilmaga, olid 4 Taiwani meest läinud ujuma liiga kaugele, mägi asub mere sees ja mäe jalam on täis suuri teravaid kive. Sinna nad ujusid ja tagasi ei saanud. Kolm õnnestus päästa, aga ühte otsiti kuni järgmise hommikuni. Ja leiti vahetult enne meie kohale jõudmist. Kurb! Mina vana mõttemeister mõtlesin muidugi sellele kohutavale juhtumile üleliia. Seda ei oleks vaja, ega see inimest tagasi ei too. Aga lõpuks mõtlesin, et pagan seda meeste kambavaimu. Kui teised ees midagi ette võtavad, siis ei kõlba ju öelda, et mina ei tule või et mina ei tunne end selles asjas nii tugevalt. Hirm ja kartused neelatakse alla ja minnakse kambaga ühes. Ma ei tea, kas nende Taiwani meeste puhul oli asi selles, võibolla oli hukkunu ise eestvedaja, aga põhimõte jääb samaks.

Meie igatahes otsustasime hoopis mäe otsa ronida. Esimesed trepid olid köki möki ja viisid kuldse seisva Buddha juurde. Siis läks asi karmiks, trepp oli nii järsk ja astmed nii pisikesed ning kõrged, et ülesjõudes olid kintsulihased täiesti krampis. Preemiaks olid ilusad vaated merele ja Hua Hinile. Mäe otsas oli üks väike tempel, milles kaks sädelevat munga kuju ja terve armee eri kuju ja suurusega elevante. Laua all, millel munkade ja elevantide kujud seisid, elas üks koer. Ma mõtlesin, et see peaks küll olema üks hea auraga koht sellele koerale elamiseks. :) Väikse templi külje peal oli 7 Buddha kuju ning igaühe ees kauss raha kogumiseks. Mann tahtis, et meie ka kõik raha paneks ja nii me tegimegi. Erinevate kujude tähendustest polnud meil aimugi, niisiis valisime kuju, kellele raha anda, tuju järgi. Mann pani mündi kolksuga metallkaussi, langetas pea, pani käed otsa ees kokku ning palus endamisi. Ta on tõesti palju vaatlemisega tegelenud. Kui alla ronisime, nägime, et üks Buddha munk müüb vanu amulette ja kujusid. Muuhulgas ka väikseid koopiaid neist seitsmest kujust, kellele üleval raha panime. Tuli välja, et iga kuju tähendas ühte nädalapäeva. Nii palus Mann laupäeva eest, mina neljapäeva ja Henri reede eest :).

Edasi sõitsime ümber mäe. Mäe sisemaapoolsel küljel, asus väike kalasadam - jõgi koos sadade värviliste kalapaatidega. Jõe ääres katusealune, kus naised värvilistest võrkudest kalu välja korjasid. Haises vängelt, mõtlesin, et peale seda ei taha tükk aega kala süüa. Kujutage ette, kui te toore kala päevaks 35 kraadisesse niiskesse kuumusesse jätate. Või ärge kujutage, see ei ole meeldiv fantaasia... Üle tee asusid väiksed kalarestoranid, aga ma ei kujuta ette, et nendes einestamine suur elamus on, just selle metsiku leha tõttu.

Jõudnud teisele poole mäge, nägime, et tegelik rand, mille pärast Khao Takiabile tullakse, on hoopis seal. Rannariba on laiem, ääristatud lamamistoole ja süüa/juua pakkuvate rannakohvikutega, aga liiv on tumedam, kui nurga taga. täitsa kobe. Sellega oli Khao Takiab vallutatud.

Et oma järgmisesse sihtpunkti, Khao Thaole jõuda, pidime mitu km mööda maanteed sõitma. Õnneks oli see täiesti tsiviliseeritud tee - motikatele oli isegi eraldi kitsam rada eraldatud. Vannilinad motika korvist kippusid minema lendama ja mina naersin terve tee nii, et motikas värises. Nimelt kippus Henri kiiver, mis talle päris paras ei ole, suure tuulega minema lendama. Niisiis sõitsin mina ühe käega Henri kiivrit kinni hoides, aegajalt silmadele surudes ja siis jälle kuklasse tõmmates. Meie ekipaaž sarnanes kahtlaselt tsirkusenumbrile, ma kardan!

