...siis täpselt ei teagi, millest see alguse sai. Ja täpselt ei teagi, kes meist esimesena selle idee välja käis. Aga fakt on see, et meie peres on juba paar viimast aastat vahel suurema innuga, vahel vaiksemalt, käinud jutt perekondlikust ümbermaailmareisist. Ja mitte mõnest nädalast, vaid ikka vähemalt aastast. Eriti tõsiseks läks jutt siis, kui asja uurima asudes nägime, et ümbermaailmareisi pileti koos kõigi vajalike maandumistega võib saada sama raha eest, mis muidu maksab lend Austraaliasse ja tagasi.

Hakkasime sarnaste seltskondade reise jälgima. Pidevalt elasin kaasa Triinu reisile eelmisel aastal ja ei saa salata, ka tema andis meie mõtetele hoogu juurde. Aitähh, Triin, siinkohal ka osutatud praktilise abi osas. Siis hakkasin jälgima sarnaste perede, kes rändavad maailmas oma väikeste lastega, blogisid. Ei näinud ühtki probleemi. Minu suurim mure, Manni tervis reisil, sai leevendust, kui lugesin ühe briti pere reisist. Neilt küsiti, et kuidas arstiabi reisil saite. Ja ema ütles, et tüdrukud ei ole Inglismaal kunagi aasta jooksul nii vähe haiged olnud kui reisil.

Asusime õiget aega ootama. Mann pidi suuremaks saama. Kui ta 3 sai (eelmisel suvel), siis tundus, et nüüd on reisisell valmis küll ja see mure lahenes. Ka muud mured lahenesid (neid enam ei mäletagi). Vaatamata sellele, et kindlat otsust minna ei olnud, hakkasin mina tegema üsna põhjalikku eeltööd - vaktsineerimisnimekirjast ja viisainfost kuni pakkimisnimekirjani välja. Olete ju kuulnud küll, et kui piisavalt palju unistad, siis läheb täide ka. Ja aina enam tunduski, et nüüd ongi õige aeg. Eriti õigeks läks aeg siis, kui enam muud ei kuulnud, kui majanduslangusejuttu. Hommikune ajaleht jäi õhukeseks, reklaami ju enam keegi ei telli, ja ainukesed uudised olid majanduslangusest, koondamistest, pankrottidest jne. No ja siis hakkasime mõtlema, et kas me tõesti tahame seda terve aasta kuulata. Ajastamise mõttes oli meile oluline, et kui otsustame aasta pärast tagasi tulla, oleks kevade lõpp. Siis ei oleks nii raske aklimatiseeruda. Kohe prauhh, pimedatesse, külmadesse ja tuulistesse päevadesse maanduda oleks ikka hirmus küll. Õnneks on lennukipiletid just sel perioodil, aprilist poole juunini, ka kõige odavamate hindadega. Piletiga aitab meid meie alatine abimees Estravel ja piletipakkuja on lennuallianss OneWorld.

Kahju on suvest Peedul. Samas, kui tuleb sama vihmane suvi nagu eelmisel aastal (siiajääjate pärast ma siiralt loodan, et mitte), siis nii kahju sellest suvest ei ole. Ja ega Peedu kuhugi kao. Järgmisel suvel saab teda siia kahekordselt nautida. Kahju on muidugi ka sellest, et kalleid inimesi terve aasta live`s ei näe. Selle eest loodame aasta jooksul korduvalt Skype`i tänada, et vähemalt virtuaalsel teel kallid inimesed kätte toimetab. Ja muidugi loodame, et õnnestub ka mõnda lennufirmat tänada, kes meile meie kallid inimesed reaalselt kohale toimetab.

Lendu tõuseme Londonist 18. mail. Ja esimene peatus on Rio de Janeiro. Marsruut on enam-vähem paigas. Brasiiliale peaks järgnema Argentiina, Tšiili, Uus Meremaa, Austraalia, Filipiinid, Malaisia, Indoneesia, Tai, Kambodža, Vietnam, Hiina, Jaapan. Võimalik, et põikame vahepeal ka nt Paapua Uus Guineasse või Cooki saartele või Tongale. Üsna suure tõenäosusega põikame Singapuri, Hong Kongi ja Macausse. Püüame iga mõne aja tagant mõnes riigis pikemalt peatuda, et mitte pidevalt teel olla ja sellega end liialt ära väsitada. Mann on selles suhtes hea reisukaaslane, et tema pärast tuleb tempot kindlasti aeglustada ja see tuleb meie reisile kindlasti kasuks.

Mina tahan muidugi maailma kööke korralikult tundma õppida, see on algusest peale minupoolne suur huvi sel reisil olnud. Lisaks tahan ma näha, kas ja kui suur igatsus tuleb kodumaa ja koduste järele. Et kas kannataks soovi korral perega paariks aastaks ka kuhugi mujale kolimise välja või oleks see lihtsalt asjatu piin. Eks teistel on omad soovid. Mannile oleme lubanud, et ta võib panna kokku maailma veelõbustusparkide TOP-i ja eri riikide jäätiste TOP-i ja mina võin neid siin kajastada, kui äkki see mõnele teisele lastega või lasteta reisijale huvi peaks pakkuma.

Suure tõenäosusega saate lisaks sellele blogile meie reisi jälgida ka ajakirjandusest, hakkan kirjutama iganädalast kolumni reisimisest ja avaldama igakuist kulinaarset päevaraamatut. Aga sellest kõigest hiljem täpsemalt. Toidu osas püüame võimalikult palju saada osa tavaliste perede toiduvalmistamistest, et näha, mida sel maal tõesti süüakse, mitte ainult, mida restoranis pakutakse. Ja kindlasti tahan ma muuhulgas proovida, kui suur on erinevus toiduainetel, mida meile kaugelt kaugelt tuuakse ja samadel toiduainetel seal, kus nad reaalselt kasvavad. Ma usun, et tean juba vastust :).

Seoses sellega pean juba ette vabandama, et kuni maini muutub minu toidublogi aadressil jucjaco.blogspot.com mõneti passiivsemaks, kui varem. Kolime nendeks paariks kuuks, mis reisini on jäänud, siit Tallinnast ära ja seega ei ole mul ei kööki ega internetiühendust. Kui just keegi mind lahkelt oma kööki vallutama ei lase! Loodame, et kevad tuleb sel aastal vara-vara ja meie saame oma kallist Peedut piisavalt enne ärasõitu nautida. Seda, kui aktiivseks mu toidublogi reisil olles muutub, ei oska ette ennustada. Loodetavasti jõuan ka sinna ikka üht-teist kirjutada, kõige muu kõrvalt. Selleks, et erineva sisuga info väga sassi ei läheks, lõime reisi jaoks eraldi sellesama blogi aadressil teeekond.blogspot.com. Siinkohal tähepepanu KOLMELE e-le aadressis. Meil oli soov panna just selline nimi, aga sellist aadressi hoiab keegi juba kinni (keegi, kes on mitme aasta eest 2 postitust kirjutanud ja siis blogi unustanud. Oleks nii tore, kui blogijad, kes enam ei viitsi kirjutada, ka aadressi vabaks laseks, kellelgi võib seda vaja minna!). Aga kuna reis on pikk, siis sobib see venitatud "teeekond" ka suurepäraselt ma usun! Nii et reisi saavad kõik huvilised siit jälgida! Kui mul mõnest maailmanurgast teile mõni tore retsept pakkuda on, siis jällegi toidublogist!
Maailm on imeline!