Sinimäed *2, esimesel pildid esiplaanil Kolm õde

Siiamaani ainuke koaala, keda katsuda oleme saanud; näide Katoomba pitsilisest arhitektuurist

Üks meie tagaaia kängurutest

Oma viimasel Sydney õhtul võtsime end kokku ja sõitsime rongiga kuulsatesse Sinimägedesse. Sinimäed peaksid olema sinised, kuna nad on kaetud eukalüptipuudega ja eukalüptsi eeterlik õli hõljub kuuma ilmaga puude kohal ning tekitab sinise tooni. Meie puhul oli ilm kõike muud kui soe. Teadsime, et Sinimägedes on jahedam ja panime end veidi paksemalt riidesse – teksad, tossud, pika varrukaga särk ja fliis või kilekas, kuidas keegi. Tegelikkus oli see, et rongist maha astudes võttis meid vastu korralik talveilm koos sellise tuulega, et tahtis ka raskema te kaalukategooriate esindajad ära viia. Meie olime plaaninud ilusa jalutuskäigu Echo Pointi, kust on parim vaade mägedele ja kuulsale "Kolme õe" kivikogumikule. Sellise ilmaga oli tegemist suhteliselt suure piinaga, aga siiski suutsime me märgata, et Katoomba näol on tegemist äärmiselt ilusa ja armsa linnakesega. Jumala vabatahtlikult tassisin Manni süles, et veidi rohkem sooja saada.

Echo Pointi vaateplatvormilt olid vaated tõesti võimsad. Sinised need mäed just nüüd ei olnud, kuna külm oli. Õrnalt aimatav vine oli õhus, aga mine sa tea, kas see oli nüüd eukalüptist või sinise taeva pärast. Kolm õde said ka üle vaadatud. Legendi järgi pidid 3 õde minema mehele meestele, kellele nad minna ei tahtnud. Ja siis võlus keegi hea võlur nad kivideks, plaaniga nad tagasi võluda, kui oht möödas on. Kahjuks läks nii, et võlur sai ise enne surma, kui jõudis õed tagasi inimesteks muuta. Aborigeenidele pidid need "Kolm õde " spirituaalselt äärmiselt olulised olema. Tegime mõned kiirfotod ja kihutasime sealt kaljunukilt minema, nii suur tuul oli. Bussijuht jättis meid kaks korda bussist maha, aga kolmandal korral õnnestus peale saada, et sõita Scenic Worldi, kohta, kust saab hingehinnaga sõita rippraudteega üle oru, mingi teise rippuva asjaga mäest alla džunglisse ja maailma suurima kaldega raudteel rongiga jälle omakorda üles. Kahjuks oli kell nii palju, et saime raha ära raisata, alla sõita ja kohe üles tulla. Kuna muidu oleksime viimasest bussist maha jäänud. No ei läinud kuigi hästi. Ilus sõit oli küll, aga teda oli väga vähe!

Rongis istudes tundsin, et midagi imelikku on minu ninas ja kurgus toimumas. Ründasin seda imelikku asja paracetamoli, küüslaugu ja ingveriga, aga ei, juba oli hilja. Hommikuks tilkus mu nina nagu katkine kraan, silmad olid paistes ja pea paks. Nii et ei saa just öelda, et meie Sinimägedeskäik päris õnnestunud oleks. Ilusad vaated olid küll ja mul on hea meel, et me seal käisime, aga kuidagi nihu läks kogu see päev. Aga ega alati kõik päevad ei saagi ideaalselt minna.