Kohale me igatahes jõudsime. Rand oli lai, valge liivaga ja jumala inimtühi. Kuna meil oli plaan päev avastamisega täitsa, siis meie ka rannale peesitama ei jäänud, Ronisime hoopis kilpkonnamäe otsa, mis on tihedalt täis pikitud erinevaid templeid ja pühakujusid. Minu plätud (jah, needsamad, mis ma 3 nädala eest 30 eek eest ostsin - odavusel on varjatud omadused, nimelt halb kvaliteet) läksid katki ja ma pidin mäge ja metsa paljajalu vallutama. Ise mõtlesin, et ma olen selle reisi jooksul palju arenenud - käin troopilisel maal metsas paljajalu ringi! Mäe põhikuju oli kõrgel asuv suur kuldne Buddha, umbes sama suur, kui Hong Kongis nähtud pronkskuju. Aga sinna jõudmiseks läbisime hulga väikseid templeid, läksime mööda värvilistest pühakujudest ja pisikestest majakestest, kus mungad üksinduses elavad. Ühel hetkel läks rada ikka väga kiviseks ja konarlikuks ning mina otsustasin, et suurt Buddhat ma lähedalt vaatama ei lähe. Hakkasime siis Manniga alla ronima, aga teel seisev munk nägi meie allaandmist pealt. Näitas, et mingu me üles. Mina näitasin, et paljad jalad (temal endal olid ka muidugi paljad jalad). Kui ma arvasin, et nüüd olen end välja vabandanud, otsustas munk, et ta me nii lihtsalt ei pääse. Kuna ta hakkas ise kaasa tulema ja muudkui vehkis käega, et meie järgneksime, ei jäänudki meil muud üle. Mille üle me muidugi pärast väga rõõmsad olime, Buddha oli uhke ja vaated ilusad.

Kõht oli selle mägedevallutamise peale hirmus tühjaks läinud. Otsisime tee äärest kohta, kus süüa saaks. Aga kõik valmistasid ainult riisi ja köögivilju vms. Meil oli supiisu. Lõpuks leidsime koha, kus kokaneiu lubas meile Tom Yam Goongi teha. Ootasime ja ootasime ning lauale saabus mingi läbipaistev vedelik, värskest tšillist pungil (kuigi me olime ilma vürtsita palunud, kuna Mann oli ka kambas). Õnneks toodi muu toiduga kaasa jube maitsev koriandriga kanapuljong, mille Mann kiirelt endale võttis. Tegime siis käte ja jalgadega seleks, et Tom Yam sisaldab ka tšilli pastat. Neiu saatis siis oma noormehe motikaga pasta järgi. Supp tehti ümber, pasta pandi sisse ja lisati veel kamaluga tšillit. Mina ausalt seda süüa ei saanud. Henri jõudis ka ainult poole peale, kuna siis meenus meile, et olime kaamera esimesse söögikohta, kust suppi otsimas käisime, jätnud. Maksime kiirelt ära ja lendasime kohale. Oligi alles. See on muide juba teine kord, kus oleme kaamera maha unustanud ja hiljem kätte saanud. Taid on head inimesed, selles pole kahtlustki!

Tagasiteel sõitsime veidi veel sisemaal, mägede ja laante vahel. Mann oli terve tee sügavalt mõttes ja küsis siis: "kuulge, kui maakera on ümmargune, kuidas siis vesi ära ei voola?", mille peale me seletasime talle maa külgetõmbejõu võlusid, mis talle sügavalt huvi pakkus (ta on meid viimasel ajal päevast päeva pommitanud küsimustega a la "mis on inimese sees", "miks on inimesel südant vaja", miks üldse inimesed ja majad olemas on", "kuidas konnad ennast sügavad" jne). Õhtupäike tegi valguse imeliselt soojaks, linnud sädistasid ja laulsid eemal kõrge heina sees, tuul puhus ja lapsepõlv tuli meelde. Mann magas motika peal, Henri tegi pilti ja mina kaifisin... nii naljakas kui see ka pole, see tunne seal kõrvaltee ääres oli kogu päeva elamustest minu jaoks kõige tugevam!