Igatahes järgmisel hommikul hakkasime Brisbane lendama. Kuna kõne lennufirmaga võttis oma 45 minutit, siis pidime lausa tormama. Lahkusime igatahes ilma hommikukohvi ja –söögita. Mann õnneks jõudis moosisaia ja jogurtit süüa, muidu oleks ta marsruudil auto-buss-rong-lennuk-rong täitsa ära nõrkenud. Lennukis anti "lõunat" ka, aga muidu kõigesööja Mann ei pidanud seda kõlbulikuks toiduks (ega me ka palju teisiti ei arvanud) – kuiv võileib juustu, singi, sinepi ja peenestatud hapukurgiga. Lend oli kiire. Allatulek oli piinarikas, keegi oleks nagu minu nohuses kõrvas nõelaga istunud ja rütmiliselt nõela mu kuulmekilesse surunud. Aga alla me jõudsime ja õhtuks läks kõrv isegi lukust lahti. Siis veel 1,5 h rongis, et jõuda Gold Coastile, mis sarnaneb rohkem Miami või Las Vegasega, kui ülejäänud Austraaliaga. Ja väikses Helensvale linnakeses tulidki meile vastu Nikki ja Stacee, meie järgmised võõrustajad. Nad on kaks toredat naist, kes on teineteist leidnud ja kasvatavad koos Nikki 12-aastast poega Sami. Hetkel on neil käsil projekt, mille tulemusena peaks ka Stacee lapse kunagi saama. Mann muudkui küsib, kumb neist mees on ja tavaliselt on see nii ilmne, aga nende puhul mina ei saagi aru, kumb. Nikki töötab aegajalt turvamehena ja Stacee kaks päeva nädalas kuskil retseptsioonis. Ülejäänud elamisraha osas aitab riik. Sellised hästi lihtsad inimesed, vaadates nende delfiinikollektsiooni ja rebimis-kleepimis-lõikamishobi, tundub vahel isegi, et veidi totud (vabandust, aga nii vahel tõesti tundub!). Samas on nad äärmiselt heatahtlikud, sõbralikud ja abivalmid. Elame väikses majas otse metsa ääres. Ja sellel põhjusel ongi meie aiatagune õhtul erinevas suurused kängurudest ja vallabitest kirju. Aeg-ajalt pidi maja taga puu otsas koala istuma ning aegajalt (minu rõõmuks pigem suvel) eksib siia aeda ka mõni madu ära. Nikki ja Stacee on siit leidnud ainult ilma mürgita puumadusid, aga ühele naabrile tuli ühel päeval tuppa külla oma 15 cm läbimõõduga elukas ning teisele Austraalia üks mürgisemaid madusid. Veidi jube, kui aus olla, aga kui inimesed siin elada saavad, siis saan mina siin ka paar nädalat külas olla. Igatahes, kui on madu aias või toas, siis kutsutakse välja maomees, kes mao minema kupatab. Selline teenus siin!

Õhtul käisime siinset põhikohta, Surfers paradise´I vaatamas. Seal oli käimas käsitöölaat, poed ja kohvikud olid kõik lahti ja rahvast täis, melu missugune. Käisime ka läbi ühest väiksest lõbustuspargist, kus Mann batuudil nööride otsas megakõrgeid hüppeid tegi. Viimane kord, kui me talle Eestis seda proovisime, ta kartis. Aga seekord oli nii kõva mutt, et ütles, et mina mingu üldse eemale, tema tahab, et üks kohapeal töötav noormees teda aitaks. Peale seda seiklust oli ta adrenaliinist nii pungil, et nõudis häälekalt, et Henri temaga läheks sellisele atraktsioonile, kus 2 inimest kinnitatakse kõvasti toolidele ja paisatakse kõrgele kõrgele tohutu kiirusega õhku ja siis hakkavad nad maa ja taeva vahel pendeldama ja keerlema. Ma hästi ei usu, et talle see tegelikult ka meeldiks, aga mine sa hullu tea.

Tore on see, et Mannile jääb inglise keel siiski veidi kluge. Ühel päeval mängis ta midagi ja teatas, et tema on hetkel "New Zealandil". Aegajalt hõikab ta meile midagi näidata tahtes "Look!" ja "please", "thank you", "hello" jne on juba igapäevased. Terve rida loomanimesid, mõned numbrid jne on juba ka poolselged. Nii et täitsa läheb! Ja veel üks Manni-uudis, mis mind kohutavalt rõõmustab – alates tänasest on Mann ametlikult sushi-sõprade klubi liige. Nüüd saame vahel lõunaks sushit süüa, kui isu on ja ei pea muretsema, kust siis Mann süüa saab.

Comments (9)

On 27. august 2009 23:56 , Eva ütles ...

Tere kullakallid reisisellid! Sa kirjeldasid nii hästi teie retke Sinimägedesse, et mul endal hakkas ka lausa külm seda lugedes. Jube kahju, et ennast ära külmetasid. Hoian pöialt, et ruttu terveks saaksid! Fotod vaadetest Sinimägedele on küll superlahedad. Mulle meeldivad sellised metsased mäed, paljad mäed on kuidagi hirmuäratavad. Sinu maandumisel kogetud kõrvavalu on mulle kahjuks ka väga tuttav, see on nii jube! Tõesti on tunne, et keegi nagu torkaks pikka nõela kõrvast kaelani välja. Nüüd sain teada nipi, et lennusõidul tasub võtta Sudafedi, see pidi kõik lõõrid lahti tegema ja siis ei lähe kõrvad lukku. Kavatsen seda Londonisse minnes igatahes katsetada. Ei tahaks sellist hirmsat kõrvavalu enam kunagi kogeda. Väga huvitava seltskonna juurde olete nüüd elama sattunud. Manni küsimus "kumb neist siis ikkagi mees on?" ajas naerma. Lapsed on ikka nii armsalt vahetud. See, et Mann juba inkat tonkab, on küll väga äge ja see, et Mann sushi-sõprade klubisse astus, on ka super uudis! Jube tüütu, kui lapsed ei söö seda, mida ise armastad ja siis vaarita neile mingit igavat sööki selle asemel, et kõik koos midagi head nautida. Me grillisime eile tiigerkrevette ja Robi, kes muidu krevettidest rohkem ei hoolinud, kui nendega niisama mängis (ikkagi elukad ju), leidis, et need on väga head ja sõi meie "meelehärmiks" neid suure isuga. Nüüd on veel Agnes vaja "krevetiusku" pöörata :)
Ma tean küll seda atraktsiooni, kuhu Mann nüüd Henriga minna tahab. See on ikka päris jube - alati kostub nendes istujate suust meeleheitliku röökimist. Mina küll sinna minna ei tahaks.
See on maru kift, et nii looduse sees nüüd elate. Loodetavasti ei kohta sa seal ühtegi madu (ppp). Kas meri jääb teist kaugele?
Sinu eelmise loo kohta tahtsin veel öelda, et see kalaturg, millest kirjutasid, ajas lausa suu vett jooksma. Eriti veel see, et kõike kraami sai otse kohapeal valmistatult osta ja veel veini ka juurde... mmmõnus! Tõepoolest ajas suu vett jooksma :)

Palavate tervitustega,
Eva-U

 
On 28. august 2009 09:14 , Anonüümne ütles ...

Tere!

Kui teil vähegi aega ja viitsimist jagub siis külastage kindlasti ka Byron Bay'd. Ääretult armas pisike surfarite linnake (või pigem küla...) mis asub just seal kandis kus te praegu viibite. Byron Bay on iga kell lahedam ja ehedam kui Surfers Paradise:)

Tervitustega Tartust,

Katre

 
On 28. august 2009 16:07 , Eva ütles ...

Millal te ükskord Eestisse tagasi jõuate? Mitte et ma teiega siin oleks läbi käinud, aga kuidagi meeldib see mõte, et inimene on kodus tagasi :)

Kahtlustan siiski, et te varsti koju ei jõua, mistõttu tunnen huvi ka väga selle vastu, mis riigid veel plaanis läbi käia on?

 
On 28. august 2009 17:09 , Juc ütles ...

Eva, aitähh nii pika ja sisuka kommentaari eest. Nina hakkab juba kosuma, tänud kaasaelamast. Tundub, et soojas kliimas läheb veidi kiiremini. Loodetavasti 1,5 ndl pärast enam nõela kõrvas ei ole. Aga kui on, võtan su sudafedi nõu kasutusele, mul on isegi kaasas. Huvitav seltskond jah mul siin. Tuleb välja, et mõlemad on meesterahvaga abielus olnud ja siis avastanud, et see ikka ei ole nende jaoks . See on äge, et Robi nüüd krevette sööb. Kallis, aga mugav . Muide, kui pikk Robi on? Mann on 108cm, täna saime teada, kui alla 110 cm lõbustuspargis sõitma ei lubatud. Mann on hull adrenaliinifänn, tahab kõikidele hulludele atraktsioonidele minna. Meri ei ole meist kuigi kaugel. Ainult mingi 20 min bussiga, või isegi vähem. Aga täna käisime koos oma võõrustajatega rannal grillimas ja ujumas, jube tore oli. Ja siis käisime lõbustuspargis. Homme lähme teise randa ja turule kõik koos. Nii et meil on tegelt väga tore siin. Mao osas loodan ma ka seda, mis sa kirjutasid . Sydney kalaturg oli tõesti siiamaani parim. Oleme käinud juba terve maailma kalaturgudel varsti . Teisel kohal on hetkel Niteroi, Brasiilia. Miljon tervitust teile seal ja stressivaest kolimist ja mõnusat kojujõudmist. Ootan juba nii põnevusega lugusid.
Katre, aitähh soovituse eest. Järgmisel nädalal oleme siin autoomanikud. Nii et võib-olla tõesti käime Byronis ära, meile on siin ka sama soovitatud.

 
On 29. august 2009 08:26 , Juc ütles ...

Eva II, kes siis pimedasse Eesti talve tuleb. Tuleme ikka järgmisel kevadel, mais, siis kui teil jälle suvi algamas. Ees on veel Hong Kong, Malaisia, Filipiinid, Tai, Hiina, Jaapan, võibolla Kambodža, Indoneesia, Laos jne. Eks näis!

 
On 29. august 2009 09:45 , Eva ütles ...

Põnev! Palju huvitava ja austustvääriva kultuuriga riike ja raudselt palju toiduelamusi. Jään siis eriti neid viimaseid ootama :)

 
On 30. august 2009 13:28 , evake ütles ...

Kallis Vend!

ÕIGE ÕNN ON SEE, MIS KESTAB ÜLE AJA-
OMETI ON TEDA IKKA JUURDE VAJA!

PALJU ÕNNE JA SOOVIDE TÄITUMIST!

SOOVIVAD
EVA, LENNO, EMA, ISA, ALONDRA, ALEX, VANAEMA



Loodan, et teil on täna eriti tore päev ja algas ka see üles laumisega:) Meil kõik ok, nv oli raske, lenno sünnipäev on nüüd selleks korraks läbi.:) Hästi tore üritus oli, rahvas lahkus alles öösel kell 3, ilm oli soe ja saime väljas olla, andres, kristian, janno mängisid kitarri, mingi mees akordioni, lenno tamburiini:) tõeline laulupidu ja ütleme nii, et naabrid said tasuta kontserdi:) täna on väljas 12 kraadi, läheme aksule asju ostma, õhtul teeme sauna. eile läksime hommikul evaldile appi kartulat võtma aga kui kohale jõudsime oli juba lõppemas, pidid alustama kell 11 aga traktor oli pool kümme juba tulnud, ühesõnaga ei saanud aidata ja läksime hoopis veepeale ja tegime endale toreda päeva. Ema palus sind kordyvalt tervitada kui ma ühendust saan aga teisedki soovivad sulle Henri ikka tervist ja õnne! eks järgmisel aastal teeme 2päevase sünna, selle aasta eest ka:) Mann on tubli jah, varsti peate hakkama eesti keeelt õpetama:) Igastahes kõigile kallistused ja musid!

 
On 31. august 2009 14:33 , Anonüümne ütles ...

Tere, kui tuulest kirjutasid, siis ise mõtlesin, et kas haigeks ei jää, siis juba oligi nohust juttu, nii vastik. Inimesi on teil tõesti igat sorti, tagasi tulles teete kohe psühholoogia lõpueksmid ära. Selle aastaga saate mälestusi terveks eluks ja veel ägedam, et koos kogetud! Oih, Sirje tuli, rohkem ei saa kirjutada :)
Miljon tervitust!
Ravilas olijad ja siit läbi käijad

 
On 31. august 2009 16:47 , Juc ütles ...

Evake, suured tänud õnnesoovide eest kõigile. Püüame teid muudkui tabada telefoni teel, aga kuidagi ei õnnestu. Kus olete? Head homset esimest koolipäeva Alexile. Muljeta siis hiljem. Henri sünnipäev oli väga tore ja otse loomulikult algas see üleslaulmisega, kuidas siis muidu :). tervitused kõigile.
Ravilas olijad, kuulsin emmelt, et teid on seal kohe palju. Kiiret paranemist Annekesele ja kiiret uude koju kolimist Ants II perele. Meil siin inimesi tõesti igat masti, täitsa põnev. Nohu on õnneks möödanik ja siinkandis on meil hästi palav ja mõnus. Loodame, et nii külma tuult lähema 12 kuu jooksul enam ei näe (tunne). Aitähh ka armsa e-kaardi eest! Tervitused kõigile!